Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja W ja lepinguline esindaja Angela Jürgenson Kostja Q (isikukood XXXXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 26.04.2022 otsus osas, millega maakohus mõistis Y-lt (Y) X kasuks välja tagasiulatuva elatise perioodil 07.12.2021-31.12.2021 235,48 eurot ületavas osas, tagasiulatuva elatise perioodil 05.04.2021-06.12.2021 459 eurot ületavas osas, igakuise elatise 100 eurot (kuid mitte vähem kui perekonnaseaduse § 101 alusel arvutatud summa) ületavas osas alates 01.01.2022 kuni X täisealiseks saamiseni (27.11.2031) ja jätta selles osas hagi rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Kohtuotsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
Välja mõista Y-lt (Y) X (X kasuks perioodil 05.04.2021-06.12.2021 sissenõutavaks muutunud elatis 459 eurot.
2.3.Välja mõista Y-lt X kasuks perioodil 07.12.2021-31.12.2021 sissenõutavaks muutunud elatis 235,48 eurot.
2.4.Kohustada Q tasuma X ülalpidamiseks alates 01.01.2022 kuni X täisealiseks saamiseni (27.11.2031) igakuist elatist 100 eurot, mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 01.04.2022), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.
2.5.Igakuine elatis ja elatise võlgnevus tuleb kostjal tasuda W arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXXXXXX, selgitusega: „X elatis” hiljemalt jooksva kuu 10.-ndaks kuupäevaks.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja/laps) esitas 07.12.2021 Pärnu Maakohtule hagi Y (kostja/ema) vastu elatise saamiseks (nõuet täpsustatud 10.03.2022 istungil). Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja palus mõista kostjalt välja muutuva suurusega miinimumelatise, mis oli käesoleval ajal 213,44 eurot, kuid mitte alla perekonnaseaduse (PKS) § 101 sätestatud määra alates nõude esitamisest (24.08.2020), mis tuli tasuda igakuiselt iga kuu 10.-ndaks kuupäevaks W (isa) arveldusarvele. Lisaks nõudis hageja kostjalt elatisevõlga tagasiulatuvalt perioodi 05.04.202106.12.2021 eest 1 087,28 eurot (2021 aprilli eest 130 eurot (26 päeva eest), 2021 maist 2021 septembrini 750 eurot (5 x 150 eurot), 1.-29.10.2021 eest 140 eurot, 30.-31.10.2021 eest 18,82 eurot, 2021 novembri eest 292 eurot, 1.-6.12.2021 eest 56,46 eurot, millest oli maha arvestatud nõude perioodil ema poolt tasutud 300 eurot).
2.Asjaolude kohaselt oli hageja kostja tütar. Vanemate kooselu lõppemise järel jäi laps elama isaga Pärnumaale Tõstamaa valda ja suhtluskorra alusel käis ema juures Tallinnas. Kostja tegi poolte varasemal kokkuleppel elatise makseid, kuid ta polnud seni nõuetekohaselt (ehk seadusliku miinimumi ulatuses) täitnud oma ülalpidamiskohustust hageja osas. Ema tasus 2021 detsembris ja 2022 jaanuaris üle pika aja elatist 100 eurot kuus. Enne seda tasus kostja perioodil 05.04.2021-06.12.2021 kokku 300 eurot. 10.03.2022 kohtuistungil täpsustas hageja, et kostja tegi täiendavalt elatisemakseid ja tasus elatist kokku 600 eurot. Hagejale makstav riiklik lapsetoetus laekus hageja isa pangakontole. Lapse igakuised vajadused olid 606,05 eurot: eluasemekulud 75 eurot; kulutused toidule sh kulutused pikapäevarühma toidule (15 eurot kuus) kokku 165 eurot; kulutused transpordile 130 eurot; sidekulud 15 eurot; tervisekulud 15 eurot; koolikohustuse kulud 19 eurot; kulutused riietele ja jalanõudele 50 eurot; muud vältimatud püsikulutused sh majapidamistarbed 15 eurot; lapsega vaba aja veetmine 40 eurot; koduseks tarbeks pliiatsid, värvid, raamatud, legod jm arendavad mänguasjad ja õppevahendid 15 eurot, suuremad ja ühekordsed ostud kuus (aasta peale jaotatuna) 36,22 eurot; lapse sünnipäevakulu ja kolme sõbra sünnipäev 10,83 eurot. Hagejal oli toiduallergiast põhjustatud toitumuslik erivajadus (allergeenideks toidus laktoos ja munavalge). Hageja õppis klaverimängu ega tegelenud mingi konkreetse spordialaga. Kostja väited ei vastanud tõele elatise andmisest muul viisi kohta, kuna alates 2019 soetas kõik lapsele vajalikud asjad isa. Samuti korraldas isa üksi ka hageja viimase sünnipäevapeo, mille kulu oli
