Määruse tegemise aeg ja koht 11. jaanuar 2022. a, Tallinn Kohtuasja number
2-17-3784
Kohtuasi
Q avaldus lepitusmenetluse läbiviimiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. oktoobri 2019. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
C määruskaebus Q vastumääruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Q (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper Puudutatud isik C (end C, isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anne Värvimann Puudutatud isikud L (isikukood XXXXXXXXXX) ja D (isikukood XXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada C määruskaebus.
2.Jätta Q vastumääruskaebus rahuldamata.
3.Tühistada Harju Maakohtu 30. oktoobri 2019. a määrus ja teha uus määrus, millega jätta Q 26. jaanuari 2018. a avaldus ja 5. aprilli 2018. a täiendav avaldus läbi vaatamata.
4.Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Q (avaldaja, isa) esitas 26. jaanuaril 2018 Harju Maakohtule avalduse, milles palus korraldada Harju Maakohtu 18. septembri 2017. a määruse rikkumise kõrvaldamiseks ja täitmise tagamiseks lepitusmenetluse, lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral aga teha täitemenetluse korras sundtäidetav kohtumäärus ning kohaldada C (puudutatud isik I, ema) suhtes sunnivahendeid. 5. aprillil 2018 esitas avaldaja täiendava avalduse suhtluskorraga seotud laste sõidukulude osas maakohtu määruse muutmiseks. Avaldaja palus menetluskulud jätta puudutatud isiku I kanda. Avalduse kohaselt lõpetas Harju Maakohus 18. septembri 2017. a määrusega vanemate ühise hooldusõiguse laste L (puudutatud isik II, vanem tütar) ja D (puudutatud isik III, noorem tütar) suhtes viibimiskoha-, koolivaliku- ja meditsiiniküsimuste osas ning andis lõpetatud osas ainuhooldusõiguse emale. Maakohus määras sama määrusega kindlaks ka isa ja laste suhtluskorra. Mh määras maakohus, et isa saab veeta lastega aega sügisvaheajast (23. oktoober – 5. november) ajavahemiku 23. oktoobrist kuni 29. oktoobrini, igal paaritul aastal kogu jõulude ja aastavahetuse koolivaheaja (23. detsember – 6. jaanuar), kevadvaheajast (23. märts – 8. aprill) ajavahemiku 24. märtsist kuni 31. märtsini ja suvevaheajast ajavahemiku 23. juulist kuni
15.augustini. Samuti määras maakohus, et isal on õigus kohtuda lastega nädalavahetustel alates reedel kella 19-st kuni pühapäeval kella 17-ni laste elukohalinnas Saksamaal, teatades laste emale soovist kohtuda 14 päeva ette. Maakohus määras kindlaks ka laste üleandmise tingimused ja korra ning määras, et sõidukulud (sh lennupiletite kulud) kannavad vanemad võrdsetes osades selliselt, et isa kannab oma osa ema pangakontole vähemalt seitse päeva enne lennu väljumist Saksamaalt Eestisse. Pärast kohtumääruse tegemist kolis ema lastega Saksamaale ega pea kinni määrusega kinnitatud suhtluskorrast ning vanemate kokkulepetest alates 2017/2018 aastavahetusest. Ema väide, et lapsed ei soovi isaga kohtuda ja pelgavad isa, ei ole põhjuseks, et jätta kohtumised ära. Kuna lapsed elavad Saksamaal, on loomulik, et isaga harjumine võtab aega. Isa on kogu aeg laste elus aktiivselt osalenud ja nendega regulaarselt kohtunud. Isa on püüdnud suhelda ka sidevahendite kaudu. Kuna isa ei soovinud, et ema lastega Saksamaale kolib, keeras ema lapsed isa vastu. Ema tekitab olukordi, kus lapsed peavad valima isa juurde minemise ja ema pakutud isaga kohtumiste ajale planeeritud tegevuste vahel. Laste ema ei täida kohustust lubada lastel lahus elava vanemaga suhelda, sh ei julgusta lapsi isaga suhtlema. Ema ei mõista määruse täitmise vajalikkust ega kohustuslikkust. Isa avalduse eesmärk on määruse nõuetekohane täitmine, mitte hooldusõiguses muudatuste tegemine, ja selleks tuleb vajadusel kohaldada ema suhtes sunnivahendeid. Kuna vanemate vahel on käimas suhtluskorra lepitusmenetlus, on mõistlik lahendada selles menetluses ka vanemate erimeelsused sõidukulude kandmisel. Arvestades seda, et laste ema alustas isa vastu täitemenetlust sõidukulude hüvitamiseks ja nõuab sõidukulude hüvitamist sõltumata sellest, kas isa saab lastega suhelda või mitte, tuleb sõidukulude kandmist täpsustada ja kulude kandmine siduda suhtluskorras ette nähtud ja toimunud kohtumisega. Puudutatud isiku I seisukoht
2.Laste ema palus avalduse menetluse lõpetada või jätta avalduse rahuldamata.
