Kaubanduslik Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ hagi AG’u ja DP vastu OÜ Ramiro travel kasuks 742,72 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.08.2015.a otsus ja 30.09.2015.a täiendav otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
742,72 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kaubanduslik Vahenduslik apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Kaubanduslik Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ (registrikood 10091854), seaduslik esindaja juhatuse liige Tiit Toomsalu
Eesti
Toormetarne
OÜ
Kostja I (apellatsioonimenetluses vastustaja I): AG (isikukood
XXXXXXXXXX)
Kostja II (apellatsioonimenetluses vastustaja II): DP (isikukood XXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Artur Pärnoja Kohtuistungi toimumise aeg
15.01.2016
Istungil osalenud isikud
Hageja seaduslik esindaja, juhatuse liige Tiit Toomsalu ja kostja II tehinguline esindaja Artur Pärnoja
1.Harju Maakohtu 31.08.2015.a otsus ja 30.09.2015.a täiendav otsus jätta muutmata.
2.Kaubanduslik Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
1(8)
Tsiviilasi nr 2-15-6801
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu hageja kanda.
4.Mõista Kaubanduslik Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ-lt DP kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu summas 60 eurot.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 06.05.2015.a kohtule hagiavalduse kostjate vastu nõudega mõista kostjatelt solidaarselt OÜ Ramiro travel (edaspidi „põhivõlgnik”) kasuks välja 742,72 eurot. Hagiavalduse kohaselt taotles hageja hagiga, et kohus mõistaks kostjatelt kui põhivõlgniku osanikelt ja juhatuse liikmetelt solidaarselt välja summa, mille põhivõlgnik on jätnud hagejale tasumata. Seejärel oleks põhivõlgnikul rahalisi vahendeid jõustunud kohtulahendist tuleneva kahju hüvitamiseks hagejale. Põhivõlgniku kohustuse osas on jõustunud 22.04.2014.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-14-2173, mida täitemenetluses ei ole õnnestunud täita. Täitmisteade toimetati kätte avaldamise teel „Ametlikes Teadaannetes“. Põhivõlgniku konto on arestitud, kuid raha ei ole sellele laekunud ning võlgnikul ei ole registervara. Põhivõlgnik on asutatud sissemakseid tegemata. Kostjad rikkusid põhivõlgniku juhatuse liikmetena oma hoolsuskohustust ja vastutavad lisaks ka osanikena tasumata sissemakse ulatuses. Juhatuse liikmetena ei reageerinud kostjad täitmisteatele ning ei ole rahatu ja varatu äriühingu tegevuse lõpetamiseks rakendanud asjakohaseid meetmeid. Osanikena vastutavad nad sissemaksmata osakapitali piires. Kostja II ei ole äriregistri andmete kohaselt enam alates 22.04.2014.a põhivõlgniku juhatuse liige. Kostja II tekitas põhivõlgnikule kahju enne tema kustutamist juhatuse liikmena. Vastuseks kostja II vastuväidetele märkis hageja, et asja materjalidest nähtuvalt käsitles kostja II ennast juhatuse liikmena veel ka 2013.a detsembris ja 2014.a talvel. Juhatuse liikme töötasu ei ole eeldus juhatuse liikme kohustuste täitmiseks. Asja materjalidest nähtub, et 14.03.2014.a osales kostja II osanike koosolekul juhatuse koosseisu muutmise kohta. Kostja II ei ole näidanud üles vajalikku hoolsust ühingu majandustegevuse juhtimisel ega juhatuse liikme ametist tagasiastumisel. Kostjate vastuväited
2.Kostja I hagile ei vastanud.
