Määruse tegemise aeg ja koht 26.07.2022, Tallinn Kohtuasja number
2-21-19567
Kohtuasi
X avaldus Y vastu ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks C suhtes lapse viibimiskoha määramise, tervise ja hariduse küsimustes ning selles osas ainuhooldusõiguse andmiseks X-le Y vastuavaldus X vastu ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks C suhtes lapse tervise küsimuses ning selles osas ainuhooldusõiguse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.05.2022 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Y määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (vastuavalduses puudutatud isik II) X (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Puudutatud isik I C (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi Puudutatud isik II (vastuavalduses avaldaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Reimo Mets Tallinna linn (Kristiine Linnaosa Valitsuse kaudu) Saue vald (Saue Vallavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata Y taotlus lapse ärakuulamiseks. Jätta Harju Maakohtu 23.05.2022 määrus muutmata. Jätta määruskaebus rahuldamata. Määruskaebemenetluses kantud menetluskulud jätta Y kanda, kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Lapse esindaja kulud jätta riigi kanda.
2-21-19567 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.X (ema) esitas 15.12.2021 Harju Maakohtule avalduse X ja Y (isa) hooldusõiguse ulatuse otsustamiseks C (laps) suhtes.
2.Avalduse ja selle täpsustuste kohaselt lõppes vanemate kooselu 04.06.2017, misjärel jäi laps elama koos emaga. 18.05.2018 esitas isa kohtule avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning ema esitas vastuavalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja suhtluskorra määramiseks (tsiviilasi nr 2-18-7822). Vaidlus lõppes kokkuleppel – vanematel säilis ühine hooldusõigus ja lepiti kokku isa ja lapse suhtluskorras. Kuna suhtluskord ei toiminud, esitas ema 21.05.2019 kohtule avalduse ja tsiviilasjas nr 2-19-8101 määrati uus suhtluskord, mille järgi peaks laps viibima kummagi vanemaga nädala kaupa. 26.06.2020 esitas isa avalduse lepitusmenetluseks. 25.09.2020 määruse kohaselt lepitusmenetlus õnnestus ja suhtluskord jäi samaks. Ema sõnul suhtluskord ei toimi alates maist 2021 ning ta ei ole kuude kaupa lapsega kohtunud. Ema soovib, et laps elaks koos temaga. Laps õpib XXX 3. klassis. Kool on isaga koos valitud. Ema arvates võib laps vajada kooli vahetust, kui lapsel seal raskeks läheb. Praegu ei ole see emale teada. Erimeelsusi on emal isaga lapsel aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) diagnoosi määramise ja selle ravi osas. Ema leiab, et teda ei ole raviküsimustesse piisavalt kaasatud. Isa vastuavaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
3.Isa esitas 20.01.2022 Harju Maakohtule vastuavalduse vanemate ühise hooldusõiguse muutmiseks ja osaliselt tervise küsimustes isale üleandmiseks.
4.Vastuavalduse ja selle täpsustuste kohaselt on hooldusõiguslikud erimeelsused emaga lapse tervise küsimustes, kuna ema ei toeta ATH ravimisel medikamentoosse ravi jätkumist. See paneb isa arvates ohtu lapse vaimse ja füüsilise heaolu ning tervise tulevikus. Tulemust ei ole andnud ka meditsiinitöötajatega korraldatud kohtumine ja diagnoosi arutelu ning edasine nõustamine. Puudutatud isikute seisukohad
5.Vanemad teineteise avaldusi ei toeta.
