Määruse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2023, Tallinn Kohtuasja number
2-22-13962
Kohtuasi
X avaldus laste tagastamiseks Rootsi Kuningriiki
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 14. novembri 2022 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
F määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (isa) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Ants Kuningas Puudutatud isik I (laps) C (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik II
XXXXXXXXXXX)
(laps)
Q
(isikukood
Laste esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Meelis Masso Puudutatud isik III (ema) F (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Toomas Metsma Saaremaa vald (Saaremaa Vallavalitsuse kaudu) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde F 29. novembril, 20. detsembril 2022, 20. jaanuaril ja
20.veebruaril 2023 esitatud tõendid.
2.Võtta asja materjalide juurde X 23. detsembril 2022, 26. jaanuaril, 2. märtsil, 6. märtsil, 22. märtsil ja 4. aprillil 2023 esitatud tõendid.
3.Võtta asja materjalide juurde Saarema Vallavalitsuse 23. jaanuaril 2023 esitatud tõendid.
4.Jätta vastu võtmata X 7. detsembri 2022 vastuväitega esitatud Politsei ja Piirivalveameti vastuskiri (lisa 1).
5.Jätta vastu võtmata F 10. aprillil 2023 esitatud tõlgitud dokumendid (lisa 3).
2-22-13962
6.Täiendada Pärnu Maakohtu 14. novembri 2022 määruse resolutsiooni sundtäitmise korraga vastavalt tervikresolutsiooni p-le 8.4. Ülejäänud osas jätta Pärnu Maakohtu
14.novembri 2022 määrus muutmata.
7.Jätta F määruskaebus rahuldamata.
8.Kohtumääruse tervikresolutsioon on järgnev:
8.1.Rahuldada X avaldus.
8.2.Tagastada lapsed C ja Q Haagi 25. oktoobri 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni alusel Rootsi Kuningriiki.
8.3.Määrata laste C ja Q Rootsi Kuningriiki tagastamiseks kindlaks järgmine määruse täitmise kord:
8.3.1.Lapsed C ja Q lahkuvad Eestist ning naasevad Rootsi Kuningriiki koos laste isa X-ga. Laste Eestist lahkumise kuupäev peab olema kooskõlastatud laste isa X-ga ning laste emal F-l tuleb lapsed C ja Q nende tagastamiseks Rootsi Kuningriiki anda üle laste isale X-le Paldiski Põhjasadamas kuupäeval ja kellaajal, mis on loetud sobivaks laste vanemate kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saavutatud kooskõlastuse tulemusena, kokkuleppele mittejõudmisel hiljemalt laste isa X poolt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis laste emale F-le esitatud nõudes märgitud kuupäeval ja kellaajal.
8.3.2.Laste C ja Q emal F-l on võimalik kohtumäärust vabatahtlikult täita ja lapsed C ja Q Rootsi Kuningriiki tagastada 30 (kolmekümne) päeva jooksul arvates käesoleva määruse jõustumisest. Juhul kui laste ema F kohtumäärust vabatahtlikult ei täida, on F kohustatud andma lapsed koos kehtivate reisidokumentidega nende tagastamiseks Rootsi Kuningriiki üle nende isale X-le vastavalt käesoleva määruse resolutsiooni punktis 8.3.1. märgitud korrale ja tingimustele.
8.4.Lubada kohtutäituril täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 lg 4 ja § 28 lg 2 alusel kasutada käesoleva määruse sundtäitmisel vajadusel kohustatud isiku F suhtes vahetut jõudu ning siseneda F nõusolekuta tema valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida. Ruumide ja maatüki läbiotsimist peavad taluma ka isikud, kelle kaas- või otseses valduses ruum või maatükk on (TMS § 28 lg 3).
8.5.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lastele ja laste emale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
2-22-13962
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Eesti Vabariigi Justiitsministeerium edastas 20. septembril 2022 Pärnu Maakohtule X (avaldaja; laste isa) avalduse C (puudutatud isik I; vanem laps) ja Q (puudutatud isik II; noorem laps) (lapsed) tagastamiseks Rootsi Kuningriiki Haagi 25. oktoobri 1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (konventsioon) alusel. Avalduse kohaselt on lapsed elanud Rootsis. Laste ema F (puudutatud isik III; laste ema) viis lapsed 4. juunil 2022 Rootsist Eestisse avaldaja teadmata. Pärast laste äraviimist ei ole avaldaja lastega kontakti saanud. Rootsi kohtu poolt on paika pandud avaldaja ja laste suhtluskord, mida laste ema ei ole alates 2022. aasta maikuust korrapäraselt täitnud. Eelnevast tulenevalt võib konventsiooni art 3 mõttes tegemist olla laste õigusvastase kinnihoidmisega Eestis. Lapsed ja ema elavad Eestis Kuressaares. Justiitsministeerium edastas 26. augustil 2022 pöördumise Saaremaa Vallavalitsusele laste olukorra kindlakstegemiseks, lastele tagatud elamistingimuste väljaselgitamiseks ning palus ühtlasi uurida võimalusi tekkinud olukorra rahumeelseks lahendamiseks. Vabatahtliku tagastamise menetlus ei õnnestunud. Avaldusele lisatud materjalidest nähtuvalt on nii vanemad kui ka lapsed Eesti Vabariigi kodanikud. Vanemad on elanud Rootsis alates 2013. aastast. Lapsed on küll sündinud Eestis, kuid elanud Rootsis kogu oma elu. Laste ja nende ema viimane elukoht Rootsi Kuningriigis on olnud XXX. Laste isa elukoht on CCC. Vanemad vaidlevad Uppsala maakohtus alates 27. maist 2021 laste hooldusõiguse, püsielukoha ja suhtluskorras üle. 19. aprilli 2022 kohtuotsusega on kinnitatud laste ema ja laste isa vaheline kompromiss ja määratud, et: 1) lapsevanematel on ka edaspidi laste suhtes ühine hooldusõigus; 2) laste püsielukoht on laste ema juures; 3) lastel on õigus isaga suhelda vastavalt kohtuotsuses kindlaksmääratud korrale. Uppsala maakohtu 27. septembri 2022 määrusega on ajutise meetmena määratud laste püsielukoht laste isa juurde ning 3. oktoobri 2022 seisuga on laste registreeritud elukoht Rootsis isa elukoht. Uppsala maakohtu 27. septembri 2022 määrusest nähtub mh, et avaldaja on pöördunud Rootsis kohtusse laste elukoha määramiseks laste isa juurde. Laste ema soovib koos lastega Eestisse elama asuda, aga laste isa soovib Rootsi elama jääda ja on vastu laste Eestisse kolimisele. 2022. aasta aprillis sõlmitud kokkulepe poolte vahel hoolduse, elukoha ja suhtluse osas, mille alusel maakohus tegi oma otsuse, põhines eeldusel, et laste ema ja lapsed jäävad Rootsi elama. Olukord on muutunud. Ühise hooldusõiguse puhul ei tohi hooldaja, kelle juures laps elab, üksinda otsustada, kas laps kolib koos temaga mujale. Kui hooldajad ei jõua kokkuleppele, kus laps peaks elama, jääb laps elama sinna, kus ta elab. Kui üks vanem kolib koos lapsega mujale ilma asja teise vanemaga kooskõlastamata ja ilma vastuvõetava põhjuseta, võib see olla märgiks, et hooldusõigust või lapse elukohta tuleb muuta. Uppsala maakohus leidis, et ei ole ilmsiks tulnud midagi, mis kinnitaks, et laste emal oleks olnud vastuvõetavad põhjused omal algatusel lapsi Eestisse kaasa võtta ja koos nendega seal elama asuda. Laste jaoks on parem jääda elama Rootsi kuni kohtuasja lahenemiseni, mistõttu peavad nad jääma elama laste isa juurde. Avaldaja selgituse kohaselt nägi ta lapsi viimati 8. mail 2022, kui laste isa kodus tähistati vanema lapse sünnipäeva. Suhtluskorrast ei ole laste ema kinni pidanud. Laste ema hoiab lapsi laste isast eemale, laste isa ei saa lastega kontakti mh ka telefoni teel. 21. juunil 2022 teatas laste ema avaldajale, et ta lapsi suvevaheajaks isa juurde Rootsi ei too. 19.–20. juuli 2022 soovis laste isa lastega Eestis kohtuda, kuid see ei õnnestunud, kuna laste ema kutsus politsei.
