Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov ja Vallo Kariler
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.06.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-18433
Kohtuasi
Q hagi X vastu ühisvara jagamiseks ning X vastuhagi Q vastu ühisvara jagamiseks hagis taotletust erineval viisil
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.05.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Q apellatsioonkaebus X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
Q apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot X apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Q (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Peeter Malve Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Merike Roosileht
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 14.05.2021 otsus osas, milles maakohus lõpetas Q ja X varaühisuse, jättis rahuldamata X nõude kasutuseelise saamiseks korteriomandi XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXX) kasutamise eest ulatuses 97,50 eurot kuus alates 21.01.2021 ning mõistis tasaarvestuse tulemusena X-lt Q kasuks välja 594,53 eurot.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata X nõue varaühisuse lõpetamiseks, jagada kasutuseelis korteriomandi XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXX) kasutamise eest ja mõista Q-lt X kasuks välja alates 21.01.2021 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni (28.06.2023) kasutuseelis 2855,60 eurot ja kasutuseelis 97,50 eurot kuus alates 29.06.2023 kuni ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni ning teha kohtuotsuse tervikresolutsioonis uus tasaarvestus.
5.2.1.korteriomand XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXX);
5.2.2.laenukohustus 09.03.2012 lepingust nr XXXXXXXXX AS SEB Pank ees;
5.2.3.laenukohustus summas 7000 eurot W (isikukood XXXXXXXXXXX) ees.
5.3.Jagada Q ja X ühisvara ja -kohustused järgmiselt:
5.3.1.Lõpetada Q ja X ühisomand korteriomandile XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXX) selle müümisega avalikul enampakkumisel.
5.3.2.Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 5.3.1 märgitud korteriomandi müügist saadud rahast täita 09.03.2012 lepingust nr XXXXXXXXX tulenev laenukohustus AS-i SEB Pank ees.
5.3.3.Jagada kohtuotsuse resolutsiooni p-s 5.3.1 märgitud korteriomandi müügist ja kohtuotsuse resolutsiooni p-s 5.3.2 märgitud laenukohustuse täitmisest üle jääv raha Q ja X vahel võrdsetes osades.
5.3.4.Jätta W (isikukood XXXXXXXXXXX) ees olev laenukohustus summas 7000 eurot Q kanda ja mõista X-lt välja Q kasuks hüvitis 3500 eurot.
5.3.5.Mõista Q-lt välja X kasuks X poolt laenulepingu nr XXXXXXXXX alusel AS-ile SEB Pank tehtud tagasimaksete eest hüvitis 2905,47 eurot.
5.3.6.Jagada kasutuseelis kohtuotsuse resolutsiooni p-s 5.3.1 märgitud korteriomandi kasutamise eest ning mõista Q-lt välja X kasuks alates 21.01.2021 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni (28.06.2023) kasutuseelis 2855,60 eurot ja kasutuseelis 97,50 eurot kuus alates 29.06.2023 kuni ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni.
5.3.7.Tasaarvestada p-des 5.3.4–5.3.6 nimetatud ringkonnakohtu otsuse tegemiseni arvestatud nõuded, mille tulemusel mõista Q-lt X kasuks välja 2261,07 eurot ja kasutuseelis 97,50 eurot kuus alates 29.06.2023 kuni ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni.
5.3.8.Ülejäänud Q ja X nõuded jätta rahuldamata.
5.4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
2-20-18433
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Q (hageja) esitas 14.12.2020 Harju Maakohtule X (kostja) vastu hagi, milles palus jagada poolte ühisvara selliselt, et jätta korter XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXX) hageja ainuomandisse ja kohustada kostjat andma selleks nõusolek, jätta W (isikukood XXXXXXXXXXX) ees võetud laenukohustus 7000 eurot ja AS SEB Pank ees laenulepingust nr XXXXXXXXX tulenev laenukohustus hageja ainukohustusteks ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis enamsaadud ühisvara eest 15 748,74 eurot (= (65 000 – 7000 – 26 502,52)/2). Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt ostsid pooled abielu ajal korteriomandi XXX, Tallinn (korter). Selleks sõlmisid pooled AS-iga SEB Pank (SEB pank) laenulepingu nr XXXXXXXXX (laenuleping), mille alusel andis pank laenu 28 392 eurot. Laenujääk oli 15.12.2014 seisuga, mil pooled lahutasid abielu, 26 502,52 eurot. Samuti võttis hageja korteri ostuks nõutava broneerimistasu 1200 eurot ja omafinantseeringu 5800 eurot tasumiseks enda emalt W-lt tähtajatu laenu 7000 eurot, mida ei ole tagastatud. Hageja elab alates abielu lahutamisest korteris koos lastega. Korteri väärtus on 65 000 eurot. Kostja vastuväited ja vastuhagi
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas 01.03.2021 vastuhagi, milles palus lõpetada poolte varalistes suhetes varaühisus, jagada poolte ühisvara selliselt, et müüa korter avalikul enampakkumisel, müügist saadud rahast täita SEB panga ees olev laenukohustus ning üle jääv raha jagada poolte vahel võrdsetes osades, arvestades sealjuures, et hageja peab maksma kostjale hüvitise 2905,47 eurot lahusvara ühisvara huvides kasutamise eest ning korteri kasutamise eest kasutuseelise 195 eurot kuus alates 01.01.2021 kuni ühisvara jagamiseni. Kostja palus jätta menetluskulud poolte endi kanda.