6.22.03.2022 kuulas maakohus ära ema, isa, lapsele määratud esindaja ning linna- ja vallavalitsuse esindajad. Mõlemad avaldajad jäid esitatud avalduse juurde. Lapsele määratud esindaja ei näinud vanemate vahel vaidlust lapse elukoha ja hariduse osas, kuid tervise osas pidas põhjendatuks ainuhooldusõiguse anda üle isale. Tallinna Linnavalitsuse esindaja toetas vanemate ühise hooldusõigusega jätkamist, kuna see on kõige enam lapse huvides. Saue
2-21-19567 Vallavalitsuse esindaja pidas mõistlikuks vanemate ühise hooldusõiguse jätkamist elukoha ja hariduse osas, kuid emale tuleks üle anda ainuhooldusõigus lapse tervise küsimustes. Ärakuulamisel selgus, et vanemad on läbinud koolituse „Dialoog lapse nimel“. Ema ei andnud nõusolekut täiendaval koolitusel, nõustamisel vmt teenusel osalemiseks. Maakohtu määrus
7.Maakohus jättis 23.05.2022 määrusega ema avalduse ja isa vastuavalduse rahuldamata ja vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes lõpetamata. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele määratud esindaja riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, mis jäid riigi kanda.
8.Maakohus tuvastas esitatud avaldustest, ärakuulamistel avaldatust ja tõenditest, et laps elab viimasel aastal isa juures ning lapse ja vanemate vaheline suhtluskord määrati Harju Maakohtu 25.09.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-8101 lepitusmenetluse raames. Korra järgi peaks laps viibima nädala kaupa kummagi vanemaga, kuid mõlemad vanemad kinnitasid ärakuulamisel, et määratud suhtluskord ei toimi. Samas ei saa ainuüksi mittetoimiv suhtluskord olla aluseks ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha määramise osas. Mõlemal vanemal on õigus pöörduda kohtutäituri poole Harju Maakohtu 25.09.2020 määruse nr 2-19-8101 täitmiseks. Samuti on mõlemal vanemal õigus esitada kohtule avaldus kehtiva suhtluskorra muutmiseks. Kuivõrd teisi põhjendusi ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha osas ema esile ei toonud, jättis maakohus ema avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha osas rahuldamata.
9.Maakohtu hinnangul ei ole vanemate vahel vaidlust lapse hariduse osas. Vanemad on ühiselt valinud kooli, kus laps õpib. Erimeelsusi huvihariduse osas ei ole. Kumbki vanem ei toonud esile otsest vajadust praegu kooli vahetada ega ka teise vanema võimalikku vastuseisu sellele. Seega jäi ema avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks rahuldamata ka lapse hariduse osas.
10.Vanematel on erinev nägemus lapse tervise küsimustes. Ema sõnul on ta lapse terviseprobleemide aruteludest välja jäetud. Isa ei ole ema teavitanud lapse käikudest psühhiaatri juurde. Ema sai sellest teada 23.11.2021, kui isa saatis emale kirja, saamaks emalt nõusolekut ravimi Medikinet XL manustamiseks. Lapse haigusloost (I kd tl 180-181) nähtub, et lapsel on diagnoositud ATH. Haigusloo kokkuvõttest nähtub, et vajalik on mõlema vanema osalemine lapse elus ning mõlemad vanemad vastutavad lapse tervise eest. Laste- ja noorukite psühhiaater IS selgitas (II kd tl 90), et on alates detsembrist 2021 teinud koostööd mõlema vanemaga ning kinnitas, et lapse põhidiagnoos on ATH, millele lisandub diagnoos lapsepõlves muutunud perekonna vahekorrad. Psühhiaater leiab, et vajalik on kombineeritud ravi jätkamine. Noorukite psühhiaater AK tõi esile (II kd tl 98-99), et ATH on kaasasündinud neuropsühhiaatriline häire ning tuleb esile juba lapseeas. Avaldajate lapse probleemid on kerkinud esile teises klassis. Seega võib põhjus olla lapseeas kogetud trauma (kaasuv diagnoos). Laps vajab mõlema vanema toetavat suhtlust ja ühiseid reegleid mõlema vanema juures. Medikinet XL ravim aitab tavaliselt ATH puhul, aga mitte traumaatilisest kogemusest põhjustatud häirete korral.
