Ühinguõigus › Muud ühinguõiguslikud asjad hagimenetluses

SADAM

OÜ apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ja

Euribor

OÜ

Menetluskulude jaotus

25.03.2015 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus KEILA-JOA SADAM OÜ (hageja) mõista Euribor OÜ-lt (kostja) välja põhivõlg 2639,70 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 1144,89 eurot, kokku 3748,59 eurot ja viivised põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni vastavalt hageja osanike üldkoosoleku otsusele viivise määraga 0,05% päevas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostjale esitanud osanike üldkoosoleku 14.10.2010. otsuse alusel 2011. aastal aastamaksu tasumiseks 18.03.2011 arve nr 18 summas 632,70 eurot tasumise tähtpäevaga 01.04.2011, 16.04.2012 otsuse alusel 2012. aasta aastamaksu tasumiseks 10.05.2012 arve nr 12018 summas 687 eurot tasumise tähtpäevaga 20.05.2012, 25.04.2013 otsuse alusel 2013. aasta aastamaksu tasumiseks 10.05.2013 arve nr 13018 summas 660 eurot tasumise tähtpäevaga 20.05.2013 ja 21.04.2014 otsuse alusel 2014. aasta aastamaksu tasumiseks 25.04.2014 arve nr 2014018. Kostja arveid tasunud ei ole. 14.10.2010 hageja osanike üldkoosoleku otsusega on kehtestatud väljastatavatele arvetele viivis 0,05% päevas. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hageja 2011. aasta aastamaksu nõue on aegunud. Kostja ei ole 2012, 2013 ja 2014. aastate aastamaksuga nõustunud, mistõttu ei ole hageja ja kostja vahel võlasuhet tekkinud. Osanikku ei või ilma tema nõusolekuta kohustada tegema sissemakseid, mis ületavad osa nimiväärtust ja ülekurssi. Maakohtu otsus 05.10.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 632,70 eurot põhivõlgnevuse katteks ja 459,66 eurot hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud viiviste katteks. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivised põhinõudelt (632,70 eurot) alates hagiavalduse esitamisest s.o 25.03.2015 kuni põhinõude täitmiseni 0,05% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Menetluskulud jättis maakohus 72% ulatuses hageja kanda ja 28% ulatuses kostja kanda. Kohus määras kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1221,50 eurot ja hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1538,16 eurot. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu summas 1107,47 eurot ja kostjalt hageja kasuks menetluskulu summas 342,02 eurot. Kohus tasaarvestas poolte vastastikused väljamõistetavad menetluskulud ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 765,45 eurot. Samuti määras kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Pooled ei vaidle, et kostja on hageja osanik, kellele kuulub hageja osa nimiväärtusega 19 173 eurot, mis moodustab 15% hageja osakapitalist. Pooled ei vaidle, et 14.10.2010 osanike üldkoosoleku otsuse alusel, millise poolt hääletas ka kostja, on kehtestatud aastamaks iga 5% osalusega osaku kohta 3300 krooni, s.o 210,90 eurot ja iga 15% osalusega osaku kohta 9900 krooni, s.o 632,70 eurot (t.l. 78-82). Tuvastatud on, et hageja esitas kostjale 18.03.2011 arve nr 18 aastamaksu 2011. aasta eest tasumiseks summas 632,70 eurot tasumise tähtpäevaga 01.04.2011. (t.l. 50-54). Kostja leidis, et hageja nõue 632,70 euro väljamõistmiseks on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 alusel aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1

järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 3 järgi algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Pooled vaidlevad, millal muutus 14.10.2010 osanike üldkoosoleku otsuse alusel kehtestatud kohustus tasuda aastamaks sissenõutavaks. Vaidlust ei ole, et 14.10.2010 osanike üldkoosoleku protokollist ei nähtu, et osanikud oleksid otsustanud 2011. aasta aastamaksu tasumise viisi või tähtaja. Hageja leiab, et nõue muutus sissenõutavaks arve esitamisega. Seega kui nõue muutuks sissenõutavaks arve esitamisega, algaks nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08 tehtud otsuse p-s 11 märkinud, et TsÜS § 147 lg 3 teise lause osa „muutub sissenõutavaks arve esitamisega“ tuleb mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega. Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15 tehtud otsuse p-s 12 on tõdenud, et nii võib see olla esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast. Kuna vaidlust ei ole, et pooled oleksid kokku leppinud arve esitamises aastamaksu sissenõutavuse eeldusena ning hageja ei ole põhistanud, et poolte vahel oleks olnud selline tava või praktika aastamaksu tasumiseks, siis ei ole tõendatud hageja väide, et 2010. aasta osanike üldkoosolekul kokkulepitud 2011. aasta aastamaksu nõue muutus sissenõutavaks arve esitamisega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg-st 7 tuleneb, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lg-s 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 82 lg 3 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kostja arvates tuleb mõistlikult vajalikuks ajaks arvestades 14.10.2010 üldkoosolekul otsustatud aastamaksu tasumise kohustuse täitmiseks kostja võetud kohustuse suurust 632,70 eurot ja olemust, et tegemist on rahalise kohustusega ning kohustuse täitmise viisi, milleks on pangaülekanne hageja pangakontole, lugeda maksimaalselt viie päeva pikkust perioodi arvestatuna 14.10.2010 koosoleku toimumisest. Seega saabuks VÕS § 82 lg-st 7 tulenevalt 2011. aasta aastamaksu tasumise kohustuse täitmise tähtpäev kostja sõnul 19.10.2010 ning nõue muutuks sissenõutavaks 20.10.2010. Hageja leiab, et mõistlik aeg aastamaksu tasumiseks võiks olla 6 kuud või kogu jooksev 2011. aasta (t.l. 191), võttes arvesse seda, et tegemist on aastamaksu nõudega, mistõttu hageja arvates on ta arve aastamaksu tasumiseks 01.04.2011 esitanud mõistliku aja jooksul. Kuna 14.10.2010 hageja osanike üldkoosolekul on võetud vastu otsus tasuda 2011. aasta aastamaks, siis leidis kohus, et aastamaksu tasumiseks nõude esitamist 14.10.2010 üldkoosoleku otsuse alusel 18.03.2011 632,70 euro tasumiseks tähtajaga 01.04.2011, missugune summa oli mõeldud 2011 tehtavate majandamiskulude katteks, saab lugeda esitatuks mõistliku aja jooksul. Asjaolu, et hageja oleks võinud nõude 2011. aasta aastamaksu tasumiseks esitada kohe vahetult peale üldkoosolekut, ei veena kohut, et mõistlik ei oleks sellist nõuet esitada ka kogu 2011. aasta vältel. Pooled ei vaidle, et laekuvast aastamaksust pidi hageja katma hagejale kuuluva sadama hooldustööde kulud, mistõttu on hageja veenvalt põhistanud, et selliste kulude katmise vajadus aastamaksu arvelt tekib alles hooaja alguses kevadel. Seega on tuvastatud, et hageja esitatud kokkulepitud tasu maksmise nõue tasuda 2011 aastamaks hiljemalt 01.04.2011 muutus sissenõutavaks 02.04.2011 ja aegumistähtaeg algas tulenevalt TsÜS §-st 147 lg 3 esimesest lausest selle aasta lõppemisest, mil nõue muutus

