Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Imbi SidokToomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
04.05.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-22088
Tsiviilasi
Bigbank AS hagi Smartlink OÜ jt vastu 23 696,01 euro, leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.05.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
52 152 eurot 29 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Smartlink OÜ, HP, PP ja MK apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): BIGBANK AS (registrikood: 10183757), tehingulised esindajad Artur Maljukov ja Juhan Raudam Kostjad (apellatsioonimenetluses apellandid): Kostja I: Smartlink OÜ (registrikood 10648908) Kostja II: HP (isikukood XXXXXXXXXX) Kostja III: PP (isikukood XXXXXXXXX) Kostja IV: MK (isikukood XXXXXXXXXX) Kostjate tehinguline esindaja vandeadvokaat Anto Variku
Istungi toimumise aeg
28.03.2016
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja Juhan Raudam ja kostjate esindaja Anto Variku
1(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-22088
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 08.05.2015 otsus osas, millega maakohus hagi rahuldas ja mõistis kostjatelt välja 40 510,78 eurot ning viivise tagastamata krediidisummalt alates 16.10.2014, samuti menetluskulude jaotuse osas. Harju Maakohtu 08.05.2015 otsus on jõustunud osas, milles hagi ei rahuldatud.
2.Saata tsiviilasi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Bigbank AS (hageja) esitas 12.06.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse Smartlink OÜ (kostja 1), HP (kostja 2), PP (kostja 3) ja MK (kostja 4, koos nimetatud kostjad) vastu võla saamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja 1 ja hageja 24.01.2013 (lepingul märgitud 16.01.2013) krediidilepingu nr OL13-356451 (leping nr 2). Selle lepingu põhitingimuste kohaselt sai kostja 1 oma käsutusse krediidisumma 27 668,98 eurot. Kostjatega 2-4 sõlmis hageja käenduslepingud. Lepingu järgi olid kostjad kohustatud maksma hagejale intressi 10% tagastamata krediidisummast aastas. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule hageja krediidilepingute üldtingimusi nr JK (edaspidi: üldtingimused). Kostjatel oli kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 15.02.2013. Seda kohustust rikkusid kostjad korduvalt.
3.21.05.2013 teatega hoiatas hageja kostjaid lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostjad ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjatele võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Kostjad lepingut täitma ei asunud. Hageja ütles 15.08.2013 ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjatelt solidaarselt 25 637,52 euro tasumist. Summa kujunes järgmiselt: 24 821,73 eurot tagastamata krediidisumma, 399,99 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 108,63 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu, 276,69 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 30,48 eurot viivis.
4.Kostjad on pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud 1 125,72 eurot. Seega on kostjate poolt lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 23 696,01 eurot.
2(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-22088 Üldtingimuste p 10.4 järgi on krediidilepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 10% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Leppetrahvi suuruseks on 2 482,17 eurot.
5.Hagiavalduses palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 38 638,51 eurot, millest 23 696,01 eurot on tagastamata krediidisumma, 2482,17 eurot leppetrahv ja 12 460,33 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja alates 13.06.2014 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 0,25% tagastamata krediidisummalt päevas ning jätta hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. 15.10.2014 seisuga palus hageja kostjatelt välja mõista viivis 19 712,82 eurot. Kostjate vastuväited
6.Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta see rahuldamata.
7.Kostja 1 ei saanud oma käsutusse krediidisummat 27 668,98 eurot nagu hageja väidab. Leping nr 2 ja käenduslepingud sõlmiti 24.01.2013, mitte 16.01.2013. Selle lepinguga toimus varasema laenusuhte, s.o 06.10.2010 sõlmitud krediidilepingu nr 1000295/39I (edaspidi ka: leping nr 1) pikendamine. Kostjad ei soovinud sõlmida hagejaga uut laenulepingut ja käenduslepinguid ning nad ei võtnud uut laenu, kuid hageja sõnul ei saanud olemasoleva laenulepingu pikendamine muul viisil toimuda. Lepingu nr 1000295/39I ja 06.10.2010 käenduslepingute alusel andis hageja kostjale 1 arvelduskrediiti teatud limiidi ulatuses.