11.Vaidlust ei ole selles, et ema ei nõustunud täiendava arvamuseta või uuringuta lapsele ravimit manustama. Ema toetub mh ravimi teabelehele, mille järgi kasutatakse ravimit Medikinet XL ainult siis, kui on eelnevalt proovitud ATH-d ravida ravimiteta (I kd tl 182-186).
12.XXX iseloomustusest (I kd tl 193-194) ei nähtu seoses lapsega probleeme. Laps on rõõmsameelne, abivalmis, hea käitumisega. Perearst UP sõnul (II kd tl 87) ei ole tema last suunanud psühhiaatri ega psühholoogi juurde, samuti ei ole talle teada olnud lapse õpiraskused
2-21-19567 koolis. Lapse psühholoog HS on esile toonud (I kd tl 192, II kd tl 92), et lapse probleemid on eelkõige tingitud vanemate lahkukolimisest ning ema ja lapse vahel on suhtlus katkenud.
13.Spetsialistide seisukohtadest joonistub välja mõlema vanema mure lapse tervise pärast, mille lahendamise on isa võtnud enda kanda. Laps saab koolis hakkama ning õpiraskusi ega käitumisprobleeme ei ole. Spetsialistid soovitavad tungivalt mõlemal vanemal osaleda lapse elus.
14.Arvestades asjaolu, et vanemate erimeelsuste alge on lapse ja vanemate vahelises suhtluses, mida selles menetluses lahendada ei ole võimalik, siis lapse parimates huvides on mõlema vanema osalemine lapse elus, sh tervise küsimustes. Koostöö võimalikkust kinnitab laste- ja noorukite psühhiaater IS, kes on alates detsembrist 2021 teinud koostööd mõlema vanemaga (II kd tl 90). Samuti on koostööd mõlema vanemaga teinud perearst (II kd tl 87). Vanemate koostöö võimalikkust kinnitab kooli vastus (I kd tl 193-194) ning ühine osalemine koolitusel „Dialoog laste nimel“ (II kd tl 95). Vanemate vaheline koostöö on vajalik just lapse tervise huvides, mida on rõhutanud ka psühhiaatrid (I kd tl 180-181, II kd tl 98-99).
15.Kohus nõustus eelnenust tulenevalt Tallinna Linnavalitsuse seisukohaga, et parim lapsele on vanemate ühine hooldusõigus. Kohus ei nõustunud Saue Vallavalitsuse seisukohaga selles, et ema avaldus tuleks rahuldada. Ennatlik on anda emale ainuhooldus mh küsimustes, milles vanemate vahel vaidlust ei ole. Samuti ei nõustu kohus lapsele määratud esindaja seisukohaga selles, et isa avaldus tuleks rahuldada, kuna nimetatu ei aita kuidagi kaasa mõlema vanema kaasatusse lapse tervise küsimustes. Määruskaebus
16.Isa esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, milles vastuavaldus jäeti rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, ning teha uue määruse, millega anda isale üle otsustusõigus kõikide lapse tervise küsimuste osas.
17.Määrus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kohtulahend on last kahjustav. Kohtu järeldused ei ole jälgitavad ning ei seondu faktilise eluoluga.
18.Maakohus ei teinud määrust lapse huvidest lähtuvalt. Kohus ignoreeris arstide soovitusi ega lähtunud määruse tegemisel kogutud tõenditest. Määruskaebuse esitajale jääb kohtu passiivsus ja tegevusetus lapse parimate huvide arvestamisel arusaamatuks. Kohus ei lahendanud vaidlust terviseküsimuste osas mitte mingiski osas, kuigi mõlemad vanemad esitasid kohtule avaldused. Lapse ravivajadus ja see, et vanemad ei ole ravi osas ühel meelel, on tõendatud.