2.1.Vastuse ja vastuhagi kohaselt on korter koormatud SEB panga kasuks hüpoteegiga summas 36 910 eurot ning korteri turuväärtus on 70 531,20 eurot. Kostja tasus pärast abielu lahutamist oma lahusvara arvel ühisvara huvides SEB pangale laenulepingust tulenevaid tagasimakseid kokku 5810,95 eurot, millest hageja peab hüvitama pool. Võlakohustus W ees ei ole poolte ühiseks kohustuseks. Kostja ei olnud teadlik laenu võtmisest ning tõendamata on ka asjaolu, et hageja võttis laenu ning tasus sellest broneerimistasu ja omafinantseeringu. Maksed on tehtud ühisvara arvel, sest kostja kandis hagejale kontole rahalisi vahendeid kuue kuu jooksul enne korteri soetamist.
2.2.Hageja on pärast abielu lahutamist kasutanud korterit ise ja kostja on pidanud elama üüripinnal. Korteri üür oleks vähemalt 390 eurot kuus. Hageja peab sellest kostjale hüvitama pool. Kostja pöördus 13. ja 20.03.2020 hageja poole ning teatas, et ta soovib saada korteri võtmeid ja palus hagejal tema jaoks vabastada üks tuba. 22.03.2020 keeldus hageja jätkuvalt kostjale korteri võtmeid andmast. Hageja vastuväited
3.Hageja palus jätta kostja vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja vastuväidete kohaselt põhjustaks kostja soovitud ühisvara jagamise viis hagejale ja poolte ühistele lastele uue elukoha otsimise vajaduse. Samuti on kasutuseelise nõue alusetu, sest kostja
2-20-18433 loobus ise korteri edasisest kasutamisest. Kostja on jätnud ka tasumata riigilõivu oma rahaliste nõuete eest. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus tegi 14.05.2021 otsuse, millega lõpetas poolte varaühisuse, luges poolte ühisvaraks XXX, Tallinn korteri, poolte SEB pangaga 09.03.2012 sõlmitud laenulepingust nr XXXXXXXXX tuleneva laenukohustuse ja W ees võetud laenukohustuse 7000 eurot ning jagas ühisvara järgmiselt: 1) müüa korter avalikul enampakkumisel ja müügist saadud rahast rahuldada nõuded, mis tulenevad poolte ja AS SEB Pank vahel 09.03.2012 sõlmitud laenulepingust nr XXXXXXXXX; 2) jagada korteri müügist saadud ja pärast SEB panga ees oleva laenukohustuse mahaarvamist üle jääv raha poolte vahel võrdselt; 3) jätta W ees olev võlakohustus 7000 eurot hageja ainukohustuseks; 4) mõista kostjalt hageja kasuks välja 3500 eurot; 5) mõista hagejalt kostja kasuks välja 2905,47 eurot; 6) teha poolte rahaliste nõuete osas tasaarvestus, mille tulemusena mõista kostjalt hageja kasuks välja 594,53 eurot. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.
4.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et korter osteti poolte abielu ajal, mil nende vahel oli varaühisus, ning et pooled sõlmisid SEB pangaga 09.03.2012 korteri soetamiseks laenulepingu ja pärast abielu lahutamist 15.12.2014 tasus laenumakseid kostja. Eksperdiarvamuse kohaselt on korteri turuväärtus 75 000 eurot. Kõige mõistlikum oleks ja pooled on põhimõtteliselt olnud nõus kohtu pakutud kompromissiga jagada ühisvara selliselt, et korter müüakse avalikul enampakkumisel, sellest tasutakse panga ees olev laenukohustus ja üle jääv raha jagatakse poolte vahel. Poolte panga ees võetud laenukohustus on poolte ühine kohustus ühisvara mõttes, mistõttu tuleb hüvitada kostjale pool tasutud laenumaksetest perioodi 02.01.2015 kuni 05.12.2020 eest summas 2905,47 eurot.
4.2.W seletuse, 25.11.2011 lepingu väljavõtte ja hageja maksekorralduste põhjal saab asuda seisukohale, et hageja tasus W-lt 28.11.2011 saadud laenu 7000 eurot eest korteri soetamiseks broneerimistasu 1200 eurot ja omafinantseeringu 5800 eurot. Eeldada ei saa, et tegemist oli kinkega. Omafinantseeringu tasumist on pooled kinnitanud pangaga sõlmitud laenulepingus. Eluliselt ei ole usutav kostja väide, et ta ei olnud teadlik laenust, mille eest see tasuti. Kuna kõnealune kohustus jääb hageja ainukohustuseks, siis tuleb kostjalt välja mõista tema osa kohustusest ehk 3500 eurot.
4.3.Kostja kasutuseelise nõue jääb rahuldamata. Kuigi esitatud kinnisvaraportaali kuulutuse järgi on Tallinnas XXX tänaval korteri üürihind 390 eurot kuus, siis ei tõenda üks kuulutus keskmist turuhinda. Poolte e-kirjavahetusest nähtub, et kostja nõudis hagejalt korteri võtmeid ja hageja seadis selle tingimuseks elatise tasumise. See ei tõenda, et hageja tegi kostjale takistusi korteri kasutamiseks, ja et kostja oleks astunud samme oma õiguse maksmapanekuks. Hageja apellatsioonkaebus ja vastustaja seisukoht
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus rahuldas vastuhagi ja jättis hagi rahuldamata, ning teha uue otsuse, millega tervikuna rahuldada
2-20-18433 hagi ja jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja täpsustas, et kostjale tuleks õiguste ja kohustuste hagejale jätmise eest välja mõista hüvitis 20 748,74 eurot (= (75 000 – 7000 – 26 502,52)/2). Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus põhjendamatult lõpetanud poolte varaühisuse, sest see lõppes juba 15.12.2014 abielu lahutamisega. Maakohus tugines ekslikult sellele, nagu oleks hageja olnud nõus korteri müümisega avalikul enampakkumisel, ning jättis põhjendamata, miks ta ei pidanud võimalikuks jätta korterit hageja ainuomandisse. Lisaks võttis kohus alusetult menetlusse kostja kasutuseelise nõude ja laenulepingust tekkinud solidaarkohustuse ebavõrdsest täitmisest tuleneva regressinõude, mille eest kostja ei tasunud riigilõivu.