2-17-3784 Ema vastuväidete kohaselt ei allu asi Eesti kohtutele, mistõttu tuleb menetlus lõpetada. Lapsed kolisid 26. oktoobril 2017 koos emaga Saksamaale. Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 (Brüssel II bis määrus) art 8 lg 1 kohaselt ei allu asi Eesti kohtule ning kohaldada, ei saa art 9 lg-t 1, kuna avaldaja ei taotle suhtluskorra muutmist. Isa avaldus ei ole põhjendatud. Lapsed suhtlesid isaga pärast Saksamaale kolimist regulaarselt, kuid suhted pingestusid pärast seda, kui vanem tütar sai jalatrauma ning tütred avaldasid isale soovi jääda koolivaheajaks Saksamaale. 2018. a jaanuaris isaga toimunud kohtumised jäid seetõttu lühikeseks, et tütred ei leppinud isaga jääma. Isa on ise rikkunud head suhted tütardega, nõudes kohtumääruse järgi kohtumisi. Ema on püüdnud lapsi veenda isaga kohtuma. Sunnivahendite kohaldamine ei ole põhjendatud ega pruugi täita eesmärki. Täitemenetlust ei saaks läbi viia Eestis, kui laste elukoht on Saksamaal. Kuna suhtluskorda puudutava määruse täitmise kord Saksamaal erineb Eesti täitemenetlusest, on määruse täitmine Saksamaal kaheldav. Menetluse edasine käik
3.Harju Maakohus jättis avalduse 13. aprilli 2018. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 ja Brüssel II bis määruse art-te 8 ja 9 alusel läbi vaatamata ja keeldus isa 5. märtsi 2018. a avalduse täienduse menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis kohus isa kanda ja mõistis temalt laste ema kasuks menetluskulude hüvitisena välja 378 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb isa avaldus jätta läbi vaatamata, sest isa esitas
26.jaanuaril 2018, s.o pärast laste Saksamaale kolimist hiljemalt 6. novembril 2017, avalduse lepitusmenetluse läbiviimiseks, mitte varasema kohtulahendiga määratud suhtluskorra muutmiseks Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 tähenduses. Avalduse suhtluskorraga kaudselt seotud punkti muutmiseks (mitte suhtluskorra muutmiseks) esitas isa alles 5. aprillil 2018.
4.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. novembri 2018. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on lepitusmenetluse alustamine otseselt puutumuses suhtluskorra määramisega. Kuigi avaldaja ei soovinud suhtluskorda muuta, tulenes TsMS § 563 lg-st 7 kohtu õigus muuta suhtluskorda ka vastava taotluseta. Avaldus oli esitatud enne kolme kuu möödumist laste kolimisest teise riiki. Lapsed kolisid 6. novembril 2017 Saksamaale ja avaldaja esitas avalduse 26. jaanuaril 2018.
5.Harju Maakohus jättis 25. märtsi 2019. a määrusega avalduse lepitusmenetluse läbiviimiseks rahuldamata ja menetluskulud laste isa kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt oli küll avaldus esitatud pärast Brüssel II bis määruse art 9 lg-st 1 tulenevat kolmekuulist tähtaega, sest laste ema sõnul lahkus ta lastega Eestist
26.oktoobril 2017, kuid arvestades TsMS § 658 lg 2 järgi ringkonnakohtu antud kohustuslikke juhiseid, ei jätnud maakohus avaldust sel põhjusel läbi vaatamata. Avaldus ja selle täiendus tuleb jätta rahuldamata, sest ema ei olnud avalduse esitamise ajaks rikkunud suhtluskorda kindlaks määravat määrust. Emal ja lastel oli mõjuv põhjus, miks nad ei saanud 2017/2018 aastavahetusel Eestisse tulla. Vanemal tütrel juhtus 13. novembril 2017 koolis õnnetus, mille tagajärjel ta sai trauma ning vajas operatsiooni ja järelravi. Isa oli sellest teadlik. Ema ja lapsed tulid Eestisse 2018. a jaanuari alguses hoolimata sellest, et isa ei olnud
2-17-3784 tasunud laste lennupiletite eest oma osa. Isa kohtus lastega 5. jaanuaril 2018 lühiajaliselt, sest lapsed ei olnud nõus isaga jääma. Ema tegi isale ettepaneku kohtuda lastega 7. veebruaril 2018, kuid isale see ei sobinud. Seega ei rikkunud ema kohtumäärust ja seda tegi pigem isa, kes jättis lennupiletite eest raha tasumata, samuti kasutamata võimaluse kohtuda lastega Saksamaal. Isa peab tegema pingutusi, et lapsed tahaksid temaga suhelda. Lapsi ei saa suhtlema sundida. Isa soov sundida ema lapsi Eestisse tooma ja panna laste lennupiletite tasumine sõltuvusse sellest, kui palju saab isa lastega Eestis suhelda, ei ole põhjendatud olukorras, kus isa ise ei täida kohtumääruses märgitud kohustusi. Kuna isa ega ema ei soovinud 18. septembri 2017. a määrusega määratud suhtluskorda muuta, tuleb isa avaldus jätta rahuldamata. Seoses avalduse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud isa kanda.
