2-14-8128/42 - Ühinguõigus - Muud ühinguõiguslikud asjad hagimenetluses - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 25.02.2009 müüs kostja temale kuulunud ettevõtte OÜ XXXX (registrikoodiga XXXX) osa eraisikule XXXX. Sama tehinguga muudeti ka juhatus ning vastav kanne tehti äriregistris järgmine päev. 26.02.2009 astus kostja juhatusest tagasi ning XXXX astus samaaegselt juhatusse. Juhatuse vahetus on selgelt näha ka avalikus äriregistris. Kõnealuse juhatuse vahetuse puhul aga kostja ei andnud lahkuva juhatusena üle uuele juhatusele kogu ettevõtte vara. Kostja pidi uuele juhatuse liikmele üle andma kogu raamatupidamisdokumentatsiooni ning ettevõtte vara. Tänaseks on selgunud, et kuigi kostja andis üle terve rea ettevõttega seotud dokumentatsiooni, ei andnud üle kogu ettevõtte vara - nimelt raamatupidamises üleandmise hetkel kassas kajastatud sularaha summas 137 040 krooni. Juhatuse vahetumisel 25.02.2009 on kostja koostanud ettevõtte vahebilansi, kus ta on sisuliselt võrreldavas suurusjärgus (küll natukene väiksema summana) näidanud jätkuvalt raha kassas olevana. Seega oli kostja vähemalt kuni 25.02.2009 arusaamal, et kõnealune summa on kassas, mitte aga tema poolt omandatud. Samuti polnud see summa kirjendatud nõudena kostja kui eraisiku vastu, mis samuti iseloomustab vahebilansi kirjet. Ettevõtte tollane juht XXXX on OÜ-le XXXX ka antud fakti kinnitanud oma kirjalikus kinnituskirjas. Kuivõrd kassa üleandmise kohustus tekkis kostjal 25.02.2009, saabub 5 aastane aegumistähtaeg 25.02.2014 ning käesolev hagi on esitatud tähtaegselt. Kassas oleva raha üleandmata jätmiseks puudus kostjal õiguslik alus. Hageja on oma nõue õigusliku alusena tuginenud ÄS § 187 lg 2 ja VÕS § 115 ja 626 lg 1 ja lg 2. Antud juhul kostja rikkus raha (kassa) üleandmise kohustust. Hageja nõuab selle kohustuse täitmist. Lisaks kohustuse täitmisele nõuab kostja rahalise kohustuse täitmata jätmisega seaduses ettenähtud viivist. Kostja pidi kassa (raha) üle andma 25.02.2009.a. Viivis seisuga 20.02.2014 moodustab 3823,75 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 8 758,45 eurot ja seisuga 20.02.2014 sissenõutavaks muutnud viivis 3 823,75 eurot ning pärast 20.02.2014 välja mõista kostjalt hageja kasuks viivist 0,02% põhivõlalt päevas kuni põhivõla lõpliku tasumiseni. Menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt hageja nõue põhineb väitel, et OÜ XXXX kassas pidi seisuga 25.02.2009 olema 137 040 krooni ning hageja tõendab oma väidetvahebilansiga, mille kirje real „Kassa“ on märgitud 137 040. Kostja on seisukohal, et vahebilanss ei tõenda asjaolu, et hageja kassas oli seisuga 25.02.2009 raha summas 137 040 krooni. Kostja väidab, et seisuga 25.02.2009 hageja kassas sularaha puudus ning sellest asjaolust oli teadlik XXXX, kes omandas kostjalt 25.02.2009 notariaalse ostu-müügilepinguga hageja 100%-lise osa ning oli pärast kostja tagasikutsumist hageja juhatuse liige. Ainus põhjus, miks kostja ja XXXX näitasid 25.02.2009 vahebilansis kassa suuruseks 137 040 krooni, oli XXXXi soov näidata hageja bilansi mahtu tegelikkusest suuremana. Kostja poolt 2006.a. juunis asutatud XXXX OÜ majandustegevus lõppes sisuliselt 2008.a. suvel ning kostja soovis esialgu äriühingu likvideerida. XXXX soovis kostjalt XXXX OÜ osa omandada ning pooled pidasid läbirääkimisi alates 2008.a. novembrist-detsembrist. XXXXi huvitas eelkõige see, et XXXX OÜ-l oli tasulise riigisisese autoveo tegevusluba, mis kehtis kuni 17.06.2012 .