2-22-13962 Laste isa seletas ärakuulamisel 25. oktoobril 2022 täiendavalt, et tõendamata on laste ema väited selle kohta, et laste isa on laste ema või laste suhtes vägivaldne, alkohoolik ja hasartmängusõltlane. Rootsis on läbi viidud vastavad sotsiaaluuringud ja isa väidetavat vägivaldsust pole kindlaks tehtud. Ka alkoholi tarbimise osas on uurimine läbi viidud ja seda pole tuvastatud. Avaldaja on majanduslikult kindlustatud, käib tööl ja kogu pere on olnud tema ülalpidamisel. Ta on ehitanud maja ja lastele on kõik tingimused Rootsis olemas. Laste isa ei ole andnud laste emale nõusolekut laste elama asumiseks Eestisse, vaid sõiduks koolivaheajale. Ta on üritanud laste emaga Rootsi naasmise teemadel kokkuleppele jõuda, kuid see pole võimalik. Menetlus Rootsi kohtus on pooleli. Lapsed on ema poolt mõjutatud ja nad on valinud ema poole. Puudutatud isikute seisukohad ja menetluse käik
2.Lastele määratud esindaja palus avalduse jätta rahuldamata. Laste ema viibis Rootsis lastega turvakodus, mis annab tunnistust sellest, et laste emal on reaalne hirm enda ja laste turvalisuse pärast. Laste ema poolt lastega Eestisse tulek ei olnud õigusvastane Haagi konventsiooni mõistes. Vastupidi, laste ema tegutses laste turvalisuse ja heaolu tagamise eesmärgil. Laste tagastamine Rootsi Kuningriiki võib kahjustada oluliselt laste heaolu, kuna laste ema väitel ei saa laste isa hakkama laste igapäevase hooldusega. Lapsed on harjunud viibima emaga, kellega neil on lähedane emotsionaalne side ja kes tagab nende parima igapäevase hoolduse.
3.Eestkosteasutus Saaremaa Vallavalitsus leidis, et lapsi ei peaks tagastama Rootsi. Lastel on tagatud Eestis kõik eluks vajalik, nende elu ja tervis ega turvatunne ei ole emaga koos ohustatud. Edasiste vaidluste vältimiseks ja laste stabiilse elukorralduse tagamiseks on lastele oluline stabiilne elukoht, turvalise täiskasvanu olemasolu, kindel päevakava ja elukorraldus. Viibimiskoha otsustusõigus tuleks anda üle laste emale.
4.Laste ema avaldusega ei nõustunud. Laste ema kinnitusel lahkus ta lastega Eestisse Rootsi politsei soovitusel, kuna ta kartis laste isa ähvarduste tõttu enda ja laste elu pärast. Lapsed olid nõus sellega, et nad jäävad Eestisse päriselt elama. Tänaseks käivad lapsed XXX koolis ja nad on rahul. Rootsis oli laste isaga kooselu vaimselt ja füüsiliselt vägivaldne. Laste ema elas lastega 2021. aastal Rootsis turvamajas ja 2021. aasta oktoobris kolisid elama laste isast eraldi. Laste isa ja laste kohtumiseks on määratud suhtluskord, kuid laste isa nendest aegadest kinni ei pidanud. 25.–28. mail 2022 viibisid lapsed isaga ja peale seda nad ei soovinud isa juurde enam minna, kuna isa oli nendega kuri, süüa ei olnud. Ärakuulamisel selgitas laste ema, et laste isa andis talle 2021. aastal nõusoleku, et ta võib lastega 2022. aasta koolivaheajal ajutiselt Eestisse tulla üheks kuuks. Tuttavad ütlesid, et laste ema võib lastega Eestisse elama jääda, sest kokkuleppes pole kirjas, kus laste ema elama peab. Juunis küsis laste isa, millal nad tagasi tulevad ja siis teatas laste ema laste isale, et nad ei tule enam tagasi Rootsi.
5.Maakohus kuulas menetlusosalised ära 25. oktoobril 2022 ja Eestis viibiva vanema lapse
28.oktoobril 2022. Noorem laps viibis laste isa juures Rootsi Kuningriigis. Maakohtu määrus ja põhjendused
6.Pärnu Maakohus rahuldas 14. novembri 2022 määrusega (vaidlustatud määrus) laste isa avalduse ja määras, et lapsed tuleb tagastada 25. oktoobri 1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni alusel Rootsi Kuningriiki ning tagastamiseks määruse täitmise korra. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäid Eesti Vabariigi kanda.
