Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. juuni 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-19000
Kohtuasi
X hagi Y vastu elatise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24. mai 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
2628 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), seaduslik esindaja W, lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Masso Kostja Y (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kuldar Kirt
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X apellatsioonkaebus tsiviilasjas nr 2-20-19000 tehtud Harju Maakohtu 24. mai 2022. a otsuse peale menetlusse.
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
3.Tühistada Harju Maakohtu 24. mai 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-19000 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse (v.a resolutsiooni punkti 1) peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja, laps) esitas 28. detsembril 2020 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatis alates 1. jaanuarist 2021. a kuni lapse täisealiseks saamiseni Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimummääras, kuid mitte vähem kui 292 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista tagasiulatuvalt võlgnetav elatis 843 eurot perioodi 1. veebruar 2020. a kuni 31. detsember 2020. a eest. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on kostja alates maist 2017. a tasunud hagejale alammääras elatist. Alates 2020. a algusest on kostja hakanud omavoliliselt summat vähendama, viidates ajale, mille ta veedab hagejaga koos. Ajal, kui hageja on kostjaga, ostab kostja hagejale toidu, ent kostja ei ole hagejale sünnist alates kunagi tasunud riiete, jalanõude, mänguasjade, huvialade ega muu taolise eest. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt on ta tasunud elatist nõuetekohaselt. Hageja on palju aega viibinud kostja juures ja kostja on täitnud hageja ülalpidamiskohustust lapse eest vahetult hoolitsedes. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 24. mai 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja on tasunud 2020. a elatist järgnevalt: jaanuar 292 eurot, veebruar 65 eurot (vähendatud 16 päeva võrra), märts 292 eurot, aprill 292 eurot, mai 292 eurot, juuni 292 eurot, juuli 95 eurot (vähendatud 14 päeva võrra), august 292 eurot, september 292 eurot, oktoober 130 eurot (vähendatud 12 päeva võrra), november 292 eurot ja detsember 35 eurot (vähendatud 17 päeva võrra). Kostja on seega 2020. a veebruaris, juulis, oktoobris ja detsembris tasunud elatist riiklikust alammäärast vähem. Menetluses ilmnes, et hageja ei viibinud kostja juures 1–2 päeva kaupa, vaid pikemaid, üle 10 päeva kestvaid perioode. Sellel ajal pidas kostja hagejat üleval, kandes hageja toidu ja eluasemekulusid. Lisaks on esitatud tõenditest nähtuvalt hageja ostnud lapsele ravimeid, riideid ja kandnud meelelahutusega seotud kulusid. Menetluses ilmnes seega, et kostjal ei ole tagasiulatuva elatise võlga. Kostja on elatist vähem tasunud, võttes arvesse aega, kui hageja viibis koos temaga. Nimetatud ajal pidas kostja hagejat vahetult üleval ja täitis sellega ülalpidamiskohustust. Maakohus tuvastas, et hagi esitamisest alates on kostja täitnud ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt. 2020. a mais on kostja tasunud elatist 242 eurot, vähendades tasutavat summat 50 euro võrra, kuna kandis hageja kulusid otse ning augustis tasus kostja elatist 150 eurot, kuna hageja viibis tema juures 12 päeva. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja mõista kostjalt hageja kasuks igakuine elatis alates 1. jaanuarist 2021. a Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimummääras kuni lapse täisealiseks saamiseni ning mõista kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuv elatis perioodi 1. veebruar 2020. a kuni 31. detsember 2020. a eest 843 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole vaidlustatud kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud. Hageja hinnangul jättis maakohus vaidlust lahendades tuvastamata vaidluse lahendamise aluseks olevad olulised asjaolud, sh lapse isa juures viibimise aja, lapse vajaduste rahuldamiseks kummagi vanema juures tehtavate vajalike kulutuste suuruse, kostja kantavate kulutuste suuruse ning selle, kas kostja kantud kulutuste suurus vastab tema ülalpidamiskohustuse ulatusele. Hageja seaduslik esindaja (last esindades) on menetluses selgitanud, et kostja tehtavad kulutused ei ole mõistlikud, piisavas suuruses ning on kooskõlastamata hageja emaga. Kostja poolt esitatud kulud ei peegelda tegelikkust ega saa olla kostja põhjendatud vastuväiteks. Teatud kululiigid tuleb jagada teatud ajavahemiku peale, et tekiks tehtud kulude keskmine. Riigikohus on selgitanud, et võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Sellisel juhul peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Maakohus nimetatud asjaoludele hinnangut kohtuotsuses andnud ei ole, mistõttu on maakohus jätnud tuvastamata vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud. Ka on Riigikohus selgitanud, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Hageja leidis, et maakohus ei ole täitnud selgitamiskohustust nimetatud asjaolu tõendamisvajaduse osas.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
6.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole selgitamiskohustust vajalikul määral täitnud, sh jätnud asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata ning rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1 ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, samuti menetlusosaliste faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (TsMS § 392 lg 1 p 4). Kohus peab hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1).
