Muud › Muud hagiasjad

teatasid kostjale enda nõudest 26.05.2014, seega tuli viivist arvestada nimetatud kuupäevast. Ülejäänud kahjust, millest kostjat ei olnud veel teavitatud, tuli arvestada viivist arvates hagi esitamisest. Kostja oli kokku kohustatud tasuma viivist 110 014 eurolt 4376 eurot 11 senti ja viivist 2850 eurolt 62 sendilt alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kuna hagejad valdavad vaidlusalust merekaablit ja selle kohta ei esitanud kostja vastuväiteid, siis loetakse hagejad merekaabli omanikeks, kuni kostja ei ole tõendanud vastupidist. Hagejad tõendasid vaidlusaluse merekaabli omandiõiguse tekkimise AÕS § 107 lg 1 alusel. Väär oli kostja seisukoht, et kostja puhul ei realiseerunud suurema ohu allikale iseloomulik risk. Kostja tegeles 27.03.2014 kalapüügiga ja teostas kalapüügiloa alusel traali vedamist laeva järel kala püüdmiseks. Paljasõnalised ja tõendamata olid kostja väited, et kaabli ümbruses katkestati traalimine ja et kostja püüdis kalasid vaid veekogu keskmises veekihis, mitte veekogu põhjas. Alternatiivselt oli hagejatel õigus nõuda hagi rahuldamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ning § 132 lg 3 alusel. Hagejad esitasid tõendid nii kostja teo (kaabli ületamise kohta), selle tagajärje (kaabli purunemise kohta) kui põhjusliku seose kohta teo ja tagajärje vahel (side katkes kostja poolt kalapüügil kaabli ületamise ajal, mistõttu hagejad pidid tegema kulutusi kaabli parandamiseks). Veeteede Ameti kinnitusel ei olnud kaabli lõhkumise piirkonnas ja lõhkumise ajal muid laevu peale kostja omandis olnud laeva ja kostja laeva kiiruse vähenemise järgi kaabli koordinaatides võis järeldada, et tegemist oli mingi takistuse ületamisega. Kostja ei tõendanud, et tema tegu ei olnud õigusvastane või kostjal puudub süü. Kostja võõrandas merelaeva, käitudes pahauskselt. Hageja II selgitas välja, et merekaabli tegelik omanik on TeliaSonera International Carrier Finland Oy. Kuna merekaabli parandamise eest tasus hageja II, on TeliaSonera International Carrier Finland Oy võõrandanud enda kahju hüvitamise nõude hagejale II, mida tõendas TeliaSonera International Carrier Finland Oy kinnituskiri. Kostja vastuväited

ja et kostja vigastas merekaablit. Merekaabli parandamise raportis on rikkekoht märgitud koordinaatidega 59 27,844N 24 11,837E. Laeva rikkekohal ei olnud ega rikkekohast kaablit ei ületatud. Laev ületas kaabli kell 15.36 koordinaatidel 59 27,8940N 24 11,7629E, mis on rikkekohast 110 m eemal põhja suunal ja asus kell 15.45 koordinaatidel 59 27,8270N 24 12,4030E, mis on 550 m eemal rikkekohast. Parandustööde ajaloo tabelis ES-SF 3 oli märgitud kaabli vigastuse põhjusena „ankur“ või ankru taoline ese. Pildid, mis kaabli kahjustatud kohast tehti, viitasid, et traal ei saa põhjustada sellise iseloomuga kahjustusi. Ilma grunttroppideta traal on konstruktsiooniliselt sellise ehitusega, et ei saa takerduda põhjas asuva kaabli külge. Laev kõrvaldati Euroopa Kalandusfondi meetme raames, mis kutsuti ellu laevastiku tasakaalu viimiseks kalavarudega. PRIA peadirektori otsus tehti juba 21.06.2013 ja sellest tulenev kohustus viidi ellu pärast püügihooaja lõppu, vastavalt otsuse p-le 8. Põhjendatud ei olnud hagejate nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel. Selliseid kahjustusi ei saanud pelaagiline traal tekitada. Seega puudus VÕS § 127 lg 4 toodud kahju hüvitamiseks vajalik põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel. Kostjat sidus kaabli kahjustumisega fakt, et kalalaev TOOLSE viibis rikkekoha läheduses. Maakohtu otsus

