Jagada N. K. ja A. K. abielu kestel soetatud ühisvara järgmiselt:
2.1 N. K. ainuomandisse jätta sõiduauto väärtusega 2500 eurot:
Hyundai Tucson (reg. märk XXX),
2.2 Välja mõista N. K.lt hüvitis A. K. kasuks 1250 (üks tuhat kakssada viiskümmend) eurot.
3.Tunnistada korteriomand asukohaga XXX (registriosa nr. XXX) N. K. lahusvaraks ja jätta N. K. ainuomandisse. A. K. on kohustatud andma tahteavalduse / nõusoleku kinnistusraamatus omaniku kande muutmiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse korteri
asukohaga XXX (registriosa nr XXX) ainuomanikuna kinnistusraamatusse N. K.. A. K. tahteavaldust asendab jõustunud kohtuotsus käesolevas tsiviilasjas.
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
N. K. HAGI
1.N. K. esitas Viru Maakohtule hagi abielu lahutamise ja ühisvara jagamise nõudes. Abielu lahutati käesolevas tsiviilasjas osaotsusega 31.01.2023.a Otsus jõustus abielulahutuse nõude osas 03.03.2023.a.
2.N. ja A. K. abielu sõlmiti 07.07.1990.a Kohtla-Järve Perekonnaseisuaktide büroos. Abielusuhted lõppesid aastaid tagasi - 2017. aastal. Kumbki elab oma elu. Kostja ei tööta üle 2 aasta, tööd ei otsi, elab hageja kulul, asotsiaalne. Hagiavalduse kohaselt elasid pooled pärast abiellumist hageja oma vanemate korteris XXX. See oli 4-toaline korter, mille hageja isa sai töökoha kaudu. Hageja koos vanematega elas selles korteris üle 10 aasta. Pärast abielu elasid pooled koos oma pojaga mitu aastat koos hageja vanematega selle 4- toalises korteris. 1993. aastal vahetasid hageja vanemad XXX korteri kahe korteri vastu, hageja ja kostja koos pojaga läksid elama XXX korterisse. Hageja vanemad kolisid 3- toalisesse korterisse aadressil XXX. Korterid erastasid hageja ja hageja vanemad, 2-toaline korter erastati hageja nimele ja 3toaline hageja isa nimele. Erastamist korraldasid hageja vanemad oma rahvakapitali kaartidega (kollased kaardid) ja rahaliste vahenditega. Kostja korteri erastamisel ei osalenud ei rahaliselt ega kollaste kaartidega. 2008. aastal andsid hagejad oma 3-toalise korteri hagejale ja kostjale ning vastu said poolte 2toalise, tehing tehti notariaalselt. Kuigi kostja korterite omandamisel mingil moel ei osalenud, kanti ta ühisomanikuna kinnistusraamatusse ning korterist sai poolte ühisvara. Kostjal endal on olemas 2-toaline korter XXX, 2007. a andis selle korteri talle kostja ema Maria K., kes ise viibib käesoleval ajal vanurite hooldekodus. Korter seisab tühjalt. Hageja palub korter XXX, milles hageja ja kostja elavad, tunnistada hageja lahusvaraks kuna faktiliselt soetasid selle hageja vanemad. Poolte ühisvarasse kuulub veel sõiduauto Hyundai 2004. a väljalase, reg märk XXX. Avaldaja hindab selle väärtuseks 2500 eurot. Hageja on nõus sõiduauto jätmisega tema ainuomandisse ning on valmis maksma hüvitist kostjale 1250 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta poolte enda kanda, välja arvatud riigilõiv, mille väljamõistmist taotleb kostjalt.
KOSTJA A. K. VASTUVÄITED
4.A. K. hagiga nõus ei olnud. Kirjalikku seisukohta hagile ei esitanud. Kohtuistungil 30.01.2023.a leidis, et kui abielu lahutatakse, siis XXX korter peaks minema abikaasade vahel ikkagi pooleks. Kostja kinnitas, et XXX korter saadi vahetamisel hageja vanematega. Kostja kinnitas ka seda, et ka 2-toaline korter, kus nad hagejaga varem elasid (ehk XXX) omandati vahetustehinguga, kuid ei mäleta, kes selle erastas. Hageja pakkus kohtuistungil kostjale kompromissina korteriomandi eest hüvitist 3000 eurot, kuid kostja sellega ei nõustunud. Kostja ei vaielnud vastu sellele, et müüa maha sõiduauto ja vahendid jagada pooleks.
