Muud › Muud hagiasjad

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja tugineb Osaühingu V saneerimismenetlusele (tsiviilasi 2-19-20524), leides et saneerimise tõttu ei ole hageja nõue veel sissenõutavaks muutunud. Kuivõrd hageja põhinõue ei ole muutunud sissenõutavaks, ei ole hagejal õigust nõuda ka viivist, kuivõrd viivis hakkab kogunema alles ajast, mil kostja on nõude tasumisega viivituses. Seega on ka hageja viivisenõue alusetu. Samuti väidab kostja, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt nõude tasumist suuremas summas kui 27 844,49 eurot, kuna hageja põhinõude tagamiseks on hageja kasuks seatud Osaühingule V kuuluvale kinnisasjale, registriosa numbriga 1165037, kehtiv hüpoteek summas 41 766,61 eurot. Kostja viitab VÕS § 149 lg 5 ja nõuab, et hageja teostaks nõude sissenõutavaks muutumisel esmalt pandiõigust põhivõlgniku kinnisasjale seatud hüpoteegi arvelt. Kohus selgitas kostjale 04.05.2020 kohtumääruses, et põhivõlgniku saneerimismenetlus ei mõjuta võlausaldaja nõuet käendaja vastu ning andis 04.05.2020 kirjas kostjale täiendava võimaluse esitamaks kohtule täiendavaid seisukohtasid ja tõendeid 14 päeva jooksul. Kostja vastas kohtule, et jääb hagivastuses esitatud seisukohale, et hageja nõue ei ole veel sissenõutavaks muutunud. Vastavalt käenduslepingu punktile 3 ja VÕS § 145 lg-le 1 vastutab kostja põhivõla tasumise eest solidaarselt põhivõlgniku Viga. VÕS § 149 lg 1 järgi võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käesoleval juhul ei ole nõue põhivõlgniku vastu veel sissenõutavaks muutunud, sest saneerimismenetlus põhivõlgniku suhtes alles käib (kostja vaidlustas 2-19-20524 lõpetamise). Saneerimiskava kohaselt kujundatakse ümber ka põhivõlg. Põhivõla ulatus ning sissenõutavaks muutumise aeg selguvad alles saneerimiskava kinnitamisel või saneerimismenetluse lõpetamisel. Saneerimiskavale lisatud nõuete rahuldamise graafikust nähtub, et hageja nõue muutub 21 006.92 euro osas sissenõutavaks kuue kuu möödumisel saneerimiskava kinnitamisest ning ülejäänud 49 016.14 euro osas kaheteistkümne kuu möödumisel saneerimiskava kinnitamisest. Niisiis ei ole põhivõlg veel sissenõutavaks muutnud. Seetõttu ei ole hagejal VÕS § 149 lg 1 kohaselt õigust nõuda nõude täitmist ka kostjalt kui käendajalt. Kostja jäi ka hagivastuses toodud seisukohale, et isegi kui hageja nõue oleks sissenõutav, oleks hagejal õigus kostjalt nõude rahuldamist nõuda vaid hageja kasuks Vile kuuluvatele kinnisasjadele seatud hüpoteeke ületavas osas, st 27 844,49 euro ulatuses. VÕS § 149 lg 5 kohaselt võib kostja nõuda, et hageja teostaks nõude sissenõutavaks muutumisel pandiõigust põhivõlgniku Vi kinnisasjadele seatud hüpoteekide arvelt. Hageja väide, et kohtuliku hüpoteegiga koormatud kinnisvara arvel ei ole hageja nõude rahuldamine reaalne, on tõendamata. Hageja on ekslikult väitnud, et kostja tuginemine VÕS § 149 lg-le 5 on vastuolus hea

2-19-20898 usu põhimõttega. Kostja on põhivõlgniku Vi omaniku ja juhatuse liikmena esitanud kohtule Vi saneerimisavalduse ja taotlenud täitemenetluse peatamist Vi suhtes ning seetõttu ei saa hageja Vi kinnisvarale seatud hüpoteeke praegusel hetkel realiseerida. See tähendab aga üksnes, et hagejal ei ole kuni saneerimismenetluse lõpetamiseni võimalik hüpoteeke realiseerida. Saneerimismenetluse eesmärk on kaitsta nii ettevõtja, võlausaldaja kui ka kolmandate isikute huve. Kostja ei ole oma tegevusega jäädavalt välistanud hageja võimalust oma nõuet hüpoteekide realiseerimise teel rahuldada. Vi saneerimismenetlus ei ole algatatud eesmärgiga vältida hageja nõude rahuldamist hüpoteekide arvel. Kui hageja nõue on peale saneerimismenetluse lõppu sissenõutav, on hagejal võimalik oma nõue siis ka hüpoteekide arvel rahuldada. Seega ei ole kostja käitumine vastuolus hea usu põhimõttega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 punktist 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda ka viivist. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 149 lg kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. VÕS § 149 lg 5 sätestab, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

