Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu
Kohtuasi
Suur Ameerika Jäähalli OÜ avaldus Sihtasutus Lastestaadioni Jäähall pankroti väljakuulutamiseks Harju Maakohtu 28.12.2015 määrus
Vaidlustatud kohtulahend
Kaebuse esitaja ja kaebuse Sihtasutus Lastestaadioni Jäähall määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Avaldaja: Suur Ameerika Jäähalli OÜ (registrikood 11038632) esindajad Puudutatud isik (võlgnik): Sihtasutus Lastestaadioni Jäähall (registrikood 90006609) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Harju Maakohtu 28.12.2015 määrus tühistada osas, millega menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda (määruse resolutsiooni punkt nr 4) ning teha vastavas osas uus määrus, millega jätta menetluskulud avaldaja, Suur Ameerika Jäähalli OÜ kanda.
2.Saata tsiviilasi menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks tagasi samale maakohtule.
4.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta avaldaja, Suur Ameerika Jäähalli OÜ kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.
1(6)
Tsiviilasi nr: 2-15-14079
Asjaolud
1.Suur Ameerika Jäähalli OÜ (avaldaja) esitas 22.09.2015 Harju Maakohtule avalduse Sihtasutus Lastestaadioni Jäähall (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks ning taotluse pankrotiavalduse tagamiseks. Avalduse kohaselt sõlmisid avaldaja ja võlgnik 14.07.2004 laenulepingu, millega võlausaldaja andis võlgnikule laenu. Laenulepingu tähtaeg saabus 31.12.2014, kuid võlgnik pole võlgnevust tasunud. Avaldaja pankrotihoiatus toimetati võlgniku aadressile 01.09.2015 ning 10.09.2015 esitas võlgnik nõudele vastuväited ja tasaarvestamise avalduse. Selline avaldus on alusetu, sest võlgnikul puuduvad avaldaja vastu nõuded.
2.Võlgnik esitas pankrotiavaldusele 02.11.2015 vastuväite. 07.12.2015 teatas võlgnik kohtule, et on võlgnevuse summas 233 266,56 eurot avaldajale tasunud 07.12.2015 ning palus jätta sellest tulenevalt ajutine haldur nimetamata.
3.08.12.2015 toimunud eelistungil jäi võlgnik taotluse juurde. Võlgnik palus jätta menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja palus jätta menetluskulud võlgniku kanda. 22.12.2015 esitas avaldaja avalduse pankrotiavalduse tagasivõtmiseks, kuna võlgnevus on tasutud. Maakohtu määrus
4.Harju Maakohus jättis 28.12.2015 kohtumäärusega avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks läbi vaatamata ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
5.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tulenes avaldaja nõue laenulepingust. See laen eksisteeris, kuna võlgnik tasus võlgnetava summa pankrotimenetluse ajal. Iseenesest oli võlausaldaja nõue põhjendatud. Samas oli võlgnik esitanud sellele nõudele vastuväite, mille kohaselt ei olnud võlgnevus veel sissenõutavaks muutunud tulenevalt pooltevahelisest üürilepingust. Kui võlgnik poleks võlga tasunud, tulnuks kohtul hinnata pooltevahelise 16.02.2005 üürilepingu p 5.1.3, mille kohaselt loetakse krediidileping lõppenuks vastava üürilepingu lõppemisel. Üürilepingu p 7.1 järgi kehtis üürileping kuni hoonestusõiguse tähtaja möödumiseni. Avaldaja oli seisukohal, et kuna laenulepingut on korduvalt pikendatud, sõltus laenu tagastamine konkreetsest kuupäevast mitte enam üürilepingu kehtivusest. Samuti viitas avaldaja üürisuhtest tulenevale tasaarvestusavaldusele. Kui kohus oleks kõiki asjaolusid asunud tuvastama, poleks olnud välistatud kohtu hinnang, et vaidlus nõude selguse üle väljub pankrotimenetluse raamidest ning kohus võinuks jätta ajutise halduri sellel põhjusel nimetamata. Seetõttu olid ka võlgniku vastuväited argumenteeritud.
