Kohtuistungil 13.10.2015, millel osalesid hageja ja tema lepinguline esindaja ning kostja lepinguline esindaja, edasi kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta XXX(XXX) hagi XXX(XXX) vastu 22 403,52 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude rahaline kindlaksmääramine
1.Jätta menetluskulud hageja XXX(XXX) kanda.
2.Mõista hagejalt XXX(XXX) kostja XXX(XXX) kasuks välja menetluskulud summas 3 492 eurot (lepingulise esindaja tasu 2 052 eurot ja asja läbivaatamise kulu 1 440 eurot). Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest 08. jaanuaril 2016. a. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7, Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.
Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud, hageja nõue ja hageja vastuväited kostja seisukohtadele
1.XXX (hageja) esitas 23.05.2014 hagi ja 09.06.2014 hagi täpsustused XXX (kostja) vastu 22 403,52 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt põhineb hageja rahaline nõue asjaolul, et ligikaudu 10-aastase kooselu vältel kostjaga, tegi hageja rahaliselt mõõdetavaid panuseid (parendusi ja investeeringuid) kostjale kuuluvasse korterisse. Hageja tegevus on käsitletav seltsingusse panuste tegemisega ning kuna pärast kooselu, so seltsingu lõppemist ei olnud võimalik hagejale panuseid tagastada, on hagejal õigus nõuda enda panuste hüvitamist kostjalt. Kostjale kuulub korteriomand aadressil XXX, Tallinn (edaspidi „korter“). Hageja ja kostja alustasid 2002. aastal korteris kooselu, mis kestis kuni 2012. aasta juulini, kui kooselu kostja ettepanekul lõppes, mille tulemusel hageja korterist välja kolis. Hageja märgib, et kooselu alustamisega sõlmisid pooled tähtajatu ühise tegutsemise lepingu (seltsinguleping), kuivõrd pooled ei leppinud kokku kooselu kestuses. Seltsingulepingu peamiseks eesmärgiks oli korteri parendamine remonttööde, täiendava sisseseade ja mööbli hankimise kaudu. Need kulutused tehti hageja arvelt, mis olid korterisse tehtud investeeringud ja käsitletavad hageja panustena. Hageja tegi kooselu vältel korteri renoveerimiseks ja sisustamiseks kulutusi kokku summas 350 538, 98 krooni ehk 22 403,52 eurot. Hageja esitas kulude kohta ka vastava arvestuse. Hageja väljakolimisel lõppes hageja ja kostja ühine kooselu korteris ning ühes sellega ka korteri parendamine, s.o. seltsingulepingu eesmärgi saavutamine. Seltsinguleping tuleb lugeda lõppenuks alates 2012. aasta juulist. Kuna seltsinguleping lõppes, on hagejal õigus nõuda seltsingulepingu raames kortrisse tehtud rahalise panuse tagastamist. Hageja (rahaline) panus läks täies ulatuses korteri parendamisse ning kuna korter kuulub omandiõiguse alusel kostjale, ei ole kostjal võimalik seda panust enam rahaliselt seltsinguvara arvelt tagastada, st parendused on langenud kostja vara hulka. Hageja ei soovi seltsingu likvideerimise läbiviimist ega seltsinguvara jagamist.Ühtlasi on hageja seisukohal, et seltsingul ka puudub vara, mida jagada. Kuna lõppenud seltsingul vara ei ole, puudub võimalus hüvitada hageja panuse väärtus seltsinguvara arvelt ning järelikult on hagejal õigus nõuda enda panuste hüvitamist kostjalt. Alternatiivselt, kui asuda seisukohale, et hageja väljakolimisega korterist seltsing ei lõppenud, vaid hageja üksnes lahkus seltsingust, siis kohaldub VÕS § 607 ning ka sellisel juhul on hagel õigus nõuda kostjalt kui teiselt seltsinglaselt korterisse tehtud panuste hüvitamist.