2-19-20898 ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. TsÜS § 139 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. TsÜS § 139 lg 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 sätestab, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. SanS § 45 lg 1 sätestab, et saneerimiskava kinnitamisega hakkab saneerimiskavas ettenähtud õiguslik tagajärg kehtima ettevõtja ja isiku kohta, kelle õigusi saneerimiskavaga mõjutatakse. SanS § 45 lg 4 kohaselt ei vabasta saneerimiskava ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal ettevõtja suhtes tagasinõudeõigus üksnes selles ulatuses, milles ettevõtja vastutaks kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Tuvastatud asjaolud, mille üle puudub vaidlus: − OÜ Element Grupp (edaspidi: hageja), OÜ V (registrikood: xxx) ja K. P. (edaspidi: kostja) vahel sõlmiti 08. augustil 2019 kokkulepe (edaspidi: Kokkulepe), mille kohaselt kohustus OÜ V tasuma tsiviilasjas nr 2-19-7077 OÜ-lt V väljamõistetud võlgnevuse ja menetluskulude katteks hagejale kokku 83 533,32 eurot hiljemalt 31.08.2020 igakuiste maksetena Kokkuleppes toodud maksegraafiku (edaspidi: Maksegraafik) alusel (Kokkuleppe p 1). − Kokkuleppe kohaselt lepiti kokku, et kostja (käendaja) vastutab Kokkuleppest tulenevate OÜ V kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt OÜ-ga V. Kostja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 83 533,32 eurot (Kokkuleppe p 3). − Vastavalt Kokkuleppele lepiti kokku, et juhul kui OÜ V hilineb mõne Maksegraafiku kohase makse tasumisega (kas osaliselt või tervikuna) rohkem kui 3 kalendripäeva, siis muutub kogu Kokkuleppe alusel võlgnetava summa jääk koheselt sissenõutavaks. Samuti on hagejal sel juhul Kokkuleppe kohaselt õigus koheselt nõuda Kokkuleppe alusel kogu võlgnetava summa ja viiviste tasumist ka kostjalt (so käendajalt), kes kohustub sellisel juhul hageja nõude täitma 3 päeva jooksul alates hageja poolse nõude esitamisest (Kokkuleppe p 5). − Kokkuleppe kohaselt lepiti kokku, et maksetega tasumise viivitamise korral kohustub OÜ V tasuma hagejale viivist arvestusega 0,3% päevas (Kokkuleppe p 4). − OÜ V tasus Maksegraafiku alusel hagejale makseid summas kokku 13 922,22 eurot (so 15.09.2019 makse summas 6 961,11 eurot ja 31.10.2019 makse summas 6 961,11 eurot), kuid jättis hagejale tervikuna tasumata 29.11.2019 makse summas 6 961,11 eurot. Hageja leiab, et kuivõrd OÜ V jättis hagejale tervikuna tasumata 29.11.2019 makse summas 6 961,11 eurot, muutus Kokkuleppe p-i 5 kohaselt kogu tasumata võlgnevuse jääk, so 69 611,10 eurot (83 533,32 – 13 922,22) tervikuna sissenõutavaks alates 03.12.2019. Hageja esitas 17. detsembril 2019 kostjale kirjaliku pretensiooni Kokkuleppe kohase võlgnevuse tasumise nõudes. Kuna vaatamata hageja poolsetele korduvatele meeldetuletustele on Kokkuleppe kohane võlgnevus (so põhivõlgnevus summas 69 611,10 eurot, millele lisanduvad viivised) hagejale tasumata, siis on hageja pöördunud käesoleva nõudega kohtu poole.

