Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks
Kohtuasi
AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaali hagi Katrin Kooli (Kool) vastu 8868 euro 90 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-49427
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Katrin Kooli kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
8868 eurot 90 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaal Kostja Katrin Kool, esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk
Asja läbivaatamise kuupäev
11. jaanuar 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-49427. Jätta jõusse Pärnu Maakohtu 14. oktoobri 2014. a otsus samas tsiviilasjas, kuid muuta otsuse õiguslikke põhjendusi.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaali kanda.
4.Tagastada Katrin Kooli kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon OÜ-le Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Codan Forsikring A/S Eesti filiaal (kelle üldõigusjärglane on UAB DK "PZU Lietuva" Eesti filiaal ning kelle üldõigusjärglane omakorda on AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaal, hageja) esitas
21.oktoobril 2013 Pärnu Maakohtule hagi Katrin Kooli (kostja) vastu, milles nõudis 8568 euro
99 sendi suuruse kindlustushüvitise ja 299 euro 91 sendi suuruse kahjukäsitluskulu väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt toimus 21. mail 2013 Tallinnas liiklusõnnetus, milles osalesid Audi S6 Avant, registrimärgiga 753 AXM, (Audi) ja Opel Insignia, registrimärgiga 087 MNR, (Opel). Liiklusõnnetuse põhjustas Audit juhtinud Kristjan Kool (autojuht), kelle mootorsõiduki juhtimise õigus oli õnnetuse toimumise ajal peatunud, kuna tema juhiloa kehtivusaeg oli lõppenud. Hageja oli liiklusõnnetuse toimumise ajal Audi valdaja kindlustusandja. Kostja on kindlustusvõtja ja Audi omanik. Hageja hüvitas liiklusõnnetusega Opelile tekitatud 8568 euro 99 sendi suuruse varalise kahju (sh Opeli remondiarve 8471 eurot 16 senti, pukseerimiskulu 48 eurot ja turuväärtuse hindamise kulu 49 eurot 83 senti). Eelnevale lisandub kahjukäsitluskulu 299 eurot 91 senti. Eelnimetatud summa peab kostja hagejale liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 4 ja § 48 lg 3 alusel hüvitama. Kuna autojuhil ei olnud liiklusõnnetuse ajal kehtivat juhiluba, siis ei olnud tal liiklusseaduse (LS) § 124 lg 1 ja lg 3 p 1, § 90 lg 1 p 1 ja § 94 lg 1 kohaselt mootorsõiduki juhtimise õigust.
23.augustil 2013 esitas hageja kostja vastu tagasinõude, milles palus hüvitada kindlustusandja hüvitatud kahju ja käsitluse kulu, kokku 8868 eurot 90 senti. Kostja ei ole eelnimetatud summat hagejale tasunud.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutab autojuht, kelle juhtimisõigus oli õnnetuse toimumise ajal peatunud, sest tema juhiloa kehtivus oli alates 17. detsembrist 2012 lõppenud. Kostja ei teadnud juhtimisõiguse peatumisest ja ta ei andnud auto juhtimise õigust autojuhile, vaid Jaanika Lehisele. Lisaks ei olnud autojuht juhtimisõiguseta isik. LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldamise eeldused ei ole täidetud - see säte kohaldub siis, kui isikul ei olegi olnud mootorsõiduki juhtimise õigust (st ta ei ole läbinud ettenähtud koolitusi või sooritanud eksameid) või kui tema juhtimisõigus on peatatud. Autojuht oli läbinud mootorsõidukijuhi õppe ja tal oli esmane juhiluba. Tagasinõuet ei saa esitada isiku vastu, kelle juhtimisõigus on peatunud juhiloa kehtivusaja möödumise tõttu. Kostja taotles vaheotsuse tegemist LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldatavuse kohta. Asja lahendamine nõuab liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamist, isikute ülekuulamist ja tõendite uurimist. Enne tuleks aga kindlaks teha, kas olukorras, kus sõidukit juhtinud isiku esmane juhiluba on kaotanud kehtivuse, saab hageja LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel tagasinõude esitada.
