Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik
Kohtuasi
Nikolai Kazakovi hagi Eesti Panga vastu 150 000 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuli 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-3492
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Nikolai Kazakovi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja Nikolai Kazakov, esindaja vandeadvokaat Sven Sillar Riigikohtus Kostja Eesti Pank, esindajad vandeadvokaadid Allar Jõks ja Veikko Puolakainen Asja läbivaatamise kuupäev
12. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuli 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-3492 ja Harju Maakohtu 9. mai 2014. a määrus samas tsiviilasjas ning saata asi Harju Maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Tagastada Nikolai Kazakovi määruskaebuselt 1. augustil 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Nikolai Kazakov (hageja) esitas 23. jaanuaril 2014 Harju Maakohtule hagi Eesti Panga (kostja) vastu 150 000 euro saamiseks. Hageja tugineb asjaolule, et 19. augustil 1991 olid kostja ja ühisettevõte „Sovinterfrans" sõlminud lepingu pangaoperatsioonide tegemiseks välisvaluutas. Kostja teatas 18. veebruaril 1992 ühisettevõttele „Sovinterfrans", et kostja ei või teha makseid ühisettevõtte „Sovinterfrans" välismaal asuvatele saajatele seetõttu, et Moskva linna VEB peatas valuutavahendite ülekandmise välismaale.
17.jaanuaril 1993 loovutas ühisettevõte „Sovinterfrans" nõudeõigused hoiustatud raha suhtes hagejale. Hageja leiab, et kuna 19. augustil 1991 sõlmitud leping on kestvusleping, siis on tal kostja vastu nõue.
2.Kostja palus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata selle perspektiivituse tõttu, kuivõrd hagiavaldus ei ole esitatud õige kostja vastu. Samuti on hageja nõue aegunud.
3.Harju Maakohus keeldus 9. mai 2014. a määrusega hagi menetlusse võtmast tsiviilkohtumenetluse
seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohus leidis, et hageja taotletavat eesmärki ei ole võimalik hagiga saavutada. Praegusel juhul ei ole Eesti Pank kohane kostja. Eesti Pangas hagejal kontot ei ole. Eesti Panga 14. aprilli 1992. a otsuse kohaselt anti kõik Eesti Panga operatsioonid klientidega, kes ei ole pangaasutused, üle sama otsusega moodustatud PõhjaEesti Aktsiapangale. Tulenevalt Eesti Panga seadusest kostja jaepangandusega ei tegele. Seisukohta, et hagejal ei saa olla nõuet kostja vastu, toetab ka Riigikohtu üldkogu 20. novembri 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-4-12 (p-d 35–38). Kostja on esitanud kohtule ka kirjalikud tõendid selle kohta, et 29. aprillil 1992 reorganiseeriti Eesti Panga välisoperatsioonide valitsus Põhja-Eesti Aktsiapangaks. Vabariigi Valitsus võttis 22. jaanuaril 1993 vastu määruse nr 23 Põhja-Eesti Aktsiapanga ostmise kohta, millega Vabariigi Valitsus ostis Eesti Pangalt PõhjaEesti Aktsiapanga. Vabariigi Valitsuse 22. jaanuari 1993. a määrusega nr 25 Balti Ühispanga aktsiate ostmise tingimuste kohta otsustati osta Balti Ühispanga aktsiad Vabariigi Valitsusele. Vabariigi Valitsuse 29. jaanuari 1993. a määrusega nr 30 Vabariigi Valitsuse 22. jaanuari 1993 määruse nr 25 osalise muutmise kohta otsustati osta Balti Ühispanga tervikvarad. Vabariigi Valitsuse 12. veebruari 1993. a määrusega nr 45 PõhjaEesti Panga aktsiakapitali kohta otsustati Põhja-Eesti Panga aktsiakapitali suurus. Seega moodustati PõhjaEesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga baasil riiklik kommertspank. Balti Ühispanga tervikvara anti üle PõhjaEesti Aktsiapangale. Eeltoodust tulenevalt ei saa hagejal olla nõuet kostja vastu, kuivõrd Eesti Pank ei vastuta riigi kohustuste eest. Lisaks on nõue igal juhul aegunud ning selle menetlemisest tuleb keelduda vältimaks pooltele kulutuste tekitamist.
