Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX) riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Yulia Zaitseva Puudutatud isik (laps) Y (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht Soomes XXX, elukoht Eesti rahvastikuregistris XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson Puudutatud isik (lapse ema) Q (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Kohalik omavalitsus Tallinn linn Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Võtta vastu määruskaebemenetluses esitatud tõendid.
2.Jätta Harju Maakohtu 12. märtsi 2021. a määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta määruse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.
4.Jätta X-le ja Y-le riigi õigusabi korras määratud esindajate menetluskulud riigi kanda ning muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
2-21-1578
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Justiitsministeerium edastas 1. veebruaril 2021 Harju Maakohtule X (avaldaja, isa) taotluse Y (puudutatud isik I, laps) viivitamatuks tagastamiseks tema hariliku viibimiskoha riiki Soome.
2.Avalduse ja selle täienduste kohaselt on puudutatud isik I sündinud XX.XX.XXXX Eestis. Vanemate 18. juulil 2014 sõlmitud kokkuleppe kohaselt on lapse alaline elukoht 2014. aastast alates isa juures Soome Vabariigis. 2020. a oktoobris 2020 sõitis laps nädalaks-kaheks ema juurde Eestisse. Laps pidi Soome naasma 26. oktoobril 2020.
2.1.Lapse isa viibis 26.09.2020–17.11.2020 Soomes eeluurimisvangistuses. Uurimine puudutas kahtlustust raskes maksupettuses. Laps oli isa eeluurimisvangistuse ajal isa uue abikaasa D ema ja õe hoole all. Avaldaja isa endine abikaasa ja peretuttav Z kohtus lapsega 2020. a oktoobris Soomes. Z palus luba viia laps endaga kaheks nädalaks Eestisse. Lapse isa oli sellega nõus ja laps sõitis 11. oktoobril 2020 Eestisse. Last kokkulepitud ajaks Soome ei tagastatud. Laps rööviti ja toodi Eestisse eeldatavasti lapse ema korraldusel. Isa andmetel viibib laps Z elukohas aadressil XXX, Tallinn, kus on ka lapse ema Q (puudutatud isik II, ema) registrijärgne elukoht. Lapse ema on esitanud taotluse registreerida lapse elukoht Eestis lapse ema juures. Lapse Eestisse elama ja õppima asumine oleks lapse huvidega otseselt vastuolus. Laps käib seitsmendat aastat Soomes koolis (XXX 7. klassis) ning on Soome ühiskonda integreerunud. Lapsel on Soomes sõbrad. Laps ei ole saanud alates 11. oktoobrist 2020 koolis käia. Isa sõitis 20. novembril 2020 lapsele Eestisse järele, et ta Soome tagasi viia, kuid lapse ema keeldus lapse tagastamisest. Laps ja isa hoiavad praegu ühendust telefoni teel. Isa on mures, et lapse õppimine koolis on katkenud. Lapse ema ei mõista hariduse tähtsust ja tähendust lapse elus. Isa hinnangul on laps ema poolt mõjutatud.
2.2.Lapsel on isa juures kõik eluks ja arenguks vajalik tagatud. Isa on võimeline lapse eest hoolitsema. Lapse jaoks on olemas oma voodi, kirjutuslaud, raamatud ja mänguasjad. Lapse isal on Soomes stabiilne töökoht (lapse isa on äriühingu X Oy omanik). Lapsele on Soomes tagatud meditsiiniline abi ja haridus. Lapse isa mõistab ja hindab hariduse tähtsust. Laps on elanud Soomes koos isaga kooliminekust kuni tänaseni. Pole teada ega usutav, et aastaid lapsega koos elanud isa oleks lapsele ohtlik ja teda kahjustaks. Lapse huvides on lapse elukorralduse jätkumine.
2.3.Lapse ema varasem huvi lapse vastu oli vähene. Laps on kohtunud emaga mõned korrad aastas vaheaegadel. Vanemate vahel 24. jaanuaril 2020 Soomes sõlmitud lapse hooldus- ja kohtumisõiguse lepingu kohaselt elab laps isa juures ja kohtumiste osas lepivad vanemad omavahel suuliselt kokku. Lapsevanematel on lapse ühine hooldusõigus. Lapse ema on hooldus- ja kokkusaamisõiguse lepingut rikkunud. Laps on ema poolt mõjutatud. Lapse isa andmetel ei kuulu lapse emale kinnisvara, laps elab ema tuttavate juures. Lapse isa soovib, et laps elaks tema juures ning jätkaks õppimist Soomes nagu vanemad on 2014. a ja 2020. a sõlmitud lepingutes kokku leppinud.