sisenõutavaks, s.o. 01.01.2012 kell 00.00. Kuna hageja esitas 2011. aasta aastamaksu nõude maksekäsu kiirmenetluse avalduses kohtusse 30.12.2014, siis ei ole möödunud kolmeaastane hagi aegumistähtaeg ja hageja nõue ei ole seega aegunud. Tuvastatud on, et hageja osanike üldkoosolek otsustas 16.04.2012 2012. aasta tuludeks ette näha osanike poolt tasutavad summad 5% osalusega osa eest 229 eurot ja 15% osalusega osa eest 687 eurot, 25.04.2013 osanike üldkoosolek otsustas 2013. aasta tuludeks ette näha osanike poolt tasutavad summas 5% osalusega osa eest 220 eurot ja 15% osalusega osa eest 660 eurot ning 21.04.2014 osanike üldkoosolek otsustas 2014. aasta osanike aastamaksudeks kinnitada 5% osalusega osa eest 220 eurot ja 15% osalusega osa eest 660 eurot. Tuvastatud on, et hageja esitas kostjale vastavalt hageja 16.04.2012 osanike üldkoosoleku otsusele 10.05.2012 arve nr 12018 summas 687 eurot, tasumise tähtpäevaga 20.05.2012 (t.l. 55-61), 25.04.2013 osanike üldkoosoleku otsusele 10.05.2013 arve nr 13018 summas 660 eurot, tasumise tähtpäevaga 20.05.2013 (t.l. 62-68), 21.04.2014 osanike üldkoosoleku otsusele 25.04.2013 arve nr 2014018 summas 660 eurot, tasumise tähtpäevaga 05.05.2014 (t.l. 69-77). Pooled ei vaidle, et kostja ei ole osalenud hageja osanike 16.04.2012, 25.04.2013 ja 21.04.2014 üldkoosolekutel ega hääletanud üldkoosolekutel tehtud otsuste poolt, millega kehtestati osanikele aastamaks ja mille alusel on esitatud kostjale arved tasumiseks. Äriseadustiku (ÄS) § 154 lg 1 kohaselt tuleb osanikke kohelda võrdsetel asjaoludel võrdselt. ÄS § 154 lg 2 järgi ei või osanikku ilma tema nõusolekuta kohustada tegema sissemakseid, mis ületavad osa nimiväärtust ja ülekurssi. Kostja leiab, et aastamaksu kehtestamisega nõutakse temalt kui osanikult osa nimiväärtust ja ülekurssi ületavaid sissemakseid, hageja sõnul kaetakse aastamaksust hageja sadama majandamisega seotud kulud vastavalt osanike osalusele. Kohus leidis, et asja lahendamisel ei olegi oluline tuvastada kas hageja sadama majandamisega seotud kulude nõudmise näol võiks olla tegemist sissemaksete tegemisega osaühingusse, mis ületavad osa nimiväärtust ja ülekurssi. Kahtlemata saaks kohustada osanikku nii osa nimiväärtust ja ülekurssi ületavaid sissemakseid või hageja sadamakulude kandmiseks rahasummade tasumist tegema üksnes tehing, milles osanik on väljendanud oma nõustumust võtta endale selline kohustus. Võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda põhimõtteliselt üksnes lepingupooltele, kolmandale isikule saavad kohustused tuleneda üksnes juhul, kui ta ise on kohustuse võtmisega nõustunud. Hageja leiab, et kostja hääletades 14.10.2010 koosolekul 2011. aasta aastamaksu poolt on väljendanud oma nõustumist tahteavaldusega hageja osanikuna aastamaksu tasuda ka järgnevatel aastatel. Kohus märkis, et sellise hageja käsitlusega ei saa nõustuda, sest 14.10.2010 osanike üldkoosolekul on otsesõnu hääletatud ja otsustatud vaid 2011. aasta aastamaksu tasumise üle. Osanike poolt 14.10.2010 koosolekul aastamaksu kehtestamisele antud nõusolek ei ole laiendatav järgnevatele aastatele, mida kinnitavad ka hageja esitatud järgnevate aastate üldkoosolekute otsused, kus igal järgneval aastal on hageja osanikud aastamaksu suuruse ja selle kehtestamise kohta võtnud vastu eraldi otsuse. Hageja ei ole tõendanud, et kostja 14.10.2010 koosolekul või hiljem oleks andnud nõusoleku järgnevate aastate aastamaksude kehtestamiseks. Hageja leiab ka, et osanike poolt vastu võetud ja võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes kuuluvad hageja osanike koosoleku otsused täitmisele kõikide osanike poolt võrdsetel alusel vastavalt osa suurusele proportsioonis 5% või 15%, sest kõik teised hageja osanikud on vastavad maksed hagejale ka tasunud ning kostja ei ole vastavaid hageja osanike koosoleku otsuseid äriseadustikus sätestatud korras kunagi vaidlustanud. Kui teised osanikud on ka väljendanud oma nõusolekut tasuda aastamaksud, siis ka võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt ei saa kohustada isikut, kes ei ole nõus võtma endale sellist kohustust, seda täitma, sel põhjusel, et keegi leiab, et nii on võrdsetel alustel õige. TsÜS § 138 lg 1 järgi õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus ja lg 2 järgi õiguste

teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. TsÜS §-st 32 tulenevalt peavad juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Ei ole võimalik, et üks äriühing paneb oma kohustused seoses sadama hooldustöödega kolmandale isikule s.o. osanikule ilma selle isiku nõusolekuta. Asjaolu, et kostja ei ole vaidlustanud üldkoosolekute otsuseid, mille alusel on enamus otsustanud kolmanda isiku aastamaksu tasumise kohustuse äriühingu majanduskulude katteks ilma selle isiku nõusolekuta, ei muuda neid otsuseid õiguspärasteks. Sellised otsused aastamaksu kehtestamiseks on tagajärjetud, sest hageja osanikud ei oleks selliseid otsuseid seadusest tulenevalt saanud vastu võtta. Kuna kostja ei ole endale hageja osanike üldkoosoleku otsuste alusel kohustusi võtnud, siis ei saa talle tuleneda sealt ka kohustust tasuda 2012., 2013. ja 2014. aasta aastamaksud. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Pooled ei vaidle, et kostja ei ole hagejale tasunud 2011. aasta aastamaksu katteks 632,70 eurot, millise kohustuse võtmisega endale kostja oli nõustunud. Kuna kohus eelnevalt tuvastas, et kostjal ei ole kohustust tasuda 2012., 2013. ja 2014. aasta aastamakse, siis ei ole hageja nõue ülejäänud 2007 euro nõudes tõendatud. Seega tuleb hagi rahuldada osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 632,70 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tuvastatud on, et hageja osanike 14.10.2010 üldkoosoleku otsusega on kehtestatud viivise määr 0,05% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja hageja viivise arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus leidis, et kuna kostja on olnud 632,70 euro maksmisega, mille tasumise tähtpäev oli 01.04.2011, viivitanud tasumise tähtajale järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni 25.03.2015 1453 päeva, millelt viivis arvestatuna 0,05% päevas teeb kokku viivise summaks 459,66 eurot, siis on hageja viivise nõue tõendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viiviste katteks 459,66 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt (632,70 eurot) alates 25.03.2015 kuni põhinõude täitmiseni vastavalt hageja osanike üldkoosoleku otsusele viivise märaga 0,05% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Menetluskulude jaotuse osas märkis kohus TsMS § 163 lg-le 1 viidates, et kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, siis võttes arvesse hagi rahuldamise ulatust (632,70+459,66+112,62), mis on 28% hagihinnast (4266,13), siis tuleb ka menetluskulud jaotada vastavalt, mille järgi 28% menetluskuludest jääb kostja kanda ja 72% hageja kanda. Hageja on esitanud oma menetluskulude nimekirjad, mille kohaselt on tal tekkinud menetluskulu 1221,50 eurot (645+käibemaks+350+97,50), mis koosneb kulust õigusabile ja riigilõivule. Kohus märkis, et TsMS § 138 lg 1 ja 2 ja § 139 lg 2 alusel on riigilõiv

