Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 07.05.2014 esitasid Aktsiaselts Transcom (hageja I) hagi KL (kostja I) vastu kahju hüvitamiseks ja Green Window OÜ (hageja II) hagi MV (kostja II) vastu kahju hüvitamiseks. Hageja I palubs kostjalt I välja mõista kahju summas 2 205 143,50 eurot, millest 2 000 000 eurot on biodiisli tehase võõrandamisega tekitatud kahju ja 205 143,50 eurot puidutöötlemisseadmete võõrandamisega tekitatud kahju, põhivõlalt arvutatavad viivised VÕS § 113 lg-te 1 ja 2 alusel seadusjärgses määras (arvutatud alates hagiavalduse esitamise hetkest) kohtuotsuse tegemise ajal kindla summana ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude kohase täitmiseni seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja I jätta kostja I kanda ja välja mõista alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja I tugines hagiavalduses ÄS § 187 lg-tele 1 ja 2, § 315 lg-tele 1 ja 2, TsÜS §-le 35 ja VÕS § 127 lg-le 4. Hagiavalduses märkis hageja I seoses mobiilse biodiisli tehasega, et AS Pärnu Kaubasadam (Kaubasadam) ostis kostja I eestvedamisel 2008. aastal AS-lt A&O mobiilse biodiisli tehase, mille omandamine läks Kaubasadamale maksma 45 miljonit krooni, mis 6 kuud hiljem hinnati raamatupidamises 10 miljoni krooni võrra alla. Kaubasadama vara läks ühinemisel üle hageja I omandisse tulenevalt ühinemislepingust. Kostja I korraldamisel kanti 15.01.2011 utiliseerimise aktiga biodiisli seade hageja I raamatupidamisest maha. Seade omandati 2010. aastal 2 miljoni euro eest Weroli poolt läbi kostja II firma ITI. Hageja I seadme müügist vastuhüvesid ei saanud, s.o seade anti tasuta ära. Seega seade oli hageja I omandis, mis tasuta võõrandati. Kostja I on oma tegevusega rikkunud ÄS-st ja TsÜS-st tulenevat äriühingu juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning on tekitanud oma tegevusega hagejale I varalist kahju. Kostja I tegevus seoses biodiisli tehase võõrandamisega oli suunatud eesmärgipärasele kolmanda isiku või iseenda soodustamisele ning hagejale I kahju tekitamisele. Kostja I võõrandas varalist vastuhüve saamata biodiisli tehase ja on tekitanud hagejale I kahju summas 2 miljonit eurot (summa, mis oli seadme turuväärtuseks selle võõrandamisel). Hageja I hinnangul on otsene põhjuslik seos kostja I tegevuse ning hagejale I tekkinud kahju vahel VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Kaubasadama nõukogu ja omanik sellistel tingimustel tehingust teadlikud ei olnud, seega puudus tehinguks nõukogu nõusolek, kuigi tegemist oli igapäevase majandustegevuse raamest väljuva tehinguga. Küll aga oli kostja I avaldanud Kaubasadama nõukogu liikmele RK-le, et AS A&O annab hageja I nõude vastu 45 miljonit krooni maksva biodiisli tehase. 04.06.2008 tehingule kirjutas Kaubasadama nimel juhatuse liikmena alla PK, kuid tehingu taga oli üksnes

ja ainult Kaubasadama nõukogu liige st kostja I – sisuliselt juhtis kostja I kogu hageja I kontserni. Kostja I pidas lepingu teiste osapooltega läbirääkimisi ning mõtles välja tehingu struktuuri – PK allkirjastas tehingu nõukogu liikme st kostja I korraldusel. Kostja I on AS Pärnu Kaubasadama esindajana 30.07.2008 üleandmis-vastuvõtmise aktil allkirjaga kinnitanud biodiisli tehase koos seadmetega vastuvõtmise (V kd lk 139). Kostja I korraldamisel liikus biodiisli tehas ITI kaudu 2010. aastal Saksamaa äriühingule MDV, kelle tütarfirma Cimbria Sket GmbH või temaga seotud isiku müüs seadme Werolisse maksumusega 2 miljonit eurot. Hagejale I läks seade maksma 2,876 miljonit eurot. Seega peab kostja I 15.01.2011 otsus, millega biodiisli tehas hageja I varast „utiliseeriti“, olema fiktiivne, kuna tegelikkuses oli biodiisli seade juba 2010. aasta alguses liikunud Werolisse. Kostja II on avaldanud eraviisilises vestluses hageja I juhatuse liikmele, et seadme müüs Saksamaale tema äriühing ITI ning müügihind oli samas suurusjärgus, mida oli selle eest tasunud Werol. Biodiisli tehase väljaviimise hageja I varast ilma tehase väärtusele vastavat hüve saamata organiseeris, korraldas ning tegi võimalikuks kostja I. Selliseks tegevuseks puudus kostjal I hageja I nõukogu nõusolek ja heakskiit, kostja I varjas tehingut nõukogu ja ainuaktsionäri eest. Hageja I on veendunud, et tegemist on ühe ja sama biodiisli tehasega, mille müügist oleks saanud teenida hageja I, kuid jäi ilma kostja I tegevuse tulemusena. Kostja I on üritanud tagantjärele varjata biodiisli tehase hageja I varast välja viimisega seonduvaid asjaolusid. Seoses liimpuidu tootmisseadmetega selgitas hageja I, et 11.03.2009 Greenway OÜ ja hageja I müügilepingu (I kd lk119-121) järgi ostis hageja I 9 liimpuidu tootmisseadet: kuumliimipress koos automaatladujaga, kalibreerimispink lailihv KKK-M 1050, termokiletusliin Technomaster, etteande transportöör, elektrikatel 35 kw, imur PV-6/18, tsüklon, höövlipead TEWRSA 3 komplekti, pneumotorustik. Eeltoodule lisandusid koos kohustustega ülevõetud liisingulepingute alusel 5 seadet: hüdrauliline press TPK-6000, ristlõikesüsteem PAUL CNC 11 MKL, nelikanthöövel GRAMA UK SP, kuumpress ATINNOVA AL-2500, sõrmjätkuliin ULTRA. Kohustused liisinguandjate ees on täidetud. Eelnimetatud seadmed võttis kostja I hageja I raamatupidamises arvele kui tooraine- ja materjali, mis tähendab, et seadmeid ei võetud arvele kui põhivara ning neid ei loetletud ükshaaval üles (I kd lk 122). Greenway OÜ-lt ostetud 14 seadmest 5 seadet: ristlõikesüsteem PAUL CNC 11 MKL (maksumus 77 639,80 eurot), sõrmjätkuliin ULTRA (maksumus 72 220,20 eurot), hüdrauline talapress TPK-6000 (maksumus 44 099 eurot), kalibreerimispink KKK-M 1050 (maksumus 6071,60 eurot), termokiletusliin Technomaster (maksumus 5 112,90 eurot) väljusid hageja I omandist ITI-sse kostja I tegevuse tulemusena, kuna ta tegi võimalikuks seadmete ülemineku hageja I poolelt. ITI müüs need samad 5 seadet, millele lisandus veel 12 seadet kogumaksumusega 14 483 760 krooni (925 680 eurot) AS-ile Nordea Finance Estonia, kes liisis seadmed hagejale II (I kd lk 123-130). Hagejale I seadmete eest ei makstud, kuid hageja I käendas hageja II kohustusi (I kd lk 123). 31.12.2010 müüs hageja I hagejale II 4 liimpuidu tootmisseadet, mille tulemusel kandis kostja I hageja I konto „tooraine- ja materjal“ nulli (I kd lk 122), ehk Greenway OÜ-lt 11.03.2009 ostetud 10 seadet, mida hagejale II 31.12.2010 edasi ei võõrandatud, kaotati 4 seadme müügitehingu tulemusel hageja I raamatupidamisest. Pärast 31.12.2010 tehingut oleks hageja I omandis pidanud olema järgmised 11.03.2009 Greenwaylt ostetud seadmed: kalibreerimispink lailihv KKK-M 1050, termokiletusliin Technomaster, hüdrauliline press TPK-6000, ristlõikesüsteem PAUL CNC 11 MKL, sõrmjätkuliin ULTRA, kuid neid ei olnud. Pärast 23.10.2012 ja 03.10.2013 liisingulepingust tulenevate kohustuse täitmist pidi hageja I omandisse jääma järgmised seadmed: termokiletusliin Technomaster, hüdrauliline press TPK6000, ristlõikesüsteem PAUL CNC 11 MKL, sõrmjätkuliin ULTRA, kahepoolne saag