6.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus ja vastustaja seisukoht
7.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata, ning teha uue otsuse, millega tervikuna rahuldada vastuhagi ja jätta hagi rahuldamata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus põhjendanud oma järeldust, et pooltel on võetud ühine laenukohustus W ees. Seejuures on tõendamata, et selle laenu arvel tasuti broneerimistasu ja omafinantseering. Kostja kandis hageja pangakontole kuue kuu jooksul enne korteri soetamist kokku 6875 eurot. Kostjal oli ka maksete tegemiseks vajalik raha 8000 eurot pangakontol olemas. Samuti on kohus ebaõigesti asunud seisukohale, nagu ei oleks kostja tõendanud, et hageja tegi kostjale takistusi korteri kasutamiseks ja kasutuseelise väärtust. Kostja toob ka esile, et hageja kutsus kostjale 22.02.2020 politsei ja selgitas, et kostjal ei ole õigus korteris viibida.
8.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et poolte apellatsioonkaebused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus lõpetas poolte varaühisuse ning jättis rahuldamata kostja nõude mõista hagejalt välja kasutuseelis korteri XXX, Tallinn kasutamise eest ulatuses 97,50 eurot kuus alates 21.01.2021 ning mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja 594,53 eurot. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega jätab rahuldamata kostja nõude varaühisuse lõpetamiseks ja rahuldab kostja kasutuseelise nõude nimetatud ulatuses ning teeb uue tasaarvestuse. Muus osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jaotab ka apellatsioonimenetluse kulud. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, märgib ringkonnakohus kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse TsMS § 654 lg 22 alusel.
10.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt ühisvara koosseisu, jagamise viisi ning seonduvate nõuete üle.
2-20-18433
11.Kolleegium käsitleb esmalt ühisvara koosseisu (I), seejärel hindab kostja ühisvara jagamisega seotud rahalist nõuet (II), analüüsib ühisvara jagamist sinna kuuluvate esemete ja sellel lasuvate kohustuste (III), samuti kasutuseelise (IV) osas, ning teeb viimasena menetluslikud otsustused (V). I
12.Pooled ei vaidle selle üle, et nende ühisvarasse kuulub XXX, Tallinn asuv korter ning selle soetamiseks SEB panga ees võetud laenukohustus, mis tuleneb poolte ja panga vahel 09.03.2012 sõlmitud lepingust nr XXXXXXXXX. Pooled vaidlevad selle üle, kas ühisvarasse kuulub ka X ees võetud laenukohustus summas 7000 eurot. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tegemist on ühisvaral lasuva kohustusega.
13.Kostja vaidleb vastu maakohtu tõendite hindamisele osas, milles maakohus leidis, et tõendatud on X-lt võetud laenust korteri soetamiseks broneerimistasu ja omafinantseeringu tasumine. Ringkonnakohtul puudub alus asuda maakohtust teistsugusele seisukohale.
13.1.Kolleegiumi hinnangul on maakohus kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud ega ole rikkunud menetlusõiguse norme, kui tuvastas W-le võlgnetava 7000 euro suuruse laenukohustuse olemasolu ning selle laenu arvel broneerimistasu ja omafinantseeringu tasumise. Maakohus andis hinnangu X selgitusele, milles ta kinnitab, et andis hagejale 28.11.2011 laenu 7000 eurot (tl-d 14–15), 25.11.2011 lepingu väljavõttele ja 28.11.2011 maksekorraldusele, millest ilmneb X vara müügist saadud raha arvel läbi notari ametialase konto 7000 euro ülekandmine hagejale (tl-d 13 ja 24), 28.02.2012 ja 08.03.2012 maksekorraldustele, millest nähtub hageja kontolt broneerimistasu ja omafinantseeringu kokku 7000 eurot tasumine (tl-d 16–17), ning SEB pangaga 09.03.2012 sõlmitud laenulepingule, milles pooled kinnitavad omafinantseeringu tasumist (tl 20). Maakohus leidis tõendeid kogumis hinnates, et laenu olemasolu ja suurus ning selle arvel broneerimistasu ja omafinantseeringu tasumine on tõendatud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 alusel korrata.
13.2.Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kostja viitab sellele, et broneerimistasu ja omafinantseering tasuti varem kui osteti korter, kuid need tasutaksegi tavapäraselt enne ostutehingut. Samuti ei saa ainuüksi kostja väitest, et ta kandis hagejale kontole kuue kuu jooksul enne korteri soetamist kokku 6875 eurot, järeldada, et seda raha kasutati korteri ostuks nõutava broneerimistasu ja omafinantseeringu tasumiseks. Hageja ka ei nõustunud, et sellest oleks tasutud korteri soetamiseks vajalikud summad. Täiendavalt tugineb kostja sellele, et tal oli broneerimistasu ja omafinantseeringu tasumiseks vajalik raha pangakontol olemas. Tegemist on apellatsioonimenetluses esmakordselt esitatud asjaoluga, mille arvestamiseks puudub alus, nagu kolleegium selgitas 06.06.2023 määruse p-s 7 (tl-d 189– 191). Samas ei annaks see väide ka alust muuta maakohtu otsustust X-lt võetud laenust korteri soetamiseks vajalike summade tasumise kohta, sest hageja on maksekorraldustega tõendanud, et broneerimistasu ja omafinantseering tasuti tema pangakontolt (tl-d 16–17).