2.Hageja tegi kostjaga kooselu vältel korterile vähemalt 22 403, 52 euro väärtuses parendusi. See seisnes peamiselt remonttööde tegemises, selleks vajamineva materjali ostmises, tööde tellimises ja nende eest tasumises. Ettepaneku korteri remondi läbiviimiseks tegi hagejale kostja. Kokkulepet, et hageja kanda jäävad pangalaenu tagasimaksed ja kostja kanda jäävad kõik ühise majapidamisega seotud kulud, ei olnud. Hageja ja kostja kokkulepe seisnes selles, et kooselu käigus tehakse kostja korteris remonti. Praktikas kujunes see selliselt, et hageja ja kostja leppisid kokku, millised tööd vajavad tegemist, seejärel ostis hageja materjali ja tegi vajaminevad tööd või tellis tööde tegemise kolmandatelt isikutelt. Kommunaal-ja muude teenuste tasumise kohustus tekkis kostjal korteri omanikuna juba enne kooselu algust ning jätkus ka pärast kooselu lõppu. Seda kohustust tuli kostjal täita sõltumata sellest, et elas hagejaga koos. Seetõttu ei kuulunud nende tasude maksmine seltsinguga seotud kohustuste hulka. See oli kostja kui korteri omaniku
isikuga seotud kohustus, mis ei olnud seltsinguga seotud. Kostjal tulnuks seda kohustust täita ka siis, kui seltsingulepingut poleks olnud. Hageja seevastu polnuks kostja korteri remondiga seotud kulusid kandnud ega töid teinud, kui ta poleks olnud ühes kostjaga seltsinglane. Hageja leiab, et käesoleval juhul oligi seltsingulepingu eesmärgiks kooselu käigus kostjale kuuluva korteri parendamine/remontimine. Seega, tuleb järeldada, et hageja kulutused remonttöödele oli panus seltsingusse, kuna need olid suunatud seltsingulepingu eesmärgi saavutamisele. Kuna hageja teostas remonttöid ja hankis korterisse sisustust, siis tuleb neid kulutusi vaadelda koos korteri parendamiseks ja väärtuse suurendamiseks, so panustena seltsingusse, mille hüvitamist hageja nõuabki. Hageja leiab, et seda kinnitavad mh asjaolud, et: kostja ei lubanud hagejalt sisustuseks ostetud esemeid kaasa võtta, kostja on proovinud müüa korterit ühes mööbliga ning kostja on omaks võtnud hageja poolt tehtud kulutused, mis hõlmavad ka kulutusi sisustusele. Seevastu kostja kulutused korteriga seotud kommunaal-ja muude teenuste eest ei olnud panus seltsingusse, kuna need ei olnud seoses seltsinguleping eesmärgiga, milleks oli korteri remontimine. Järelikult ei ole kostja seisukoht hagejaga võrdses või suuremas osas seltsingusse panustamise kohta põhjendatud.
3.Hagejal puuduvad vastuväited, et kostja tasus ajavahemikul 08.08.2012-08.04.2013 kostjale 1188 eurot ning kostja tasus perioodil 01.01.2002-22.05.2012 enda korteriga seotud kommunaal- ja muude teenuste eest kokku 25 287, 89 eurot. Samas märgib hageja, et kuna kostja on korteri omanik, siis pidigi kostja nende kulude eest tasuma. Kostja poolt väidetavalt tehtud majandus- ja toidukulud summas 60 000 eurot on tõendamata. Kostjaga elas koos ka teisi pereliikmeid ning toidukulusid kandis ka hageja, mis moodustavad vähemalt sama suures või suuremas summas kui kostja väidetavad kulud.
4.Hageja ei nõustu kostja väitega, et seltsingu puhul oleks hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega.
5.Kostja tasaasrvestuse avalduse osas leiab hageja, et kostja on välja toonud küll summad, mida ta soovib hageja nõudega tasaarvestada, kuid ebaselgeks jääb, mis liiki nõuetega on tegemist ning millisel alusel kostja neid hagejalt nõuab. Seni ei ole kostja hagejale ühtegi nõuet esitanud.