Spanevello, kahepoolne saag Spanevello, teritusautomaat Cit Meccanica, Hector 600, kilbi press Orma LS.L.R.CA53/13, saepurupunkri tolmuärastus Radiare, rullkonveierid, elektriline kahveltõstuk STILL, mootorteleskooptõstuk JSB, höövel GRAMA UK 8 SP. Kuna eeltoodud seadmeid kasutas hageja II, siis pidid seadmed olema hageja II valduses. Hageja I oli seisukohal, et kostja I korraldas 5 puidutöötlemisseadme väljaviimise hageja I varast selliselt, et hageja I ei saanud seadmete väärtusele vastavat hüve. Kostja I tegi võimalikuks seadmete väljumise hageja I omandist ilma, et selle eest oleks tasutud hagejale I seadmete väärtusele vastavat ostuhinda rahas või antud üle muu seadme väärtusele vastav varaline hüve. Sellisel viisil toimides ei ole kostja I käitunud hageja I suhtes nõutava korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja I ei ole järginud hageja I varalisi huve, vaid on vastupidiselt temalt oodatavale käitumisele neid kahjustanud. Juriidilise isiku juhatuse liikme poolt vara tasuta või alla selle turuväärtuse võõrandamine on hoolsuskohustuse oluline rikkumine. Puidutöötlemisseadmete võõrandamiseks puudus kostjal I hageja I nõukogu nõusolek, kuigi tegemist oli igapäevase majandustegevuse raamest väljuva tehinguga. Äriühingu vara tasuta äraandmisel ei ole kohaselt täidetud ka juhatuse liikme lojaalsuskohustust juhinduvalt ÄS-st ja TsÜS-st. Kui kostja I ei oleks tal lasuvaid aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustusi rikkunud ning käitunud juhatuse liikmelt nõutava hoolsuse ja lojaalsusega, ei oleks hagejale I kahju tekkinud. Seega on olemas otsene põhjuslik seos hagejale I tekkinud kahju ning kostja I tegevuse vahel VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Kostja I on tekitanud oma tegevusega hagejale I varalist kahju summas 205 143,5 eurot (3 209 800 krooni), mille hageja I palus kostjalt I välja mõista. Kostja I vastuväited Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda ja välja mõista alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Seoses mobiilse biodiisli tehasega oli kostja I seisukohal, et hageja I ei ole tõendanud, et tema omandisse ja valdusesse kuulus biodiisliseade. Kohtule esitatud AS-i A&O ning AS-i Pärnu Kaubasadam vahel 04.06.2008 sõlmitud koostöölepingu lisakokkuleppest (I kd lk 64) nähtuvalt pole hageja kunagi biodiisliseadme omanikuks saanud ning see on õiguslikult võimatu. AS-il A&O puudus kolmandale isikule OÜ-le BioD omandiõiguse alusel kuuluva mobiilse biodiisli seadme käsutamise õigus, mistõttu pole väidetava mobiilse biodiisliseadme omandiõigus saanud 04.06.2008 koostöölepingu alusel AS-ile Pärnu Kaubasadam üle minna. Tõendamata on AS-i A&O poolt mistahes biodiisliseadme valduse üleandmine AS-ile Pärnu Kaubasadam ning sealt üleandmine hagejale I. Järelikult pole saanud biodiisliseadme omandiõigus üle minna ka hagejale I viimase ühinemisel AS-iga Pärnu Kaubasadam. Selliselt pole hageja I mistahes biodiisliseadme omanikuks kunagi saanudki ning hagis esitatud väited kostja I poolt biodiisliseadme omandiõiguse ITI-le kinkimise kohta on täielikult ainetud. Hageja I väide, et koostöölepingu sõlmimise valmistas ette kostja I, on vastuolus kohtule esitatud tõenditega. 04.06.2008 koostöölepingu on AS-i Pärnu Kaubasadam nimel allkirjastanud juhatuse liige PK, kes on tunnistajana kohtule selgitanud (VII kd lk 125-126), et sõlmis tehingu AS-i Pärnu Kaubasadam nõukogu korraldusel ja lepingu sõlmimise juures olid AS Pärnu Kaubasadam „omanik“ RK ja AS A&O „omanik“ ME ning PK ei ole keegi sundinud tehingut alla kirjutama. AS-i Pärnu Kaubasadam B-kaardilt (I kd lk 31-37) nähtuvalt oli kostja I 04.06.2008 koostöölepingu sõlmimise ajal AS Pärnu Sadam nõukogu üks liige 6 liikmest: AK, MT, RK, VJ ja VL. Hageja I väited, et kostja I juhtis AS-i Pärnu Kaubasadam, pole tõsiselt võetavad ning on vastuolus ÄS §-ga 316, § 317 lg 1 ja § 322 lg 1. Nõukogu on kollegiaalne organ, mistõttu kostja I üksiku nõukogu liikmena ei saanud mistahes viisil

juhtida AS-i Pärnu Sadam ega Transcomi kontserni. Kostja I oli AS Pärnu Kaubasadam nõukogu liige, mistõttu kostja I ei ole soetanud ega saanudki soetada AS-ile Pärnu Kaubasadam biodiislitehast ega vastutada biodiislitehase soetamisega seonduvate asjaolude eest. Asjaolu, et väidetava biodiisliseadme valdus võidi üle anda, mida hageja I väidete kohaselt kinnitab 30.07.2008 üleandmise-vastuvõtmise akt (V kd lk 139), ei oma asja lahendamisel vähimatki õiguslikku tähendust, kuna võõra asja valdamine ei tekita omandiõigust asjale. 04.06.2008 koostöölepingu alusel pole AS A&O andnud mistahes biodiisliseadme valdust üle AS-ile Pärnu Kaubasadam, mida kinnitab tunnistaja PK, kes kostjale esitatud vastuses järelepärimisele vastas, et ta ei ole mistahes üleandmise-vastuvõtmise aktidele alla kirjutanud (VIII kd lk 127). Tõendid AS-i Pärnu Kaubasadam poolt biodiisliseadme valduse vastuvõtmise kohta AS-ilt A&O on vastuolulised ning tõenditena ebausaldusväärsed, mistõttu tuleb need TsMS § 238 lg 5 alusel jätta asja lahendamisel arvestamata. Tunnistaja EP ütlustest nähtuvalt pole biodiisliseade kunagi hageja valdusse jõudnudki, vaid AS Werol Tehased toimetas selle otse Saksamaale ja sealt tagasi Eestisse AS Werol Tehased ettevõtte asukohta Jõgevamaal Painkülas (VII kd lk 149). Kuna PK oli AS-i Pärnu Kaubasadam ainus juhatuse liige, siis saab biodiisliseadme valduse üleandmise küsimuses lähtuda vaid tema poolt kirjalikult kinnitatust ning kohtuistungil antud ütlustest, keegi teine ei saanud tema eest biodiisliseadet hagejale I üle anda. Hageja I pole tõendanud asjaolu, et hageja I oleks kunagi enda valdusse mingi biodiisliseadme saanud AÕS § 92 lg 1 alusel. Hageja I väide, et kostja I oli avaldanud AS Pärnu Sadam nõukogu liikmele RK-le, et AS A & O annab AS-ile Pärnu Sadam nõude vastu 45 miljonit krooni maksva biodiislitehase, on TsMS § 230 lg 1 alusel paljasõnaline. 04.06.2008 koostöölepingust nähtub, et väidetava biodiislitehase hinnaks on pooled kokku leppinud üksnes 15 000 000 krooni. Kostja I oli seisukohal, et hageja I nõukogu esimees RK korraldas väidetava biodiisliseadme Pärnust äraviimise ja AS-i Werol Tehased vara hulka „ümberkantimise“, mis nähtub ka AS Werol Tehased pankrotimenetluses Tartu Maakohtu 05.08.2013 kohtuistungi protokollist tsiviilasjas nr 2-12-5746 (III kd lk 172-181), mille leheküljel 5 (III kd lk 176) nähtuvalt on RK isiklikult kohtule AS-i Werol Tehased esindajana selgitanud, et ostsime biodiisliseadme Pärnus asuvalt firmalt AS-ilt A & O ära ning korraldasime Saksamaal ümberehitamise ja seejärel AS-i Werol Tehased poolt soetamise. Tunnistaja EP on väljendanud, et biodiisliseadme äriprojekt oli RKle äriidee, kes oli AS Werol Tehased juhatuse liige ning AS-i Transcom nõukogu esimees ja kes andis EP-le asjakohaseid juhtnööre (VIII kd lk 150). Raamatupidamisdokumendid ei tõenda väidetava biodiisliseadme valduse üleandmist AS-ist Pärnu Kaubasadam ega ka mitte mistahes biodiisliseadme olemasolu, selle omadusi, komplektsust ega ka mitte väärtust. Asjaosaliste ebaõige ettekujutus omandisuhetest ja õiguslikust olukorrast ei tekita AS-ile Pärnu Kaubasadam ega tema õigusjärglasele AS-ile Transcom omandiõigust biodiisliseadmele, kuna see kuulus OÜ-le BioD, mida on nii AS A&O kui ka AS Pärnu Kaubasadam 04.06.2008 koostöölepingu lisakokkuleppes kinnitanud. Õiguslikku tähendust ei oma asjaolu, et AS Pärnu Kaubasadam võttis raamatupidamises biodiisliseadme arvele ja 31.12.2008 vähendati biodiisliseadme raamatupidamislikku väärtust 10 miljoni krooni võrra. AS Pärnu Kaubasadam juhatuse liige oli PK. Juhatuse liikme kohustuste rikkumisena ei sa käsitleda 15.01.2011 otsust biodiisliseadme utiliseerimisest. ME ütlused muudab täielikult ebausaldusväärseks asjaolu, et kui 04.06.2008 koostöölepingu lisakokkuleppes (I kd lk 64) kinnitab ME AS A&O juhatuse liikmena oma allkirjaga, et biodiisliseade on OÜ BioD omandis, siis kohtule tunnistajana andis ütlusi, et AS A&O omandas 2007. aastal OÜ-lt BioD seadme, kuid ei osanud öelda biodiisliseadme maksumust