3.Harju Maakohus algatas 2. veebruari 2021. a määrusega menetluse lapse tagastamise otsustamiseks Haagi 25. oktoobri 1980. a rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni (konventsioon, Haagi lapseröövi konventsioon) ning Nõukogu määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (nn Brüssel II bis määrus) alusel. Maakohus määras lapsele riigi õigusabi korras esindaja ning rahuldas avaldaja riigi õigusabi taotluse, andes
2-21-1578 avaldajale riigi õigusabi tsiviilasja nr 2-21-1578 kohtumenetluses kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Menetlusosaliste seisukohad
4.Lapse ema palus jätta avaldaja taotluse rahuldamata. Ema palus seejuures võtta arvesse lapse enda soovi jääda Eestisse. Ema sõnul läksid vanemad lahku, kui laps oli kaheaastane. Ema hoolitses lapse eest kuni kooliminekuni üksi. Vanemate kokkuleppel asus laps 7-aastaselt elama isa juurde Soome. Isa põhjendas lapse enda juurde Soome elama asumist sellega, et tal on paremad materiaalsed võimalused last üleval pidada ning Soomes on venekeelsel lapsel lihtsam ühiskonda integreeruda. Vanematel säilis lapse ühine hooldusõigus ning lapsel oli emaga tihe side.
4.1.30. septembril helistas Soome lastekaitsetöötaja Z-le, kes on avaldaja isa endine abikaasa. Lastekaitsetöötaja soovis saada lapse emaga kontakti. Kui ema võttis Soome lastekaitsetöötajaga ühendust, sai ta teada, et lapse isa ja tema abikaasa on Soomes 26. septembril 2020 eeluurimise ajaks vangistatud kahtlustatuna maksukuritegudes ning salakaubaja narkokuritegudes. Laps on emale hiljem rääkinud, et Soomes lapse isa kodus, kus elas ka laps, oli ühte tuppa sisse seatud spetsiaalne kanepikasvandus. Lastekaitsetöötaja selgitas emale, et lapsel puuduvad isa eeluurimisvangistuse ajal Soomes hooldusõiguslikud ja -kohustuslikud isikud ning seetõttu tuleb kiiresti lahendada järelevalveta jäänud lapse hoolduse küsimus. Lapse juures oli mõne päeva jooksul olnud avaldaja uue abikaasa ema, kes aga pikemalt lapse eest hoolitseda ei soovivat või ei saavat. Lastekaitse töötaja jutust võis aru saada, et lastekaitsetöötaja ei soovi mingil põhjusel lapse isa uue abikaasa ema lapse hooldusõiguse teostajaks. Kuna lapse ema ei saanud töö tõttu Soome sõita, palus ta seda teha Z-l, kes saaks lapse eest hoolt kanda. Z sõitis Soome 3. oktoobril 2020.
4.2.Lapse ema võttis ühendust lapse isa advokaadi J-ga ning püüdis tema kaudu juhtunu kohta teavet saada. Samuti lootis ema kooskõlastada lapse isaga lapse hooldusõiguse teostamise küsimused. Advokaat lapse emale isa kohta teavet ei andnud, viidates lapse isale kehtestatud suhtluskeelule. Pärast Soome lastekaitsetöötajaga olukorra arutamist ning teavitamist sõitis Z lapsega 10. oktoobril 2020 Eestisse. Tegemist oli hädaolukorraga, sest last ei saanud jätta üksi Soome, Z-l puudus aga võimalus jääda pikemaks ajaks Soome.
4.3.Vale on avaldaja väide lapse lubamisest Eestisse kaheks nädalaks koolivaheajaks. Tegelikult jäi laps isa vangistuse tõttu Soomes järelevalveta ning polnud isikut, kes tema hoolduskohustust oleks saanud Soomes teostada. Emal oli hooldusõigusliku vanemana nii seadusest tulenev kui ka moraalne kohustus lapse eest hoolitseda. Ainus võimalus oli isa kuritegeliku käitumise tõttu hoolitsuseta jäänud laps Eestisse tuua. Ei ole mõeldav, et 13aastane laps saaks jääda teadmata ajaks täiskasvanute järelevalveta. Lapse isa vangistuse võimaliku pikkuse kohta mingit teavet ei antud. Emal ei olnud sidet lapse isaga tema vangistuse tõttu. Ema ei saanud küsida lapse isalt nõusolekut lapse Eestisse toomiseks. Samuti ei saanud lapse isa suhtluskeelu tõttu anda emale väidetud nõusolekut lapse kaheks nädalaks Eestisse toomiseks. Lapse Eestisse saabumisel võttis ema viivitamatult ühendust Eesti lastekaitsega ning teavitas olukorrast. Ema oli pidevas ühenduses ka Soome Vantaa linna lastekaitsetöötaja V-ga. 2021. a oktoobri lõpus, novembri alguses edastas advokaat J emale lapse isa nõude, et laps tuleb Soome tagasi saata. Lapse isa ja lapse isa abikaasa viibisid sellel ajal vangistuses. Ei olnud mõeldav, et ema saadab 13-aastase lapse üksi Soome. Isa soovist olid teadlikud nii Soome kui ka Eesti lastekaitse töötajad. Lapse isa vabanes eeluurimisvangistusest 17. novembril 2020. Soome lastekaitsetöötaja on lapse emale teada andnud, et isa eeluurimine jätkub, kohut võib oodata kõige varem kevadel.