6.Hageja märgib seoses viitega alusetu rikastumise sätetele, et võtab selle väite tagasi ning ei tugine alusetu rikastumise sätetele. Seega kostja vastuväide aegumise osas ei ole põhjendatud (tl 178 I kd, tl 116 II kd) . Kostja vastuväited
7.Kostja ei tunnista hagi ning palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
8.Pooled elasid vabaabielulistes suhetes alates jaanuarist 2002 kuni juulini 2012. Pooled kasutasid elamiseks kostjale kuuluvat korterit. Kooselu ajal tegi hageja ettepaneku korteri remontimiseks ja uueks sisustamiseks. Lepiti kokku, et hageja teeb oma vahendite eest korteris remondi ja kostja kanda jäävad kõik korteris elamisega ja selle majandamisega seotud muud kulud (va remondikulud) ning toidukulud. Kooselu lõppedes 2012 juulis ei olnud kogu pangalaen veel tagastatud ning kuna hageja teatas, et tema enam laenu tagasi ei maksa, siis tulenevalt sellest, et hageja poolt pangast võetud laenu tagas hüpoteek kostja korterile, siis korteri sundmüügi vältimiseks pidi kostja tasumata laenumaksete katteks hageja pangakontole igakuuliselt kandma 132 eurot, et pank saaks selle hageja kontolt debiteerida. Kostja kandis ajavahemikul 08.08.2012 kuni 08.04.2013 igakuiselt hageja pangakontole 132 eurot, so kokku 1188 eurot. Lisaks maksis kostja kooselu ajal hageja kahe mobiiltelefoni arveid summas 124, 53 eurot ning 10-ne aasta jooksul korteriga seotud kulusid kokku 25 287, 89 eurot. Kostja kanda olid põhilises osas igapäevased majandus- ja toidukulud, mis kostja hinnangul moodustasid 10-ne aasta jooksul
kokku umbes 60 000 eurot (kahe inimese kulu kuus 500 eurot). Poolte vahel ei olnud kokkulepet kulutuste tasaarvestamiseks kooselu ajal ega ka selle lõppemisel ja/või vastastikuste nõuete esitamiseks. Kui hageja kostja juurde elama asus, oli korter kostja poolt täielikult möbleeritud ja lisaks sellele oli kostja teinud korteris sanitaarremondi 2001 aastal. Olulist vajadust uue remondi tegemiseks ja uue mööbli soetamiseks sellel ajal, kui hageja kostja juurde elama asus, ei olnud. Kuid hageja soovis korteris uue remondi teha, samuti soovis ta osta uut mööblit, kuna talle ei meeldinud kasutada korteri sisustust, kus oli enne elanud kostja endine abikaasa. Kostja andis hagejale õiguse teha uus remont seetõttu, et hageja lubas teha remondi enda vahendite arvel. Hageja võttis 09.08.2003 pangast laenu ja osaliselt kasutas saadud laenuraha korteri remondiks. Hageja avaldas kostjale, et kostja ei pea korteri remondiks ja mööbli soetamiseks kuluvat raha hagejale tagasi maksma. Hageja tegi korteris remondi ja soetas uut mööblit oma vahendite arvel. Korteris elamise eest hageja kostjale rahas tasu (üüri) ei maksnud ja kostja maksis kõik korteris elamisega seotud maksed, v.a. remondiga seotud maksed. Remonti tehti ja uut mööblit soetati põhiliselt kooselu esimestel aastatel. Seega sai hageja korteri remondist ja soetatud mööblist isiklikku kasu, elades remonditud korteris ja kasutades soetatud mööblit aastaid. Kostja toob esile veel asjaolu, et 2013. aastal läbiviidud kortermaja rekonstrueerimise käigus vahetati välja XXX kortermaja ja korterite küttesüsteem, radiaatorid ning aknad. Seega osasid hageja poolt teostatud remonditöid reaalselt enam ei eksisteeri. Tänaseks päevaks on mööbel kulunud, remonditööd amortiseerunud ja korterit oleks vaja juba uuesti värskendada. Hageja poolt korteri korrashoiule panustatud hüve on ära tarvitatud poolte kooselu ajal.
9.Kostja ei nõustu sellega, et hageja kulutas korteri remondiks 22 403,52 eurot. Maksete suurus selles ulatuses on põhjendamatu ja tõendamata. Kostja on vaidlustanud kulutused summas 13 081,63 eurot (204 683,07 Eesti krooni).