2-22-13962
6.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on konventsiooni art 3 järgi lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane, kui sellega rikutakse isikule, institutsioonile või muule organile ühiselt või üksi antud hooldusõigusi selle riigi seaduste alusel, kus oli lapse alaline elukoht enne äraviimist või kinnipidamist (p a), ja äraviimise või kinnipidamise ajal neid õigusi tegelikult kasutati kas ühiselt või üksikult või oleks kasutatud, kui ei oleks toimunud äraviimist või kinnipidamist (p b). Lapse äraviimine või kinnipidamine on õigusvastane vaid siis, kui on täidetud konventsiooni art-s 3 sätestatud mõlemad eeldused (p-d a ja b). Seega tuleb lapse tagastamise küsimust lahendades tuvastada esmalt, kas laps on viidud õigusvastaselt ära tema hariliku viibimiskoha riigist või takistatakse tal õigusvastaselt hariliku viibimiskoha riiki naasmist.
6.2.Maakohus tuvastas, et vanemate kooselust on sündinud kaks alaealist last: XX.XX.XXXX C (sünnikoht Eesti Vabariik) ja XX.XX.XXXX Q (sünnikoht Eesti Vabariik). Mõlemad vanemad ja lapsed on Eesti Vabariigi kodanikud. Eesti Rahvastikuregistri andmetel on vanematel ühine hooldusõigus. Laste ema seisukoha järgi kolisid vanemad Rootsi 2008. aastal seoses laste isa tööga. Lapsed on küll sündinud Eestis, kuid elanud kogu oma elu Rootsis (v.a aprill–oktoober 2018. aastal, mil ema elas ajutiselt lastega Eestis), käinud seal lasteaias ja koolis. Laste ja laste ema viimane elukoht Rootsi Kuningriigis on olnud XXX. Laste isa elukoht on CCC. Uppsala maakohtus on toimunud alates 27. maist 2021 vanemate vaheline vaidlus laste hooldusõiguse, püsielukoha ja suhtluskorras osas. 19. aprilli 2022 kohtuotsusega on kinnitatud vanemate vaheline kompromiss ja määratud, et: 1) lapsevanematel on ka edaspidi laste suhtes ühine hooldusõigus; 2) laste püsielukoht on laste ema juures; 3) lastel on õigus laste isaga suhelda vastavalt kohtuotsuses kindlaksmääratud korrale (I kd, tl 13 pöördel jj). Uppsala maakohtu 27. septembri 2022 määrusega on ajutise meetmena määratud lapsed elama laste isa juurde ning 3. oktoobri 2022 seisuga on laste registreeritud elukoht Rootsis isa elukoht s.o CCC (I kd, tl 47, 51–53). Vanemate seletuste kohaselt tuli laste ema 2022. aasta juunis (isa väitel
4.juunil, ema väitel 12. juunil) lastega Eestisse. Laste isa väitel tuli laste ema lastega Eestisse tema teadmata ja nõusolekuta. Laste ema väitel oli talle laste isa andnud 2021. aastal nõusoleku, et laste ema võib lastega ajutiselt koolivaheajaks üheks kuuks Eestisse tulla. Eestis otsustas ema, et ta ei lähe Rootsi enam tagasi, kuna kohtu kinnitatud kokkuleppes pole kirjas, kus ta elama peab. Ka lapsed soovisid Eestisse jääda ja alustasid 1. septembril 2022 õpinguid XXX koolis. Maakohus tuvastas, et laste vanematel ei olnud ühist tahet lastega püsivalt Eestisse elama asuda, laste ema kinnitusel lubas isa lastega Eestisse tulla koolivaheajaks vaid üheks kuuks. Maakohus leidis, et lapsed olid kuni väidetava kinnipidamiseni rohkem seotud Rootsiga ja laste harilik viibimiskoht oli Rootsis.
6.3.Laste väidetava kinnipidamise ajal oli Uppsala maakohtu 19. aprilli 2022 otsuse kohaselt vanematel laste ühine hooldusõigus, st ka otsustusõigus laste viibimiskoha suhtes. Uppsala maakohtu 27. septembri 2022 määrusega on laste isa esitatud nõude alusel ajutise meetmena määratud lapsed elama isa juurde (I kd, tl 51–53). Laste isa Rootsi välisministeeriumile
15.augustil 2022 esitatud avaldusele kohaselt nägi ta lapsi viimati 8. mail 2022. Laste ema ei ole suhtluskorra aegadest kinni pidanud ega lapsi temale toonud 20–22. mai, 3–5. juuni, 11. juuli – 7. august 2022. Laste ema hoiab lapsi nende isast eemal, ei ole toonud lapsi tagasi Rootsi kooli ja temaga pole võimalik koostööd teha. Laste isa ei ole peale laste äraviimist Eestisse laste ema ega lastega telefoni teel kontakti saanud. Suvel on ta saanud neli korda noorema pojaga telefoni teel rääkida, kuid vanema pojaga mitte kordagi. 21. juunil 2022 teatas laste ema, et ta lapsi Rootsi ei too. 19.–20. juuli 2022 sõitis laste isa Eestisse, et lastega kontakti saada, kuid laste ema kutsus talle politsei. Eeltoodust järeldas maakohus, et laste isa ei loobunud laste väidetava kinnipidamise ajal vabatahtlikult laste hooldusõiguse teostamisest.
2-22-13962
6.4.Seega on tõendamist leidnud, et lapsed olid kuni väidetava kinnipidamiseni rohkem seotud Rootsi Kuningriigiga, laste harilik viibimiskoht oli Rootsi Kuningriigis ning laste väidetava kinnipidamise ajal oli vanematel laste ühine hooldusõigus, mida isa teostas laste suhtes kuni laste kinnipidamiseni.
6.5.Maakohtu hinnangul ei ole konventsiooni art 13 lg 1 lit b eeldused täidetud laste tagastamata jätmiseks. Konventsiooni art 13 lit b alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid erandlikel juhtudel, s.o kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt lapse heaolu. Seejuures peab tegemist olema erakordse ohuga lapse heaolule, mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Oht lapse heaolule peab olema tõendatud.