olles ise ainus juhatuse liige ja biodiisliseade ainus vara. Selliselt on ME ütlused täielikult vastuolus tema poolt kirjalikult 04.06.2008 koostöölepingus kinnitatuga, mille kohaselt on biodiisliseade veel 04.06.2008 OÜ BioD omandis. Seejuures on nii ME kui ka PK kinnitanud kohtule, et tehingu valmistasid ette õigusnõustajad, mistõttu 04.06.2008 koostöölepingu sõlmimise ajal pidi olema biodiisliseadme omandiõiguse kuuluvus õigusnõustajate poolt kontrollitud ning 04.06.2008 koostöölepingusse on õigesti märgitud, et OÜ BioD on seadme omanik. Kuna tunnistaja ME ütlused on vastuolulised ning ilmselt ebausaldusväärsed, siis tuleb need asja lahendamisel jätta TsMS § 238 lg 5 alusel kõrvale. Hageja I pole suutnud selgitada, kuidas ITI poolt OÜ-le BioD omandiõiguse alusel kuuluva biodiisliseadme võõrandamine 23.02.2010 MDV-le põhjustab hagejale I kahju ja kuidas kostja I sellega seotud oli. Kostja I pole rikkunud mistahes juhatuse liikme kohustusi, kuna ta pole väidetavat biodiisliseadet ITI-le tasuta võõrandanud (kinkinud). Hageja I pole kohtule esitanud võõrandamislepingut (kinkelepingut). Hageja I pole tõendanud võõrandamislepingu sõlmimist kostja poolt ega ka mitte võõrandamislepingu eset ja tingimusi, sõlmimise aega ja muid asjaolusid. Hageja I pole tõendanud ka kostja I poolt biodiisliseadme omandi ja valduse üleandmist ITI-le, kuigi hagi aluses seda väidetakse. Äriühingu juhatuse liige ehk kostja I saab vastutada vaid enda käitumise eest ehk kostjale saab olla etteheidetav vaid kostja I enda poolt võõrandamislepingu sõlmimine. Kostja I ei saa vastutada kolmandate isikute tegevuse eest. Kohtule pole esitatud tõendeid, mille põhjal võiks väita, et erinevate tehingute ja toimingute tulemusena (mida kostja I pole teinud) oleks kostja I saanud mingit varalist kasu. Seoses liimpuidu tootmisseadmetega oli kostja I seisukohal, et tõendamata on kostja I kui AS Transcom endise juhatuse liikme kohustuste rikkumine, selle toimepanemise aeg, koht ja viis seoses liimpuidu tootmisseadmetega. Hageja ise on tunnistanud, et tal puuduvad mistahes tõendid kostja poolt väidetava vara suhtes tasuta võõrandamistehingute (kinkelepingute) sõlmimise kohta. Tõendamata on asjaolu, et OÜ Greenway oleks mingeid seadmeid hagejale I üle andnud. Asjaolu, et 11.03.2009 põhivara müügilepingu p 2.1 kohaselt kohustus OÜ Greenway põhivara seadmete valduse üle andma, ei tõenda asjaolu, et seda tehtud oleks. Seega pole hageja I esitanud tõendeid selle kohta, et hageja I sai 9 põhivara seadme omanikuks. TsMS § 230 lg 1 alusel paljasõnaline on hageja I väide, et AS Transcom on täitnud OÜ-lt Greenway ülevõetud liisingulepingud ning on seeläbi saanud täiendavalt 5 seadme omanikuks. Tõendamata on liisingulepingute sisu, mistõttu pole teada, kas ülevõetud lepingud on sõlmitud kasutusrendi või kapitalirendilepingu tingimustel, mistõttu pole ka teada, kas seadmete omandiõigus on liisingulepingute järgi üldse hagejale I üle läinud. Maakohtu otsus 22.12.2015 otsusega jättis Harju Maakohus rahuldamata Aktsiaseltsi Transcom hagi KL vastu ja Green Window OÜ hagi MV vastu. Kohus võttis arvesse 12.10.2015 hagejate esitatud protokolli parandused (10 kd lk 47-50) ja määras pärast kohtuotsuse jõustumist tühistada 13.05.2014 hagi tagamise kohtumääruse. Kohus mõistis Aktsiaseltsilt Transcom KL kasuks välja menetluskulud 27 408,38 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus mõistis Green Window OÜ-lt MV kasuks välja menetluskulud 6337,50 eurot ja lisaks tunnistaja kulu 18 eurot riigi tuludesse. Esmalt pidas kohus vajalikuks analüüsida äriregistri teabesüsteemis olevate andmete põhjal hageja I seotust teiste äriühingute ja füüsiliste isikutega. Hageja I ainuaktsionär vaidlusalusel perioodil oli Transcom Grupp OÜ (I kd lk 28), kelle ainuosanikuks RK (III kd lk 165-168). Alates 11.01.2014 on hageja I ainuaktsionäriks Transcom Invest OÜ (kood 12571392 esmakanne 18.11.2013), kelle ainuosanikuks Transcom Grupp OÜ, kelle ainuosanikuks RK.

Seega võib lõppastmes läbi mitmete äriühingute pidada hageja I omanikuks RK. Hageja I juhatuse liige oli kostja I perioodil 30.10.2007-20.02.2012, nõukogu esimees oli RK perioodil 26.02.1999-09.08.2012 ja alates 09.08.2012 nõukogu liige ja vaidlusalusel perioodil olid nõukogu liikmed KR (al 13.09.2007 kuni käesoleva ajani), AK (al 22.10.2002 kuni 20.01.2014). Vastavalt hageja I majandusaasta 2009-2011 aruannete kohaselt said nõukogu liikmed tasu (III kd lk 184, IV kd lk 10, 34). Pooled on märkinud, et hageja I on kontsern. Eeltoodut tõendab ka hageja I 2009-2012 majandusaasta aruanded, milles nähtub, et hageja I on emaettevõte, kellel on mitmeid tütarettevõtteid, sealhulgas Green Window OÜ (hageja II) (III kd lk 182-200, IV kd lk 1-75). 2009.aasta majandusaasta aruandest nähtub, et 2009. aastal kontsernistruktuuri lihtsustamise eesmärgil liitis hageja I endaga AS-i Pärnu Kaubasadam ja omandas Transcom Grupp OÜ-lt (ainuosanik RK) Sadamahalduse OÜ (eelnev ainuosanik OÜ Elikante, kelle ainuosanik RK) ning Zelluloosi Kinnisvara OÜ (VI kd lk 210,211). Hageja I kui emaettevõtja pangakonto vaidlusalusel perioodil Swedbangas ja SEB Pangas kuulus kontsernikonto koosseisu järgmised äriühingud: AS Sakala Saeveski, AS Transcom Vara, AS Tartu Sadam. Eelnevalt AS-ga Pärnu Kaubasadam ühines 25.07.2008 AS Pärnu Sadam, kellega eelnevalt ühines 25.07.2008 Pärnu Sadamateenistuse AS. Kontsernil ja sinna kuuluvatel mitmetel ettevõtetel oli üks ja sama isik raamatupidajaks. Kohtule esitatud ekirjavahetusest nähtub, et kontserni kuuluvate ettevõtete raamatupidamises toimuva üle oli ülevaade kostjal I (VI kd lk 200-209). Eeltoodu põhjal leidis kohus, et hageja I on kontsernistruktuuriga äriühing, kelle koosseisu vaidlusalusel perioodil kuulus u 11 tütarettevõtet. Kontserni siseselt toimus pidev aktsiate, osaluse müük-ost, ühinemine jne, mistõttu pidevalt muutus äriühingute omanik, kuid enamus aktsionäre ja osanikke on eelnevalt seotud kontserniga. Äriregistrist nähtuvalt on enamjaolt samad füüsilised isikud juhatuse liikmeteks ja/või nõukogu liikmeks. Vaidlusalusel perioodil oli sama isikute ring st juhatuse liikmeks/või nõukogu liikmeks ka AS-is Werol Tehased, mis nüüdseks on pankrotis. Analüüsides hageja I nõuet 2 miljonit eurot seoses mobiilse biodiisli tehasega märkis kohus, et kohus on tuvastanud ja puudub vaidlus, et 04.06.2008 sõlmisid AS Pärnu Sadam, Pärnu Sadamateenistuse AS, OÜ Pärnu Stividorid ja AS A&O koostöölepingu (I kd lk 58-64). Lepingu punkt 2.3.5 kohaselt pidi AS A&O tasuma Pärnu Sadamale Sadamateenistus vastu omandatava 50 000 000 krooni väärtuselise nõude eest vastavalt lisakokkuleppele (I kd lk 61, 63). Lepingu lisakokkulepped sõlmiti samal päeval, mille ühe lisakokkuleppe kohaselt tasus AS A&O 50 miljoni krooni suuruse nõude eest AS-le Pärnu Sadam 20 miljonit krooni järgmiselt: 5 miljonit krooni rahas ning OÜ BioD omandis oleva mobiilse tootmise tehase koos kõikide seadmete, lubade, õiguste jmt, mis on vajalik biodiisli tootmiseks ja ladustamiseks hinnaga 15 miljonit krooni (I kd lk 64). AS-i Pärnu Sadam nimel allkirjastas koostöölepingu juhatuse liige PK. Pärnu Sadamateenistuse AS, OÜ Pärnu Stividorid ja AS A&O nimel allkirjastas juhatuse liige ME. Hageja I ja AS Pärnu Kaubasadam ühinesid 07.05.2009.a sõlmitud ühinemislepingu alusel (IV kd lk 134-140). Ühinemiskanne on äriregistris tehtud 28.12.2009. 23.02.2010 müüs Industrial Technology Investments OÜ (edaspidi ITI, juhatuse liige MV) biodiisli tehase MDV Magdeburg-Dessauer Verschleiβteil GmbH (IV kd lk 143-160, tõlge VII kd lk 63-80, IX kd lk 34-45, tõlge IX kd lk 61-84). 23.02.2010 müügilepinguga AS Werol Tehased (seaduslikud esindajad RK, MV) ostis Cimbria Sket GmbH-lt biodiisli tootmise tehase (I kd lk 67-90, tõlge lk 91-114). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I on rikkunud juhatuse liikme kohustusi, kas ta tegutses kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsuse ja lojaalsusega ja kas kostja I on hagejale I põhjustanud kahju või mitte. Kohus tuvastas, et 04.06.2008 sõlmitud AS Pärnu Sadam (Kaubasadam, juhatuse liige PK), Pärnu Sadamateenistuse AS (juhatuse liige ME), OÜ Pärnu Stividorid (juhatuse liige ME) ja AS A&O (juhatuse liige ME) vahel koostöölepingul ega lisakokkulepetel kostja I allkirja ei