8.Lepingu nr 1 põhitingimustes on kirjas, et maksepäev oli iga kalendrikuu 8. kuupäev. Lepingust ei selgu, millise summa sellel tähtpäeval laenusaaja maksma pidi. Lepingule ei ole lisatud ka maksegraafikut. Lepingu punkti 3.2 järgi kuulus laen tagastamisele hiljemalt lepingu põhitingimustes sätestatud lepingu lõpptähtpäevaks. Algselt oli selleks 08.08.2011, esimese pikendamise järel 08.08.2012 ja teise pikendamise järel (leping nr 2) 15.01.2015. Hageja on üle kandnud kostjale 1 kokku 63 079,71 eurot ja kostja 1 on hagejale tagasi kandnud kokku 61 202,11 eurot (seisuga 11.08.2014). Kostja 1 tasus hagejale vahemikus 15.08.2013 (s.o väidetav ülesütlemise aeg) kuni 12.06.2014 (s.o hagiavalduse koostamise päev) kokku 7456,24 eurot. 17.06.2014 tasus kostja 1 hagejale hagejale 100 eurot ja 22.07.2014 veel 100 eurot.
9.Esitatud tõendite alusel pole kostjate hinnangul võimalik tuvastada ülesütlemise tegemist.
10.Hagiavalduses on hageja nõudeks märgitud kokku 38 638,51 eurot. 15.10.2014 menetlusdokumendis on hageja nõudeks märgitud kokku 45 891 eurot. Hageja on nõudeid suurendanud 7 252,49 euro võrra aga pole sellelt riigilõivu tasunud. Kui hageja täiendavat riigilõivu ei tasu, loetakse hagi esitatuks esialgses suuruses.
3(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-22088
11.Lepingu nr 1 alusel nõuete kujunemine on ebaselge. Samuti on viivisemäär 0,25% päevas ebamõistlikult suur. Maakohtu otsus
12.Harju Maakohus rahuldas 08.05.2015 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks võlgnevuse 40 510,78 eurot, millest tagastamata krediidisumma on 23 632,11 eurot, leppetrahv 2 492,89 eurot ning 15.10.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 14 385,78 eurot. Maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks viivise 73% tagastamata krediidisummalt (23 632,11 eurot) aastas alates 16.10.2014 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda.
13.Asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle: Hageja ja kostja I vahel on 06.10.2010 sõlmitud krediidiliini leping nr 1000295/39L (leping nr 1), mis andis krediidisaajale õiguse kasutada 44 738,15 euro ulatuses krediidilimiiti; Hageja ja kostjate 2-4 vahel on 06.10.2010 sõlmitud käenduslepingud, millega käendajad võtsid endale krediidiandja ees vastutuse kõigi hageja ja kostja 1 vahelisest lepingust nr 1 ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käenduslepingus toodud ulatuses; Hageja ja kostja 1 vahel on 08.08.2011 sõlmitud lepingu nr 1 kokkulepe nr 1 (08.08.2011 kokkulepe), millega pikendati krediidilimiidi tagastamise tähtaega kuni 08.08.2012. Muid tingimusi kokkuleppega ei muudetud. Poolte vahel on 24.01.2013 sõlmitud krediidileping nr OL13-356451 (leping nr 2), millega on pooled kokku leppinud krediidiliini lepingust ja kokkuleppest nr 1 tuleneva tasumata krediidisumma 27 668,98 euro osas tasumise ajatamises.
14.Lepingule nr 2 on lisatud maksegraafik. Selle kohaselt oli kostjatel kohustus tasuda lepingust tulenevad kohustused 24 osamaksega. See leping ei ole kohtu hinnangul sõlmitud eesmärgiga kanda kostjale 1 üle lepingus sätestatud krediidisumma. Sellega leppisid pooled kokku krediidiliini lepingust ja 08.08.2011 kokkuleppest tuleneva tasumata krediidisumma 27 668,98 euro osas tasumise ajatamises võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 2 alusel.
