XXXX(pankrotis) pankrotihaldur Andres Tootsmani hagi XXXX(end. XXXX) vastu abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe tühistamiseks ja kinnistu tagasivõitmiseks
Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
3.Jätta menetluskulud XXXX(pankrotis) kanda.
4.Välja mõista XXXX (pankrotis) kostja XXXX kasuks menetluskuluna õigusabikulud 1 224 (üks tuhat kakssada kakskümmend neli) eurot.
5.Välja mõista XXXX (pankrotis) kostja XXXX kasuks viivis menetluskuludelt alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2-15-17407 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlus-abi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Õiend menetluse käigu kohta
1.XXXX(pankrotis, edaspidi võlgnik) pankrotihaldur Andres Tootsman (edaspidi hageja) esitas 19.11.2015 Harju Maakohtule hagi XXXX(end. XXXX, edaspidi kostja) vastu abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe tühistamiseks ja kinnistu tagasivõitmiseks (tl 2-6, 35-36).
2.Koos hagiavaldusega esitas hageja kohtule taotluse hagi tagamiseks. 30.11.2015 määrusega rahuldas kohus hageja taotluse hagi tagamiseks ning hagi tagamise abinõuna määras kanda kostja omandis olevale kinnisasjale asukohaga XXXX(registriosa nr XXXX) hageja kasuks vara käsutamise keelumärge (tl 39-40).
Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 03.12.2015 määrusega (tl 56-57).
4.Kohus andis pooltele tähtaja lõppseisukohtade ja menetluskulude nimekirja esitamiseks ning määras kohtuotsuse teatavaks tegemise ajaks 11.05.2016 (tl 165). Hagi asjaolud ja hageja nõue
5.XXXX(pankrotis, edaspidi võlgnik) pankrotihaldur Andres Tootsman (edaspidi hageja) esitas 19.11.2015 Harju Maakohtule hagi XXXX(end. XXXX, edaspidi kostja) vastu abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe tühistamiseks ja kinnistu tagasivõitmiseks. Hagiavalduse kohaselt kuulus võlgnikule ja kostjale alates 17.02.2005 ühisomandi alusel kinnistu nimega XXXX asukohaga XXXX(registriosa nr XXXX). 08.12.2011 notariaalse abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppega (edaspidi abieluvaraleping) on võlgnik ja kostja kokku leppinud, et kinnistu nimetusega XXXX, väärtusega 40 000 eurot, jääb kostja lahusvaraks. Abieluvaralepinguga leppisid pooled kokku, et kostja tasub võlgnikule abieluvaralepingu alusel enamsaadu arvel kompensatsiooni 9 750 eurot, millisest summas 3 000 eurot on võlgnikule tasutud pangaülekandega enne lepingu sõlmimist. Ülejäänud kompensatsioonisumma, s.o 6 750 eurot on kostja poolt käesoleva ajani võlgnikule tasumata, kuigi lepingu punkt 3.2 kohaselt oli tasumise tähtpäev 01.05.2012. Kostja oli abieluvaralepingu sõlmimise ajal võlgniku abikaasa. Harju Maakohus kuulutas 02.10.2015 kohtumäärusega välja võlgniku pankroti ning nimetas pankrotihalduriks hageja. Hageja taotleb kohtul tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks võlgniku ja kostja 08.12.2011 sõlmitud notariaalne abieluvaraleping ja ühisvara jagamise kokkulepe.
