2-14-14252/29 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Tsiviilasi nr 2-14-14252 Sadam arvelduskontole. Kostjad pidid solidaarselt käendama 11.03.2013.a käenduslepingu alusel koostöölepingu rikkumisest või lõpetamisest tekkinud põhivõlgniku kohustusi hageja ees maksimumsummas 200 000 eurot. Kostja I tegutseb energeetikaäris ettevõtjana ning on põhivõlgniku juhatuse liige ja osanik OÜ Natior kaudu. Kostjad II ja III olid koostööprojekti õnnestumisest huvitatud ettevõtjad. Põhivõlgnik jättis laenusumma tagasi maksmata ja tasumata ka intressid ja viivise. 18.12.2013.a nõudekirjas hoiatas hageja põhivõlgnikku ja kostjaid, et kui esitatud nõuet ei täideta vabatahtlikult hiljemalt 31.12.2013.a, esitab hageja kohtusse hagi. Kostjad ei ole täitnud käenduslepingust tulenevaid kohustusi. 27.03.2014.a kuulutas Harju Maakohus välja põhivõlgniku pankroti. Vastuseks kostjate vastuväidetele märkis hageja, et viited sellele, et hageja on esitanud põhivõlgniku pankrotimenetluses eesõigusnõude, on asjakohatud ega muuda käendajatelt käendatud võla tasumise nõudmist õigusvastaseks. Kostjate vastu esitatud hagi rahuldamine ei sõltu nõude esitamisest põhivõlgniku vastu. Hageja ei ole põhivõlgniku ainus võlausaldaja ning tema nõue ei ole põhivõlgniku hoonestusõiguse väärtusega üle tagatud. Hageja nõudega on samas rahuldamisjärgus tunnustatud AS-i Tallinna Sadam nõue summas 257 813,47 eurot, mis on hageja nõudest suurem, mistõttu ei saaks hageja kõiki hoonestusõiguse müügist laekunud summasid endale, vaid enamuse saaks AS Tallinna Sadam. Hoonestusõiguse väärtus on pankroti väljakuulutamise seisuga 27.03.2014.a hinnatud 0 eurot. Väidetavat elektrijaama ei ole ehitatud enne pankroti väljakuulutamist ega pankrotimenetluse kestel. Varatu pankrotivõlgniku lõpetamine otsustati 22.04.2014.a võlausaldajate üldkoosolekul ja pankrotihaldur ei ole elektrijaama ehitanud. Kinnisasja väärtus selgub selle müümisel. Pankrotimenetluses on alates juunist 2014.a nurjunud neli hoonestusõiguse müügiks korraldatud avalikku enampakkumist. Järgmisel enampakkumisel on hoonestusõigus müügis alghinnaga 10 000 eurot (millest 20% moodustab käibemaks). Ebaõiged on kostjate väited hageja võimalikust rikastumisest. Hagi rahuldamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, sest käenduse eesmärk on võlausaldaja nõude rahuldamine. Isegi kui hagi rahuldamine mõjutaks käendajate eluasemeid, ei ole see alus hagi rahuldamata jätmisele. Käenduslepingu sõlmimisel pidid kostjad arvestama, et kohustus tuleb täita. Hagi tagamisele 11.06.2014.a esitatud määruskaebuses kinnitasid kostjad, et neil on piisavalt vara hagis nõutava kohustuse täitmiseks. Käendajate vastutus põhivõlgnikuga on solidaarne. Käesoleval juhul algas käendajate viivitus 12.06.2013.a, kuna käendajate kohustus muutus sissenõutavaks 11.06.2013.a. Vabatahtliku täitmise tähtaja andmine ei vabasta viivise tasumise kohustusest. Kostjate vastutust ei ole piiratud muude lisatingimustega, sh tingimusega, et nende maksmise kohustus tekib vaid nõude esitamisel. Käenduse maksimumsumma ei kaitse käendajat tema enda viivituse tõttu tekkinud nõuete (kõrvalnõuete) eest. Hageja leidis, et põhivõlgniku pankrotimenetlus ja teadmata tingimustega seotud hoiustamine ei mõjuta käendajate vastutust hageja ees. Põhivõlgniku kompromissi kinnitamine ei mõjuta hagi lahendamist, kuna käesoleva ajani ei ole hagis nõutavat summat reaalselt hagejale tasutud. Hoiustamiskviitungi kohaselt sõltub hoiustaja poolt põhivõlgniku eest hagejale rahasumma tasumine üksnes hoiustaja enda otsusest. Deponeeritud summat ei ole välja makstud. Kompromissi kinnitamine ega hoiustamine ei ole käsitletavad hageja nõude rahuldamisena. Kostjate vastuväited