menetluskulu, mis tasutakse vastavalt riigilõivuseaduses sätestatule. Hagihind on 4266,13 eurot. Nimetatud hinnaga hagi esitamiselt tuli hagi esitamise ajal kehtinud RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 järgi tasuda 350 eurot riigilõivu. Nähtuvalt toimikus olevast maksekorraldusest on riigilõiv õigesti tasutud: 124,62 eurot maksekäsu kiirmenetluse avalduse eest (t.l. 178) ja 122,38 eurot kohtusse hagiavalduse esitamise eest (t.l. 88). Hageja esindaja poolt menetluses tehtud toimingud ning nendele kulunud aeg olid menetluskulude nimekirja kohaselt järgmised: 06.01.2015 maksekäsu kiirmenetluses avalduse koostamine ja kohtusse esitamine 1 tund; 18.02.2015 hagi dokumentide analüüs, paljundamine, lisade komplekteerimine 120 minutit; 25.03.2015 hagiavalduse koostamine ja kohtusse esitamine 120 minutit; 27.03.2015.a. kostja 30.04.2015 vastusega tutvumine ja seisukohtade kujundamine 45 minutit; vastuse koostamine kostja 30.04.2015 vastusele, kliendiga suhtlus täiendavate tõendite saamiseks ja nende esitamiseks 215 minutit; 25.08.2015 kohtuistungiks ettevalmistamine 15 minutit ja kohtuistungil osalemine 50 minutit. Märgitud ajakulu kokku on 10 tundi ja 25 minutit. Kohus leidis, et hageja poolt väljatoodud toimingud on kooskõlas menetluse käiguga, olid menetluses vajalikud, toimingutele märgitud ajakulu on mõistlik ning kooskõlas asja keerukusega. Hageja on märkinud, et õigusteenust osutati tunnihinnaga 75 eurot (ilma käibemaksuta) ja 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise eest. Riigikohus on lahendis 3-2-1-11513 (p 25) selgitanud, et üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohus on põhjendatuks ja vajalikuks pidanud näiteks tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (3-2-1-93-13). Võttes arvesse kujunenud kohtupraktikat, asus kohus seisukohale, et õigusteenus tunnihinnaga 20 eurot ja 75 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud ja vajalik. Põhjendatud ajakulu hagejal on seega kokku on 1 tund lähtudes tunnihinnast 20 eurot (ilma käibemaksuta) ning 9 tundi ja 25 minutit, lähtudes tunnihinnast 75 eurot (ilma käibemaksuta), mistõttu põhjendatud õigusabikuluks on 726,25 eurot ilma käibemaksuta s.o. 871,50 eurot koos käibemaksuga. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Lähtudes eeltoodust on hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks 1221,50 eurot (871,50+350). Kostja on esitanud oma menetluskulude nimekirjad, mille kohaselt on tal tekkinud menetluskulu 1538,16 eurot (1392,30+145,86), mis koosneb kulust õigusabile. Kostja esindaja poolt menetluses tehtud toimingud ning nendele kulunud aeg olid menetluskulude nimekirja kohaselt järgmised: 23.04.2015 hagiavalduse ja hagiavalduse lisade analüüsimine kostja vastuse koostamiseks, täpsustav e-kiri kliendile asjaolude väljaselgitamiseks 1 tund 30 minutit; 24.04.2015, 28.04.2015, 30.04.2015 kostja vastuse koostamine, täiendav läbitöötamine, toimetamine, kohtule edastamine 7 tundi 42 minutit; 24.08.2015 menetluskulude nimekirja koostamine, kohtuistungiks ettevalmistamine, hageja 27.05.2015 menetlusdokumendi läbitöötamine 1 tund 18 minutit; 25.08.2015 osalemine kohtuistungil 48 minutit; 26.08.2015 kliendi informeerimine istungist ülevaate andmine, kompromissipakkumise edastamine, võimalike kompromissi variantide väljapakkumine, riskide selgitamine, kohtuistungi protokolli parandustaotluste esitamise vajaduse väljaselgitamine 18 minutit. Märgitud ajakulu kokku on 11 tundi 36 minutit. Kohus leidis, et kostja poolt väljatoodud toimingud on kooskõlas menetluse käiguga, olid menetluses vajalikud, toimingutele märgitud ajakulu on mõistlik ning kooskõlas asja keerukusega. Kulude põhjendatusele ei ole vastuväiteid esitanud ka hageja. Kostja on märkinud, et õigusteenust osutati tunnihinnaga 132,60 eurot (sh käibemaks). Võttes arvesse kujunenud kohtupraktikat, asus kohus seisukohale, et õigusteenus tunnihinnaga 132,60 eurot (sh käibemaks) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, mistõttu tuleb seda