ca 250 eurot. Ema kinkis hagejale sünnipäevaks ja jõuludeks paar raamatut. Kostja ei tõendanud, et tema teine alaealine laps jääks hagejale elatise maksmise tõttu hagejaga võrreldes vähem kindlustatuks. Samuti ei tõendanud kostja, millises ulatuses vajasid tema täisealised lapsed ülalpidamist ning millises ulatuses oli võimeline andma ülalpidamist teiste laste isa. Täisealised said tööl käimisel saadavast sissetulekust ise katta oma kulusid. Arvestades ema kulutusi, seadis kostja enda huvid hageja omadest tunduvalt kõrgemale. Kostja polnud oma tegelikke kulusid tõendanud, mistõttu olid tema väited paljasõnalised. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta hageja seadusliku esindaja (isa) kanda. Kostja tasus hagejale vanemate kokkuleppel elatist 100 eurot kuus isa arvelduskontole. Lisaks oli kostja teinud kulutusi lapsele oma elukohas, Tallinnas, kus lapsele soetati riided ja jalanõud igaks aastaajaks, koolitarbed, raamatud, arendavad mängud, sporditarbed, mööbel jne. Laps osales ema juures olles sportlikel ettevõtmistel. Kostja ostis lapsele ka Pärnusse riideid, jalanõusid, raamatuid, koolitarbeid, mänguasju, klaveri, külmiku, pesumasina, elektripliidi, õmblusmasina, köögimööbli jm. Kostja poolt makstav elatis oli piisav ja see hõlmas kõiki hageja huvides tehtavaid igapäevaseid kulutusi. Igakordsed suuremad väljaminekuid said vanemad leppida eelnevalt kokku (nt kulud laagritele, tehnikale, mööblile vm). Suvekuudel tuleks elatis jätta välja mõistmata, kuna poole suvest elas hageja ema juures. Hagejal esines allergiatest tingitud erivajadus toitumiseks, kuid erivajadus ei põhjustanud lisakulusid. Kostjal oli peale hageja veel kolm ülalpeetavat koolis käivat last - üks alaealine tütar ja kaks täisealist last (tütar ja poeg). Kostja oli üksikvanem, kes sai teiste laste isalt elatist kokku 20 eurot kuus. Kostja töötasu oli 1 267,39 eurot kuus. Lisaks sai kostja käsunduslepingu alusel täiendavat sissetulekut (tunnitöö alusel) 200-800 eurot kuus. Käsundusleping lõppes aprillis. Kostja sai peretoetust 120 eurot kuus. Kostja igakuised kulutused endale ja tema leibkonnale olid järgmised: eluasemekulud (üürikulu) 150 eurot, kommunaalkulud kuni 250 eurot; kodune toit 500 eurot ja kooli/tööle kaasa võetav toit 150 eurot; kulutused transpordile 150 eurot; garaaži rent 30 eurot; vitamiinide, tablettide, kreemidele 50 eurot, millele lisandus kostja hambaravikulu (kostja maksis raviteenuse eest 229,87 eurot), kulud hügieenitarvetele 60 eurot; juuksur 40 eurot; õppevahendid ja raamatud 30 eurot; õppekäigud, ekskursioonid, klassivälised üritused 30 eurot; riided ja jalanõud 200 eurot; kodune majapidamine 60 eurot; vaba aeg 200 eurot (jalgrattad, klaver, suusad, uisud, reketid, ujumis- ja matkavarustus, treeningud, ujula külastus, Powlig, Skypark, teater, kontsert, väljas söömine, matkamine, reisimine jne); televisiooni- ja sidekulud 60 eurot; koduseks tarbeks pliiatsid, värvid, raamatud, legod jm arendavad mänguasjad ja õppevahendid 20 eurot; laste sünnipäevad 100 eurot aastas ja sõprade sünnipäevad 60 eurot aastas (ühe kuu kulu 13 eurot). Lisaks tasus kostja autoliisingut 240,70 eurot, kaskokindlustust 300 eurot aastas, liikluskindlustust 100 eurot aastas, rehvivahetus- ja rehvihoiustamine 180 eurot aastas, auto tehniline hooldus 150 eurot 2 korda aastas. Jooksvad kulud autole olid 15 eurot kuus. Arvestada tuli ka küttehindade tõusuga. Samuti tuli arvestada suuremate ja ühekordsete ostudega (pesumasin 700 eurot, külmkapp 500 eurot, mikrolaineahi 300 eurot, mööbel 500 eurot, arvuti 800 eurot) ja isa kasuks tema juristiabi kulude katteks väljamõistetud 720 eurot. Kostja põhjendas, et pere sattus makseraskustesse seoses tema hambaravikuludega ja seetõttu oli vajalik elatist mõista alla miinimumi. Kostjal puudusid piisavad vahendid ravikulude katmiseks ja kostja võttis selleks laenu (tasub igakuiselt laenumakseid tagasi) ja kuna ravi jätkus, siis vajas kostja raha juurde. Kostja igakuised kulutused hagejale olid järgmised: toidukulud 2 nädalavahetuse eest 40 eurot (1 nädal koolivaheajal 80 eurot); hageja sõidud vaba aja veetmiseks ja huvitegevusega seotud
sõitudeks 50 eurot; suhtluskorra kütusekulu seoses Pärnu-Tallinna sõitudega 90 eurot; vitamiinid, kehakreemid, toitumisnõustaja vastuvõtt 5 eurot; hügieenitarbed 3 eurot; juuksur 30 eurot aastas; õppevahendid 10 eurot; riided ja jalanõud 50 eurot (hagejal olid Tallinnas kõik 4 hooaja riided ja jalanõud); vaba aja kulud 25 eurot (Tallinnas olid olemas jalgrattad, klaver, suusad, uisud, pallid, kunstitarbed, sh lõuendid ja akrüülvärvid); pliiatsid, värvid, mänguasjad jne 10 eurot; kulu sünnipäevale 200 eurot aastas + kolme sõbra sünnipäeval käimine 60 eurot aastas (ühe kuu kulu 52 eurot). Kostja tasus oma teise alaealisele lapsele trennikulusid 45 eurot, muusikakooli arve 40 eurot ning tegi rahalisi ülekandeid. Arvestades eeltoodud tuli kostja hinnangul väljamõistetavat elatist vähendada 50 euroni, määrata, et ema maksab elatist iga kuu 15.-nendaks kuupäevaks isa kontole ja jätta 2021 suvekuude eest elatis väljamõistmata. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks alates 01.01.2022 kuni hageja täisealiseks saamiseni (27.11.2031) välja igakuise muutuvas suuruses elatise, mille suuruseks 2022 aastal oli 213,44 eurot (miinimum kehtis kuni 30.03.2023), kuid mitte alla PKS § 101 sätestatud määra. Kohus märkis resolutsioonis elatise muutumise korra vastavalt seadusele. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks alates hagi esitamisest 07.12.2021 kuni 31.12.2021 (25 päeva) eest miinimumsuuruses elatise kokku 243,25 eurot ja ajavahemiku 05.04.202106.12.2021 eest kokku 1 087,28 eurot. Kohus määras, et viidatud summad tuli tasuda isa pangakontole hiljemalt jooksva kuu 10.-ndaks kuupäevaks ja jättis menetluskulud poolte kanda. Kohus lahendas hagi PKS § 96, § 97, § 99, § 100 lg-te 1 ja 2, § 101 ja § 102 lg 2 alusel. Poolte vahel puudus vaidlus järgmiste asjaolude osas: kostja oli hageja ema; hageja elas koos isaga sünnist alates; kostja ei elanud koos alaealise hagejaga; kostja ei maksnud hagejale korrapäraselt elatist; kostjal oli lisaks hagejale veel üks temaga koos elav alaealine laps, kes oli kostja ülalpidamisel; hagejale makstav riiklik lapsetoetus laekus isa pangakontole; hagejal oli toiduallergiast põhjustatud toitumuslik erivajadus (allergeenideks toidus olid laktoos ja munavalge); peale hagi esitamist tasus kostja hagejale elatist kokku 300 eurot; tsiviilasjas nr 220-13254 oli kokku lepitud kostja ja hageja suhtluskord. Hageja nõudis alates 01.01.2022 elatist 213,44 eurot kuus, kuid mitte alla PKS § 101 sätestatud määra. Hageja nõudis elatist miinimummääras. Miinimummääras elatise nõudmisel puudus lapsel kohustus kulude suurust tõendad (Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15., 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12. ja 12.05.2021 otsus tsiviilasjas nr 218-6491, p 13.). Puudus vaidlus, et alates hagi esitamisest tasus ema elatist kokku 300 eurot. Hageja esitas hagis oma vajaduste arvestuse. Kostja polnud arvestusega nõustunud murutraktori ja suuremate esemete osas, st vastuväited olid esitatud kulutustele 36,22 eurot kuus. Muus osas kostja sisulisi vastuväited arvestusele ei esitanud. Kostja nõustus, et hagejal oli erivajadus tulenevalt toiduallergiatest, kuid erivajadus ei põhjustanud lisakulutusi toidule, vitamiinidele või ravimitele. Eeltoodust tulenevalt luges kohus tõendatuks, et hageja igakuised vajadused ja sellest tulenevad kulutused olid vähemalt 569,83 eurot (606,05 - 36,22). Ema avaldas, et ta kulutas igakuiselt hageja ülalpidamiseks 415 eurot. Tegemist oli paljasõnalise ja tõendamata väitega. Hageja nõudis elatist miinimummääras. Seega nähtus, et pooled nõustusid, et lapse igakuised vajadused ületasid tegelikult minimaalseid kulutusi. Kohus järeldas, et lapse isa kattis oma vahenditest miinimumi ületavad kulutused. Kohtuasjas nr 2-20-13254 määrati kindlaks lapsega suhtlemise kord, mille kohaselt viibis laps maksimaalselt lahus oleva vanema juures ühe aasta jooksul 94 päeva. Aastas oli 52 nädalat ja seega keskmiselt aasta kohta viibis hageja ema juures 2 päeva nädalas (94:52).
Kostja töötas, ning tema igakuiseks põhisissetulekuks oli töötasu 1 300 eurot. Kostja eluasemekuludeks oli üürikulu 150 eurot kuus, kommunaalkulud kuni 250 eurot kuus. Lisaks kostjale kasutasid eluruume temaga koos elav alaealine laps ja kaks täisealist last. Kostja soetas enda tarbeks osamaksega vara - Apple I-pad, kostja tasus liisingut 240,70 eurot kuus, samuti maksis kostja majaaluse parkimise eest 30 eurot kuus ja kaskokindlustust 4 korda aastas. Kostjal oli teine alaealine laps, keda kostja pidas ülal. Kostjaga koos elava alaealise lapse igakuised isiklikud kulud oli kostja teinud järgnevalt: Myfitness trennikulud 45 eurot, muusikakooli arve 40 eurot, matkakulu (ühekordne 07.06.2021) 40 eurot; ülekanded: 5 eurot “makse“ (14.01.2022); 10 eurot „makse“ (17.01.2022); 20 eurot „makse SEB rakendusest“ (25.01.2022); 10 eurot „makse“ (01.02.2022); „toit“ 20 eurot (07.02.22); 10 eurot (18.02.2022); „makse“ 20 eurot (24.02.2022); 30 eurot „makse“ 25.02.2022; 15 eurot „makse“ 27.02.2022. Kokkuvõtvalt nähtus, et näiteks veebruaris 2022 võimaldas kostja teisele alaealisele ülalpeetavale kulutusi hobide ja harrastuste jaoks 85 eurot kuus ning taskuraha kokku 105 eurot. Sellele lisandusid tavapärase ülalpidamise kulud (eluasemekulud, toit, transport, majanduskulud jne). Kostja tegi kulutusi enese hambaravile alates 26.11.2021 kuni märts 2022 kokku 8 035 eurot ning osa raviarvetest oli veel maksmata. Ülaltoodust ja kostja enese poolt esitatud kulutusi tõendavatest dokumentidest oli ilmne, et kostja ei kasutanud enesel olemas olevaid vahendeid alaealiste ülalpeetavate ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vanemal oli kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige pidi vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal oli lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabanenud sellest üksnes selle tõttu, et tal polnud sissetulekut või et tema sissetulek oli liiga väike (Riigikohtu 13.