Kostja ja XXXX leppisid hageja 100%-lise osa ostu-müügihinna summas 32 000 krooni eeldusel, et hageja kassas ja pangaarvel raha ei ole. On ilmne, et juhul, kui hageja kassas oleks olnud tegelikkuses 137 040 krooni, oleks osa ostu-müügihind olnud oluliselt kõrgem. 25.02.2009 vahebilansi kohaselt oli omakapitaliks märgitud 174 951 krooni, mis ületas osa ostu-müügihinna ligi 5,5 korda. Vastupidi, XXXX oli teadlik, et kassas raha ei olnud ning ta ei esitanud 25.02.2009 ega ka hiljem sellega seoses kostjale ühtki nõuet. Kostja ei ole kunagi lubanud kassas väidetavalt olnud sularaha XXXX’ile hiljem üle anda ning väidetavalt 22.06.2010 allkirjastatud XXXXi sellekohane kinnitus ei vasta tegelikkusele. Sellel dokumendil olev allkiri erineb oluliselt 25.09.2009 osa ostu-müügilepingul olevast XXXX’i allkirjast, kusjuures ostu-müügilepingu allkirjastas XXXX notari juuresolekul. Kostja kohtus 2.04.2014 XXXXiga ning sai temalt kirjaliku kinnituse selle kohta, et XXXX ei ole hagiavaldusele lisatud kinnitust koostanud ega allkirjastanud ja selle sisu ei vasta tõele. Eeltoodust tulenevalt hageja väide, et hageja kassas oli seisuga 25.02.2009 137 070 krooni ning kostjal oli kohustus see summa uuele juhatuse liikmele üle anda, on tõendamata. Kuna kassas puudus raha, mida kostja oleks pidanud uuele juhatuse liikmele üle andma, ei saanud olla ka kohustust, mida kostja oleks väidetavalt saanud 25.02.2009 rikkuda. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud. Hageja pangakonto 2008 aasta väljavõttega on tõendatud, et hageja kandis 13.11.2008 kostja pangakontole 150 000 krooni selgitusega „Sularaha arvelt kassasse“. Ülekande selgitus ei vasta tegelikkusele ning ülekantud summat kostja sularahas välja ei võtnud ja hageja kassasse ei tasunud. Ainuüksi pangaülekande selgitus ei tõenda, et nimetatud summa oleks läinud hageja kassasse. Kassas saab aga olla üksnes sularaha. Seega, tegelikkuses sai kostja 13.11.2008 hageja arvelt pangaülekandega 150 000 krooni ning ei võtnud seda kunagi sularahas välja ega maksnud sisse hageja kassasse. Seega väidetav rikkumine, kui üldse, sai toimuda 13.11.2008, kui toimus pangaülekanne ja kostja omandas hageja arvelt 150 000 krooni. Isegi juhul, kui käsitleda kostja poolt 13.11.2008 hageja pangaarvelt laekunud raha omandamist kostja kui hageja endise juhatuse liikme kohustuste rikkumisena, siis hageja nõue aegus 5-aastase tähtaja möödumisel väidetavast rikkumisest s.o. 13.11.2013. Hageja esitas kostja vastu nõude 20.02.2014. Seega on hageja nõue aegunud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära poolte esindajate selgitused, kuulanud üle tunnistaja ja kostja vande all antud ütlused, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Dokumentaalsete tõenditega ja poolte omaksvõtuga loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: − 25.02.2009 sõlmitud notariaalse osa müügilepinguga müüs kostja temale kuulunud OÜ XXXX osa XXXXile hinnaga 32 000 krooni (tlk 50-53). 26.02.2009 kutsuti kostja OÜ XXXX juhatusest tagasi ning OÜ XXXX juhatuse liikmeks nimetati XXXX (tlk 75-76);

