Määruse tegemise aeg ja koht 16.03.2022, Tallinn Kohtuasja number
2-21-19389
Kohtuasi
X avaldus laste C ja Q vanema varahooldusõiguse piiramiseks, piiratud osas erieestkostja määramiseks ning 28.09.2021 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-21-9069 kehtivuse tühistamiseks. Taotlus esialgse õiguskaitse korras 28.09.2021 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-21-9069 kehtivuse peatamiseks põhiavaldust lahendava lõpplahendi jõustumiseni
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 16.12.2021 määrus avalduse menetlusse võtmisest keeldumise kohta
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Robert Sarv ja advokaat Katrin Paulus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata X taotlus esialgse õiguskaitse korras 28.09.2021 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-21-9069 kehtivuse peatamiseks tsiviilasjas nr 2-21-19389 lõpplahendi jõustumiseni.
2.Jätta Pärnu Maakohtu 16.12.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-21-19389 muutmata.
Menetluskulud jätta X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse punkti 2 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb
2-21-19389 määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (avaldaja) esitas 10.12.2021 Pärnu Maakohtule avalduse C ja Q (koos nimetatud lapsed) ema Z (laste ema) varahooldusõiguse piiramiseks, lastele erieestkostja määramiseks ning tsiviilasjas nr 2-21-9069 28.09.2021 tehtud määruse kehtivuse tühistamiseks. Avaldaja taotleb esialgse õiguskaitse korras Pärnu Maakohtu 28.09.2021 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-21-9069 kehtivuse peatamist kuni avaldust lahendava kohtulahendi jõustumiseni. Eelnimetatud määrusega andis kohus emale nõusoleku laste nimel:
1.1.W pärandvara hulka kuuluva korteriomandi (XXX) müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning vastavate kinnistusraamatu kannete tegemiseks;
1.2.W pärandvara hulka kuuluvate SEB Energiline Pensionifond kõikide osakute ja Swedbank Pensionifond K100 kõikide osakute tagasivõtmise avalduse esitamiseks;
1.3.sõlmida pärandvara osalise jagamise kokkulepe selliselt, et korteriomandi müügist ja pensionifondi osakute tagasivõtmisest saadud rahaliste vahendite arvel tasutakse korteriomandi müügiga seotud kulud (sh tehingutasud ja maakleritasu), kohtutäitur Õnne Pajuri poolt 23.07.2021 koostatud W pärandvara inventuuri aktis nimetatud pärandaja kohustused ja pärandvaraga seotud kohustused. Ülejäänud raha jagatakse selliselt, et 50% kantakse C pangakontole ning 50% kantakse Q pangakontole, millist raha võib Z kasutada C ja Q huvides.
1.4.Kohtumäärusega asendas kohus laste tahteavaldused W pärandvara osalise jagamise kokkuleppe sõlmimiseks määruse resolutsiooni p-s 4 sätestatud tingimustel.
2.Avalduse kohaselt on avaldaja laste tädi, s.t nende isa W (surnud XX.XX.XXXX) õde. Lapsed on W pärijad ja pärisid kogu tema vara.