6.6.Maakohus leidis, et asjas esitatud tõenditest ja asjaoludest ei ole tuvastatav, et laste tagastamine Rootsi Kuningriiki kahjustaks äärmiselt tõsiselt nende heaolu. Rootsi Östhammari sotsiaalhoolekande uurimismenetluse aruandest (I kd, tl 89–103, 115 jj) nähtub, et laste kooli avalduse, mille kohaselt kahtlustatakse koduvägivalla esinemist, alusel alustatud menetlus on lõpetatud abinõusid rakendamata, sest puudub vajadus toetus-/kaitseabinõude järele. Psühhoterapeut AA on välja toonud, et mõlemad lapsed on kogenud komplekstraumat suhetes. See omakorda mõjutab nende kognitiivseid võimeid, emotsioonidega ja sotsiaalsete olukordadega toimetulekut ning kohanemisvõimet. Vanem laps on pürginud perehierarhias vanemate vahele. Vanem laps, kes on laste isaga olnud lähedasem kui noorem laps, näitab laste isa suhtes suuremat solvumist. Ta on kujunenud vanemlikustatud lapseks, kes selle asemel, et tegeleda eakohaste emotsioonidega, püüab olla laste ema ja venna suhtes hoolitsev. Seega ei saa asuda seisukohale, et laste võimalik psüühiline seisund on kannatada saanud eelkõige laste isa käitumise tagajärjel, seda enam, et miski ei viita, et laste isa oleks laste suhtes varasemalt olnud vägivaldne. Tõendites kirjeldatud laste ema hirmud võivad olla mõjutanud laste suhtumist oma isasse. Lastekaitsespetsialisti kodukülastuse ajal 5. oktoobril 2022 laste ema ja laste uues kodus helistati koos lastega nende isale. Laste isa hääles oli tunda rõõmu laste helistamise üle. Vestluses küsis isa lastelt erinevaid igapäevaelu tegemistega seotud küsimusi, millele nad vastasid (I kd, tl 61 jj). Seega ei vasta tõele laste ema väited, et lapsed suhtlust isaga ei soovi ja on tema ees hirmul.
6.7.Asjaolu, et laste ema ja eeskosteasutuse väidetel on lapsed Eestis kohanenud, käivad koolis, saanud teraapiat ning lastel väljakujunenud elukorralduse muutmine kahjustaks väidetavalt nende heaolu, ei anna tõendeid kogumis hinnates alust laste tagastamata jätmiseks Rootsi Kuningriiki. Maakohus järeldas XXX kooli sotsiaalpedagoogi 6. oktoobri 2022 kirjeldusest (tl 66), et lapsed ei ole tänaseks veel uue keskkonnaga harjunud. Maakohus möönis, et laste tagastamine võib neile esialgu tekitada järjekordsest elukorralduse muutusest tingitud teatavaid ebamugavusi, kuid leidis, et need mõjud jäävad konventsiooni mõttes tavapärastesse piiridesse ega saa olla tagastamata jätmise aluseks. Eelduslikult on ka Rootsi haridussüsteem võimeline nii pere kui ka laste arengut parimal moel toetama.
6.8.Laste tagastamata jätmiseks ei anna alust ka asjaolu, et laste tagasisaatmisel võib juhtuda, et nad eraldatakse oma emast, kuna laste emal puudub Rootsis elu- ja töökoht, majanduslik võimekus ja tugivõrgustik lähedaste näol. Maakohtul puudus kahtlus, et laste ema ei oleks võimeline Rootsis leidma elukohta või tööd. Laste isa on ärakuulamisel mh kompromissina pakkunud välja, et laste ema tuleb Rootsi tagasi elama samasse linna ning ta on valmis üürima laste emale ja lastele korteri ning tasuma sissemakse.
6.9.Maakohus ei tuvastanud vanema lapse ärakuulamisel olulist vastuseisu Rootsi naasmisele konventsiooni art 13 lg 2 tähenduses. Samas ei ole vanema lapse vanus ja küpsus jõudnud ka
2-22-13962 sellisele arengutasemele, et saaks ainuüksi tema arvamusega arvestada. Nooremat last ei olnud maakohtul võimalik ära kuulata, kuna laste isa viis ta Rootsi.
6.10.Vaidluse sisu arvestades on õiglane jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel iga menetlusosalise kulud tema enda kanda, v.a laste riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus avaldaja ja laste ema menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. Määruskaebus
7.Laste ema esitas määruskaebuse, paludes vaidlustatud määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta laste isa avaldus rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a laste esindaja õigusabi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud arvestamata asjaoludega, mis tõendavad laste seotust Eesti Vabariigiga, sh et laste harilik viibimiskoht oli Eestis. Lapsed on sündinud Eestis, nende sissekirjutus on olnud alates sünnist Saaremaal. Iga aasta viibis pere nii Eestis kui Rootsis. Seega laste seotus Eestiga ei ole kunagi katkenud. Kui pere elas Rootsis, siis suheldi tihedalt Eestis elavate sugulastega. Pere plaanis 2015. aastal Rootsist Eestisse kolimist, milleks soetati 8. oktoobril 2015 Saaremaale XXX külla kinnistu, kuhu ehitati ka elumaja. Ka laste isa soov oli muuta senist vahelduva elukohaga elukorraldust nii, et pere elaks alaliselt Eestis. 2017. aasta kevadest kuni 2018. aasta kevadeni käisid lapsed XXX lasteaias Saaremaal. Peale Rootsi tagasi kolimist käidi Eestis 4–5 korda aastas. Rootsis elamine oli ajutise iseloomuga. Rootsis olles puudus perel ühtne kindel elukoht, kuivõrd elati erinevates üürimajades. Lastele osutatakse Eestis vajalikke tugiteenuseid kohaliku omavalitsuse ja spetsialistide poolt. Lapsed on Kuressaare Perearstikeskuse nimekirjas ning käinud perearsti vastuvõtul alates 2012. aastast. Lastel on Eestis olemas koolikoht koos vajaliku tugiteenusega (logopeed) ning tugev ja tihe koostöö Saaremaa Toetava Haridus Keskusega. Kooli iseloomustuse kohaselt on vanema lapse arengud olnud Eestis koolis käies üldiselt positiivsed. Maakohus on jätnud arvestamata, et lastel oli vaatamata mitme aastase Rootsis koolis käimise järel ikkagi raskusi rootsi keelega. Samuti on maakohus jätnud arvestamata laste sotsiaalsed suhted Eestis. Lastel on Eestis emapoolsed lähedased, kellega on lastel head ja turvalised suhted. Lapsed peavad oma koduks Eestit. Laste isal on raskusi noorema lapse tervise ja hariduse eest hoolitsemisel. Nooremale lapsele pole tagatud ilmastikule vastavaid rõivaid ja laste isa ei ole ostnud nooremale lapsele tal diagnoositud külmetusastma ravimit. Maakohus ei ole arvestanud vanemate senist osalemist laste kasvatamisel ning nende eest hoolitsemisel. Kuna laste isa on kasutanud noorema lapse suhtes vägivalda, ei ole laste huvides nende tagastamine Rootsi, kus nad seatakse otseselt ohtu ja/või ohtlikkusse seisu. Laste isa suhtes on alustatud kriminaalasi, kus kannatanuks on noorem laps. Menetlusosaliste seisukohad
8.Laste isa palub määruskaebuse jätta rahuldamata ja menetluskulud laste ema kanda, v.a laste esindaja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.