15.Hagiavaldus on kohtule esitatud lepingust nr 2 tuleneva võlgnevuse saamiseks. Pooled on lepingus fikseerinud ära krediidisumma (27 668,98 eurot). Kohtutoimikus olevast lepingust nähtub üheselt, millisel kuupäeval, millise summa kostjad hagejale tasuma pidid (I kd tlk 13). Varasemate lepingutega seotud vastuväiteid ei pidanud maakohus asjakohasteks. Kostjad pole täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt juba lepingu algusest saati. Kostjad ei ole seda oma seisukohtades ka vaidlustanud.
4(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-22088
16.Maakohtu hinnangul on hageja lepingu kohaselt üles öelnud. Pooled leppisid kokku, kuidas käib poolte vahel tahtevalduste tegemine ja mis olukorras loetakse, et tahteavaldus on tehtud. Üldtingimuste p-st 9.2 kohaselt peab hageja lugema kostjate poolt hagejale antud aadressi õigeks niikaua, kuni talle ei ole teatatud uut aadressi. 21.05.2013 ülesütlemishoiatus ja 15.08.2013 ülesütlemisavaldus ehk krediidiandja tahteavaldused lepingu ülesütlemiseks on võlgnikele edastatud ning hageja kinnitusel ei ole nimetatud tahteavaldusi talle postiteenuse osutaja poolt tagastatud.
17.Kostja 1 tasus hagejale vahemikus 15.08.2013 kuni 12.06.2014 kokku 7 456,24 eurot. 17.06.2014 tasus kostja hagejale 100 eurot ja 22.07.2014 veel 100 eurot. Hageja seda asjaolu ei vaidlusta. Tasutud summad on arvestatud pea terves ulatuses (s.o 1 125,72 eurot ületavas osas) viivise katteks.
18.Hageja nõude võla sissenõudmisega seotud kulude osas (63,90 eurot) jättis maakohus rahuldamata. Hageja pole tõendanud, et tegelikku ebamõistlikku kahjustamist ei esine ja et sellise tingimuse kasutamine on selliste lepingute puhul tavaline.
19.Kostjate vastuväide KredEx-i kaasamata jätmise on alusetu. Käenduslepingutega võtsid kohustuse kostjad 2-4. See, kellelt hageja täitmist nõuab, on hageja otsustada.
20.VÕS § 97 lg 1 asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. Kostjad pole VÕS § 97 lg 1 kohast hagi esitanud. Samuti ei ole kostjad hagejale esitanud lepingust taganemise või lepingu ülesütlemise avaldust. Lisaks ei ole kostjad kohtuni toonud, et esinesid kõik VÕS § 97 lg-s 2 sätestatud alused.
21.Hageja nõue põhivõlgnevus summas 23 632,11 eurot väljamõistmiseks on põhjendatud. Sissenõutavaks muutumata viivisemäära tuli maakohtu hinnangul vähendada. Viivisemäär 0,25% tuleneb lepingu nr 2 põhitingimustest. Viivise puhul on tegemist sisuliselt leppetrahviga, mille eesmärgiks on katta kohustuse täitmisega viivitamisest võlausaldajale tekkinud varaline kahju. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Viivis ei ületa põhinõuet. Siiski on viivisemäära kokkulepe kohtu hinnangul kostjate suhtes ebamõistlik. Maakohus vähendas viivisemäära 0,2%ni päevas ning sissenõutavaks muutumata viivisemäära 73%-ni aastas.
22.Kostja ei vaielnud leppetrahvi nõudele vastu ja maakohus rahuldas hageja nõude leppetrahvi väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebus
23.Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad 8.06.2015 apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada.
24.Apellatsioonkaebuses palusid kostjad tuvastada 08.06.2015 esitatud avalduste alusel HP-ga 24.01.2013 sõlmitud käenduslepingu nr SC-16614, PP-ga 24.01.2013 sõlmitud
5(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-22088 käenduslepingu nr SC-16710 ja MKga 24.01.2013 sõlmitud käenduslepingu nr SC16611 tühisus.