2-19-20898 Kostja on seisukohal, et nõue põhivõlgniku vastu ei ole veel sissenõutavaks muutunud, sest saneerimismenetlus põhivõlgniku suhtes alles käib. Saneerimiskava kohaselt kujundatakse ümber ka põhivõlg. Põhivõla ulatus ning sissenõutavaks muutumise aeg selguvad alles saneerimiskava kinnitamisel või saneerimismenetluse lõpetamisel. Saneerimiskavale lisatud nõuete rahuldamise graafikust nähtub, et hageja nõue muutub 21 006.92 euro osas sissenõutavaks kuue kuu möödumisel saneerimiskava kinnitamisest ning ülejäänud 49 016.14 euro osas kaheteistkümne kuu möödumisel saneerimiskava kinnitamisest. Niisiis ei ole põhivõlg veel sissenõutavaks muutnud. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda nõude täitmist ka kostjalt kui käendajalt. Kohus leiab, et olukorras, kus võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist käendajalt kui saneeritava ettevõtja solidaarvõlgnikult, kohaldub SanS § 45 lg 4 esimene lause. Selle sätte järgi ei vabasta saneerimiskava ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Põhivõlgniku kohustuste saneerimiskavaga ümberkujundamine mõjutab üksnes põhivõlgnikku (vt Riigikohtu 16. märts 2016 lahend tsiviilasjas 3-2-1-4-16). Seetõttu ei mõjuta põhivõlgniku saneerimismenetlus võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega lükka nõude sissenõutavaks muutumise ajahetke kostja osas edasi. Kostjal on kohustus täita oma kohustused hageja ees ning hageja nõue kostja vastu on sissenõutavaks muutunud alates 03.12.2019. Kostja on seisukohal, et isegi kui hageja nõue oleks sissenõutav, oleks hagejal õigus kostjalt nõude rahuldamist nõuda vaid hageja kasuks Vile kuuluvatele kinnisasjadele seatud hüpoteeke ületavas osas, st 27 844,49 euro ulatuses. VÕS § 149 lg 5 kohaselt võib kostja nõuda, et hageja teostaks nõude sissenõutavaks muutumisel pandiõigust põhivõlgniku Vi kinnisasjadele seatud hüpoteekide arvelt. Hageja väide, et kohtuliku hüpoteegiga koormatud kinnisvara arvel ei ole hageja nõude rahuldamine reaalne, on tõendamata. Kostja tuginemine VÕS § 149 lg-le 5 ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on põhivõlgniku Vi omaniku ja juhatuse liikmena esitanud kohtule Vi saneerimisavalduse ja taotlenud täitemenetluse peatamist Vi suhtes ning seetõttu ei saa hageja Vi kinnisvarale seatud hüpoteeke praegusel hetkel realiseerida. See tähendab aga üksnes, et hagejal ei ole kuni saneerimismenetluse lõpetamiseni võimalik hüpoteeke realiseerida. Saneerimismenetluse eesmärk on kaitsta nii ettevõtja, võlausaldaja kui ka kolmandate isikute huve. Kostja ei ole oma tegevusega jäädavalt välistanud hageja võimalust oma nõuet hüpoteekide realiseerimise teel rahuldada. Vi saneerimismenetlus ei ole algatatud eesmärgiga vältida hageja nõude rahuldamist hüpoteekide arvel. Kui hageja nõue on peale saneerimismenetluse lõppu sissenõutav, on hagejal võimalik oma nõue siis ka hüpoteekide arvel rahuldada. Kohus märgib, et Riigikohus on andnud oma hinnangu sarnasele olukorrale, kus võlausaldaja nõue on lisaks käendusele tagatud ka pandiõigusega põhivõlgniku kinnisvarale lahendis nr 3-2-14-16. Viidatud lahendis on Riigikohus rõhutanud järgmist (vt p 11 ja 13): „Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et põhivõlgniku kohustuste ümberkujundamine saneerimiskavaga ei mõjuta kostja kui käendaja kohustusi ning hageja ei saa nõuda pandi realiseerimist.“ ning „Põhjendatud on kohtute seisukoht, et kuigi VÕS § 149 lg 5 annab käendajale õiguse nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, ei ole võlausaldajal saneerimiskava kinnitamise korral õigust nõuda kommertspandi ega hüpoteekide realiseerimist. SanS § 45 lg 5 ja § 47 lg 1 on VÕS § 149 lg 5 suhtes erisätted, mis välistavad VÕS § 149 lg 5 kohaldamise.“ Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole hagejal õigust OÜ V saneerimiskava kohaselt hageja kasuks OÜ V kinnisvarale seatud hüpoteekide realiseerimist nõuda, mistõttu on VÕS § 149 lg 5 kohaldamine välistatud. Hagejal ei ole õigust OÜ V kinnisvarale seatud hüpoteekide realiseerimist nõuda ka sel põhjusel, et vastav täitemenetlus OÜ V suhtes on saneerimismenetluse tõttu peatatud. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et kostja tegutseb VÕS § 149