ole (I kd lk 58-64). Seega kostja I ei ole olnud lepingu sõlmimisel ühegi osapoole esindajaks. PK on tunnistajana kohtule selgitanud (VII kd lk 125-126), et tema sõlmis tehingu AS-i Pärnu Kaubasadam nõukogu korraldusel, 04.06.2008 koostöölepingu sõlmimise juures viibisid ümber laua mõlema osapoole omanikud RK ja ME, samuti KL, MM, JP ja RO. Tunnistaja mäletab, et lepingu sõlmimisel osalenutest tehti pilti. Tunnistaja PK kinnitab, et teda ei ole keegi sundinud tehingut alla kirjutama ja tal puudus igasugune kahtlus lepingu allkirjastamisel, kuna omanikud olid isiklikult tehingu sõlmimise juures. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja ütlustes (VIII kd lk 124-131). Tunnistajad ME ja PK on kinnitanud kohtule, et tehingu valmistasid ette õigusnõustajad. Seega pidi olema õige ja eelnevalt kontrollitud, et lisakokkuleppe punkti 2.1.3 kohaselt anti AS Pärnu Sadam omandisse OÜ BioD omandis olev mobiilse biodiisli tootmise tehas koos sinna juurde kuuluva kõikide seadmete ja dokumentidega. AS-i Pärnu Kaubasadam B-kaardilt nähtuvalt oli kostja I 04.06.2008 koostöölepingu sõlmimisel AS Pärnu Kaubasadam nõukogu liige koos AK (K), MT, RK-le (K), VJ ja VL-ga (I kd lk 31-37). Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et lisaks kostjale I oli AS Pärnu Kaubasadam nõukogu liige RK teadlik toimuvast tehingust, kuna viibis tehingu sõlmimise juures. Kohus oli veendunud, et tehingule oli nõukogu nõusolek ja heakskiit olemas. Hageja väide, et 04.06.2008 tehingu taga oli üksnes ja ainult Kaubasadama nõukogu liige st kostja I, kes sisuliselt juhtis kogu hageja I kontserni, ei ole tõendatud. Hageja I väited, et kostja I juhtis AS-i Pärnu Kaubasadam, pole tõsiselt võetavad ning on vastuolus ÄS §-ga 316, § 317 lg 1 ja § 322 lg 1. Nõukogu on kollegiaalne organ, mistõttu kostja I üksiku nõukogu liikmena (üks liige kuuest) ei saanud mistahes viisil juhtida AS-i Pärnu Sadam ega Transcomi kontserni. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et PK allkirjastas tehingu nõukogu liikme st kostja I korraldusel. Kohus leidis, et juhul kui kostja I pidas lepingu teiste osapooltega läbirääkimisi ning mõtles välja tehingu struktuuri, siis seda ei saa pidada hageja I juhatuse liikme kohustuste või loojalsuse rikkumisena. RK-le kui Transcom kontserni omaniku viibimine koostöölepingu sõlmimise juures on käsitletav üheselt st heakskiit tehingule. Lisaks kinnitab eeltoodut tsiviilasja nr 2-12-5746 istungil RK-le poolt antud selgitused seoses biodiisliseadme omandamisega AS-i Werol Tehased poolt, mille kohaselt osteti biodiisliseadmed Pärnus asuvalt firmalt AS-ilt A&O, samuti uuriti sakslastelt, kas sellist seadet on võimalik ümber ehitada, et saaks kasutada Werolis (III kd lk 172-181). Eeltoodud RK selgitused tsiviilasjas nr 2-12-5746 annavad alust arvata ja kohus nõustus kostjaga I, et AS Werol Tehased (pankrotis) ostis RK-le juhtimisel AS-ilt A&O biodiisli tehase, lastes seda Saksamaal ümber ehitada. Eeltoodud väite kinnituseks on 23.02.2010 sõlmitud 2 lepingut, millest ühe lepinguga müüs ITI (juhatuse liige MV) biodiisli tehase MDV MagdeburgDessauer Verschleiβteil GmbH (IV kd lk 143-160, tõlge VII kd lk 63-80) ja teisega müügilepinguga ostis AS Werol Tehased (esindajad juhatuse liikmed RK, MV) Cimbria Sket GmbH-lt biodiisli tootmise tehase (I kd lk 67-90, tõlge lk 91-114). Kohus leidis, et biodiisli tehase ostmine samal päeval Cimbria Sket GmbH-lt, kelle emafirmale samal päeval müüdi sama tehas, ei ole juhuslik kokkulangevus. Tegemist on teadliku kollektiivselt kavandatud tegevusega nn äriplaaniga. Eeltoodud seisukohta toetab eelmärgitud lepingute raames toimunud e-kirja vahetus (sh lepingu projektid) saksapoolse partneri, RK-le, MV, MEi, KL vahel (V kd lk 41-52, tõlge VI kd lk 60-64, V kd 155-202, VI kd 28) ja ITI (esindaja RK) poolt AS Werol Tehased vastu nõude loovutamine 10.04.2010 OÜ-le Elikante (esindaja MV) (VI kd lk 111-112) ning ITI ja AS Werol Tehased vaheline leping ettevõtte üleandmise kohta (VI kd lk 122-135). Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et hageja I omanik oli teadlik kavandatavast tehingust, seega oli hageja I kui kontserni poolt heakskiit. Tõendatud ei ole, et kostja I oleks

üksinda kogu tehingu korraldanud. Kohus ei tuvastanud, et kostja I käitumine oleks käsitletav lojaalsus- ja hoolsuskohustuse rikkumisena. Pooled vaidlevad selle üle kas tegemist on sama biodiisliseadmega. Kohtule esitatud 30.07.2008 üleandmis-vastuvõtmise aktil on kostja I AS Pärnu Kaubasadama esindajana allkirjaga kinnitanud biodiisli tehase koos seadmetega vastuvõtmise AS-lt A&O, esindaja ME (V kd lk 139). Kohtul puudub alus kahelda kostja I allkirja õigsuses. Dokumendis ei ole märgitud millist marki, liiki ja milliste seadmetega tegemist on. Seega ei ole üleandmisevastuvõtmiseakti järgi võimalik määratleda täpselt milline biodiisli tehas üle anti. Koostöölepingu lisakokkuleppes puuduvad samuti biodiisli tehase individuaaltunnuste kohta märked. Kaubasadama poolt hagejale I varade üleandmisel ei ole eraldi märget biodiisli tehase individuaaltunnuste kohta. Dokumendid on biodiisli tehase osas üldsõnalised. Nähtuvalt AS Werol Tehased ja Cimbria Sket GmbH-lt vahelisest biodiisli tootmise tehase 23.02.2010 ostu-müügilepingust nr 10106 oli lepingu objektiks biodiisli ja glütseriini kompakttootmisjaam CPU 1000, lepingu lisas II (tehnilised spetsifikatsioonid nr 312659-03) kirjeldatud konteinerid, rapsipätsi graanulipunkrid koos lepingu lisas III (tehnilised spetsifikatsioonid nr 07041, redaktsioon 3) kirjeldatud rapsiseemnete katkematu tõimega lõpp-pressimisjaamaga (I kd lk 67-90, tõlge lk 91-114, VI kd lk 33, tõlge 68). Biodiisli ja glütseriini kompakttootmisjaam lepingujärgne maksumus 2 000 000 eurot. Lepingu ostja poolelt on allkirjastanud RK. Kohus märkis, et kuigi kohtule on esitatud lepingu koopia, puudub kohtul alus kahelda allkirjade kirjutamises RK-le poolt. Seega tegemist on individuaaltunnustega biodiisli tehasega. Kohus leidis, et dokumentide põhjal ei ole võimalik tuvastada kas on tegemist sama biodiisli tehasega, mis hagejale I üle anti Kaubasadamaga ühinemisel ja mille AS Werol Tehased omandas. Tunnistaja ME ütluste kohaselt anti Pärnu Kaubasadamale üle biodiisli tehas CPU 1000. Ütluse põhjal saab järeldada, et tegemist võib olla ühe ja sama biodiislitehasega. Tunnistaja ME sõnul ostis ta AS-le A&O biodiisli tehase BioD-lt (OÜ A&O BioD), kuid tehase ostuhinda ei mäleta ja ei mäleta millise hinnaga tehas osteti, kuigi tunnistaja oli ostmise ajal mõlema äriühingu juhatuse liige (VII kd lk 186-200, VIII kd lk 1-43). Samas tunnistaja teab, et tehas ja seadmed olid konteinerisse monteeritud ja asus Pärnu Sadama territooriumil (VIII kd 142-146). Kohus nõustus kostjaga I, et ostuhinna mittemäletamine ei ole veenev, eriti kui on tegemist ainukese varaga, mis AS-l A&O oli. Tunnistaja ütluste kohaselt ta suhtles tehase asjus ainult kostjaga I. Kohus leidis, et eeltoodu osas tunnistaja MEi ütlus ei ole veenev ja on vastuolus tunnistaja EP ütlustega osas, et seade anti üle kostjale I. Tunnistaja EP, kes olles AS Werol Tehased direktor 2000-2012 kinnitas oma ütlustega, et võttis vastu A&O BioD-lt vaidlusaluse tehase aktiga, mille lisaks seadme dokumendid, aktile kirjutasid alla ME ja P üleandjate poolt (VIII kd lk 151). ME sai biodiisli tehase vastu 50% osaluse Pärnu Sadamas. Kohus oli veendunud, et 50% osaluse saamise pidi otsustama Pärnu Sadam omanik, seega lõppastmes RK, kellega ilmselt oli vajalik eelnevalt ka tingimusi läbi rääkida. Eeltoodud seisukohta toetab asjaolu, et tunnistaja oli koostöölepingu 3 äriühingu seaduslik esindaja. Koostööleping oli sisustatud 4 äriühingu uute õiguste ja kohustuste tekkimisega, mis ilmselgelt vajas eelnevat äriühingute omanikega kooskõlastust. Eeltoodut omakorda kinnitab asjaolu, et lepingu sõlmimisel olid kohal ME ja RK. Tunnistaja EP ütlustest nähtuvalt pole biodiisliseade kunagi hageja I valdusse jõudnudki, vaid AS Werol Tehased toimetas selle otse Saksamaale seadistamiseks ja parendustöödeks ning sealt tagasi Eestisse AS-i Werol Tehased ettevõtte asukohta Jõgevamaal Painkülas (VII kd lk 149). Tunnistajale teadaolevalt rohkem selliseid biodiisli tehaseid nagu CPU Eestis ei ole. Tunnistaja EP ütlustest ilmnes, et biodiisliseadme äriprojekt oli RK-le äriidee, kes oli AS Werol Tehased juhatuse liige ning AS-i Transcom nõukogu esimees ja kes andis EP-le