olnud kostja laev suurema ohu allikas kaablitele, mis asuvad veekogu põhjas. Kostja laeva saaks suurema ohu allikana merepõhjas lebavatele kaablitele käsitleda, kui kostja laeva traali külge oleks jäänud muu ese, mis ulatus veekogu põhja (vt Tallinna Ringkonnakohus lahend nr 2-08-20656, p 40). TOOLSE 27.03.2014 kalapüügipäevikust nähtus, et kõnealuse päeva saagi kogus oli selline, nagu kalapüügiloas ettenähtud. Olukorras, kus laeva traal ise või selle külge haakunud ese oleksid takerdunud merekaablisse ja põhjustanud sellele kahjustusi, ei oleks laeva võrgust traal saanud jääda terveks ning võimaldanud kalapüüki tavapärases mahus. Seega ei esinenud alust VÕS § 1056 kohaldamiseks ning hagejate nõuet tuli kaaluda VÕS § 1043 alusel. Hagejate hinnangul rikkus kostja meresõiduohutuse seaduse (MSOS) § 45 lg-t 8, kuna kostja viis traalimist läbi piirkonnas, kus asus navigatsiooniteabes avaldatud info kohaselt merekaabel. Kostja vaidles hagejate väitele vastu. Tulenevalt Riigikohtu 25.09.2015 lahendist nr 3-2-1-8013 on olukorras, kus kostja vastavat asjaolu eitab, hagejate kohustus tõendada, et kostja viis merekaabli läheduses traalimist läbi. Hagejad esitasid Veeteede Ameti laevaliiklusekorraldamise osakonna juhataja 28.03.2014 e-kirja, millest nähtus, et laev TOOLSE asus kaabli piirkonnas ja kaablit ületades laeva kiirus vähenes. Hagejad tõendasid, et kostja laeva kiirus oli esmalt 2,3 sõlme, pärast kaabli ületamist 1 sõlm ja seejärel mõne minuti pärast jälle 2,3 sõlme. Kohus leidis, et nimetatud asjaolu ei tõendanud, et kostja laev viis kaabli lähistel läbi traalimist ja takerdus kaablisse. Kostja tõendas, et kalalaevadel on kiiruse kõikumine tavapärane – kalalaev Papisaare liikus 03.02.2015 kiirusega 1-3,9 sõlme, kalalaev Rossvik liikus 20.03.2015 kiirusega 0,4-2,9 sõlme ja kalalaev Veere liikus 19.03.2015 kiirusega 0,3-5,5 sõlme. Seega ei ole kalalaeval kiiruse muutumine ebatavaline ega pruugi näidata, et laev takerdus millessegi. Merekaabli parandamise raportist nähtuvalt sai kaabel vigastada koordinaatidel 59 27,844N 24 11,837E. Veeteede Ameti kaardilt ilmnes, et laev TOOLSE ületas 27.03.2014 kaabli kell 15.36 koordinaatidel 59 27,8940 N 24 11,7629 E, mis oli kaabli rikkekohast 110 m eemal, ning kell 15.45, millal hagejate kaabel väidetavalt purunes, asus kostja laev juba koordinaatidel 59 27,8170 N 24 12,4500 E, mis oli 550 m kaugusel kaablist. Seega ei saanud vigastust põhjustada kostja laeva traal või selle külge haakunud asi. Tulenevalt eeltoodust ei tõendanud hagejad, et kostja rikkus MSOS § 45 lg-st 8 tulenevat keeldu, samuti ei tõendanud hagejad kostja tegevuse õigusvastasus muul alusel. Kuna hagejad ei tõendanud VÕS § 1043 kohaldamise eelduste esinemist, tuli hagejate nõue jätta rahuldamata. Kostja utiliseeris laeva TOOLSE, kuna oli selleks kohustatud tulenevalt PRIA 21.06.2013 otsusest. Laev utiliseeriti 2014 kevadel. Hagejad said järgmisel päeval pärast kaabli kahjustumist Veeteede Ameti töötaja 28.03.2014 kirjast teada, et TOOLSE viibis kaabli lähistel. Seega oli hagejatel koheselt võimalus pöörduda kostja poole päringuga, kas laeva traalil esineb vigastusi, mis võiksid viidata sellele, et traal oli millessegi takerdunud. Hagejate apellatsioonkaebused

eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas. Kaubandusliku meresõidu seaduse (KMSS) § 69 lg 1 sätestab, et reeder (kostja) vastutab laeva nõuetekohase käitamise eest. Hea usu põhimõttest tulenevalt kaitstakse riskivastutusega eelkõige isikuid, kelle suhtes suurema ohu allika valitseja peab üles näitama hoolsuskohustust (vt Riigikohtu 18.04.2007 lahend nr 32-1-27-07, p 12). Alates 02.01.2011 on MSOS-st tulenevalt keelatud kaabli trassile lähemal kui 0,5 meremiili mistahes tegevused, mis võivad kaablit kahjustada. Kuna mistahes tegevuse puhul, mis võib kaablit kahjustada, on KMSS § 69 lg 1 kohaselt ette nähtud reederi vastutus, tuleb VÕS § 1056 lg 2 kohaselt eeldada, et see asi või tegevus (ka ankru hiivamine ja pelaagilise traalimise või traalimise puhul, kus rikutakse pelaagilise traalimise korda kaabli trassile lähemal kui 0,5 meremiili) on kaabli vigastumise puhul suurema ohu allikas. Kuna kostja pidi hagejate suhtes näitama üles hoolsuskohustust (MSOS § 45 lg 8), tuleb hagejaid hea usu põhimõttest tulenevalt kaitsta riskivastutuse sätete alusel ja vastavalt jagada ka tõendamiskoormus. Maakohus tegi Tallinna Ringkonnakohtu lahendist nr 2-08-20656 ebaõiged järeldused. Ringkonnakohus leidis, et isegi kui ankur ise ei ulatunud kaabli ületamise ajal merepõhjani, ei tähenda, et põhjani ei ulatunud ja mööda merepõhja ei lohisenud ese, millesse laeva ankur oli takerdunud. Nimetatud asjas puudusid tõendid, et ankur oleks olnud takerdunud mingisse esemesse kaabli kahjustamise kohas, kuid sellest hoolimata pidas kohus laevaomanikku kui suurema ohu allika valitsejat tekkinud kahju eest vastutavaks. Analoogiliselt, isegi kui kostja teostas pelaagilist traalimist merekogu keskvees, ei saanud kohus järeldada, et merepõhjani ei võinud ulatuda mõni ese, mis võis kaabli rikkuda, või et ei rikutud pelaagilise traalimise korda ja traaliti merepõhjas. Maakohus jagas vääralt tõendamiskoormuse. Kuna hagejatel ei ole ligipääsu kostja tegevust kajastavatele andmetele, pidi kostja tõendama, et hagejatele tekkinud kahju põhjus oli muu kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumine (vt Riigikohtu 09.03.2011 lahend nr 32-1-169-10, p 11). Hagejad ei ole kohustatud tõendama kostja käitumise õigusvastasust, kahju tekkimist ja põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel. Tõendamiskoormuse jagamisel ei oma tähtsust, miks ja millal kostja võõrandas kalalaeva. Hagejad said nõude esitada siis, kui oli teada, milliseks nõue kujuneb. Hagejad ei teadnud ega pidanudki teadma, et kostja soovib laeva võõrandada. Ka laeva võõrandamata jätmise korral ei oleks pruukinud olla enam kättesaadav kaablit kahjustanud kalavõrk või kaablit kahjustanud ankru vaatlus ei oleks pruukinud anda vastust, kas sellega vigastati kaablit. Asjaolu, et kostja töötajaks oleva laeva kapteni poolt oli täidetud kalapüügipäevik (mille andmete õigsust kohus põhjendamatult eeldas), ei välista, et need andmed ei vasta tõele. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti. Juhul kui kohus leiab, et kostja ei realiseerinud suurema ohu allikast tulenevat ohtu, on hagejatel õigus nõuda hagi rahuldamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ning § 132 lg 3 alusel. Hagejad esitasid tõendid nii kostja teo, selle tagajärje kui põhjusliku seose kohta teo ja tagajärje vahel. Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, jättes põhjendamata, miks ta nõustus kostjaga, et kalalaevadel on kiiruse kõikumine tavapärane ega pruugi olla indikaator, et laev takerdus millessegi ning miks kohus ei nõustunud Veeteede Ameti laevaliikluskorralduse osakonna juhataja seisukohaga, et kiiruse muutmine oli tingitud mingi takistuse ületamisest. Kostja ei tõendanud, et kaabli ümbruses katkestati traalimine või et kaabli vigastumine oleks välistatud isegi siis, kui kaabli asukohas oleks toimunud traalimine või et kostja laeva kiiruse äkiliseks muutumiseks kaabli ületamisel esines mingi muu objektiivne ja mõistlik põhjus või et traalil puudusid kahjustused, mis võinuks tekkida traali takerdumisel merekaabli külge või et piltidel fikseeritud merekaabli kahjustused on põhjustanud mõne teise aluse ankurdamise või muu tegevuse tulemusel või et sidekaabel katkes mingite varasemate

vigastuste tõttu ajaliselt täpselt samal ajal kostja laeva samas asukohas viibimisega. Hagejatel ei ole võimalik teada ega tõendada, kas kostja traalis vaidlusalusel ajal ja kohas (ja millisel sügavusel) või põhjustas kaablirikke kostja laeva hiivatud ankur või mõni muu kostja laevaga seotud asjaolu. Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, kuna ei põhjendanud, miks ta ei nõustu hagejate põhjendusega, et kui kaabel meres jääb laeva traali taha, siis see tõstab kaabli põhjamudast välja ja veab laeva liikumise suunas endaga kaasa oma algselt asukohalt eemale. Palju mõjutab kaabli uut asukohta, millise nurga all kaabli kulgemisega laev trassi ületab. Eelmärgituga on põhjendatud rikkekoha ja vigastatud kaabli asukoha erinevus. Füüsikareegleid tuleb lugeda üldtuntuks (TsMS § 231 lg 1), kaabli ületus- ja rikkekoht ei saanudki eluliselt usutavalt kattuda. Kui kaabel jääb ankru või traali vms taha, siis veab see mingi aja kaablit endaga laeva liikumise suunas kaasa. Lõpuks, kui tõmbejõud kasvab nii suureks, et kaabel katkeb või vabaneb takistusest, siis maandub kaabel tagasi põhjamudasse suvalises asukohas. Arvestades fotosid rikutud kaabli kohta, ei saa mõistlikult arvata, et kaabli töö võis lakata mõne loodusjõu või tavapärase kulumise tagajärjel just täpselt kostja laeva ülesõidu hetkel kaablist. Tõendamiskoormuse jagamisel, kus hagejatel ei ole võimalik esitada täpseid tõendeid kostja laeval toimunu kohta, tuleb võtta arvesse teiste riikide praktikat (vt Riigikohtu 07.12.2011 lahend nr 3-2-1-123-11, p 15). Erialases kirjanduses on leitud, et sarnaselt Jaapani deliktiõigusega on ka common law maades võimalik juhul, kui hagejal ei ole piisavalt tõendeid, kasutada res ipsa loquitur doktriini. See on doktriin situatsioonide jaoks, kus kannatanu ei saa esitada ühtki otsest tõendit selle kohta, mida kahju tekitaja tegi. Selle maksiimi rakendamiseks on tarvis reeglina kahe tingimuse esinemine: 1) asi, mis kahju tekitas, peab olema kostja või tema esindajate (servant) kontrolli all ja 2) õnnetus peab olema sellise iseloomuga, mis asjade loomuliku käigu korral ei saa juhtuda kellegi hooletuseta. P. Schlechtriem väidab, et kahju tekitaja süüd presumeeritakse eelkõige situatsioonides, kus nõuet rajav kohustuse rikkumine on toimunud kahju põhjustaja sisesfääris, mille kohta kahjustatud isikul jaoks reeglina täielik informatsioon puudub. Hagejate puhul on täidetud tõendamiskoormus hagi rahuldamiseks nii anglo-ameerika res ipsa loquitur doktriini kui Saksa Liitvabariigi õiguse kohaselt. Laev ei olnud hagejate kontrolli all ning kaabli rikkumine oli sellise iseloomuga, mis asjade loomuliku käigu korral ei saa juhtuda kellegi hooletuseta (res ipsa loquitur). Kostja poolt MSOS § 45 lg 8 rikkumine toimus kostja mõjusfääris, mille kohta hagejatel puudub täielik informatsioon, mistõttu tuleb eeldada kostja süüd kahju põhjustamises (Saksa Liitvabariigi õigus). Seega kuulunuks hagi rahuldamisele ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ning § 132 lg 3 alusel. Vastus apellatsioonkaebustele

