Perekonnaõigus › Põlvnemise tuvastamine ja vaidlustamine

2-21-8054 kohtuistungil, et kostja ei ole hagejat eostanud, tuli hagejale suure üllatusena. Hagejal on alus kahelda, kas kostja on ta eostanud. Kostja vaidles 27.07.2021 hagile vastu ja taotles selle läbi vaatamata jätmist. Hageja on kaotanud õiguse isadust vaidlustada. Perekonnaseaduse (PKS) § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on nõuet lõpetav tähtaeg. Nimetatud sätte järgi kaotab isik aasta pärast vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamisest õiguse kohtus isadust vaidlustada. Hageja on kohut eksitanud, viidates 10.05.2021 toimunud kohtuistungil avaldatule. Kostja ei kinnitanud istungil, et hageja ei ole tema poeg ja ta ei ole teda eostanud. Samuti esitas hageja samas tsiviilasjas varasemalt kohtule salvestise 20.01.2019 vestlusest kostjaga, kus kostja märgib muu hulgas: „Q on ju eriline laps. Sina, X, olen ju ausalt ütelnud, sel perioodil, kui me abiellusime, siis olid ju juba, noh arvel. Kas sa tead seda asja või ei tea? Sellega võib tekkida küll, et sa isegi ei ole minu poeg, aga mina ei ole teisiti mõelnud, üldse iialgi, et sa ei ole minu poeg. Ma tunnistan ja vannun selle nimel.“ Seega pidanuks põhjendatud kahtlus isaduses, kui selleks on alus, tekkima juba 20.01.2019, mitte 10.05.2021. Hageja eksitab teadlikult kohut, saavutamaks kohustustest vabanemise isiku ees, kes on teda kasvatanud, koolitanud ja andnud talle olulise osa oma varast ehk jätta abivajav isa ilma toetuseta. 15.09.2021 seisukohas leidis hageja, et 20.01.2019 vestluses ei esitanud kostja faktiväiteid, vaid üksnes spekulatsioone. Enne 10.05.2021 kohtuistungit eksisteeris risk, et pooled said väljendatust valesti aru. Kostja poolt õigust lõpetavale tähtajale tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Lapse huvides on õigus teada, kes on või ei ole ta bioloogilised vanemad. Maakohtu määrus ja põhjendused Maakohus jättis 21.10.2021 määrusega hagi läbi vaatamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Määrust põhjendas maakohus järgmiselt.

2-21-8054 isadusele tuginedes midagi ja teises menetluses, milles isadust vaidlustatakse, on positsioonil, mis toetab isaduse kestmist. Lisaks ei sõltu PKS § 93 lg 1 rakendatavus kostja poolt sellele tuginemisest, kuivõrd tegemist on õigust lõpetava tähtajaga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning saata tsiviilasi menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse. Maakohus jättis hagi isaduse vaidlustamiseks läbi vaatamata tuginedes sellele, et hageja on PKS § 93 lg-st 1 tulenevalt kaotanud õiguse isaduse vaidlustamiseks. Kolleegium leiab, et maakohus jättis ekslikult hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt läbi vaatamata. Riigikohus on selgitanud, et kohtud ei saa asja menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt keelduda, kui hagi perspektiivikuse üle ei saa otsustada tõendeid hindamata. Sellisel juhul tuleb kohtul

2-21-8054 lahendada asi sisuliselt (vt Riigikohtu 12.01.2022. a määrust tsiviilasjas nr 2-19-1719, p 20; 13.02.2018. a määrust tsiviilasjas nr 2-17-8939, p 9; 01.11.2017. a määrust tsiviilasjas nr 2-168446, p 10). Kohus ei saa ka TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaldamisel hinnata tõendeid (vt Riigikohtu 18.11.2013. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12). Praeguses asjas on maakohus tõendeid hinnates otsustanud selle üle, millal hageja sai isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest PKS § 93 lg 1 mõttes teada. Tõendeid hindamata ei olegi võimalik otsustada, millal hageja isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teada sai. Seda tuleb aga teha asja sisulisel läbivaatamisel (vt eelviidatud määrust tsiviilasjas nr 2-17-8939, p 10). PKS § 93 lg 1 tähenduses hakkab isaduse vaidlustamise tähtaeg kulgema ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul tekkima põhjendatud kahtlus isaduses (vt Riigikohtu 16.02.2011. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 14). Asja lahendades tuleb maakohtul tõendeid igakülgselt hinnates võtta seisukoht hageja väite osas, mille kohaselt ei olnud kahtlused hageja põlvnemise osas enne 10.05.2021 kohtuistungit tõsikindlad ega olulised – nii on X 01.02.2021 määruskaebuses 20.01.2019 vestlust tõlgendades märkinud, et taotleb W isiklikult istungile ilmuma kohustamist ning nimetatu kohta ütluste andmist. Tõik, et hageja ootas 10.05.2021 istungi toimumist, et põlvnemise kahtluste osas kostja suust kinnitust saada, võib viidata varasemalt põhjendatud kahtluse puudumisele. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler

(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen

(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.