asjakohaseid juhtnööre (VIII kd lk 150). Eeltoodut kinnitab EP-le saadetud meilid Saksamaalt, mille tunnistaja saatis edasi RK-le, AK-le ja MV-le (V kd lk 53, tõlge VI kd lk 65). Tunnistaja PK ütlused kinnitasid asjaolu, et tema Kaubasadama juhatuse liikmena ei ole ühtegi biodiisli tehast ja seadmeid vastu võtnud. Tuginedes eeltoodule leidis kohus, et biodiisli tehas, mis on märgitud koostöölepingu lisakokkuleppes, üleandmis-vastuvõtmise aktis ja 23.02.2010 aastal müügi-ostu ja ostu-müügi lepingutes, on üks ja sama biodiisli tehas, mis seisis Pärnu Sadama või Laevatehase territooriumil. Omaniku vahetus toimus nn paberil ja faktilist vallasasja valduse üleandmist ei toimunud. Tunnistajate PK (VIII kd lk 127) ja EP ütluste kohaselt asus väidetav biodiisliseade AS-i Pärnu Laevatehas territooriumil. Eeltoodu põhjal leidis kohus, et kostja I ei ole soetanud ega saanudki soetada AS-ile Pärnu Kaubasadam biodiislitehast üksinda ega vastutada biodiislitehase soetamisega seonduvate asjaolude eest. Kohus nõustus kostja I väitega, et raamatupidamisdokumendid ei tõenda väidetava biodiisliseadme valduse üleandmist AS-ist Pärnu Kaubasadam ega ka mitte mistahes biodiisliseadme olemasolu, selle omadusi, komplektsust ega ka mitte väärtust. Kohus leidis, et kohtule esitatud A 4 paberilehel trükitud tekst pealkirjaga „ Raamatupidamiskanded“ (I kd lk 65), millel puudub igasugune kinnitus, et tegemist raamatupidamise dokumendiga, ei ole tõendina kaalu. Pealkiri „Raamatupidamiskanded“ ei tee paberilehest dokumenti, mida tõendina kasutada. Dokumendil on 10 kannet 5 aasta jooksul - see jätab mulje, et see dokument on spetsiaalselt koostatud kohtu jaoks, kuid dokumendil ei ole ühtegi märget, kes koostas, millal koostas ja kes kinnitab seal olevate andmete õigsust. Kohus leidis, et dokumendi õigsuse kinnitamine eeldab allkirja kas paberil või digitaalselt. Kohus nõustus kostjaga I, et igal ajahetkel on võimalik arvutiprogrammis mistahes andmeid muuta. Tegemist on sisuliselt hageja I kirjaliku seletusega ja tunnistaja LI ütlustega ei saa eelmärgitud dokumendile anda tõendi kaalu. Kohus leidis, et kostja I kui juhatuse liikme 15.01.2011 otsus (I kd lk 66), millega biodiisli tehas ja konveierliin hageja I varast „utiliseeriti“, pidi olema fiktiivne, kuna tegelikkuses oli biodiisli seade juba 23.02.2010 ostetud Werolisse läbi Saksa äriühingute. Juhatuse liikme kohustuste rikkumisena ei sa käsitleda 15.01.2011 otsust biodiisliseadme utiliseerimisest. Kohtule esitatud e- kirjavahetuse LI ja RK vahel ja tunnistaja LI ütlustega leiab kinnitust, et utiliseerimine toimus põhjusel, et seade läks varasemalt AS-i Werol Tehased ( I kd lk 115117, VIII kd lk 132-141). Samas kohus möönab, et segadust tekitav on kostja hilisem soov tagantjärgi 2013. oktoobris-novembris muuta utiliseerimisotsust, milleks ka LI võttis meili teel ühendust TV-ga (I kd lk 118). Samas leiab kohus, et selline kostja I käitumine ei muuda ülaltoodud kohtu seisukohti. Kohus juhib tähelepanu, et kostja I ei olnud sel ajal hageja I juhatuse liige kui ta väidetavalt soovis otsuse sisu muuta. Tuginedes eeltoodule leidis kohus, et hageja I ei ole tõendanud, et juhatuse liige rikkus hoolsus- ja lojaalsuskohustusi seoses biodiisli tehasega. Samuti leidis kohus, et kahju suurus ei ole samastatav summaga, millega AS Werol Tehased endale biodiisli tehase soetas. Analüüsides hageja I nõuet 205 143,50 eurot seoses puidutöötlemisseadmete võõrandamisega märkis kohus, et Green Window OÜ ainuosanik on hageja I alates 01.01.2008. Hageja I omandas 100% osaluse OÜ-lt Elikante (kood 10504799), kelle ainuosanikuks on RK. Võõrandamise ajal oli juhatuse liikmeks RK ja kostja II. Seega hageja II kuulub hageja I kontserni koosseisu tütarettevõttena. Juhinduvalt riigikohtu lahendi 3-2-1-129-15 p. 17 kontsernisisesed otsused ei saa üheski olukorras prevaleerida juhatuse liikmete kohustuste üle ja et iga juhatuse liige peab tegutsema alati vaid selle äriühingu huvides, mille juhatuse liige ta on. Õige on küll see, et seadus ei näe ette selgeid erandeid kontserni kuuluvate ühingute

juhatuse liikmete hoolsuskohustuse kohta, kuid juhatuse liikme hoolsusstandardi sisustamisel tuleb arvestada ka kontsernisuhteid. Ärilise kaalutluse reegli nõudeid saab lugeda täidetuks juhul, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, tuleb juhatuse liikme tegevus lugeda osaühingu suhtes põhjendatuks sõltumata sellest, milline on tegelik tagajärg. Ärilise kaalutluse reegli järgimise hindamisel on keskse tähendusega otsuse tegemise protsess, mitte otsusega kaasnev tagajärg. Kohus on tuvastanud ja puudub vaidlus 11.03.2009.a sõlmisid Greenway OÜ ja hageja I müügilepingu (I kd lk 119-121), mille kohaselt ostis hageja I Greenway OÜ-lt 9 liimpuidu tootmisseadet: kuumliimipress koos automaatladujaga, kalibreerimispink lailihv KKK-M 1050, termokiletusliin Technomaster, etteande transportöör, elektrikatel 35 kw, imur PV-6/18, tsüklon, höövlipead TEWRSA 3 komplekti, pneumotorustik. Eeltoodule lisandusid koos kohustustega ülevõetud liisingulepingute alusel 5 seadet: hüdrauliline press TPK-6000, ristlõikesüsteem PAUL CNC 11 MKL, nelikanthöövel GRAMA UK SP, kuumpress ATINNOVA AL-2500, sõrmjätkuliin ULTRA. Kohustused on liisinguandjate (AS Hansa Liising, AS DnB Nord Liising; AS SEB Ühisliising) ees täidetud (VII kd lk 81). Kokku hageja I omandas 14 seadet. 23.10.2012 ja 03.10.2013 ostis hageja I välja 23.09.2009 hageja II ja Noredea vahelisest liisingulepingus märgitud 17 liimpuidu tootmisseadet (I kd lk 132135). Puudub vaidlus, et kõik seadmed anti hageja I tütarfirma kasutusse hagejale II. ITI müüs 5 seadet, millele lisandus veel 12 seadet kogumaksumusega 14 483 760 krooni (925 680 eurot) AS-ile Nordea Finance Estonia, kes liisis seadmed hagejale II (I kd lk 123-130). Hageja I käendas hageja II kohustusi (I kd lk 123). Seega kõik puidutöötlemisseadmed läksid hageja I tütarettevõtte valdusse hagejale II. Hagejal I ja hagejal II oli sama raamatupidaja. Kohus leidis, et kontserni struktuuris ei ole see tavapäratu. Hageja I ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kostja I oleks olnud isiklikult huvitatud või oleks isiklikku kasu saanud puiduseadmete ostmisest tütarfirmale. Tuginedes eeltoodule asus kohus seisukohale, et hageja I ei ole tõendanud, et kostja I on rikkunud juhatuse liikme loojalsus- ja hoolsuskohustust ja põhjustanud juhatuse liikme kohustuste rikkumisega kahju, või et oleks saanud väidetavatest rikkumistest isiklikku kasu, mistõttu jääb hagi I kostja I vastu rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 162 lg-test 1 ja 2 jättis kohus kostja I menetluskulud hageja I kanda ja kostja II menetluskulud hageja II kanda. Järgnevalt võttis kohus seisukoha kostja I menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse osas. Kohus leidis, et kostja I poolt 25.06.2014 määruskaebuselt tasutud riigilõiv summas 25 eurot ei ole põhjendatud ega vajalik kulu, kuna Tallinna Ringkonnakohtu 03.09.2014 määrusega jäi kostja I määruskaebus Harju Maakohtu 13.05.2014 määrusele rahuldamata. Samuti leidis kohus, et kostja I lepingulise esindaja ajakulu 1 tunni ulatuses seoses 05.10.2015 menetluskulude nimekirja koostamisega, mis kajastub 05.10.2015 arvelt nr 444, ei kuulu hüvitamisele. Riigikohus on 11.11.2014 määruse 3-2-1-77-14 punktis 12 leidnud, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud menetluskulud ei kuulu hüvitamisele. Arvestades kostja I lepingulise esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela töötunni hinda vähendas kohus seega menetluskulusid 120 euro käibemaksuga võrra. Vandeadvokaat Helmeri Indelal ülejäänud toimingutele kulunud ajakulu pidas kohus põhjendatuks ja vajalikuks. Käesolev vaidlus on olnud keskmisest mahukam, kokku on menetlusdokumente