− 25.02.2009 koostatud OÜ XXXX vahebilansi kohaselt on OÜ XXXX kassas 137 040 krooni tlk 53-54); − 13.11.2008 on OÜ XXXX arveldusarvelt tehtud ülekanne kostja arveldusarvele summas 150 000 krooni selgitusega “Sularaha arvelt kassasse” (tlk 62); − XXXX OÜ-le oli 07.06.2007 väljastatud tasulise riigisisese autoveo tegevusluba nr 1975 kehtivusega kuni 16.06.2012 (tlk 55). Hageja leiab, et 25.02.2009 toimunud OÜ XXXX juhatuse vahetusel ei andnud kostja lahkuva juhatuse liikmena üle uuele juhatusele kogu ettevõtte vara. Nimelt ei andnud kostja üle raamatupidamises üleandmise hetkel kassas kajastatud sularaha summas 137 040 krooni. Juhatuse vahetumisel 25.02.2009 on kostja koostanud ettevõtte vahebilansi, kus ta on näidanud jätkuvalt raha kassas olevana. Hageja hinnangul pidi seega kostja vähemalt kuni 25.02.2009 olema arusaamal, et kõnealune summa on kassas, mitte aga tema poolt omandatud. Hageja hinnangul kostja rikkus raha (kassa) üleandmise kohustust. Hageja nõuab selle kohustuse täitmist. Kostja vastuväidete kohaselt vahebilanss ei tõenda asjaolu, et hageja kassas oli seisuga 25.02.2009 raha summas 137 040 krooni. Kostja väidab, et seisuga 25.02.2009 hageja kassas sularaha puudus ning sellest asjaolust oli teadlik XXXX, kes omandas kostjalt 25.02.2009 notariaalse ostumüügilepinguga hageja 100%-lise osa ning oli pärast kostja tagasikutsumist hageja juhatuse liige. Ainus põhjus, miks kostja ja XXXX näitasid 25.02.2009 vahebilansis kassa suuruseks 137 040 krooni, oli XXXXi soov näidata hageja bilansi mahtu tegelikkusest suuremana. Kostja soovis hageja pangakontolt ülekandega 13.11.2008 enda isiklikule pangaarvele üle kantud 150 000 krooni jätta endale omanikutuluna. Kostja hinnangul väidetav rikkumine, kui üldse, sai toimuda 13.11.2008, kui toimus pangaülekanne ja kostja omandas hageja arvelt 150 000 krooni. Isegi juhul, kui käsitleda kostja poolt 13.11.2008 hageja pangaarvelt laekunud raha omandamist kostja kui hageja endise juhatuse liikme kohustuste rikkumisena, siis hageja nõue aegus 5-aastase tähtaja möödumisel väidetavast rikkumisest s.o. 13.11.2013. Hageja esitas kostja vastu nõude 20.02.2014. Seega on hageja nõue aegunud. Hagi kohaselt nõuab hageja kahju hüvitamist kostjalt kui hageja endiselt juhatuse liikmelt. Kostja õigussuhe osaühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlasuhe ja sellele saab kohaldada käsunduslepingu sätteid. Hageja palus kostjalt välja mõista kahju osaühingu juhatuse liikmena juhatuse liikme ametikohustuste rikkumise tõttu. Hageja on oma nõue õigusliku alusena tuginenud ÄS § 187 lg 2 ja VÕS § 115 ja 626 lg 1 ja lg 2. VÕS § 626 lg 1 sätestab, et käsundisaaja peab käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundit täitmiseks ei kasutanud. VÕS § 626 lg 2 sätestab, et kui käsundisaaja kasutab enda huvides raha, mida ta peab käsundiandja huvides käsutama või mille ta peab edaspidi käsundiandale välja andma, peab ta raha kasutamise aja eest maksma intressi seadusega sätestatud suures. Nimetatud sätted reguleerivad käsundisaaja kohustust anda käsundiandjale üle käsundi täitmise käigus kolmandatelt isikutelt saadu. Kuigi äriühingu juhatuse liikme õigussuhe juriidilise isikuga on käsundilaadne, ei nähtud käesolevast asjast, et kostja, tegutsedes juriidilise isiku juhatuse liikmena, oleks jätnud juriidilisele isikule üle andmata kolmandalt isikult saadu. Seetõttu ei ole võimalik vaidlust lahendada VÕS § 626 alusel, vaid lahendamisel tuleb lähtuda ÄS –s § 187 sätestatust. ÄS § 187 lg 1 kohaselt juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Sama § lg 2 järgi esimese lause kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Analoogiline regulatsioon tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 37 lg 1 esimesest lausest. Juhatuse liige vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega.