6.Hageja on seisukohal, et võlgnik kahjustas abieluvaralepinguga võlausaldajate huve, muutes ennast teadlikult nimetatud tehinguga maksejõuetuks. Võlgnik oli 2011. aasta lõpuks võõrandanud kogu enda vara, muutes end maksejõuetuks. Võlgniku eesmärgiks oli näidata end võlausaldajate ees varatuna, mis tulenes otseselt sellel ajal võlgniku suhtes menetlevast kriminaalasjast. Nimelt alustati
2-15-17407 Põhja Politseiprefektuuris 20.12.2007 menetlust kriminaalasjas nr 07230101608 KarS § 2172 lg 1 tunnustel. Nimetatud kriminaalasjas esitati 08.03.2011 võlgnikule kahtlustus KarS § 381 järgi, milles viimane ennast süüdi ei tunnistanud. Kriminaalasi lõpetati 02.02.2012 KrMS §-de 199 lg 1 p 1 ning 200 alusel, kuna menetluse alus võlgniku suhtes puudus ning võlgniku käitumises puudub objektiivne ja subjektiivne kuriteo koosseis. Enne kriminaalasja lõpetamist sõlmis võlgnik abieluvaralepingu, millega teadlikult muutis ennast maksevõimetuks selleks, et vältida kriminaalasjast tulenevate võimalike kahjunõuete sundkorras sissenõudmist. Võlgnik ise on hagejale selgitanud, et tema makseraskused algasid juba 2010.aastal. Hageja leiab, et eelpooltoodu näitab üheselt võlgniku pahatahtlikkust vara loovutamisel abieluvaralepingu sõlmimise teel, muutes end maksejõuetuks. Võlgnik soovis vältida tema vastu esitatud nõuete väljamõistmisel võlausaldajate nõuete rahuldamist vara müügi tulemusena laekuvatest vahenditest. Peale abieluvaralepingu sõlmimist kuni käesoleva ajani puudub võlgnikul igasugune pankrotivara, mille arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada. Juhul, kui võlgnik ei oleks abieluvaralepingut sõlminud, oleks nimetatud varast saanud rahuldada võlausaldajate nõudeid proportsionaalselt, järgides võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtteid. Hagiavalduse esitamise hetkeks on võlgniku pankrotimenetluses esitanud oma nõudeid 8 võlausaldajat kogusummas 53 239,23 eurot. Mitmed kohustused olid võlgnikul tekkinud juba enne abieluvaralepingu sõlmimist. Hageja leiab, et võlgnik teadis juba abieluvaralepingu sõlmimise hetkel, et antud tehinguga kahjustab ta võlausaldajate huve (tl 2-6).
7.Hageja selgitab, et kuigi abieluvaralepinguga määratleti, et laenukohustus jääb üksnes kostja laenukohustuseks ning selle täitmise eest vastutab üksnes kostja, siis tegelikkuses jätkas hageja suures osas laenukohustuse täitmist SEB Pank AS ees. Nii on võlgnik ise tasunud alates abieluvaralepingu sõlmimisest pangale kokku märkimisväärseid summasid, millede tasumist on võimalik pangakontode väljavõtete kaudu ka täpsustada. Abieluvaralepingu punktist 2.8. nähtuvalt oli laenujääk SEB Pank AS-i ees lepingu sõlmimise hetkel 20 500 eurot. Võlgniku pankrotimenetluses on nõuete registrist nähtuvalt SEB Pank AS nõue 15 057,51 eurot. Seega on kostja seoses lepingu esemega II seonduva kohustuse täitmisena tasunud vaid marginaalse summa võrreldes saadud kinnistu väärtusega. Juba abieluvaralepingus sätestatud kohustustest, samuti aga nende kohustuste täitmise mahust nähtuvalt on ilmne poolte kohustuste ebavõrdsus (tl 35-36).