14.Kolleegium nõustub maakohtuga, et W-le võlgnetava 7000 euro suuruse laenukohustuse näol on tegemist poolte ühise kohustusega, kuid täiendab selles osas otsuse õiguslikke põhjendusi.
14.1.Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli abielu ajal varaühisuse varasuhe. Kolleegium märgib, et varaühisuse varasuhte korral vastutavad mõlemad abikaasad kolmanda isiku ees enda lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses peamiselt solidaarkohustuste täitmise eest ning
2-20-18433 kohustuste eest, mis tulenevad lepingust, mille võib olla sõlminud üksnes üks abikaasadest, kuid mis on seotud ühisvara valitsemiseks või perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud kohustustega (vt perekonnaseaduse (PKS) § 33 lg 1 p-d 1 ja 2). Sealjuures täpsustab PKS § 18 lg 1 perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud tehingu mõistet. Ühe abikaasa tehingust tekib abikaasade solidaarkohustus PKS § 18 lg 1 järgi siis, kui tehing on tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks. PKS § 18 lg 1 kõrval näeb samasisuline PKS § 29 lg 1 III lause ette, et abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks.
14.2.Kolleegium selgitas ülal, et maakohtu otsust ei ole alust muuta osas, milles maakohus tuvastas, et hageja tasus X-lt võetud laenust poolte abielu ajal ühise eluasemena soetatud korteri ostuks nõutava broneerimistasu ja omafinantseeringu. Seega saab lähtuda sellest, et laen võeti perekonna huvides, mistõttu vastutab kostja eelviidatud sätetest tulenevalt solidaarselt hagejaga sellest laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Asjaolu, et kostja ei olnud enda sõnul teadlik sellest, et hageja ja X on sõlminud laenulepingu, ei mõjuta kostja solidaarset vastutust. Riigikohtu praktika järgi ei pea ühise vastutuse tekkimiseks teine abikaasa tingimata olema teadlik võetud kohustusest (RKTKo 09.04.2020, 2-17-14766, p-d 19–20 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Neil põhjendustel vastutavad pooled ühiselt W-ga sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse eest. II
15.Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas kostja nõude korteri soetamiseks SEB pangaga sõlmitud laenulepingu järgi tehtud laenumaksete eest hüvitise 2905,47 eurot saamiseks. Kolleegiumi arvates on maakohus tuvastatud asjaoludel põhjendatult ühisvara jagamisel arvestanud sellega, et kostja tasus pärast abielu lõppemist üksi pangale laenu tagasimakseid.
16.Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostja nõue pärast abielu lahutamist üksi täidetud laenukohustuse eest hüvitise saamiseks ei ole seotud ühisvara jagamisega. Kolleegium põhjendab seda järgmiselt, täiendades selles osas ühtlasi maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
16.1.Maakohus asus õigesti seisukohale, et laenukohustus SEB panga ees on poolte ühine kohustus (solidaarkohustus). Tuvastatud asjaoludel oli hagejal ja kostjal abielu lahutamise seisuga täitmata laenukohustus SEB panga ees, mis tulenes poolte abielu ajal kaaslaenusaajatena SEB pangaga 09.03.2012 ühisvaraks oleva korteri soetamiseks sõlmitud lepingust (tl 20). Esitatud asjaolude põhjal vastutavad pooled selle laenukohustuse täitmise eest solidaarselt (PKS § 33 lg 1 p-d 1 ja 2, PKS § 29 lg-d 1 ja 4). Laenukohustust panga ees saab seega pidada ühisvaral lasuvaks kohustuseks. Kostja täitis pärast abielu lahutamist panga ees olevat laenukohustust oma lahusvara arvel. Maakohus tuvastas, et pärast abielu lahutamist tasus alates 02.01.2015 kuni 05.12.2020 laenumakseid kostja. Seda asjaolu ei ole pooled apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Kuna poolte abielu lõppes 15.12.2014 (tl 12), siis lõppes ka poolte varaühisuse varasuhe PKS § 35 p 3 alusel 15.12.2014. Riigikohus on selgitanud, et pärast abielusuhete lõppemist täidetakse kohustusi reeglina lahusvara arvel (vt RKTKo 21.03.2007, 3-2-1-13-07, p 14). Seega saab asuda seisukohale, et kostja kasutas ühisvaral lasuva kohustuse täitmiseks oma lahusvara, tehes pärast abielu lahutamist üksi laenumakseid.
2-20-18433
16.2.Kostja soovib hüvitist kokku 2905,47 eurot oma lahusvara ühisvara huvides kasutamise eest. Kostja viitas maakohtu menetluses, et ta soovib hüvitist PKS § 34 lg-st 2 tulenevalt (tld 35 pöördel ja 36, 37 pöördel, 75 ja pöördel, 124 pöördel). Kui üks abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta PKS § 34 lg 2 alusel nõuda selle väärtuse hüvitamist. Hageja solidaarvõlgnikuna on kohustatud kostjale võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg 2 alusel maksma hüvitist hagejale langeva solidaarkohustuse osa eest. Kuna perekonnaseaduses ei ole sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes, saab lähtuda VÕS §-st 69. Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Kui laenu tagastati 5810,95 eurot, siis täitis sellest 2905,47 euro ulatuses kostja oma kohustuse ja hagejal tuleb hüvitada teine 2905,47 eurot.