3.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ta ei ole teadlik põhivõlgniku kohustusest hageja ees, selle aluseks olevast lepingust, varasemast kohtuasjast ega väidetavast kahjust. Kostja II ei ole hagejale ega põhivõlgnikule kahju tekitanud, seda võis teha kostja I oma käitumisega. Kostja I pidas ka põhivõlgniku raamatupidamist ja haldas arveldusarveid. Kostjat II ta oma tegevusest ei teavitanud. Kostja II ei ole alates 2013.a maikuust saanud töötasu ning seega ei ole ta täitnud juhatuse liikme kohustusi. 2013.a lõpus sai kostja II teada erinevatest võlausaldajate nõuetest põhivõlgniku vastu ning kostja I tegevusest,
2(8)
Tsiviilasi nr 2-15-6801 mis seisnes selles, et kostja I tellis erinevaid teenuseid, väljastas põhjendamatult maksevahendina garantiikirju ja võlakirju, kuigi põhivõlgniku pangakontodel puudus raha. 2014.a talvel sai kostja II teada, et kostja I kasutas põhivõlgnikule tellitud kaupu ja teenuseid enda jaoks. Kõike seda varjas kostja I kostja II eest. Saades asjaoludest teada, esitas kostja II kostja I vastu politseisse avalduse kostja I seaduserikkumiste kohta ning astus tagasi juhatuse liikme ametikohalt. Seega tegi kostja II kõik endast oleneva kahjude ärahoidmiseks ja vähendamiseks. Kostja II saatis 18.07.2013.a avalduse juhatusest väljaastumiseks, kuid 2013.a ei kantud seda registrisse tehniliste vigade tõttu. Alates 18.07.2013.a ei osalenud kostja II enam juhatuse töös, kuna arvas, et ei ole enam juhatuse liige. Tegelikkuses alles 28.02.2014.a astus kostja II juhatusest tagasi ning saatis uuesti dokumendid registrisse. Kostja II tegevuses puudub süü. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus tegi 31.08.2015.a otsuse (resolutsioonotsuse) ning 30.09.2015.a täiendava otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulud summas 180 eurot (põhjendatud õigusabikulu), rahuldades kostja II menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt. Otsuse kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle, mille kohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg te 2 ja 4 ning tõendite alusel tuvastatuks: 1) Harju Maakohtu 09.04.2014.a jõustunud otsusega rahuldati hageja hagi põhivõlgniku (Ramiro travel OÜ) vastu 1119,77 euro ja menetluskulude hüvitamise nõudes; 2) põhivõlgniku suhtes läbi viidud täitemenetluses ei õnnestunud võlga sisse nõuda vara puudumise tõttu; 3) kostja II soovis alates 23.07.2013.a astuda tagasi põhivõlgniku juhatusest ja esitas 23.12.2013.a põhivõlgniku dokumentide vormistamisega seonduva kuriteoteate. Hageja nõude õiguslik alus on esmaselt äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 koosmõjus lg-ga 4. Poolte vahel ei ole vaidlust, et ÄS § 187 lg 4 esimese lause kohaldamise eeldused on täidetud, aga kostja II vastuväidetest nähtub tuginemine ÄS § 187 lg 2 teise lause alusel vastutusest vabanemisele. Vastutus ÄS § 187 lg 2 järgi eeldab põhivõlgnikul varalise kahju (võlaõigusseaduse § 128 lg-d 2-4) tekkimist ja selle seost kostjate rikkumisega. Põhivõlgniku kui osaühingu juhatuse liikmete kohustused tulenevad eelkõige ÄS §-dest 180, 183, 185 ja 186 ning § 187 lg-st 1, samuti aga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 35. Lisaks võivad juhatuse liikme kohustused tuleneda muust seadusest, ühingu põhikirjast, üldkoosoleku otsustest ja ühinguga sõlmitud kokkulepetest. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele (RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 14). Vastavalt VÕS § 127 lg-le 4 peab juhatuse liige kahju ÄS § 187 lg 2 alusel hüvitama üksnes juhul, kui tema kohustuse rikkumine on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on talle ette heidetava rikkumise tagajärg, st esineb põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on kokkuvõtvalt järgmised: 1) kostjad on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); 2) põhivõlgnikule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); 3) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); 4) kostja juhatuse liikmena vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Kohus jaotas käesolevas asjas tõendamiskoormuse selliselt, et hageja pidi nõude maksmapanekul tooma esile ja tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja just nende rikkumiste tulemusena on põhivõlgnikule tekkinud kahju. Seejärel oli juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada,
3(8)
Tsiviilasi nr 2-15-6801 et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Vaatamata kohtu sellekohastele selgitustele ei toonud hageja esile, milles konkreetselt seisnes põhivõlgniku kahju, kuidas kostjad rikkusid oma kohustusi juhatuse liikmetena ning milles avaldub kostjate võimaliku rikkumise ja kahju vaheline põhjuslik seos. Kohus ei nõustu hagejaga, et juhatuse liikme kohustuse rikkumisena on piisav viidata Ametlikes Teadaannetes avaldatud täitmisteatele reageerimata jätmisele ja varatu äriühingu tegevuse lõpetamiseks asjakohaste meetmete kohaldamata jätmisele. Esiteks ei ole need piisavalt konkreetsed teod ja rikkumised ning teiseks toimusid need hagis märgitud asjaoludel alles pärast põhivõlgnikult raha väljamõistmist, mistõttu puuduks põhjuslik seos põhivõlgniku kahju ja juhatuse liikmete tegude vahel. Samuti ei olnud kohtu hinnangul piisav sedastada põhivõlgniku kahjuna üksnes suutmatust täita rahalisi kohustusi. Kuna hageja ei toonud esile põhivõlgniku kahju ega kostjate kui põhivõlgniku juhatuse liikmete konkreetset rikkumist ning selle ja hagetava kahju vahelist põhjuslikku seost, ei saanud kohus neid asjaolusid ka tuvastada. Seetõttu ei saanud kohus ÄS § 187 lg 2 alusel hagi rahuldada sõltumata kostja II vastuväidetest ja kostja I vastuväidete puudumisest. Teise võimalusena tugines hageja ÄS § 1401 lg-le 2, mis sätestab, et kuni osanik ei ole sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud kokkuleppe korral sissemakset täielikult tasunud, vastutab ta osaühingu ees osaühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses, kui osaühingu kohustust ei ole võimalik täita osaühingu vara arvel. Viidatud sätte järgi ette nähtud vastutuse kohta ei sisalda ÄS normi, mis annaks võlausaldajale õiguse nõuda tasumata sissemakse arvel sooritust osaühingule. Kohus leidis, et seadusandja otsustas teadlikult sisustada võlausaldaja nõudeõigust osaühingu sissemakset tegemata asutamise puhul erinevalt juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisest. Seetõttu ei saa hageja edukalt nõuda raha maksmist põhivõlgnikule vahetult ÄS § 1401 lg 2 alusel. Kohus asus seisukohale, et osanikelt sissemaksete tegemise nõudmata jätmine ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel käsitatav juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisena. Nimelt on hagejal võimalik saavutada oma nõude rahuldamine põhivõlgniku pankrotimenetluses seeläbi, et pankrotihaldur nõuab asutajatelt puuduvate sissemaksete tasumist põhivõlgnikule. Seetõttu saaks ÄS § 1401 lg-s 2 ette nähtud nõude „teisendada” nõudeks ÄS § 187 lg 2 alusel üksnes erandlikel