4.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus see tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on ebaõige maakohtu seisukoht, et praegusel juhul ei ole Eesti Pank kohane kostja, kuna Eesti Panga 14. aprilli 1992. a otsuse järgi anti kõik Eesti Panga operatsioonid klientidega, kes ei ole pangaasutused, üle sama otsusega moodustatud Põhja-Eesti Aktsiapangale. Ühisettevõtte „Sovinterfrans" ja kostja vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi kostja täitma raha omaniku käsundeid raha ülekandmiseks. Käsundi täitmise võimatuse korral jätkas kostja selle raha hoiustamist. Arusaamatu on maakohtu seisukoht, et kostja ei tegele jaepangandusega. Kui maakohus leiab, et kostja on kõnealuse lepingu sõlminud väljaspool oma õigusvõimet, siis on see tehing tühine ning selle alusel saadu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi. Kuna hageja nõuab kostjale üleantud raha tagastamist, siis on ekslik maakohtu järeldus, et hageja taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada. Asjakohatu on maakohtu viide Riigikohtu üldkogu 20. novembri 2012. a kohtuotsusele kohtuasjas nr 3-4-14-12. Nimetatud asja puhul oli tegemist sisuliselt Eesti Vabariigi vastu esitatud nõuetega, kuid hageja nõuab kohustuste täitmist makseteenuse (võlaõigusseaduse (VÕS) § 709) lepingu tunnustele vastava lepingu järgi. VEB Fondi moodustamise ja sertifikaatide väljaandmisega muutis kostja ühepoolselt sõlmitud lepingut, andes oma kohustused üle teisele isikule ilma võlausaldaja nõusolekuta, mis on üldjuhul keelatud nii tsiviilkoodeksi §-ga 220 kui ka VÕS §-ga 175. Hageja nõue ei ole aegunud. Kostjaga 1991. aastal sõlmitud leping on kestvusleping. Raha tagastamise nõue on esitatud 2013. aasta sügisel. Seega algas aegumistähtaja kulgemine raha tagastamise nõude täitmata jätmise momendist. Aegumise kohaldamise küsimus lahendatakse kohtuotsuse või vaheotsusega.
5.Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
6.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule
läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. juuli 2014. a määrusega Harju Maakohtu 9. mai 2014. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega korranud neid TsMS § 654 lg 6 ja § 659 kohaselt. Ringkonnakohus märkis määruses, et esitatud hagiga ei ole võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki. Hageja soovib kostjalt 150 000 euro väljamõistmist ühisettevõtte „Sovinterfrans" ja kostja vahel
19.augustil 1991 sõlmitud lepingule tuginedes. Tegemist on Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse tehtud tehingutest tuleneva nõudega. Hagejale nõude loovutanud isiku rahalised vahendid olid külmutatud NSV Liidu Välismajanduspangas. Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse baasil moodustati Põhja-Eesti Aktsiapank, mille õigusjärglaseks on praeguseks SEB Pank. Analoogseid nõudeid on õiguslikust aspektist analüüsinud Riigikohtu üldkogu lahendis kohtuasjas nr 3-4-1-4-12. Tulenevalt Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusest ei saa Eesti Pank olla hageja nõude osas kohane kostja, sest võlausaldajate nõuded koondati VEB Fondi. Ringkonnakohus nõustus kaebajaga selles, et hagiavalduse menetlusse võtmisel ei saa nõude aegumise üle otsustada, kuid aegumine ei ole maakohtu määruse põhiline argument, mis tingis hagiavalduse menetlusse võtmata jätmise.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuli 2014. a määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 9. mai 2014. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuli 2014. a määrus ning saata asi uueks lahendamiseks Harju Maakohtule. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud rikkunud TsMS § 371 lg 2 p 2, sest asjas puuduvad selles sättes ettenähtud alused hagi menetlusse võtmata jätmiseks. Asjas nr 3-4-1-4-12 käsitles Riigikohus NSV Liidu Välismajanduspanga poolt Eesti Panga raha külmutamisest tulenevaid õigussuhteid ainult VEB Fondi väljastatud sertifikaatidega tagatud nõuete osas (Riigikohtu üldkogu 20. novembri 2012. a otsus). Riigikohus on andnud neid suhteid puudutavas problemaatikas üheselt mõistetava seisukoha haldusõiguses. Nimetatud otsus ei takista määruskaebuse esitajal pöörduda kohtusse 19. augusti 1991. a lepingust tulenevate kohustuste täitmise nõudes, arvestades, et ta ei olnud andnud nõusolekut kohustatud isiku asendamiseks. Suhete tsiviilõigusliku aspekti uurimiseks on olemas suur avalik huvi.
