Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

99 sendi suuruse kindlustushüvitise ja 299 euro 91 sendi suuruse kahjukäsitluskulu väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt toimus 21. mail 2013 Tallinnas liiklusõnnetus, milles osalesid Audi S6 Avant, registrimärgiga 753 AXM, (Audi) ja Opel Insignia, registrimärgiga 087 MNR, (Opel). Liiklusõnnetuse põhjustas Audit juhtinud Kristjan Kool (autojuht), kelle mootorsõiduki juhtimise õigus oli õnnetuse toimumise ajal peatunud, kuna tema juhiloa kehtivusaeg oli lõppenud. Hageja oli liiklusõnnetuse toimumise ajal Audi valdaja kindlustusandja. Kostja on kindlustusvõtja ja Audi omanik. Hageja hüvitas liiklusõnnetusega Opelile tekitatud 8568 euro 99 sendi suuruse varalise kahju (sh Opeli remondiarve 8471 eurot 16 senti, pukseerimiskulu 48 eurot ja turuväärtuse hindamise kulu 49 eurot 83 senti). Eelnevale lisandub kahjukäsitluskulu 299 eurot 91 senti. Eelnimetatud summa peab kostja hagejale liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 4 ja § 48 lg 3 alusel hüvitama. Kuna autojuhil ei olnud liiklusõnnetuse ajal kehtivat juhiluba, siis ei olnud tal liiklusseaduse (LS) § 124 lg 1 ja lg 3 p 1, § 90 lg 1 p 1 ja § 94 lg 1 kohaselt mootorsõiduki juhtimise õigust.

kanne autojuhi juhtimisõiguse peatumise kohta põhjusel, et esmase juhiloa kehtivusaeg oli möödunud. Juhtimisõiguse peatumise ajal on isikul keelatud seda õigust ajutiselt kasutada, kuid isik ei ole kaotanud sõiduki juhtimise oskust. Kuigi LKindlS § 48 lg 2 kohaldamise eelduseks ei ole põhjuslik seos kindlustusvõtja rikkumise ja tekitatud kahju vahel, on normi eesmärgiks anda kindlustusandjale tagasinõudeõigus olukorras, kus sõidukit juhtinud isiku rikkumise tõttu suureneb kahjuliku tagajärje saabumise tõenäosus. Esmase juhiloa lõppemisel uue juhiloa õigel ajal taotlemata jätmine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust. Kui kindlustusandja võiks esitada tagasinõude ka muul põhjusel kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemine, ei oleks see õiglane ega kooskõlas hea usu põhimõttega. Olukorras, kus kostja on kindlustuslepingut korrektselt täitnud, oleks ebaproportsionaalne panna talle liikluskahju hüvitamise kohustus vaid seetõttu, et sõidukit juhtinud isiku juhiloa kehtivusaeg oli möödunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

lg-te 1 ja 3 kohaselt on selleks ka juhtimisõiguse peatumine (juhiloa kehtivusaeg on lõppenud või saabub mootorsõidukijuhi järgmise tervisekontrolli läbimise tähtpäev) ning LS § 125 kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine. Kaks viimast alust ei ole tagasinõude aluseks, kuna neil juhtudel on tegemist formaalse keeluga juhtida mootorsõidukit, mis ei mõjuta isiku juhtimisoskust. Seadusandja on tagasinõude esitamise võimalikkuse seadnud sõltuvusse juhtimisoskusest ja juhtimisvõimekusest, mitte juhiloa kui formaalse dokumendi kehtivusest. Seetõttu ei saa tagasinõuet esitada isiku vastu, kelle juhtimisõigus on peatunud üksnes juhiloa kehtivusaja möödumise tõttu. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et keeld juhtida mootorsõidukit võrdub juhtimisõiguse puudumisega. Seadusandja tahe ei olnud sätestada tagasinõude alusena mitte igasugune juhtimise keeld, vaid üksnes selline, mis võiks suurendada kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust. LKindlS-ist tulenev tagasinõude alus on sisult sarnane võlaõigusseaduse §-s 444 sätestatud kindlustusriski suurendamise keeluga. Juhtimisõiguse peatumine ei suurendanud kindlustusriski.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

lg 3 järgi peatub juhtimisõigus, kui juhiloa kehtivusaeg on lõppenud või kui saabub mootorsõidukijuhi järgmise tervisekontrolli läbimise tähtpäev. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et LKindlS § 48 lg 2 p 4 eesmärk on anda kindlustusandjale tagasinõudeõigus eelkõige olukorras, kus sõidukit juhtinud isiku rikkumise tõttu suureneb kahjuliku tagajärje saabumise tõenäosus. LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldamisel ehk tagasinõude olemasolu üle otsustamisel on juhtimisõiguse peatumise ja peatamise eristamine oluline üksnes siis, kui tagasinõue esitatakse auto omaniku (valdaja) vastu olukorras, kus ta ise juhtis autot, mitte aga olukorras, kus ta oli juhtimise teisele isikule üle andnud. Praeguses asjas on kindlustusandja esitanud tagasinõude auto omaniku vastu olukorras, kus autot juhtis isik, kellele omanik oli juhtimise väidetavalt üle andnud. Seega ei ole autojuhi juhtimisõiguse peatumise ja peatamise eristamisel praegusel juhul hageja nõudeõiguse kindlakstegemise seisukohast tähtsust. Olukorras, kus auto omanik annab juhtimise üle kolmandale isikule, on võimalik esitada tema vastu tagasinõue vaid juhul, kui isikul, kellele juhtimine üle anti, puudus juhtimisõigus. Kolleegium leiab, et juhiloa kehtivuse lõppemine ei ole juhtimisõiguse puudumine LKindlS § 48 lg 2 p 4 mõttes ja LKindlS § 48 lg 2 p 4 kolmas alternatiiv ei võimalda esitada tagasinõuet auto omaniku vastu isegi siis, kui ta andis juhtimisõiguse üle isikule, kelle juhtimisõigus oli peatatud. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus kokkuvõttes õigesti, et praegusel juhul ei ole LKindlS § 48 lg 2 p 4 järgi võimalik tagasinõuet esitada. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata põhjusel, et isikul, kellele juhtimisõigus üle anti, oli vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus LKindlS § 48 lg 2 p 4 mõttes. Kuna ringkonnakohtu tõlgendus LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldamise ja hageja nõudeõiguse kohta on ekslik, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus käesolevas otsuses toodud põhjendustel.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.