19.Maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja ei hinnanud neid kogumis. Nii on kohus valikuliselt hinnanud haigusloo epikriise. Psühhiaatri IS vastusest kohtule tuleb üheselt välja raviarsti soovitus jätkata medikamentoosset ravi, kuid kohus eiras seda.
20.Psühhiaatri AK väär tõlgendus materjalist ja diagnoos traumaatiline stressisündroom võib tuleneda sellest, et tegelikult puudub tal vastava eriala lisapädevus, s.o laste- ja noorukitepsühhiaatria. AK ei teinud ühtegi uuringut lapsele, ta ei viinud läbi lapsega personaalset vestlust ega muid protseduure, mis on ATH diagnoosi või traumaatilise stressisündroomi diagnoosimiseks vajalikud. Dokumentaalselt on olemas kinnitus, et lapsel on ATH sümptomid esinenud juba lasteaiast saati. Reaalsus on see, et sümptomid on leidnud kinnitust ka juba enne lasteaeda.
21.Psühhiaater IS on selgitanud, et edaspidi hakkavad lapsel selgemalt välja joonistuma probleemid õppeedukuses. Ilma arsti poolt määratud raviskeemi kasutamata võetakse lapselt
2-21-19567 võrdväärne võimalus arenguks ning elus toimetulekuks. See, et laps on veel rõõmsameelne ja abivalmis, on väga hea, kuid et see nii ka säiliks, on vaja psühholoogilist tuge, et ei tekiks depressiooni, ja arsti poolt määratud raviskeemi jätkamist. Kohus on sellekohaseid tõendeid eiranud.
22.Olukorras, kus vastava ravi saamisel ei ole esile toodud ühtegi teaduslikult tõestatud negatiivset kõrvalmõju, jääb arusaamatuks, miks kohus ei luba lapse parimates huvides ravi jätkata või lapsel psühholoogi juures visiitidel käia. Puudub põhjus uskuda, et lapse isa otsused lapse raviküsimuste osas oleksid erinevalt ema otsustest kuidagi last kahjustavad.
23.Laps on menetluse ajal saanud 10-aastaseks, kuid kohus ei pidanud vajalikuks last ära kuulata. Kohtulahendi tegemise ajal oli laps veel 9-aastane ja kohtul ei olnud sellist kohustust otseselt seadust järgides, kuid on ilmne, et selle nõude saanuks kohus täita. Lapse ärakuulamata jätmine on menetluslik rikkumine, mida ringkonnakohus saab parandada last ära kuulates.
24.Maakohus jättis lahendamata isa esindaja taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks seoses esindaja haigestumisega. Kohus ei saanud teha lahendit enne taotluse osas seisukoha võtmist. Kohus rikkus selles osas menetlusõigusnorme. Tegemist on olulise rikkumisega, mida ringkonnakohus saab parandada vaid ärakuulamise võimaldamisega.
25.Kohus ei võtnud seisukohta tõendite kogumise ja nende lubatavuse osas (isa 28.04.2022 esitatud lõplike seisukohtade p-d 20-31), millega rikkus kohtulahendi põhjendamise kohustust.
26.Kohus lubas ärakuulamisel isa koos esindajaga täiendavalt ära kuulata isa vastuavalduse raames, kuid seda lubadust kohus ei täitnud. Menetluse edasine käik
27.Ema palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
28.Lapse esindaja leiab, et maakohtu määrus on selles toodud põhjendustel õige ning määruskaebust ei saa rahuldada, muu hulgas põhjusel, et määruskaebuses taotleb isa otsustusõiguse üleandmist, mida ta maakohtus taotlenud ei ole.
29.Saue Vallavalituse esindaja on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuses esitatakse kogu olukorda väga ühekülgselt, keskendudes kitsalt lapse tabletiravile, kritiseerides lapse ema, spetsialiste ning ametnikke, kuid seejuures nägemata tervikpilti ja tajumata isa enda isiklikku otsest vastutust tekkinud olukorra pärast ning põhjustagajärg seoseid lapse vajaduste, õiguste ja huvide realiseerimisel.