Maakohus jättis hagi rahuldamata, nõustudes kostjaga, et kostja laev ei olnud suurema ohu allikas kaablile, mis asus veekogu põhjas, kuna laev tegeles pelaagilise traalimisega. Lisaks ei tõendanud hagejad maakohtu arvates, et kostja viis traalimist läbi merekaabli läheduses. Kostja väitel olevat kalalaeva kiiruse muutumine tavaline ega pruugi näidata, et laev millessegi takerdudes kiirust vähendas. Kohus leidis, et hagejad ei tõendanud VÕS § 1043 kohaldamise eeldusi ja jättis hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause järgi määrab pool hagimenetluses ise selle, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, jättes kohaldamata VÕS § 53 ptk. 2. jaos sätestatud riskivastutuse normid, mille eesmärgiks on kaitsta eelkõige neid isikuid, kelle suhtes suurema ohu allika valitseja peab üles näitama hoolsuskohustust, mida tal aga suurema ohu allika olemusest tulenevalt ei ole võimalik alati järgida ka kõige hoolikamalt tegutsedes. Riskivastutuse kohaselt on kohustatud isikuks suurema ohu allika valitseja, kes vastutab suurema ohu allika valitsemisega seoses tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta pani toime õigusvastase teo ja kas ta oli kahju põhjustamises süüdi. VÕS § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. VÕS § 1056 lg 1 teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. VÕS § 1056 lg-d 1 ja 2 kohalduvad üldsätetena kõikide suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtude suhtes. Riskivastutuse kohaldamise eeldusteks on kahju tekitamine, suurema ohu allika valitsemine, suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumine suurema ohu allika valitsemise käigus, põhjuslik seos suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise ja kahju vahel ning seaduses sätestatud vastutust välistavate asjaolude puudumine. Viidatud eeldustest tulenevalt peab riskivastutuse kohaldamiseks kannatanu, lisaks kahju olemasolule ja suurusele, tõendama üksnes põhjusliku seose olemasolu suurema ohu allika toime ja kahju vahel. Riskivastutuse kohaldamisel ei ole vajalik tuvastada suurema ohu allika valitseja tegu kui kahju põhjust, samuti ei pea kannatanu tõendama suurema ohu allikat valitsenud isiku teo õigusvastasust ega süüd. Ekslik on kostja väide, mille kohaselt ei ole talle ette nähtud vastutust sõltumata suurema ohu allika valitsenud isiku süüst. Laevaomaniku vastutuse sõltumata süüst näeb ette KMSS § 69 lg 1, mille kohaselt vastutab reeder laeva nõuetekohase käitamise eest ja see säte ei eelda, et reeder vastutab laeva käitamise eest vaid süü korral. Seega on reederile VÕS § 1056 lg 2 kohaselt seadusega ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst. Nõustuda saab hagejatega, et tuleb eeldada, et asi või tegevus (laeva käitamine, sealhulgas traalimine kaabli läheduses) on suurema ohu allikas. Ebaõige on kostja väide, et KMSS ei reguleeri lepinguväliseid võlasuhteid laeva käitaja ja kolmanda isiku vahel. VÕS § 1056 lg 2 sätestab, et seadus võib ette näha vastutuse sõltumata allikat valitsenud isiku süüst ja KMSS § 69 lg 1 sätestabki sellise vastutuse.