10.Kostja leiab, et poolte vahel oli leping, kuid seda ei saa lugeda seltsingulepinguks. Käesoleval juhul 1) ei ole pooled omandanud suurema väärtusega eset (kinnisasja), 2) neil ei olnud ühist tahet majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) loomiseks ja 3) konkreetselt remondi tegemisse panustas hageja üksinda. Seltsingu kohaldamiseks ainult remondi tegemisele peaks eelpoolloetletud alustest esinema kõik alused, käesoleval juhul ei esine neist mitte ühtegi. Lepingu sõlmimise eesmärk oli reguleerida korteri kasutamise põhimõtted. Käesoleval juhul oli poolte vahel kokkulepe, mille eesmärgiks oli korteri kasutamine (korteris koos elamise ja korteri ühise majandamise korraldamine), mis sisaldas nii korteri remonti kui ka korteriga seotud muude kulutuste kandmist. Remondi tegemise kohustuse näol oli tegemist kasutussuhtest tuleneva kohustustega. Hageja elas ise korteris ja remonti tehes täitis hageja korteri jooksva korrashoiu kohustust. Pooltel ei olnud seejuures ühist eesmärki ühise omandi tekkimiseks ja pooled ei teinud panuseid ühise omandi tekkimise eesmärgi saavutamiseks, seetõttu seltsinguleping ei kohaldu. Pooltel oli eesmärk korterit ühiselt kasutada, jagades mõistlikult sellega seotud kulud. Juhul, kui kohus asuks seisukohale, et tegemist on siiski seltsingulepinguga ja seltsingu eesmärgiks oli korteri ühine majandamine, siis sellisel juhul tuleb arvestada ka kostja tehtud panuseid korteri majandamisel ja kui neid arvestada, siis ületavad kostja tehtud panused hageja tehtud panuseid ja hageja nõue ei oleks põhjendatud. Juhul, kui kohus asuks seisukohale, et poolte kokkuleppe objektiks oli ainult korteri remont, siis sellisel juhul oli tegemist kostja hinnangul tööettevõtulepinguga, mitte seltsingulepinguga. Seltsingulepingu olemasolu peab tõendama pool, kes sellele tugineb. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud sellise seltsingulepingu olemasolu, mille eesmärgiks oleks olnud ainult korteri remont. Remondi tegemine on elukoha kasutamisega tavapäraselt kaasnev kulu, mida ei saa eriliste asjaolude puudumisel lugeda seltsingulepingu ainsaks eesmärgiks. Juhul, kui kohus asuks seisukohale, et tegemist on seltsingulepinguga ja seltsingu eesmärgiks oleks ainult korteri remont, siis märgib kostja, et panuste hulka ei kuuluks sel juhul kulutused mööblile, kodumasinatele ja koduse sisustuse esemetele ning haginõue 7407,39 euro ulatuses tuleks jätta sellisel juhul rahuldamata. Kostja ei pea hangitud vallasvara korteriga ühiseks tervikuks ning hageja väide, et kostja ei ole lubanud hagejal lahkudes viimae poolt soetatud
vallasvara kaasa võtta, on väär. Kui see ka nii oleks olnud (mida kostja ei tunnista), ei saaks vallasvara omandamisele seltsingusätteid kohaldada.
11.Juhul, kui kohus asuks seisukohale, et tegemist on seltsingulepinguga ja seltsingu eesmärgiks oleks ainult korteri remont, siis ikkagi ei kuuluks hagi rahuldamisele, sest väidetaval seltsingul puudub vara ja sel juhul panuste tagastamist ei toimu. Panuste tagastamine saaks toimuda ainult seltsinguvara arvelt. Juhul, kui seltsingu lõppedes seltsingul seltsinguvara ei ole, ei saa ka seltsinglane nõuda panuse tagastamist. Tehtud panuse ulatuses vastutab kahjumi (vara vähenemise) eest seltsinglane ise, kui seltsinglastel ei olnud teistsugust kokkulepet. Käesoleval juhul poolte vahel ei olnud kokkulepet, et korter läheb ühisomandisse, seega väidetava seltsingu puhul seltsinguvara puudub. Samuti ei olnud poolte vahel kokkulepet, et hageja väidetava panuse peaks kostja hüvitama oma vara arvelt. Eelpooltoodu tõttu väidetava seltsingulepingu lõppemisel ei saa hageja nõuda enda panuse tagastamist, sest hageja vastutaks nö vara vähenemise eest ise tema poolt tehtud panuse ulatuses.
12.Juhul, kui kohus asuks seisukohale, et tegemist on seltsingulepinguga, siis leiab kostja, et hageja nõue oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Käesolevas juhul on hageja kümne aasta jooksul kasutanud kostjale kuuluvat korterit ilma selle eest kostjale rahalist tasu maksmata. Lisaks sellele on hageja tasu maksmata kasutanud korterile osutatud kommunaalteenuseid, elektrit, kaabeltelevisiooni teenuseid, mille eest kostja on neid teenuseid osutavatele isikutele tasunud. Seega hageja kasutas kümne aasta jooksul kõiki kostja poolt temale pakutavaid hüvesid, aga kooselu lõppedes nõuab kostjalt hageja poolt pakutud ainsa hüve (remondi) hüvitamist, unustades ära, et ta ise ei ole tema poolt tarbitud hüvede eest kostjale rahalist tasu maksnud. Seetõttu on hageja poolt remondikulude hüvitamise nõue halvas usus käitumine. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat.