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Kostja selgituste kohaselt kulus tema sissetulek enda laenukohustuste tasumiseks ja enda ning temaga koos elava pere elamis- ja transpordikuludeks. Kostja kõrgel maksekoormusel põhinevad vastuväited elatise maksmiseks olid asjakohatud, sest ema oli ise pannud ennast olukorda, kus tema maksekohustused ei vastanud tema sissetulekutele. Samas polnud kostja hambaravikulude ja sõiduki ning sülearvuti laenumaksete, sideteenuste ja järelmaksude näol tegemist maksekohustustega, mida kohus saaks elatise vähendamisel arvesse võtta. Kostja vastutustundetu maksekäitumine ja mõtlematu laenukohustuste võtmine ei olnud mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 mõttes, mis tingiks elatise vähendamise alla elatise alammäära. Kostja pakkus ülalpidamise suuruseks 100 eurot kuus, kuid ka sellises suuruses elatis ei võimaldanud tagada kõigile kostja lastele ühetaolist ülalpidamist – kostjaga koos elav laps oli sellisel juhul hageja suhtes põhjendamatult paremas majanduslikus seisus. Miinimumelatis 213,44 eurot kuus moodustas kostja sissetulekust ca 16,42%. Seega jäi kostjal enese ja teise alaealise lapse ülalpidamiseks 83,58%. Isegi, kui arvesse võtta, et kostja pidas ülal veel kaht täisealist õppivat last, siis jäi ema 83,58% sissetulekust so. 1086,56 eurost terve leibkonna (4 isikut) ülalpidamiseks ehk 271,64 eurot iga pereliikme kohta. See oli rohkem kui hageja kasuks välja mõistetav elatise miinimum. Käesoleval juhul ei esinenud asjaolu, et väljamõistetav elatis oleks vanemale tema sissetuleku juures ebamõistlikult koormav ega pannud ema olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalset vajalikku elustandardit (Riigikohtu 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 20.). Kostja oli ise ebaratsionaalse sissetulekuga ümberkäimisega ennast ebamõistlikult koormanud, kuid see ei andnud alust elatise vähendamiseks alla elatismiinimumi. Elatise väljamõistmine miinimumsummas oli õiglane, mõistlik ja põhjendatud ning ei esinenud alust elatise summa vähendamiseks põhjusel, et ema sai lapse kasvatamise eest lapsetoetust. Käesoleval juhul ei leidnud tõendamist ka asjaolu, et lapse vajadused oleksid minimaalmäärast väiksemad. Kostjal lasus tõendamiskoormist elatise vähendamiseks alla miinimummäära.
Hageja esitas hagi 07.12.2021. Hageja nõudis elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt, perioodi eest 05.04.2021-06.12.2021 summas 1 087,28 eurot. Poolte vahelisest kokkuleppest tulenevalt oli perioodil 05.04.2021-01.11.2021 elatise suuruseks 150 eurot kuus. Alates 01.11.2021 nõudis hageja tagasiulatuvalt miinimumelatist 292 eurot kuus kuni hagi esitamiseni (so. 06.12.2021). Hagi esitamise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli miinimumelatis 292 eurot kuus ühe lapse kohta. Elatisenõude arvestus kuni hagi esitamiseni, millest oli maha arvestanud ema poolt osaliselt tasutud elatisesummad kogumaksumuses 300 eurot alljärgnevalt: 2021 aprilli eest elatist 130 eurot (26 päeva eest); 2021 maist kuni 2021 septembrini k.a 5 x 150 eurot= 750 eurot; 2021 septembrikuu eest 140 eurot; 30.-31.10.2021 eest 18,82 eurot; 2021 novembri eest 292 eurot; 1.-6.12.2021 eest 56,46 eurot. Kokkuvõtvalt oli 31.12.2021 seisuga kostja elatisevõlgnevus hageja ees 1 222,53 eurot, st tagasiulatuvalt ajavahemiku 05.04.202106.12.2021 eest 1 087,28 eurot (1387,28-300). Alates hagi esitamisest 07.12.2021 kuni 31.12.2021 mõistis kohus välja miinimumelatise hagi esitamise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 redaktsiooni kohaselt (miinimumelatis oli 292 eurot kuus) 25 päeva eest kokku 243,25 eurot (292 eurot : 30 päevaga (1 kuu) = 9,73 eurot päevas ja 9,73 eurot x 25 päeva). Kostja apellatsioonkaebus
