Määruse tegemise aeg ja koht 8.07.2022, Tallinn Kohtuasja number
2-21-13192
Kohtuasi
XX avaldus lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja osaliselt avaldajale üleandmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.12.2021 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja XX (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Janika Drobot Puudutatud isikud YY (isikukood xxxxxxxxxx), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Aleksei Ratnikov VV (isikukood xxxxxxxxxx), vandeadvokaat Natalia Lausmaa
lepinguline
esindaja
Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu), lepinguline esindaja Anneli Kunimägi Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastu võtmata määruskaebusele lisatud tõendid: YY Valgevene passi koopia ja Valgevene kinnisvararegistri väljavõte.
2.Tühistada Harju Maakohtu 23.12.2021 määrus resolutsiooni p 3 osas, millega kohus ei andnud XXle ainuotsustusõigust lapsega reisimiseks väljaspool Euroopa Liidu piire. Teha tühistatud osas uus määrus, millega lõpetada vanemate XX ja VVi ühine hooldusõigus lapse YY viibimiskoha määramise osas osaliselt lapsega reisimist puudutavas osas ka väljaspool Euroopa Liidu piire. Anda XXle ainuhooldusõigus lapse YY viibimiskoha määramise osas, mis puudutab lapse viibimiskohta reisimise ajal, mil laps ei viibi Harju Maakohtu 8.12.2020 määruse järgi tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx VVi juures. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.
3.Harju Maakohtu 23.12.2021 määrus on jõustunud osas, millega anti XXle ainuotsustusõigus lapse YY elukoha määramiseks Eesti Vabariigi piires (resolutsiooni p 1 osaliselt ja p 2) ja määrati menetluskulude jaotus.
5.2.Anda XXle ainuotsustusõigus lapse YY elukoha määramiseks Eesti Vabariigi piires.
5.3.Lõpetada vanemate XX ja VVi ühine hooldusõigus lapse YY viibimiskoha määramise osas osaliselt lapsega reisimist puudutavas osas. Anda XXle ainuhooldusõigus lapse YY viibimiskoha määramise osas, mis puudutab lapse viibimiskohta reisimise ajal, mil laps ei viibi Harju Maakohtu 8.12.2020 määruse järgi tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx VVi juures.
5.4.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud lapse esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (avaldaja, ema) esitas Harju Maakohtule 23.08.2021 avalduse ning 2.09.2021 ja 17.09.2021 selle täpsustused, milles palus esimese alternatiivina lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse YY (laps) suhtes ja anda lapse hooldusõigus täielikult üle emale. Teise alternatiivina palus ema lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha ja elukoha küsimustes ja anda selles osas ainuhooldusõigus emale.
2.Avalduse ja selle täpsustuste kohaselt sündis avaldaja ja VVi (isa) kooselust 16.05.2017 tütar YY. Lapsel on C ja C kodakondsus. Laps elab koos avaldajaga Tallinnas, lapse isa elab Xxxxxxxxxxxis. Lapse vanemate vahel on pidevalt olnud lahkarvamused lapse elu- ja viibimiskoha üle. Lapse isa on blokeerinud ema erinevates suhtlusrakendustes ja ema ei saa isalt vastuseid lapse heaolu ja arengut puudutavates küsimustes. Isa keeldumise tõttu on ära jäänud mitmed planeeritud puhkusereisid ja välismaale sõidud. Ema hinnangul puudub mõistlik põhjus ühise hooldusõiguse säilitamiseks, sest isa ei tunne lapse käekäigu vastu huvi. Samuti ei täida isa kohtu vahendusel sõlmitud kokkuleppeid.
2-21-13192
3.Lapse isa palus 17.09.2021 seisukohas jätta avaldus rahuldamata. Isa kinnitas, et keeldus andmast luba reisida lapsega puhkusereisile Türki, sest ei pidanud seda COVID-19 pandeemia ajal mõistlikuks. Sel ajal oli antud soovitus mitte reisida Eestist väljapoole. Lapse isa kinnitas, et soovib täita oma kohustusi lapse ees, kuid ei ole saanud seda teha, sest lapse ema takistab teda selles.