Kuna juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 115. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Kahju hüvitamiseks peab äriühing tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud, et äriühing on saanud kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Juhatuse liige vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause kohaselt vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. TsÜS § 143 järgi ei või kohus kohaldada aegumist omal algatusel (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-12, p 15), kuid aegumistähtaja kulgemise alguse teeb kohus esitatud asjaolude alusel kindlaks, tuginedes sellekohastele aegumist reguleerivatele sätetele. Kostja poolt kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on 13.11.2008 OÜ XXXX arveldusarvelt tehtud ülekanne kostja arveldusarvele summas 150 000 krooni selgitusega “Sularaha arvelt kassasse”. Kostja väidab, et ülekande selgitus ei vasta tegelikkusele ning ülekantud summat kostja sularahas välja ei võtnud ja hageja kassasse ei tasunud. Ainuüksi pangaülekande selgitus ei tõenda, et nimetatud summas oleks läinud hageja kassasse. Seega tegelikkuses sai kostja 13.11.2008 hageja arvelt pangaülekandega 150 000 krooni ning ei võtnud seda kunagi sularahas välja ega maksnud hageja kassasse. Kostja leiab, et juhul kui käsitleda kostja poolt 13.11.2008 hageja pangaarvelt laekunud raha omandamist kostja kui hageja endise juhatuse liikme kohustuste rikkumisena, siis hageja nõue aegus 5-aastase tähtaja möödumisel väidetavast rikkumisest s.o. 13.11.2013. Hageja esitas kostja vastu nõude 20.02.2014. Seega on hageja nõue kostja vastu aegunud. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud. Hageja seisukoht on, et juhatuse vahetumisel 25.02.2009 on kostja koostanud ettevõtte vahebilansi, kus ta on näidanud jätkuvalt raha kassas olevana. Seega oli kostja vähemalt kuni 25.02.2009 arusaamal, et kõnealune summa on kassas, mitte aga tema poolt omandatud. Samuti polnud see summa kirjendatud nõudena kostja kui eraisiku vastu, mis samuti iseloomustab vahebilansi kirjet. Kuivõrd kassa üleandmise kohustus tekkis kostjal 25.02.2009, saabub 5 aastane aegumistähtaeg 25.02.2014 ning käesolev hagi on esitatud tähtaegselt. Kassas oleva raha üleandmata jätmiseks puudus kostjal õiguslik alus. Kohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud. TsMS § 5 lg 2 teise lause kohaselt pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Riigikohus on tsiviilasjas nr. 3-2-1-113-05 tehtud lahendis hagi aluse mõistet sisustanud, selgitades, et hagi alus on need hageja osundatud asjaolud, mille tuvastamisega hageja seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Käesoleval juhul hageja leiab, et kostja poolne kohustuse rikkumine seisneb 26.02.2009 hageja kassas oleva raha hageja uuele juhatuse liikmele üleandmata jätmises, mitte hageja pangaarvelt kostja arveldusarvele ilma õigusliku aluseta ülekandmises. Seega tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel lähtuda hageja nõude aluseks olevast asjaolust, et kostja poolne juhatuse liikme kohustuse rikkumine seisneb 26.02.2009 hageja kassas oleva raha uuele juhatuse liikmele üleandmata jätmises. ÄS § 187 lg 3 kohaselt on osaühingu juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, kui osaühingu põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Riigikohus on 8.06.2013 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12 punktides 14 ja 15 leidnud, et juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema mitte kahju ega rikkumisest teadasaamisest, vaid rikkumise toimepanemisest ning äriseadustiku erisätte järgi on see 5 aastat. Kuna hageja väidetel on kostja poolt kohustuse rikkumine toime pandud 26.02.2009, siis hakkas hageja nõude aegumistähtaeg kulgema nimetatud kuupäevast. Hagi on esitatud kohtule 20.02.2014. Seega ei ole hageja nõue aegunud.