5.Kohus andis kohtuistungil 30.01.2023.a. kostjale tähtaja vastuhagi esitamiseks, juhul kui soovib vara muul viisil jagada. Kohus märkis, et kui kohtu antud tähtajaks kostja vastuhagi ei esita, lahendab kohus hageja hagi. Kostja vastuhagi ei esitanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste selgitused, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et N. K. hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
7.Poolte abielu sõlmiti 07.07.1990.a Kohtla-Järve Perekonnaseisuaktide büroos ja selle kohta on tehtud kanne nr 399 (tl 26) Abielu lahutati Viru Maakohtu 31.01.2023 otsusega käesolevas tsiviilasjas (tl 51-53). Kohtuotsus jõustus 03.03.2023.a. Vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 66 lg 2 lõpeb abielu kohtus abielu lahutamise korral päeval, mil kohtuotsus jõustub. Kohtuotsus jõustus 03.03.2023.a, seega lõppes poolte abielu 03.03.2023.a. PKS § 35 lp 3 kohaselt lõpeb varaühisuse varasuhe, kui abielu lahutatakse (PKS § 35 p 3).
8.Poolte vahel abieluvaralepingut sõlmitud ei olnud. Varaühisuse korral lähevad abikaasade ühisomandisse abielu kestel omandatud esemed ja muud varalised õigused (PKS § 25). Ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (PKS § 37 lg 11) ja jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti (§ 37 lg 3). Ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (PKS § 38). Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses (VÕS) kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele abikaasade vahelistes suhetes kohaldatakse perekonnaseaduses vara jagamise kohta sätestatut. Kuivõrd poolte abielu lõppes 03.03.2023.a, siis tuleb ühisvara koosseis kindlaks teha abielu lahutamise aja seisuga (abielu lõppemise aja seisuga). Riigikohus on märkinud, et ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (vt Riigikohtu 02.06.2010.a. lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-38-10). Kehtiva PKS-i § 210 lg 2 järgi asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne PKS-i jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust.
9.Vastavalt PKS § 37 lg 1 jagavad abikaasad varaühisuse lõppedes ühisvara omavahel Sama paragrahvi 3. lõike järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 1 tulenevalt jagatakse kaasomandi lõpetamisel asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kaasomandi jagamise viisid sätestab AÕS § 77 lg 2, mille kohaselt kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel. Kaasomandi lõpetamise asjades saab kohus AÕS § 77 lg 2 alusel valida vaid sellise asja jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt Riigikohtu 03.10.2018 lahend tsiviilasjas 2-16-15236/59 p 18; 10.05.2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 10). Kostjal tuleb tema soovitavad kaasomandi lõpetamise viisid esitada vastuhagis (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.10.2005. a otsus asjas nr 3-2-1-102-05, p 15; 04.09.2012 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-95-12). Kostja A. K. ei ole käesolevas tsiviilasjas vastuhagi esitanud, kuigi vaidles vastu ühisvara jagamise viisile, sh ühisvara koosseisule. Kohus andis kostjale tähtaja vastuhagi esitamiseks, kuid kostja seda ei teinud (tl 49).
10.Pooled ei vaidle selle üle, et ühisvara hulka kuulub sõiduauto Hyundai Tucson reg. märk XXX (tl 25) Kohtuistungil 30.01.2023.a. märkis hageja, et sõiduauto võib jätta ka kostja ainuomandisse, kuid lõppseisukohas soovis sõiduauto jätmist enda omandisse ning avaldas valmisolekut tasuda kostjale omandi kaotamise eest hüvitist pooles osas ehk 1250 eurot (hageja hinnangul on sõiduauto väärtus käesoleval ajal 2500 eurot). Kostja ei vaielnud vastu sõiduki väärtusele, avaldas vaid, et müüvad hagejaga sõiduauto ise ära ja vahendid jagavad pooleks kokkuleppel. Arvestades poolte vahel mistahes suhtluse puudumist, samuti kostja apaatsust (ka kohtuistungile ilmumiseks tuli kostja suhtes kohaldada sundtoomist) ei pea kohus tõenäoliseks ega mõistlikuks vara jagamist (sõiduauto müüki ja müügist saadud vahendite jagamist) poolte kokkuleppel. Kostja ei avaldanud kohtuistungil ka omapoolset soovi sõiduauto jätmiseks pärast ühisvara jagamist kostja ainuomandisse. Kohus jätab sõiduauto hageja omandisse ning mõistab hagejalt välja kostja kasuks hüvitise 1250 eurot (arvestades sõiduauto hinnangulist väärtust 2500 eurot).