3.Avaldaja hinnangul on laste ema kuritarvitanud vanema varahooldusõigust, ohustades sellega laste vara. Laste ema ei ole oma senise käitumise ja suhtumisega näidanud, et ta suudaks laste pärandvara valitseda viisil, mis tagaks pärandvara säilimise. Laste ema on rikkunud varahooldusega seotud kohustusi, jättes lastele pärandatud korteris kõrvaldamata veekahju. Avaldaja hinnangul tuleb veekahjud kõrvaldada laste emal kui kahju põhjustajal. Põhjusel, et kohtu 28.09.2021 määrusest tulenevalt tuli pärandvara arvelt tasuda ka pärandaja matusekulud ja laste ema ei ole D-le (laste vanaema), kes kandis matusekulud, midagi hüvitanud, on avaldajal alust arvata, et laste ema ei ole varahoolduse kohta kehtivaid kohtu korraldusi täitnud. Lisaks on avaldaja hinnangul laste ema esitanud kohtule valeandmeid või varjanud tõeseid andmeid sellega, et nimetas W ja enda solidaarkohustused W kohustusteks, varjas korteri tegelikku väärtust ja lõi kohtule ettekujutuse, et tal ei ole võimalik ilma W pärandvaraks olnud rahata lapsi üleval pidada jne. Avaldaja soovib, et kohus määraks avaldaja lastele erieestkostjaks ja määraks erieestkostja ülesanneteks laste isa järelt päritud vara valitsemise ja pärandist tuleneda võivate nõuete esitamise. Samuti soovib avaldaja erieestkostjale nõusolekut pärandvara hulka kuuluvate pensionifondide osakute tagasivõtmise avalduse esitamiseks ja pärandvara osalise jagamise kokkuleppe sõlmimiseks selliselt, et pensionifondide osakute tagasivõtmisest ja pärandaja pangakontol olnud raha arvelt tasutakse pärandvara inventuuri
2-21-19389 aktis loetletud pärandaja kohustused ja pärandvaraga seotud kohustused. Ülejäänu kantakse võrdsetes osades laste pangakontodele ja raha võib erieestkostja kasutada kohtu loal. Maakohtu määrus
4.Maakohus keeldus 16.12.2021 määrusega avaldaja avaldust menetlusse võtmast. Menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda.
5.Maakohus selgitas, et avaldus jääb menetlusse võtmata põhjusel, et avaldajal ei ole õigust esitada avaldust vanema hooldusõiguse piiramiseks, lastele erieestkostja määramiseks ega erieestkostega seotud ülesannete kindlaksmääramiseks. Perekonnaseaduse (PKS) § 134 lg 1 kohaselt rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid muuhulgas siis, kui lapse vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine või vanema suutmatus täita oma kohustusi. Sama paragrahvi teise lõike järgi isik, kellel on andmeid ohustatud lapse kohta, teatab lapse heaolu ohustamisest lapse elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele või kohtule. Viidatud sättest tulenevalt saab olukorras, kus lapse heaolu on ohustatud, sellest kohtule teatada. Kas kohus algatab teatest lähtudes ise menetluse väidetud olukorra kontrollimiseks ja abinõude kohaldamise vajaduse hindamiseks või mitte, on kohtu kaalutlus. Avaldaja kui menetlusosaline sellises menetluses puudub.
6.Eelnevast tulenevalt ei ole avaldaja avaldusega võimalik taotletavat eesmärki (vennalaste ema hooldusõiguse piiramist ja erieestkostja määramist) saavutada ja kohus jättis seetõttu avalduse TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Kohus selgitas, et esitatud avaldust saab kohus käsitada üksnes teatena laste vara võimalikust ohustamisest (PKS § 134 lg 2).
7.Kuivõrd avaldus jäi menetlusse võtmata, ei lahendanud kohus ka avalduses esitatud taotlust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja märkis, et kohtul on õigus vajadusel esialgse õiguskaitse abinõusid kohaldada ka omal algatusel.