9.Lastele määratud esindaja leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
10.Eestkosteasutus leidis, et põhjendatud oleks viibimiskoha otsustusõiguse osas hooldusõiguse üleandmine laste emale ja suhtluskorra kindlaksmääramine. Eestkosteasutus tõi
20.jaanuaril 2023 esile, et laste ema tõi noorema lapse Rootsist 18. jaanuaril 2023 Eestisse.
2-22-13962 Menetluse edasine käik
11.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
12.Ringkonnakohus kuulas 5. aprillil 2023 ära noorema lapse.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) muutmata, välja arvatud osas, milles ringkonnakohus seda täiendab. Ringkonnakohus täiendab vaidlustatud määruse resolutsiooni määruse sundtäitmise korraga. Määruskaebus jääb rahuldamata.
14.Määruskaebemenetluses on mõlemad vanemad ja eestkosteasutus esitanud täiendavaid tõendeid ja taotlenud nende vastuvõtmist. Ringkonnakohus keeldub vastu võtmast lapse ema
10.aprillil 2023 esitatud tõlgitud dokumente (lisa 3) ja laste isa 7. detsembri 2022 vastuväitega esitatud Politsei ja Piirivalveameti vastuskirja (lisa 1), kuna need on esitatud korduvalt. Kolleegium võtab vastu resolutsiooni p-des 1–3 märgitud tõendid, kuna need on asjakohased ja ringkonnakohus võtab need vaidluse lahendamisel aluseks.
15.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks. Maakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnates õigesti tuvastanud laste õigusvastase kinnipidamise konventsiooni art-te 3 ja 4 tähenduses. Maakohus ei ole ületanud diskretsioonipiire laste kinnipidamisele eelnenud hariliku viibimiskoha määramisel, kinnipidamise õigusvastasuse tuvastamisel, kinnipidamisele eelnenud ühise hooldusõiguse kindlakstegemisel ja tagastamist välistavate asjaolude puudumise tuvastamisel. Maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 (koosmõjus § 463 lg-ga 2) tähenduses ning maakohtu põhjendused on loogilised ja arusaadavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium järgmist.
16.Ringkonnakohus märgib, et Nõukogu määruse (EL) 2019/1111, 25. juuni 2019, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) art 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse määruse III ja VI peatükki lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise suhtes, kui see puudutab rohkem kui ühte liikmesriiki, ning need täiendavad 1980. aasta Haagi konventsiooni.
17.Konventsioon on ellu kutsutud selleks, et eelkõige vanema poolt lapse röövimise korral tagada lapse võimalikult kiire naasmine tema hariliku viibimiskoha riiki, kus selle konkreetse riigi kohtud saavad lahendada vanemate vahelised vaidlused ning otsustada lapse hooldusõiguse üle. Sellise menetluskorra eesmärgiks on esimesel võimalusel taastada olukord, mis oli enne lapseröövi toimumist, seejuures last ja tema huve võimalikult vähesel määral kahjustades. Konventsiooni mõtte kohaselt on eelduslikult lapse huvides lapse viivitamatu tagastamine lapse harjumuspärasesse elukeskkonda. Lapse tagastamine tagab ka vanemate huvide kaitse, sest säilib vanemate õigus pöörduda lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamiseks lapse esialgse elukoha järgsesse kohtusse ning on takistatud ühel vanemal saada lapse õigusvastase äraviimisega teises riigis eeliseid lapse hooldusõiguse määramisel. Samuti
2-22-13962 on lapse tagastamise otsustusel üldpreventiivne toime, mis peab tagama selle, et vanemad ei vii last õigusvastaselt ühest riigist teise. Sellest tulenevalt saab jätta lapse tagasi toomata vaid erandlikel asjaoludel. Lapse tagastamisest keeldumise alused on ammendavalt sätestatud konventsiooni art-tes 12 (2), 13 ja 20 (vt Riigikohtu 6. detsembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-21-123-06, p 17).
18.Konventsiooni alusel tuleb laps tagastada riigist, kuhu laps õigusvastaselt viidi või kus last õigusvastaselt hoitakse, üldjuhul tema hariliku viibimiskoha riiki. Seega tuleb lapse tagastamise küsimust lahendades tuvastada esmalt, kas laps on viidud õigusvastaselt ära tema hariliku viibimiskoha riigist või takistatakse tal õigusvastaselt hariliku viibimiskoha riiki naasmist (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12, p 15 kolmas lõik).