11.Hageja palub korteri asukohaga XXX (registriosa XXX tunnistada hageja lahusvaraks ja jätta hageja ainuomandisse. Kostja märkis kohtuistungil, et korter tuleks jagada pooleks. Hageja pakutud kompromissvariandiga (korteri jätmisega hageja ainuomandisse ja hüvitise saamisega korteri eest 3000 eurot), kostja ei nõustunud (tl 49 pöördel). Hageja väitel elasid pärast abiellumist pooled esialgu hageja vanematega koos viimastele kuuluvas korteris asukohaga XXX. 1993. aastal vahetasid hageja vanemad XXX korteri kahe korteri vastu, hageja ja kostja koos pojaga läksid elama XXX korterisse. AS Elamu ja N. K. sõlmisid 06.12.2996.a ostu-müügilepingu, mille kohaselt Natalia K. ostjana omandas korteri Kohtla-Järvel Põhja allee 7-24 (tl 8) AS Elamu ja V. K. (hageja isa) sõlmisid 18.02.1997.a. ostu-müügilepingu, mille kohaselt V. K. ostjana soetas korteri XXX (tl 9) Korterite omanikena olid kinnistusaraamatusse kantud vastavalt N. K. ja V. K. (tl 61-63 ja 6466).
Hageja väitel korraldasid erastamist tema vanemad oma rahvakapitali kaartide (kollased kaardid) ja rahaliste vahenditega. Kostja korteri erastamisel ei osalenud ei rahaliselt ega ka oma tööaastatega kuigi pooled olid korteri (XXX) erastamise ajal abielus.
Kohus möönab, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid selles, et korterite erastamiseks kasutati vaid tema vanemate tööaastaid. Küll aga kinnitas kostja kohtuistungil, et kolmetoalise korteri XXX said nad vahetustehinguga hageja vanematelt ning ka 2- toalise korteri XXX, said nad vahetustehinguga (tl 49 pöördel).
12.Kehtiva PKS § 27 lg 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Vaidlust ei ole selles, et korteri Põhja allee 7-55 omandasid pooled 2008. aastal, seega abielu ajal. Riigikohus on märkinud, et enne 1. juulit 2010 tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu 25.05.2011 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11). Korteri omandamise ajal kehtinud PKS (1995) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. PKS (1995) § 15 lg 1 sätestas, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Tulenevalt PKS (1995) § 19 lg 2 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest muuhulgas kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel Vallasasjana omandas XXX korteri N. K. (tl 8). Korteri omanikuna kanti 2006. aastal kinnistusraamatusse N. K.. Korteri kinnistamise ajal kehtinud eluruumide erastamise seaduse (EES) § 211 kohaselt on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Vallasasjaks olnud korteri kinnistamisel kantakse kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna EES § 211 ja § 214 lg 5 järgi isik, kes on vallasasjast korteri omanik (vt Riigikohtu 21.03.2005.a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05) Riigikohus on märkinud, et üksnes vallasasjaks olnud eluruumi kui ühe abikaasa lahusvara kinnistamisel abielu ajal ei teki EES § 211 ja PKS § 15 lg 1 koosmõjus abikaasade ühisomandit (vt Riigikohtu 03.10.2007.a. lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-7707). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et XXX korter kuulus N. K. lahusvarasse.
13.23.01.2008.a sõlmisid pooled ning V. K. ja L. K. korteriomandite vahetuslepingu ja asjaõiguslepingud, mille kohaselt tehingu tulemusena omandasid tehinguga Natalia K. ja A. K. korteri asukohaga XXX (tl 16-24). Vahetustehinguga lugesid lepingupooled vahetatavate korterite väärtused võrdseks (lepingu p 4.1) Kinnistusraamatusse kanti XXX korteri ühisomanikena N. ja A. K.. Kuivõrd kohus leidis, et XXX korter kuulus N. K. lahusvarasse, ei saanud vahetustehingu, millesse abikaasad ühiseid vahendeid ei panustanud, tulemusena ühe abikaasa lahusvarast saada abikaasade ühisvara. Kostja ei ole kohtu ette toonud, ega tõendanud ka asjaolu, et vahetustehingu alusel saadud korterit XXX abielu ajal oluliselt parendati, mille tõttu oleks võimalik vara väärtuse muutumist (väärtuse vahe soetamisel ja jagamisel) abikaasade ühisvara jagamisel arvestada. Kui asi on omandatud nii ühe abikaasa lahusvara kui ka poolte ühisvara arvel, tuleb see jagada jagamise aja väärtuses, võttes aluseks ühe abikaasa lahusvara ja abikaasade ühisvara osale vastava suhte ühisvara omandamisel (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-38-07)
Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et korter asukohaga XXX Kohtla-Järvel tuleb lugeda hageja lahusvaraks ning jätta N. K. ainuomandisse.
14.Kohus kohustab A. K.t andma tahteavalduse /nõusoleku kinnistusraamatus omaniku kande muutmiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse korteri ainuomanikuna kinnistusraamatusse N. K.. AÕS § 641 sätestab, et kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Kande tegemiseks on kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 järgi nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. A. K. tahteavaldust asendab käesolev kohtuotsus. Menetluskulude jaotus
15.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vastavalt PKS § 164 lg 1 kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.