4.Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja pidas 24.09.2021 seisukohas avaldust osaliselt põhjendatuks. Lapse esindaja hinnangul oleks põhjendatud anda emale ainuotsustusõigus lapse elukoha määramise kohta Eesti Vabariigi piires, arvestades, et lapse ema on nõus jätkuvalt elama Eestis ning ka isa soovib, et lapse ema jätkaks koos lapsega elamist Eestis. Reisimist puudutavates küsimustes võiks ema reisida lapsega riikidesse, kus COVID-19 levik ei ole suurem Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korralduses nr 282 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud liikumisvabaduse ning avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise piirangud“ toodud tasemest „oranž“ ja seejuures ei tohiks viiruse levik olla suurem kui Eestis ning reisimine peaks olema lapse huvides.
5.Tallinna linn Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu toetas 20.09.2021 seisukohas avaldust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse suhtes ja täielikuks üleandmiseks emale. Vanematevahelised vaidlused on pikaajalised ning nad ei ole suutnud astuda dialoogi. Teises riigis elav lapse isa ei ole andnud luba lapse reisimiseks ega arsti juurde minekuks, mis on tekitanud lapsele palju keerulisema ja ohtlikuma olukorra ega ole lapse huvides. Maakohtu määrus
6.Harju Maakohus rahuldas 23.12.2021 määrusega avalduse osaliselt ja andis emale ainuotsustusõiguse lapse elukoha määramiseks Eesti Vabariigi piires ja lapsega reisimiseks Euroopa Liidu piires. Riigi õigusabi tasu ja kulud jättis kohus Eesti Vabariigi kanda ja ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
7.Maakohtu hinnangul ei toonud ema esile asjaolusid, mis põhjendaks vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist. Ärakuulamisel kinnitasid mõlemad vanemad, et nende suhted on viimasel ajal olnud head, nad on vabalt suhelnud kõikides, ka last puudutavates küsimustes. Vanematevahelistes suhetes on lapsega seotud küsimustes olnud erimeelsusi, kuid need on puudutanud peamiselt lapsega reisimist, mitte lapsega seotud muid olulisi küsimusi. Ärakuulamisel esitatud tõendist (tl 74) nähtuvalt andis isa nõusoleku lapse tegeliku elukoha registreerimiseks. Ärakuulamisel kinnitas isa, et tal puuduvad vastuväited sellele, et laps käib lasteaias Tallinnas Lasnamäel.
8.Maakohus ei pidanud isa keeldumist lapsega reisimiseks loa andmisel põhjendamatuks. Maakohtu hinnangul ei ole maailmas valitseva pandeemia tingimustes lapsega reisimine üldjuhul mõistlik tegu. Reisimine ei ole selline lapse huvides tegevus, mis kaalub üles võimaliku terviseriski. Vanema mure lapse tervise pärast pandeemia tingimustes ja seetõttu välisriiki reisimiseks nõusoleku andmata jätmine ei ole vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise aluseks.
9.Maakohtu hinnangul on ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud peamiselt kahes olukorras. Ühel juhul on põhjendatud lõpetada ühine hooldusõigus siis, kui vanemad ei ole suutelised ühiselt lapse elu puudutavates olulistes küsimustes kokkuleppele jõudma ning teisel juhul siis, kui tegelikkuses hoolitseb lapse eest üks vanem, teine vanem lapse elust ja otsustustest osa võtta ei soovi ning mõistlik on viia faktiline olukord kooskõlla juriidilise olukorraga. Selliseid asjaolusid praegusel juhul ei esine. Mõlemad vanemad armastavad oma last, hoolivad temast ja tahavad talle parimat ning on suutelised lapse huvides koostööd tegema ja kokkuleppele jõudma. Lapse huvides on mõlema vanema osalemine tema elus, sealhulgas lapse elu puudutavate oluliste küsimuste otsustamine. Sekkumine vanemate hooldusõigusesse
2-21-13192 juhul, kui selleks puudub tungiv vajadus, ei ole proportsionaalne. Lapse huvidega ei ole kooskõlas põhjendamatult ühe vanema kõrvale jätmine ühise hooldusõiguse teostamiselt. Seetõttu ei ole lapse huvidega kooskõlas ka vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine.