5.Kostja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega määrata elatise suuruseks 100 eurot kuus ning jätta 2021 elatis suvekuude (juuni, juuli, august) eest välja mõistmata, kuna hageja oli pool ajast kostja ülalpidamisel. Kostja taotles elatise tasumise igakuise kuupäeva kindlaksmääramist selliselt, et elatis tuleb tasuda iga kuu 15.-nendaks kuupäevaks, et kindlustada enne tasumist raha olemasolu. Menetluskulud tuli jätta isa kanda. Vanemad olid leppinud elatise maksmises varasemalt kokku alla miinimumi ning ema soovis kokkuleppe jätkumist. Kaebaja taotles nõutava elatise vähendamist. Vastavalt kehtivale suhtluskorrale elas hageja keskmiselt aasta lõikes 8 päeva kuus ema ülalpidamisel. Ema täitis ülalpidamiskohustust elatise maksmisega 100 eurot kuus isa kontole ja ajal, mil laps oli emaga oli lapsele tagatud kõik eluks vajalik. 2021 suvisel koolivaheajal juunist kuni augustini jäi elatis kostja anda, kuna hageja oli suvel kostja ülalpidamisel ja ta oli kindlustatud kõige vajalikuga. Vanem ei pidanud lapsele elatist tasuma, kui laps elas kummagi vanema juures eelduslikult vähemalt 40% ajast ja mõlemad vanemad osalesid tema elu korraldamisel võrdväärselt. Isa kinnitas emale, et suvekuudel elatist ei olnud. Lisaks satuksid kostja teised lapsed hagi rahuldamise korral vähemkindlustatud olukorda. Kostja ülalpidamisel oli veel üks alaealine laps, kelle isalt mõisteti välja elatis 20 eurot kuus (rohkem polnud tal võimalik elatist maksta, kuna isa oli invaliidsuspensionär ja tal nappis vahendeid). Ülejäänud osas pidas last üleval kostja. Kostjal oli poeg, kes sai 2021 septembris täisealiseks ja ta õppis XXX. Poeg töötas 2021 suvel malevas ja sai kokku sissetulekut 480,24 euro. Ülejäänud osas pidas poega üleval kostja. Kostjal oli veel üks täisealine tütar, kes asus 2021 õppima XXX ja kes töötas ajutistel töökohtadel ja sai sissetulekut kokku 2 964,60 eurot (kuu lõikes 247,05 eurot). Ülejäänud osas pidas tütart üleval kostja. Kostja arvestas teistele lastele puhul miinimumelatisega, mida polnud vaja tõendada. Väljamõistetud elatis ei võinud olla kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei olnud võimalik säilitada teiste ülalpeetavate minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Samuti oli isa nõudnud kostjalt oma esindajakulude eest tasumist, mis viis kostja ülalpeetavad majanduslikult raskesse olukorda. Kostja palus kohtul mitte lugeda tõendatuks hageja igakuised vajadused ja kulutused isa esitatud kuludokumentide alusel suuruses 569,83 eurot, kuna esitatud dokumendid polnud nimelised. Esimese klassi astumise kulutused üle 600 eurot polnud mõistlikud. Eriti olukorras,
kus rahalisi vahendeid nappis. Võimalik oli toime tulla odavamate valikute tegemisega. Elatis tuli vähendada alla miinimummäära ka põhjusel, et hagejale tehtavad kulutused eluasemele (üür ja kommunaalmaksed) Tallinnas olid kostja arvestuse kohaselt 29,10 eurot kuus. Vastustaja seisukohad
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud kostja apellatsioonkaebusega ja asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada § 657 lg 1 p 2 alusel. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse ja muudab väljamõistetud elatise suurust. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt. Juhindudes § 654 lg-st 22 sõnastab ringkonnakohus otsuse tervikresolutsiooni. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles ta kohustus tasuma hageja ülalpidamiseks elatist 100 eurot kuus. Hageja ei ole otsust vaidlustanud. Seega ei ole pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus rahuldas hagi elatise osas 100 eurot kuus. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus vaatab maakohtu otsuse läbi kaevatud ulatuses. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Elatis alates 01.01.2022 kuni hageja täisealiseks saamiseni Hageja nõudis alates 01.01.2022 elatise miinimumi, mis oli 213,44 eurot. 2022. aastast muutus miinimumelatise kindlaksmääramise kord ja sellega seoses ka miinimumelatise suurus. Üldpõhimõte ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramise kohta jäi samaks. Lisaks sellele on abivahendina välja töötatud elatise kalkulaator (https://www.just.ee/elatiskalkulaator/). Alates 01.01.2022 kehtiv PKS § 101 näeb ette, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui käesoleva paragrahvi alusel arvutatud summa (lg 1). Kohus võib elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused (lg 2). Igakuise elatise arvutamise aluseks on baassumma. Baassumma ühe lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma (lg 3). Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil (lg 4). Vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel (lg 5). Kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga (lg 6). Kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise summaga võrreldes. Elatise summat ei vähendata mitmike puhul ja laste puhul, kelle vanusevahe on suurem kui kolm aastat (lg 7).