Hageja leiab, et 25.02.2009 seisuga oli XXXX OÜ kassas 137 070 krooni ja 25.02.2009 toimunud OÜ XXXX juhatuse vahetusel ei andnud kostja lahkuva juhatuse liikmena üle uuele juhatusele üle kogu ettevõtte vara ning rikkus sellega juhatuse liikme kohustusi. Kohtule esitatud tõendist nähtuvalt oli XXXX OÜ-le 07.06.2007 väljastatud tasulise riigisisese autoveo tegevusluba nr 1975 kehtivusega kuni 16.06.2012 (tlk 55). 21. märts 2016 toimunud kohtuistungil vande all üle kuulatud kostja ütluste kohaselt XXXX OÜ majandustegevus lõppes sisuliselt 2008.a. suvel ning kostja otsis ettevõttele ostjat. 2008. sügisel tekkis ettevõtte ostuhuvilisena XXXX. Läbirääkimiste käigus selgus, et XXXXi huvi oli rahvusvahelise autokaubaveo loa olemasolu ja korralik bilanss. Samas ei olnud XXXXil raha, et maksta ettevõtte bilansi järgi. Seetõttu tegi XXXXkokkuleppel XXXXiga temale sobiliku bilansi, kuna XXXX soovis jätkata bilansiga 175 000 krooni (II kd 37-38). 21. märtsil 2016 toimunud kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud XXXXi ütluste kohaselt omandas ta XXXX OÜ seoses sellega, et ta tahtis omandada rahvusvahelise autoveo litsentsiga äriühingut, kuna hakkas tegelema rahvusvaheliste vedudega ja sel ajal nõudis seadus, et pidi 2 aastat Eesti siseselt tegutsema vedudega, et siis sai hiljem tegutseda rahvusvaheliste vedudega/../ Varasid üle ei antud, anti üle raamatupidamine. XXXX OÜ-l ei olnud XXXXvastu mingeid nõudeid/../ Sularaha oli paberi peal kassas, see võis olla üle 100 000 krooni, kuid reaalselt seda raha ei olnud. Ostu-müügi tehingut tehes tagantjärgi ei olnud mõtet küsida, miks on märgitud kassa 137 040 krooni, kuna eelnevalt oli teada, et number, mis bilansis oli, tegelikkuses raha ei ole (II tlk 38). Seega on kostja XXXXja tunnistaja XXXX ütlustega tõendatud, et XXXX omandas kostjalt OÜ XXXX seoses sellega, et soovis omandada rahvusvahelise autoveo litsentsiga äriühingut, kuna hakkas tegelema rahvusvaheliste vedudega. Vaidlusalusel perioodil kehtinud Autoveoseaduse § 6 lg 4 kohaselt tasulise autoveo tegevusloa omajal pidi olema esimese sõiduki kohta, millele ta taotleb sõidukikaarti, vara vähemalt 140 000 krooni. Seega on kohtu jaoks usutav, et XXXXil, kes soovis kasutada XXXX OÜ veolitsentsi, oli vajalik, et XXXX OÜ bilansis oleks vara vähemalt 140 000 krooni. Samuti on kostja XXXXja XXXX ütlustega tõendatud, et 26.02.2009 hageja kassas raha ei olnud ning XXXX OÜ XXXX osa omandajana ja uue juhatuse liikmena ei esitanud 25.02.2009 ega ka hiljem sellega seoses kostjale ühtegi nõuet. Asjaolu, et XXXX OÜ kassas 25.02.2009 kassas raha ei olnud tõendab ka 25.02.2009 kostja ja Rand Sell vahel sõlmitud XXXX OÜ osa ostu-müügileping, mille punkti 2.1 kohaselt oli ostuhind 32 000 krooni (tlk 75-76). Kohus nõustub kostja seisukohaga, et on ilmne, et juhul, kui hageja kassas oleks olnud tegelikkuses 137 040 krooni, siis oleks osa ostu-müügihind olnud oluliselt kõrgem. 25.02.2009 vahebilansi kohaselt oli omakapitaliks märgitud 174 951 krooni, mis ületas osa ostu-müügihinna ligi 5,5 korda. Hageja on esitanud kohtule tõendina XXXXi poolt 22.06.2010 allkirjastatud kinnituskirja, milles on toodud väide, et kostja lubas lepingu sõlmimisel kassas oleva sularaha 137040 krooni üle talle üle anda (I kd tlk 15). Kostja on esitanud kohtule XXXXi 02.04.2014 allkirjastatud kinnituskirja, milles XXXX kinnitas, et ei ole seda hageja poolt esitatud tõendit koostanud ega allkirjastanud ja selle sisu ei vasta tõele. Samas kirjas kinnitas XXXX, et ta oli teadlik, et kassas puudub sularaha ja Liivo Luidrel puudus kohustus seda üle anda (I kd tlk 56). 