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. juuni 2019. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt esitas isa avalduse Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 järgi tähtaegselt. Ringkonnakohus jäi 14. novembri 2018. a määruses toodud seisukohtade juurde ja märkis lisaks, et kolmekuuline tähtaeg ei oleks möödunud ka siis, kui nõustuda laste emaga, et ühest liikmesriigist teise kolimise ja seal uue hariliku viibimiskoha saamise kuupäevaks tuleb lugeda Eestist lahkumise kuupäev 26. oktoober 2017. a. Isa esitas avalduse
26.jaanuaril 2018, s.o tähtaja viimasel päeval. Maakohus keeldus põhjendamatult lepitusmenetlust algatamast ja leidis vääralt, et ema ei ole kohtumäärusega määratud suhtluskorda rikkunud. Maakohus pidi arvestama ka pärast avalduse esitamist toimunud rikkumisi ning selgitama välja laste vastuseisu põhjuse. Laste vastuseis ei andnud alust jätta lepitusmenetluse algatamise avaldust rahuldamata. Kuna maakohus asus ekslikult seisukohale, et ema ei rikkunud suhtlemist korraldavat määrust, jäi maakohtul lepitusmenetlus läbi viimata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul viia läbi kohane lepitusmenetlus ja veenda vanemaid kokkuleppele jõudma. Kui vanemad kokkuleppele ei jõua, tuleb otsustada, milliseid meetmeid tuleb kohtul TsMS § 563 lg 7 järgi kohaldada.
7.Harju Maakohus andis vanematele tähtaja kokkuleppe sõlmimiseks ning seisukohtade, avalduste ja taotluste esitamiseks.
8.Ema esitas 5. augustil 2019 taotluse Brüssel II bis määruse art 15 alusel kohtuasja üleandmiseks laste elukohajärgsele kohtule ning taotluse 19. septembri 2017. a kohtumääruse osaliseks muutmiseks.
9.Harju Maakohus jättis 6. septembri 2019. a määrusega taotluse kohtuasja üleandmiseks laste elukohajärgsele kohtule rahuldamata, sest selles menetlusstaadiumis on põhjendatud viia lepitusmenetlus lõpuni Eesti kohtus. Maakohtu määrus
10.Harju Maakohus tunnistas 30. oktoobri 2019. a määrusega (parandatud 1. novembri 2019. a määrusega) lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ning muutis osaliselt isa ja noorema tütre suhtlemise korda ning sõidukulude tasumise korda, tunnistas suhtlemist korraldava kohtumääruse sundtäidetavaks ja määras, et kohtumääruse täitmise rikkumise korral võib emale määrata sunniraha. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste enda kanda.
10.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb lepitusmenetlus tunnistada ebaõnnestunuks, sest vanemad ei ole saavutanud kokkulepet. Isa soovib jätkuvalt lastega
2-17-3784 suhelda kohtumääruses märgitud ulatuses, kuid ema ei pea põhjendatuks survestada lapsi isaga suhtlema.
10.2.Lepitusmenetluse ebaõnnestumise tõttu tuleb tagada lapsega suhtlemist korraldava määruse täitmine ning määrata TsMS § 563 lg 7 alusel, milliseid sunnivahendeid rakendada ja millises ulatuses suhtlemist korraldavat määrust muuta.
10.2.1.Kuna isa ja noorema tütre suhtlemisse on tekkinud paus, tuleb maakohtu varasema määrusega määratud suhtluskorda muuta selliselt, et esimese aasta jooksul (kuni usaldusliku suhte taastumiseni) suhtleb noorem tütar isaga ema juuresolekul mõne tunni kaupa ning seejärel jätkub suhtlemine sarnaselt vanema tütrega. Maakohus määras sellest tulenevalt, et esimesel aastal pärast kohtumääruse jõustumist suhtleb noorem tütar isaga ema juuresolekul vanemate kokkulepitud kohas ja ajal, mil vanem õde on suhtluskorra järgi isa juures. Kohtumised toimuvad esimesel aastal vähemalt neli korda aastas ja vähemalt kaks tundi korraga. Pärast ühe aasta möödumist toimuvad kohtumised maakohtu 18. septembri 2017. a. määruses sätestatud aegadel ja korras.
10.2.2.Isa ja vanema tütre suhtlemise korda ei ole alust muuta, kuid kohtumäärust tuleb täiendada sellega, et vanemate kokkuleppel ja laste soove arvestades võib isa suhelda lastega ka kohtumäärusest erineval ajal.
10.2.3.Kuna ema rikkus suhtlemist korraldavat määrust, on põhjendatud kohaldada sunnivahendeid. Menetlusosaliste kohtus ärakuulamise ja kohtule esitatud vanemate kirjavahetusega on tõendatud, et ema rikkus 18. septembri 2017. a kohtumäärusega kindlaks määratud suhtlemise korda, sest lapsed ei viibinud Eestis juba 2017/2018. a koolivaheajal ega kohtunud isaga kohtumääruses ette nähtud ulatuses. Lapsed olid isaga sel koolivaheajal vaid mõned tunnid ning noorema tütre osas ei ole kohtumäärust praktiliselt üldse täidetud. Praegusel juhul on piisavaks sunnivahendiks emale sunniraha määramine täitemenetluse seadustiku (TMS) § 261 alusel. Jõu kasutamine TMS § 179 alusel ei ole praegusel juhul põhjendatud, sest kohus lubab jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta.
10.2.4.Maakohus määras, et laste sõidukulud (sh lennupiletite kulud) Saksamaalt Eestisse ja tagasi Saksamaale kannavad vanemad võrdsetes osades. Isa tasub oma osa ema pangakontole kahe tööpäeva jooksul pärast lapse (laste) üleandmist isale. Suhtluskorra välisel ajal laste Eestisse toimetamise reisikuludest (sh lennupiletite kuludest) kannab isa poole juhul, kui ema on Eestisse saabumise aja isaga vähemalt seitse päeva enne Eestisse saabumist kooskõlastanud. Isa tasub sellisel juhul oma osa ema pangakontole kahe tööpäeva jooksul pärast lapsega (lastega) kohtumist. Põhjendatud ei ole siduda isa kulude tasumise kohustust lastega veedetud tundide arvuga.