10.Vanematel on olnud erimeelsusi lapse elukoha registreerimise ja lapsega reisimise üle, kuid see ei tingi vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist. Lapse isa soovib, et laps elaks Euroopa Liidu liikmesriigis. Kuivõrd vanemate omavahelised suhted on olnud keerulised, pidas kohus põhjendatuks anda lapse emale ainuotsustusõiguse lapse elukoha määramiseks Eesti Vabariigi piires ning lapsega reisimise küsimuses Euroopa Liidu piires. Lapse emale ainuotsustusõiguse andmine ei piira liigselt lapse isa õigusi – isale on tagatud, et lapse elukoht on Euroopa Liidu liikmesriigis Eesti Vabariigis. Samuti on lapse reisimine piiratud ilma isa nõusolekuta üksnes Euroopa Liidu liikmesriikidega. Euroopa Liidu liikmesriigid käituvad pandeemia tingimustes vastustundlikult ja tagavad kehtestatud reeglite järgimise, mistõttu ei ole seal reisimine lapse jaoks nii ohtlik nagu kolmandates riikides. Kõikides muudes olulistes lapse elu puudutavates küsimustes, nagu haridus, huvitegevus ja tervishoid, säilib vanematel ühine hooldusõigus.
11.Menetluskulude jaotamisel märkis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-le 1 viidates, et määrus tehti lapse huvides. Maakohtu hinnangul ei ole õiglane jätta praeguse menetluse kulusid lapse kanda, mistõttu jäävad menetluskulud neid kandnud isikute kanda, välja arvatud riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jäid Eesti Vabariigi kanda. Määruskaebus
12.Ema esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ja anda hooldusõigus üle emale või alternatiivselt tühistada maakohtu määrus osas, millega piirati ema ainuotsustusõigust lapsega reisimisel Euroopa Liidu liikmesriikidega ning teha tühistatud osas uus lahend, millega anda emale ainuotsustusõigus lapsega reisimisel.
13.Määruskaebuse kohaselt ei soovi isa lapse elust osa võtta. Faktiliselt hoolitseb lapse eest ema. Avaldaja on esitanud tõendid, mille kohaselt isa lapsega ei suhtle ja ei täida ka vanemate vahel kehtivat suhtluskorda, mis on kindlaks määratud tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx. Maakohtu järeldus, et vanemad suudavad omavahel vabalt ja täiskasvanulikult suhelda, ei tähenda nende üksmeelt lapsega seonduvates küsimustes. Isa tunneb lapse käekäigu vastu huvi üksnes kohtuasjade algatamisel. Eeldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks on täidetud.
14.Ema hinnangul on maakohus jätnud tähelepanuta Tallinna linna seisukoha, milles viimane toetas ema avaldust. Selliselt on kohus seadnud kahtluse alla nii kohaliku omavalitsuse hinnangu kui ka sellise hinnangu vajaduse üldiselt.