3.Pärnu Maakohus tegi 14. oktoobril 2014 vaheotsuse lõppotsusena ja jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei kohaldu praegusel juhul LKindlS § 48 lg 2 p 4 ja hagejal ei ole kostja vastu tagasinõuet. LKindlS § 48 lg 2 sätestab formaalsed alused, mille esinemisel peab kindlustusvõtja kandma kulud, mis kindlustusandja on liikluskindlustuse lepingu järgi välja maksnud. LKindlS § 48 lg 2 p 4 välistab hageja tagasinõudeõiguse kostja vastu, sest autojuhi juhtimisõigus oli LS-i kohaselt peatunud, mitte peatatud. Tõlgendades LS-i tervikuna eesmärgipäraselt, tuleb asuda seisukohale, et selles tehakse vahet, mis põhjusel on isik ajutiselt juhtimisõigusest ilma jäänud. Praegusel juhul oli tähtaja möödumise tõttu kehtivuse kaotanud üksnes juhiluba. LS § 124 lg 3 p 1 alusel peatub juhtimisõigus, kui juhiloa kehtivusaeg on lõppenud. Ka liiklusregistrisse on tehtud
kanne autojuhi juhtimisõiguse peatumise kohta põhjusel, et esmase juhiloa kehtivusaeg oli möödunud. Juhtimisõiguse peatumise ajal on isikul keelatud seda õigust ajutiselt kasutada, kuid isik ei ole kaotanud sõiduki juhtimise oskust. Kuigi LKindlS § 48 lg 2 kohaldamise eelduseks ei ole põhjuslik seos kindlustusvõtja rikkumise ja tekitatud kahju vahel, on normi eesmärgiks anda kindlustusandjale tagasinõudeõigus olukorras, kus sõidukit juhtinud isiku rikkumise tõttu suureneb kahjuliku tagajärje saabumise tõenäosus. Esmase juhiloa lõppemisel uue juhiloa õigel ajal taotlemata jätmine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust. Kui kindlustusandja võiks esitada tagasinõude ka muul põhjusel kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemine, ei oleks see õiglane ega kooskõlas hea usu põhimõttega. Olukorras, kus kostja on kindlustuslepingut korrektselt täitnud, oleks ebaproportsionaalne panna talle liikluskahju hüvitamise kohustus vaid seetõttu, et sõidukit juhtinud isiku juhiloa kehtivusaeg oli möödunud.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 2. juuli 2015. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus LKindlS § 48 lg 2 p 4 tõlgendamisel ekslikult leidnud, et sõiduki juhtimise üleandmine isikule, kelle juhtimisõigus oli juhiloa kehtivusaja möödumise tõttu peatunud, ei saa olla tagasinõude aluseks. Ka juhtimisõiguse peatumisel saab esitada tagasinõude, sest ka sel ajal ei ole isikul sõiduki juhtimise õigust. Liiklusseaduse kohaselt on juhtimisõigus seotud juhiloa kehtivusega. LS § 96 lg 1 järgi peab mootorsõidukijuhil olema kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument. Pärast juhiloa kehtivusaja möödumist juhtimisõigus peatub (LS § 124 lg 3 p 1) ja isik ei või mootorsõidukit juhtida. Vale on maakohtu käsitlus, nagu oleks sellisel juhul juhtimisõiguse peatumine formaalne. Esmase juhiloa omanik ei saa juhiloa kehtivusaja möödumisel automaatselt juhiluba, vaid peab enne läbima lõppastme koolituse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda, määrata menetluskulude suuruseks 1390 eurot 80 senti ja mõista see summa hagejalt välja. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eristab seadus selgelt olukorda, kus juhil ei ole üldse juhtimisõigust, ja olukorda, kus juhtimisõigus on peatatud. LKindlS-i mõttes on regressinõue võimalik vaid juhul, kui isikul ei ole juhtimisõigust kunagi olnud või kui tema juhtimisõigus on haldusaktiga peatatud terviseseisundi nõuetele mittevastavuse tõttu. LS-is on mitmeid norme, mille kohaselt on varem juhtimisõigust omanud isikul ajutiselt keelatud mootorsõidukit juhtida. LS § 124
lg-te 1 ja 3 kohaselt on selleks ka juhtimisõiguse peatumine (juhiloa kehtivusaeg on lõppenud või saabub mootorsõidukijuhi järgmise tervisekontrolli läbimise tähtpäev) ning LS § 125 kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine. Kaks viimast alust ei ole tagasinõude aluseks, kuna neil juhtudel on tegemist formaalse keeluga juhtida mootorsõidukit, mis ei mõjuta isiku juhtimisoskust. Seadusandja on tagasinõude esitamise võimalikkuse seadnud sõltuvusse juhtimisoskusest ja juhtimisvõimekusest, mitte juhiloa kui formaalse dokumendi kehtivusest. Seetõttu ei saa tagasinõuet esitada isiku vastu, kelle juhtimisõigus on peatunud üksnes juhiloa kehtivusaja möödumise tõttu. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et keeld juhtida mootorsõidukit võrdub juhtimisõiguse puudumisega. Seadusandja tahe ei olnud sätestada tagasinõude alusena mitte igasugune juhtimise keeld, vaid üksnes selline, mis võiks suurendada kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust. LKindlS-ist tulenev tagasinõude alus on sisult sarnane võlaõigusseaduse §-s 444 sätestatud kindlustusriski suurendamise keeluga. Juhtimisõiguse peatumine ei suurendanud kindlustusriski.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale tõlgendamise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse, kuid muudab maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Hagi jääb rahuldamata, kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.LKindlS § 48 lg 2 p 4 kindlustusjuhtumi toimumise ajal (21. mail 2013) kehtinud redaktsiooni kohaselt oli kindlustusandjal või Garantiifondil õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõiduki juhtimise õigus oli peatatud või kui sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Asjas tuvastatu kohaselt ei juhtinud liiklusõnnetuse toimumise ajal autot mitte kostja kui auto omanik, vaid Kristjan Kool. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal kui kindlustusandjal on kostja vastu LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel tagasinõude õigus juhul, kui liiklusõnnetuse toimumise ajal oli autojuhi esmane juhiluba selle kehtivusaja möödumise tõttu muutunud kehtetuks. Hageja nõue põhineb seega LKindlS § 48 lg 2 p 4 kolmandal alternatiivil, mille kohaselt on võimalik esitada sõiduki omaniku vastu tagasinõue juhul, kui sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule.