asjaoludel. Vastupidine poleks kooskõlas seaduse mõtte ja seadusandja eeldatava tahtega tagada sooritamata sissemaksete rahasumma kasutamine võrdsetel alustel kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kuna sissemakset saab osanikult (erinevalt juhatuse liikmelt nõutavast kahjuhüvitisest) nõuda ainult ühekordselt tema võlgnetava osamakse ulatuses, ei ole põhjendatud anda eelist neile võlausaldajatele, kes esitavad oma nõuded esimestena. Kohus leidis, et kostja II esindaja ajakulu taotletud kolme tunni osas oli põhjendatud, aga kohane tunnitasu määr on kohtu hinnangul 60 eurot töö tunni kohta. Apellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuste peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu otsused täies ulatuses, hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostjate kanda. Hageja palus jätta kostja II menetluskulud kostja I kanda. Hageja leidis, et juhatuse liikmete käitumine, mis toob kaasa äriühingule võetud lepinguliste kohustuste teadliku mittetäitmise, on juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine. Seda ei saa käsitleda äriühingu huvides tegutsemisena nii nagu seda tõlgendati seletuskirjas. Riigikohus on enda lahendis nr 3-2-1-162-00 väljendanud seisukohta, et juhatuse liige vastutab ka tema juhitava äriühingu poolt rendilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest, kui ta ei tõenda, et kohustused jäid täitmata temast sõltumatu asjaolu tõttu. Riigikohtu seisukoha kohaselt peaks juhatuse liige oma isikliku vastutuse vältimiseks seadma esikohale äriühingu
4(8)
Tsiviilasi nr 2-15-6801 võlausaldajate ja mitte äriühingu enda huvid. Eelistades ühte võlausaldajat teisele rikub äriühing enda kohustusi ühe võlausaldaja ees ning selle võlausaldaja ees peaks juhatuse liige vastutama isiklikult. See tähendaks sisuliselt loobumist äriühingu piiratud vastutuse kontseptsioonist. Kui juhatuse liige valib kohustuse täitmise, mis tulevikus võib tagada äriühingu eksistentsi ja kõigi võlgade tasumise ning eeldusel, et juhatuse liige ei riku samaaegselt muid kohustusi – näiteks kohustust esitada pankrotiavaldus – tuleks sellist käitumist pidada majanduslikult otstarbekaks. Sellistes olukordades tuleb juhatuse liikme vastutuse hindamisel lähtuda just sellest, et tema peamine kohustus on tegutseda äriühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ning kohustuse rikkumiseks lugeda see, kui juhatuse liige niimoodi ei käitunud. Majanduslikku otstarbekust tuleks hinnata korraliku ettevõtja arusaamast lähtudes. Hageja ei nõustunud äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskirja tõlgendusega, kuna see on põhiseaduse vastane. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Vabariigi Valitsuse poolne tõlgendus piirab kahju hüvitamise nõude universaalsust, käsitledes teadlikku petturlust tsiviilõiguslikult heauskliku tegevusena. Hageja leidis, et tegemist on põhiseadusliku alusprintsiibi moonutamisega ja tuginevalt PS § 152 esimesel lausel palub jätta kohaldamata ÄS § 187 „Äriseadustiku muutmise seaduse“ (eelnõu 552 SE, Riigikogus vastu võetud 12.10.2005.a, jõustunud 01.01.2006.a) eelnõu seletuskirjaga antud tõlgenduse. Hageja leidis, et kohus on jätnud ebaõigesti käsitlemata küsimuse kostja II nõuetekohases või mittenõuetekohases hoolsuses juhatuse liikme kohustuste täitmisel. Kostja II sõnul ei olnud ta kaasatud kostja I poolt käesoleva nõude aluseks oleva lepingulise suhte korraldamisele ning seega ei saa jätta hoolsuskohustust käsitlemata viitega