21.03.2016 istungil tunnistajana üle kuulatud XXXX küll tunnistas vande all, et ta on 22.06.2010 olevat dokumenti näinud ja on selle allkirjastanud, kuid samas andis ka tunnistuse selle dokumendi allkirjastamise asjaolude kohta. XXXXi ütlustega on tõendatud, et talle helistas XXXX, kes ütles, et on vaja kokku saada ning seejärel ta kohtus Ülemiste Mercedese Keskuse ees XXXXga, kes tutvustas talle valmiskujul trükitud kinnitust, mille ta allkirjastas (II kd tlk 38). Seega on tuvastatud, et XXXX on allkirjastanud nii hagejale 22.06.2010 antud kinnistuskirja kui kostjale 02.04.2014 antud kinnituskirja. Kuivõrd XXXX on allkirjastanud mõlemad kinnistukirjad, mis on oma sisult vastuolulised, siis kohus jätab mõlemad kinnituskirjad käesoleva vaidluse lahendamisel tõenditena arvesse võtmata ja lähtub XXXXpoolt kohtuistungil tunnistajana vande all antud ütlustest, et 25.02.2009 XXXX OÜ kassas sularaha ei olnud.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hinnates eeltoodud tõendeid kogumis on hageja väide, nagu olnuks 25.02.2009 XXXX OÜ kassas 137 070 krooni sularaha, tõendamata ning tegelikkuses XXXX OÜ kassas raha ei olnud. Kuna hageja kassas 25.02.2009 seisuga raha ei olnud, siis ei saanud kostja rikkuda ka uuele juhatuse liikmele kassas olnud raha üleandmise kohustust. Seoses kostja vastuväidetega, et kostja on 13.11.2008 kandnud hageja pangakontolt ülekandega enda isiklikule pangaarvele 150 000 krooni, mille soovis jätta endale omanikutuluna, märgib kohus järgmist. Hageja ei ole kohtule esitatud hagi aluseks oleva asjaoluna välja toonud, et kostja poolne kohustuse rikkumine seisnes kostja poolt 13.11.2008 hageja arveldusarvelt enda arvelduarvele alusetult 150 000 krooni kandmises, siis 13.11.2008 hageja arveldusearvelt kostja pangakontole raha ülekandmise õiguspärasus käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust ei oma ja kohus jätab kostja eelnimetatud vastuväite tähelepanuta. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Hagi hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind on hagihind, TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, TsMS § 133 lg 1 sätestatust mille kohaselt hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi ja TsMS § 133 lg 2 sätestatust, mille kohaselt käesoleva seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summal, seega on hagi hinnaks 13 221,56 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, tuleb asja menetlemisega kaasnenud võimalikud menetluskulud jätta hageja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 8 kohaselt hagita menetluse sätteid. Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 176 lg 1 kohaselt juhul, kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Kostja esitas 21.03.2016 ja 28.03.2016 menetluskulude nimekirjad ja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ning hagejalt väljamõistmiseks. Kostja palub hagejalt välja mõista menetluskulu kokku summas 2672,34 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuväliseks kuluks on TsMS § 144 p 1 järgi menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 143 p 1 kohaselt on asja läbivaatamise kulu tunnistaja-, eksperdi- ja tõlgikulud ning kohtuekspertiisiseaduse alusel hüvitatavad menetlusvälisel isikul seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud. TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulu dokumentaalse tõendi ja