17.Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kolleegium ka hageja väitega, et kostja oleks pidanud lisaks ühisvara jagamise nõudelt riigilõivu tasumisele maksma ka täiendava riigilõivu pärast abielu lahutamist SEB pangaga sõlmitud lepingust tulenevalt tehtud laenu tagasimaksete eest hüvitise nõudmisel. Kostja soovib hüvitist osana kogu ühisvara jagamisel tehtavast arvestusest, tuginedes sellele, et ta kasutas oma lahusvara ühise laenulepingu täitmiseks. Kolleegium märgib täiendavalt, et kui kostja oleks pidanud maakohtus hüvitisnõude 2905,47 eurot esitamise eest tasuma eraldi riigilõivu, siis oleks ka hageja pidanud tasuma apellatsioonkaebuse esitamisel kõnealuse nõude rahuldamise vaidlustamise eest täiendava riigilõivu (TsMS § 137 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 59 lg 15). III
18.Maakohus leidis, et korter tuleb jagada kostja vastuhagis taotletud viisil avalikul enampakkumisel müümise läbi, müügist saadud rahast tuleb täita laenukohustus SEB panga ees ja ülejääk jagada poolte vahel võrdselt. W ees oleva laenukohustuse otsustas maakohus jätta vastavalt hageja taotletule hageja ainukohustuseks ja mõista kostjalt välja pooles ulatuses hüvitise selle eest. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust maakohtu otsust eelnimetatud osas tühistada.
19.Hageja arvates jagas maakohus põhjendamatult poolte ühisvarasse kuuluva korteri XXX, Tallinn vastuhagis taotletud viisil selle avalikul enampakkumisel müümise läbi. Kolleegium nõustub iseenesest hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Samas ei toonud see kaasa ebaõiget lahendust, et korter on põhjendatud jagada kostja vastuhagis taotletud viisil. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, muutes ja täiendades otsuse põhjendusi.
19.1.Kolleegium selgitab, et abikaasade ühisvara jagatakse kaasomandi lõpetamise sätete alusel (PKS § 37, asjaõigusseaduse (AÕS) § 77). Ühisvara hulka kuuluva korteri jagamise viisidena tulevad põhimõtteliselt kõne alla kõik AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisid, mh jätta korter ühele abikaasadest kohustuse vastu teisele selle osa rahas hüvitada või müüa korter avalikul või ühisomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada poolte vahel vastavalt nende osa suurusele. Riigikohtu praktika järgi tuleb ühisomand lõpetada viisil, mis koormab ühisomanikke kõige vähem (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 22). Kuigi ühisvarana jagatakse PKS §-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel PKS § 38 kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga
2-20-18433 (vt RKTKo 21.05.2014, 3-2-1-38-14, p 14). Praegusel juhul tuleks arvesse võtta korteri soetamisega seotud laenukohustusi SEB panga ja W ees.
19.2.Hageja on palunud jagada korter ja sellega seotud laenukohustused selliselt, et jätta need hagejale, pannes talle kohustuse maksta kostjale tema osa eest hüvitis. Õige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on põhjendamatult tuginenud poolte kompromissi arutamisel väljendatule. Riigikohtu praktika järgi ei ole lubatud tõlgendada poolte kompromissiläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike taotlustena põhiasjas (RKTKo 17.06.2020, 2-18-7948, p 27). Samuti nõustub kolleegium iseenesest hagejaga, et maakohus oleks pidanud korteri jagamise viisi üle otsustamisel võtma arvesse, et vaidlusalune korter on hageja ja tema laste elukohaks ning tal on huvi korteriomandi säilitamisele. Riigikohtu praktika kohaselt on korteri müümine avalikul enampakkumisel mõistlik, kui kumbki pool seda endale ei soovi ja mõlemal poolel on üksnes rahaline huvi korteri vastu (RKTKo 26.05.2017, 3-2-114-17, p 35). Praegusel juhul väljendas hageja soovi saada korter endale. Samas on hageja huvi korteris elada vaid üks tingimus otsustamaks, kas korter jätta hagejale. Kolleegium selgitab, et kohus saab lõpetada ühisomandi selle jätmisega ühele ühisomanikule üksnes juhul, kui ühisomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teisele ühisomanikele tema osa rahas välja maksma (vt RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-39-17, p 13). Esimene tingimus on praegusel juhul täidetud, kuna hageja esmane huvi on saada korter enda ainuomandisse. Teise tingimuse kontrollimiseks tuleb selgitada, kui palju on hageja valmis korteri endale saamise eest maksma ja kas see summa vastab kostja osale. Kui hageja tahab korterit endale, kuid ta ei suuda kostjale tema osa rahas välja maksta, ei ole ühisomandi lõpetamine korteri hagejale jätmisega võimalik (vt samas). Ühtlasi tähendab see, et puudub sobivam ühisvara jagamise viis, mis annaks kohtule aluse keelduda kostja taotletud viisil ühisvara jagamisest.