25.Maakohus kostjate hinnangul on jätnud hindamata ja tuvastamata asjas olulist tähtsust omavad faktilised asjaolud. Mitmete asjas tähtsust omavate ja poolte poolt esile toodud väidete ja asjaolude osas ei ole maakohus seisukohti võtnud ega selle tegemata jätmist põhjendanud. Viivisnõude rahuldamisel on maakohus väljunud diskretsiooni piiridest ja asunud ise tühisel tüüptingimusel põhinevat viivisemäära mõistlikku suurust sisustama.
26.Kostjatega 2-4 sõlmitud käendulepinguid tuleb käsitleda tarbijakäendustena. Lepinguga nr 2 toimus varasemalt sõlmitud krediidilepingute refinantseerimine ja/või tasu eest maksetähtaja pikendamine. Leping nr 1 oli 75% ulatuses tagatud KredEx käendusega. Käenduslepingute sõlmimisega olid kostjad 2-4 nõus ainult tingimusel, et lepingust nr 2 tulenevaid kohustusi tagab 75% ulatuses KredEx. Hageja on 21.01.2013 kirjas kinnitanud, et lepingust nr 2 tulenevaid kohustusi tagab ka edaspidi 75% ulatuses KredEx käendus. Selle teadmisega sõlmisid kostjad 2-4 käenduslepingud. KredEx 28.05.2015 vastusest kostjate päringule aga nähtub, et KredEx pole sellist käendust hagejale lubanud. Seega on hageja kostjaid petnud ning avaldanud nendele teadlikult ebaõigeid andmeid eesmärgiga saada kostjatelt 2-4 nõusolek käenduslepingute sõlmimiseks. Kostjate hinnangul on käenduslepingute tühisuse aluseks nii eksimus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 kui ka pettus TsÜS § 94 mõttes. Mõlema normi kohaldamise eeldused on täidetud. Kostjad 2-4 poleks käenduslepinguid sõlminud, kui hageja oleks neile avaldanud tegelikke asjaolusid.
27.Kostjate arvates on maakohus vastuoluliselt tuvastanud hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud lepingu nr 2 olemuse ning pidanud seda kord varasemalt sõlmitud lepingust nr 1 ja 08.08.2011 kokkuleppest tuleneva tasumata krediidisumma tasumise ajatamise kokkuleppeks VÕS § 401 lg 2 alusel. Samas on kohus pidanud seda ka asjassepuutumatuks kahe varasemalt sõlmitud krediidilepingu suhtes. Maakohtu otsusest pole võimalik aru saada, kas lepingu nr 2 alusel tekkis iseseisev võlasuhe või oli tegemist varasemalt sõlmitud krediidisuhte refinantseerimisega ja/või tasu eest tähtaja pikendamisega. Kostjad ei nõustu maakohtu järeldusega, et leping nr 1 ja 08.08.2011 kokkulepe on hageja nõuete põhjendatuse hindamise seisukohalt asjasse puutumatud. Kohus ei tuvastanud võlajäägi õigsust ja jättis tähelepanuta, et hageja arvestused olid tõendamata. Tõendites kajastusid võlajäägid erinevalt. Kostjate vastuväited, mis tuginesid lepingule nr 1, on jäetud maakohtu poolt terves ulatuses tähelepanuta.
28.Maakohus oleks pidanud lepingu nr 2 iseseisva võlasuhtena tõlgendamisel tuvastama, et kostja 1 on täitnud kõik kohustused vastustaja ees, mis tulenesid lepingust nr 1 ja 08.08.2011 kokkuleppest. Lepingut nr 1, 08.08.2011 kokkulepet ning lepingut nr 2 tuleb pidada omavahel seotud lepinguteks.