19.Maakohus tuvastas õigesti, et laste harilikuks viibimiskohaks praeguses menetluses tuleb lugeda Rootsi Kuningriik ning et laste ema hoiab lapsi õigusvastaselt Eestis kinni. Laste ema leiab määruskaebuses, et laste harilik viibimiskoht ei olnud Rootsi, kuivõrd lapsed on sündinud Eestis, nad on sünnist saati olnud Saaremaale sisse kirjutatud, pere on plaaninud 2015. aastal Eestisse kolimist, lapsed on käinud 2017.–2018. aastal Eesti lasteaias, nad on Kuressaare Perearstikeskuse nimekirjas, kus lapsed on vastuvõtul käinud 2012. aastast, ja Rootsis elades käidi Eestis 4–5 korda aastas. Maakohus tuvastas laste hariliku viibimiskoha riigi kindlakstegemiseks, et laste vanematel ei olnud ühist tahet lastega püsivalt Eestisse elama asuda ja laste isa lubas lastega Eestisse tulla vaid koolivahejaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka laste ema väited maakohtu järeldust ümber. Maakohus on tuvastanud ja laste vanemad ei vaidle, et kuigi lapsed on sündinud Eestis (vanem laps 2012. aastal ja noorem laps 2014. aastal), on nad sisuliselt kogu oma elu elanud Rootsis. Määruskaebuse kohaselt on lapsed elanud Eestis üksnes lühiajalise perioodi 2017 kevadest 2018 kevadeni, kui nad käisid Saaremaal lasteaias. Seejärel on lapsed elanud kuni 2022 juunini Rootsis ja käinud Rootsi koolis (I kd, tl 137 pöördel). Ka lastele määratud esindaja leiab vastuses määruskaebusele, et lapsed on kõige tihedamalt seotud Rootsiga, kuna on terve oma teadliku elu elanud Rootsis ja tõendamata on laste ema väited, et Rootsis elamine oli ajutine. Laste sissekirjutus Saaremaale ei lükka ümber tuvastatud asjaolu, et nad on elanud pea terve elu Rootsis. Ringkonnakohus nõustub lastele määratud esindajaga, et 4–5 korda aastas Eestis viibimisest ei saa järeldada Eestis alalist elamist. Laste ema esitatud Kuressaare Perearstikeskuse tõendid kinnitavad, et laste ema on koos lastega Eestit külastanud ja arsti vastuvõtul käinud (II kd, tl 34 – 41 pöördel). Enne 2022 juunis Eestisse tulemist käisid lapsed Eestis arsti vastuvõtul 2018. aastal, mil laste ema viibis määruskaebuse kohaselt lastega ühe õppeaasta Eestis (II kd, tl 37 pöördel, tl 40 pöördel). Määruskaebuse kohaselt avastati nooremal lapsel 2022. aasta veebruaris külmetusastma. Järelikult on lapsed käinud ka Rootsis arsti vastuvõtul ning Eestis arstil käimisest ei saa järeldada, et nende harilik viibimiskoht oleks olnud Eestis. Lapsed räägivad nii eesti kui ka rootsi keelt. Laste ema esitatud tõendist, millest nähtuvalt käis noorem laps 3–4 korda nädalas eripedagoogi juures, arendamaks rootsi keelt lugemises, rääkimises ja kirjutamises, ei nähtu, et nooremal lapsel oleks Rootsi koolis või rootsi keelega selliseid raskusi, mis välistaks tema tagastamise Rootsi Kuningriiki (II kd, tl 115, tõlge tl 120). Laste ema väited, et pere plaanis 2015. aastal Eestisse elama kolida, on tõendamata. Euroopa Kohtu praktika järgi peab vanemate kavatsus lastega teatud liikmesriiki elama asuda väljenduma konkreetsetes aktiivsetes meetmetes (vt 2. aprilli 2009 kohtuotsus A, C-523/07, EU:C:2009:225, p 40, 28. juuni 2018 kohtuotsus HR, C‐512/17, EU:C:2018:513, p 46). Laste isa ei ole laste ema kolimise väidet kinnitanud. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks, et laste vanemad kavatsesid 2015. aastast alates Eestisse kolida, arvestades, et laste ema oli lastega Eestis 2017–2018 ühe õppeaasta ja seejärel naasti Rootsi, kus lapsed alustasid kooliteed (I kd, tl 135 pöördel). Jääb selgusetuks, miks laste ema on Eestis elanud koos lastega
2-22-13962 sotsiaaleluruumis, kui pere on määruskaebuse kohaselt 2015. aastal soetanud Saaremaale XXX külla kinnistu, kuhu ehitati ka elumaja. Asjaolu, et lastele osutatakse Eestis alates nende kinnipidamisest vajalikke teenuseid, ei ole asjakohane kinnipidamisele eelneva hariliku viibimiskoha kindlaksmääramisel. Kuna lastel ei saa olla mitut harilikku viibimiskohta, nad on Eestis viibinud lühiaegselt ja esitatud asjaolud ning tõendid ei kinnita nende tugevamat seotust Eestiga, on maakohus õigesti tuvastanud, et lapsed on tihedamalt seotud Rootsi Kuningriigiga, mistõttu tuleb see lugeda laste harilikuks viibimiskohaks.
20.Maakohus tuvastas, et laste isa lubas laste emal lastega Eestisse tulla üksnes koolivaheajaks üheks kuuks, kuid kauemaks Eestisse jäämiseks laste isa nõusolekut ei andnud. Laste ema on määruskaebemenetluses väitnud, et Rootsis oli talle ja lastele määratud andmete salastatuse kaitse ja seetõttu ei pidanud ta teatama elukoha vahetusest (II kd, tl 117–119). Ringkonnakohus leiab, et andmete salastatuse kaitse ei asenda laste isa nõusolekut laste Eestisse elama jäämiseks. Seega on maakohus leidnud õigesti, et laste ema hoiab lapsi Eestis õigusvastaselt kinni.
21.Määruskaebuses leitakse, et lastel on Eestis kasvamiseks kõik võimalused ja Eestis on tagatud neile vajalikud teenused. Ka eestkosteasutus on enda seisukohtades rõhunud peamiselt sellele, et lastel on laste emaga turvaline ja stabiilne kasvada ning tagatud on kõik eluks ja arenguks vajalik. Ringkonnakohus selgitab, et viidatu puhul ei ole tegemist asjaoludega, mis annaks aluse jätta lapsed tagastamata. Juhul, kui tuvastatud on lapse õigusvastane äraviimine või kinnihoidmine, saab kohus lapse tagastamata jätta üksnes konventsiooni art-s 13 sätestatud alustel, st kui tõendatud on, et avaldaja on jätnud lapse kinnipidamisel oma hooldusõiguse teostamata või nõustunud lapse kinnihoidmisega (lg 1 lit a) või et lapse tagasitoomine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse olukorda (lg 1 lit b). Samuti võib kohus keelduda lapse tagastamist nõudmast, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi tulla (lg 2). Lisaks võib art 20 kohaselt lapse tagastamisest art 12 alusel keelduda, kui taotluse saanud riik järgib inimõiguste ja põhivabaduste neid printsiipe, mille kohaselt ei saa last tagastada. Seega ei saa seadusest tulenevalt olla laste tagastamata jätmise aluseks asjaolu, et laste kasvatamiseks Eestis on kõik võimalused olemas ja neile on tagatud vajalikud teenused. Ringkonnakohtul puudub põhjus kahelda, et lastele on ka Rootsis vajadusel erinevad tugiteenused tagatud. Vastupidiseid asjaolusid ei ole asjas esitatud. Vanemate toimetulek ja võimalused laste eest hoolt kanda kuulub hindamisele vanemate vahelises hooldusõiguse vaidluses. Seetõttu on asjakohatu ka määruskaebuse väide, et maakohus ei ole arvestanud vanemate senist osalemist laste kasvatamisel ning nende eest hoolitsemisel. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastavad määruskaebuse väited praeguses asjas tähelepanuta.
