Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

ii. iii. iv. v. vi.

vii. viii. ix.

x. xi.

Laps veedab emaga aega iga paarisnädalavahetuse alates reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni. Ema võtab lapse kodust reedel hiljemalt kell 17.00 paiku ja toob koju pühapäeva õhtul hiljemalt kell.18.00. Vanemate kokkuleppel võib laps veeta emaga aega ka muul ajal ja viisil. Jõulud 24.12-26.12 veedab laps paaris aastal emaga. Uusaasta 31.12-2.01 veedab laps paaritul aastal emaga. Isadepäeva veedab laps alati isaga ja emadepäeva veedab laps alati koos emaga. Suvised puhkuseplaanid kooskõlastavad vanemad eelnevalt, arvestades siinjuures lapse soove. Samuti arvestavad vanemad üksteise soovide ja võimalustega. Lapse sünnipäeval on mõlemal vanemal õigus kontakteeruda lapsega. Kummalgi on õigus osaleda lapse sünnipäevapeol, mis on korraldatud sõpradele, olgu siis korraldatud ema või isa poolt, või vanemate kokkuleppel nende poolt ühiselt. Vanem võib minna lapsega puhkusereisile välisriiki üksnes teise vanema kirjalikul nõusolekul. Kummalgi vanemal on kohustus teatada oma kontaktandmete muutumisest viivitamatult teisele vanemale. Kumbki vanem austab lapse kiindumust teise vanemasse ja hoiab lapse juuresolekul teise vanema halvustamisest ning lapsest eemalviibiva vanema suhtes hirmu ja vastumeelsuse kujundamisest. Kumbki vanem ei mõjuta last emotsionaalsete põhjendustega tegema valikuid vanemate vahel. Vanemad tagavad, et ka kolmandad isikud ei kahjustaks vanema ja lapse vahelisi suhteid. Lapsel on õigus suhelda ema ja isaga telefoni teel kui ka sotsiaalvõrgustiku kaudu igapäevaselt ja kumbki vanem ei tohi selleks teha mistahes takistusi. Käesolevas suhtluskorras nimetamata lapsega suhtlemist puudutavates küsimustes lähtuvad pooled mõistlikkuse põhimõttest, arvestades laste parimaid huve.

Isa vaidles ema avaldusele vastu. Ema takistas isal lastega suhelda ja ei soovinud isaga arvestada. Ema ebastabiilne ja ründav käitumine mõjutas halvasti laste vaimset tervist. Ema karjus, oli ründav ja keelas lastel isaga suhelda ning ema käitumise tõttu polnud temaga võimalik mingeid kokkuleppeid sõlmida. Isa oli valmis ise lastega tegelema. Ema avaldus ja vastuväited isa avaldusele

Esindaja leidis, et puudusid asjaolud, miks oleks laste huvides põhjendatud nende hooldusõiguse täielik või osaline üleandmine ühele vanematest. Vanemate vahel puudus erimeel laste koolide ja tervishoiuteenuste valiku osas ning praeguseks jõudsid nad ka kokkuleppele selles, et lapsed viibisid vaheldumisi ühe nädala ema ja isa elukohas. Selline elukorraldus vastaks eelkõige laste huvidele ja nende soovidele.

sobida. Poega leidis, et selline nädal ühe ja nädal teise vanema juures sobib nii temale endale kui ka tema õele kõige paremini. Vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ei olnud otstarbekas, et välistada olukord, kus üks vanematest saaks üksi otsustada enda ja laste elukoha või haridusküsimusi ning koliks elama kuhugi, kus puuduvad võimalused pojale vajaliku hariduse andmiseks ja tütrele teise kooli õppima panekuks. Hooldusõigus pidi vanematele jääma elukohavaliku ja laste hariduse osas ühine, et tagada laste huvid kõige paremal viisil. Lapsed soovisid praeguse elukorralduse jätkamist. Poeg oli 16 aastat vana ning tema arvamusega tuli arvestada. Vanemate vahel kokkulepitud suhtluskorra järjekindel ja püsiv täitmine andis lastele kindlustunde.