10.3.Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel vanemate enda kanda, sest praegune kohtulahend on tehtud eelkõige laste huvides, mõlemal menetlusosalisel olid lepingulised esindajad ning avaldus rahuldatakse osaliselt. Määruskaebus
11.Ema esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta isa avaldus lepitusmenetluse algatamiseks läbi vaatamata või rahuldamata.
2-17-3784 Alternatiivselt palus ema määrata endale tähtaja laste elukohajärgsesse Saksamaa Liitvabariigi kohtusse pöördumiseks, et see kohus saaks taotleda Brüssel II bis art 15 alusel alluvust asja lahendamiseks, või esitada ise taotlus alluvuse üleandmiseks Saksamaa Liitvabariigi kohtule. Alternatiivselt palus ema küsida Euroopa Kohtult eelotsust Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 kohaldamise ja tõlgendamise kohta.
11.1.Määruskaebuse väidete kohaselt ei allu vaidlus Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 järgi Eesti kohtutele ja avaldus tuleb jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus tõlgendas varem kohtuasja lahendades liiga laialt Brüssel II bis määruse art 9 lg-t 1, kuid kohtulahendi peale ei saanud Riigikohtule määruskaebust esitada ning maakohtule oli asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtu juhis kohustuslik. Kuna pooled vaidlesid kohtualluvuse üle ja Eesti kohtutes puudub selge praktika viidatud sätte tõlgendamise ja kohaldamise kohta olukorras, kus avaldaja ei taotlenud avalduses suhtluskorra muutmist, oleksid kohtud pidanud küsima Euroopa Kohtult eelotsust, kuid ei teinud seda.
11.2.Maakohus jättis vääralt rahuldamata ema taotluse Brüssel II bis määruse art 15 alusel kohtuasja üleandmiseks laste elukohajärgsele kohtule. Ema esitas vastava taotluse 5. augustil 2019 ning maakohus jättis taotluse 6. septembri 2019. a määrusega rahuldamata, märkides, et määruse peale ei saa esitada määruskaebust. Ema ei nõustu maakohtu määrusega. Lapsed on Saksamaal elanud juba kaks aastat ja selle ühiskonda integreerunud. Saksamaa on laste harilik viibimiskoht. Eesti kohtumenetluses ei ole tagatud laste parimad huvid, lastel ei ole esindajat, menetlusse ei ole kaasatud ka eestkosteasutuse esindajat ning laste huvisid ei ole Eestis läbiviidavas menetluses võimalik objektiivselt ja piisava põhjalikkusega välja selgitada.
11.3.Maakohus ei ole kohaselt välja selgitanud laste huve. Lastel ei ole esindajat ning kohus ei ole küsinud laste elukohajärgse eestkosteasutuse arvamust. Laste ärakuulamine ei olnud piisav, sest see kestis vähem kui 10 minutit. Maakohus jättis noorema lapse puhul välja selgitamata tegelikud põhjused, miks noorem laps ei soovi isaga kohtuda. Maakohus ei hinnanud, millist mõju avaldab noorema lapse heaolule kohtulahend, milles last sunnitakse vastumeelselt isaga kohtuma olukorras, kus laps on korduvalt ja selgelt väljendanud, et ta seda ei soovi. Maakohus jättis arvestamata, et isa ja noorema tütre suhted on rikutud ja isa ei ole teinud kohtumenetluse vältel midagi suhete parandamiseks. Isa on keeldunud Saksamaal kohtumistest.
11.4.Ema ei ole rikkunud kohtumäärusega kindlaksmääratud suhtluskorda. Lapsel ei ole kohustust vanemaga suhelda ning kui laps, hoolimata koos elava vanema veenmisest, keeldub lahus elava vanemaga suhtlemast, ei saa seda pidada lapsega koos elava vanema rikkumiseks. Kuna isa ei ole teinud midagi selleks, et lapsega suhet taastada, ei saa ema kuidagi talle süüks arvatavat rikkumist ära hoida.
11.5.Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta ema 5. augusti 2019. a taotluse suhtluskorra muutmiseks.
11.6.Maakohus muutis ebaõigesti sõidukulude tasumise korda ega põhjendanud määrust. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta ema 5. augusti 2019. a taotluse kulude teistsuguse jaotuse kohta.
2-17-3784
12.Isa vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud ema kanda. Vastumääruskaebus
13.Isa esitas vastumääruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis tema taotluse sõidukulude jaotuse muutmiseks rahuldamata, ja teha tühistatud osas uue määruse, millega rahuldada isa taotlus täielikult. Samuti vaidlustas isa maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas. Vastumääruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole sõidukulude jaotus õiglane, kui see ei ole seotud kohtumiste kestusega. Isa peaks kandma sõidukulud üksnes siis, kui toimuvad pikaajalised kohtumised. Menetluskulude jätmine vanemate enda kanda ei ole õiglane olukorras, kus maakohus sisuliselt rahuldas isa suhtluskorra muutmise taotluse ja jättis ema vastava taotluse rahuldamata.