30.Tallinna Kristiine Linnaosa Valitsuse esindaja on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning vanematel tuleb täitma asuda kohtumäärust, milles on määratletud lapse ja vanemate suhtluskord. Peale emaga suhtlemise taastamist ja teraapiavõimaluste kasutamist saab otsustada, kas laps vajab täiendavalt ka tabletiravi.
31.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
2-21-19567
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
32.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
33.Maakohus jättis rahuldamata nii ema avalduse kui ka isa vastuavalduse. Maakohtu määruse on vaidlustanud isa osas, milles maakohus jättis isa vastuavalduse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ema ei ole maakohtu määrust vaidlustanud. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust üksnes isa vastuavalduse rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas.
34.Esmalt vastab ringkonnakohus määruskaebuses esitatud etteheidetele seoses väidetavate maakohtu menetlusõiguslike eksimustega.
35.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebusega selles, et maakohus jättis lahendamata isa lepingulise esindaja taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks ja jättis isa ärakuulamata tema vastuavalduse osas. Maakohus on 21.01.2022 määrusega määranud tähtaja menetlusosaliste, s.o ema, isa, lapse esindaja ja eeskosteasutuste esindajad, ärakuulamiseks. Maakohus küsis eelnevalt kõigilt menetlusosalistelt kohtuistungi edasilükkamise taotluse osas seisukohta. Ärakuulamisele ilmusid kõik kutsutud isikud, kellega 22.03.2022 kohtuistungi protokollist nähtuvalt arutati kohtuistungi edasilükkamise võimalust, menetlusosalised soovisid üksmeelselt ärakuulamist, sh isa vastuavalduse osas, ja kohus lahendas istungi edasilükkamise taotluse istungil, jättes selle rahuldamata (ajavahemikus 00:16:24 – 00:21:26). TsMS § 552 kohaselt teeb kohus alaealist puudutavas vaidluses koostööd valla- ja linnavalitsusega ning § 558 kohaselt kuulab vanemate õigusi puudutavas menetluses vanemad isiklikult ära. TsMS ei näe ette kohustust kuulata ära vanemate lepingulisi esindajaid. Kohus ei ole lubanud isa täiendavalt ära kuulata koos viimase lepingulise esindajaga, nagu määruskaebuses on ekslikult leitud. Seega ei ole maakohus menetlusnorme ärakuulamise osas rikkunud.
36.Määruskaebuse esitaja ei ole ringkonnakohtule esitanud korrektset taotlust, kuid määruskaebuse tekstis sisaldub taotlus lapse ärakuulamiseks. TsMS § 5521 lg 1 kohaselt peab kohus kuulama ära vähemalt 10-aastase lapse. TsMS § 5521 lg 3 järgi võib kohus lapse ärakuulamisest loobuda üksnes mõjuval põhjusel. Maakohtus last ära ei kuulatud, kuna laps oli maakohtu menetluse ajal 9-aastane. Vaatamata sellele, et määruskaebemenetluse kestel on laps saanud 10-aastaseks, loobub ringkonnakohus lapse ärakuulamisest. Ringkonnakohus võtab seejuures arvesse asjaolu, et vaidluse all on üksnes lapse tervise küsimus, mitte näiteks viibimiskoht, mille puhul oleks põhjendatud lapse seisukohaga arvestamine. Ringkonnakohtu hinnangul võib praegusel juhul lapse aktiivne kaasamine kohtumenetlusse ja kontakt võõra inimesega tekitada täiendava pingeolukorra, mis koormab last psüühiliselt olukorras, kus teda tuleks pingetest säästa. Asjas on esitanud oma seisukohad kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad, lapse esindaja, psühhiaatrid, psühholoog ja perearst, kellel on olnud vahetu kontakt lapsega, mille pinnalt on nad oma järeldused kujundanud. Eeltoodut arvestades, jääb isa taotlus lapse ärakuulamiseks ringkonnakohtus rahuldamata.