Tsiviilasi nr 2-14-14252 pankrotimenetluse kulud maksimaalselt 15% ulatuses). Seisuga 09.04.2013.a hinnati hoonestusõiguse väärtuseks 240 600 eurot, kuid selle hind on tõusnud, sest kinnistul on alustatud tootmisjaama rajamist. Hagi rahuldamine kostjate vastu oleks vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja võiks käendajate arvel rikastuda. Hagejal on võimalik kõik oma nõuded rahuldada hoonestusõiguse arvelt. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus hageja nõude rahuldamine enne seda, kui on põhivõlgniku pankrotimenetluses müüdud hoonestusõigus ning on lõplikult selgunud, kui suures ulatuses saab hageja nõue rahuldatud hoonestusõiguse müügist laekunud summade arvelt (VÕS § 6 lg 2). Hageja nõue on täielikult pandiõigusega tagatud. Kostjatel on õigus nõuda, et hageja rahuldaks oma nõude pandi arvelt. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et hageja nõude tagamiseks on kostjatest käendajate isiklikele eluasemetele seatud kohtulikud hüpoteegid ning hagi rahuldamisel kaotavad käendajad oma isiklikud eluasemed ja muu isikliku vara, mis lisaks käendajatele mõjutab oluliselt nende perekonnaliikmeid. Vaidlusaluse haginõude osas on tegemist eraisiku jaoks suure summaga, mille koheseks tasumiseks eraisikul tavapäraselt puuduvad piisavad rahalised vahendid. Käendajate jaoks ei muutu käenduslepingust tulenev kohustus sissenõutavaks põhivõlgniku käendatavast lepingust tuleneva kohustusega, vaid käendajatele tuleb põhivõlgniku kohustuse täitmiseks esitada eraldi nõue. Hageja nõudis kostjatelt põhivõlgniku kohustuste täitmist 18.12.2013.a nõudekirjaga, kus oli tehtud käendajatele ettepanek nõude vabatahtlikuks täitmiseks. Kirjas anti kostjatele vabatahtlikuks täitmiseks aega kuni 31.12.2013.a. Kostjatelt saaks nõuda viivist seega alates 01.01.2014.a. Täiendavas seisukohas märkisid kostjad, et kohus kinnitas põhivõlgniku pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-13-54736) kompromissi, millega rahuldatakse hageja nõue summas 202 078,33 eurot. Kompromissi tingimuste täitmise tagamiseks on OTT Invest OÜ deponeerinud Tallinna notari Ragne Tehver ametikontol 500 000 eurot. Hea usu põhimõtte vastane oleks kostjatelt kui käendajatelt 200 000 euro ja viiviste välja mõistmine olukorras, kus põhivõlgniku pankrotimenetluses on sõlmitud kompromiss ja hageja nõue on tagatud hoiustatud rahaga. Esimese astme kohtu otsus

Tsiviilasi nr 2-14-14252 et hageja nõue käendajate vastu oleks muutunud sissenõutavaks alates hetkest, mil hageja käendajate vastu kirjaliku nõude esitab. VÕS § 149 lg 5 kohaselt ei saa kostjad kui käendajad nõuda, et enne nende vastu esitatud hagi rahuldamist tuleks võõrandada pankrotimenetluses hoonestusõigus. AS-i Tallinna Sadam nõude tõttu ei ole hageja ainuke võlausaldaja, kelle nõue on tagatud pandiga. Kostjate väited, et hoonestusõiguse tegelik väärtus on käesoleval ajal suurem kui hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal, ei ole tõendatud. Kostjate esitatud tõenditest võib järeldada, et hoonestusõigusele ei õnnestunud leida ostjat ka alghinna eest, mistõttu võib selle tegelik väärtus olla väiksem alghinnast 10 000 eurot. Kompromissi tulemusel hoiustatud summa