Vaidlust ei ole hagejatele kuuluva merekaabli kahjustamise fakti üle, ehk selle üle, et hagejatele kuuluv merekaabel purunes. Laeva valitsemise üle puudub samuti vaidlus, st, et erimeelsust ei ole selles, et kostja oli kaabli väidetava purunemise hetkel laeva TOOLSE omanikuks ja valdajaks. Küsimusele, kas kostja laeva saab praegusel juhul pidada suurema ohu allikaks, tuleb kolleegiumi arvates vastata jaatavalt. Kostja ei tõendanud, et ta ei viinud kaabli läheduses läbi traalimist, st et ta katkestas kaabli ümbruses traalimise. Tegemist oli kostja paljasõnalise väitega. Kostja seadusliku esindaja seletus ei olnud TsMS § 229 lg-st 2 tulenevalt tõendiks, mis nimetatud asjaolu oleks tõendanud, kuivõrd kostja seletus ei olnud antud vande all. Samuti jäi kostja poolt tõendamata, et ta laev ei viinud kaabli läheduses läbi muid tegevusi, mis võisid kaablit kahjustada. Kostja ei ole eitanud, et ta laev ületas kaabli ning tõendamist ei leidnud, et mõni teine laev oleks kaabli purunemise ajal vaidluslauses kohas olnud ja oleks võinud kaablit vigastada. Kostja vastuväitel teostas ta pelaagilist traalimist mere keskvees. Õige on apellantide väide, mille kohaselt ei saanud maakohus ainuüksi sellest järeldada, et merepõhjani ei võinud ulatuda mõni ese, mis oli takerdunud traali ja võis kaabli rikkuda või et rikuti pelaagilise traalimise korda ja traaliti siiski põhjavees või et kaabli lõhkumine ei olnud vahetult tingitud traalimisest, vaid kaabli võis lõhkuda näiteks kostja laeva ankur. Kostja viide pelaagilist traalimist kirjeldavale internetileheküljele iseenesest seda ei välista. Samas tõendas hageja Veeteede Ameti e-kirja, piltide ja kirjavahetusega, et kostja laev TOOLSE viibis ainsa laevana kaabli lõhkumise hetkel selle vahetus läheduses ja et kostja laeva kiiruse vähenemise järgi kaabli koordinaatides võis järeldada, et tegemist oli mingi takistuse ületamisega. Kostja ei tõendanud, et laev ei olnud võimeline traalimisel merekaablit katki rebima või kahjustama seda muul viisil seoses kaabli venitamisega. Vaidlust ei olnud maakohtus selle üle, et ühendus merekaablis katkes ajal, mis kostja laev selle ületas. Et kaabel sai vigastusi parandamise raporti kohaselt ühtedel koordinaatidel ja Veeteede Ameti kaardil oli laev ületanud kaabli sellest 500 m eemal, ei kinnita kostja väiteid, vaid pigem hagejate seisukohta, mille kohaselt kaabli purunemine oli seotud millegi takerdumisega selle külge ja kaabli liigutamisega. Usutav on hagejate selgitus, mille kohaselt, kui kaabel meres jääb laeva traali, ankru või muu eseme taha, siis see tõstab kaabli põhjamudast välja ja veab laeva liikumise suunas endaga kaasa – seega oma algselt asukohalt eemale ning kui kaabel vabaneb tekkinud pinge järel lõpuks takistusest, siis maandub see 50 meetri sügavusele merepõhja seda mõjutanud laeva traali, ankru või muu eseme asukohast eemale, kus see leitigi kaabli parandamise käigus. Selline vahe purunenud kaabli asukoha ja laeva asukoha vahel pigem kinnitab, et kaabli vigastuse põhjustas kostja laev, selle traal või ankur või nende külge kinnitatud või kinnitunud ese, mitte vastupidist, nagu on maakohus järeldanud. Maakohtu veendumus, et laeva ja kaabli asukoha vahe kaabli purunemise hetkel välistab põhjusliku seose, ei tugine tõendite hindamisel. Kostja väide, mille kohaselt koosneb pelaagiline traal peamiselt kalavõrgust ja seda ümbritsevatest nööridest, ei välista esemete kinnitumist traali külge, mis võivad omakorda kinnituda merekaabli külge ja selle purustada ning traali külge võis kinnituda ese, mis ulatus merepõhjani ja purustas kaabli. Põhjusliku seose osas suurema ohu allikale iseloomuliku riski ning hagejatele tekkinud kahju vahel loeb ringkonnakohus tuvastatuks kaabli katkemise aja ja koha ning kostja laeva liikumise kohta esitatud tõenditele antud hinnanguga. Kostja ei tõendanud, et laev ei olnud võimeline merekaablit purustama või muul viisil kahjustama, et veenda kohut, et ajal, kui laev ületas merekaabli ja samal ajal ühendus katkes merekaablis, ei põhjustanud kaabli vigastust kostja laev, selle traal või ankur või nende külge kinnitatud või kinnitunud ese. Nõustuda saab hagejatega, et ei ole eluliselt usutav, et vaidlusalune merekaabel purunes iseenesest 50 m sügavusel ja sai iseenesest selliseid kahjustusi ajal, millal kostja laeva kiirus vähenes kaabli koordinaatides. Ei ole eluliselt usutav, et kaabli kahjustamise põhjustas ilmastik. Kuna teisi laevu, mis oleksid võinud merekaablit ohustada kaabli katkemise ajal selles piirkonnas ei olnud,