2-19-20898 lg 5 tuginedes hea usu põhimõtte vastaselt, mistõttu oleks VÕS § 149 lg 5 kohaldamine lisaks eeltoodule ka lubamatu. Vaidlust ei ole nimelt selles, et just kostja enda tegevus on põhjustanud olukorra, kus hageja ei saa OÜ V kinnisvarale seatud hüpoteekide realiseerimist nõuda. Asjaolu, et võibolla on tulevikus hagejal ehk siiski võimalik hüpoteekide realiseerimist nõuda, ei oma asjas tähtsust, kuivõrd antud hetkel hageja seda teha ei saa. Kokkuvõte Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja on õigustamatult jätnud hagejale tasumata käenduslepingu kohase põhivõlgnevuse summas 69 611.10 eurot, milline nõue muutus sissenõutavaks 03.12.2019, mistõttu on hageja põhinõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 alusel ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevusena 69 611.10 eurot. Kuivõrd kostjal oli kohustus põhivõlgnevus tasuda 03.12.2019 ja kostja seda teinud ei ole, on kostja kohustuse täitmisega viivituses, mistõttu on hageja viivisenõue põhjendatud alates 04.12.2019. Hagiavalduse esitamise 30.12.2019 seisuga oli põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivised summas 5 638.50 eurot (lepingujärgse määraga 0,3% päevas), mis tuleb kostja poolt kohustuse täitmisega viivituse tõttu seega VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks ka välja mõista. Hageja on taotlenud lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmisele ka edasiulatuva viivise väljamõistmist protsendina (lepingujärgse määraga 0,3% päevas) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 8283.72 eurot (et mitte ületada käendaja vastutuse maksimumsummat 83 533.23 eurot). Kohus leiab, et kostjalt on põhjendatud mõista hageja kasuks välja ka edasiulatuv viivis protsendina põhinõudelt alates 31.12.2019 kuni põhinõude täitmiseni määraga 0,3% päevas (kuid mitte rohkem kui 8283.72 eurot, et mitte ületada käendaja vastutuse maksimumsummat 83 533.23 eurot), kuivõrd hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist kuni kohustuse kohase täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi täielikult ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse summas 69 611.10 eurot, hagi esitamise ajaks 30.12.2019 sissenõutavaks muutunud viivise summas 5638.50 eurot ja viivise arvestusega 0,3% päevas põhivõlgnevuselt (69 611.10 eurot) alates 31.12.2019 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 8283.72 eurot. Kohtuotsuse täitmise korra ja viisi ning täitmise tähtaja kindlaksmääramine Hagi rahuldamise korral taotleb kostja TsMS § 445 lg 1 alusel kohtuotsuse täitmise korra ja viisi ning täitmise tähtaja kindlaksmääramist osamaksete kaupa. Kostja märgib, et Riigikohus on oma praktikas otsuse täitmise ajatamise võimalikkust jaatanud ning arvestanud kostja võimekusega kohustust teatud viisil täita (RKTKo nr 2-15-4677, p 9–10). Kohtuotsuse täitmine osamaksete kaupa oleks kõige tulemuslikum, võttes arvesse, et kostja näol on tegemist eraisikuga ning vastasel juhul oleks võimalik kostja maksejõuetuks muutumine. Lisaks on nõue nii kui nii tagatud, seega ei tekita see ka hagejale kahju, kui kohus määrab täitmise osamaksetena. Kostja palub, et kohus määraks osamaksete tasumise vastavalt kostja kompromissettepanekus välja toodud maksegraafikule.

2-19-20898 Hageja leiab, et kostja taotlus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Seda põhjusel, et käesoleval juhul on tegemist rahalise nõudega, mis on muutunud tervikuna sissenõutavaks alates 03.12.2019. Kostja viide Riigikohtu lahendile nr 2-15-4677 ei ole asjakohane, sest viidatud lahendis on käsitletud kaasomandi lõpetamises vaidluses otsuse täitmise korra kindlaksmääramist. Kostja ei ole ka tõendanud, et tal ei oleks võimalik hageja nõuet täita – vaidlust ei ole, et kostjale kuulub kinnisvara, milline kinnisvara on kostjal võimalik vajadusel hageja nõude rahuldamiseks realiseerida. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. TsMS kommenteeritud väljaande kohaselt on TsMS § 451 lg 1 kohaldamine kohtu diskretsiooniotsus, kuna seadus ei sätesta taotluse rahuldamiseks mingeid eeltingimusi. Nagu iga kohtule esitatavat taotlust tuleb põhjendada ka viisi ja korra määramise taotlust. Kuna TsMS § 445 lg 1 on erandnorm otsuse tavalise täitmise korraga võrreldes, tuleb taotluses märkida need erandlikud asjaolud, mille tõttu soovitakse otsuse täitmise viisi või korra kindlaksmääramist, eelkõige aga rahalise nõude korral kohustuse täitmise ajatamist. Kohus jätab kostja taotluse rahuldamata, kuivõrd kohtule ei nähtu põhjendatud asjaolusid miks anda kostjale võimalust täita oma kohustust hageja ees osamaksete kaupa. Vaidlust ei ole, et kostjale kuulub kinnisvara, mida saab hageja nõude katmiseks realiseerida. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

2-19-20898

Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.