8.Võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul 12.01.2016 esitati võlgniku vastu nõudeid kokku summas 69 013,83 eurot. Nõudeid tunnustati kogusummas 33 095,73 eurot. Nõuete kaitsmisel esitati vastuväide XXXXi nõudele summas 35 141,78 eurot, kuid XXXX esitas 11.02.2016 hagi Harju Maakohtule nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Hageja leiab, et kostja vastuväited, et abieluvaraleping sõlmiti seoses planeeritava abielulahutusega, on valed, paljasõnalised ning kohut eksitavad. Kostja on esitanud oma vastuse lisana maksekorralduse, millest nähtub 8 000 euro tasumine kostja poolt võlgnikule. Võlgniku selgituste kohaselt puudusid kostjal sellel ajal sellises ulatuses rahalised vahendid ning selleks, et jätta muljet tehingu tõelisusest, andis kostjale 8 000 eurot võlgniku tuttav XXXX. Asjaolu, et võlgnikul oli reaalne oht võlausaldajate poolt nõuete esitamiseks kogu temale kuuluva vara vastu, tõendab kriminaalasja nr 07230101608 lõpetamise määrus, millest nähtub, et võlgnik, olles OÜ XXXX juhatuse liige, sõlmides ebaseaduslikult, ilma osanike vastavasisulise otsuseta, 10.12.2004 OÜ-ga XXXX ebamõistlikult suure tasuga (500 000 krooni) maaklerlepingu, millega tekitas OÜ-lt XXXX suure varalise kahju. Seega oli kuni 02.02.2012, millal kriminaalmenetlus lõpetati, reaalne oht, et võlgniku vastu esitatakse ka tekitatud kahju hüvitamise nõuded antud suurusjärgus. Samuti tõendab asjaolu, et võlgniku vastu olid aastatel 2010 ja 2011 võlausaldajate nõuded, tsiviilasjas nr 2-10-31424 esitatud
XXXX/OÜ
XXXX hagi võlgnikult 1 237 000 krooni hüvitise nõudes. Võlgniku rasket majanduslikku seisu abieluvaralepingu sõlmimise ajal tõendab ka asjaolu, et võlgniku ja XXXX vahel oli 15.08.2008 sõlmitud laenuleping, mille kohaselt XXXXandis võlgnikule laenu summas 20 000 krooni. Laen on käesoleva ajani tagastamata ning XXXX on esitanud pankrotimenetluses ka nõudeavalduse. Võlgniku ja XXXX vahel oli sõlmitud 17.01.2010 laenuleping, mille kohaselt
2-15-17407 XXXX andis võlgnikule kaenu summas 130 000 eurot. Samuti oli võlgniku ja XXXX vahel sõlmitud 05.01.2011 laenuleping, mille kohaselt XXXX andis võlgnikule laenu summas 15 000 eurot. Kostja väited, et võlgnik maksis perioodil 19.03.2012-14.03.2014 XXXXOÜ kaudu elatist oma lastele, on paljasõnalised ning tõendamata. XXXXOÜ pangakonto väljavõttest nähtub üheselt, et perioodil 19.03.2012-14.03.2014 on kostjale üle kantud rahalisi vahendeid kokku 9 724 eurot selgitusega „majandus-kulud“ ja „laen“. Kuivõrd võlgnik elas nimetatud perioodil kostjaga koos ühises perekonnas ja leib-konnas, ei olnud võlgnikul mingisugust eluliselt usutavat põhjendust ega vajadust sellisel „varjatud“ viisil maksta lastele elatist. (tl 135-138, 172-177) Kostja vastuväited
9.Kostja ei tunnista hagi ja vaidleb sellele vastu. Võlgniku ja kostja vahel 08.12.2011 sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppega ei loobunud võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis, kuna lisaks ühisvara hulka kuulunud XXXX kinnistule jäi kostjale samuti varem ühisvara hulka kuulunud laenukohustus laenujäägiga 20 500 eurot. Võlgnik vabanes sellest ja kostja kohustus tasuma võlgnikule enamsaadu arvel kompensatsiooni 9 750 eurot. Võlgnik ei muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise tõttu. Ühisvara jagamine toimus 08.12.2011, võlgnik esitas enda pankrotiavalduse alles 03.08.2015, st pärast seda, kui võlgniku ning kostja ühised lapsed esitasid võlgniku vastu 02.07.2015 Harju Maakohtule hagi elatise nõudes. Võlgniku poolt enda pankroti väljakuulutamise ainsaks motiiviks on oma lastele elatise maksmisest kõrvalehoidumine. (tl 66-69)