11.Asja lahendamisel on keskse tähendusega küsimus, kas olukorras, kus autojuhi esmane juhiluba on tähtaja möödumise tõttu kaotanud kehtivuse, on tegu juhtimisõiguseta isikuga LKindlS § 48 lg 2 p 4 mõttes. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et LS § 124 lg-d 2-4 teevad vahet mootorsõiduki juhtimise õiguse peatamisel ja peatumisel. LS § 124 lg 2 kohaselt peatab mootorsõiduki juhtimise õiguse Maanteeamet. Samuti peatatakse mootorsõiduki juhtimise õigus LS § 124 lg 4 järgi siis, kui mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. LS § 124
lg 3 järgi peatub juhtimisõigus, kui juhiloa kehtivusaeg on lõppenud või kui saabub mootorsõidukijuhi järgmise tervisekontrolli läbimise tähtpäev. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et LKindlS § 48 lg 2 p 4 eesmärk on anda kindlustusandjale tagasinõudeõigus eelkõige olukorras, kus sõidukit juhtinud isiku rikkumise tõttu suureneb kahjuliku tagajärje saabumise tõenäosus. LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldamisel ehk tagasinõude olemasolu üle otsustamisel on juhtimisõiguse peatumise ja peatamise eristamine oluline üksnes siis, kui tagasinõue esitatakse auto omaniku (valdaja) vastu olukorras, kus ta ise juhtis autot, mitte aga olukorras, kus ta oli juhtimise teisele isikule üle andnud. Praeguses asjas on kindlustusandja esitanud tagasinõude auto omaniku vastu olukorras, kus autot juhtis isik, kellele omanik oli juhtimise väidetavalt üle andnud. Seega ei ole autojuhi juhtimisõiguse peatumise ja peatamise eristamisel praegusel juhul hageja nõudeõiguse kindlakstegemise seisukohast tähtsust. Olukorras, kus auto omanik annab juhtimise üle kolmandale isikule, on võimalik esitada tema vastu tagasinõue vaid juhul, kui isikul, kellele juhtimine üle anti, puudus juhtimisõigus. Kolleegium leiab, et juhiloa kehtivuse lõppemine ei ole juhtimisõiguse puudumine LKindlS § 48 lg 2 p 4 mõttes ja LKindlS § 48 lg 2 p 4 kolmas alternatiiv ei võimalda esitada tagasinõuet auto omaniku vastu isegi siis, kui ta andis juhtimisõiguse üle isikule, kelle juhtimisõigus oli peatatud. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus kokkuvõttes õigesti, et praegusel juhul ei ole LKindlS § 48 lg 2 p 4 järgi võimalik tagasinõuet esitada. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata põhjusel, et isikul, kellele juhtimisõigus üle anti, oli vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus LKindlS § 48 lg 2 p 4 mõttes. Kuna ringkonnakohtu tõlgendus LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldamise ja hageja nõudeõiguse kohta on ekslik, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus käesolevas otsuses toodud põhjendustel.
12.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asjas jääb jõusse maakohtu otsus, millega jäeti hagi rahuldamata ja maakohtu menetluskulud hageja kanda, jätab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause ja § 162 lg 1 järgi ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Kostja on esitanud menetluskulude arvestuse ja palub hagejalt välja mõista 1390 euro 80 sendi suuruse menetluskulu. Kolleegium märgib, et asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2) (vt selle kohta Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
13.Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.