pidada põhjendatuks ja vajalikuks. Põhjendatud ajakulu kostjal on seega kokku 11 tundi 36 minutit, lähtudes tunnihinnast 132,60 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud õigusabikuluks 1538,16 eurot (sh käibemaks). Kostja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Eeltoodust tulenevalt on kostja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks 1538,16 eurot. Võttes arvesse kulude jaotust, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 342,02 eurot (1221,50 x 28%) ja hagejalt kostja kasuks välja mõista 1107,47 eurot (1538,16 x 72%). Lähtudes TsMS § 445 lg 1 teisest lausest tasaarvestas kohus hageja ja kostja vastastikused väljamõistetavad menetluskulud, mille tulemusena mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 765,45 eurot (1107,47-342,02). TsMS § 177 lg 4 alusel märkis kohus vastavalt kostja taotlusele, et hagejal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus 04.11.2015 esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja Harju Maakohtu 05.10.2015 otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja palub muuta maakohtu otsust ja rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus täies ulatuses kostja kanda. Hageja leiab, et maakohus on kohtu poolt tuvastatud asjaolusid arvestades teinud osaliselt ebaõige otsuse, rahuldades hagiavalduse vaid osaliselt. TsMS § 436 lg-le 1 ja § 442 lg-le 8 viidates leiab hageja, et maakohtu otsus ei ole osaliselt seaduslik ja põhjendatud. Kohtu järeldused otsuses on osaliselt väärad ega ole kooskõlas ühinguõiguse põhimõtete, äriseadustikus ja tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatuga ning Riigikohtu praktikaga. Ka on kohus hageja arvates asunud otsuses ekslikult seisukohale, et asjaolu, et kostja ei ole vaidlustanud üldkoosolekute otsuseid, mille alusel on enamus otsustanud kolmanda isiku aastamaksu tasumise kohustuse äriühingu majanduskulude katteks ilma selle isiku nõusolekuta, ei muuda neid otsuseid õiguspärasteks. Hageja viitab kaebuses oma 27.05.2015 menetlusdokumendi punktis 3.4 märgitule ning teatab, et jääb maakohtu menetluses esitatud vastuväidete ja seisukohtade juurde. Hageja peab oluliseks rõhutada, et osanike otsus on oma olemuselt mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes, kuid mitte leping. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-157-10 asunud seisukohale, et juriidilise isiku organi otsus kujuneb organi liikmete erinevate tahteavalduste kogumist, mis on suunatud kindla õigusliku tagajärje saavutamisele. Hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel on TsÜS § 33 lg 1 järgi tahteavaldus ja hääle andmisele kohaldatakse tehingu kohta sätestatut. Otsuse kui mitmepoolse tehingu eripära seisneb selles, et oluline ei ole mitte tahtavalduste täielik kokkulangemine, vaid enamuse põhimõte, st tehing loetakse tehtuks ka nende osanike või aktsionäride suhtes, kes enamuse otsusega ei nõustunud. Samuti on ette nähtud erikord juriidilise isiku organi otsuste vaidlustamiseks. Hageja osanike koosolekute otsused on pädevad ja kehtivad, nimetatud asjaolu üle käesolevas menetluses pooled ei vaidle. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-72-13 asunud seisukohale, et osanikud väljendavad oma tahet osanike otsuste kaudu. Osanike otsus on tehing TsÜS § 67 lg 1 mõttes. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, mille kohaselt kujuneb juriidilise isiku organi otsus organi liikmete (osaühingu puhul osanike) erinevate tahteavalduste kogumist, mis on suunatud mingi kindla õigusliku tagajärje saavutamisele. Hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel on TsÜS § 33 lg 1 järgi tahteavaldus ja hääle andmisele kohaldatakse tehingu kohta sätestatut. Eelnevast tulenevalt on juriidilise isiku organi otsus mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-06, p 10). Otsuse kui mitmepoolse tehingu eripäraks on enamuse põhimõte, st tehing loetakse tehtuks ka nende osanike või aktsionäride suhtes, kes enamuse otsusega ei nõustunud (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12). Tuginedes eeltoodule on hageja seisukohal, et maakohus on vääralt ja ekslikult asunud seiskohale, et kuna kostja ei ole endale hageja osanike üldkoosoleku otsuste alusel kohustusi võtnud, siis ei saa kostjale tuleneda sealt ka kohustust tasuda 2012., 2013. ja 2014. aasta aastamaksud. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostja kui hageja osanik kohustub vastavalt osanike üldkoosoleku otsustele tasuma hagejale ka 2012., 2013. ja 2014. aasta aastamaksud kokku summas 2007 eurot, viivised aastamaksu summa 2007 eurot tasumisega viivitamise eest määraga 0,05% päevas alates arvete tasumise tähtajale järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni, s.o 25.03.2015 kokku summas 685,23 eurot ja täiendav viivis määraga 0,05% päevas alates hagiavalduse kohtule esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Hageja on seisukohal, et maakohtu otsus ei ole osaliselt seaduslik ja põhjendatud ka menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni punktid 4 ja 7-9). Maakohtu poolt väär põhinõude osaline mitterahuldamine on kaasa toonud osaliselt ka väära menetluskulude jaotuse. Lisaks on maakohus märkinud vääralt, et kostja menetluskulude põhjendatusele ei ole hageja vastuväiteid esitanud. Hageja esitas Harju Maakohtus 25.08.2015 toimunud kohtuistungil suuliselt vastuväited kostja poolt esitatud menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldusele. Lisaks on hageja esitanud 02.09.2015 menetlusdokumendi „hageja seisukoht kostja täiendavatele menetluskuludele” e-toimiku vahendusel. Hageja jääb maakohtus kostja menetluskulude kindlaksmääramisele avaldusele esitatud vastuväidete juurde. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõista kõik kostja menetluskulud hagejalt kostja kasuks välja. Vastuapellatsioonkaebus 25.11.2015 esitatud vastuapellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 05.10.2015 otsuse resolutsiooni punktide 1,2,3,4,7,8 ja 9 osas ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks täies ulatuses välja kostja menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus. Maakohtu otsus põhineb otsuse põhjendatuse nõude rikkumisel (TsMS § 436 lg 1) ning tehinguliste nõuete aegumist reguleerivate sätete (TsÜS § 147 lg 1; VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 koosmõjus TsÜS § 147 lg-ga 3) ebaõigel kohaldamisel ja kohaldamata jätmisel. Seoses TsMS § 436 lg 1 rikkumisega tugineb kostja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-148-14 p-le 17, milles kohus on selgitanud, et kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. Kostja leiab, et maakohtu otsus on 2011. aasta aastamaksu nõude aegumise põhjenduste osas vastuoluline. Kuigi maakohus tuvastas otsuses esialgu, et 2011. aasta aastamaksu nõue ei muutunud sissenõutavaks arve esitamisega, leidis maakohus otsuses järgmist: „Asjaolu, et hageja oleks võinud nõude 2011.a. aastamaksu tasumiseks esitada kohe vahetult peale üldkoosolekut, ei veena kohut, et mõistlik ei oleks sellist nõuet esitada ka kogu 2011.a. vältel.“ Samuti sidus maakohus nõude sissenõutavaks muutumise hetke 2011. aasta aastamaksu arvel kajastatud maksetähtaja 01.04.2011 möödumisega. Seetõttu on maakohtu otsus vastuoluline. Ringkonnakohtul on võimalik vastuolu kõrvaldada, sest kostja hinnangul on 2011. aasta aastamaksu nõue aegunud.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 147 lg 3 aegumise erikoosseisu. See koosseis kohaldub üksnes kokkulepitud tasu nõuetele, millega antud juhul ei ole tegemist. Maakohus ei ole tuvastanud, et tegemist oleks kokkulepitud tasuga. Kostja juhtis kostja vastuses (kostja vastuse p-d 17-22) tähelepanu sellele, et hageja 2011. aasta aastamaksu nõudele kohaldub TsÜS § 147 lg 1. Maakohus neid väiteid ei analüüsinud. Hageja ja kostja vahel ei ole kokku lepitud tasu konkreetse vastusoorituse eest, mis õigustaks TsÜS § 147 lg 3 kohaldamist. Kostja ei saa hagejalt aastamaksu eest mingit konkreetset teenust, vaid tegemist on vabatahtlikkuse alusel tehtava sissemaksega äriühingusse, et viimane saaks ülal pidada enda poolt hallatavat sadamat. Äriühingu kahjumliku tegevuse katmine vabatahtlikult tehtava sissemaksega ja äriühingu ees vastava kohustuse võtmine ei ole leping, millest tuleneksid TsÜS § 147 lg-s 3 silmas peetud vastastikused kohustused – st ühe poole kohustus midagi teha või üle anda ning teise poole kohustus maksta selle eest tasu. Analoogselt on Riigikohus leidnud asjas 3-2-1-52-10 p-s 15, et: „... (vaikivat) seltsingut ei iseloomusta kokkulepitud tasu maksmine TsÜS § 147 lg 3 tähenduses. Seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Seega ei ole tegemist vastastikuse lepinguga. TsÜS § 147 lg 3 eeldab aga kokkulepitud tasu maksmist mingisuguse vastastikuse soorituse (töö, teenuse vms) eest. (Vaikivat) seltsingut iseloomustab majanduslik risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav kahjum. Seltsingut ei iseloomusta seega kokkulepitud tasu maksmine. Seetõttu on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt algas aegumistähtaeg praegusel juhul TsÜS § 147 lg 3 kohaselt 2004. a lõppemisest. TsÜS § 147 lg-t 3 praegusel juhul kohaldada ei saa.“ Hageja nõutav 2011. aasta aastamaks on analoogne seltsinglaste poolt ühise eesmärgi nimel seltsingusse tehtavate panustega, mistõttu puudub õigustus lähtuda antud juhul TsÜS § 147 lg-st 3. Kohaldamisele kuulub TsÜS § 147 lg 1 üldreegel. Kostja rõhutas maakohtus (25.08.2015 istungiprotokoll, lk 2), et ei kasuta hageja majandatavat sadamat. Hageja ei ole tõendanud, et kostja sadamat kasutab. Ka sel põhjusel puudub mistahes hageja poolne vastusooritus, mis õigustaks TsÜS § 147 lg 3 kohaldamist hageja 2011. aasta aastamaksu tasumise nõudele. Kuna 2011. aasta aastamaksu nõudele tuleb kohaldada TsÜS § 147 lg 1, siis on hageja 2011. aasta aastamaksu nõue aegunud isegi juhul, kui käsitleda 2011. aastamaksu nõude sissenõutavaks muutumise kuupäevana 02.04.2011 (vt (kostja vastuse p-d 17-22). Isegi kui 2011. aasta aastamaksu nõudele kohalduks TsÜS § 147 lg 3, oleks hageja nõue aegunud. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 koosmõjus TsÜS § 147 lg-ga 3, leides, et mõistlik aeg 2011. aasta aastamaksu tasumise kohustuse täitmiseks möödus alles 2011. aastal. Kostja nõustub maakohtuga selles, et antud juhul tuleb lähtuda VÕS § 82 lg-st 3 ja lg-st 7, kuivõrd 2011. aasta aastamaksu tasumise tähtpäevas ei ole pooled kokku leppinud, kuid maakohtu põhjendused on VÕS § 82 lg-tega 3 ja 7 vastuolus. Maakohus leidis, et asjaolu, et hageja oleks võinud nõude 2011.a. aastamaksu tasumiseks esitada kohe vahetult peale üldkoosolekut, ei veena kohut, et mõistlik ei oleks sellist nõuet esitada ka kogu 2011.a. vältel. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et VÕS § 82 lg 7 seob kohustuse täitmise nõude sissenõutavaks muutumise mitte ajaga, millal oli mõistlik nõuda kohustuse täitmist, vaid ajaga, mis on mõistlikult vajalik kohustuse täitmiseks. Seejuures tuleb VÕS § 82 lg 3 kohaselt arvestada esmajoones võlasuhte olemust (antud juhul kohustus teha rahaline sissemakse äriühingusse), teises järjekorras aga kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (antud juhul pangaülekandega hageja pangaarvele). Maakohus ei ole 2011. aasta aastamaksu tasumise kohustuse täitmise tähtaja määramisel lähtunud mitte võlasuhte olemusest või alternatiivselt kohustuse täitmise kohast, viisist ja olemusest, vaid on lähtunud sellest, millal hageja arvates oli mõistlik alustada võla sissenõudmist (hageja väitel hooaja alguses). Kuid asjaolust, et hageja arvates oli mõistlik alustada kohustuse sissenõudmise toiminguid mingil ajal, ei tulene,

