Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Avaldaja Flinty OÜ (registrikood 11202155), seaduslik esindaja UU, volitatud esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), volitatud esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 23. novembri 2018. a määrus osas, millega maakohus jaotas menetluskulud, ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta menetluskulud, sh määruskaebuse menetlemise kulud Flinty OÜ kanda.
2.Rahuldada XX määruskaebus. Kohtu selgitused: Määruse peale ei saa PankrS § 150 lg 5 järgi koosmõjus PankrS § 5 lg-ga 2 Riigikohtule määruskaebust esitada (Riigikohtu 26. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p 12).
1.Flinty OÜ (avaldaja, võlausaldaja) esitas 25. juulil 2018 Harju Maakohtule avalduse, milles palus kuulutada välja XX (puudutatud isik, võlgnik) pankroti. Avalduse kohaselt sõlmisid avaldaja ja võlgnik 1. oktoobril 2013 laenulepingu, mille alusel andis võlausaldaja võlgnikul 100 000 eurot laenu ja võlgnik kohustus laenusumma koos
2-18-11210 intressidega (12% aastas) tagastama hiljemalt 31. oktoobril 2013. Pooled on sõlminud korduvalt kokkuleppeid tähtaja pikendamiseks ning viimaseks tähtajaks ei olnud võlgnik võlga tasunud. Võlausaldaja esitas 5. juulil 2018 võlgnikule pankrotihoiatuse, kuid sellest hoolimata ei ole võlgnik võlga tasunud. Võlg koos viivisega on 425 000 eurot. Võlausaldajal on tekkinud seetõttu põhjendatud kahtlus, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu.
2.Võlgnik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on võlausaldaja nõue viivise ja intressi osas alusetu ning ülejäänud osas hoiustas Kentex Finance Eesti OÜ 24. septembril 2018 79 241 eurot 39 senti notari juures.
3.Võlausaldaja vähendas 4. oktoobri 2018. a menetlusdokumendis viivisenõuet põhivõla suuruseni (100 000 eurot) ja leidis, et notari kontol hoiustatu ei ole piisav tagatis.
4.Võlgnik teatas 11. oktoobril 2018 kohtule, et tasus menetluse lõpetamise eesmärgil võlausaldaja nõude rahuldamiseks 200 000 eurot, mistõttu ei ole alust nimetada võlgnikule ajutist haldurit. Võlgnik palus jätta menetluskulud avaldaja kanda.
5.Avaldaja palus jätta menetluskulud võlgniku kanda, sest kulud tekkisid seetõttu, et võlgnik ei tunnistanud avaldaja nõuet ning on menetluse ajal võla tasunud. Seega oli avaldajal nõue võlgniku vastu ning pankrotiavalduse esitamine oli põhjendatud. Esimese astme kohtu määrus
6.Harju Maakohus jättis 23. novembri 2018. a määrusega võlgnikule ajutise halduri nimetamata ja lõpetas menetluse. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda, kuid hüvitatavate menetluskulude suurust maakohus kindlaks ei määranud.
6.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p 6 järgi alust määrata võlgnikule ajutist pankrotihaldurit, sest võlausaldaja vähendas viivisenõuet võlgniku vastu ning võlgnik on vähendatud nõude võlausaldajale 11. oktoobril 2018 tasunud. Kuna ajutist pankrotihaldurit ei ole alust nimetada, tuleb pankrotiavalduse menetlus PankrS § 15 lg 7 järgi lõpetada.
6.2.Kuna võlgnik täitis pankrotiavalduse aluseks oleva nõude pärast pankrotiavalduse kohtule esitamist, tuleb kohaldada analoogiat tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg-s 4 sätestatud regulatsiooniga ja jätta menetluskulud võlgniku kanda. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
7.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta menetluskulud, sh määruskaebuse menetlemisest tingitud kulud avaldaja kanda.
7.1.Määruskaebuse kohaselt kohaldas maakohus menetluskulude jaotusele vääralt analoogia korras TsMS § 168 lg-t 4, mis reguleerib hagimenetluse korral menetluskulude jaotust, kuigi pidanuks jaotama pankrotimenetluse kulud PankrS § 15 lg 6 ja § 150 lg 3 järgi ning jätma sellest tulenevalt menetluskulud avaldaja kanda. Pankrotiseaduse sätted on erinormiks tsiviilkohtumenetluse seaduse sätete suhtes.