14.Ema vaidles vastumääruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud isa kanda. Menetluse edasine käik
15.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Kolleegium leiab, et ema määruskaebus tuleb rahuldada, maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 tühistada ning asjas tuleb teha uus määrus, millega jätta isa avaldused läbi vaatamata. Isa vastumääruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja selle alusel maakohtu määrus muutmata.
17.Kolleegiumi hinnangul tuleb isa avaldus ja täiendav avaldus jätta TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel koosmõjus Brüssel II bis määruse art-tega 8 ja 9 läbi vaatamata, sest kohtuasi ei allu Eesti kohtule.
18.Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohus tühistas 14. novembri 2018. a määrusega ekslikult maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks, kuigi maakohus oli isa avaldust esimest korda läbi vaadates asunud õigesti seisukohale, et kohtuasi ei allu Eesti kohtule, ning jätnud sellest tulenevalt õigesti isa avalduse läbi vaatamata. Seda eksimust ei ole ringkonnakohus parandanud ka 4. juuni 2019. a määruses, millega ringkonnakohus tühistas taas maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Arvestades seda, et ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel olid TsMS § 658 lg 2 järgi maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud, ei saanud maakohus asja uuesti lahendades jätta avaldust enam läbi vaatamata ja lahendas avalduse sisuliselt. Sellest hoolimata oli ema maakohtu menetluses läbivalt seisukohal, et asi ei allu Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 alusel Eesti kohtule, ning andis kohtule teada, et ta ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga ja kavatseb selle Riigikohtus vaidlustada. Paraku ei olnud emal võimalik ringkonnakohtu
14.novembri 2018. a ega 4. juuni 2019. a määruse peale esitada Riigikohtule määruskaebust, sest ringkonnakohus tühistas mõlemal korral maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule uueks
2-17-3784 menetlemiseks. Sellise määruse peale ei saa menetlusosaline TsMS § 696 lg 3 järgi määruskaebust esitada, sest tegemist ei ole menetlust lõpetava määrusega. Seetõttu on ema esitanud taotluse avalduse läbi vaatamata jätmiseks taas ringkonnakohtule. Kuigi TsMS § 658 lg 2 järgi on ringkonnakohtu antud juhised õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel maakohtule asja uuesti läbi vaadates kohustuslikud, ei ole need kohustuslikud ringkonnakohtu teisele koosseisule, kes kohtuasja järgmisena läbi vaatab. Ringkonnakohtule oleksid TsMS § 693 lg 2 järgi kohustuslikud Riigikohtu juhised, kuid praegusel juhul ei ole Riigikohus selles asjas lahendit teinud ega võtnud seisukohta Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 tõlgendamise ja kohaldamise kohta. Eeltoodut arvestades parandab ringkonnakohus eelnevate kohtukoosseisude eksimuse ning teeb asjas uue määruse, millega jätab avalduse läbi vaatamata alljärgnevatel põhjendustel.
19.Vanemad ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: -
Harju Maakohus lõpetas 18. septembri 2017. a määrusega vanemate ühise hooldusõiguse laste viibimiskoha-, koolivaliku- ja meditsiiniküsimuste osas ning andis lõpetatud osas ainuhooldusõiguse emale. Sama määrusega määras maakohus isa ja laste suhtluskorra ning laste ja isa suhtlemisega seotud sõidukulude kandmise tingimused ja korra. Maakohtu määrus on jõustunud;
-
ema asus pärast kohtumääruse tegemist lastega Saksamaale elama ning lapsed elavad seal hiljemalt alates 6. novembrist 2017, mil nad läksid kooli (ema väitel alates
26.septembrist 2017, mil nad lahkusid pärast lahkumispidu Eestist);
-
isa esitas 26. jaanuaril 2018 maakohtule suhtlemist korraldava määruse täitmise tagamiseks lepitusmenetluse avalduse, milles palus lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral kohaldada ema suhtes TsMS § 563 lg 7 p 1 alusel sunnivahendeid;
-
isa esitas 5. aprillil 2018 täiendava avalduse, milles palus muuta maakohtu 18. septembri 2017. a määrust laste sõidukulude osas.
20.Kolleegium selgitab, et olukorras, kus vanem asub lapsega seaduslikult ja ette kavandatu kohaselt elama teise liikmesriiki, lahendab pärast lapse ümberasumist edaspidi selle lapsega seotud vanemliku vastutuse asju (sh teise vanema ja lapse suhtlemist puudutavat küsimust) Brüssel II bis määruse järgi üldjuhul selle liikmesriigi kohus, kuhu laps elama asus, ning üksnes väga piiratud juhtudel võib vanem pöörduda vanemlikku vastutust puudutava küsimusega pärast lapse ümberasumist lapse eelmise hariliku viibimiskoha kohtu poole.
20.1.Liikmesriigi kohtutel on Brüssel II bis määruse art 8 lg 1 kohaselt vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht (edaspidi nimetatud läbivalt harilik viibimiskoht) on avalduse esitamise ajal selles liikmesriigis. Seda reeglit kohaldatakse Brüssel II bis määruse art 8 lg 2 kohaselt juhul, kui art-test 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti. Seega tuleb vanematel pärast lapse teise liikmesriiki elama asumist pöörduda kõigi hooldusõigust ja suhtlusõigust puudutavate erimeelsuste korral üldjuhul lapse uue hariliku viibimiskoha riigi kohtu poole. See üldreegel on kehtestatud seetõttu, et lapsele lähim kohus suudab kõige paremini hinnata ja kaitsta lapse huve. Ka Riigikohus on märkinud, et Brüssel II bis määruse art-s 8 sätestatud rahvusvahelise kohtualluvuse määramise esmane pide on lapsekeskne, et võimaldada neis asjades kiiret sekkumist, vähendada lapse koormamist kohtumenetlusega ning kindlustada tõendite parem kättesaadavus ning lapse huve kaitsvate
2-17-3784 institutsioonide lähedus (vt t Riigikohtu 28. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6610, p 17).