15.Kaebuse alternatiivse taotluse osas leiab ema, et kohtu põhjendused lapsega reisimise piiramisel Euroopa Liiduga on tendentslikud ja nende kujunemine ei ole jälgitav. Määrus ei ole selles osas seaduslik ega põhjendatud. Samuti ei ole nimetatud küsimust menetluses vanematega arutatud. Isa keeldumised lapsega reisimiseks nõusoleku andmiseks ei ole olnud seotud Euroopa Liidu riikidega, vaid üksnes koroonaviirusega. Mistahes tulevikus planeeritavate välisreiside puhul tuleb igal isikul arvestada koroonaviiruse tõkestamiseks seatud meetmete ja ohutusabinõudega. Ema kinnitab, et teeb lapse heaolu ja tervise tagamiseks kõik mis võimalik, sh tagab lapsele reisimisel tervisekindlustuse ja kehtivatest viiruse tõkestamise reeglitest kinnipidamise. Selle hindamine, kas reisimine on võimalik, on vanemate kohustus ning see, kuidas riigiti käitutakse, on teisejärguline. Lisaks märgib ema, et kohtumääruse mõju peaks kestma kauem kui maailmas vältav pandeemia.
16.Maakohus on jätnud põhjendamata ema esile toodud asjaolu, mille kohaselt on lapse vanaema elukohaks Valgevene ja ka laps ise on Valgevene kodanik. Ema on varasemas
2-21-13192 menetluses selgitanud ja tõendanud, et isa nõusoleku puudumise tõttu ei ole ema ega laps saanud külastada Valgevenes elavat lapse vanaema. Menetluse edasine käik ja menetlusosaliste seisukohad
17.Isa palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Kaebuses esitatud etteheited, et isa ei tunne lapse kasvatamise ja hooldamise ega lapsega suhtlemise vastu huvi, on paljasõnalised ja ümber lükatud maakohtu menetluses esitatud tõenditega. Isa ei nõustu lapsega reisimisega väljapoole Euroopa Liitu, sest ema sõidaks viivitamatult koos lapsega alaliselt elama Valgevenesse, kuhu Eesti kodanikust isal oleks praegust rahvusvahelist olukorda arvestades keeruline isegi viisat saada.
18.Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud. Esindaja peab põhjendatuks anda emale hooldusõigus lapse elukoha ja viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Reisimise osas leiab esindaja, et arvestades, et lapse ema on pärit Valgevenest ning seal elab ka lapse vanaema, oleks mõistlik lubada emal reisida lapsega ka Valgevenesse.
19.Lasnamäe Linnaosa Valitsus toetab ema määruskaebust, märkides, et jääb 20.09.2021 esitatud seisukoha juurde.
20.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel (koosmõjus TsMS §-ga 659) tühistada resolutsiooni p-i 3 osas, millega kohus ei andnud emale ainuotsustusõigust lapsega reisimiseks väljaspool Euroopa Liidu piire. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega lõpetab osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas, mis puudutab lapsega reisimist ka väljaspool Euroopa Liidu piire ja annab emale lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõiguse osas, mis puudutab lapse viibimiskohta reisimise ajal, mil laps ei viibi Harju Maakohtu 8.12.2020 määrusega tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx kinnitatud suhtlemiskorra järgi isa juures. Muus osas ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust muuta. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
22.TsMS § 654 lg 22 (koosmõjus TsMS §-ga 659) kohaselt esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles vastavalt TsMS § 173 lg 1 teisele lausele märgib ka kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
23.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Avaldaja vaidlustab maakohtu määrust osas, milles maakohus jättis vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamata ja emale üle andmata (resolutsiooni p 1 osaliselt) ning alternatiivselt lapsega reisimist puudutavas (resolutsiooni p 3). Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles emale anti ainuotsustusõigus lapse elukoha määramiseks Eesti Vabariigi piires (resolutsiooni p 2) ja määrati menetluskulude jaotus. Selles osas on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause (koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2) alusel jõustunud. (I)
24.Ringkonnakohus jätab TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel vastu võtmata määruse resolutsiooni p-s 1 märgitud tõendid. Koopia lapse Valgevene passist ja Valgevene kinnisvararegistri väljavõte ei ole tõendina asjakohased. Selle üle, et lapsel on Valgevene kodakondsus ja emal on Valgevenes kinnisvara, ei vaielda.
2-21-13192
25.Kuna dokumendid, mida ringkonnakohus vastu ei võta, on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada. (II)
26.Perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 järgi, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.