ulatuses ja kahel korral sisuliselt terve tööpäeva ulatuses. Istungitel kuulati üle arvukalt tunnistajaid. Eeltoodut arvestades ei pidanud kohus põhjendatuks kostja I lepingulise esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela ajakulu toimingutele vähendada. Samuti pidas kohus põhjendatuks kulusid, mis on tekkinud seoses äriregistri väljatrükkide saamisega summas 22 eurot (kajastuvad 30.06.2014 arvel nr 5-130651 ja 30.04.2015 arvel nr 273) ning tõlgikulusid summas 50,38 eurot käibemaksuga (kajastub 04.02.2015 arvel nr 168). Tegemist on olnud käesoleva vaidluse lahendamisega seoses vajalike kuludega. Kohus leidis, et kostja I menetluskulud seoses Advokaadibüroo Aivar Pilv õigusabiteenusega ei ole käesolevas asjas põhjendatud ega vajalikud. Kostja I lepinguline esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv ei ole esitanud käesolevas asjas muid menetlusdokumente, kui 06.10.2015 ja 08.10.2015 menetluskulude nimekirjad. Ülejäänud menetlusdokumendid on käesoleva asjas esitanud vandeadvokaat Helmeri Indela. Vandeadvokaat Aivar Pilv osales üksnes 06.10.2015 istungil. Riigikohus on lugenud tsiviilasja TsMS § 175 lg 3 tähenduses piisavalt keeruliseks, kui asjas on vaja süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust vms (RKTK määrus 3-2-112-09, p 17). Antud juhul ei ole tegemist TsMS § 175 lg 3 mõistes sellise tavapärasest keerulisema vaidlusega, mis õigustaks kahe esindaja olemasolu. Samuti on Riigikohus korduvalt avaldanud seisukohta, et vastaspoole hüvitatavad menetluskulud peavad olema poolele menetluses ettenähtavad (RKTK lahendi 3-2-1-87-09 p 15; 3-2-1-143-11 p 14). Esimese astme menetluse lõppstaadiumis teise lepingulise esindaja lisandumisest tingitud täiendavad kulud summas 4396 eurot ei saanud olla hagejale I ettenähtavad ega ole põhjendatud jätta hageja I kanda. Eeltoodust tulenevalt vähendas kohus kostja I menetluskulusid 4541 euro võrra, leides, et käesolevas asjas on põhjendatud ja vajalikud kostja I menetluskulud kokku 27 408,38 eurot. Kohus märis, et õigusabikulud kuuluvad hüvitamisele käibemaksuga, kuna kostja I ei ole käibemaksukohustuslane. TsMS § 177 lg-le 4 viidates märkis kohus, et kostja I taotlusel tuleb hagejal I tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasine menetluse käik 25.01.2016 esitasid hageja II ja kostja II Tallinna Ringkonnakohtule ühise avalduse, milles hageja II esitas hagist loobumise avalduse ja kostja II loobus menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest. 01.02.2016 määrusega võttis Tallinna Ringkonnakohus vastu hageja II hagist loobumise ja lõpetas sellega seoses menetluse hageja II hagis kostja II vastu. Apellatsioonkaebus 21.01.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja I tühistada Harju Maakohtu 22.12.2015 otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja I hagi kostja I vastu ning mõistis hagejalt I välja menetluskulud summas 27 408,38 eurot ja viivise menetluskuludelt. Hageja I palub tühistatud osas teha uue otsuse, millega rahuldada hageja I hagi kostja I vastu täies ulatuses ning mõista kostjalt I hageja I kasuks välja menetluskulud vastavalt esitatud menetluskulude nimekirjale. Kaebuses leiab hageja I seoses biodiisli tehase episoodiga, et maakohtu järeldustest ainsana on õige järeldus selle kohta, et biodiislitehas, mis on märgitud koostöölepingu lisakokkuleppes, üleandmis-vastuvõtmise aktis ja 23.02.2010 müügi-ostu ja ostu-müügi lepingutes on üks ja sama biodiisli tehas. Ülejäänud maakohtu järeldused on valed.

Maakohus on väljunud hagi piiridest, maakohus ei ole lahendanud asja poolte poolt esitatu alusel ja on tuginenud otsuses asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. Kohtuotsus on üllatuslik ja vastuoluline. Maakohus on rikkunud TsMS § 5 lg-t 1, § 436 lg-eid 1 ja 4 ja §-i

tehase samasuse ja komplektsuse hindamisel arvesse võtnud. Lisaks nimetatud dokumentaalsetele tõenditele on ka ME ütlustega kinnitanud, et tehas, mis viidi Saksamaale, on sama tehas, mille AS A&O müüs AS-ile Pärnu Kaubasadam. Kohtu järeldused ME ütluste ebausaldusväärsuse kohta on meelevaldsed. Samuti märgib hageja I, et kohtu järeldust, et RK oli teadlik ning et hageja I nõukogu oli heaks kiitnud selle, et tehase müüb Magdeburgile ITI, ei kinnita ükski poolte poolt kohtule esitatud tõend. Ka on kohus jätnud võtmata seisukoha hageja I väite kohta, et kostja I soovis tagantjärgi muuta biodiisli tehasega seonduvaid raamatupidamiskandeid põhjusel, et ta soovis varjata biodiisli tehasega seonduvat, sh selle Transcomist „kaotamise“ fakti. Tegemist on asja lahendamise seisukohalt olulise faktiga, mis kinnitab, et kostja I on üritanud mitu aastat pärast hagejale I kahju tekitamist varjata kahju tekitamisega seonduvaid asjaolusid. Seda kinnitavad ka toimiku VIII köite lk 81-83 ning 87103 olevad OÜ Transcom Grupp ainuosaniku otsused, millest nähtub, et vastustaja on enda tegevuse varjamiseks esitanud kohtule võltsitud dokumendi – lk 81-83 olev otsus on esitatud äriregistrile ning on ehtne, lk 87-103 olevat otsust ei ole esitatud äriregistrile ning tegu ei ole ehtsa otsusega. Hageja I on kostja I poolt kohtule esitatud dokumendi võltsitust põhjendanud toimiku VIII köite lehekülgedel 76-77. Maakohus on põhjendamatult jätnud nimetatud tõendid arvesse võtmata. Hageja I palub ringkonnakohtul nimetatud tõendeid arvesse võtta. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja I faktiväited ja tõendid mobiilse biodiislitehase turuväärtuse osas ning on jätnud tehase turuväärtuse tuvastamata. Samuti ei ole kohus käsitlenud apellandi väidet, et hagejale I tekkis kahju summas 1,8 miljonit eurot ka seetõttu, et hageja I kaotas võimaluse müüa tehase 1,8 miljoni euro eest Magdeburgile (tegemist oli tehinguga, mille pidanuks tegema apellant ITI asemel). Samuti ei ole kohus analüüsinud ja andnud hinnangut tõenditele, millega hageja I soovib tõendada endale tekkinud kahju suurust. Hageja I loetleb kaebuses sellised tõendid. Hageja I vaidlustab ning juhib tähelepanu kohtu poolt tuvastatud asjaoludele, mis ei hageja I hagiavalduse lahendamise seisukohalt küll määrava tähtsusega, kuid mis on sellegipoolest valed. Maakohus on tuvastanud, et hageja I ainuaktsionär on Transcom Grupp OÜ ning et Transcom Grupp OÜ kaudu on hageja I ainuaktsionäriks RK. See ei ole õige, 4,9% hageja I aktsiatest kuuluvad praegusel hetkel ning kuulusid ka vaidlusalusel perioodil Export Lines OÜ-le. Kohus on tuvastanud, et 25.07.2008 ühines AS Pärnu Kaubasadam AS-iga Pärnu Sadam, kellega eelnevalt ühines 25.07.2008 Pärnu Sadamateenistuse AS. Sellised väited ei ole õiged, nimetatud äriühingud ei ole omavahel ühinenud. Maakohus on tuvastanud, et äriregistrist nähtuvalt on enamjaolt samad füüsilised isikud Weroli ning apellandi kontserni kuuluvate ettevõtete juhatuse liikmeteks. Selline üldistus ei ole õige. Samuti märgib hageja I, et maakohtu järeldus RK seotuse kohta biodiislitehase müügiga Magdeburgile on ebaõige, või vähemalt viisil, mida on silmas pidanud maakohus. Kirjalikest tõenditest nähtuvalt oli RK tõepoolest teadlik, et biodiislitehas müüakse Saksamaale Cimbriale. Oluline on aga see, et tõenditest nähtuvalt oli RK teadlik, et biodiislitehase müüb Saksamaale Transcom, mitte ITI. Seoses otsuse p-s 78 tuvastatuga märgib hageja I, et EP ei ole andnud ütlusi, mille kohaselt oleks ta võtnud vastu akti alusel tehase. Meelevaldne on ka maakohtu järeldus, et EP ütlustest ilmnes, et biodiisliseadme äriprojekt oli RK-le äriidee. Tunnistaja pidas RK äriideena silmas Werolis biodiisli tootmist, mitte ei rääkinud biodiisliseadmest kui eraldi äriideest. Maakohtu otsuses tuvastatud fakt, et ME sai biodiisli tehase vastu 50% osaluse Pärnu Sadamas, ei vasta tõele ning midagi sellist ei tulene ka mitte ühestki poolte poolt kohtule esitatud tõendist. Kohus on omistanud ITI ja Elikante vahelistele maksetele ebaõige tähenduse. Pangakonto väljavõtetest ei tulene, et ITI-st on Elikantesse kantud biodiisli ostuhind või puidutöötlemisseadmete müügist laekunud tulu. Isegi kui see nii ka oleks, ei omaks see tähendust – hagejal I on tekkinud kahju sellest sõltumatult ning tal on õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist.