väljamaksmise eeltingimus ei olnud ainult kompromissi kinnitava määruse jõustumine, vaid ka selle notarile esitamine kolmanda isiku OTT Invest OÜ poolt. Vaatamata kompromissi kinnitamisele kohtu poolt ja notari kontole summa deponeerimisele ei ole hagejale senini ühtegi väljamakset tehtud. Kohtute infosüsteemi andmed kinnitavad hageja väiteid, mille kohaselt on põhivõlgniku pankrotihaldur esitanud 17.07.2015.a kohtule taotluse kompromissi tühistamiseks. Avalduse kohaselt olid seisuga 17.07.2015.a kompromissi tingimused jätkuvalt täitmata. Kohus ei ole seni pankrotihalduri taotlust lahendanud, kuid kohus järeldas kogutud tõenditest, et vaatamata kompromissi kinnitamisele, ei ole hagejale tehtud põhivõlgniku kohustuste täitmiseks ühtegi makset. Kohus leidis, et käendajate vastu esitatud nõude rahuldamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ega too kaasa vastuvõetamatuid tagajärgi. Kostjad ei ole tõendanud oma väiteid äärmiselt ebameeldivate tagajärgede saabumise kohta ning kostjad on menetluse käigus esitanud oma majandusliku olukorra suhtes vastuolulisi väiteid. Kui kostjad ise on korduvalt hagi tagamise vaidlustamisel kohtule esitanud väiteid, et neil on piisavalt vara hagi rahuldava otsuse täitmiseks, ei saa kostjad saamaaegselt ebausutavalt väita, et kohtulahendi täitmine tooks neile kaasa vastuvõetamatult keerulisi tagajärgi. Samuti ei ole põhistatud kostjate väited, et neile tekkivaid negatiivseid tagajärgi ei kompenseeri võlausaldaja nõude üleminek käendajatele. Kostjad on viidanud, et põhivõlgniku nõude rahuldamiseks on OÜ OTT Invest kandnud notarikontole vastava summa. Kohus leidis, et hageja viivisenõue kostjate vastu kuulub rahuldamisele. Kohus leidis, et kostjatel tuleb tasuda viivist nende enda viivituse tõttu, mitte põhivõlgniku viivituse eest. Käenduslepingust nähtub selgelt, et käendajatel tuli kohustus täita 11.06.2013.a, millest alates muutus hageja nõue kostjate vastu sissenõutavaks. Käendusleping ei näinud ette, et hageja oleks pidanud kostjate vastu nõude esitamiseks pöörduma nende poole esmalt vabatahtliku täitmise ettepanekuga. Kohus ei nõustunud kostjate väidetega, et nende suhtes kuulus kohaldamisele põhivõlgnikule kohaldatav viivisemäär. Kuivõrd käenduslepingus ei olnud ette nähtud käendajate viivisemäära, kuulus nende suhtes kohaldamisele seadusest tulenev viivisemäär. Viivise vähendamise taotlust kostjad kohtule ei esitanud. Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista seisuga 19.08.2015.a sissenõutavaks muutunud viivisena 36 117,26 eurot. Kohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt hageja kasuks välja 8258 eurot, millest 6244 eurot on õigusabikulud ja 1950 eurot riigilõivud ning 64 eurot dokumentaalse tõendi saamisega seotud kulud ning lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni ka viivise. Kohus leidis, et käesolev vaidlus ei olnud eriti keerukas, tõenditerohke ega ajamahukas ning seega luges kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 140 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leidis, et hageja esindaja 21.05.2014.a arvel kajastuv päringute tegemise kulu 64 eurot on põhjendatud kulu ning tegemist on TsMS § 143 p 2 mõistes dokumentaalse tõendi saamise kuluga. Kohus rahuldas osaliselt hagi tagamise taotluse ning tegemist oli asjakohaste tõenditega. Arvestades menetlusdokumendi sisu ja mahtu luges kohus põhjendatud ajaks hagiavalduse koostamisel ja kohtule esitamisel 5 tundi.