asitõendi saamise kulu. TsMS § 175 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-64-13 asunud seisukohale, et menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus. Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus hindama m.h esindaja tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust (Riigikohus asjas 3-2-1-115-13 p 25). Riigikohtu praktika kohaselt on vandeadvokaadi põhjendatud tunnitasuks üldjuhul mitte rohkem kui 120 eurot (Riigikohtu 1.10.2013. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esindajaks vandeadvokaat Vesse Võhma tunnihinnaga 110 eurot. Antud juhul asub maakohus seisukohale, et arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahukust ning asjas esitatud tõendeid, samuti menetluse kestust ja esindaja kvalifikatsiooni on põhjendatud lugeda kostja lepingulise esindaja mõistlikuks esindajatasu suuruseks tunnihinda 110 eurot käibemaksuta. Kohus peab kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvaid õigusabitoiminguid põhjendatuks ja vajalikeks järgmises ulatuses: − 21.03.2014 nõupidamine ja materjalide analüüs, 26.03.2014-02.04.2014 vastuse koostamine hagiavaldusele ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabikulu kokku rohkem, kui 4 h ulatuses, arvestades esitatud menetlusdokumentide sisu ja kaasuse keskmist keerukust. − 22.04.2014 hageja seisukoha analüüs ja e-kiri kliendile ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi rohkem, kui 0,08 h ulatuses, arvestades kliendiga konsulteerimise vajadust ja hageja menetlusdokumendi sisu. − 13.02.2015-26.02.2015 kohtumääruse analüüs ja e-kirjavahetus kliendiga, kostja täiendavate vastuväidete ja taotluste koostamine ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabikulu rohkem, kui 2,5 h ulatuses, arvestades esitatud menetlusdokumentide sisu ja kliendiga konsulteerimise vajadust. − 09.09.2015 kohtumääruse analüüs ja e-kirjavahetus kliendiga ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi rohkem, kui 0,08 h ulatuses, arvestades 09.09.2015 kohtumääruse sisu. − 28.09.2015 hageja poolt esitatud dokumentidega tutvumine ja e-kirja koostamine kliendile ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi rohkem, kui 0,08 h ulatuses, arvestades 09.11.2015 kohtumääruse sisu. − 02.11.2015 kohtumääruse analüüs ja e-kirja saatmine kliendile seoses ekspertiisi määramisega ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi rohkem, kui 0,08 h ulatuses, arvestades 02.11.2015 kohtumääruse sisu. − 04.11.2015 e-kirjavahetus kliendiga ja kaaskirja projekti koostamine ei nähtu kohtule tsiviilasja toimikust, seega ei saa kohus anda hinnangut nimetatud õigusabi vajalikkuse ja põhjendatuse kohta. Kohus jätab kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kõnealuse menetluskulu osas rahuldamata. − 09.11.2015 kohtumääruse analüüs ja e-kirja saatmine kliendile ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi rohkem, kui 0,08 h ulatuses, arvestades 09.11.2015 kohtumääruse sisu. − 27.11.2015 e-kirjavahetus kliendiga seoses kohtu 27.11.2015 nõudega on põhjendatud ja