Kohus on ebaõigesti kohaldanud ÄS § 315 lg-t 1 ja 2, sest asjaolust, kas RK oli või ei olnud teadlik hagejale I kahjulikust tehingust, ei sõltu kostja I vastutus. Juhatuse liige, kes kahjustab äriühingu nõukogu teadmisel äriühingu huve ning tekitab sellega äriühingule kahju, ei vabane ÄS § 315 lg 2 kohasest vastutusest. Sellisel võib kõne alla tulla nõukogu liikme ning juhatuse liikme solidaarvastutus. Hagejale I ei olnud hagi esitamisel ega ole ka täna teada asjaolusid, mis annaksid aluse nõukogu liikmete vastu hagi esitamiseks. Kohus ei oleks ÄS § 315 lg-t 1 ja 2 õiguspäraselt kohaldades saanud teha järeldust, et kostja I ei ole rikkunud tal lasunud kohustusi, sest hageja I nõukogu liige oli tema tegevusest teadlik. Maakohtu otsuse lõigus 73 sedastatule osundades märgib hageja I, et ÄS § 315 lg 2 kohane juhatuse liikme vastutuse instituut ei ole süüline ning kohtu selline ÄS § 315 lg 2 tõlgendus ei ole õige. Kohus on jätnud hageja I hagi seoses puidutöötlemisseadmetega rahuldamata põhjendusel, et hageja I ei ole tõendanud, et kostja I on rikkunud tal lasunud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ja põhjustanud juhatuse liikme kohustuste rikkumisega kahju, või et ta oleks saanud väidetavast rikkumisest isiklikku kasu. Kohus on jõudnud sellisele järeldusele tuvastades, et hageja I müüs puidutöötlemisseadmed enda tütarühingule ning et tegu oli tavalise kontsernisisese tehinguga. Hageja I märgib, et ITI ei ole mis tahes viisil seotud hagejaga I ning ei kuulu hageja I kontserni, mistõttu on kohus ebaõigesti leidnud, et hagi aluseks olev tehing oli kontsernisisene tehing. Kohtuotsus on ka üllatuslik, kuna kohus ei juhtinud kordagi tähelepanu ega arutanud pooltega võimalust, et kohus võib ITI poolt hagejale I kuulunud seadmete müügi GW-le lugeda kontsernisiseseks tehinguks. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja I faktiväite, et 17 puidutöötlemisseadmest kaks (termokiletusliin Technomaster ja kalibreerimispink KKK-M 1050) kuulusid müügitehingu sõlmimise hetkel hagejale I, mitte seadmeid müünud ITI-le. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta hageja I faktiväite, et kostja I korraldas (või oli teadlik) sellest, et ITI müüb GWle hagejale kuulvat vara. Hageja I esitab kaebuses loetelu kõnealust faktiväidet tõendavatest tõenditest. Kui kohus oleks tuvastanud, et ITI müüs Nordeale hagejale I kuulunud seadmeid ning et kostja I oli sellest teadlik, oleks kohus saanud hinnata, kas kostja I rikkus tal lasunud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust, lubades kolmandal isikul müüa hagejale I kuuluvat vara. Samuti ei ole kohus võtnud seisukohta hageja I faktiväite osas, et termokiletusliini Technomaster ja kalibreerimis-pingi KKK-M 1050 väärtus oli 11 184,50 eurot. Tegemist on olulise faktilise asjaoluga, sest hageja I seisukohtade kohaselt tekkis hagejale I kahju seadmete väärtuses. Kohus on jätnud lahendamata hageja I 12.05.2015 taotluse lugeda TsMS § 270 lg 1 alusel tõendatuks järgmised faktiväited: Industrial Technology Investments OÜ müüs hagejale I kuulunud biodiisli tehase MDV Magdeburg-Dessauer VerschleiBteil GmbH-le kostja I teadmisel ja nõusolekul; MDV Magdeburg-Dessauer VerschleiBteil GmbH tasus Industrial Technology Investments OÜ-le hagejale I kuulunud biodiisli tehase eest 1 800 000 eurot; kostja I on seotud äriühinguga Industrial Technology Investments OÜ; biodiisli tootmisseade, mille Industrial Technology Investments OÜ müüs Saksamaale, oli sama biodiisli tootmisseade, mis kuulus hagejale I ning mis asus Pärnus; biodiisli tootmisseade viidi Pärnust otse Saksamaale sellises komplektsuses ja seisundis, nagu see hageja I omandis ja valduses Pärnus oli, Industrial Technology Investments OÜ biodiisli tootmisseadet ei muutnud. Vastus apellatsioonkaebusele KL palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, jätta menetluskulud Aktsiaseltsi Transcom kanda ja mõista Aktsiaseltsilt Transcom KL kasuks välja menetluskulud.

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 22.12.2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses toodud põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lgst 6 korrata. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tsiviilasja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus tuvastas asjaolud, milles puudus poolte vahel vaidlus ja need on järgmised. 04.06.2008 sõlmisid AS Pärnu Sadam, Pärnu Sadamateenistuse AS, OÜ Pärnu Stividorid ja AS A&O koostöölepingu (I kd lk 58-64). Lepingu punkt 2.3.5 kohaselt pidi AS A&O tasuma Pärnu Sadamale Sadamateenistus vastu omandatava 50 000 000 krooni väärtuselise nõude eest vastavalt lisakokkuleppele (I kd lk 61, 63). Lepingu lisakokkulepped sõlmiti samal päeval, mille ühe lisakokkuleppe kohaselt tasus AS A&O 50 miljoni krooni suuruse nõude eest AS-le Pärnu Sadam 20 miljonit krooni järgmiselt: 5 miljonit krooni rahas ning OÜ BioD omandis oleva mobiilse tootmise tehase koos kõikide seadmete, lubade, õiguste jmt, mis on vajalik biodiisli tootmiseks ja ladustamiseks hinnaga 15 miljonit krooni (I kd lk 64). AS-i Pärnu Sadam nimel allkirjastas koostöölepingu juhatuse liige PK. Pärnu Sadamateenistuse AS, OÜ Pärnu Stividorid ja AS A&O nimel allkirjastas juhatuse liige ME. Hageja I ja AS Pärnu Kaubasadam ühinesid 07.05.2009.a sõlmitud ühinemislepingu alusel (IV kd lk 134140). Ühinemiskanne on äriregistris tehtud 28.12.2009.a. 23.02.2010 müüs Industrial Technology Investments OÜ (edaspidi ITI, juhatuse liige MV) biodiisli tehase MDV Magdeburg-Dessauer Verschleiβteil GmbH (IV kd lk 143-160, tõlge VII kd lk 63-80, IX kd lk 34-45, tõlge IX kd lk 61-84). 23.02.2010.a müügilepinguga AS Werol Tehased (seaduslikud esindajad RK, MV) ostis Cimbria Sket GmbH-lt biodiisli tootmise tehase (I kd lk 67-90, tõlge lk 91-114). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I on rikkunud juhatuse liikme kohustusi, kas ta tegutses kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsuse ja lojaalsusega ja kas kostja I on hagejale I põhjustanud kahju või mitte. Tõendamiskoormuse jagunemisel tuleb seejuures arvestada, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige omakorda tõendama, et on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Maakohus on õigesti jaganud tõendamiskoormuse. Selgitamiskohustuse on maakohus täitnud juba 03.02.2015 kohtuistungil (t.l. 7-8, kd 7). Vastates apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt maakohus on väljunud hagi piiridest, maakohus ei ole lahendanud asja poolte poolt esitatu alusel ja on tuginenud otsuses asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud ning kohtuotsus on üllatuslik ja vastuoluline. TsMS § 438 lg 1 sätestab, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest

tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Seega on kohtul otsuse tegemisel õigus ja ka kohustus hinnata tõendeid ning tuvastada faktilisi asjaolusid. Kui maakohus otsuse tegemisel jõuab tõendite hindamise tulemusena teistsugusele järeldusele, kui apellant on hagis väljendanud, siis pole maakohus sellega ületanud hagi piire, vaid tegemist on olukorraga, kus maakohus ei ole nõustunud apellandi hagis esitatud õiguslike põhjendustega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. TsMS § 439 sätestab, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Käesoleval juhtumil ei ole kohus ületanud nõude piire ega teinud otsust nõude kohta, mida ei ole kohtule esitatud. Samuti leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole teinud asja üllatusotsust, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Apellant ei ole veenvalt põhjendanud, millised konkreetsed kohtu seisukohad on üllatuslikud, arvestades muu hulgas ka vastustaja poolt esitatud vastuväiteid hagile. Kui maakohus arvestas otsust tehes ka vastustaja vastuväitega, puudub alus kõneleda üllatusotsuse tegemisest. Hagejat I esindas menetluses vandeadvokaat. Riigikohus on selgitanud kohtulahendi nr 3-2-1-20-14 p-s 20, et ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud kahju hüvitamise nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, TsÜS § 35); aktsiaseltsile on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 315 lg 2 teine lause). Nimetatust tulenevalt on välistatud juhatuse liikme vastutus, kuni ei ole tõendatud sellise vastutuse kohaldamise aluseks olevad asjaolud, s.o kostjate õigusvastane tegu, põhjuslik seos hageja kahju tekkimise ja kostjate käitumise vahel ning kostjate süü. ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Apellant on apellatsioonkaebuse p-des 9 ja 13 väitnud, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et AS Werol Tehased omandas biodiisliseadme AS-ilt A&O, kuna kumbki pool ei ole sellist asjaolu menetluses väitnud ega sellisele asjaolule ka viidanud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kostja I on nimetatud väidetele tuginenud juba 20.04.2015 menetlusdokumendis (tl 172, VII kd). Maakohus on otsuse p-s 78 üksikasjalikult hinnanud poolte väiteid ja vastuväiteid ja asjas esitatud tõendeid ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et vaidlusaluse biodiisliseadme omandas faktiliselt AS Werol Tehased AS-ilt A&O. Maakohtu järeldused põhinevad kohtule esitatud dokumentaalsetel tõenditel ja tunnistajate ütlustel. Hageja I on apellatsioonkaebuse p-des 28-34 leidnud, et kohus ei ole käsitlenud otsuses apellandi väiteid, et kostja I korraldas hageja I juhatuse liikmena biodiisliseadme tasuta võõrandamise ehk kinkimise ITI-le. Ringkonnakohus nõustub kostja I vastuväidetega apellatsioonkaebusele, mille kohaselt maakohus ei pidanudki selliseid väiteid käsitlema, kuna maakohus tuvastas, et apellant ei ole kunagi biodiisliseadme omanikuks saanudki. Maakohtule pole esitatud kostja I poolt allkirjastatud biodiisliseadme võõrandamislepingut, mille kohaselt just kostja I võõrandab biodiisliseadme ITI-le ning asjakohast biodiisliseadme üleandmise-vastuvõtmise akti. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude põhjal omandas AS Werol Tehased biodiisliseadme AS-ilt A&O.