6(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-22088
29.Lepingu nr 2 p 9.5 ja käenduslepingute p 3.3 on tüüptingimustena ebamõistlikult kahjustavad. Maakohus oleks pidanud seda tuvastama ning selle asemel kohaldama TsÜS § 69 lg-t 3, mis oleks välistanud hagi esitamiseni arvestatud viivisenõuded. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud nii lepingu nr 2 ülesütlemisavalduse kostjale 1 edastamise ja kättetoimetamise ning kostjate 2-4 vastu nõuete esitamise. Olemasolevate tõendite pinnalt tuleks asuda järeldusele, et hageja pole 15.08.2013 ülesütlemisavaldust kostjale 1 kätte toimetanud ning leping ei lõppenud hagiavalduses märgitu kohaselt.
30.Maakohus on põhjendamatult rahuldanud viivisnõude perioodi 13.08.2013-15.10.2014 eest summas 14 385,78 eurot, samuti mõistnud alusetult välja viivise 73% tagastamata krediidisummalt aastas. Lepingus nr 2 sätestatud viivisemäär 0,25% tasumata summalt päevas on tüüptingimus ning see on kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Maakohus pidi seda hindama. Maakohus on vähendanud viivist 0,2%-ni päevas, kuid pole seda kohaldanud lepingule nr 2 arusaadavalt ega ole arvestanud muudetud viivisemäära mõju lepingujärgsete kohustuste täitmisele. Viivisemäära tagantjärele muutmine pidi muutma ka lepingust tulenevate kohustuste täitmist ja eriti põhinõude vähenemist, sest viivist oli nõutud ja arvestatud 0,05% võrra päevas alusetult. Maakohus pole analüüsinud kostjate väiteid, mille kohaselt pole lepingu nr 1 ja 08.08.2011 kokkuleppe järgsete nõuete kujunemine selge ning on olemasolevate andmete põhjal vähemalt osaliselt õigusvastane. Sisuliselt on hageja nõue tervikuna ebaselge, sest selle kujunemine pole järgitav ega tõendatud.
31.Maakohus on jätnud hindamata kostjate 2-4 tarbijakäenduslepingute tagatiskokkulepete kehtivuse. Tegemist oli nn globaalsete tagatiskokkulepetega. Kostjad 2-4 on käendanud kolmanda isikuga (kostja 1) seotud kohustusi. Maakohus pole analüüsinud, kas käenduslepingutes sätestatud tüüptingimused on kostjaid 2-4 ebamõistlikult kahjustavad. Samuti pole maakohus hinnanud leppetrahvinõude põhjendatust ja tüüptingimuste regulatsioonile vastavust. Seejuures on maakohus välja mõistnud suurema summa kui hageja on nõudnud. Vastustaja seisukoht
32.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
33.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja mõistis kostjatelt välja 40 510,78 eurot ning viivise tagastamata krediidisummalt alates 16.10.2014, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ning rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob vaidlustatud osas kaasa otsuse tühistamise. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles hagi ei rahuldatud. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-22088
34.TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele.
35.Hageja on esitanud põhivõlgnikust ja käendajatest kostjate vastu esiteks rahaliste kohustuste täitmise nõude. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 399 lg-ga 1 ja §-ga 401. Nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Teiseks on hageja esitanud kostjate vastu viivisenõude, see nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
36.Hageja on nõuete esitamisel tuginenud 2013. aasta jaanuaris kostjaga 1 sõlmitud krediidilepingule nr OL13-356451 ning samal ajal teiste kostjatega sõlmitud käenduslepingutele, millega viimased kohustusid tagama kostja 1 krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise (vastutuse maksimaalse rahalise ulatusega 41 503 eurot). Hageja väitel on kostjad nendest lepingutest tulenevaid kohustusi rikkunud, mistõttu ütles hageja krediidilepingu 15.08.2013 erakorraliselt üles ning on nõudnud kostjatelt mh tagastamata krediidisumma jäägi tagastamist ning ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intress tasumist.
37.Kostjad on maakohtu menetluses oma vastuväidetes tuginenud eelkõige sellele, et krediidileping nr OL13-356451 oli sõlmitud hageja ja kostja 1 vahel (varasemalt) 06.10.2010 sõlmitud krediidiliini lepingust nr 1000295/39I tulenevate kohustuste ajatamiseks. Kostjate arvates on krediidiliini lepingu nr 1000295/39l alusel nõuete kujunemine ebaselge ning hageja poolt tõendamata. Samuti leidsid kostjad, et krediidilepingut nr OL13-356451 ning käenduslepinguid ei ole hageja kehtivalt üles öelnud, krediidilepingu järgset viivisemäära 0,25% päevas pidasid kostjad ebamõistlikult kõrgeks.