et kohustus muutus ka sissenõutavaks sellel ajal. Hageja ei saa enda ühepoolsete avaldustega seadusest tulenevat kohustuse täitmise tähtaega tagantjärele ettepoole tuua ja vältida seeläbi nõude aegumist. Asjassepuutuv ei ole maakohtu põhjendus, et hageja on veenvalt põhistanud, et kulude katmise vajadus aastamaksu arvelt tekib alles hooaja alguses kevadel. VÕS § 82 lg 3 kohaselt kohustuse täitmise tähtaja määramisel ei lähtuta sellest, millal võlausaldajal tekib vajadus rahaliste vahendite järele. Kostja jääb juba kostja vastuses esitatud seisukohale, et 2011. aasta aastamaksu tasumise kohustuse täitmise tähtaeg ei saanud olla mitu kuud kohustuse tekkimisest, nagu leiab maakohus, sest rahalise kohustuse suurust (632,70 eurot) ja täitmise viisi (pangaülekanne) arvestades oleks kostja saanud selle mõistlikult täita maksimaalselt viie päevaga (vt ka kostja vastuse p-d 17-18). Kostja kohustus tasuda 2011. aasta aastamaksu tekkis 2011. aasta aastamaksuga nõustumisel 14.10.2010 (vt hagiavalduse lisa 6) ning ka juhul, kui olla hageja suhtes põhjendamatult vastutulelik ja lugeda 2011. aasta aastamaksu tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumise ajaks nt kaht kuud kohustuse tekkimisest, mis ilmselgelt on ebamõistikult pikk aeg täiesti tavalise ja suhteliselt väikeses summas rahalise kohustuse täitmiseks, oleks kohustus muutunud sissenõutavaks 15.12.2010. Kui sellisel juhul lähtuda TsÜS § 147 lg-st 3, algas hageja 2011. aasta aastamaksu nõude aegumine 01.01.2011 ning nõue aegus 01.01.2014. Maakohus tuvastas, et hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse alles 30.12.2014. Seega on hageja 2011. aasta aastamaksu tasumise nõue aegunud isegi juhul, kui kohaldada TsÜS § 147 lg 1 asemel TsÜS § 147 lg-t 3. Vastus vastuapellatsioonkaebusele Hageja palub jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse, vastuapellatsioonkaebuse ja asja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi põhivõlgnevuse 632,70 euro ja sellelt arvestatud viivise osas aegumise tõttu rahuldamata, rahuldada hagi ülejäänud osas, jätta maakohtu menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele 71,63% ulatuses kostja kanda ja 28,37% ulatuses hageja kanda ja määrata vastavalt menetluskulude jaotusele kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, s.o osas, milles hageja palub rahuldada hagi 2012., 2013. ja 2014. aasta aastamaksude võlgnevuse nõudes kokku summas 2007 eurot ja mõista nimetatud võlgnevuselt välja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis määraga 0,05% päevas summas 685,23 eurot ja täiendav viivis 0,05% päevas hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis vaidlustatud otsuses rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja hageja osanike 16.04.2012, 25.04.2013 ja 21.04.2014 üldkoosolekutel kehtestatud 2012., 2013. ja 2014. aasta aastamaksud, leides, et kuna kostja ei osalenud eelnimetatud üldkoosolekutel ega hääletanud üldkoosolekutel tehtud otsuste poolt, ei saa kostjale tuleneda ka kohustust tasuda 2012., 2013. ja 2014. aasta aastamaksud. Apellatsioonkaebuses peab hageja maakohtu vastavat seisukohta vääraks ning leiab Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-72-13 (p 21) ja 3-2-1157-10 (p 12) avaldatule tuginedes, et kuna osanike otsuse kui mitmepoolse tehingu eripära seisneb selles, et oluline ei ole mitte tahteavalduste täielik kokkulangemine, vaid enamuse põhimõte, st tehing loetakse tehtuks ka nende osanike suhtes, kes enamuse otsusega ei

nõustunud, kohustub kostja vastavalt üldkoosoleku otsustele tasuma ka 2012., 2013. ja 2014. aasta aastamaksud. Kostja on maakohtu menetluses läbivalt olnud seisukohal ning on seda jätkuvalt ka apellatsioonimenetluses, et äriseadustiku (ÄS) § 154 lg-st 2 tulenevalt ei saa kostjat ilma tema nõusolekuta kohustada tegema tema osa nimiväärtust ületavaid sissemakseid. Esmalt analüüsib ringkonnakohus, kas ja millisel õiguslikul alusel on kostjal tekkinud kohustus hageja osanike üldkoosolekutel kehtestatud aastamaksete tasumiseks. Kostja on ringkonnakohtu 13.04.2016 istungil vastuseks kohtu küsimusele, millisel õiguslikul alusel aastamaksu tasumise kohustus tekkis, selgitanud, et osaleti vastaval üldkoosolekul, hääletati selle poolt ja tehti kokkulepe, et tegemist on osanike vahelise, mitte osanike ja osaühingu vahelise kokkuleppega. Kohtu küsimusele, kas kokkuleppe eesmärgiks oli tegevuskulude kandmine või tasumine osutatud sadamateenuste eest, on kostja istungil selgitanud, et osanikud otsustasid, et antakse panus ja et aastamakse eesmärgiks on osaleda osaniku tegevusega seotud kulude kandmises ja panustada osaühingu tegevusse. Kostja poolt menetluses ja kohtuistungil avaldatust nähtuvalt on kostja seega seadnud temal aastamaksete tasumise kohustuse tekkimise sõltuvusse üksnes asjaolust, kas kostja konkreetsel hageja osanike üldkoosolekul osales ja aastamaksu kehtestamisele hääletamise läbi nõustumust avaldas. Asjaolu üle, et kostjal tekkis kohustus 2011. aasta aastamakse tasumiseks vastavalt hageja osanike 14.10.2010 üldkoosoleku otsusele, millisel üldkoosolekul kostja osales ja aastamaksu kehtestamise poolt hääletas, kostja menetluses vaielnud ei ole. Sarnaselt kostjale on ka hageja menetluses avaldatud seisukohtadest järeldatav, et hageja peab samuti aastamaksude tasumise kohustuse õiguslikuks aluseks hageja osanike üldkoosoleku otsuseid, milliseid hageja peab kõigi osanike, sh kostja, suhtes kehtivateks vaatamata asjaolule, kas osanik üldkoosolekutel osales ja aastamaksu kehtestamise poolt hääletas või mitte. Ringkonnakohus ei nõustu poolte käsitlusega, et osanike üldkoosoleku otsuste alusel on osanikel tekkinud rahaline kohustus tasuda aastamakseid. Vaatamata asjaolule, et ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja osanike üldkoosolekutel aastamaksuna kehtestatud sadama majandamisega seotud kulude katmist põhjendatud käsitada osanike sissemaksena, mis on osaniku peamiseks liikmesussuhtest tulenevaks varaliseks kohustuseks osaühingu asutamisel, ei saa osanikule sellegipoolest ilma tema nõusolekuta panna seadusega sätestatust suuremaid kohustusi. Seega selleks, et panna osanikule muid kui seadusega osa nimivääruse ja ülekursiga piiratud sissemakse tasumise kohustusi, peab osanik olema sellise kohustuse võtmisega selgelt nõustunud. Ringkonnakohtu hinnangul saab kohtu ette toodud eluliste asjaolude põhjal järeldada, et hageja osanikud, sh kostja, on oma kaudse tahteavaldusega väljendanud nõusolekut sadama haldamiseks vajalike kulude kandmiseks ning sel eesmärgil kehtestatud aastamaksude tasumiseks. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. Hageja 2015. aasta majandusaasta aruande kohaselt registreeriti Keila-Joa Sadam OÜ äriregistris 04.09.2006 aastal ning samal aastal soetas osaühing Keila jõe suudmes oleva kinnistu koos olemasolevate sadamarajatistega. Äriregistri teabesüsteemist nähtuvalt on hageja põhitegevusalaks kinnisvara haldus tasu eest või lepingu alusel. Hageja osanike 14.10.2010, 16.04.2012, 25.04.2013 ja 21.04.2014 üldkoosoleku otsustega kehtestatud aastamaks vastavalt osaniku osalusele osakapitalis, mida 16.04.2012 üldkoosoleku protokollis (kd I tl 55-59) on nimetatud ka aasta osaku makseks, on üldkoosolekute protokollidest nähtuvalt mõeldud osaühingu aasta eelarve kulude katmiseks. Sellisel osaühingu eelarve kulude jagamisel osanike vahel, kus iga osanik tasub eelarvest vastavalt oma osalusele osakapitalis, ei oma asja materjalidest nähtuvalt tähtsust, kas osanik sadamat ka reaalselt kasutab või mitte. Nimelt on 16.04.2012 üldkoosoleku juhataja osanike küsimusele, miks ei