22.Laste ema ja eestkosteasutuse määruskaebemenetluses esitatud väidetest saab järeldada, et nende hinnangul välistab laste tagastamise Rootsi Kuningriiki konventsiooni art 13 lg 1 lit b. Riigikohus on selgitanud, et konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid erandlikel juhtudel, st juhul, kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt tema heaolu. Seejuures peab oht lapse heaolule olema erakordne, piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel ei saa jätta last tagastamata üksnes seetõttu, et lapsele on oluline ema hoolitsus, laps on seni pidevalt olnud koos emaga ning tal puudub isaga üksi elamise kogemus. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b avara tõlgendamise korral oleks kahjustatud konventsiooni eesmärgi saavutamine (vt Riigikohtu
2.detsembri 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-7510, p 19 ja 6. detsembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 18).
23.Maakohus on asjakohaselt hinnanud laste ema esitatud väiteid laste isa vägivaldsuse ja alkoholi- ning hasartmängusõltuvuse kohta, sellega seonduvaid tõendeid ja laste isa
2-22-13962 vastuväiteid. Maakohus on analüüsinud ka laste sotsiaalset tausta kajastavaid Rootsi Östhammari sotsiaalhoolekande uurimismenetluse dokumente. Maakohus on põhjendatult leidnud, et arvestades esiletoodud asjaolusid ja esitatud tõendeid, ei ole alust konventsiooni art 13 lg 1 lit b kohaldamiseks. Samuti puuduvad lastele määratud esindaja arvates asjas tõendid, millest nähtuks või mille pinnalt saaks teha järeldusi, et laste isa on või on olnud laste suhtes vägivaldne. Laste isa on välja toonud, et kui ta sõitis 31. oktoobril 2022 koos noorema lapsega Rootsi, kontrollisid sadamas politseiametnikud, et lapse heaolu oleks tagatud ja et Rootsi sõitmine oleks ka tema soov. Eeltoodu leidis Politsei- ja Piirivalveameti vastuskirjast nähtuvalt ka kinnitust (II kd, tl 134). Seega on vähemalt noorema lapse heaolu ja vastuvõtlikkust tema isa suhtes hiljuti Eestis kontrollitud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et ka Rootsi Uppsala maakohus on laste elukoha laste isa juurde määramisel olnud teadlik laste ema väidetest laste isa alkoholi tarvitamise ja vägivaldsuse kohta, kuid see ei takistanud kohtul laste elukoha määramist laste isa juurde (Uppsala maakohtu 24. veebruari 2023 otsus, II kd, tl 153 – 154 pöördel). Rootsi kohus leidis, et oht laste isa või tema lähedase poolt varasemalt või tulevikus vägivalla tarvitamise kohta on väike (II kd, tl 154 pöördel). Lastel tekkinud stressi ja ärevust, mida kirjeldatakse Saaremaa Toetava Hariduse Keskuse vastuskirjas (II kd, tl 145 – 145 pöördel), ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik tõenditele tuginedes järeldada laste isa vägivaldsusest või vastumeelest Rootsi tagasipöördumise vastu, vaid eelkõige laste pidevast elukorralduse muutusest ja vanematevaheliste konfliktide vahele sattumisest. Eestkosteasutuse ja laste ema väited, et laste isa või tema elukaaslane on noorema lapse suhtes olnud tema Rootsis viibimise ajal vägivaldsed, on tõendamata. Eestkosteasutus esitas kuvatõmmise noorema lapse 15. jaanuaril 2023 tehtud kõnedest kell 2 öösel (II kd, tl 124). Eestkosteasutuse esitatud epikriisist nähtuvalt oli nooremal lapsel 19. jaanuaril 2023 kaks kollakat ebaselgelt piirdunud hematoomi mõõtmetega ca 1,5 cm diameetrit parema küünarvarre dorsaalpinnal ja ca 1,5 cm x 1 cm vasaku reie eespinnal (II kd, tl 126 pöördel). Laste isa suhtes alustati nimetatud intsidendiga seoses kriminaalasi kuriteo kvalifikatsiooniga karistusseadustiku § 121 lg 2 p 2 järgi (II kd, tl 144). Kriminaalmenetlus aga lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 ja § 206 alusel (II kd, tl 147), mille kohaselt kriminaalmenetlust ei alustata, kui puudub kriminaalmenetluse alus. Laste isa on esitanud ka karistusregistri väljavõtte, mille kohaselt tal 23. detsembri 2022 seisuga kehtivad karistused puudusid (II kd, tl 102). Samuti on tõendamata laste ema väited, et laste isa püüdis last koolist füüsilist jõudu ja vägivalda kasutades kaasa viia. Nimetatud väidet ei kinnita ka eestkosteasutuse 3. aprilli 2023 kirjalik kokkuvõte juhtunust. Seega ei ole ka määruskaebemenetluses välja toodud tõsiseltvõetavaid väiteid ega tõendeid laste isa vägivaldsuse kohta laste suhtes. Laste ema väited selle kohta, et laste isa ei ole suutnud ega suuda tulevikus tagada laste heaolu, ei anna alust jätta lapsi tagastamata. Laste ema on esitanud määruskaebemenetluses tõendina foto nooremast lapsest, kes on laste ema selgituse kohaselt ilmastikule mittevastavalt riides (II kd, tl 48). Samuti esitas laste ema kuvatõmmised vestlusest laste isaga, kus laste ema küsib noorema lapse ravimite kohta ajal, kui noorem laps viibis laste isa juures Rootsis (II kd, tl 42, 44–46). Nimetatud tõenditelt ei nähtu, et noorema lapse või mõlema lapse tervis võiks sattuda Rootsis ohtu. Asjas ei ole esitatud tõendeid ega väited, mille põhjal saaks kindlalt väita, et laste isa ei tagaks lastele vajadusel arstiabi ega hoolitseks nende tervise eest. Täiendavalt on laste ema väitnud, et laste isa ei pruugi tagada noorema lapse koolikohustust. Samas on laste isa esitanud väljavõtted laste e-kooli keskkonnast, millest nähtuvalt on lapsed just Eestis elamise ajal koolist väga palju puudunud (II kd, tl 96–101, 139–141, 167–169, 170–180). Laste ema enda 20. jaanuaril 2023 esitatud tõendist nähtub, et noorem laps sai Rootsis viibimise ajal
2-22-13962 täiendavalt rootsi keele tunde (II kd, tl 115, tõlge tl 120) ja laste isa esitatud tõendist, et laste ema võttis noorema lapse 17. jaanuaril 2023 koolist ära (II kd, tl 136–137). Seetõttu ei pea laste ema kahtlus laste isa poolt laste koolikohustuse täitmata jätmise kohta paika. Laste ema ei ole toonud esile muid konkreetseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et laste isa ei suuda tagada laste heaolu, ega neid tõendanud. Kuna laste isa vägivaldsus laste vastu või muu oluline tagastamisega seonduv oht lastele on tõendamata, ei esine konventsiooni art 13 lg 1 lit b sätestatud alust laste tagastamata jätmiseks. Seega otsustas maakohus õigesti laste tagastamise Rootsi.