13.Hageja on loobunud nõude esitamisest alusetu rikastumise sätete alusel. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et tegemist oleks kostja alusetu rikastumisega, siis palub kostja kohaldada aegumist ja jätta hagi sel alusel rahuldamata. Hagiavaldusest nähtuvalt on kõik remonditööd tehtud rohkem kui kolm aastat enne hagiavalduse esitamist.
14.Kui kohus leiab, et hagi on mingis osas põhjendatud ja tõendatud või ei ole aegunud, siis palub kostja tasaarveldada hagejale väljamõistetav summa kostja poolt hagejale makstud või kostja poolt hageja tarbimise eest kolmandatele isikutele tasutud alljärgnevate summadega: kostja maksis ajavahemikus 01.08.2011 kuni 31.07.2012 (12 kuud) hageja kahe mobiiltelefoni (numbritega XXX ja XXX) arveid summas 124,53 eurot; kostja maksis ajavahemikul 08.08.2012 kuni 08.04.2013 (9 kuud) hageja pangaarvele igakuiselt 132 eurot, see on kokku 1188 eurot; kostja maksis kümne aasta jooksul teenustasusid korteri kaabeltelevisiooni teenuse eest, korteri elektrienergia tarbimise eest ja korteri haldus-hooldus- ja kommunaalkulusid KÜ-XXX kokku 25 287,89 eurot. Kohtu põhjendused
15.Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud jätab kohus hageja kanda ja määrab need kindlaks ka rahaliselt.
16.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude
põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
17.Kohus loeb tuvastatuks ja TsMS § 231 lg 4 alusel tõendatuks alljärgnevad asjas tähtsust omavad asjaolud, mis on kas vastavalt poole poolt omaksvõetud ja/või mille üle vaidlus puudub: - pooled elasid vabaabielulises suhtes alates jaanuarist 2002.a. kuni juulini 2012.a. - pooled kasutasid elamiseks kostjale kuuluvat korterit asukohaga XXX, Tallinn (kostja omandit tõendab ka kinnistusraamatu väljavõte, tl 121 I kd) - hageja tegi kooselu ajal korteris remondi - kostja maksis kooselu ajal muud korteris elamisega seotud kulud (v.a. remondikulud), tasudes KÜ-le XXXkorteri haldus-, hooldus- ja kommunaalkulusid, AS-le Eesti Energia korteri elektrienergia tarbimise eest, AS-le Starman korteri kaabeltelevisiooni teenuste eest kokku 25 287,89 eurot - kostja tasus kooselu ajal hageja mobiiltelefoni arveid summas 124,53 eurot - ajavahemikul 08.08.2012-08.04.2013 tasus hageja kostjale kokku 1188 eurot (132 eurot kuus panglaenu tagastamiseks).
18.Käesolevas tsiviilasjas vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas poolte vahel on seltsinguleping ning sellest tulenevalt millised on poolte panused seltsingusse ning kas ja millises ulatuses on hagejal õigus kostjalt nõuda hageja poolt tehtud panuste hüvitamist.
19.Seega tuleb kohtul esmalt tuvastada kas poolte vahel on sõlmitud seltsinguleping (I), seejärel millised on poolte panused (II) ning kas ja millises ulatuses kuuluvad panused hüvitamisele (III). I
20.Hageja seisukoht menetluses on, et kooselu alustamisega sõlmisid pooled tähtajatu ühise tegutsemise lepingu (seltsinguleping), kuivõrd pooled ei leppinud kokku kooselu kestuses. Seltsingulepingu eesmärgiks oli korteri parendamine remonttööde, täiendava sisseseade ja mööbli hankimise kaudu. Kostja seevastu on seisukohal, et poolte vahel ei olnud sõlmitud seltsingulepingut ning, et hageja ei ole tõendanud seltsingulepingu olemasolu. Seltsingulepingu olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama pool, kes sellele tugineb, seega hageja.