juhtimisotsuste väidetavale õigsusele. Kostja II ei kiitnud heaks kostja I poolt realiseeritud juhtimisotsuseid käesolevas asjas. Küll on aga tõendamist leidnud kostja II seletustega kriminaalmenetluses, et ta teadlikult distantseerus juhatuse liikme hoolsuskohustuse järgimisest. Asjakohast hoolsust üles näidates ei oleks pruukinud tekkida võlgnevust, mis tõi kaasa hagi. Hageja ei nõustunud kohtuga, et jõustunud kohtuotsuse mittetäitmisel täitemenetluses ei ole äriühing kahju saanud ning puudub põhjus seostamaks juhatuse liikme hoolsuskohustust vastutusega põhivõlgnikust äriühingu ees. Jõustunud kohtulahendite täitmiskohustuse põhimõte on universaalne. Kohustus on vara vähenemine, mis omakorda on oma iseloomult kahju. Jõustunud kohtulahendi olemasolul vastutab juhatuse liige tekkinud kohustuse eest esindatava äriühingu ees nii siis, kui ta on nõude reaalselt täitnud kui ka siis kui täitmisest hoidub. Kui kohustus on tekkinud juhatuse liikme otsusest tulenevalt – on ta vastutav hoolsuskohustuse rikkumise eest. Hageja ei nõustunud kohtu seisukohaga ka selles, et kostja I mittereageerimine täitemenetluse käigus avaldatud täitmisteatele ei ole käsitletav juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisena. See ei vasta seadusele. Haginõudele lisatud dokumentaalsetest tõenditest (kohtutäituri õiend täitemenetluse käigust) nähtub, et äriühing ei ole tegev (tema pangakontodel puudub nii rahajääk kui ka raha liikumine, äriühingul puudub arestimist võimaldav registervara). Kohtutäitur leidis, et põhivõlgnik on püsivalt maksejõuetu. ÄS § 180 lg 51 sisalduv juhatuse liikme kohustus pankrotiavalduse esitamiseks on täitmata ning seega hoolsuskohustuse rikkumine kinnitust leidnud. Hageja ei nõustunud kohtu seisukohaga selles, et hagejal kui võlausaldajal puudub iseseisev õigus osanikult sissemakset nõuda. Juhatuse liikmete poolt osanikelt sissemakse sissenõudmata jätmisel on hageja arvates rakendatav ÄS § 187 lg 4 mehhanism. Kostja I on käitunud pahatahtlikult ning seega ei saa eeldada, et ta esitaks osanike (sisuliselt iseenda) vastu nõude. Seadusandja on ilmselt silmas pidanud osanikustaatuse ja juhatuse liikme staatuse lahutatust. Seetõttu ei toimi nimetatud säte mikroettevõtte puhul, kus juhatuse liige ja osanik on sama isik.
5(8)
Tsiviilasi nr 2-15-6801 Nimetatud säte võeti vastu eesmärgiga tagada võlausaldajate huvide kaitse, kuid käesoleval juhul selline tõlgendus seda eesmärki ei kindlusta. Eeltoodut arvestades on asjakohane rakendada analoogiat ÄS § 187 lg-s 4 fikseeritud menetlusliku korraga, mis näeb võlausaldajatele ette võimaluse algatada sissenõude võlgnikust osaühingu kasuks. Hageja ei nõustunud kohtuga selles, et tekitatud kahju heastamine osanike arvel vaid ühe konkreetse võlausaldaja kasuks rikub teiste potentsiaalsete võlausaldajate õigusi ning selline sissenõue peaks aset leidma läbi pankrotiprotsessi. Hageja leidis, et kostja I hoidumine nõude esitamisest äriühingu osanike (s.h tema enda) vastu on käsitletav juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisena. Hageja leidis, et kostja I pahausklikku käitumise tõttu tuleks kostja II menetluskulud jätta tema kanda. Kostja II esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et kostja I vastu on algatatud kriminaalmenetlus. Kostja I tegeleb süstemaatiliste pettustega, mis nähtub ka pressis avaldatud erinevatest publikatsioonidest. Kohus peab andma hinnangu ka kostja I hoolsuskohustuse rikkumisele. Vastustajate seisukohad