19.3.Riigikohtu praktika kohaselt, kui asja või õigust soovib üks ühisomanik, peab kohus enne eseme temale jätmise otsustamist selgeks tegema hüvitise määra, mida ühisomanik on valmis ja võimeline teisele ühisomanikule maksma (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 25). Kuivõrd maakohus jättis selle kindlaks tegemata, siis andis ringkonnakohus hagejale hüvitise määra täpsustamiseks tähtaja (tl-d 167 pöördel, 168 ja 190 pöördel). Hageja märkis, et ta on suuteline kostjale panga abiga maksma apellatsioonkaebuses märgitud hüvitise summa 20 748,74 eurot (tl-d 139 ja 177). Kuna hagejal tuleks praegu maksta kostjale õiguste ja kohustuste endale jätmise eest suuremat hüvitist, kui ta on nõus ja võimeline maksma, siis ei saa õigusi ja kohustusi hagejale jätta. Kolleegium põhjendab seda järgmiselt. Ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seega lähtekoht on, et korteri kui ühisvara hulka kuuluva eseme jagamisel peaks hageja, kes soovib korteri endale jätmist, hüvitama kostjale poole selle väärtusest. Maakohus tuvastas, et jagatava korteri väärtus on 75 000 eurot. Pooled ei ole selle asjaolu tuvastamist apellatsioonkaebuses vaidlustanud ega toonud esile uut väärtust, mistõttu tuleb lähtuda nimetatud summast. Kui SEB pangaga ja W-ga sõlmitud laenulepingutest tulenevad poolte ühised kohustused jäävad hagejale, siis väheneb selle võrra kostjale omandi kaotuse eest makstav kompensatsioon. Hageja tõi esile, et abielu lahutuse seisuga (15.12.2014) oli täitmata laenukohustus panga ees 26 502,52 eurot (tl-d 1 pöördel ja 23 pöördel). Samuti on esitatud asjaoludel täitmata W ees olev laenukohustus 7000 eurot. Kuivõrd kostja vabaneks poolte omavahelises suhtes laenukohustusest ja edasi peaks seda täitma üksnes hageja, siis tuleks korteri väärtusest 75 000 eurot maha arvata 33 502,52 eurot (täitmata laenukohustused), s.o 41 497,48 eurot, millest kostjale tuleks hüvitist maksta pool ehk 20 748,74 eurot.
2-20-18433 Viimati nimetatud summale tuleb aga täiendavalt juurde arvestada 2905,47 eurot, millises ulatuses on kostjal PKS § 34 lg 2 järgne nõue (vt selle arvestamise kohta RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828, p 28.3). See teeb hüvitise suuruseks 23 654,21 eurot. Kuna hagejalt väljamõistmisele kuuluv hüvitis oleks seega suurem kui hüvitise määr, mille maksmise valmidust on hageja avaldanud, siis ei ole põhjendatud jätta korterit hagejale ning ainuvõimalik viis on jagada korter kostja vastuhagis taotletud viisil, müües selle avalikul enampakkumisel.
20.Kolleegiumi hinnangul tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ka SEB panga ees oleva laenukohustuse täitmise osas. Kuna ühisomandi lõpetamiseks müüakse korter avalikul enampakkumisel, on põhjendatud korteri soetamiseks võetud SEB panga ees olev laenukohustus enampakkumise tulemist vastavalt PKS § 38 I lause esimesele alternatiivile täita, mitte jätta abikaasade solidaarkohustust panga ees endiselt kehtima ja jagada seda üksnes abikaasade omavahelises suhtes (vt ühisvaral lasuvate kohustustega arvestamise kohta RKTKo 21.05.2014, 3-2-1-38-14, p 14).
21.Kolleegium leiab, et maakohtu otsust ei ole alust muuta ka W ees oleva poolte ühise kohustuse jagamise osas, kuid peab vajalikuks täiendada selles osas kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi.
21.1.Maakohus on põhjendatult jaganud W ees oleva laenukohustuse PKS § 38 alusel selliselt, et see jääb poolte omavahelises suhtes hageja kanda. Hageja soovis selle kohustuse jagamist tema kanda jätmisega. Riigikohtu praktika järgi saab kohus valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt nt ka RKTKo 09.05.2006, 3-2-1-45-06, p 19). Kostja ei ole alternatiivset jagamise viisi esitanud ega ole pooled soovinud selle kohustuse täitmist.
21.2.Maakohus tuvastas, et W ees oleva laenukohustuse suurus on 7000 eurot ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise kostjale langeva laenukohustuse osa ulatuses. Selles osas ei ole põhjust maakohtu otsust muuta. Kolleegium nõustus ülal maakohtuga, et kostja vastutab solidaarselt hagejaga W ees võetud laenukohustuse täitmise eest. Kuna perekonnaseaduses ei ole sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes, saab Riigikohtu praktika kohaselt lähtuda solidaarkohustust abikaasade vahel jagades VÕS §-st 69. Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti (RKTKo 25.02.2015, 3-2-1-164-14, p 14). Arvestades omavahelises suhtes jääva laenukohustuse suurust on maakohus õigesti mõistnud kostjalt välja hüvitise 3500 eurot. IV
22.Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata tema nõude kasutuseelise saamiseks summas 195 eurot kuus alates 01.01.2021 kuni ühisvara jagamiseni sel alusel, et hageja on kasutanud üksi ühisvara hulka kuuluvat XXX, Tallinn korterit ja takistanud kostjal seda kasutamast. Kolleegium leiab erinevalt maakohtust, et kostjal on õigus nõuda kasutuseelist, kuid alates 21.01.2021 ja 97,50 eurot kuus.
22.1.Vastavalt Riigikohtu praktikale saab abikaasadel olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada (RKTKo 01.11.2017, 2-14-11930, p-d 13–14). Kolleegium märgib, et seetõttu on ebaõige ka hageja arusaam, et kostjal oleks tulnud lisaks ühisvara jagamise nõudelt riigilõivu tasumisele
2-20-18433 maksta veel eraldi riigilõiv kasutuseelise nõude esitamise eest. Kostja nõuet tuleb käsitada poolte ühisvara hulka kuuluva kasutuseelise jagamise nõudena.