ole planeeritud küsida teenuse/hüve eest tasu nendelt, kes sadamat reaalselt kasutavad, vastanud, et mõne paadi kai ääres (talvel angaaris) hoidmine ei tekita sadamale mingeid kulutusi ja et samas on juba 2010 vastu võetud osanike otsus, et sadamas paadi hoidmise eest ei võeta tasusid, vaid paadiomanikud korrastavad/puhastavad sadama territooriumi ja teevad vajalikke pisitöid rajatise korrastamiseks. Asjaolu, et kõigil osanikel on õigus sadamat kasutada, ei ole asjas vaidlusküsimuseks, mida on pooled kinnitanud ka 13.04.2016 toiminud ringkonnakohtu istungil. Samuti on hageja eelnimetatud kohtuistungil kinnitanud, et sadamat kasutavad ainult osanikud. Ringkonnakohtu hinnangul saab arvestades eeltoodut põhjendatult järeldada, et osanike vahel on konkludentselt sõlmitud kokkulepe, mille raames on lepitud kokku sadama haldamiseks kui hageja põhitegevuseks vajalike kulude kandmises. Osanikevaheline õigussuhe kujutab endast kestvusvõlasuhet, mille sisuks on püsivate rahaliste panuste tegemine sadama haldamiseks vajalike kulude katmiseks õiguse eest sadamat kasutada. Seejuures ei ole panuste tegemine seatud sõltuvusse sellest, kas osanik õigust sadamat kasutada realiseerib või mitte. Toodust tulenevalt on osanikud kaudse tahteavaldusega võtnud kohustuse kanda sadama hooldamise ja haldamisega seotud kulud ning hageja esitatud arvete tasumise õiguslikuks aluseks ei ole mitte hageja osanike üldkoosoleku otsused, vaid osanikevaheline kokkulepe. Osanike üldkoosoleku otsustega on üksnes kinnitatud konkreetseks eelarveaastaks sadama haldamiseks vajaminev summa, vastavad otsused ei ole iseseisvaks aluseks tasumise kohustuse tekkimiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud lugeda, et 2012., 2013. ja 2014. aasta osanike üldkoosolekute otsused osalusele vastava aastamaksu suuruse kehtestamise kohta sisaldavad endas osanike heakskiitu sellele, et osanikepoolne panustamine sadamakäitluskulude kandmisse jätkub senisel viisil. Kuivõrd üldkoosoleku otsuseid aastamaksete suuruse kehtestamise kohta ei ole äriseadustikus sätestatud korras vaidlustatud, samuti ei ole kostja vaidlustanud hageja osanike 14.10.2010 üldkoosoleku otsust 2011. aasta aastamaksu kinnitamise kohta, on need seega siduvad ja kuuluvad täitmisele. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja on varasemalt avaldanud nõustumust hageja tegevuseks vajalike kulude kandmiseks, on kostja kohustatud hageja osanike üldkoosoleku otsustega kehtestatud summas tasu maksma ning arvestades hageja apellatsioonkaebuses taotletut tuleb hagi 2012., 2013. ja 2014. aasta aastamaksete võlgnevuse nõudes kokku summas 2007 eurot rahuldada. Hageja on palunud mõista põhivõlgnevuselt vastavalt hageja osanike üldkoosoleku otsustele välja viivise määraga 0,05% iga viivitatud päeva eest alates arvete tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni 25.03.2015. Tuvastatud on, et hageja esitas kostjale hageja osanike üldkoosoleku 16.04.2012 otsuse alusel 2012. aasta aastamaksu tasumiseks 10.05.2012 arve nr 12018 summas 687 eurot tasumise tähtpäevaga 20.05.2012 (kd I tl 61), 25.04.2013 otsuse alusel 2013. aasta aastamaksu tasumiseks 10.05.2013 arve nr 13018 summas 660 eurot tasumise tähtpäevaga 20.05.2013 (kd I tl 68) ja 21.04.2014 otsuse alusel 2014. aasta aastamaksu tasumiseks 25.04.2014 arve nr 2014018 summas 660 eurot tasumise tähtpäevaga 05.05.2014 (kd I tl 77). Arvestades ringkonnakohtu poolt eelnevalt leitut ja asjaolu, et kostja ei ole eelnimetatud osanike üldkoosoleku otsustega kehtestatud summas aastamakse 2012., 2013. ega 2014. aasta eest tasunud, on hageja põhjendatult arvestanud viivist vastavate arvete tasumise tähtpäevale järgnevast päevast. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hagiavalduse esitamiseni 25.03.2015 viivis 0,05% päevas põhivõlgnevuselt (2007) kokku summas 682,60 eurot alljärgneva arvestuse alusel:

Arve nr

Alguspäev

Lõpp-päev

Põhivõlg

Viivisemäär

Viivitatud päevi

Viivis

12018 13018 2014018

21.05.2012 21.05.2013 06.05.2014

25.03.2015 25.03.2015 25.03.2015

0,05% 0,05% 0,05%

353,26 EUR

222,42 EUR

106,92 EUR

EUR 682,60

Samuti tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis 0,05% päevas põhinõudelt (2007 eurot) alates hagi esitamisest 25.03.2015 kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuapellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastuapellatsioonkaebuses vaidlustab kostja maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi hageja osanike üldkoosoleku 14.10.2010 otsuse alusel 2011. aasta aastamaksu tasumise ja sellelt viivise nõudes. Sarnaselt maakohtu menetluses avaldatule on kostja kaebuses seisukohal, et hageja 2011. aasta aastamaksu nõue on aegunud. Vastuseks kostja kaebuse väidetele seoses 2011. aasta aastamaksu nõude aegumisega peab ringkonnakohus vajalikuks esmalt selgitada, kas nimetatud nõude korral kuulub aegumistähtaja algusele kohaldamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 või lg 3. TsÜS § § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 3 järgi algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et maakohus on 2011. aasta aastamaksu nõude osas ebaõigesti kohaldanud VÕS § 82 lõikeid 3 ja 7 koosmõjus TsÜS § 147 lõikega 3, leides, et mõistlik aeg 14.10.2010 hageja osanike üldkoosolekul vastu võetud 2011. aasta aastamaksu tasumise kohustuse täitmiseks möödus alles 2011. aastal ja et aegumistähtaeg algas TsÜS § 147 lg 3 esimesest lausest tulenevalt 01.01.2012 kell 00:00. Ka on kostja kaebuses õigesti leidnud, et maakohtu põhjendused 2011. aasta aastamaksu nõude aegumise osas on vastuolulised. Maakohus on asunud seisukohale, et kuna pooled ei ole kokku leppinud arve esitamises aastamaksu sissenõutavuse eeldusena ning põhistatud ei ole sellise pooltevahelise tava või praktika olemasolu, ei ole tõendatud hageja väide, et 2010. aasta osanike üldkoosolekul kokkulepitud 2011. aasta aastamaksu nõue muutus sissenõutavaks arve esitamisega. Sellele vaatamata on maakohus aga sidunud 2011. aasta aastamaksu nõude sissenõutavaks muutumise vastaval arvel märgitud maksetähtaja (01.04.2011) möödumisega, leides, et hageja esitatud kokkulepitud tasu maksmise nõue tasuda 2011. aasta aastamaks hiljemalt 01.04.2011 muutus sissenõutavaks 02.04.2011. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on tegemist osanikevahelisest kokkuleppest tasuda sadama haldamise kulud tuleneva hageja nõudega maksta välja osanike 14.10.2010 üldkoosolekul kehtestatud suuruses aastamaks 2011. aasta eest, millisele nõudele kohaldub TsÜS § 146 lg 1 järgi aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 146 lg 1 järgne aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgi üldjuhul nõude sissenõutavaks muutumisega. Seega on nõude aegumise alguse tuvastamise õiguslikuks aluseks käesoleval juhul TsÜS § 147 lg 1. Kuivõrd poolte vahel ei ole kohustuse täitmise aega kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, muutus 2011. aasta aastamaksu nõue VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda lause järgi sissenõutavaks pärast kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Mõistlikult vajalikuks ajaks 14.10.2010 osanike üldkoosolekul kehtestatud 632,70 euro