38.Eelmärgitust järelduvalt on pooltel erinev arusaam 2013. aasta jaanuaris sõlmitud krediidilepingu nr OL13-356451 olemusest. Eelkõige on erimeelsus selles, kas kokkulepe krediidiliini lepingust tuleneva võlgnevuse refinantseerimise kohta kujutab
8(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-22088 endast varasema lepingu muutmist või uut, kompromissina käsitletavat kokkulepet. VÕS § 149 lg-st 1 tulenevalt võib käendaja üldjuhul esitada võlausaldaja nõudele kõiki neid vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise (v.a need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga). VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Juhul kui krediidilepinguga nr OL13-356451 on selle poolte krediidiliini lepingu nr 1000295/39l alusel tekkinud kohustused lõppenud ning asendunud krediidilepingus nr OL13-356451 kokkulepituga, ei saa kostjad krediidiliini lepingust nr 1000295/39l tulenevatele vastuväidetele tugineda, samuti ei kohalduks VÕS § 113 lg 6 järgne piirang (vt Riigikohtu 03.06.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p-d 16 ja 17). Kui poolte kokkuleppe ainsaks eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist on laenulepingu muutmisega (vt Riigikohtu 19.02.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1169-13, p 17), mitte kompromissilepinguga. Sellisel juhul kohaldub krediidilepingu nr OL13-356451 osas mh VÕS § 113 lg 6, mis keelab nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisevõlalt.
39.Toimikust nähtuvalt ei ole maakohus krediidilepingu nr OL13-356451 olemust pooltega arutanud ega kohtu seisukohti selgitanud. Samuti ei ole vaidlustatud otsuse põhjal jälgitav, kas maakohtu arvates kujutab kokkulepe võlgnevuse refinantseerimise kohta endast varasema lepingu muutmist või uut kokkulepet.
40.Maakohus ei ole asja lahendamisel piisavalt arvestanud ka tüüptingimuste regulatsiooniga (VÕS 2. ptk 2. jagu). Kohus pidanuks vastavate normidega arvestama sõltumata sellest, kas pooled nendele menetluses tuginesid või mitte (vt nt Riigikohtu 07.11.2005 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 26). Vähemalt seni esitatud asjaolude ja tõendite põhjal võib järeldada, et krediidileping nr OL13-356451 on sõlmitud hageja tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõttes (mh kinnitab seda hagiavalduse p-s 2.1 märgitu). Eelkõige võib tüüptingimuste regulatsioon tähtsust omada krediidilepingu üldtingimuste p-de 9.5 ja 10.4 kehtivuse hindamisel. Krediidilepingu üldtingimuste p 9.5 teise lause kohaselt loetakse kirjalikud teated kättesaaduks, kui nad on postiasutusele üle antud väljastamiseks lepingus sätestatud rekvisiitidel ja teate postiasutusele üleandmisest on möödunud kolm päeva. Maakohus on krediidilepingu nr OL13-356451 ülesütlemise kehtivuse hindamisel asunud mh seisukohale, et seadus ei keela võlasuhte pooltel kokku leppida, mis viisil käib nende vahel tahte väljendamine, ja mis olukorras loetakse, et pool on tahteavalduse teinud ja teine pool on seda kätte saanud. Seega said pooled nimetatud tingimustes kokku leppida. Kolleegium maakohtu sellise käsitlusega käesoleval juhul nõustu. Kohtupraktikas on sarnaseid tüüptingimusi loetud tahteavalduse kättetoimetamise riski panemise osas lepingu teist poolt ebamõistlikult kahjustavaks ja seega VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 35
9(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-22088 järgi tühiseks (vt Riigikohtu 25.04.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p-d 12 ja 13).