10.Abieluvaralepingu punkti 3 kohaselt pidi kostja tasuma võlgnikule enamsaadu arvel kompensatsiooni 9 750 eurot, millest 3 000 eurot oli tasutud enne lepingu sõlmimist ja 6 750 eurot pidi kostja tasuma hiljemalt 01.05.2012. Tegelikkusele ei vasta hagiavalduses väidetu, et ülejäänud kompensatsiooni summa 6 750 eurot on kostja poolt võlgnikule käesoleva ajani tasumata. Kostja tasus võlgnikule 08.12.2011 maksekorraldusega 8 000 eurot selgitusega „vastavalt notari lepingule 08.12.2011, XXXX, XXXX.“ Võlgnik ja kostja olid abieluvaralepingu sõlmimise ajal abielus, kui ühisvara jagamine toimus seoses planeeritava abielulahutusega. Võlgniku ja kostja abielulahutus viidi lõpule 22.05.2014, mil väljastati abielulahutuse tõend. Kostja ei nõustu hagiavalduses väidetuga, et võlgnik kahjustas abieluvaralepinguga võlausaldajate huve ja muutis ennast teadlikult nimetatud tehinguga maksejõuetuks. Samuti ei nõustu kostja väidetuga, et võlgniku eesmärk näidata ennast maksevõimetuna tulenes tema suhtes menetletavast kriminaalasjast nr 07230101608, et vältida võimalik kahjunõuete sundkorras sissenõudmist. Hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et võlgniku suhtes oleks üldse kriminaalasja menetletud ega selle kohta, et nimetatud kriminaalasjaga seoses oleks võlgniku vastu esitatud (või oleks võinud esitada) kahjunõudeid. Kostja ei nõustu, et võlgnikul olid makseraskused juba 2010. aastal. 12.01.2016 toimunud võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati nõudeid kogusummas 33 095,73 eurot. Nimetatud summa hulgas olid järgmised suuremad nõuded: 1) SEB Pank AS nõue summas 15 057,51 eurot. Tegemist oli laenulepingust tuleneva nõudega, mis abieluvaralepingu punkti 2.10.2 kohaselt jäi kostja lahuskohustuseks ning selle täitmise eest vastutas võlgniku ja kostja vahelises õigussuhtes üksnes kostja; 2) XXXXi nõue summas 3 402,30 eurot. Tegemist on elatise nõudega perioodi juuli 2014 kuni veebruar 2016 eest. 3) XXXXi nõue summas 12 372,30 eurot. Tegemist on samuti elatise nõudega perioodi juuli 2014 kuni detsember 2019 eest. Kuna elatise võlgnevust nõutakse alates 2014. a juulist, siis ei saanud võlgnik olla elatise nõuete tõttu maksejõuetu abieluvaralepingu sõlmimise ajal. Tunnustatud nõuete kogusummast 33 095,73 eurost moodustavad eeltoodud nõuded kokku 30 832,01 eurot. Seega jääb muude võlausaldajate nõudeid alles kogusummas 2 263,72 eurot. Kostjale ei ole teada nende nõuete tekkimise aeg, kuid võlgnik kui tööjõuline mees ei saanud olla maksejõuetu isegi juhul, kui tema vastu oli võlausaldajatel nõudeid kogusummas 2 263,72 eurot. Kui võlgniku pankrotti ei oleks välja kuulutatud, siis tekiks elatise nõuded igakuiselt kokku ühe Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses. Sellised elatise nõuded ei saaks
2-15-17407 kaasa tuua võlgniku kui tööjõulise mehe maksejõuetuse. Teistsugune seisukoht tähendaks iga vähemalt kahe alaealise lapse isa maksejõuetust ainuüksi see-tõttu, et tal lasub laste ülalpidamiskohustus. Kostja leiab, et hageja peaks tõendama, et võlgniku vastu olid nõuded juba abieluvaralepingu sõlmimise ajal. Kui võlgnikul oleks olnud juba 2010. aastal makseraskused ja need oleksid olnud püsivat laadi, siis oleksid vastavad võlausaldajate nõuded pidanud sisalduma ka tunnustatud nõuete nimekirjas. Üksnes püsivat laadi makseraskused on käsitletavad maksejõuetusena. Isegi kui võlgniku vastu oli abieluvaralepingu sõlmimise ajal nõuded, siis ei saanud need tähendada võlgniku maksejõuetust, kuna pankroti väljakuulutamise ajal neid nõudeid enam polnud.