6.Kuigi pankrotiseaduse (PankrS) § 150 lg 3 sätestab üldreegli menetluskulude jagamisel, ei välista see muude sätete kohaldamist. Kohtu hinnangul ei ole seadusandja mõte kehtestada menetluskulude kandmisel pankrotimenetluses antud 2(6)
Tsiviilasi nr: 2-15-14079 situatsioonis muude hagita menetluste menetluskulude kandmisega võrreldes erisust. Maakohus asus kokkuvõttes seisukohale, et oleks ebaõige jätta menetluskulud võlgniku kanda, sest mõlemal menetlusosalisel on põhjust taotleda menetluskulude väljamõistmist vastaspoolelt. Sellises olukorras tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-st 1 ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Määruskaebus
7.Maakohtu määrusele esitas võlgnik 12.01.2016 määruskaebuse, milles palub tühistada määruse menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni punkt nr 4) ning teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta menetluskulud võlausaldaja kanda. Lisaks palus võlgnik määrata hüvitamisele kuuluvad menetluskulud rahaliselt kindlaks.
8.Maakohus on võlgniku hinnangul TsMS § 172 lg-t 1 vääralt kohaldanud. Tegemist on pankrotiasjaga, mistõttu tuleb juhinduda menetluskulude jagamisel pankrotiseaduse sätetest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätted (sh TsMS § 172 lg 1) on käsitletavad üldnormidena ja pankrotiseaduse sätted (sh PankrS § 150 lg 3) erinormidena. Sellises olukorras kuuluvad kohaldamisele erinormid. Kuna kohus jättis pankrotiavalduse läbi vaatamata, siis oleks tulnud menetluskulude jaotuse osas kohaldada PankrS § 150 lg-t 3 ja panna menetluskulud võlausaldaja kanda. Ekslik on maakohtu seisukoht, et see norm ei välista muude sätete kohaldamist ning seadusandja mõte pole kehtestada menetluskulude kandmisel pankrotimenetluses antud situatsioonis muude hagita menetluste menetluskulude kandmisega võrreldes erisusi.
9.Võlgniku poolt võlgnevuse tasumine ei ole pankrotiasjas asjaolu, mis võimaldaks jätta menetluskulud poolte endi või võlgniku kanda. Seda seisukohta kinnitavad PankrS § 15 lg 3 p 6 ja § 15 lg 6 nende koosmõjus. PankrS § 15 lg 6 ei tee erandit juhtudele, kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit PankrS § 15 lg 3 p 6 alusel, kui võlgnik on enne ajutise halduri nimetamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb. Käesolevas asjas täitiski võlgnik enne ajutise halduri nimetamist kohustuse, millel pankrotiavaldus põhines. Kui võlausaldaja poleks esitanud 22.12.2015 avaldust pankrotiavalduse tagasivõtmiseks, siis oleks maakohus jätnud ajutise halduri nimetamata PankrS § 15 lg 3 p 6 alusel ning menetluskulud PankrS § 15 lg 6 alusel võlausaldaja kanda. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas, et võlausaldaja saab end võlgniku menetluskulude kandmisest vabastada pankrotiavalduse tagasivõtmise avalduse esitamisega olukorras, kus võlgnik on kohustuse täitnud.
10.Pankrotimenetluse esemeks on võlgniku pankroti väljakuulutamine, mitte võlanõue. Kui võlgnik enne ajutise halduri nimetamist tasub võla, siis järelikult on võlgnik maksejõuline ning võlausaldaja avaldus tema pankroti väljakuulutamiseks oli põhjendamatu. Ka sellest tulenevalt on õiglane, et võlausaldaja kannab võlgniku menetluskulud.
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-15-14079 Menetluse edasine käik
11.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
12.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
13.Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel tühistada osas, millega menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda (maakohtu määruse resolutsiooni punkt nr 4). Ringkonnakohus teeb vastavas osas ise uue määruse, millega jätab menetluskulud avaldaja kanda. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
14.Pankrotimenetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti (PankrS § 3 lg 2). Seega on PankrS sätted, sh PankrS § 150 lg 3 ja § 15 lg 6, erisäteteks TsMS suhtes. Seetõttu ei nõustu kolleegium maakohtu järeldusega, et käesolevas asjas ei välista PankrS § 150 lg-s 3 sätestatu TsMS § 172 lg 1 kohaldamist.
15.Kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja (PankrS § 150 lg 3). Võlausaldaja kohustuse kanda menetluskulud näeb ette ka PankrS § 15 lg 6, mis sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb (PankrS § 15 lg 7).