41.Juhul kui krediidilepingu üldtingimuste p 9.5 on tahteavalduse kättesaamise riski panemise osas tüüptingimusena tühine, kohaldub asjas seaduses sätestatu (TsÜS § 69 lg 3). Viidatud sätte järgi tuleb tahteavalduse kättesaamise tuvastamisel kindlaks teha, kas tahteavaldus on jõudnud saajani ja kas saajal oli mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Maakohus ei ole otsuses tuvastanud, et hageja poolt 15.08.2013 tehtud ülesütlemisavaldus on jõudnud kostjani 1 ja viimasel oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Ringkonnakohus lisab, et TsÜS § 70 kõnealuse 15.08.2015 avalduse osas ei kohaldu. Sellele normile võiks hageja tugineda juhul, kui hageja oleks üksnes teatanud lepingulise kohustuse rikkumisest ning andnuks täitmiseks täiendava tähtaja (ülesütlemisavaldust tegemata), nagu on tehtud nt 21.05.2013 kirjas (I kd, tl 30).
42.Hageja leppetrahvinõude rahuldamisel on maakohus tuginenud krediidilepingu üldtingimuste p-le 10.4, mille alusel on krediidisaaja krediidilepingu ülesütlemisel kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 10% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi loetakse ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimust, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
43.Asja materjalide põhjal ei ole maakohus krediidilepingu üldtingimuste p-de 9.5 ja 10.4 kui tüüptingimuste võimalikku tühisust pooltega menetluses arutanud, samuti ei ole kohus nende tingimuste kehtivust otsuses VÕS 2. ptk 2. jao normidest lähtuvalt hinnanud. Kolleegium märgib, et kuivõrd kostja 1 sõlmis krediidilepingu nr OL13356451 oma majandustegevuses, siis VÕS § 44 järgi üksnes eeldatakse, et VÕS § 42 lg 3 kohased kasutatud tüüptingimused on ebamõistlikult kahjustavad. Seega säilib hagejal võimalus nimetatud eeldus ümber lükata, tõendades, et kõnealuse tingimuse kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline.
44.Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.
45.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul käesolevas otsuses esitatud seisukohti arvestades poolte esiletoodud asjaolude ja tõendite põhjal otsustada, kas 2013. aasta jaanuaris sõlmitud krediidileping nr OL13-356451 on uus, kompromissina käsitletav kokkuleppe, mille puhul krediidiliini lepingu nr 1000295/39l alusel tekkinud 10(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-22088 kohustused on eelduslikult lõppenud ning asendunud krediidilepingus nr OL13356451 kokkulepituga, või on hageja ja kostja 1 soovinud krediidiliini lepingut üksnes muuta. Pooltele tuleb anda võimalus esitada nimetatud asjaolude kohta täiendavaid seisukohti. Kolleegium rõhutab, et kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust peab tõendama pool, kes tugineb kompromissilepingule, praegusel juhul on selleks hageja. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes.
46.Juhul kui maakohus leiab, et krediidiliini lepingu nr 1000295/39l alusel tekkinud kohustused ei ole lõppenud, tuleb asja lahendamisel hinnata sisuliselt kõiki kostjate sellele (varasemale) lepingule tuginevaid vastuväiteid. Ka nende osas tuleb anda hagejale eelmenetluses täiendavalt võimalus esitada enda seisukohad. Toimikust nähtuvalt ei ole hageja vastanud kostjate poolt 04.11.2014 esitatud täiendvale vastusele (II kd, tl-d 1-4). Seda seisukohta ei ole hagejalt seni ka nõutud.
47.Maakohtul tuleb arutada eelmenetluses pooltega ka krediidilepingule nr OL13-356451 laienevate üldtingimuste p-de 9.5 ja 10.4 kui tüüptingimuste võimalikku tühisust ning anda hagejale võimalus TsÜS § 69 lg-st 3 lähtuvalt tõendada, et 15.08.2013 tehtud ülesütlemisavaldus on jõudnud kostjani 1 ja viimasel oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kostjatel on võimalik tõendada vastupidist. Samuti tuleb anda hagejale võimalus lükata ümber VÕS §-st 44 tulenev eeldus, et VÕS § 42 lg 3 kohased kasutatud tüüptingimused on lepingu teist poolt ebamõistlikult kahjustavad.