tuleb lugeda tõendatuks, et kaabli lõhkujaks ja hagejatele seoses sellega kahju tekitajaks oli kostja laev. Kostja ei ole põhjendanud laeva liikumise kiiruse muutumist kaablit ületades ja kaabli purunemist samal ajal ning hilisemat laeva kiiruse kogumist. Ringkonnakohtu hinnangul viitab selline laeva liikumise kiiruse muutus muu objektiivse põhjuse puudumisel laeva kaabli külge takerdumisele. Kostja ei ole esitanud mõistetavat või objektiivset põhjendust, miks kostja laev kaablit ületades pidi muutma kiirust. Põhjust ei ole kahelda hagejate järelduses, et sellise käitumise põhjuseks oli kaablisse takerdumine. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, kui tuvastas, et kaablit ei saanud lõhkuda seda kaabli purunemise piirkonnas ja ajal kaablit ületanud laev. Nimetatu nähtub selgelt laeva liikumise kohta esitatud tõenditest ja hinnata tuli sündmuste jada. Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, kuna ei põhjendanud hagejate väidetega mittenõustumist. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et esinevad riskivastutuse kohaldamise eelduseks olev kahju tekitamine, suurema ohu allika valitsemine ning põhjuslik seos suurema ohu allika riski realiseerumise ja kahju vahel. Riskivastutust välistavaid asjaolusid praegusel juhul kolleegiumi arvates ei esinenud. Hüvitamisele kuuluva kahju suurusele ei ole kostja maakohtu menetluses esitanud vastuväiteid. Asja kahjustamise korral on kaitstavaks huviks esmajoones omaniku huvi asja taastamise vastu ja seetõttu lähtub asja kahjustamise korral nõude ulatust reguleeriv VÕS § 132 lg 3 kahju ulatuse kindlakstegemisel endise olukorra taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. Nimetatud sätte kohaselt tuleb kannatanule hüvitada asja või selle terviklikkuse taastamise kulutused, kui asja taastamine on võimalik ja lubatud. Kaabli parandamisele ja merekaabli asendamisele tehtud kulutuste hüvitamiseks tuleb kostjalt välja mõista kummagi hageja kasuks põhivõlgnevuse katteks 56 432 eurot 31 senti. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuna kostja ei ole esitanud omapoolseid tõendeid selle kohta, et purunenud valguskaabli oleks saanud parandada ja merekaabli asendada väiksemate kuludega, tuleb hagi põhinõude osas täies ulatuses rahuldada. Hagejad on palunud kostjalt välja mõista viivise. Kahju hüvitamise juhtudel on viivise arvutamise alguse ajaks VÕS § 113 lg 2 kohaselt aeg, mil võlgnik sai kahjust teada või pidi teada saama. Hageja teatas kostjale merekaabli lõhkumisest 26.05.2014 tähitud kirjaga nr 87 epostile (I kd, lk 25-27). Nimetatud tõendist tulenevalt algab viivise arvestus nõudes esitatud summast 110 014 eurot sellest kuupäevast ja ülejäänud kahju 2850 eurot 62 senti osas alates hagi esitamisest. Hagiavalduse esitamise ajaks 19.11.2014 oli kostja viivitanud 178 päeva, s.o summas 4376 eurot 11 senti, milline summa kuulub koos põhivõlaga väljamõistmisele. Lisaks tuleb kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõista viivis arvates 20.11.2014 kuni kohtuotsuse täitmiseni põhinõudelt 56 432 eurot 31 senti VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni nõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus Kuna hagejate apellatsioonkaebused rahuldatakse ja ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagid, siis tuleb hagejate menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2) (vt selle kohta Riigikohtu 11.02.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.