19.augusti 1991. a leping on arvelduslepingulaadne kestvusleping ja raha väljamaksmise nõudele tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 alusel kohaldada vastavaid võlaõigusseaduse sätteid. Samas võib raha tagastamise nõudes tugineda ka tsiviilkoodeksi sätetele. Eesti Panga seaduse jõustumisest 18. juunil 1993 on Eesti Panga tegevus krediidiasutuse rollis välistatud, kuid see ei muuda enne selle funktsiooni muutmiseni tehtud tehinguid tühiseks. Samas ei ole välistatud, et hageja tõlgendab vaidlusaluseid suhteid õiguslikult ekslikult ja neid tuleb käsitada hoopis alusetust rikastumisest tulenevate suhetena. Hagi menetlusse võtmise küsimuse lahendamisel ei ole aga tähendust sellel, millisel konkreetsel õiguslikul põhjusel peab kostja raha tagastama, kas kehtiva lepingu järgi või
alusetu rikastumise sätete kohaselt. Suhted hageja ja kostja vahel tekkisid enne, kui olid otsustatud kõik 19. augusti 1991. a lepingust tulenevate kohustuste üleandmised. Seda enam, et ühisettevõte „Sovinterfrans" andis seni täitmata ülekandekorralduse enne seda, kui kostja kohustused otsustati anda üle kolmandatele isikule. Hageja kaotanuks nõudeõiguse kostja vastu ainult juhul, kui ühisettevõte „Sovinterfrans" oleks andnud nõusoleku kohustatud isiku vahetamiseks. Riigil ei ole seadusest tulenevat pädevust muuta võlaõigussuhetes kohustatud isikut.
9.Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja Harju Maakohtu 9. mai 2014. a määrus ning Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuli 2014. a määrus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja ringkonnakohtu määrus tühistada ning asi saata maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
11.Hageja esitas hagi kostja vastu 150 000 euro saamiseks hageja õiguseellase ühisettevõtte „Sovinterfrans" ja kostja vahel 19. augustil 1991 sõlmitud makseteenuste lepingu täitmiseks. Kostja tugines hagiavalduses muu hulgas sellele, et kostja on eelnimetatud lepingut ühepoolselt muutnud ja andnud oma lepingujärgsed kohustused üle kolmandale isikule ilma võlausaldaja nõusolekuta.
12.Kohtud keeldusid hagi menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Selle sätte kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kolleegium nõustub hagejaga, et kohtud ei ole hagi menetlusse võtmise otsustamisel tuvastanud selles sättes nimetatud aluseid, mis lubaks kohtul keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest.
13.Riigikohus on varem leidnud, et jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus (vt nt Riigikohtu 31. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-134-07, p 13; Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-13, p 14). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja märgib, et kohtud ei ole seda nõuet täitnud. TsMS § 372 lg 4 kohaselt tuleb hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruses ära märkida menetlusse võtmisest keeldumise põhjus. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on maakohus jätnud hagiavalduse menetlusse võtmata selle tõttu, et hagi ei ole esitatud õige kostja vastu. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata, nõustudes täielikult maakohtu põhjendustega. Seega on asjas jäetud hagiavaldus menetlusse võtmata, kuna kohtute hinnangul ei ole hagi esitatud õige kostja vastu. Vastavalt TsMS § 205 lg-le 2 on hagimenetluses kostjaks isik, kelle vastu on hagi esitatud. Seega otsustab hageja, kelle vastu ta hagi esitab. TsMS § 371 lg 2 p 2 ei sätesta hagi menetlusse võtmisest keeldumise alusena hagi esitamist vale kostja vastu.
14.Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid (vt nt Riigikohtu 18. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12; Riigikohtu 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p-d 12 ja 13;Riigikohtu 9. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 12). Hagiavalduses välja toonud asjaoludel ei saa ilma tõendeid hindamata otsustada selle üle, kas kostja vastutab hageja nõude eest või mitte. See, kas hagi on esitatud õige kostja vastu, tuleb välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel, hinnates asjakohaseid tõendeid. Kui selle küsimuse lahendamiseks esitatud asjaolud on puudulikud, peab kohus hagejale selgitama asjaolude täpsustamise vajadust (TsMS §-d 3401 ja 392).
15.Lisaks märgib kolleegium, et TsMS § 371 ei võimalda jätta hagi menetlusse võtmata, kui kostja on teatanud kohtule aegumise vastuväite esitamise kavatsusest. Aegumise vastuväite esitamine võib teatavatel asjaoludel olla hea usu põhimõttest lähtuvalt lubamatu (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 ja VÕS § 6 lg 2). Seega tuleb ka nõude aegumise küsimus lahendada sisulises menetluses.
16.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Praeguses asjas on kaebuse esitaja eest kautsjoni tasunud kolmas isik, kuid hageja ei ole teatanud, kellele tuleb kautsjon tagastada. Kautsjoni tagastamiseks tuleb hagejal teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole kautsjon tagastada. Peeter Jerofejev, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.