48.Lõpuks tuleb maakohtul vormistada TsMS § 436 lg-le 1 ja §-le 442 nõuetele vastav otsus. Kolleegium osundab, et TsMS § 439 järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Maakohus on käesolevas asjas hagi piire osaliselt ületanud. Toimikust nähtuvalt ei ole hagis kostjate vastu esitatud võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõuet (st vastavat leppetrahvinõuet) esitatud. Maakohus on aga vastava nõude ulatuses (63,90 eurot) jätnud hagi rahuldamata. Vastavas osas ei ole maakohtu otsust küll vaidlustatud.
49.Vastuseks apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib kolleegium järgmist.
50.Kostjad on leidnud, et sõlmitud käenduslepingud (I kd, tl-d 16 jj) on heade kommetega vastuolus ja tühised osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt ja millega tagatakse kõikvõimalikke võlausaldaja nõudeid põhivõlgniku vastu. Kolleegium möönab, et käenduslepingutes sisalduvad kokkulepped tagatavate nõuete kohta võivad nimetatud põhjustel olla heade kommetega vastuolus ja tühised. Samas puudub sellel tõenäoliselt asja lahendamisel määrav tähtsus, sest tagatavate nõuetena on käenduslepingutes mh selgelt viidatud ka hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud krediidilepingust nr OL13-356451 tulenevatele nõutele. Vähemalt eelduslikult on käenduslepingutes sisalduvad kokkulepped tagatavate nõuete kohta tühised üksnes tulevasi määratlemata nõudeid puudutavas osas, st mitte tervikuna.
11(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-22088 Tüüptingimuse puhul tuleneks selline tagajärg VÕS §-st 41, individuaalkokkuleppe korral aga TsÜS §-st 85.
51.Krediidilepingus nr OL13-356451 sisalduv kokkulepe viivisemäära kohta 91,25% aastas (päevamäär 0,25%) on vähemalt eelduslikult hageja poolt kasutatav tüüptingimus, kuid ei pruugi olla tüüptingimusena kostjat 1 ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine (nagu on leidnud ka maakohus). Asjaolu, et krediidilepingust nr OL13356451 tulenevaid kostja 1 kohustusi on käendanud füüsilised isikud, ei anna alust käsitleda krediidilepingut tarbijakrediidilepinguna.
52.Kostjad on apellatsioonkaebuses ebaõigesti sisustanud Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsuses sisalduvaid seisukohti. Osundatud lahendi p-dest 18 ja 19 tuleneb, et kui viivise vähendamist taotleb kohtult kostja, on nimelt tema kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse täitmisega viivitamisest kahju saanud. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg. Sellisel juhul peaks võlausaldaja tõendama kahju olemasolu põhivõlast suuremas ulatuses. Praegusel juhul ei ületa hageja poolt nõutav viivis vähemalt seni tuvastatud asjaoludel krediidilepingu nr OL13-356451 järgset põhivõlga. Seega lasub viivise vähendamise aluste (VÕS § 162 lg 1) tõendamise koormis kostjatel. Küll tuleb maakohtul hagi rahuldamise korral, sh viivise väljamõistmisel protsendina põhinõudest (TsMS § 367), arvestada käendajate vastutuse rahalise maksimumsummaga.
53.Kuivõrd asi saadetakse vaidlustatud osas maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuses sisalduvaid etteheiteid, mis puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste asjaolude väära tuvastamist. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel.
54.Kolleegium märgib siiski, et kaebuses esitatud väited käenduslepingute ülesütlemise ebaõige tuvastamise kohta ei oma asja lahendamisel õiguslikku tähtsust. Hagis kirjeldatud asjaolude põhjal piisaks nõuete esitamiseks käendajatest kostjate vastu krediidilepingu nr OL13-356451 kehtivast ülesütlemisest.
55.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.