37.Lapse esindaja on seisukohas määruskaebusele juhtinud tähelepanu, et isa taotlused vastuavalduses ja määruskaebuses on vastuolulised. Isa esitas maakohtule 20.01.2022 vastuavalduse, milles taotles lapse suhtes lapse tervise küsimuses vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist ja isale selles osas ainuhooldusõiguse üleandmist. Määruskaebuses taotleb isa endale otsustusõigust lapse tervise küsimustes. Ringkonnakohus selgitab, et
2-21-19567 vanemate vaidluse korral on kohtul võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu (Riigikohtu 05.01.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p 14). Otsustusõiguse saamiseks (PKS § 119) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada (Riigikohtu 19.05.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 16). Isa küll tugines vastuavalduses PKS §-le 119, mitte §-le 137, kuid nõude esitas viisil, kus palus lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse lapse tervise küsimustes ning anda selles osas ainuhooldusõigus üle temale. Maakohus on selliselt esitatud nõuet ka menetlenud. Määruskaebuses soovib isa, et temale antaks üle kõikide lapse terviseküsimuste otsustusõigus. Ringkonnakohus märgib, et kõigi terviseküsimuste otsustamine kuulub vanemate hooldusõiguse hulka ja ringkonnakohus käsitab isa kaebust viisil, et ta taotleb vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist lapse terviseküsimustes ja selles osas hooldusõiguse isale üleandmist. Ringkonnakohus märgib, et otsustusõiguse küsimusena võiks olla käesolevas asjas käsitatav vanemate lahkarvamus lapsele tabletiravi kohaldamise osas, kuid sellist avaldust ei ole isa esitanud ja lisaks oleks tsiviilasja materjalidest nähtuvalt praegusel hetkel selles osas otsustusõiguse andmine isale ennatlik. Ringkonnakohus võtab seisukoha tabletiravi osas käesoleva määruse p-des 42 ja 43.
38.Määruskaebuses heidab isa ette, et maakohus ei arvestanud oluliste asjaoludega, hindas tõendeid valikuliselt ja jättis täielikult hindamata lapse vajaduse meditsiinilise abi järgi. Ringkonnakohtu hinnangul jõudis maakohus õigele järeldusele, kui otsustas isa vastuavalduse rahuldamata jätta. Maakohtu määrus vastab TsMS § 465 lg 2 nõuetele, mh nähtuvad maakohtu määrusest põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis. Määruskaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist, sh oluliste asjaolude arvestamata jätmist või tõendite ebaõiget hindamist, ringkonnakohus ei tuvastanud. Kuna maakohus on ringkonnakohtu hinnangul kõigile esitatud väidetele piisava põhjalikkusega vastanud, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu määruse põhjendusi korrata (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Vastuseks määruskaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.
39.Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes tuleb piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus (Riigikohtu 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 30). Kui vanemad elavad lahus ning ema ja/või isa soovib ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetada, saab kohus PKS § 137 lg 2 p 2 järgi keelduda vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisest juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine on lapse huvidega vastuolus. Kuna lapse parimates huvides on see, et tal on vanemate lahuselu korral kaks hooldusõiguslikku vanemat ka pärast vanemate abielu või kooselu purunemist, tuleb hooldusõiguse vaidlust lahendades võimalusel eelistada ühise hooldusõiguse säilitamist ja üksnes juhul, kui on tõendatud, et lapse heaolu on ühise hooldusõiguse korral tagamata, kaaluda selle lõpetamist ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmist.
40.Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-159-15, p 28). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ületanud diskretsioonipiire ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetamata jätmisel, mistõttu kõrgema astme kohtul puudub alus maakohtu otsustusse sekkuda.