Tsiviilasi nr 2-14-14252 Arvestades hagi tagamise avalduse mahtu (6 lk ja tõendid) ja sisu, luges kohus ajakulu 5,1 tundi põhjendatuks ja mõistlikuks. Kohus selgitas hageja esindajale 04.04.2014.a e-kirjas kahel lehel hagi tagamisega seotud menetluslikke küsimusi, mistõttu luges kohus hageja esindaja aega kirjaga tutvumisel 1 tunni osas põhjendatuks. Hagi tagamise täiendatud taotlusele oli lisatud hulgaliselt äriregistrite väljavõtteid, mistõttu luges kohus põhjendatuks ka esindaja ajakulu 0,3 tundi väljavõtete otsimisele. Kohus leidis, et hageja esindaja põhjendatud ajakulu 11.04.2014.a hagi tagamise täiendatud taotluse esitamiseks ning sellega seonduvate tõendite esitamiseks (ekirjavahetus kohtutäituriga) on kokku 8 tundi. 14.04.2014.a hagi tagamise määrusega ja kinnistusraamatu kannetega tutvumiseks on põhjendatud kokku ajakulu 0,6 tundi. Arvestades kostjate määruskaebuse mahtu ja hageja vastuse mahtu luges kohus määruskaebuse menetlusega seonduva ajakulu 4,9 tundi mõistlikuks ja põhjendatuks. Põhjendatud on ka ajakulu 0,1 tundi kohtu 26.06.2014.a määrusega tutvumisele. Kohus luges mõistlikuks ajaks kostjate vastusega tutvumisel ja hageja seisukohtade koostamisel 10 tundi, arvestades seisukohtade sisu ja mahtu. 27.04.2015.a kulus hageja esindajal kohtu nõudele vastamiseks seisukohtade koostamiseks 2,9 tundi, mida kohus luges mahtu arvestades põhjendatuks. Samuti luges kohus mõistlikuks ja põhjendatuks 0,5 tunnist ajakulu kostjate 18.05.2015.a taotlusega tutvumiseks. Kohtuistungi ettevalmistamiseks kulus hageja esindajal 2,1 tundi. Kohus leidis, et kuivõrd tegemist oli eelistungiga, milles hageja sisuliselt uusi seisukohti ega taotlusi ei esitanud, on mõistlik aeg istungi ettevalmistamiseks 1 tund. Kohtu 08.04.2015.a eelistung kestis 34 minutit, mistõttu luges kohus mõistlikuks ajaks istungil osalemiseks 0,5 tundi. Eelistungi protokolliga tutvumiseks võis esindajal mõistlikult kuluda 0,3 tundi. Kohtuvaidluse seisukohtade koostamiseks on esindajal kulunud kokku 4,4 tundi. Hageja kohtuvaidluse seisukohad olid kohtule esitatud kuuel lehele, mistõttu luges kohus antud ajakulu samuti mõistlikuks ja põhjendatuks. Kogumis luges kohus hageja esindaja õigusabikulu osutamiseks kulunud aega põhjendatuks 44,6 tunni ulatuses. Apellatsioonkaebus

7.Maakohus leidis õigesti, et hagi tuleb kostjate suhtes põhivõla nõudes rahuldada. Ka viivise seadusjärgses määras väljamõistmine oli õiguspärane. Kuid ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et viivis tuleb käendajatelt välja mõista sellest kuupäevast alates, millal tuli kohustus täita põhivõlgnikul. Käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb arvestada seda, et põhivõlg, mille tasumise kohustust kostjad käendusega tagasid, ületas käendajate suhtes kehtivat käenduse piirmäära. Seega käendajad põhivõlgnikupoolse kohustuse täitmisega viivitamise eest ei vastuta. Küll aga vastutavad käendajad enda kohustuse täitmisega viivitamise eest. Seega on kostjatelt viivise väljamõistmisel oluline, mis hetkest alates saab võlausaldaja (hageja) nõuda käendajatelt (kostjatelt) käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. Reegel, mille alusel tavaliselt viivise periood algab, on sätestatud VÕS § 113 lg 1 lauses 1. Selle kohaselt saab viivist nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 82 lg 7). Käesoleval juhul sai põhivõlgnik nõuda käendajatelt kohustuse täitmist põhivõlgnikuga samal ajal, sest käendajad vastutavad põhivõlgniku kohustuste täitmise eest mitte subsidiaarselt, vaid