2-18-11210
7.2.Isegi kui TsMS § 168 lg-t 4 saaks kohaldada pankrotimenetluse kulude jaotusele, ei olnud viidatud normi kohaldamise eeldused täidetud. Hoolimata võla tasumisest ei loobunud võlausaldaja pankrotiavaldusest. Võlgnik tasus võla pärast seda, kui võlausaldaja oli nõuet oluliselt vähendanud. Võlgnik tasus võla selleks, et hoida ära ajutise halduri määramine, mitte ei tunnustanud võlausaldaja nõuet. Lisaks ei võtnud maakohus seisukohta võlgniku vastuväidete kohta, mis puudutasid seda, et võlausaldaja ei ole nõuetekohaselt võlgniku maksejõuetust põhistanud.
7.3.Asjakohatu on maakohtu viide TsMS § 174 lg-le 3, sest maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.
8.Avaldaja ei vastanud määruskaebusele.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 menetluskulude jaotuse osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue määruse, millega jätab menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määrus TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus TsMs §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Võlgnik vaidlustas maakohtu määruse üksnes osas, millega maakohus jaotas menetluskulud. Muus osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud ning see on TsMS § 466 lg 3 järgi jõustunud.
10.Kolleegiumi hinnangul jaotas maakohus ekslikult pankrotimenetluse kui hagita menetluse kulud analoogiat kohaldades TsMS § 168 lg 4 alusel, kuigi pankrotimenetluse kulude jaotuse kohta on sätestatud pankrotiseaduses erinormid. PankrS § 15 lg 3 p 6 järgi jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata mh juhul, kui võlgnik või kolmas isik on enne ajutise halduri nimetamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb, või andnud piisava tagatise kohustuse täitmiseks. Kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud PankrS § 15 lg 6 järgi pankrotiavalduse esitaja. Seejuures ei tulene viidatud sättest, et menetluskulude jaotus oleks PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud erinevate aluste puhul erinev. Seega tuleb pankrotiseaduse mõtte kohaselt jätta ajutise halduri nimetamata jätmise korral pankrotiavalduse menetlemise kulud, sõltumata sellest, millisel põhjusel ajutine haldur nimetamata jäi, alati võlausaldaja kanda. Seega on seaduses selgelt sätestatud, et ka juhul, kui võlgnik või kolmas isik tasub võla, jäävad pankrotiavalduse läbivaatamise kulud võlausaldaja kanda.
11.Eeltoodut ei muuda ka avaldaja väited selle kohta, et kulud tekkisid seetõttu, et võlgnik ei tunnistanud alguses tema vastu esitatud nõuet ja tasus võla alles menetluse ajal. Ringkonnakohus on varem selgitanud, et erinevalt hagimenetlusest ei ole pankrotimenetluse läbiviimise eesmärk avaldajast võlausaldaja nõude tunnustamine ja rahuldamine. Võlausaldajal on küll võimalus valida, kas esitada võlgniku vastu hagiavaldus või pankrotiavaldus, kuid viimane pole hagiavaldusega samastatav ega ole selle samaväärne alternatiiv. Seetõttu on pankrotimenetluses sätestatud ka erisused menetluskulude jaotusele, sh võlausaldaja kohustus hüvitada menetluskulud olukorras, kus pankrotiavaldus jääb läbi vaatamata või rahuldamata.
2-18-11210 Pankrotiavalduse esitamise otsustus on võlausaldaja valik, mille tegemisel peab võlausaldaja arvestama pankrotiseaduses sätestatud õiguslike tagajärgedega, sh menetluskulude kandmise võimaliku kohustusega. Sellise regulatsiooni eesmärk on vältida kergekäeliselt pankrotiavalduse esitamist ning võlgniku survestamist pankrotiavaldusega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-14079, p 17). Kolleegiumi hinnangul annab võla tasumine enne ajutise halduri nimetamist kinnitust sellest, et võlgnik ei ole maksejõuetu, mistõttu ei ole ka pankrotiavalduse esitamise olnud põhjendatud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.