24.Laste ema ja eestkosteasutus on menetluses tuginenud väitele, et lapsed ei soovi Rootsi tagasi minna. Laste ema väitel on maakohus jätnud tähelepanuta vanema lapse soovi elada emaga Eestis, mitte Rootsis ja isaga. Konventsiooni art 13 lg 2 järgi saab keelduda lapse tagastamist nõudmast, kui laps ei soovi tagasi minna, üksnes juhul, kui ta on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada. Sõltumatu seisukoha kujunemiseks peab laps olema saavutanud piisava vanuse ja küpsusastme ning igal konkreetsel juhul tuleb hinnata lapse vanust ja küpsusastet ning selgitada välja, kas need on piisavad selleks, et lapsel oleks kujunenud välja iseseisev tahe. Maakohus on põhjendanud, et vanema lapse arvamusega ei saa arvestada seetõttu, et maakohus veendus peale vanema lapse ärakuulamist, et lapse vanus ja küpsus ei ole jõudnud sellisele arengutasemele, millisel juhul saaks tema arvamusega arvestada. Maakohus on esitanud piisavad põhjendused selle seisukoha kinnitamiseks. Ringkonnakohus kuulas 5. aprillil 2023 ära noorema lapse. Noorem laps oli suhtlemisel avatud, kuid tal ei ole välja kujunenud harjumust arutleda ega oma arvamust avaldada teda ümbritseva suhtes. Seega noorema lapse vanust, mis oli ärakuulamise hetkel kaheksa aastat, ja küpsusastet hinnates, veendus ringkonnakohus, et noorema lapse vanus ega arengutase ei võimalda iseseisvalt enda tahet avaldada. Seetõttu ei esine alust konventsiooni art 13 lg 2 alusel laste tagastamisest keeldumiseks.
25.Kuigi lapse tagastamata jätmiseks annab aluse ka konventsiooni art 20, ei ole praegusel juhul alust selle sätte kohaldamiseks ning menetlusosalised ei ole sellele alusele ka tuginenud. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, mille järgi võiks laste tagastamist takistada üldiste inimõiguste ja põhivabaduste ning lapse õiguste turvalisusele, haridusele ja tervise kaitsele järgimine.
26.Määruskaebuses on maakohtule ette heidetud ka õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, kuna laste emal ei võimaldatud lõplikke seisukohti esitada. Laste ema ei ole aga esile toonud, kuidas on lõpliku seisukoha esitamiseks tähtaja määramata jätmine mõjutanud praeguses asjas tehtud lahendit. Maakohus määras 1. novembril 2022 menetluskulude nimekirjade esitamiseks ja nendele vastuväidete esitamiseks tähtajad 7. ja 10. novembrini 2022 ning teatas lahendi tegemise aja. Laste ema ei esitanud määratud kuupäevadeks ühtegi sisulist seisukohta. Samuti oli laste emal võimalik maakohtus esitamata jäänud seisukohad esitada määruskaebuses.
27.Maakohus ei ole vaidlustatud määruses kindlaks määranud määruse sundtäitmise korda. Selleks, et tagada lahendi täitmine, tuleb kohtulahendi resolutsioonis ette näha ka see, mis saab juhul, kui laste ema jätab vabatahtlikult lapsed välisriiki tagastamata ning rikub seejärel kohtulahendist tulenevat alternatiivset kohustust anda laps kohtulahendiga kindlaks määratud tähtaja jooksul isale üle. TMS § 179 lg-st 4 tulenevalt võib kohtutäitur kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes kohtulahendi alusel. Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine
2-22-13962 ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-14, p 22).
28.Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal kindel, et laste ema asub laste tagastamiseks kohustavat määrust vabatahtlikult täitma. Kohtulahendi kiire täitmine on vajalik konventsiooni eesmärgist lähtuvalt ning on laste huvides. Seetõttu peab ringkonnakohus vajalikuks vastavalt TMS § 179 lg-le 4 näha määruse resolutsioonis ette kohtutäituri õiguse rakendada vajadusel laste ema kui laste tagastamiseks kohustatud isiku suhtes vahetut jõudu ning täiendada seega vaidlustatud määruse resolutsiooni. Arvestades luba kasutada kohustatud isiku suhtes jõudu, annab ringkonnakohus kohtutäiturile täiendavalt TMS § 28 lg 2 alusel loa siseneda määruse täitmiseks laste ema valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida. Vastavalt TMS § 28 lg-s 3 sätestatule peavad ruumide ja maatüki läbiotsimist taluma ka isikud, kelle kaas- või otseses valduses ruum või maatükk on. Ringkonnakohus selgitab, et TMS § 179 lg-te 1 ja 2 kohaselt teeb kohtutäitur lapse üleandmise asjas täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks. Kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, teeb kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku kohustatud isiku trahvimiseks. Hagita menetluses on avaldajaks sissenõudja ja puudutatud isikuks võlgnik. Trahv nõutakse sisse riigieelarvesse. Kohtutäituril on õigus kohustatud isikut TMS § 179 lg-test 21–23 tulenevalt trahvida või määrata talle arest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
29.TsMS § 173 lgs-t 1 juhindudes märgib ringkonnakohus määruskaebemenetluses kantud menetluskulude jaotuse.
30.Eesti Vabariik on konventsiooniga ühinedes teinud konventsiooni art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni, mille kohaselt ei võta riik endale kohustusi seoses art 26 teises lõikes nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. Riigikohus on art 26 tõlgendamisel selgitanud, et olukorras kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi, kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS § 172 lg 1 (vt Riigikohtu 15. märtsi 2017 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 25).
31.TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus jätta hagita perekonnaasja menetluse kulud täielikult või osaliselt riigi kanda.
32.Laste emale ning lastele riigi õigusabi korras määratud esindajate kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 järgi Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 alusel jätta menetlusosaliste endi kanda, kuna vaidluse sisu arvestades ei ole praeguses asjas võimalik kindlaks teha menetlusosalist, kelle kahjuks või huvides lahend tehakse. Seetõttu on õiglane jätta iga menetlusosalise kulud tema enda kanda. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus
2-22-13962 neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi esindajate tasutaotlused lahendab kohus eraldi määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.