solidaarselt. Kuid viivise nõude osas kohaldub käendajate suhtes VÕS § 113 lg 2 lausest 1 tulenev erand. VÕS § 113 lg 2 lause 1 kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest. Käesoleval juhul oli rahalise kohustuse täitmise tähtpäev määratud kindlaks põhivõlgniku jaoks, kuid see ei olnud kindlaks määratud käendajate jaoks. Olukorras, kus käendajad teavad, mis kuupäeval tuleb põhivõlgnikul rahaline kohustus täita, ei tähenda see seda, et käendajad peaksid samal kuupäeval ise kohustuse täitma. Käendajad ei pea eeldama, et põhivõlgnik jätab kohustuse täitmata või et põhivõlgniku eest tuleb käendajatel kohe täitmise tähtpäeval kohustus täita. Sellel põhjusel tuleb asuda seisukohale, et käendajate suhtes ei olnud täitmise tähtpäev kindlaks määratud. VÕS § 113 lg 2 lauses 1 sätestatud loetelu on mitteammendav. Selles loetelus nimetatakse selliseid kohustusi, mille puhul võib võlgnik teada,

Tsiviilasi nr 2-14-14252 vastuolus. Juhul kui mitu isikut vastutavad sama kohustuse eest solidaarselt, esineb alati olukord, kus võlausaldaja võib nõuda sama kohustuse täitmist mitmelt isikult, kuid võlausaldaja saab kohustuse täitmist nõuda vaid ühe korra. Kohustuse täitmise korral nõue lõpeb ja ülejäänud võlgnikel võib tekkida tagasinõue kas VÕS § 69 lg 2 või § 69 lg 7 alusel. Kostjad ei ole toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et hagejale on tagatud pankrotimenetluse raames sõlmitud kompromissist tulenevalt raha saamine. Raha saamine oleks hagejale tagatud siis, kui hagejal oleks võimalik tingimusteta raha notari deposiitkontolt kätte saada. Sellise võimaluse olemasolu ei ole kostjad tõendanud. See väide, et käendajad võiksid käesoleval juhul keelduda oma kohustuse täitmisest kuni realiseeritakse sama kohustuse täitmise tagamiseks seatud pant, ei põhine seadusel. Sellist vastuväidet peale pankroti väljakuulutamist käendajatel enam ei ole. Olukorras, kus kostjad ei ole tõendanud ega usutavaks muutnud, et pandiõiguse realiseerimisest on võimalik saada sedavõrd suur rahasumma, mille arvelt on võimalik käendatud kohustus täita, ei viita mitte miski sellele, et käendajatelt kohustuse täitmine võiks olla ebaõiglane, rääkimata sellest, et käendajatelt kohustuse täitmise nõudmine võiks olla äärmiselt ebaõiglane selliselt, et sellega kaasneks hea usu põhimõtte vastasus. Vastupidiselt kostjate paljasõnalistele väidetele muutis hageja usutavaks, et pandiõiguse realiseerimisel pankrotimenetluses üle 10 000 euro ei ole võimalik saada. Sellise järelduse saab teha selle alusel, et hoonestusõigust on üritatud korduvalt realiseerida ning järgmisel enampakkumisel üritatakse hoonestusõigust realiseerida 10 000 (koos käibemaksuga) eest. Iseenesest on õige see apellatsioonkaebuses esitatud väide, et füüsilistest isikutest kostjate suhtes on välja mõistetud rahasumma väga suur. Kuid sellega said kostjad arvestada käenduskohustuse võtmisel. See, et käenduskohustuse võtmisel võib tekkida olukord, kus võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, on asjaolu, mis võib käendusega kaasneda ja sellega tuleb käenduskohustuse võtmisel arvestada. Kehtiva kohustuse täitmata jätmisel või täitmisega viivitamisel võib võlausaldaja esitada võlgnike vastu nõude kohtusse ja taotleda muuhulgas ka hagi tagamist, sh kostjatele kuuluvatele kinnisasjadele kohtulike hüpoteekide seadmist. Ka sellega tuleb kohustuste võtmisel arvestada. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust see, kui kohtuotsuse täitmine võib viia kostjatele kuuluva vara müügini.