20.2.Erandina võib vanem lapsega suhtlemist puudutavalt pöörduda piiratud aja jooksul pärast lapse teise liikmesriiki elama asumist enda hariliku viibimiskoha riigi kohtu poole. Kui laps asub seaduslikult ühest liikmesriigist teise elama ja saab seal uue hariliku viibimiskoha, säilitavad lapse varasema hariliku viibimiskoha riigi kohtud Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 järgi erandina pädevuse kolme kuu jooksul pärast kolimist, et muuta kõnealuses liikmesriigis enne lapse kolimist tehtud kohtuotsust suhtlusõiguse kohta, kui selle isiku harilik viibimiskoht, kellele on vastavalt suhtlusõigust käsitlevale kohtuotsusele antud suhtlusõigus, on jätkuvalt lapse varasema hariliku viibimiskoha liikmesriigis.
20.2.1.Eeltoodu kohaselt on Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 järgi lapse senise hariliku viibimiskoha riigi kohtute kohtualluvuse säilimise esmaseks eelduseks see, et laps on seaduslikult asunud teise liikmesriiki elama ja tema harilik viibimiskoht on muutunud. Praegusel juhul ei ole alust selles kahelda. Nii vanemad kui ka lapsed on kinnitanud, et lapsed asusid koos emaga Eestist Saksamaale elama ja elavad seal siiani. Seejuures oli emal õigus lastega Saksamaale elama asuda, st muuta laste harilikku viibimiskohta, kuna Harju Maakohus andis 18. septembri 2017. a määrusega emale laste viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse.
20.2.2.Samuti peab Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 kohaldamiseks olema kohtule avalduse esitanud vanema harilik viibimiskoht jätkuvalt samas liikmesriigis, kus oli lapse varasem harilik viibimiskoht. Praegusel juhul on ka see tingimus täidetud, sest lapsed elasid varem Eestis ning isa elas nii siis kui ka avalduse esitamise ajal ja elab ka praegu Eestis.
20.2.3.Edasi näeb Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 ette, et kohtualluvus säilib üksnes selleks, et vanem saaks muuta oma hariliku viibimiskoha riigis enne lapse kolimist suhtlusõiguse kohta tehtud kohtulahendit. Esmalt märgib kolleegium, et suhtlusõigus tähendab Brüssel II bis määruse art 2 lg 10 järgi eeskätt õigust viia laps piiratud ajavahemikuks kohta, mis ei ole tema alaline elukoht. Seega kohaldub Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 üksnes lapsega koos viibimist puudutavate erimeelsuste puhul ega anna lapse senisele hariliku viibimiskoha riigi kohtutele pädevust lahendada lapse muid isiklikke ja varalisi õigusi puudutavaid erimeelsusi (sh hooldusõigust, lapse ülalpidamist või lapse kulude kandmist puudutavaid küsimusi). Praegusel juhul on maakohus teinud isa ja laste suhtlusõigust puudutava kohtulahendi ja määranud mh kindlaks, kuidas peavad vanemad kandma suhtlemisega seotud laste sõidukulusid. Seega on iseenesest täidetud ka see tingimus. Samas saab vanem pöörduda lapse senise hariliku viibimiskoha riigi (mis on ühtlasi vanema hariliku viibimiskoha riik) kohtu poole üksnes juhul, kui selle riigi kohus on varem teinud täidetava kohtulahendi selle vanema ja lapse suhtlemisõiguse kohta ning vanem soovib määratud suhtluskorda lapse teise riiki elama asumise tõttu muuta, et viia see vastavusse muutunud olukorraga. Praegusel juhul ei olnud avalduse esitamise ajal Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud, sest isa ei taotlenud algses avalduses kohtult suhtluskorra muutmist, sh selle kooskõlla viimist asjaoluga, et lapsed asusid teise riiki elama. Isa on olnud kogu kohtumenetluse vältel seisukohal, et määratud suhtluskorda ei tule muuta,
2-17-3784 kuid see tuleb täidetavaks tunnistada ja kohaldada ema suhtes sunnivahendeid, kui ta rikub suhtluskorda. Seega ei ole isa esitanud avaldust Brüssel II bis määruse art 9 lg-s 1 sätestatud eesmärgil. Ainuüksi asjaolust, et kohus võib lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral TsMS § 563 lg 7 p 2 alusel määrata, millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust, ei saa järeldada isa kui avaldaja soovi muuta kehtivat suhtluskorda Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 tähenduses. Kolleegium selgitab, et lepitusmenetluse esmaseks eesmärgiks on lepitada suhtlemist korraldava määruse rikkumise puhul vanemaid, s.o toetada nende suhtlust ja aidata vanematel leida lapsega suhtlemisel ilmnenud probleemidele lahendus, et hoida ära last koormav täitemenetlus (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne. § 563 kommentaar, p 3.1). Seega ei ole lepitusmenetluse esmaseks eesmärgiks muuta kehtivat suhtluskorda ning lepitusmenetlus ei lõppe igal juhul suhtluskorra muutmisega. Seetõttu ei saa lepitusmenetluse avaldust pidada tema olemusest tulenevalt avalduseks suhtlusõigust korraldava kohtulahendi muutmiseks Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 tähenduses. Lisaks on Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 kohaldamiseks oluline, et vanem soovib lapse elukohavahetuse tõttu muuta ühe täitedokumendi teisega. Juhul, kui selle riigi kohus ei ole varem suhtluskorda määranud ja vanem soovib suhtluskorda esimest korda määrata, ei kohaldu viidatud säte ning vanem peab igal juhul pöörduma avaldusega Brüssel II bis määruse art 8 lg 1 järgi lapse uue hariliku viibimiskoha riigi kohtu poole. Ka juhul, kui vanemad on sõlminud kohtuvälise (sh notariaalselt tõestatud või kohaliku omavalitsuse vahendusel sõlmitud) kokkuleppe, ei ole lapse senise hariliku viibimiskoha riigi kohtutel Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 järgi erandlikku kohtualluvust. Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 kohaldub üksnes juhul, kui selle riigi kohus on teinud kohtulahendi suhtlemisõiguse kohta või kinnitanud vanemate kokkuleppe suhtlemisõiguse kohta. Lisaks on erialakirjanduses leitud, et Brüssel II bis määruse art 9 alusel säilib kohtualluvus üksnes sellise kohtulahendi puhul, mida saab Brüssel II bis määruse art 41 lg 1 järgi teistes liikmesriikides tunnustada ja täita. See on taotluslik piirang ja seda ei saa muudele meetmetele laiendada (vt nt MüKoBGB/Heiderhoff, 8. Aufl. 2020, Brüssel IIa-VO Art. 9 Rn 6 ja MüKoFamFG/Gottwald, 3. Aufl. 2019, Brüssel IIa-VO Art. 9, Rn 2). Eeltoodu kohaselt saab vanem Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 alusel taotleda oma hariliku viibimiskoha kohtult üksnes kohtu poolt määratud ja täitmisele pööratava suhtlust korraldava kohtulahendi muutmist. Brüssel II bis määruse art 41 lg 1 järgi tunnustatakse ja täidetakse teises liikmesriigis ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma selle tunnustamist vastustamata suhtlusõigust, mis on antud ühes liikmesriigis tehtud täitmisele pööratava kohtuotsusega, ning isegi siis, kui siseriiklik õigus ei näe ette suhtlusõigust andva kohtuotsuse täitmist seaduse alusel, võib otsuse teinud kohus kuulutada, et kohtuotsus on kõigist kaebustest olenemata täitmisele pööratav. Seega, kuigi suhtlust korraldava määruse täitmiseks teises liikmesriigis ei pea ülaltoodu kohaselt lapse hariliku viibimiskoha riigis kohtulahendit tunnustama ja see on vahetult täidetav, peab muudetav kohtulahend olema Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 kohaldamiseks selle teinud kohtu asukoha riigis täidetav või peab kohus olema tunnistanud selle täidetavaks (vt MüKoBGB/Heiderhoff, 8. Aufl. 2020, Brüssel IIa-VO Art. 41, Rn 12). Kuigi Brüssel II bis määruse art 40 lg 2 järgi võib vanem taotleda ka suhtlusõigust puudutava kohtulahendi tunnustamist ja täitmisele pööramist, peab ka selleks olema kohtulahend Brüssel II bis määruse art 28 lg 1 järgi lahendi teinud liikmesriigis täitmisele pööratav. Sellist suhtluskorda, mida ei saa lapse uues hariliku viibimiskoha riigis Brüssel II bis määruse art 41 lg 1 järgi vastavalt art-le 47 täitemenetluse korras täita, ei ole vaja muuta, sest sellel ei ole lapse uues hariliku viibimiskoha riigis suhtluskorra täitmise aspektist õiguslikku tähendust. Sellisel juhul tuleb täidetava suhtluskorra määramiseks pöörduda Brüssel II bis määruse art 8 lg 1 järgi lapse uue hariliku viibimiskoha riigi kohtu poole. Praegusel juhul ei olnud ka eelnimetatud tingimus täidetud, sest maakohtu suhtlust korraldav
18.septembri 2017. a määrus ei olnud seaduse ega kohtumääruse järgi sundkorras täidetav.
2-17-3784 Isegi kui pidada suhtlust korraldavat määrust TsMS § 478 lg 4 tähenduses vanemate vahel (vabatahtlikult) täidetavaks, ei ole see sundtäidetav. Riigikohus on leidnud, et enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, millega määratakse kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord, ei ole täitedokumendiks ja nimetatud kohtulahend ei ole sundtäidetav (vt Riigikohtu üldkogu 17. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 16). Sama tuleneb ka TsMS § 563 lg-st 8, mille kohaselt saab lapsega suhtlemise tagamiseks viia täitemenetluse läbi üksnes siis, kui kohus on lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral TsMS § 563 lg 7 p 1 alusel määranud, milliseid sunnivahendeid tuleb kohaldada. Nagu ülal märgitud, oli seadusandja tahe säästa last ja hoiduda suhtluskorra täitmisest täitemenetluses ning sel eesmärgil ei ole Eesti kohtute suhtlust korraldavad määrused sundtäidetavad (alates 1. septembrist 2022 regulatsioon muutub ja suhtlust korraldav määrus on TsMS § 5621 lg 3 järgi üldjuhul viivitamata täidetav). Eelnevat arvestades ei ole lapse teise liikmesriiki elama asumise puhul praegu vajadust pöörduda Eesti kohtu poole suhtlusõiguse muutmiseks, v.a juhul, kui suhtlust korraldav kohtulahend on tunnistatud sundkorras täidetavaks. Praegusel juhul ei nähtu Harju Maakohtu
18.septembri 2017. a määrusest, et maakohus oleks tunnistanud kohtumääruse sundkorras või viivitamata täidetavaks.