Isegi kui eeldada, et biodiisliseadmed olid üle läinud hageja I omandisse, siis kostja I poolt väidetava biodiisliseadme tasuta võõrandamist ei tõenda ka apellatsioonkaebuse p-s 30 viidatud RK-le ja MV vaheline e-kirjavahetus. Kostja I on korduvalt menetluses selgitanud, et isegi kui vastustaja oli RK biodiisliseadme „äriprojektist“ kaudselt teadlik, oli kostjal I hageja I ainukese juhatuse liikmena põhjendatult alus arvata ja eeldada, et kui RK-le ja MV (kes oli ka AS-i Werol Tehased juhatuse liige) poolt peetavad läbirääkimised jõuavad lõpusirgele, pöördutakse tehingute vormistamiseks kostja I kui hageja I ainukese juhatuse liikme poole. Kuid seda ei juhtunud. Apellatsioonkaebuse p-des 35-39 on hageja I väitnud, et maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta apellandi väited biodiisliseadme väärtuse kohta. Kostja I nende seisukohtadega ei nõustunud. Ringkonnakohus nõustub kostja I seisukohaga, et kui maakohus juba tuvastas, et kostja I ei ole kinkinud biodiisliseadet ITI-le ega rikkunud juhatuse liikme kohustusi, puudus maakohtul ka mistahes alus hinnata väidetavalt tekitatud kahju olemasolu ja selle suurust. Seega ei ole maakohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta apellandi väited biodiisliseadme väärtuse kohta. Tuginedes asjas esitatud tõenditele kogumis leidis maakohus põhjendatult, et hageja I ei ole tõendanud, et kostja I juhatuse liikmena rikkus hoolsus- ja lojaalsuskohustusi seoses biodiisli tehasega. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et kahju suurus ei ole samastatav summaga, millega AS Werol Tehased endale biodiisli tehase soetas. Ainuüksi asjaolu, et tõendamist ei ole leidnud kostja I poolt juhatuse liikmena hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumine, välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Hageja I on hagiavalduse kohaselt seisukohal, et kostja I korraldas 5 puidutöötlemisseadme väljaviimise hageja I varast selliselt, et hageja I ei saanud seadmete väärtusele vastavat hüve. Kostja I on tekitanud oma tegevusega hagejale I varalist kahju summas 205 143,5 eurot (3 209 800 krooni), mille hageja I palub kostjalt I välja mõista. Kostja I on seisukohal, et hageja I ei ole tõendanud kostja I kui AS Transcom endise juhatuse liikme kohustuste rikkumist, selle toimepanemise aega, kohta ja viisi seoses liimpuidu tootmisseadmetega. Hageja I ise on tunnistanud, et tal puuduvad mistahes tõendid kostja poolt väidetava vara suhtes tasuta võõrandamistehingute (kinkelepingute) sõlmimise kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt hageja I ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kostja I oleks olnud isiklikult huvitatud või oleks isiklikku kasu saanud puiduseadmete ostmisest tütarfirmale. Tuginedes eeltoodule asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja I ei ole tõendanud, et kostja I on rikkunud juhatuse liikme loojalsus- ja hoolsuskohustust ja põhjustanud juhatuse liikme kohustuste rikkumisega kahju, või et oleks saanud väidetavatest rikkumistest isiklikku kasu, mistõttu jättis hagi kostja I vastu põhjendatult rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, siis neid ei korda. Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevatava otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja I AS Transcom kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

Kostja I lepingulise esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela poolt 13.04.2016 esitatud menetluskulu nimekirjade kohaselt on kostja I menetluskuluks apellatsioonimenetluses kulu lepingulisele esindajale kokku 3660 eurot (koos käibemaksuga). Vandeadvokaat Helmeri Indela on kostjale I apellatsiooniastmes osutanud õigusteenust kokku 30,5 tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Lepinguline esindaja on menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulutanud kokku 25,3 tundi apellatsioonkaebuse läbitöötamiseks, kliendi põhiliste vastuväidete läbitöötamiseks ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks, 4 tundi 13.04.2016 kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja 1,20 tundi istungil esindamiseks. Kostja I kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ja et kostja I ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu palub menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Kostja I palus hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja mõista ka viivise menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostjat I on apellatsioonimenetluses esindanud ka vandeadvokaat Aivar Pilv, kelle poolt 13.04.2016 esitatud menetluskulu nimekirjade kohaselt on kostja I menetluskuluks apellatsiooniastmes lepingulise esindaja kulu kokku summas 1209,60 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude nimekirjast ja sellele lisatud arvetest nähtuvalt on vandeadvokaat Aivar Pilv osutanud kostjale I apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 7 tunni ja 12 minuti ulatuses tunnitasuga 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Lepingulisel esindajal on õigusabi osutamisel kulunud 4 tundi ja 12 minutit tutvumiseks apellatsioonkaebusega, kaebuse motiivide ja kliendi õigusliku positsiooni analüüsiks ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks, 1 tund ja 50 minutit 13.04.2016 istungiks ettevalmistuseks ja 1 tund ja 10 minutit kliendi esindamiseks istungil. Kostja I kinnitas, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Samuti kinnitas kostja I, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Kostja I palus menetluskuludelt välja mõista ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kostja I menetluskulusid kahele lepingulisele esindajale. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et antud juhul ei ole tegemist TsMS § 175 lg 3 mõistes sellise tavapärasest keerulisema vaidlusega, mis õigustaks kahe esindaja olemasolu. Teise esindaja õigusabikulude väljamõistmine poolelt võib kõne alla tulla eelkõige siis, kui teisel esindajal on teatud valdkonnas eriteadmised, mis on asjaolude või tõendite hindamiseks vajalikud. Praegusel juhul taolisi asjaolusid, mis õigustaksid kahe esindaja kulude väljamõistmist hagejalt I, ei esine. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kostja I kasuks põhjendatud ja vajalikus ulatuses välja ühele lepingulisele esindajale tehtud kulud ja vähendada sellest tulenevalt kostja I menetluskulusid 1209,60 eurot võrra. Järgnevalt annab kohus hinnangu kostja I menetluskuludele, mis seonduvad lepingulise esindaja Helmeri Indela osutatud õigusabiteenusega. Vandeadvokaat Helmeri Indela osutas kostjale I õigusabi tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et töötunni hinda 100 eurot ilma käibemaksuta võib arvestades kostja I esindaja kvalifikatsiooni pidada mõistlikuks, samuti on see kooskõlas Riigikohtu praktikas põhjendatuks peetud tunnitasu määraga. Vastavalt kostja I menetluskulude nimekirjale on kostja I lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela kulutanud kokku 25,3 tundi apellatsioonkaebuse läbitöötamiseks, kliendi põhiliste vastuväidete väljatöötamiseks ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul saab läbitöötamist vajanud apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu

(kaebuse põhjendused ca 16 lk väikeses kirjas teksti) ja sellele koostatud vastuse sisu ja mahtu (enam kui 19 lk) arvestades pidada põhjendatuks ajakulu kokku 25,3 tundi apellatsioonkaebuse läbitöötamiseks ja sellele vastuse koostamiseks. Samas ei pea ringkonnakohus täies ulatuses põhjendatuks menetluskulude nimekirjast nähtuvat kostja I lepingulise esindaja ajakulu 4 tundi 13.04.2016 kohtuistungiks ettevalmistamiseks. Ringkonnakohus, arvestades kostja I kvalifikatsiooni, samuti eelnevat apellatsioonkaebuse põhjalikku läbitöötamist ja selle ajakulu ning asjaolu, et vandeadvokaat Helmeri Indela oli kostja I lepinguliseks esindajaks ka maakohtus ning oli vaidluse asjaoludega varasemalt kursis, leiab, et mõistlikuks ajakuluks 13.04.2016 kohtuistungi ettevalmistamiseks saab pidada 2 tundi. Ajakulu kohtuistungil osalemiseks saab kohtuistungi kestust arvestades pidada põhjendatuks. Arvestades eeltoodut peab ringkonnakohus põhjendatuks kostja I õigusabikulu apellatsioonimenetluses kokku 28,5 tunni ulatuses. Arvestades kohtu poolt põhjendatuks peetud kostja I lepingulise esindaja Helmeri Indela tunnitasu suurust 100 eurot (ilma käibemaksuta) ja asjaolu, et kostja I on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, on kostja põhjendatud menetluskulude suurus kokku 3420 eurot (28,5 x 100 + käibemaks 570). Vastavalt kostja I taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.