8.Kohus selgitas, et avalduses esile toodud asjaolud ja põhjendused ei anna kohtule alust asuda seisukohale, et laste vara oleks ohustatud. Avalduses esitatud asjaolusid on kontrollitud menetluses, milles kohus andis laste emale nõusoleku pärandvaraga tehingute tegemiseks. Jättes kõrvale avaldaja emotsionaalsed hinnangud selle kohta, kuidas laste ema avaldaja arvates suhtub pärandvarasse ning millised on ema eesmärgid ja majandamise oskused, mõistab kohus avaldajat selliselt, et ta ei ole rahul laste emale kohtu antud nõusolekuga laste poolt päritud korter pärandvarasse kuuluvate kohustuste täitmiseks müüa. Kohtust erinev nägemus ei ole aluseks kohtu antud nõusoleku ümbervaatamiseks. Etteheide, et kohtumäärusest ei nähtu korteri üürileandmise võimaluse kaalumist, ei ole asjakohane. Kui kohus ei too määruse põhjendustes välja kõiki kaalutud variante ega nende kõrvalejätmist ükshaaval ei põhjenda, ei järeldu sellest sugugi, et kohus ei ole võimalusi kaalunud. Kohus on avaldusele lisatud kohtumäärusest nähtuvalt põhjendanud, miks nõusolek antakse ja kuidas see on laste huvidega kooskõlas. Mil moel pärandvarasse kuuluva korteri säilitamine müügi asemel laste huvidega rohkem arvestaks, avaldusest ei selgu. Väidetakse, et korterit saaks säilitada üürile andes ja üüritulu arvelt pärandaja kohustusi tasudes, kuid kalkulatsiooni selle kinnituseks või arvatavat korteri üüritulu avaldusest ei nähtu. Avaldaja pole arvestanud, et korteri üürileandmise eelduseks on selle heas seisukorras hoidmine ja eelkõige korteri sellisesse seisukorda viimine, mis vajab raha. Lisaks lasub korteril kommunaalkulude võlgnevus, mis iga kuuga kasvab. Tegemist on kohustusega, mis tuleks katta kas omanike (laste) vara või pärandvara arvelt (nii nagu kohtu nõusolekuga ette on nähtud). Arutlused, et laste ema on kommunaalkulude võlgnevuse suurenemisega tekitanud pärandvara vähenemise, ei ole seega asjassepuutuvad. Seda, kas võimalik igakuine üüritulu kataks ka pärandaja laenumaksed, avalduses arvutatud ei ole. Avaldusest selgub, et W
2-21-19389 kohususte suurusena on kohus tuvastanud 19 618 eurot, lisaks matusekulud 2032,40 eurot. Pensionifondide osakute arvelt saaks kohustustest katta 2657,81 eurot ning esmajärjekorras tuleb tasuda matusekulud. Pärandaja kohustuste katteks vabu vahendeid märkimisväärselt ei jää. Väited, et veekahju korteris on pärijate ema raske hooletuse tagajärg ja see vähendab oluliselt vara väärtust, on paljasõnalised ja oletuslikud. Avaldaja teadmine kindlustushüvitise saamise võimalikkusest on spekulatiivne. Avalduses on jäetud arvesse võtmata, et remondiks vajaliku ajaga suureneb kommunaalkulude võlg ja lisanduvad muud kulud. Samuti on oletuslikud väited laste ema poolt valeandmete esitamisest ja teabe andmata jätmisest. Vara väärtuse hindas inventuuri käigus kohtutäitur. Määruskaebus
9.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks. Avaldaja esitas koos määruskaebusega ka taotluse, milles palub peatada esialgse õiguskaitse korras Pärnu Maakohtu 28.09.2021 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-21-9069 kuni käesolevas menetluses lõpplahendi jõustumiseni. Juhul, kui kohus ei pea võimalikuks lahendada avaldaja esialgse õiguskaitse taotlust, palub avaldaja kohaldada kohtul esialgse õiguskaitse abinõusid omal algatusel.
10.Maakohus jättis ebaõigesti avalduse menetlusse võtmata põhjendusel, et PKS § 134 lg 2 järgi ei saanud avaldaja avaldust esitada. Ainuüksi põhjusel, et avaldaja on märkinud ennast avalduses avaldajaks, ei saa jätta menetlust vanema varahooldusõiguse piiramiseks ja piiratud osas erieestkostja määramiseks algatamata. Riigikohtu 29.04.2020 lahendist tsiviilasjas nr 218-19295 nähtuvalt ei piira PKS § 134 lg 2 avaldust esitama õigustatud isikute ringi. Avaldaja pöördus kohtu poole alaealiste laste õiguste ja huvide kaitseks. Alaealise lapse pereliikme õigust avaldust esitada tuleb jaatada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3 lg 2 koostoimes PKS § 134 lg-ga 2). Kui on teada asjaolud, mille tõttu võivad alaealiste laste huvid olla kahjustatud, tuleb kohtul eelistada asja menetlemist.
11.Maakohus pidas võimalikuks käsitada avaldaja avaldust teatena laste vara võimalikust ohustamisest, kuid leidis, et avalduses välja toodud asjaolud ja põhjendused ei anna kohtule alust asuda seisukohale, et laste vara oleks ohustatud. Maakohus oleks pidanud kohustama avaldajat oma avaldust täpsustama ja esitama tõendeid või koguma neid omal algatusel. Maakohus ei ole avaldaja avalduses välja toodud asjaolusid kontrollinud.