Lapsed elavad ühe nädala kaupa kummagi vanema juures (nädal emaga, järgmine nädal isaga jne). Lapsed võivad vanema juures viibimise ajal igapäevaselt teise vanemaga suhelda elektrooniliste sidevahendite kaudu, sh sotsiaalmeedias. Paaritutel aastatel on lapsed 22.- 24. detsember emaga ja 30.detsember - 01.jaanuar isaga, paarisaastatel vastupidi.

iv. v.

vi.

vii.

viii.

Emadepäeva ja ema sünnipäeva on lapsed emaga ja isadepäeva ning isa sünnipäeva isaga, olenemata sellest, kumma vanema juures lapsed graafikujärgselt viibivad. Kumbki vanem võib viibida koos lapse sünnipäeva kuupäeval või eelneval või järgneval päeval lapsega kuni kolm tundi, olenemata sellest, kumma vanema juures laps graafikujärgselt viibib. Kummagi lapse haigestumisest sellisel viisil, mis takistab teda teise vanema juurde või kooli minemast, tuleb eemalviibivat vanemat koheselt teavitada. Lapse raskest haigestumisest tuleb eemalviibivat vanemat koheselt teavitada. Kumbki vanem annab teisele vanemale reisimiseks nõusoleku. Teist vanemat tuleb reisi ajast ja sihtkohast teavitada esimesel võimalusel, aga hiljemalt 2 nädalat enne reisi. Üldjuhul reisib vanem lastega ajal, mil lapsed peaksid olema suhtluskorra järgi selle vanema juures. Kumbki vanem ei räägi lastele teisest vanemast halba. Vanemad ei tülitse laste juuresolekul.

Kohus lahendas avaldused perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg 1, § 137 lg-te 1, 2 ja 3, § 143 lg 1 ning lastekaitseseaduse (LasteKS)§ 21 lg 1 alusel. Vanemate vahel ei olnud suuri vaidlusi laste terviseküsimustes. Kuna hooldusõigus oli ühine, siis olid vanemad olnud olukorras, kus nad pidid laste tervisega seotud küsimustes koostööd tegema ja nad olid seda ka teinud. Laste huvides ei olnud, et kumbki vanem üksi terviseküsimusi otsustaks, sest mõlemad vanemad olid adekvaatsed ja hoolisid laste tervisest. Laste haridusega seotud küsimustes ei olnud alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Mõlemad lapsed said võimekohast haridust. Poeg õppis Tallinna XXX Kooli kõnepuuetega laste klassis tavalise õppekava alusel. Tütar õppis tavakoolis, ZZZ Koolis. Lapsed tulid õppimisega hästi toime. Mõlemast koolist hinnati laste toimetulekut heaks. Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks laste haridusega seotud küsimustes ei olnud samuti alust. Nii pojal kui ka tütrel oli mõlema vanemaga emotsionaalselt lähedane suhe. Mõlemad vanemad hoolisid lastest ja mõlemad olid ka üksi võimelised laste eest hoolitsema. Laste elu oli käesoleval ajal hästi korraldatud ning nende olmelised ja emotsionaalsed vajadused olid samuti tagatud. Emal ja tütrel olid lähedased suhted. Kui tütar hetkel ei tahtnud ema juurde minna, siis tuli nende suhtlemist eriliselt toetada. Tütre huvides oli, et mõlemad vanemad hoolitseksid ta eest. Käesoleval juhul polnud tütre soov elada ainult koos isaga tema huvides. Väga võimalik oli, et selline soov oli hetkeline ja mööduv. Mõlemad vanemad olid vanemlikult väga võimekad ja lastele vajalikud. Lapsed elasid alates 2017 oktoobrist nädala kaupa kummagi vanema juures. Ema soovis, et lapsed elaksid ainult tema juures. Eestkosteasutuste ja laste esindaja poolt esitatud arvamustest nähtuvalt oli laste huvides elukoht kahes kohas. Seda eelkõige seetõttu, et vanemate suhted olid väga keerulised, mõlemad hindasid oma vanemlikke oskusi teisest vanemast paremaks ja pidasid ennast teisest vanemast võimekamaks. Ühe elukoha korral kannataks laste suhe teise vanemaga. Mõlemal vanemal oli lastele igapäevaselt palju anda. Lapsed ei peaks kummagi vanema hoolitsusest ilma jääma. Laste viibimiskoha määramisel ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alust ei olnud. Kohus määras suhtluskorra selliselt, et lapsed viibisid kummagi vanema juures võrdse aja ja vanema juures viibimise ajal tagab vanem laste igapäevase hoolduse. Ema määruskaebus