21.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Seega seisneb seltsingu regulatsiooni mõte eelkõige selles, et teatud eesmärke on võimalik saavutada kas paremini või üksnes ühise tegutsemise kaudu. Riigikohus on selgitanud, et seltsingulepingu sätete kohaldamise esmaseks eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine, kusjuures pooltel võib olla lepingu sõlmimisel ühine eesmärk vaatamata sellele, et neil on erinevad huvid. Seltsingulepingu oluliseks tunnuseks on põhimõte, et seltsinglased ei kohustu mitte vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Riigikohus on leidnud lahendis nr 3-2-1-109-14, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks ja kohaldada sellele VÕS § 580 jj (p 13). Kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud
kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582-587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586,591,592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu seltsingu kriteeriumidele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustada midagi tegema või tegemata jätma. Seltsingu sätete laiendava või PKS analoogia alusel kohaldamise kaudu ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena (p 14). Kolleegiumi arvates ei õigusta seltsingu sätete kohaldamist ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel (p 15). Samas on kolleegium selgitanud, et eelnev ei tähenda siiski, et abieluvälises kooselus elavad isikud ei saaks seltsingulepingut üldse sõlmida (p 16) ning p-s 19 täiendavalt selgitanud, et seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Riigikohus on näinud TsK § 438 lg 1 järgse ühise tegutsemise lepingu puhul poolte ühise majandusliku eesmärgina nt elamu korruse väljaehitamist (Riigikohtu
9.detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 15). Seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui: • mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused; • pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.
22.Kuna poolte vahel on vaidlus selles, kas nende vahel on sõlmitud seltsinguleping ning, et kuna pooled ei ole ühel meelel selles osas, milles nad kokku leppisid ning seeläbi mis oli võimaliku seltsingulepingu sõlmimise korral selle eesmärk, siis tuleb kohtul käesolevalt tuvastada poolte tegelik tahe. Et seda tuvastada tuleb analüüsida asjas olemasolevaid tõendeid, so eelkõige poolte vande all antud ütlusi (tl 172p, 178-179; 179p-183 II kd).
23.Hageja ütluste kohaselt, oli kostja korter vana remondiga ning 2003 aastal hakkas (kostja) rääkima, et kui sina (so hageja) oled ka siin, siis miks sa (so hageja) ei võiks ka remonti teha (tl 178 II kd). Täpsustavalt, et kuna ma (hageja) seal elasin (so kostja korteris), siis hakkas ütlema, et võiksid (so hageja võiks) korterit remontida. See oli seejärel, kui oldi aasta koos elatud (tl 179 p II kd). Selleks, et teha korralikult, siis oli tarvis võtta pangast laenu ning kuna laenutaotlusele vastati eitavalt, siis tegi laenutaotluse hageja. seadis laenu katteks korterile hüpoteegi (tl 178 II kd). Kuna elati koos ja kui hakati remonti tegema, sai lepitud kokku, et elatakse ikka elu lõpuni koos. Kui mitte, siis ei oleks üldse remonti hakanud tegema. Kui hakkasime koos elama, oli majandusseis viletsam, seega alguses maksis ka hageja korteri üüri ning kui sai pangalaen võetud, siis ütles XXX, et hageja kanda jäävad kõik autokulud ja maksab ise korterikulud. Toidu ostmisel samamoodi, käis poes aga nädalavahetusel sai koos turul käidud ja siis ostis kauba hageja (tl 178p II kd). Kostja ütluste kohaselt, oli korteris tehtud aasta tagasi sanitaarremont. (hageja) tegi ettepaneku, et peaks korterit uuendama, kuna ta ei kannatanud eksmehe „vingu“. Kuna ütles, et ei ole mõtet teha niisama sanitaarremonti, et tuleks teha kapitaalselt remonti ning kuna mina (so kostja) nägi, et temal neid võimalusi ei ole ja tema laenu taotlema ei hakka (kostja laenutaotlust ei teinud), pakkus välja, et see on tema projekt ja tema võtab laenu. Edasi toimetaski sellega . Kui hakkas remonti tegema, siis leppisime kokku, et maksab remondikulud ja mina (so kostja) maksan kõik muud kulud, sh ühistukulud, kommunaalkulud jms. Et kui elame koos, siis teeme võrdselt
pooleks. Kui hakkasime koos elama, siis ei teinud mingeid kokkuleppeid (tl 181 II kd). Kooselu eesmärgiks oli armastus ja soov elada elu lõpuni koos. Remondi tegemine ei olnud eesmärk. Korteri ühisomandiks saamisest juttu ei olnud (tl 183 II kd).