27.Maakohus on PKS § 137 lg-le 1 viidates leidnud, et alused vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks puuduvad, samas on maakohus pidanud põhjendatuks emale ainuotsustusõiguse andmist lapsega reisimise osas. Maakohus viitas määruses PKS §-le 137, kuid maakohtu määruse resolutsioonist ja põhjendustest nähtuvalt on maakohus andnud PKS § 119 alusel emale üksnes lapsega reisimise osas ainuotsustusõiguse. Iseenesest ei pea kohus vanemate lahkarvamuste korral tingimata vanemate ühist hooldusõigust PKS § 137 alusel lõpetama ning kohus võib vanema taotlusel ka PKS § 119 esimese lause alusel anda ühele vanemale otsustusõiguse last puudutavas olulises küsimuses. Siiski tuleb kohtul arvestada nende nõuete eripära.
28.Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded, mistõttu saab kohus lahendada avalduse kas PKS § 119 või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga. Otsustusõiguse saamiseks (PKS § 119) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Seevastu on ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise (PKS § 137 lg 1) avalduse eesmärk üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Kohus ei ole PKS §-de 119 või 137 kohaldamise üle otsustamisel seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 13 ja 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25).
29.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ema 23.08.2021 avalduses ja selle 2.09.2021 ja 17.09.2021 täpsustustes esitatud taotlusi ja hooldusõiguses muudatuste tegemise vajaduse põhistusi arvestades kahtlust, et ema soovib kestvaid muudatusi vanemate ühises hooldusõiguses. Ema avaldusest ja selle täpsustustest nähtub soov saada võimalus otsustada edaspidi üksi kõigi tulevikus tekkida võivate lapse reisimist puudutavate küsimuste üle, mitte lahendada üks konkreetne lapse reisimist puudutav aktuaalne küsimus. Seega taotleb ema ühise hooldusõiguse (osalist) lõpetamist lapse viibimiskoha osas ja ainuhooldusõiguse (osalist) üleandmist emale PKS § 137 tähenduses.
2-21-13192
(III)
30.Maakohus leidis, et hooldusõiguse lõpetamiseks alust andvaid asjaolusid ei esine. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta üksnes hooldusõiguse täieliku lõpetamise ja emale üleandmise taotluse osas. Selles osas märgib ringkonnakohus vastuseks määruskaebusele järgmist.
31.Erinevalt määruskaebuses väidetust ei anna tsiviilasja materjalid alust järelduseks, et lapse isa ei soovi lapse elust ega lapsega seotud otsustustest osa võtta. Vastupidi, isa 17.10.2021 esitatud SMS-ide vahendusel toimunud vanemate vahelisest kirjavahetusest (tõlked tl 43–44) nähtub isa soov lapsega suhelda ja tema elus osaleda. Samuti on lapse isa maakohtus 8.12.2021 toimunud ärakuulamisel (vt ärakuulamise protokoll tl 79 pöördel, ajamärk 00:06:05) kinnitanud, et soovib osa võtta lapse elust ning lapse tervise, hariduse ja elukoha küsimuste üle otsustada. Lapse isa ongi tulnud Eestisse selleks, et lapsega kohtuda.
32.Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (vt Riigikohtu 19.02.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-15686, p 18; 19.05.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 19; 5.01.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna vanemate vahelised erimeelsused lapsega reisimise üle alust ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks ega emale üleandmiseks.
33.Alust vastupidiseks järelduseks ei anna ka määruskaebuse väide, mille kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta ema avaldust toetava Tallinna linna seisukoha. See, et maakohus ei pidanud avalduse täielikku rahuldamist võimalikuks, ei tähenda, et kohus oleks jätnud Tallinna linna avaldust toetava seisukohaga arvestamata. Kohus kujundab oma siseveendumuse asja lahendamisel kõiki asjaolusid ja tõendeid arvestades. Maakohus ei pea ega saagi asja lahendamisel kõigi seisukohtadega täies ulatuses nõustuda. Sellest ega asjaolust, et maakohus määruse põhjendavas osas ei kajastanud Tallinna linna seisukohti, ei saa järeldada, et kohus on jätnud seisukohaga arvestamata.