7.Maakohus on vaidlustatud otsuses selgitanud, et hageja elatisenõue hõlmab elatise arvestamise alusena ja summaliselt nelja erinevat perioodi. Seejuures on maakohus viidanud kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud perekonnaseaduse redaktsioonile ja uuele, alates
1.jaanuarist 2022 kehtima hakanud redaktsioonile. Samas ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks pooltele selgitanud, et 1. jaanuaril 2022 jõustunud perekonnaseaduse muudatustega kehtestati uus alaealisele lapsele elatise arvutamise kord.
7.1.Ringkonnakohus leiab, et iseenesest on maakohus asjakohaselt leidnud, et käesolevas asjas tuleb kohaldada erinevaid perekonnaseaduse redaktsioone. Seda on selgitanud ka Riigikohus tsiviilasjas nr 2-19-19160/42 tehtud 22. juuni 2022. a otsuse p-s 12. Viidatud otsuses on aga Riigikohus ka selgitanud, et kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus kohaldab õigust ise ning peab kohaldama elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 kehtivat perekonnaseaduse redaktsiooni sõltumata poolte väidetest. Kohus peab juhtima poolte tähelepanu sellele, et menetluse kestel on materiaalõigus muutunud, selgitama pooltele sellega kaasnevat menetluslikku olukorda ning andma pooltele võimaluse vajaduse korral nõuet täpsustada, täiendavaid asjaolusid välja tuua ja tõendeid esitada (vt pd 13 ja 13.1). Seda aga maakohus teinud ei ole.
7.2.Käesolevas asjas on hageja palunud kostjalt välja mõista elatise alates 1. jaanuarist 2021 kuni lapse täisealiseks saamiseni Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimummääras, kuid mitte vähem kui 292 eurot. Riigikohus on eelpool viidatud tsiviilasjas nr 2-19-19160/42 tehtud otsuses selgitanud, et enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg-tes 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust. Riigikohus on leidnud, et kohtu selgitamiskohustus hõlmab kohustust paluda hagejal muutunud materiaalõiguse tõttu vajaduse korral nõuet täpsustada, selgitada tõendamiskoormise muutumist ning juhtida vajaduse korral tähelepanu täiendavate asjaolude tõendamise vajadusele (vt eelpool viidatud Riigikohtu otsuse nr 2-19-19160/42 p-d 14 ja 14.1). Seega oleks maakohus pidanud paluma hagejal täpsustada, kas hageja taotleb osas, mis puudutab elatist alates 1. jaanuarist 2022 ülalpidamist kehtivas õiguses sätestatud ulatuses või soovib ta endiselt 292 euro suurust elatist. Juhul, kui hageja soovib ka pärast 1. jaanuarit 2022 saada elatist 292 eurot ning see ületab kehtiva PKS § 101 alusel hageja kohta arvutatud elatise suuruse, peab kohus hagejale selgitama, et hageja peab tõendama, et tema vajadused kuus on vähemalt 584 eurot. Kui hageja soovib saada elatist PKS § 101 alusel arvutatud määras, peab kohus muu hulgas selgitama pooltele, et muutunud materiaalõigust arvestades hindab ta PKS § 101 lg 5 kohaselt, kas alaealise lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel perehüvitiste seaduse §-de 17 ja 21 mõttes sõltumata poolte taotlusest (vt eelpool viidatud Riigikohtu otsuse nr 2-19-19160/42 p-d 14.2 ja 14.3).
7.3.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus täitnud selgitamiskohustust seonduvalt materiaalõiguse muutumisega menetluse kestel (seda ka olukorras, kus materiaalõigus muutus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist). Muutunud materiaalõiguse tõttu nõude täpsustamine on käsitatav nõude suurendamise või vähendamisena, mis ei ole TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt hagi muutmine. Maakohus, kuulutades otsuse pärast 1. jaanuarit 2022, oleks menetlusökonoomia põhimõtet arvestades pidanud pooltele selgitama materiaalõiguse muutumisega kaasnevat menetluslikku olukorda ning andma pooltele võimaluse vajaduse korral nõuet täpsustada, täiendavaid asjaolusid välja tuua ja tõendeid esitada. TsMS § 437 annab võimaluse pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist asja arutamise uuendamiseks.