12.Avaldaja esitab määruskaebuses kohtule ülevaatliku kalkulatsiooni selle kohta, milline oleks pärandvara mõistliku majandamise korral selle olukord hetkeks, mil lapsed on täisealised. Menetluse edasine käik
13.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Samuti tuleb jätta rahuldamata avaldaja esialgse õiguskaitse taotlus. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 ja § 659 alusel maakohtu määruses
2-21-19389 toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
15.TsMS § 477 lg 1 alusel vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esitatud avalduse menetlusse võtmisest tuli keelduda TMS § 371 lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 alusel, kuna avaldajal laste tädina puudub õigus esitada avaldus vanema varahooldusõiguse piiramiseks ja piiratud osas lastele erieestkostja määramiseks. Vastupidiselt avaldajale, on ringkonnakohus seisukohal, et PKS § 134 lg-d 1 ja 2 ei anna avaldajale õigust alaealiste laste huvides avalduse esitamiseks ja avaldaja kahtlused laste vara ohustamise osas ei anna laste tädile alust taotleda kohtult laste ema hooldusõiguse piiramist ega erieestkostja määramist.
16.Avaldaja on määruskaebuses ekslikult seisukohal, et maakohus jättis menetluse vanema varahooldusõiguse piiramiseks ja piiratud osas erieestkostja määramiseks algatamata üksnes põhjusel, et avaldajal puudub avalduse esitamise õigus. Maakohus selgitas õigesti, et PKS § 134 lg-te 1 ja 2 järgi saab olukorras, kus lapse heaolu on ohustatud, sellest kohtule teatada, ja vastava teatena on maakohus avaldaja avaldust ka käsitanud. Maakohus andis hinnangu avaldaja poolt esile toodud asjaoludele ja selgitas piisavalt põhjalikult, miks kohus antud juhul ei pea esile toodud asjaolusid piisavaks menetluse algatamiseks kohtu omal algatusel. Eeltoodu ei tähenda, et asjaolude muutumise korral ei või kohtule esitada uut teadet, misjärel saab kohus uute asjaolude põhjal hinnata, kas on alust menetluse algatamiseks.
17.Määruskaebuses viidatud Riigikohtu 29.04.2020 määruses tsiviilasjas nr 2-18-19295 oli olukord praegusest sellevõrra erinev, et viidatud tsiviilasjas esitas avalduse hooldusõiguse äravõtmiseks laste ema. Riigikohus leidis, viidates PKS § 135 lg-le 2 ja TsMS § 476 lg-le 1, et hagita menetluses on avaldust õigustatud esitama isik, kelle subjektiivseid õigusi järgnev menetlus otseselt mõjutab, s.t laste ema saab sellise avalduse esitada. Eeltoodust ei saa järeldada, et avalduse vanema hooldusõiguse piiramiseks esitamise õigus laieneb ka laste tädile. Seda järeldust kinnitab ka Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-132-11 20.12.2011 tehtud määruses. Riigikohus leidis, et vanemalt hooldusõiguse äravõtmise avaldust ei saa esitada last kasvatav isik ja sellist avaldust tuleb käsitada PKS § 134 lg 2 järgse teatena. Riigikohus märkis viidatud lahendis, et maakohus, saades vastavasisulise avalduse, milles kohtule teatatakse eestkostet vajavast lapsest, peab kaaluma menetluse algatamist kohtu omal algatusel. Selliselt on maakohus praegusel juhul ka toiminud.
18.Seega ei ole alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu ei ole põhjendatud rahuldada ka avaldaja esialgse õiguskaitse taotlust.
19.Määruse peale võib esitada määruskaebuse TsMS § 372 lg 5 alusel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
20.Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjendatud muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel puudutatud isiku kanda. Kuna praegusel juhul keelduti avalduse menetlusse võtmast ning menetluses on osalenud üksnes avaldaja, siis kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
21.TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel on avaldajal õigus esitada taotlus tasutud riigilõivu tagastamiseks pärast käesoleva määruse jõustumist. Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele arveldusarvele lõiv tagastada. TsMS § 150 lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe
2-21-19389 aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.