6.Vastustaja I ei vastanud apellatsioonkaebusele. Vastustaja II vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses tugineb apellant valdavalt väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub. TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt ringkonnakohus põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Käesolevas asjas nõuab hageja kostjate poolt kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist mitte endale, vaid menetlusvälisele isikule, OÜ Ramiro travel, kelle juhatuse liikmed ja osanikud kostjad on või olid. Selles olukorras tuleb hinnata, kas kostjad tekitasid kahju mitte hagejale, vaid OÜ-le Ramiro travel. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ega esitanud selliseid tõendeid, mille alusel saaks hageja poolt soovitud järelduse teha. Kui kostja või kostjad võtsid teadlikult OÜ-le Ramiro travel kohustusi, teades, et nad ei kavatse osaühingu juhatuse liikmetena osaühingu poolt vastavaid kohustusi täita, võiks see olla käsitletav kostjate poolt hagejale kahju tekitamisena. Osaühingule juhatuse liikme poolt kaupade või teenuste tellimine ei ole iseenesest osaühingule kahju tekitamine, sest osaühing saab selle eest vastusoorituse. Kuigi kaupade või teenuste tellimisega kaasnevad rahalised kohustused, rikastub osaühing vastavate kaupade või teenuste väärtuse võrra. Hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks kohus järeldada, et kostja või kostjate poolt osaühingule tellitud kaubad või teenused ei olnud osaühingule vajalikud. See, kui juhatuse liige jätab osaühingule esitatud arve tasumata, ei ole iseenesest veel osaühingule kahju tekitamine. Osaühingu vara moodustub osaühingule kuuluvatest õigustest ja osaühingul lasuvatest kohustustest. Kui juhatuse liige täidab osaühingu vara arvelt nõude, mis osaühingu võlausaldajal osaühingu suhtes on, siis osaühingu varaline seis ei muutu, sest kuigi nõue täitmise tõttu lõpeb, väheneb osaühingu vara täidetava soorituse arvelt. Kahju võiks seisneda kohustuse täitmata jätmise tagajärjel tekkivas viivisekohustuses või täitemenetluse kuludes, kuid sellisele kahjule ei ole hageja käesoleva menetluse raames tuginenud. Kuigi üks põhjus, miks juhatuse liige võis jätta osaühingule esitatud arve tasumata,
6(8)
Tsiviilasi nr 2-15-6801 võis olla see, et juhatuse liige ei olnud piisavalt hoolas, kuid põhjuseid võib olla teisigi. Näiteks võib põhjus olla see, et osaühingul ei ole vahendeid, et kohustust täita.
9.Maakohus leidis õigesti, et ÄS § 1401 lg-t 2 ei saa laiendavalt tõlgendada ning vastava sätte osas ei saa kohaldada analoogiat ÄS §-ga 187, sest regulatsiooni puhul, kus seadusandja otsustas kehtestada, et tasumata sissemakse tegemist võib nõuda kas pankrotihaldur või juhatuse liige, ei ole tegemist mitte seadusandja plaanivälise lüngaga, vaid seadusandja teadliku valikuga, mis tuleneb sellest, et tagada võlausaldajate võrdne kohtlemine. Võrdne kohtlemine on tagatud siis, kui tasumata sissemakse tegemist saab nõuda pankrotihaldur, mitte aga siis, kui võlausaldaja nõuete rahuldamine sõltub sellest, millisel võlausaldajal õnnestub ajaliselt varem osanikelt sissemakse tegemist nõuda.
10.Ringkonnakohus ei näe kehtiva õiguse vastuolu põhiseadusega. Hageja tugines sellele, et kahju tekkis osaühingule ja see tekkis põhjusel, et kostjad ei maksnud osaühingu juhatuse liikmetena arveid, mida hageja võis osaühingult nõuda. Arvete maksmata jätmisega võis kahju tekitada osaühing hagejale, kuid nendele asjaoludele ei ole käesoleva tsiviilasja raames tuginetud.