Arvestades PKS § 101 ja kasutades elatise kalkulaatorit kujuneb alates 01.01.2022 elatise igakuiseks summaks 213,44 eurot (miinimum) arvestusega, et baassumma oli 200 eurot, seadusjärgne miinimumelatis arvutatakse Eesti keskmise brutokuupalga alusel, mis oli 1 448 eurot (praegusel juhul ema igakuine sissetulek oli sellest väiksem), laps viibib aastas keskmiselt alla 7 ööpäeva kuus teise vanemaga (praegusel juhul maakohus ei vähendanud elatist PKS § 101 lg 6 alusel) ning maha kuulus arvestamisele pool lapsetoetusest ehk 30 eurot (arvutuskäik: keskmine brutopalk 1448 x 0,03 (3% kohustatud isiku sissetulekust) = 43,44 eurot; 43,44 eurot + baassumma 200 eurot – pool peretoetusest 30 eurot (60:2) = 213,44 eurot). Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja lapsetoetus laekus isale ja kostja igakuine sissetulek oli töötasu 1 300 eurot. Apellatsioonkaebuses oli kostja seisukohal, et vastavalt kehtivale suhtluskorrale viibis hageja kostjaga 8 päeva kuus (maakohus arvestas 2 päeva nädalas) ja seda tuli elatise suuruse määramisel arvestada. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga. Maakohus tuvastas, et suhtluskorra kohaselt viibib laps lahus elava vanemaga üle nädala reede õhtust pühapäeva lõunani so kaks ööpäeva (va. koolivaheaegadel). Kolm lühikest koolivaheaega (kokku 21 päeva) veedab laps vaheldumisi kord ühe kord teise vanemaga st. keskmiselt kuni 11 päeva aastas. Jõuluvaheaja (14 päeva) veedab laps poole vaheajast vaheldumisi ühe ja teise vanema juures. Suvevaheajal (juuni kolmandast nädalast augusti lõpuni so. 11 nädalat s.o 77 päeva) veedab laps vaheldumisi kord ühe kord teise vanema juures, st keskmiselt viibib laps lahus elava vanema juures mitte enam kui 40 päeva. Koolivaheaegu on aastas kokku 16 nädalat. Reedest pühapäevani üle nädala 2 päeva viibib laps vanema juures seega kokku 52-16=36 nädala vältel kokku 36 päeva. Kokku viibib laps maksimaalselt lahus oleva vanema juures ühe aasta jooksul 11+40+36+7= 94 päeva (aastas 52 nädalat). Maakohus leidis, et keskmiselt aasta kohta viibib hageja ema juures 2 päeva nädalas (94:52). Ringkonnakohtu hinnangul võrdub keskmiselt 2 päeva nädalas keskmisel 8 päeva ühes kuus. Maakohus lähtus õigesti suhtluskorra lahendist, mitte aga tegelikust hageja ema juures viibimise ajast (Riigikohtu 12.05.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 14.1.). Hageja seisukoht, et tuleb lähtuda tegelikkust olukorrast, on vastuolus Riigikohtu seisukohaga. Seega on kostja apellatsioonkaebuse väide õige, et maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel viibis hageja aasta lõikes keskmiselt 8 päeva kuus emaga. Seega nähtub, et miinimumelatise suurus ei ole õigesti arvestatud, kuna elatise suuruse arvutamisel ei arvestatud PKS § 101 lg-ga 6. Arvestades PKS § 101 ja kasutades elatise kalkulaatorit kujuneb alates 01.01.2022 hageja elatise igakuiseks summaks 99,61 eurot. Kuna hageja veedab kohustatud vanema juures iga kuu rohkem kui 6 päeva, siis elatise summat muudetakse vastavalt, st hageja veedab kohustatud vanema juures igakuisest kohustatud ajast 53,33% (8 päeva x 100% : 15 päeva). Seetõttu väheneb miinimumelatis (213,44 eurot) 53,33% võrra, mis teeks elatise suuruseks 99,61 eurot. Kuna kostja on nõus igakuiselt tasuma 100 eurot, siis kohus lähtub sellest ja mõistab elatise välja eelnimetatud suuruses.
9.Elatis perioodi eest 07.12.2021-31.12.2021 Maakohus mõistis alates hagi esitamisest kuni jooksva kuu lõpuni kostjalt hageja kasuks välja miinimumelatise hagi esitamise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 redaktsiooni kohaselt, mille järgi oli miinimumelatise suuruseks 292 eurot kuus. Viidatud perioodi eest moodustas elatis aga 235,48 eurot (292 eurot : 31 päevaga x 25 päeva). Ringkonnakohus arvestab, et detsembris on 31 päeva, mitte 30 päeva nagu arvestas maakohus. Praegusel juhul puuduvad alused elatise vähendamiseks selle perioodi osas alla 100 euro.
Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega, et hageja tõendid elatise suuruse kohta tuleb jätta kõrvale, kuna need polnud nimelised. TsMS § 230 lg 1 näeb ette, et tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Maakohus tuvastas sisuliselt, et isa katab oma vahenditest miinimumi ületavad kulutused. Hageja ei nõudnud elatist üle miinimumi. Maakohus viitas õigesti, et kui elatist nõutakse miinimummääras, siis ei pidanud hageja oma vajadusi tõendama. Elatise vähendamist võib nõuda PKS § 102 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud juhul. Kuni 31.12.2021 kehtisid viidatud normid järgmises sõnastuses: isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja tugines, et tal on lisaks hagejale veel kolm ülalpidamist vajavat last. Kostjal on XX.XX.XXXX sündinud tütar (21. aastane), kes õppis XXX (I kd lk 32), XX.XX.XXXX sündinud poeg (19. aastane), kes õppis XXX (I kd lk 34) ja XX.XX.XXXX sündinud tütar (15. aastane), kes oli õpilane. PKS § 97 näeb ette, et ülalpidamist on õigustatud saama 1) alaealine laps; 2) laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni; 3) muu vajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Kuivõrd kostja vanim laps on 21. aastane ja puudub alus arvata, et ta on abivajav, st isik on võimeline ise ennast üleval pidama, siis puudub alus hagi lahendamisel temaga arvestada. Kostja teine laps on 19. aastane. Kostja arvestas, et selle lapse ülalpidamiseks kulub seadusjärgne miinimum. Kohus märgib, et kostja teisele lapsele ei saa kohaldada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära ega lähtuda sellest, et täisealiseks saanud laps ei pea miinimumelatise saamiseks oma vajadusi kohtumenetluses tõendama. Kostja teine laps saaks nõuda elatist PKS § 99 lg-s 1 ja 2 ettenähtud tingimustel, mis sätestavad, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Täisealiseks saanud lapse vanem võib PKS § 102 lg 1 järgi ülalpidamiskohustusest vabaneda, st talle ei kohaldu PKS § 102 lg 2. (Riigikohtu 19.