2-21-19567
41.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse seisukohaga, et vastuavalduse rahuldamata jätmine näitab praegusel juhul maakohtu otsustamatust ja vaidluse lahendamata jätmist. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, võib teatud juhtudel ka vanemate vaidluse korral olla lapse huvide kaitseks parimaks lahenduseks vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine. Isa seisukoht, et kohus võimaldab vastuavalduse rahuldamata jätmisega last kahjustaval tegevusel jätkuda, on isa nägemus olukorrast. Kohus peab arvesse võtma eelkõige lapse huve ja võimaldama mõlemal vanemal võimalikult maksimaalsel määral osaleda last puudutavate küsimuste otsustamisel. Praegusel juhul on maakohus vastuavalduse rahuldamata jätmisega otsustanud tungivalt suunata vanemaid lapse tervise huvides koostööle.
42.Lapse tervise osas ei ole hetkel probleemiks üldised tervist puudutavad küsimused, s.t lapsele on olnud tagatud juurdepääs kõigile terviseteenustele. Vaidlus on spetsiifiliselt taandunud sellele, kas lapsele on põhjendatud võimaldada medikamentoosset ATH ravi. Isa seisukohtadest järeldub, et tema hinnangul on lapse vaimse tervise heaoluks vajalik igal juhul ravimi manustamine. Asja materjalidest ei nähtu isa pingutust lapse ja ema regulaarse suhtluse taastamiseks, mida spetsialistid on igas seisukohas soovitanud. Maakohus on hinnanud menetlusosaliste ja menetlusse lapse huve kaitsma kaasatud isikute seisukohti, tõendeid ning nende usaldusväärsust kogumis. Lapse raviküsimuste osas kogus kohus arvamusi ja tõendeid spetsialistidelt ka omal algatusel. Kõik spetsialistid tõid oma arvamustes välja, et eelkõige peab lapse elust kõrvaldama negatiivsed tegurid, mis tema käitumist mõjutavad, ja toetama last mittemedikamentoossete ravimeetoditega. Üksnes isa valitud psühhiaater IS soovitab lapsel alustada koheselt ka medikamentoosse raviga, samas kui noorukitega tegelev psühhiaater AK leiab, et last on hetkel võimalik aidata pikaaegse traumateraapiaga ja lapse paranemine sõltub eelkõige tema vanemate toetusest ja suhtlusest. Õige ei ole määruskaebuse väide, et psühhiaater AKil puudus enne arvamuse andmist igasugune kokkupuude lapsega, mistõttu ei saa tema arvamust arvestada. 04.04.2022 seisukohast nähtuvalt käisid psühhiaatri vastuvõtul mõlemad vanemad koos lapsega. Maakohus ei saanud jätta asjas esitatud seisukohti arvestamata ainuüksi põhjusel, et isa nende seisukohtadega ei nõustu. Asja materjalid ei kinnita isa määruskaebuse väidet, et lapsel esinesid ATH sümptomid juba enne lasteaiaiga. Väidetavad raskused lasteaias kohanemisega on psühhiaater märkinud 03.11.2021 epikriisi isa ütluste alusel.