suuruse 2011. aasta aastamaksu tasumiseks ei saa pidada maakohtu leitud ca 6 kuu pikkust perioodi. Sellest tulenevalt ei saa nõustuda ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt oli hagejal mõistlik esitada nõue 2011. aasta aastamaksu tasumiseks kogu 2011. aasta jooksul. Ringkonnakohus leiab, et mõistlikult vajalikuks ajaks hageja osanike 14.10.2010 üldkoosolekul kehtestatud 632,70 euro suuruse aastamaksu tasumiseks 2011. aastal tehtavate majandamiskulude katteks, saab lugeda 1 kuu pikkust perioodi. Seega muutus hageja nõue tasuda 2011. aasta aastamaks summas 632,70 eurot sissenõutavaks 15.11.2010, millal algas tulenevalt TsÜS § 147 lg-st 1 ka nõude aegumistähtaeg ning nõue aegus seega 15.11.2013. Et hageja esitas 2011. aasta aastamaksu tasumise nõude maksekäsu kiirmenetluse avalduses kohtule 30.12.2014, siis oli möödunud kolmeaastane hagi aegumistähtaeg ja hageja nõue on seega aegunud. Ka juhul kui 14.10.2010 üldkoosolekul kehtestatud aastamaksu eesmärgist – 2011. aasta kulude katmine – lähtudes pidada mõistlikult vajalikuks ajaks vastava aastamaksu tasumiseks vastava eelarveaasta algust, s.o 01.01.2011, oleks hageja nõue 2011. aasta aastamaksu tasumiseks sellegipoolest aegunud. Kuivõrd 2011. aasta aastamaksu nõue on aegunud, on koos nimetatud nõudega TsÜS § 144 järgi aegunud ka nimetatud nõudest tulenev viivisenõue. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, siis arvestades hagi rahuldamise ulatust (2007 + 682,60 + 366,28), mis on 71,63% hagihinnast (4266,33 eurot), jätab ringkonnakohus nii maakohtu kui ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 71,63% ulatuses kostja kanda ja 28,37% ulatuses hageja kanda. Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb ringkonnakohtul TsMS § 174 lg-st 5 tulenevalt muuta ka maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Hageja palus menetluskuludena maakohtu menetluses mõista kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu summas 350 eurot ja õigusabikulud koos käibemaksuga summas 871,50 eurot, kokku menetluskulud 1221,50 eurot. Maakohus pidas vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel hageja menetluskulusid summas 1221,50 eurot põhjendatuks ja vajalikuks. Kuivõrd kostja ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud maakohtu otsust hageja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse ja hageja menetluskulude suuruse osas, lähtub ringkonnakohus eeldusest, et hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud maakohtu menetluses on kokku summas 1221,50 eurot, millest 871,50 eurot (koos käibemaksuga) on õigusabikulud ja 350 eurot riigilõiv. Vastavalt hageja taotletule tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Vastavalt TsMS-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja palus apellatsiooniastmes esitatud 11.02.2016 ja 14.04.2016 menetluskulude nimekirjas mõista kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud summas 843 eurot (koos

käibemaksuga) ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 275 eurot, s.o kokku 1118 eurot ning viivise menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 9 tunni ja 25 minuti ulatuses tunnihinnaga 75 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja esindaja on õigusabi osutamisel teinud järgmised toimingud: 05.10.2015 kohtuotsusega tutvumine – 15min (18,75 eurot); 04.11.2015 apellatsioonkaebuse koostamine ja kohtule esitamine – 4h 16min (316,25 eurot); 25.11.2015 vastuapellatsioonkaebusega tutvumine, seisukoha kujundamine – 15min (18,75 eurot); 03.01.2016 vastuse koostamine vastuapellatsioonkaebusele, kohtule esitamine – 2h 47min (208,75 eurot); 13.04.2016 kohtuistungiks ettevalmistamine – 1h (75 eurot) ja 13.04.2016 kohtuistungil osalemine – 52min (65 eurot). Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Samuti kinnitas hageja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva apellatsioonimenetlusega. Hageja on palunud menetluskulud kanda Julianus Inkasso OÜ arveldusarvele nr EE222200221015269783 viitenumbriga 707190844. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lg 2 järgi on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ja asja läbivaatamise kulud. Nähtuvalt toimikust olevast maksekorraldusest (kd II tl 15) on hageja eest tasutud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõiv summas 275 eurot. Tegemist on hageja põhjendatud menetluskuluga, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Sarnaselt maakohtu leitule leiab ka ringkonnakohus, et hagejale õigusabi osutanud lepingulise esindaja tunnitasu 75 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu praktikas vajalikuks peetud õigusteenuse tunnihinnaga. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvat ajakulu kokku 9 tundi ja 25 minutit õigusabi osutamiseks apellatsioonimenetluses saab tehtud toimingute ja esitatud dokumentide sisu ja mahtu ning vaidluse keerukust arvestades pidada põhjendatud ja vajalikuks. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulude suurus apellatsioonimenetluses kokku 1118 eurot (õigusabikulud 875 eurot + riigilõiv 275 eurot). Mõlemas menetluses kantud hageja menetluskuluks on kokku 2339,50 eurot (1221,50 + 1118). Et ringkonnakohus jättis nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskuludest kostja kanda 71,63%, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele 1675,78 eurot. Vastavalt hageja taotletule tuleb kostjalt välja mõista ka viivis menetluskuludelt arvates menetluskulusid kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras. Maakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks õigusabikulud summas 1538,16 eurot. Kostja lepinguline esindaja osutas kostjale maakohtu menetluses õigusabi kokku 11 tunni ja 36 minuti ulatuses tunnihinnaga 132,60 eurot (koos käibemaksuga) ning osutatud õigusabi koosnes järgmistest toimingutest: 23.04.2015 hagiavalduse ja hagiavalduse lisade analüüsimine kostja vastuse koostamiseks, täpsustav ekiri kliendile asjaolude väljaselgitamiseks 1h 30min; 24.04.2015, 28.04.2015, 30.04.2015 kostja vastuse koostamine, täiendav läbitöötamine, toimetamine, täiendamine, viimistlemine, allkirjastamine, kohtule edastamine, hageja esindajale edastamine ja lisamine pabertoimikusse 7h 42min; 24.08.2015 menetluskulude nimekirja koostamine 18min; 24.08.2015 kohtuistungiks ettevalmistamine, hageja 27.05.2015 menetlusdokumendi läbitöötamine 1h; 25.08.2015 osalemine kohtuistungil 48min; 26.08.2015 kliendi informeerimine istungist ülevaate andmine, kompromissipakkumise edastamine, võimalike kompromissi variantide