24.Nii hageja kui ka kostja ütlustest nähtub, et enne korteri remontima asumist kokkuleppeid, sh eluaseme osas ei tehtud. 2002 aastal hakkasid pooled lihtsalt koos elama. Kes konkreetselt tegi ettepaneku korteri remontimiseks, kohtu hinnangul ei selgu, kuna ütlused selles osas on erinevad ning muud asjas esitatud tõendid ei kinnita samuti ei hageja ega kostja seisukohta selles osas. Tuvastatud on, et hageja hakkas kostja korteris remonti tegema ning seda alustati umbes aasta peale kooselu algust. Tuvastatud on ka, et hageja võttis pangast laenu ning laenu tagatiseks seati kostja korterile hüpoteek (poolte ütlused ning laenuleping ja selle lisad tl 9-14, 15, 16-18 II kd). Kohtu hinnangul ei ole tuvastatud ega tõendatud, et ka kostja soovis pangast laenu võtta, kuid talle seda ei antud. Kostja ütlustest nähtub, et kostjal remondi tegemiseks vahendid puudusid ning, et hageja pakkus kostjale välja, et kostja ei peagi remondi eest tasuma, väites, et remondi tegemine oleks tema projekt. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Tuvastatud on, et hageja tegi enda rahalistest vahenditest korteris remonti. Nii hageja kui ka kostja ütlustega on tõendatud, et remondi alguses (pangalaenu võtmise järgselt) lepiti kokku, et kostja kanda jäävad korterikulud. Kostja ütlustega on kohtu hinnangul täiendavalt tõendatud, et kui 2003.a. oli selge, et hageja jääb kostja juurde elama pikemalt ja soovis ka uue remondi teha, siis leppisid pooled kokku, et hageja maksab remondikulud ja kostja maksab kõik muud kulud, sh tasub arved korteriühistule, maksab kommunaalkulud jms. Hageja ei ole remondikulude kandmise ja/või jaotuse osas teistsugust kokkulepet tõendanud. Hageja ütlused selles osas, et remondi tegemine ja/või selles osas kokkuleppimine oli sõltuvuses sellest, et elatakse elu lõpuni koos, ei ole arvestatav, kuna seda ei ole võimalik eluliselt täita, st mingi soorituse tegemiseks tingimuse seadmine, et pooled on kohustatud elu lõpuni koos elama, ei ole võimalik. Hageja ütlustest nähtub, et kokku lepiti selles, et elatakse elu lõpuni koos. Kostja ütlustest nähtub, et koos elama asuti armastuse tõttu ja sooviga elada koos elu lõpuni. Seega saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et faktiliselt hakkas ühine majapidamine korteris toimima sel viisil, nagu kostja väidetel kokku lepiti. Kohtu hinnangul puudub vaidlus asjaolus, et poolte edasine faktiline kooselu järgnevate aastate jooksul toimuski eelpool toodu alusel. Seega, nõustub kohus kostja seisukohaga, et poolte kooselu eesmärk oli ühise majapidamisega vabaabielu. Käesoleval juhul ei nähtu faktilistest asjaoludest ja poolte vande alla antud seletustest, et ühist majapidamist korraldades on pooled tahtnud seda teha seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. Seega, ei ole käesoleval juhul tuvastatud, et pooltel oli ühine tahe seltsingulepingu sõlmiseks, so ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas tuvastamist leidnud, et pooled oleksid kokku leppinud korteri kasutamises seltsingu eesmärgil. Kohus nõustub kostja käsitlusega, et käesoleval juhul ei ole vaidlust asjaolus, et kummalgi poolel ei olnud tahet majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Hageja tegi korteri remondi eelkõige selleks, et tal endal oleks korteris mugavam elada, kuna ta ei soovinud elada kostja eksabikaasa poolt kasutatud miljöös. Hageja seisukoht, et hagejal ja kostjal oli ühine tahe parendada korteri väärtust, mida saab pidada majanduslikus mõttes ühisvara loomise eesmärgiks, ei ole tuvastamist ega tõendamist leidnud. Lisaks, saaks seltsingu sätteid kohaldada sellisel juhul, kui mõlemad pooled on teinud olulised ja võrreldavad rahaliselt hinnatavad panused. Kostja on vande all antud ütlustega tõendanud, et korteris remondi tegemine oli hageja projekt. Hageja vastupidist tõendanud ei ole. Ka hagiavalduse sisust ja tsiviilasja materjalidest kogumis nähtub, et remondi tegemisse panustas rahaliselt hageja üksinda. Seega ei ole vaidlust asjaolus, et remondi tegemisse panustas hageja üksinda. Riigikohus on leidnud lahendis nr 3-2-1-109-14, et seltsingu likvideerimissätteid saaks kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega
esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ja pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Kohtu hinnangul on võimalik eelnimetatud Riigikohtu seisukohta ka käesoleval juhul kohaldada. Käesolevas asjas on eelnevaga kohtu hinnangul tuvastatud, et pooled ei ole omandanud suurema väärtusega eset (kinnisasja); neil ei olnud ühist tahet majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) loomiseks ning konkreetselt remondi tegemisse panustas rahaliselt hageja üksinda. Seega, seltsingu kohaldamiseks peaks eelpoolloetletud alustest esinema kõik alused, käesoleval juhul ei esine neist mitte ühtegi.