11.Pärast abieluvaralepingu sõlmimist tegi SEB Pank AS-ile laenulepingust tulenevaid tagasimakseid ja tasus intressi üksnes kostja. Perioodil 01.12.2011-30.11.2012 tegi kostja SEB Pank ASile põhiosa tagasimakseid ja intressi makseid kokku 1 564 eurot. Perioodil 01.12.2012-30.11.2013 tegi kostja põhiosa tagasimakseid ja intressi makseid kokku 3 125,36 eurot. Perioodil 01.12.201330.11.2014 tegi kostja põhiosa tagasimakseid ja intressi makseid kokku 1 115,76eurot. Perioodil 01.12.2014-30.11.2015 tegi kostja põhiosa tagasimakseid ja intressi makseid kokku 1 966,71 eurot. Perioodil 01.12.2015-06.01.2016 tegi kostja põhiosa tagasimakseid ja intressi makseid kokku 149,99 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostja tasunud pärast abieluvaralepingu sõlmimist SEB Pank AS-ile kokku 7 921,82 eurot. SEB Pank AS-i nõue on vähenenud üksnes kostja tehtud maksete tulemusena. Võlgnik vabanes abieluvaralepinguga kohustustest SEB Pank AS-i ees ja ei ole pärast seda SEB Pank AS-ile sentigi tasunud. Kostja kinnitab, et XXXXOÜ on kostjale perioodil 19.03.201214.03.2014 kandud üle kokku 9 724 eurot, kuid nimetatud summast maksis kostja XXXXOÜ-le tagasi kokku 55 eurot ning tegemist polnud mitte laenu tagasimakseteks eraldatud summadega, vaid võlgnik korraldas niisugusel moel elatise maksmist oma lastele. Summa on tasutud 25 kuu pikkuse perioodi jooksul, mis teeb 386,76 eurot kuu kohta. Tegemist on minimaalsele määrale lähedases määras lahele lapsele makstud elatisega. Kostja leiab, et pahatahtlik on üritada nüüd jätta muljet nagu tegemist oleks SEB Pank AS-i laenu tagasimakseks ettenähtud summadega. Pärast neid XXXXOÜ kaudu tehtud makseid lõpetas võlgnik oma lastele elatise maksmise (tl 82-87, 156-158, 183-185).
Kohtu seisukoht
12.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse koos poolte täiendavate seisukohtadega ning uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
13.Pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Hageja nõude aluseks on PankrS § 110 lg 1 p 4, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. PankrS § 117 lg 1 p 1 sätestab, et füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed on võlgniku abikaasa, isegi kui abielu on sõlmitud pärast tagasivõidetava tehingu tegemist, samuti endine abikaasa, kui abielu on lahutatud aasta jooksul enne selle tehingu tegemist. PankrS § 112 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud enne PankrS § 112 p-s 2 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu.
2-15-17407
14.TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus loeb poolte poolt vaidlustamata asjaolude ning esitatud kirjalike tõendite alusel tuvastatuks, et: - võlgnikule ja kostjale kuulus alates 17.05.2005 ühisomandi alusel kinnistu nimega XXXXasukohaga XXXX(registriosa nr XXXX) (tl 8-9); - 08.12.2011 sõlmisid võlgnik ja kostja notariaalse abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe, milles pooled leppisid kokku, et kinnistu nimega XXXXasukohaga XXXX(registriosa nr XXXX) väärtusega 40 000 eurot jääb kostja lahusvaraks ning poolte ühine laenukohustus, mis tuleneb võlgniku ja kostja ning SEB Pank AS-i vahel sõlmitud laenulepingust nr XXXX ning selle võimalikest lisadest ja muudatustest (laenujäägiga 20 500 eurot), jääb üksnes kostja laenukohustuseks ning selle täitmise eest vastutab üksnes kostja. Kostja kohustus võlgnikule tasuma lepingu alusel enamsaadu arvel kompensatsiooni summas 9 750 eurot, millisest summast 3 000 eurot on võlgnikule tasutud panga ülekandega enne abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist ning 6 750 eurot kohustub kostja tasuma võlgnikule hiljemalt 01.05.2012 (tl 10-18); - 02.10.2015 kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku XXXXi pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Andres Tootsmani (tl 90-22); - kostja tasus 08.12.2011 võlgnikule maksekorraldusega 8 000 eurot selgitusega: „vastavalt notari lepingule 08.12.2011, XXXX, XXXX“ (tl 90); - kostja on teinud perioodil 01.12.2011-30.11.2012 SEB Pank AS-ile põhiosa tagasimakseid ja intressi makseid kokku 1 564 eurot. Perioodil 01.12.2012-30.11.2013 põhiosa tagasimakseid ja intressi makseid kokku 3 125,36 eurot. Perioodil 01.12.2013-30.11.2014 põhiosa tagasimakseid ja intressi makseid kokku 1 115,76eurot. Perioodil 01.12.201430.11.2015 põhiosa tagasimakseid ja intressi makseid kokku 1 966,71 eurot. Perioodil 01.12.2015-06.01.2016 põhiosa tagasimakseid ja intressi makseid kokku 149,99 eurot (tl 119-123);