34.Ülalmärgitud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus on põhjendatud osas, milles maakohus leidis, et avaldus tuleb selles sisalduva esimese alternatiivina esitatud taotluse (s.o hooldusõiguse lõpetamine ja täielikult emale üleandmine) osas jätta rahuldamata.
35.Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu määruskaebuse väidetele, mis puudutavad emale lapsega reisimise osas ainuotsustusõiguse andmist Euroopa Liidu piires. (IV)
36.Ringkonnakohus selgitas eelnevalt PKS § 119 ja § 137 erinevusi. Arvestades, et vanemad elavad lahus ja eri riikides (isa Saksamaal, ema Eestis) ning ema soovib teise alternatiivina esitatud nõudena ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse viibimiskoha osas, saanuks maakohus PKS § 137 lg 2 p 2 järgi keelduda ühist hooldusõigust lõpetamast üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine ei oleks olnud kooskõlas lapse huvidega. Vanemad ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine lapsega reisimise küsimuses oleks lapse huvidega vastuolus. Kuigi eelduslikult on lapse parimates huvides see, et tal on kaks
2-21-13192 hooldusõiguslikku vanemat, kes otsustavad üksmeelselt lapse elu puudutavaid olulisi küsimusi, on vanemate erimeelsuste korral põhjendatud nende ühine hooldusõigus lõpetada, kui need takistavad vanematel last puudutavaid otsuseid vastu võtta ja lapse elu korraldada. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad nii kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu kui ka vanemate vaheline kirjavahetus, et vanemad ei suuda üksmeelselt otsustada lapsega reisimist puudutavaid küsimusi. Seda ei saa pidada lapse huvidega kooskõlas olevaks. Seetõttu leidis maakohus mh materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ekslikult, et alused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks puuduvad ja erimeelsused lapsega reisimise üle ei ole põhjuseks lõpetada selles osas vanemate ühist hooldusõigust.
37.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud piirata ema otsustusõigust lapsega reisimisel Euroopa Liidu liikmesriikidega. Ringkonnakohus, nõustudes selles osas määruskaebuse väidetega, leiab samuti, et sõltumata reisi sihtriigist lasuks lapse emal kohustus tagada lapse heaolu ja arvestada reisiotsuse tegemisel lapse tervise tagamiseks koroonaviiruse levikuga ning juhul, kui reisimine osutub koroonaviiruse levikut arvestades võimalikuks, võtta tarvitusele vajalikud abinõud viiruse leviku tõkestamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole alust kahelda selles, et ema teeb lapse heaolu ja tervise jaoks vajaliku. Öeldut arvestades ei olnud ringkonnakohtu hinnangul alust piirata ema otsustusõigust lapsega reisimisel Euroopa Liidu territooriumiga, lähtudes sellest, kuidas võivad erinevad riigid käituda pandeemia tingimustes.