25.Eeltoodu alusel, asub kohus seisukohale, et asjas esitatud tõendite alusel ei ole tuvastamist leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping. Kuna kohus ei tuvastanud poolte vahel seltsingulepingu olemasolu, siis ja tulenevalt hageja poolt esitatud nõudest (üksnes seltsingulepingust tulenevalt panuste hüvitamise nõue), tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuivõrd kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata tulenevalt sellest, et poolte vahel ei olnud sõlmitud seltsingulepingut ning, et hageja on esitanud nõude üksnes seltsingulepingust tulenevalt, siis ei analüüsi kohus poolte seisukohti ja tõendeid selles osas, mis puudutavad poolte võimalikke panuseid seltsingusse ning panuste hüvitamise võimalikkust ja ulatust, so otsuse p-s 19 esitatud alalõike II ja III. Menetluskulude jaotus ja mentluskulude rahaline kindlaksmääramine
26.Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
27.TsMS § 174 lg 1 esimese lause ja § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses lähtudes kostja menetluskulude nimekirjast ja tsiviilasja materjalidest.
28.Kostja esindaja tasumäär 108 eurot tunnis (koos käibemaksuga) on põhjendatud. Riigikohtu senises praktikas on peetud mõistlikuks advokaadist esindaja tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt 1. oktoobri 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13. novembri 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 32-1-115-13 ja 9. detsembri 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Riigikohus on hilisemas lahendis jäänud selle seisukoha juurde (vt 11. veebruari 2015. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14 esimene lõik). Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (ibid teine lõik). Käesolevas asjas esindaja tasumäär vastab asja sisule ja keerukusele ning kohus leiab, et tasumäär on põhjendatud.
29.Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on poole kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu 3. juuni 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Kostja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Seega arvestab kohus hüvitatavate menetluskulude summa kindlaksmääramisel õigusabikulu summa koos käibemaksuga.
30.Kohus tutvunud kostja menetluskulude nimekirjaga leiab, et kostja lepingulise esindaja kulud on vajalikud ja põhjendatud sh ka ajakulu osas. Hageja ei ole kostja lepingulise esindaja kulude ajamahu osas vastuväiteid esitanud.
31.Hageja leiab, et kostja kulu ekspertarvamusele summas 1440 eurot ei ole põhjendatud, kuna tegemist on asjakohatu tõendiga, millest tulenevalt ei ole õigustatud selle kulu esitamine menetluskuluna. Kostja on nimetatud kulu käsitlenud TsMS § 143 p 2 alusel asja läbivaatamise kuluna. Kohtu hinnangul saab kostja poolt tehtud kulu käsitleda asja läbivaatamise kuluna. Sellisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus 03.11.2014 lahendi nr 3-2-1-93-14 p-s 22. Samas on Riigikohus nimetatud lahendis märkinud, et ”Asja läbivaatamise kulude hüvitamise regulatsiooni eesmärgiks ei ole hüvitada menetlusosalisele ülemääraseid kulutusi, mis viimane on tõendi saamiseks teinud. Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul on nende mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus seega kohtute poolt kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik ja mõistlik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates vajadusel mh võimalikke alternatiive kulu kandmiseks.“
32.Kohtu hinnangul saab kostja poolt esitatud dokumentaalse tõendi (tl 28-65 II kd) saamiseks tehtud kulu summas 1440 eurot, arvestades tõendi mahtu, pidada mõistlikuks ning nimetatud tõendi hankimine oli esitamise ajahetkel ka vajalik. Kuigi kohus otsuses nimetatud tõendit ei käsitlenud, kuid seda sel põhjusel, et kohus jõudis seisukohale, et tuvastamist ei leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping, mis ei tähenda seda, et kostjal ei olnud mõistlik enda seisukohtade kinnitamiseks tõendit hankida ja esitada.
33.Eeltoodu allusel määrab kohus kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks 3 492 eurot (lepingulise esindaja tasu 2 052 eurot 19 tunni eest tasumääraga 108 eurot tunnis (koos käibemaksuga) ja asja läbivaatamise kulu 1 440 eurot) ning mõistab nimetatud summas hagejalt kostja kasuks menetluskuld välja.
34.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.