Kohtumäärusest ei nähtunud, millele tuginedes jõudis kohus oma järeldustele. Vanematel oli võimatu teostada ühist hooldusõigust. Lapsed vajasid erilist hoolt ja neile ei sobinud vahelduv elukorraldus. Vanemad ei suutnud üheski küsimuses kokku leppida ning seetõttu ei olnud võimalik langetada laste viibimiskoha, tervise- ja hariduse küsimustes olulisi otsuseid ja seetõttu soovib ema neis küsimustes ainuhooldusõigust. Kaebaja nõustus, et kuna poeg oli juba 16-aastane, siis tuli arvestada tema sooviga. Kuid tütre osas soovis ema saada ainuhooldusõiguse lapsele olulistes küsimustes ja otsustada oma elukoha muutumisel lapse teise kooli panek. Seoses tütrega ei olnud võimalik saavutada laste isaga selles küsimuses konsensust. Tuli lähtuda sellest, mis oli lapsele parim. Tütar vajas õppimises kõrvalist abi ja tuge, mida sai tagada ema. Eripedagoogiga suheldes selgus, et tütrele sobiks paremini väiksem klass. ZZZ Koolis väikeklassi ei olnud ja tal oleks siiski parem pigem kooli vahetada. Üks vanem ei saa ise lapse kooli muuta. Tütrel ei läinud koolis hästi ja hariduseküsimustes ei ole võimalik lapse isaga saada kokkulepet. Kehtiva elukorraldusega oli laste toimetulek halvenenud – nad ei soovinud minna kooli, esines käitumishäireid ja hüsteeriaid. Tütar ei soovinud isa juurde tihti minna ning teda pidi selleks sundima. Laps soovis püsivalt elada emaga ja nädalavahetustel isaga. Tütar käis terapeudi juures, kuid isa ei soosinud lapse teraapias käimist. Kohus ei võtnud arvesse tütre soove ega arvestanud tema arenguvajadusi. Ema nõustus, et vahelduv elukorraldus võiks jääda poja suhtes. Tütar avaldas ka talle määratud esindajale, et ta päriselt isaga elada ei tahaks. Ema leidis, et tütre suhtes tuleks lõpetada ühine hooldusõigus, anda talle ainuhooldusõigus lapsele olulistes küsimustes (tervis, haridus, viibimiskoht) ja määrata isaga suhtlemiskord nädalavahetustel. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud. PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad PKS § 118 lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ka juhul kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise hooldusõiguse korral otsustama lapsega seotud olulisi asju ühiselt, samas kui PKS § 145 lg 2 järgi otsustab vanemate lahuselu korral lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise kaudu. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud. Mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses (Riigikohtu 05.01.2022 määrus asjas nr 2-21-233 p-d 11, 13-15). Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 477 lg 7 esimene lause sätestab, et kohus peab kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. TsMS § 229 lg 2 teise lause näeb ette, et hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all. Esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 lähtuma lapse huvidest. Vanemate hooldusõiguse lahendamise ja suhtluskorra määramise küsimused on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgem kohus saab sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Käesoleval juhul maakohtule diskretsiooni piiride ületamine ringkonnakohtu hinnangul etteheidetav ei ole. Kohus lähtus tütre huvidest arvestades tema, kui ka teiste asjaosaliste seisukohtadega. Alates 2017 aasta lõpust reguleeris vanemate suhtluskorda menetluse ajal tehtud kokkulepe, mille kohaselt oli lastel vahetuv elukoht (kordamööda nädal emaga ja nädal isaga). Kohus ei muutunud lõpplahendiga seda kokkulepet. Seega oli vahelduv elukoht olnud tütrel tavapärane elukorraldus viimased 4,5 aastat. Ema ei tõendanud oma väiteid, et selle aja jooksul oli lapse toimetulek halvenenud põhjusel, et lapsel oli vahelduv elukorraldus. Ka ema määruskaebuses esitatud tõenditest nähtus, et Rajaleidja otsust ei ole veel tehtud. Praeguseks pole veel teada, kas ja millisele otsusele jõutakse. Tütar oli ise menetluse ajal avaldanud, et talle meeldib ZZZ Koolis ning soovib seal jätkata. Kooli väljendatud seisukohas polnud lapsel selliseid õpiraskusi, mis välistaksid samas koolis käimise jätkamist. Kooli poolt ei olnud märgatud lapse soovimatust ühe või teise lapsevanema juurde minna ning õppimise osas ei olnud võimalik vahet teha, kumma lapsevanema juures laps parasjagu viibis. Määruskaebuses toodud ema seisukohti teised menetlusosalised ei toetanud. Ema poolt avaldatu elukoha ja tütre kooli vahetuse osas oli ebakonkreetne, kuna sellest ei nähtunud, kuhu elama asutakse ja millisesse kooli tahab ema lapse panna. Selline ebamäärane avaldus ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Kohus lähtub reaalsetest olukordadest ja konkreetsetest probleemidest. Senikaua, kuni pole tõstatunud konkreetset küsimust lapse elu-või koolikoha muudatustest, puudub vajadus olukorra kohtupoolseks reguleerimiseks ning isa hooldusõiguse piiramiseks (sama kehtib ka tervise küsimustes). Ka kaebaja väited, et laps ei soovinud isa juurde minna ega isaga elada, ei ole leidnud menetluses tõendamist. Tütar oli avaldanud menetluses oma esindajale, et ta ainult isaga elada ei tahaks. Sellest seisukohast ei saa järeldada aga ema väidetut. Juhul, kui lähtuda vaid lapse avaldatud soovist, siis oleks tema tahe elada vaid isaga. Ema väide, et isa ei