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p-d 10 ja 11). 19. aastase lapse õppimine kutsekoolis ei ole mõjuvaks põhjuseks, mis takistab tal ise hankida endale eluks vajalikud vahendid. Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma vajaduste rahuldamiseks, tekiks tal õigus nõuda ülalpidamist. Erinevalt alaealise lapse ülalpidamisest ei pea vanem täisealise lapse ülalpidamiseks oma tavapäraseid vajadusi piirama ega pidama täisealist last endaga ühetaoliselt ülal (vt ka Riigikohtu 19.10.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul pole kostja usutavalt põhistanud ega
tõendanud, et tema teine laps vajas emapoolset ülalpidamist ja ta polnud võimeline õppetöö kõrvalt ise teenima. Kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine ülalpeetav. Kostja tõi välja, et selle lapse isa oli invaliidsuspensionär ja tema pidas last üleval 20 euroga kuus (kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-1242214). Seega pidas last sisuliselt üleval kostja. Kostja lähtus, et tema kolmanda lapse ülalpidamiseks kulus miinimum (292 eurot x 2 – 60 eurot peretoetus ja -20 eurot elatis), mis tegi ülalpidamise suuruseks 504 eurot, mida kandis ainuisikuliselt kostja. Maakohus tuvastas, et kostja igakuine sissetulek oli 1 300 eurot. Hageja poolt välja nõutud miinimumelatis moodustas sellest umbes 16,42%. Seega jäi kostjal enese ja teise alaealise lapse ülalpidamiseks 83,58%. Eeltoodust nähtub, et peale ülalpidamise andmist jääks kostjale 1 008 eurot (1300-292) ja pärast kostja teisele lapsele ülalpidamise andmist jääks kostjale kätte 504 eurot (1008-504). Kui ringkonnakohus arvestab kostja esiletoodud igapäevaste kulutustega, mida kostja teeb oma leibkonnas, siis nendest nähtub, et kostja väljaminekud ületavad tema sissetulekut võrdlemisi suures ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul polnud eluliselt usutav, et kostja sai pidada ennast ja lapsi üleval suuremas summas, kui oli tema sissetulek. Maakohus viitas Statistikaameti andmetele, mida pole apellatsioonimenetluses vaidlustatud, et Statistikaameti 2021. aastal andmetel oli leibkonnaliikme kulutused toidule ja mittealkohoolsetele jookidele 1 300,40 eurot aastas leibkonnaliikme kohta ja leibkonnaliikme kulutused eluasemele 932,60 eurot aastas. Samuti oli Statistikaameti andmete kohaselt 2021. aastal ühe kuu arvestusliku elatusmiinimumi piir (mida korrigeeritakse igal aastal tarbijahinnaindeksiga), arvestuslik elatusmiinimum 233,60 eurot, millest minimaalse toidukorvi maksumus 106,8 eurot, mittetoidukulutuste (k.a kulutused eluasemele) maksumus 126,80 eurot ning kulutused eluasemele 89,30 eurot. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid (Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu 24.10.2012. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Arvestades eeltoodud leiab ringkonnakohus, et pärast hagejale elatise tasumist jääb kostjal piisavalt vahendeid, et korraldada teise alaealise lapse ja enda ülalpidamine. Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles osas, et kostja oli ise pannud ennast olukorda, kus tema maksekohustused ei vasta tema sissetulekutele ning kostja kulutuste (hambaravi, sõiduki, sülearvuti laenumaksete, sideteenuste ja järelmaksude) näol polnud tegemist maksekohustustega, mida kohus saaks elatise vähendamisel arvesse võtta. Kostja ei põhistanud veenvalt, miks tema endale tehtavad kulud on hageja ülalpidamiskohustusest prioriteetsemad. Kostja viitas vajadusele ravida hambaid, samas kostja esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks kõiki arveid reaalselt ka tasunud (nt I kd lk 60-62) ning kas oli mõistlik sellises ulatuses hambaravi korraga teha, st kostja laste esmavajaduste arvelt. Kostja kohustus on korraldada oma sissetulekute ja väljaminekute arvestus selliselt, et ta saab nõuetekohaselt täita seadusest tulenevat alaealiste laste ülalpidamiskohustust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles osas, et kostja ei kasuta enesel olemas olevaid vahendeid alaealiste ülalpeetavate ülalpidamiseks ühetaoliselt. Maakohus tuvastas, et näiteks veebruaris 2022 on kostja teisele alaealisele ülalpeetavale võimaldanud kulutusi hobide ja
harrastuste jaoks 85 eurot kuus ning taskuraha 105 eurot. Sellele lisandusid tavapärase ülalpidamise kulud (eluasemekulud, toit, transport, majanduskulud jne). Kostjaga koos elav alaealine laps on hageja suhtes põhjendamatult paremas majanduslikus seisus. Lisaks pidas kostja üleval enda 21. aastast ja 19. aastast last, kes olid võimelised endale ise ülalpidamist hankima võrreldes hagejaga, kes seda ei saanud teha. Seega eelistas kostja endaga koos elavaid lapsi hagejale. Kostja ei ole toonud esile mõjuvat põhjust, mis tingiks elatise vähendamise alla elatise alammäära. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjal tuleb elatist tasuda vastavalt seadusjärgsele miinimumile.