38.Ringkonnakohus ei pea ema otsustusõiguse piiramist Euroopa Liidu riikidega lapsega reisimisel põhjendatuks ka seetõttu, et lapsel on Valgevene kodakondsus ning lapse vanaema (s.o ema ema) ja teised emapoolsed sugulased, elavad Valgevenes. Ema on menetluses avaldanud, et nii ema kui ka laps soovivad külastada Valgevenes elavat ema/vanaema, ent reisimiseks vajaliku isa nõusoleku puudumise tõttu ei saa laps Valgevenesse sõita. Ringkonnakohtu hinnangul on lapse huvides, et tal tekiks side ka teise riigiga, mille kodakondsus tal on (s.o Valgevene) ning ta saaks veeta aega ka Valgevenes elava vanaema ja teiste emapoolsete sugulastega. Neil põhjendustel peab ringkonnakohus põhjendatuks mitte piirata emale antud ainuotsustusõigust lapsega reisimisel. Reisimist puudutada võivate võimalike riikidevaheliste või muude piirangute tõttu võib olla vajalik reisimine Valgevenesse ja sealt tagasi Eestisse läbi kolmandate, Euroopa Liitu mitte kuuluvate riikide. Seetõttu ei ole alust piirata ema otsustusõigust lapsega reisimisel üksnes Euroopa Liidu riikide ja Valgevenega. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et esineks alus isa kartuseks, et ema sõidaks lapsega alaliselt Valgevenesse elama. Siiski rõhutab ringkonnakohus, et maakohtu määruse resolutsiooni p-i 2 (määrus on selles osas jõustunud) kohaselt on emal ainuotsustusõigus lapse elukoha määramiseks üksnes Eesti Vabariigi piires. See tähendab muuhulgas, et ema ei tohi ilma isa nõusolekuta viia lapse elukohta Valgevenesse.
39.Vaatamata eeltoodule peab ringkonnakohus ka avalduse teise alternatiivina esitatud nõuet (s.o lapse viibimiskoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja emale üleandmiseks) põhjendatuks üksnes osaliselt.
40.Viibimiskoha määramise õigus hõlmab ka selle otsustamist, kuhu laps reisib (vt Riigikohtu 7.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 19). Asja materjalidest nähtuvalt on vanematel lapse viibimiskoha määramise osas erimeelsused lapsega reisimise üle otsustamisel. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas osaliselt, s.o üksnes lapsega reisimist puudutavas osas. PKS § 137 lg 3 järgi lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamisel hooldusõigust ühele vanematest andes eelkõige lapse huvidest, arvestades mh kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud tagada lapsega koos elavale emale see, et ta saab lahus elava vanemaga erimeelsuste puhul korraldada lapsega reisimist puudutavaid küsimusi. Arvestada tuleb aga vanemate vahel tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx
2-21-13192 kompromissi korras sõlmitud ja 18.06.2020 määrusega kinnitatud suhtlemiskorraga. Vastasel korral muudaks emale taotletud viisil lapse viibimiskoha osas täielikult ainuotsustusõiguse üleandmine suhtluskorra täitmise vähemalt osaliselt võimatuks. Seetõttu on põhjendatud vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas lõpetada lapsega reisimist puudutavas osas osaliselt selliselt, et lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus antakse emale osas, mis puudutab lapse viibimiskohta reisimise ajal, mil laps ei viibi Harju Maakohtu 8.12.2020 määruse järgi tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx isa juures. Sõltumata sellest, kas isa suhtluskorda järgib või mitte, peavad selles toodud õigused isale jääma.
41.Ringkonnakohus leiab, et määratud viisil lapse emale ainuhooldusõiguse andmine lapsega reisimise küsimuses ei piira liigselt lapse isa õigusi, arvestades seejuures, et ka lapse isale on Harju Maakohtu 8.12.2020 määruse p-i 1.7. kohaselt tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx antud õigus alates lapse 6-aastaseks saamisest üks kord igas kvartalis, kvartali viimasel nädalal, võtta laps pühapäeva lõunast kuni järgmise pühapäeva lõunani endaga kaasa Saksamaale, kus laps elab isa elukohas või turismireisile samaks ajaks. Isa soov teada, kus laps on ja kas lapsega on kõik korras, on tagatud läbi tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx sõlmitud suhtluskorra täitmise, mille punkti 1.8 kohaselt kohustub lapse ema mh lapsega reisimisel isa teavitama lapsega reisimise ajast ja viibimiskoha aadressist.
42.Eeltoodud põhjendustel peab ringkonnakohus määruskaebust osaliselt põhjendatuks. Seda arvestades ei ole ülejäänud määruskaebuse väited asjakohased. (V)
43.Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jäi riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. Vanemad ja Tallinna linn kannavad oma menetluskulud ise. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda.
44.TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse praeguse määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.