11.Hageja ei ole tuginenud asjaoludele, mille alusel saaks rahuldada kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb sellest, et kostjad jätsid pankrotiavalduse esitamata. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et osaühing oli juba kaupade või teenuste hagejalt tellimise ajal maksejõuetu ning sellest teades ei oleks hageja osaühingule kaupu tarninud. Kuid isegi, kui hageja oleks sellised asjaolud kohtu ette toonud, võiks kõne alla tulla see, et hageja nõuab pankrotiavalduse esitamata jätmisest tuleneva kahju hüvitamist endale, mitte aga osaühingule.
12.Kuigi hageja tugines apellatsioonkaebuses Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-162-00 väljendatud seisukohale, leiab ringkonnakohus, et kehtiva õiguse kohaselt ei vastuta osaühingu juhatuse liige isiklikult kõikide osaühingu varaliste kohustuste eest ainuüksi põhjusel, et äriühingu enda varast kohustuste täitmiseks ei piisa.
13.Hagi rahuldamist ei saa tingida ka see hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kui kostja II oleks juhatuse liikmena tegutsedes üles näidanud asjakohast hoolsust, ei oleks pruukinud osaühingule kahju tekkida. Hagi rahuldamiseks peab hageja kohtu ette tooma piisavad asjaolud ja esitama kohased tõendid selleks, et kohus saaks järeldada, et millegi tegemata jätmise tõttu kahju tekkis. Piisav ei ole see, kui hageja esitab oletusliku väite, mis põhineb sellel, et kuna osaühingul vara ei ole võis varatus tekkida hoolsuskohustuse rikkumisest.
14.Täitmisteatele reageerimata jätmine ei ole samuti iseenesest kahju tekitamine osaühingule. Selleks, et täitmisteatele reageerimata jätmist saaks käsitleda osaühingule kahju tekitamisena, tuleks tõendada, et mingi konkreetse tegevusega oleks juhatuse liige saanud täitmisteatele reageerides kahju tekkimise (näiteks täitemenetluse kulude) tekkimise kasvõi osaliselt ära hoida. Kuid kui osaühingul ei olnud vara, ei oleks ka täitmisteatele reageerimisega saanud täitekulude tekkimist vältida. Juhatuse liige ei pea enda vara arvelt osaühingu kohustusi täitma.
15.Maakohtu otsust ei saa muuta ka menetluskulude jaotuse osas. See, kuidas saab menetluskulusid jagada, on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus. Hagi rahuldamata
7(8)
Tsiviilasi nr 2-15-6801 jätmise korral jäetakse menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Maakohus on sellest reeglist õigesti lähtunud. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus
16.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Käesolevas asjas tuleb menetluskulud ka summaarselt välja mõista. Kostja I apellatsioonimenetluses kulude nimekirja ei esitanud. Seetõttu ringkonnakohus kostja I kasuks apellatsioonimenetluse kulusid välja ei mõista. Kostja II esitas oma apellatsioonimenetluse kulude nimekirja ringkonnakohtu istungil. Kostja II taotluse saab ringkonnakohus rahuldada osaliselt. Kostja II soovis õigusabi kulude hüvitamist esindaja ühe töötunni osas. Ajaliselt loeb ringkonnakohus selle põhjendatuks. Kuid tunnihinna osas leiab ringkonnakohus, et arvestades käesoleva vaidluse sisu, asjaolusid, keerukust ja seda, et kostja II esindaja ei olnud advokaat vaid muu lepinguline esindaja, ei saa tunni hind olla mitte suurem kui 60 eurot tunnist (koos käibemaksuga). Esindaja sõidukulusid, põhjusel, et kostja II võttis endale Harju Maakohtus ja Tallinna Ringkonnakohtus toimuva vaidluse pidamiseks esindaja Narvast, ei saa põhjendatuks pidada ja selles osas tuleb jätta taotlus rahuldamata. Seega saab kokku kostja II kasuks hagejalt apellatsioonimenetluse kuluna välja mõista 60 eurot. Vastav summa mõistetakse välja maakohtu poolt välja mõistetud summale lisaks. Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.