22.2.Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud takistuste tegemist korteri kasutamiseks. Maakohus hindas ühisomandi kasutuseelise nõude rahuldamiseks, kas hageja tegi kostjale takistusi ühisomandis olevas korteris elamiseks. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja esitatud tõenditest ei saa järeldada, et hageja oleks teinud kostjale takistusi ühise korteri kasutamiseks. Maakohus tuvastas poolte e-kirjavahetuse põhjal (tld 126–129), et kostja nõudis hagejalt korteri võtmeid, kuid hageja ei olnud sellega nõus enne, kui kostja maksab kogu tasumata elatise. Seega on tõendatud kostja soov korterit kasutada ning et hageja takistas kostjal korterit kasutamast, sest ei andnud selleks võtmeid.
22.3.Hea usu põhimõttest tulenevalt tuleb kostja kasutuseelise nõue jätta siiski osaliselt rahuldamata. Kostja nõuab hagejalt kasutuseeliseid alates 01.01.2021 kuni ühisvara jagamiseni. Kolleegium leiab, et asjas saab jagada üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast kostja käesolevas asjas 20.01.2021 menetlusdokumendi esitamist. Riigikohtu praktika järgi saab kasutuseelist ühisvarana jagades üldjuhul jagada üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu. Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta. Kui abikaasade ühisomandis olev asi jäi pärast kooselu lõppemist ühe abikaasa ainukasutusse ja teine abikaasa ei nõudnud selle eest tasu, saab Riigikohtu arvates eeldada, et abikaasadel oli vaikiv kokkulepe asja tasuta ainukasutuseks seni, kuni teine abikaasa esitas nõude ainukasutuse tõttu kasutuseelise hüvitamiseks või abikaasadele ühiselt kuuluva kasutuseelise jagamiseks ja oma osa saamiseks (RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 17). Ringkonnakohus selgitas pooltele eelviidatud õiguslikku käsitlust ka 02.06.2023 kirjas (tl 168 pöördel). Korter jäi pärast poolte abielu lahutamist hageja kasutusse koos lastega ja asjas ei ole esile toodud, et kostja oleks nõudnud selle eest tasu. Seega saab eeldada, et pooltel oli vaikiv kokkulepe korteri tasuta ainukasutuseks seni, kuni kostja esitas 20.01.2021 menetlusdokumendis nõude kasutuseelise hüvitamiseks (tl 36). Nimetatud eeldusest erinevat kokkulepet kostja esile ei toonud ega tõendanud. Neil kaalutlustel tuleb kostja nõue kasutuseelise saamiseks alates 01.01.2021 kuni 20.01.2021 jätta rahuldamata. Alates 20.01.2021 menetlusdokumendi esitamisest saab kostja aga kasutuseelist nõuda ja selles osas puudub vastuolu hea usu põhimõttega. Põhjendatud ei ole hageja arusaam, et kostja kaotas vastava nõude pelgalt põhjusel, et ta ise lahkus poolte ühisest elukohast pärast abielusuhete lõppemist. Korter, mille kasutuseeliste hüvitamist kostja hagejalt nõuab, on poolte ühisomandis. Pooltele kui ühisomanikele kuulub ühine õigus ühist korterit kasutada ning ühine õigus saada korterilt kasutuseeliseid (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62, AÕS § 68 lg 1, § 70 lg 6, § 71 lg 2; RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p-d 16–17, RKTKo 01.11.2017, 214-11930, p 13). Praegusel juhul sai korteri kasutamisest eeliseid üksnes hageja.
22.4.Kolleegiumi hinnangul on ka ekslik maakohtu hinnang, nagu ei oleks kostja esitatud eluaseme üürikuulutust võimalik üldse kasutuseelise väärtuse kindlakstegemisel kasutada. Samas ei ole siiski tõendatud ühiskasutuses oleva korteri kasutuseelise väärtust, mistõttu määrab kolleegium kasutuseelise väärtuse kindlaks oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kolleegium peab põhjendatuks hinnata kasutuseelise väärtuseks 97,50 eurot kuus.