14.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ca 4% ulatuses, saab hageja poolt apellatsioonimenetluses kantud põhjendatud menetluskulud jätta üksnes 96% ulatuses kostjate kanda. Kostjate menetluskulud tuleb jätta kostjate kanda. Apellatsioonkaebus rahuldati üksnes väga väikeses osas, st viivise arvestamise perioodi algust puudutavas osas, enamus apellatsioonkaebuse väiteid seda ei puudutanud ning valdavas osas oli apellatsioonkaebus põhjendamatu. See osa, milles apellatsioonkaebus rahuldatakse, kajastub menetluskulude jaotuse kontekstis selles, et hageja apellatsioonimenetluse kulud jäetakse 4% ulatuses hageja kanda. Hageja esitas apellatsioonimenetluse kulude nimekirja, milles märkis, et hageja esindaja tegi apellatsioonimenetluses apellatsioonkaebusele vastamisega seoses tööd 9,3 tundi keskmise tunnihinnaga 178,85 eurot tund. Hageja soovis veel ka 3 euro väljamõistmist. Vastav kulu seondus kinnistusraamatu väljavõtte hankimisega. Kokku palus hageja välja mõista 1663,30 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et 9,3 tundi käesolevas menetluses apellatsioonkaebusele vastamiseks ei ole põhjendatud aeg. Käesolevas asjas esitasid kostjad apellatsioonkaebuse, milles nad esitasid samad väited, millele nad tuginesid maakohtus. Maakohus võttis vastavate väidete osas põhjendatud seisukohad. Vastustaja vastusel on apellatsioonimenetluses kindel eesmärk. Vastustaja saab oma vastuses märkida, kas ta vaidlustab maakohtupoolset asjaolude tuvastamist (käesoleval juhul seda ei esinenud). Teiseks, juhul, kui apellant viitab kaebuses mingitele väidetavatele maakohtupoolsetele rikkumistele maakohtu menetluses, saab vastustaja esitada asjaolud ja viited toimiku materjalidele, mille alusel saab ringkonnakohus jõuda veendumusele, et rikkumisi ei esinenud või et apellandi väited ei pea paika (seda käesoleval juhul ei esinenud). Kolmandaks, juhul, kui apellant esitab apellatsioonkaebuses taotlusi, saab vastustaja väljendada, kas ta taotlustega nõustub või miks tuleks taotlused jätta rahuldamata. Juhul, kui apellant vaidlustab maakohtupoolset materiaalõiguse kohaldamist, kuid kui vastustaja leiab, et maakohus kohaldas materiaalõigust õigesti, võib piirduda lühikese viitega sellele. Kui apellant toob kaebuses esile uusi väiteid ja argumente, miks oleks tulnud materiaalõigust teisiti kohaldada, on vastustaja poolt materiaalõiguse kohaldamise osas pikemate seisukohtade esitamine põhjendatud. Juhul, kui selliseid asjaolusid ei esine, võib kohus apellatsioonkaebuse osas pika vastuse koostamise ja sellele kulunud esindaja ajakulu osas leida, et vastava kulu vastaspoolelt väljamõistmine ei ole põhjendatud. Käesoleval juhul aga apellandid midagi uut ja täiendavat võrreldes sellega, mida nad maakohtus väitsid, apellatsioonkaebuses esile ei toonud, pooltel oli maakohtu menetluses võimalik esitada oma seisukohad materiaalõiguse kohaldamise osas ning maakohtu otsuses esitatud põhjendused õiguse kohaldamise