43.Praeguse vaidluse asjaolusid silmas pidades on tegemist just sellise olukorraga, kus lapsevanemad peavad ühise lapse tervise eest hoolitsemisel koostööd tegema. Omavahelised isiklikud erimeelsused ei anna ühele lapsevanemale alust pidada teist lapsevanemat ebapädevaks ja teda lapse elu oluliselt mõjutavatest otsustest kõrvale tõrjuda. Seda enam, et praeguses asjas on eranditult kõik spetsialistid rõhutanud, et lapse vaimse tervise ja heaolu toetamiseks on äärmiselt oluline mõlema vanema lähedus lapsega, nende toetus ja omavaheline suhtlus. Kuigi mõlemad vanemad kahtlemata soovivad oma lapsele parimat, ei käitu nad kahjuks omavahelises suhtluses lapse huve arvestavalt. Vanematel tuleb mõista, et nende käitumine mõjutab oluliselt lapse emotsioone ja psüühikat. Kiiduväärselt on mõlemad vanemad pidanud vajalikuks osaleda vastavates tugigruppides, et täiendada oma teadmisi ATH diagnoosi osas ja anda seeläbi endast parim lapse tervist puudutavates otsustes. Asjaolu, et isa on veendunud tema valitud psühhiaatri poolt pandud diagnoosis ja medikamentoosse ravi vajaduses ja ema mitte, ei õigusta automaatselt selles küsimuses otsustusõiguse isale üleandmist. Isa väidab määruskaebuses, et puudub põhjus uskuda, et lapse isa otsused lapse raviküsimuste osas oleksid last kahjustavad, erinevalt ema otsustest. Ringkonnakohtu hinnangul on emal, arvestades ravimi infolehte (ema 27.01.2022 seisukoha lisa 2) ja spetsialistide arvamusi, õigus sedavõrd olulise otsuse tegemisel kahelda medikamentoosse ravi vajaduses käesoleval hetkel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide põhjal võimalik väita, et ema otsus mitte nõustuda täiendava arvamuseta või uuringuta lapsele ravimit manustama, oleks praegusel hetkel lapse tervist kahjustav. Lapsele pandud esialgses diagnoosis
2-21-19567 ja sobivas ravis kahtlemine näitab samamoodi oma lapse tervisest hoolimist. Seetõttu on kohtule mõistetav ema mure lapsele sobiva toetuse ja ravimeetodi leidmisel.
44.Isa toob määruskaebuses õigesti esile, et kohus ei saa otsustada lapse ravi üle, kuid andes praeguses olukorras ainuhooldusõiguse lapse tervise küsimuses isale, kes on selgelt veendunud lapsele medikamentoosse ravi määramise vajaduses, võtaks kohus ühtlasi seisukoha lapse ravimeetodis. Psühhiaater IS on rõhutanud, et Medikinet XL ravimi manustamise otsuse langetamise vastutus lasub lapsevanemate õlul ning vajab nende omavahelist kooskõlastust, mis kinnitab, et tegemist on spetsiifilise ravimi ja kaalumist vajava otsusega, mille puhul teise vanema vaikivat nõusolekut ei saa eeldada. Seejuures märgib ringkonnakohus, et ema ei ole lapsele vajalikku ravi välistanud, vaid on soovinud lapsele pandud diagnoosi ja ravi osas täiendavaid arvamusi koguda.
45.Määruskaebuses märgib isa, et praegu rõõmsameelne laps võib siis, kui ta ravi ei saa, jääda paari aastaga eakaaslastest arengus maha. Maakohus järeldas asjas esitatud seisukohtade alusel põhjendatult, et laps saab koolis hakkama ning õpiraskusi ega käitumisprobleeme ei ole. Asja lahendades peab kohus arvestama ennekõike hetkeolukorraga, kuna tulevikus saabuvad asjaolud ei ole selgelt prognoositavad. Hetkel on spetsialistide soovitus alustada peresuhete parandamisest ja spetsialistid soovitavad tungivalt mõlemal vanemal osaleda lapse elus, s.t eelkõige tuleb lapse elust kõrvaldada negatiivsed tegurid, mis tema käitumist mõjutavad, ja toetada last mittemedikamentoossete ravimeetoditega. Lapsevanemad peavad lapse heaolu ja tervise nimel suutma tagada lapsele pingevaba kasvukeskkonna.
46.Arvestades, et mõlemad avaldused jäid maakohtus rahuldamata, jättis maakohus põhjendatult menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi isa kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja kulu, mis jääb TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel riigi kanda. Asja materjalidest ei nähtu, et teised menetlusosalised oleksid kandnud menetluskulusid, mida isa peaks hüvitama.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.