2-20-18433 Korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi (TsÜS § 65). Kostja tõi välja, et vaidlusaluse korteriga samal tänaval (XXX) asuva 48 m2 suuruse korteri üürihind on 390 eurot kuus. Selle väite kinnitamiseks esitas kostja tõendina väljatrüki veebilehelt kv.ee (tl 54). Ringkonnakohus selgitas 02.05.2023 kirjas (tl 168 pöördel) pooltele, et Riigikohtu praktika kohaselt lasub ühisvara jagamisel ühisvara väärtuse tõendamise koormus mõlemal poolel selliselt, et kui pool esitab tõendi jagatava ühisvara väärtuse kohta, siis peab teine pool juhul, kui ta ei nõustu teise poole esitatud tõendiga ühisvara väärtuse kohta, esitama omapoolse tõendi ühisvara väärtuse kohta (RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 21). Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja kinnisvaraportaali kuulutusele ega esitanud omapoolseid tõendeid kasutuseelise väärtuse kohta. Kasutuseeliste väärtuse arvestamise lähtekoht saab olla see, et kummalgi abikaasal on õigus saada eelduslikult pool kasutuseeliste väärtusest. Samas peab arvestama, et Riigikohtu praktika kohaselt, kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning kasutuseeliste saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega madalam juba kas või seetõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed (RKTKo 01.11.2017, 2-14-11930, p 14). Ringkonnakohus juhtis eelnimetatud käsitlusele tähelepanu 02.05.2023 kirjas (tl 168 pöördel). Pooled ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milline on kasutuseelise väärtus olukorras, kus eluruum on mitme inimese kasutuses. Siiski ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud jätta kasutuseelist täielikult jagamata, vaid vastavalt Riigikohtu praktikale saab kohus kasutuseelise väärtuse määramisel lähtuda TsMS §s 233 sätestatust ning määrata selle suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 21). Ühisomandis oleva korteriomandi kasutuseelise suuruse tõendamine on raskendatud. Üldjuhul võetakse kinnisvara väärtuse ja võimaliku saadava üüri suuruse hindamisel aluseks teised sarnased kinnisvaraobjektid. Kuna üldjuhul üüritakse kinnistuid välja tervikuna, siis ühiskasutuses olemine ei kajastugi üürihindades. Juhul, kui praegusel juhul lähtuda terve korteri turuüürist, oleks ühe kuu üüri väärtuseks 195 eurot (= 390/2). Võttes arvesse tervikuna väljaüüritava korteri üüri turuhinda, aga ka seda, et korter omandati mõlema abikaasa poolt ühiseks kasutamiseks, korterit kasutavad hageja ja tema lapsed koduna, ning et korteri pindala on väike (49,60 m2 (tl-d 18 ja 41)), teeb ringkonnakohus oma siseveendumusele tuginedes diskretsiooniotsustuse ja leiab, et selle kasutuseelise, mis tuleb kindlaks määrata ja hageja poolt kostjale hüvitada, väärtuseks ühe kuu eest on 97,50 eurot.
22.5.Kostja nõuab vastuhagis kasutuseelise eest hüvitist kuni ühisvara jagamiseni (tl 75). Kohus saab tulenevalt TsMS §-st 439 nõuet menetleda vaid hagi piires. Riigikohtu praktika kohaselt kuulub abikaasadele kui ühisomanikele asja kasutuseelis ühiselt kuni ühisomandi lõppemiseni (RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 17). Seega on kostjal võimalik nõuda kuni ühisvara jagamiseni saadud kasutuseeliste jagamist. Arvestades, et ühisvara jagamine jõustub vastava kohtuotsuse jõustumisest, saab kostja seega kolleegiumi arvates praegusel juhul nõuda korterilt kasutuseeliste hüvitamist kuni käesolevas asjas korteri jagamise kohta tehtava kohtuotsuse jõustumiseni.
22.6.Eeltoodust tulenevalt kuulub kostja kasutuseelise saamise nõue osaliselt rahuldamisele. Ringkonnakohus arvutab välja kasutuseelise kuni kohtuotsuse tegemiseni (28.06.2023) ja mõistab selle edasi välja igakuise hüvitisena kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Hagejalt tuleb
2-20-18433 kostja kasuks välja mõista kasutuseelise hüvitis 2021. a jaanuari 11 päeva eest 34,60 eurot (= 11 / 31 x 97,50), järgneva 11 kuu eest 1072,50 eurot (= 11 x 97,50), 2022. a eest 1170 eurot (= 12 x 97,50), 2023. a 5 kuu eest 487,50 eurot (= 5 x 97,50) ja 2023. a juuni 28 päeva eest 91 eurot (= 28 / 30 x 97,50). Kuni kohtuotsuse tegemiseni on seega kostja nõue põhjendatud kokku summas 2855,60 eurot (= 34,60 + 1072,50 + 1170 + 487,50 + 91). Edasi tuleb maksta kasutuseelist kuni kohtuotsuse jõustumiseni 97,50 eurot kuus. V
23.Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et kuna poolte varaühisuse varasuhe lõppes juba abielu lahutamisega, siis on maakohus kostja taotlusel otsuse resolutsioonis põhjendamatult lõpetanud poolte varaühisuse ja vastav otsustus tuleb eeltoodu tõttu tühistada. Varaühisuse varasuhe lõpeb PKS § 35 p 3 kohaselt abielu lahutamisega. Maakohus tuvastas, et poolte abielu lahutati 15.12.2014 (tl 12). Seega lõppes selle aja seisuga ka varaühisuse varasuhe ning puudub vajadus selle lõpetamiseks.
24.Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab erinevalt maakohtust osaliselt kostja kasutuseelise saamise nõude, teeb ringkonnakohus käesoleva otsusega uue tasaarvestuse poolte rahaliste nõuete vahel. Hageja peab nõuete lahendamise tulemusel kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni maksma kostjale 5761,07 eurot (= 2905,47 + 2855,60). Kostja peab nõuete lahendamise tulemusel maksma hagejale 3500 eurot. Selle tulemusel ja TsMS § 445 lg 1 II lause alusel tasaarvestab ringkonnakohus poolte vastastikused kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni arvestatud kohustused ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja 2261,07 eurot (= 5761,07 – 3500) ja kasutuseelise 97,50 eurot kuus alates 29.06.2023 kuni ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni.
25.Kuigi ringkonnakohus tühistab apellatsioonkaebuste alusel osaliselt maakohtu otsuse ja muudab vastuhagi rahuldamise ulatust, ei anna see TsMS § 173 lg-st 3 juhindudes alust muuta kohtuasja menetluskulude jaotust. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 164 lg 1 üldreegli kohaselt poolte endi kanda. Kuna hagi ja vastuhagi rahuldati osaliselt, puudub alus TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreeglist kõrvale kalduda. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
26.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 I lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.