10.Elatis perioodi eest 05.04.2021-06.12.2021 Hageja pöördus kohtusse elatise saamiseks 07.12.2021. Hagi kohaselt isa pöördus 05.04.2021 ema poole elatise saamiseks 150 eurot kuus. Hageja nõudis perioodi 05.04.2021-06.12.2021 elatist 1 087,28 eurot arvestusega, et ühe kuu elatis oli 150 eurot ja ema tasus selle perioodi jooksul elatist kokku 300 eurot (I kd lk 82, 83 ja 86 elatis tasutud septembri, oktoobri ja novembri eest). Pooled ei vaielnud, et neil oli kokkulepe, et ema tasub hagejale igakuist elatist. Pooled vaidlesid, mis oli kokkulepitud ülalpidamise suurus. Hageja tugines, et see oli 150 eurot (selgitused I kd lk 4 ja 144, isa e-kirjad emale lk 7, 59). Ema avaldas, et summa osas kokkulepe puudus, ta oli lapsele maksnud 100 eurot kuus ja suvekuude eest ema elatist maksma ei pidanud (selgitused I kd lk 28 ja 144). Hageja ei nõustunud, et suvekuudel ema elatist ei pidanud tasuma. Maakohus tuvastas, et vanemate kokkulepe oli 150 eurot kuus. Samas ei nähtu, mille alusel maakohus viidatud asjaolu tuvastas. Selles osas rikkus maakohus otsuse põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei tõendanud oma väidet, et elatise kokkulepe oli tasuda 100 eurot kuus. Kuivõrd 2021 oli miinimumelatis kuus 292 eurot, mida laps oli õigustatud teiselt vanemalt saama ning hageja nõudis elatist 150 eurot (see nähtus hagi asjaoludest ja 05.04.2021 e-kirjast, I kd lk 7), siis peab ringkonnakohus võimalikuks, et elatise suurus kuus tagasiulatuva perioodi eest oli 150 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et kumbki vanem pidi aega kandma hageja kulusid suvekuude (juuni, juuli, august) eest, sest see on kooskõlas kokkulepitud suhtluskorraga (03.03.2021 määruse resolutsiooni p 1.4., I kd lk 9). Suhtluskorra järgi veedab hageja suvevaheajad (juuni-29. august) kahenädalaste perioodidena vaheldumisi isa ja ema juures, alustades vaheaja algusest, 2021. aastal juuni algusest. Paarisaastatel veedab laps kaks esimest nädalat isaga ja paaritutel vastupidi). Kostja elatise arvestuskäigule vastuväiteid ei esitanud. Kuigi tagasiulatuva elatise osas lähtus maakohus hageja arvutuskäigust, siis oleks pidanud maakohus seda siiski kontrollima. Kui vanematel oli enne kohtusse pöördumist kokkulepe, siis sai hageja nõuda kokkuleppest suuremat elatist alates hagi esitamisest. Seega tuli arvestada, et kuni hagi esitamiseni oli elatise suuruseks 150 eurot. Ka istungil avaldas hageja, et vanemate vahel oli kokkulepe tasuda kuus elatist 150 eurot, millest hageja lähtus (I kd lk 144). Hageja viitas istungil, et 29.10.2021 kirjavahetusest pidi kostja elatist tasuma miinimummääras 292 eurot. Viidatud kirjavahetusest (I kd lk 11-13) ei nähtu, et kostjalt oleks nõutud elatist miinimummääras või et pooled saavutasid elatise suuruses kokkuleppe. Ringkonnakohus tuvastab, et toimikust puuduvad tõendid, et hageja oleks enne kohtusse pöördumist asunud nõudma kostjalt elatist üle 150 euro (sh ka kehtinud miinimummääras 292 eurot). Seega ei saa tagasiulatuva perioodi eest nõuda kostjalt kuus rohkem elatist kui 150 eurot. Ringkonnakohus märgib, et hageja nõudis perioodi eest 01.10.-29.10 140 eurot ja 30.1031.10.2021 eest 18,82 eurot (oktoobris kokku 158,82 eurot) ja novembrikuu eest 292 eurot.
Hageja ei põhistanud, miks tema hinnangul pidi kostja oktoobri eest maksma kokkulepitust rohkem elatist. Lisaks nähtus, et ka detsembri (01.12.-06.12) ees arvestas hageja elatist 292 eurot, mitte 150 eurot. Oktoobri, novembri ja detsembri eest oli nõue üle 150 euro põhjendamatu. Seega tuleb tagasiulatuvat elatist (periood 05.04.2021-06.12.2021) arvestada järgmiselt: 05.04.30.04 (26 päeva)– 130 eurot (150:30 x 26); 01.05.-31.05. – 150 eurot; 01.09.-30.09. - 150 eurot; 01.10.-31.10. – 150 eurot; 01.11.-30.11. – 150 eurot; 01.12.-06.12. – 29 eurot (150:31 x 6). Eeltoodu perioodi eest oli hageja õigustatud nõudma kokku 759 eurot. Kostja tasus viidatud perioodi eest elatist kokku 300 eurot. Seega kokkuvõtvalt oli kostja elatisevõlgnevus hageja ees ajavahemiku 05.04.2021-06.12.2021 eest 459 eurot (759-300).
11.Otsuse kindlaksmääramise kord Maakohus määras TsMS § 445 lg 1 alusel, et elatis tuli tasuda iga kuu 10.-nendaks kuupäevaks. Kostja palus määrata, et elatis tasutakse iga kuu 15.-nendaks kuupäevaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei toonud kostja esile asjaolusid, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks selles osas ja uue otsusega muuta tasumise kuupäeva. Menetluskulud
12.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis õigesti TsMS § 164 lg 1 alusel esimeses astmes menetluskulud poolte endi kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Ringkonnakohus peab õiglaseks jätta apellatsioonimenetluses kantud kulud samuti TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Sellise kulude jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.