osas olid üldjoontes arusaadavad ning kohased (välja arvatud viivise arvestamise perioodi algus). Hageja esindajal tuli põhjendatult apellatsioonkaebusega tutvuda. Sellele sai kuluda üks tund. Konkreetsele apellatsioonkaebusele, milles uusi asjaolusid ei ega taotlusi ei esitatud ning mille raames ka uusi väiteid materiaalõiguse kohaldamise kohta ei esitatud, vastuse koostamise aeg, millest tekkinud kulu vastaspoolelt väljamõistmine on põhjendatud, saab olla kaks tundi. Selle kontrollimine, ega ei ole olulised asjaolud vahepeal muutunud, sai võtta kõige enam tund aega. Hageja esindaja on vandeadvokaat, kes teab, kus on võimalik tutvuda kinnistusraamatu ja

Tsiviilasi nr 2-14-14252 pankrotimenetluse andmetega, mistõttu ei saanud info kogumisele kuluda enam kui üks tund. Seega saab vastustaja esindaja põhjendatud ajakuluks lugeda maksimaalselt 4 töötunnile kulunud tasu. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja tunnitasu, suuruses 178,85 eurot tunni eest ilma käibemaksuta, ei saa lugeda põhjendatud suurusega tasuks selles kontekstis, et selle saaks kostjatelt välja mõista. Iseenesest võib iga menetlusosaline valida, millise kvalifikatsiooni ja tunnitasuga esindajat ta käsundada soovib. Kuid vastaspoolelt saab välja mõista üksnes põhjendatud suuruses esindajatasu. See, et hageja esindaja töötab konkreetses advokaadibüroos, kelle tasud on kõrged, ei anna iseenesest alust vastavas suuruses tasu vastaspoolelt välja mõista. Iga vaidluse puhul tuleb hinnata, millise kvalifikatsiooniga õigusteenus oli põhjendatud. Käesoleval juhul oli tegemist lihtsa vaidlusega- hageja nõudis käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmist ja viivist käendajatepoolse kohustuse täitmisega viivitamise eest. Kostjad tuginesid hea usu põhimõtte vastasusele, viidates sellele, et väidetavalt on võimalik nõue rahuldada hüpoteegi realiseerimise teel, samuti sellele, et kostjatele kaasnesid hagi rahuldamisega rasked tagajärjed, samuti sellele, et viivist ei saa nõuda seadusjärgses määras ja mitte enne, kui möödus hageja poolt antud täitmise tähtaeg. Sellised väited on igati tavalised, nende väidete osas on hulgaliselt kohtupraktikat, nendele väidetele vastamine ei eelda keskmisest kõrgemat kvalifikatsiooni, vaid tavapärast kogemust. Nendel asjaoludel ei saa kostjatelt hageja esindaja tunnitasuna välja mõista mitte suuremat tasu kui 140 eurot ühe töötunni eest ilma käibemaksuta. Elektroonilise kinnistusraamatu päringu tasu 3 eurot ei saa kohus kostjatelt välja mõista. Asjaolu, et hüpoteek realiseeriti, leidis aset maakohtu menetluse ajal ning vastavad väited oleks hageja saanud esitada juba maakohtu menetluses. Kui see info oleks esitatud maakohtu menetluses, ei oleks saanud tekkida küsimust kinnistusraamatu väljavõtte esitamisest. Eespool toodust tulenevalt tuleb lugeda põhjendatud vastustaja menetluskuluks apellatsioonimenetluses 560 eurot. Sellest tuleb kostjatelt välja mõista 96% ehk 537,6 eurot.