15.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas võlgnik loobus abieluvaralepinguga olulisel määral oma osast ühisomandis abikaasa kasuks ning kas võlgnik kahjustas abieluvaralepingu sõlmimisel võlausaldajate huve, muutes ennast teadlikult nimetatud tehinguga maksejõuetuks. Hageja hinnangul nähtub poolte kohustuste ebavõrdsusest ilmselgelt, et sõlmitud abieluvaralepingul oli vähemalt suuremas osas kinke iseloom. Võlgnik oli 2011.aasta lõpuks võõrandanud kogu enda vara, muutes end maksejõuetuks. Võlgniku eesmärk oli abieluvaralepingu kaudu näidata end võimalike võlausaldajate ees varatuna. Hageja leiab, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks ei ole tähtsust see, kas tehingu tegemise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Kostja on oma vastuväidetes leidnud, et kuigi vaidlusalune kinnistu jäi kostja lahusvaraks, jäi kostja ja võlgniku ning SEB Pank AS vahel sõlmitud laenulepingust tulenev laenukohustus üksnes kostja kohustuseks (laenujäägiga 20 500 eurot), mistõttu ei olnud abieluvaralepingu puhul tegemist kinkega. Samuti on kostja tasunud võlgnikule maksekorraldusega abieluvaralepingust tulenevalt kompensatsiooni 8 000 eurot.
16.Kohus nõustub hagejaga, et kuna võlgniku ja kostja vahel sõlmitud notariaalne abieluvaraleping ja ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud PankrS § 112 p 2 sätestatud tähtaja jooksul, annab see formaalse aluse sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks. PankrS § 112 p-st 2 tulenevalt on kostja või võlgniku kohustuseks tõendada, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. Kohtu hinnangul on kostja tõendanud, et võlgnik oli vara jagamise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise tõttu. Abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe kohaselt jäi kinnistu nimega
2-15-17407 XXXXasukohaga XXXX(registriosa nr XXXX) väärtusega 40 000 eurot kostja lahusvaraks ning poolte ühine laenukohustus, mis tulenes võlgniku ja kostja ning SEB Pank AS-i vahel sõlmitud laenulepingust nr XXXX ning selle võimalikest lisadest ja muudatustest (laenujäägiga 20 500 eurot), jäi üksnes kostja laenukohustuseks ning selle täitmise eest vastutab üksnes kostja. Kostja kohustus võlgnikule tasuma lepingu alusel enamsaadu arvel kompensatsiooni summas 9 750 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus, et vaidlusaluse kinnistu väärtuseks oli 40 000 eurot ning SEB Pank AS-iga sõlmitud laenulepingu jäägiks oli 20 500 eurot. Kohus leiab, et kostja on tõendanud võlgnikule kompensatsiooni 8 000 eurot ning SEB Pank AS-iga sõlmitud laenulepingu põhiosa tagasimaksete ja intressi kogusummas 7 921,82 eurot tasumist, mistõttu leiab kohus, et kostja on tõendanud, et võlgnik ei loobunud abieluvaralepingu sõlmimisega oma varast ning võlgniku ja kostja vahel sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe puhul ei olnud tegemist kinkega. Hageja on küll vaielnud kostja poolt võlgnikule 8 000 euro tasumisele vastu ning soovinud tunnistaja XXXXi ülekuulamist, kuid kohus on leidnud, et hageja taotlus ei olnud piisavalt põhjendatud ning kohus jättis selle rahuldamata. Kohtu hinnangul on hageja väited selle kohta, et 8 000 euro ülekandmisel võlgnikule oli tegemist näilise tehinguga, paljasõnalised. Ühtlasi leiab kohus, et kostja on piisavalt tõendanud, et võlgnik oli abieluvaralepingut sõlmides maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise tõttu. Kohus leiab, et hageja väited, et võlgniku vastu olid potentsiaalsed nõuded tulenevalt võlgniku suhtes alustatud kriminaalmenetlusest ning XXXX/OÜ XXXXhagist, ei tõenda võlgniku maksejõuetust abieluvaralepingu sõlmimisel, kuna hageja poolt kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrusega kriminaalmenetlus lõpetatud (tl 140-145) ning Harju Maakohus ei võtnud 08.03.2011 määrusega