soovi tütre teraapias käimist, pole samuti leidnud tõendamist. Isa kinnitas kohtule vastupidist. Eestkosteasutused ja lapsele määratud esindaja leidsid, et tütre parimates huvides on vanemate ühine hooldusõigus ja viimastel aastatel kehtiv suhtluskord. Maakohus nõustus sellega ning ringkonnakohus peab maakohtu seisukohta põhjendatuks. Ema pole toonud esile selliseid asjaolusid, mis veenaks kohut selles, et isa hooldusõigust tuleks käesolevas menetluses esitatud asjaolude pinnalt piirata. Maakohtu otsustuse kujunemine on järgitav ja arusaadav, kohus hindas esitatud seisukohti ja tõendeid nende kogumis ja oli lahendit piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses ei ole esitatud selliseid kaalukaid asjaolusid ega tõendeid, mis annaks alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ema avaldusest ei nähtu praegu vajadust ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja emale andmist ega ka seda, kuidas see oleks praegusi asjaolusid arvestades tütre huvides. Kohtumenetluse ajal oli tütre hooldusõiguse teostamine vanemate poolt tagatud ja suhtluskord toimis. Puudusid sellised asjaolud, mis õigustaksid tütre rutiini ning praeguseks stabiilse elukorralduse muutmist. Lisaks nähtus, et ema soovitu ei ühtinud tütre soovidega. Ringkonnakohtu poolt vastuvõetud tõendid ja määruskaebemenetluses esitatud seisukohad ei muuda maakohtu määruse seisukohti, pigem kordavad neid ja annavad ringkonnakohtule veendumuse jätta maakohtu määrus muutmata. Maakohus viis nõuetekohaselt läbi menetluse, hindas tõendeid vastavalt seaduses kehtestatud reeglitele ning ei rikkunud menetlus- ega materiaalõigust.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.