16.Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et võlgnik rahuldas avaldaja nõude 07.12.2015 ehk enne ajutise halduri nimetamist (II kd, tl-d 74 ja 90). PankrS § 15 lg 3 p 6 sätestab, et kohus jätab ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik või kolmas isik on enne ajutise halduri nimetamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb, või andnud piisava tagatise kohustuse täitmiseks. Sellisel juhul võib kohus pankrotimenetluse lõpetada (PankrS § 31 lg 2 II lause). Avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud kannab sellisel juhul pankrotiavalduse esitaja (PankrS § 15 lg 6). Maakohus otsustas pankrotimenetluse lõpetada, jättes avalduse läbi vaatamata. Vastavas osas on maakohtu määrus jõustunud, kuivõrd menetlusosalised pole selles küsimuses maakohtu määrust vaidlustanud. Kolleegiumi hinnangul tulnuks maakohtul jätta menetluskulud PankrS § 15 lg 6 koosmõjus PankrS § 150 lg-ga 3 alusel avaldaja kanda.
17.Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja seisukohaga, et analoogselt Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-28-12 tehtud otsuse p-s 15 märgituga tuleks käesolevas asjas kohaldada PankrS erinormide asemel TsMS § 172 lg 1 teises lauses sätestatut ja jätta 4(6)
Tsiviilasi nr: 2-15-14079 menetluskulud poolte endi kanda, sest menetluskulude võlausaldaja kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane. Kolleegium leiab, et erinevalt hagimenetlusest pole pankrotimenetluse läbiviimise eesmärk ühe konkreetse võlausaldaja nõude tunnustamine ja rahuldamine. Võlausaldajale kuulub põhimõtteliselt küll valikuõigus, kas esitada hagiavaldus või pankrotiavaldus, kuid viimane pole hagiavaldusega samastatav ega ole selle samaväärne alternatiiv. Seetõttu on pankrotimenetluses sätestatud ka erisused menetluskulude jaotusele, sh võlausaldaja kohustus hüvitada menetluskulud olukorras, kus pankrotiavaldus jääb läbi vaatamata või rahuldamata. Pankrotiavalduse esitamise otsustus on võlausaldaja valik, mille tegemisel peab võlausaldaja arvestama pankrotiseaduses sätestatud õiguslike tagajärgedega, sh menetluskulude kandmise võimaliku kohustusega. PankrS § 150 lg 3 ja PankrS § 15 lg 6 eesmärk on mh kergekäeliste pankrotiavalduste esitamise piiramine. Samuti piirab regulatsioon pankrotiavalduse esitamist pelgalt võlgniku survestamise eesmärgil. Menetluskulude kandmise kohustus sellistel juhtudel on risk, millega tuleb võlausaldajal pankrotiavalduse esitamisel arvestada. Menetluskulude kandmise kohustuse olukorras, kus võlgnik tasub võlgnevuse (vahetult) enne ajutise halduri nimetamist, sätestab PankrS § 15 lg 6. Seadusandja pole pidanud sellist olukorda võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglaseks ega näinud ette võimalust PankrS § 15 lg 3 p-s 6 reguleeritud juhul pankrotiseaduses sätestatud menetluskulude jaotuse regulatsioonist kõrvale kalduda.
18.Avaldaja vastuväite kohaselt esitas ta pankrotiavalduse tagasivõtmise, mitte pankrotiavaldusest loobumise avalduse ning kuivõrd pankrotiseadus ei näe ette erisust menetluskulude kandmisel pankrotiavalduse tagasivõtmise puhuks, tuleks kohaldada TsMS-st tulenevaid hagita menetlust reguleerivaid sätteid. Kolleegium avaldaja sellise seisukohaga ei nõustu. PankrS § 150 lg 3 sätestab, et võlausaldaja hüvitab pankrotimenetluse kulud, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub. PankrS § 150 lg 3 koosmõjus PankrS § 15 lg-ga 6 alusel tuleb menetluskulud kanda võlausaldajal, sest maakohus jättis võlausaldaja pankrotiavalduse enne ajutise halduri nimetamist läbi vaatamata. Seetõttu ei oma menetluskulude jaotuse puhul käesoleval juhul tähtsust, kas võlausaldaja võttis pankrotiavalduse tagasi või loobus sellest.
19.Muus osas ei pea ringkonnakohus võimalikuks määruskaebust rahuldada. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Selleks puudus ka vajadus, kuna kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Samas ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks enne määruse tegemist määranud menetlusosalisele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks (TsMS § 176 lg 2), samuti pole maakohus määranud tähtaega vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks (TsMS 176 lg 8). Eelmärgitut arvestades ei pea ringkonnakohus võimalikuks menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. 5(6)
Tsiviilasi nr: 2-15-14079
20.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab kolleegium PankrS § 150 lg 3 alusel samuti avaldaja kanda.
21.PankrS § 150 lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse. PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. Kulude kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada ei saa (vt ka Riigikohtu 26.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p 12).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.