XXXX/OÜ
XXXXhagi menetlusse (tl 146-147). Kohus leiab, et kuna võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõuded on tekkinud oluliselt hiljem peale abieluvaralepingu sõlmimist, siis ei ole abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppega kahjustatud võlausaldajate huve. Kohus nõustub kostjaga, et kuna kostja tasus abieluvaralepingu sõlmimisel võlgnikule kompensatsiooni 8 000 eurot, siis oleks võlgnik saanud peale abieluvaralepingu sõlmimist nimetatud summa arvelt rahuldada võimalike võla-usaldajate nõudeid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja hagi ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
Hagi tagamise tühistamine
17.TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kuivõrd kohus jätab hageja hagi rahuldamata, tühistab kohus käesoleva kohtuotsuse jõustumisel 30.11.2015 kohtumäärusega seatud hagi tagamise. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
18.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
19.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetlus7
2-15-17407 kulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
20.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 143 p 1 kohaselt on asja läbivaatamise kulud tunnistaja-, eksperdi- ja tõlgikulud ning kohtuekspertiisiseaduse alusel hüvitatavad menetlusvälisel isikul seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui teine menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
21.Kostja esitas 11.04.2016 menetluskulude nimekirja (tl 187-188), millest nähtuvalt on kostja menetluskuluks õigusabikulud summas 1 584 eurot (sh käibemaks, 11 tundi hinnaga 120 eurot/tunnis+käibemaks). Kostja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, ei saa käibemaksu tagasi ning kõik menetluskulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega.
22.Hageja esitas 15.04.2016 kohtule oma seisukoha kostja menetluskulude nimekirja osas (tl 191192). Hageja leiab, et põhjendatud oleks hagi vastuste koostamiseks kulunud aeg mitte üle 5 tunni. Seejuures märgib hageja, et 22.12.2015 menetlusdokumendis esitatud taotlused on tavapärased ega oma sisulises mõttes täiendavat aeganõudvat tööd nende koostamiseks.
23.Kohus, tutvunud toimiku materjalide ja menetluse käigus esitatud dokumentidega, leiab, et kostja menetluskulud nimekiri vastab tsiviilasja menetluskäigule. Samas leiab kohus, et näidatud ajakulu on kostja esindaja kvalifikatsiooni ja käesolevat vaidlust arvestades osaliselt ülepaisutatud. Kohtu hinnangul on ülepaisutatud järgmised nimekirjas näidatud ajakulud: 1) 22.12.2015 taotluste ja esialgse hagi vastuse koostamine 2 tundi 15 minutit, kohus loeb põhjendatuks 1 tund 30 minutit; 2) 05.02.2016 hagi vastuse koostamine ja kohtule e-toimikusse üles laadimine 5 tundi, kohus loeb põhjendatuks 3 tundi ja 30 minutit. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole kostja ajakulu 11.04.2016 menetluskulude nimekirja koostamine 15 minutit. Riigikohus on oma 11.11.2014 lahendis nr 3-21-77-14 leidnud, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud menetluskulud ei ole põhjendatud ega vajalikud kulud TsMS § 175 lg 1 mõttes. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus põhjendatuks kostja õigusabikulu 8 tundi ja 30 minutit.
24.Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu kuni 153 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja lepingulise esindaja tunnihind 120 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus peab hageja lepingulise esindaja tunnitasumäära 120 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks. Seega loeb kohus põhjendatuks kostja menetluskuluks õigusabikulu 1 020 eurot, millele lisandub käibemaks 204 eurot, kokku 1 224 eurot. Kooskõlas kostja taotlusega mõistab kohus välja viivise menetluskuludelt alates menetluskulusid kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ettenähtud määras.
25.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
2-15-17407
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.