20.2.4.Viimaks märgib kolleegium, et lapse varasema hariliku viibimiskoha riigi kohtu alluvus säilib Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 järgi üksnes kolme kuu jooksul alates lapse teise liikmesriiki elama asumisest ning pärast seda tuleb igal juhul pöörduda vanema suhtlemise korraldamiseks Brüssel II bis art 8 lg 1 järgi lapse uue hariliku viibimiskoha riigi kohtu poole. Praegusel juhul on isa esitanud Eesti kohtule algse avalduse iseenesest tähtaegselt, kuid see ei ole esitatud Brüssel II bis määruse art 9 lg-s 1 sätestatud eesmärgil, s.o täitedokumendi muutmiseks. Maakohtu määruse muutmist, küll üksnes laste sõidukulude kandmist puudutavas osas, taotles isa alles 5. aprillil 2018, kuid selleks ajaks oli ülal nimetatud tähtaeg juba möödas.
21.Ülaltoodud põhjendusi arvestades ei kohaldu praegusel juhul Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 ning Eesti kohus ei ole selle järgi pädev isa avaldust lahendama. Seetõttu tuleb avaldus jätta TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel koosmõjus TsMS § 447 lg-ga 1 läbi vaatamata. Kuna avaldus tuleb jätta läbi vaatamata, ei käsitle ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel menetlusosaliste muid menetluses esitatud väiteid ja taotlusi.
22.Kolleegiumi hinnangul tuleb praeguse asja menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 1 II lause alusel kummagi vanema enda kanda. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle menetlusosalise kanda, kelle kahjuks tehti lahend. Ka avalduse läbi vaatamata jätmise korral tuleks menetluskulud TsMS § 168 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 jätta üldjuhul avaldaja kanda. Samas juhul, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus TsMS § 172 lg 1 II lause järgi otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Riigikohus on leidnud, et kuigi TsMS § 172 lg 7 järgi jätab kohus üksnes avalduse alusel algatatavas hagita asjas avalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulud avaldaja kanda, ei reguleeri TsMS § 172 otseselt seda, kelle kanda jäävad menetluskulud juhul, kui hagita menetluse avaldus jääb läbi vaatamata. Hagita menetluse avalduse läbi vaatamata jätmise korral saab kohus jaotada menetluskulud mh TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt, arvestades seda, milline oleks menetluskulude õiglane jaotus üksikjuhtumi asjaolusid arvestades (vt Riigikohtu 13. mai 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p-d 11–14).
2-17-3784 Praegusel juhul on menetluses kulud tekkinud üksnes vanematel ning kolleegiumi hinnangul on õiglane jätta kummagi vanema menetluskulud tema enda kanda. Kuigi isa esitas maakohtule avalduse, mis tuleb jätta läbi vaatamata, sest Eesti kohus ei saa pärast laste Saksamaale kolimist lahendada isa ja laste suhtlusõigust puudutavat kohtuasja, ei nähtu asja materjalidest, et isa oleks esitanud lepitusmenetluse avalduse pahatahtlikult või teadvalt valele kohtule. Samuti ei saaks isa lepitusmenetluse avaldusega kohtu poole pöördumist pidada kohtualluvuse olemasolu korral selgelt põhjendamatuks. Maakohus oli 18. septembri 2017. a määrusega lõpetanud vanemate ühise hooldusõiguse mh laste viibimiskoha määramise osas, mis andis emale võimaluse asuda lastega Saksamaale elama, ning määranud ka isa ja laste suhtlemise korra selliselt, et lapsed pidid käima regulaarselt Eestis isaga kohtumas. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt ei viibinud lapsed 2017/2018. a koolivaheajal Eestis ega kohtunud isaga kohtumääruses ette nähtud ulatuses. Kohtuasja materjalide kohaselt on ema küll selgitanud, et 2017/2018. a koolivaheajal jäi kohtumine ära lapse vigastuse tõttu, kuid hiljem on ema olnud läbivalt seisukohal, et suhtlemiskorda ei saa täita, kuna lapsed, eriti noorem laps ei soovi isaga kohtuda. Arvestades seda, et lapse vanemast võõrdumise aga ka lapse vastuseisu korral on lapsega koos elav vanem kohustatud üldjuhul lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati lapse ja teise vanema kontakti, sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema lapsele teise vanemaga suhtlemisel emotsionaalselt toeks (vt Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 18), on praeguse kohtuasja menetlust alustatud ja see on jätkunud ka emast tingitud põhjustel. Kuna mõlemal vanemal oli kohtumenetluses õigusteadmistega lepinguline esindaja, st kulusid kandsid mõlemad vanemad, mitte ainult üks, siis on ka sellest aspektist tulenevalt õiglane jätta kummagi vanema menetluskulud tema enda kanda.