väljapakkumine, riskide selgitamine, kohtuistungi protokolli parandustaotluste esitamise vajaduse väljaselgitamine 18min. Maakohus pidas põhjendatud ja vajalikuks kostja menetluskulu maakohtu menetluses taotletud ulatuses, s.o summas 1538,16 eurot. Apellatsioonkaebuses märgib hageja, et maakohus on vääralt märkinud, et hageja ei ole kostja menetluskulude põhjendatusele vastuväiteid esitanud. Kaebuse kohaselt esitas hageja 25.08.2015 toimunud kohutistungil suuliselt vastuväited kostja poolt esitatud menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldusele. Lisaks on hageja esitanud 02.09.2015 seisukoha kostja täiendavatele menetluskuludele. Hageja märgib kaebuses, et jääb maakohtus kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele esitatud vastuväidete juurde. Kuivõrd maakohus märkis vaidlustatud otsuses ebaõigesti, et hageja ei ole kostja menetluskuludele vastuväiteid esitanud, ning jättis seega hageja vastuväidete osas seisukoha kujundamata, parandab nimetatud maakohtu vea ringkonnakohus ning vastab järgnevalt hageja vastuväidetele. Harju Maakohtu 25.08.2015 kohtuistungil on hageja esitanud vastuväited kostja menetluskuludele. Hageja ei olnud nõus menetluskuludega, mis puudutavad menetluskulude nimekirja koostamist, leides, et selles osas on olemas Riigikohtu praktika, mille kohaselt menetluskulude nimekirja koostamine ei ole eraldi menetlustoiming, mille kulu tuleks välja mõista. Samuti ei nõustunud hageja kuluga kostja vastuse täiendavaks läbitöötlemiseks, leides, et arvestades kostja vastuse sisu ja tegelikku mahtu on põhjendatud aeg maksimaalselt 3 tundi. Mõistlikuks ajaks hagiavaldusega tutvumiseks pidas hageja 1 tund ja istungiks valmistumiseks 30 minutit. Ringkonnakohus märgib vastuseks hageja vastuväidetele, et põhjendatud on hageja vastuväide kostja menetluskulule seoses menetluskulude nimekirja koostamisega. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvat ajakulu 18 minutit 24.08.2015 menetluskulude nimekirja koostamiseks ei saa pidada kostja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-77-14 p-s 12 asunud seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamise ja selle kohtule esitamise näol ei ole tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga TsMS § 175 lõike 1 mõttes, kuna see ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja neid saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise. Samuti ei saa ringkonnakohtu hinnangul täies ulatuses põhjendatuks pidada kostja lepingulise esindaja ajakulu kokku 7 tunni ja 42 minuti ulatuses toimingutele seoses kostja vastuse koostamisega (koostamine, täiendamine, edastamine). Ringkonnakohus leiab, et arvestades kostja 30.04.2015 vastuse sisu ja mahtu ning asjaolu, et tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega, ei saanud kostja lepingulisel esindajal vastuse koostamiseks kuluda enam kui 6 tundi. Ülejäänud õigusabitoimingute ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul vastavuses vaidluse keerukusega, asjas tehtud toimingute ja koostatud menetlusdokumentide mahu ja sisu ning kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooniga ning kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Arvestades eeltoodut ja kostja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu 132,60 eurot (koos käibemaksuga) on kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maakohtu menetluses 9 tunni ja 36 minuti ulatuses, s.o summas 1272,96 eurot. Kostja 12.02.2016 ja 14.04.2016 täiendava menetluskulude nimekirja ja kostja 18.02.2016 menetlusdokumendi kohaselt on kostja menetluskuluks apellatsiooniastmes kokku 1769,78 eurot (koos käibemaksuga), mis koosneb õigusabikulust summas 1569,78 eurot ja vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust 200 eurot. Kostja palub välja mõista ka viivise menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjat apellatsioonimenetluses esindanud vandeadvokaadi abi Artur Sanglepp osutanud kostjale õigusabi kokku 8,7 tunni ulatuses tunnihinnaga 132,60 eurot (koos käibemaksuga), kokku 1153,62 eurot ja teinud järgmised toimingud: 07.10.2015

kohtuotsuse analüüsimine, kliendile ülevaate koostamine koos edasiste võimalike sammudega – 1,5h; 24.11.2015 kohtuotsuse, õigusaktide, kohtupraktika ja õiguskirjanduse analüüsimine vastuapellatsioonkaebuse koostamiseks – 0,4h; 24.11.2015 vastuapellatsioonkaebuse koostamine – 4,4h; 25.11.2015 vastuapellatsioonkaebuse ülekontrollimine, vormistamine ja allkirjastamine, riigilõivu tasumise korraldamine, esitamine kohtule – 0,2h; 30.11.2015 hageja apellatsioonkaebuse analüüsimine, vastuse koostamine – 2,2h. 13.04.2016 kohtuistungiks valmistumisel ja istungil osalemisel ajakuluga 2,4h on kostjat esindanud advokaat Marko Pikani tunnitasuga 144,5 eurot ilma käibemaksuta. Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ning et kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu palub kulud välja mõista koos käibemaksuga. Hageja esitas 18.02.2016 vastuväited kostja apellatsiooniastme menetluskuludele. Hageja oli seisukohal, et kuna kostja 07.10.2015 toimingule ei järgnenud menetluslikku väljundit, ei ole toiminguga kaasnenud menetluskulu põhjendatud. 24.11.2015 toimingute ajakulu 4,4h palub hageja jätta rahuldamata, märkides, et asja materjalidega tutvumiseks kuluv aeg, samuti kohtuotsuse, õigusaktide, kohtupraktika ja õiguskirjanduse analüüs, on hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusteenuse osutamiseks tehtavate toimingutega, mille väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument. Samal kaalutlusel ei pea hageja eraldi põhjendatuks ka ajakulu vastuapellatsioonkaebuse üle kontrollimiseks, vormistamiseks ja allkirjastamiseks, riigilõivu tasumise korraldamiseks ja kohtule esitamiseks. Hageja hinnangul on põhjendatud ja vajalik ajakulu vastuapellatsioonkaebuse koostamiseks 2,5h. Kostja on vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu summas 200 eurot (kd II tl 25). Nimetatud riigilõiv on kostja põhjendatud menetluskuluks ja kuulub hagejalt väljamõistmisele. Sarnaselt maakohtu leitule leiab ringkonnakohus, et kostjat apellatsioonimenetluses esindanud lepingulise esindaja Artur Sanglepa tunnitasu 132,60 eurot (koos käibemaksuga) on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu praktikas mõistlikuks peetud tunnitasu määraga. Samuti peab ringkonnakohus mõistlikuks ja põhjendatuks kostjat apellatsioonimenetluses esindanud advokaat Marko Pikani töötunni hinda 144,50 eurot ilma käibemaksuta, arvestades, et senises kohtupraktikas on advokaatidest ja vandeadvokaatidest lepinguliste esindajate puhul mõistlikuks peetud tunnitasu suurust 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-93-13, 3-2-1-115-14). Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja menetluskulude nimekirjast nähtuv ajakulu kokku 5 tundi 24.1125.11.2015 toimingutele seoses vastuapellatsioonkaebuse koostamisega ei ole vaidluse keerukust ega koostatud menetlusdokumendi sisu ega mahtu arvestades täies ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks toimingutele seoses vastuapellatsioonkaebuse koostamisega mitte enam kui 4 tundi. Ülejäänud kostja menetluskulude nimekirjadest nähtuvate õigusabitoimingute ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul vastavuses vaidluse keerukusega, asjas tehtud toimingute ja koostatud menetlusdokumentide mahuga ja kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooniga ning kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Seega on kostja põhjendatud menetluskuluks apellatsioonimenetluses riigilõiv 200 eurot, õigusabi 7,7 tunni ulatuses tunnihinnaga 132,60 eurot (koos käibemaksuga) ja õigusabi 2,4 tunni ulatuses tunnihinnaga 144,50 eurot (ilma käibemaksuta), kokku summas 1637,18 eurot (200 + 1021,02 + 416,16). Eeltoodust tulenevalt on kostja menetluskuluks mõlemas kohtuastmes kokku 2910,14 eurot (1272,96 + 1637,18). Arvestades menetluskulude jaotust tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu summas 825,61 eurot (28,37%). Vastavalt kostja taotletule tuleb hagejalt välja mõista ka viivis menetluskuludelt arvates menetluskulusid kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras.

TsMS § 445 lg 1 kohaselt juhul, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Juhindudes TsMS § 445 lg-s 1 sätestatust tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega väljamõistetavad menetluskulud. Tasaarvestuse tagajärjel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 850,17 eurot (1675,78-825,61). Vastavalt hageja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Hageja on taotlenud hüvitamisele kuuluva menetluskulu kanda Julianus Inkasso OÜ arveldusarvele nr EE222200221015269783.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.