8.Maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et hageja on viibinud kostja juures pikemaid, üle 10 päeva kestvaid perioode, mil kostja pidas hagejat üleval, kandes hageja toidu ja eluasemekulusid. Maakohtu hinnangul on esitatud tõenditest nähtuvalt kostja ostnud hagejale ravimeid, riideid ja kandnud meelelahutusega seotud kulusid.
8.1.Ringkonnakohus märgib, et enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud perekonnaseaduse redaktsiooni kohaselt ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega, kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema
juures. Sellise nõude puhul tuleb kohtul juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada lapse ülalpidamiskulude suurus (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12). Seega, enne 1. jaanuarit 2022 esitatud elatisenõude lahendamisel tulnuks maakohtul hinnata, milliseid põhjendatud ja vajalikke kulutusi hagejale on teinud kostja ajal, mil hageja viibis kostja juures. Maakohus on küll hinnanud hageja seadusliku esindaja (ema) igakuiseid kulusid, kuid otsusest ei nähtu, milliseid järeldusi on maakohus sellest teinud. Hageja seaduslik esindaja (last esindades) on menetluses läbivalt rõhutanud, et kostja tehtud kulutused ei ole põhjendatud ega vajalikud. Maakohus ei ole hageja väidet hinnanud ega põhjendanud sellega arvestamata jätmist. Ringkonnakohus märgib, et elatise suurust ei saa seejuures määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13). Sealjuures ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsust asjas nr 3-21-35-17, p 23.3).
8.2.Alates 1. jaanuarist 2022, eeldusel et hageja soovib saada PKS § 101 alusel arvutatud elatist, vähendatakse PKS § 101 lg 6 kohaselt elatist proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga eeldusel, et laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. Selles osas tuleb kehtivat materiaalõigust tõlgendada erinevalt võrreldes varasema Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu varasema praktika järgi sai kohustatud vanema juures viibimise aeg olla ka juhul, kui see jäi ajavahemikku seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 kohaselt. Mõjuvat põhjust pidi tõendama kohustatud vanem ehk kostja (Riigikohtu
7.veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 10; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Kehtiva PKS § 101 lg 6 kohaselt vähendab aga kohustatud vanema juures viibimise aeg juhul, kui see on aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, PKS § 101 alusel arvutatud elatise ehk miinimumelatise enda suurust proportsionaalselt. See tähendab, et kohus peab PKS § 101 kohase miinimumelatise suuruse väljaarvutamisel vähendama elatist proportsionaalselt kohustatud vanema juures viibimise ajaga automaatselt, sõltumata poolte väidetest, kuid seda üksnes juhul, kui kohustatud vanema juures viibimise aeg on PKS § 101 lg 6 mõttes aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus (vt eelpool viidatud Riigikohtu otsuse nr 2-19-19160/42 p-d 14.5 ja 14.6). Eelnevast tulenevalt on maakohus olulises ulatuses rikkunud selgitamiskohustust ning ka kohtuotsuse põhjendamiskohustust.
9.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus juhtima poolte tähelepanu sellele, et menetluse kestel on materiaalõigus muutunud ning selgitama pooltele sellega kaasnevat menetluslikku olukorda, mh selgitama välja, kas hageja soovib alates 1. jaanuarist 2022 elatist PKS § 101 alusel arvutatud määras. Seejärel peab kohus selgitama pooltele erinevate redaktsioonide tõlgendamist ja tõendamiskoormist ning andma võimaluse vajaduse korral esitada täiendavaid seisukohti ja tõendeid.
10.Kolleegium selgitab, et TsMS § 646 alusel võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses.
Kuivõrd praegusel juhul tuleb apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus tühistada ning ringkonnakohus ei saa puudust ise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2), puudub menetlusökonoomiat silmas pidades vajadus teise poole seisukohta küsida.
11.Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt on kostja hagejale siiski elatist maksnud, soovitab kolleegium pooltele tungivalt edasise vaidluse viibimise ja menetluskulude suurenemise vältimiseks saavutada elatise osas kompromiss.
12.Kuna maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.