2-21-1578
4.4.Laps elab praegu ema juures ning soovib jääda elama Eestisse. Lapse isa on käinud lapsega kohtumas kolm korda vahemikus 20.11.2020–26.11.2020. Isa kohtus lapsega ema juuresolekuta. Isa ja laps käisid koos linnas aega veetmas ja kinos. Lapselt on ema kuulnud, et isa kutsus last Soome, laps keeldus Soome minemast. Ema ei ole keelanud lapsel Soome tagasi minemist ega teinud selleks ka mingeid takistusi. Lapse isa emaga hooldusõiguse küsimusi arutada ei soovi.
4.5.Lapse ema möönis, et tal ei olnud lapse Eestisse toomiseks isa nõusolekut, kuid isa suhtluskeelu tõttu ei olnud tal võimalik seda saada. Laps vajas ja vajab igapäevaselt järelevalvet ja hooldust. Laps ei soovi Soome tagasi minna ning ema ei sunni teda selleks. Lapse huvides ei ole elada ei nüüd ega ka tulevikus koos narkomaanist ja narkokuriteos süüdistatava isaga ja samalaadses kuriteos kahtlustatava isa abikaasaga.
4.6.Lapse vanematel on nii Eesti kui ka Soome seaduste kohaselt lapse ühine hooldusõigus. Isa lapse hooldusõigust alates vangistamisest 26. septembril 2020 kuni eeluurimisvangistuse lõpuni 17.11.2020 ei teostanud ega saanudki teostada. Isa vangistuse tõttu hoolduseta jäänud lapse Soomest Eestisse toomine oli lapse huvides hoolduskohustuse täitmine ema poolt ja see ei ole ega saa olla juba eos õigusvastane. Seega ei ole täidetud konventsiooni art 3 esimene eeldus ehk lapse teise riiki õigusvastaselt ära viimine. Ema last Eestis kinni ei hoia. Ema ei ole teinud lapsele takistusi Soome tagasiminekul ega takistanud lapsel isaga kohtumist. Ema ei ole võtnud enda kätte või peitnud lapse reisidokumenti ja muid lapse Soome reisimiseks vajalikke asju.
4.7.Isa avalduses esitatud väide, mille kohaselt laps tuli tagastada Soome 26. oktoobril 2020, on paljasõnaline. Isa viibis sel ajal Soomes vanglas ja 13-aastane laps ei saanud minna teadmata ajaks üksi Soome. Samuti on paljasõnaline isa väide, et ema keeldus last isale Soome tagastamast perioodil 20.11–26.11.2020. Viidatud ajal kohtus isa lapsega kolm korda, lapse käes oli tema ID-kaart ehk dokument, millega reisida Soome. Kuna laps ei soovinud isaga kaasa minna, siis peaks isa esmalt mõtlema, miks see on nii, mitte viitama lapseröövile või lapse kinnipidamisele ema poolt. Praegusel juhul ei ole täidetud konventsiooni artiklis 3 sätestatud kumbki eeldus selle kohaldamiseks. Kui praegusel juhul tuleks konventsiooni siiski kohaldada, tuleb võtta arvesse konventsiooni preambulis sätestatud lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtet ning seda, et konventsiooni eesmärk on kaitsta last tema õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise kahjulike tagajärgede eest. Lapse tagastamisest keeldumise alused on ammendavalt sätestatud konventsiooni artiklites 12 lg 2, 13 ja 20. Praegusel juhul oli ligi 14aastasele tüdrukule suureks psüühiliseks traumaks tema kodus Soomes toimunud läbiotsimine tema juuresolekul, tema isa ja isa abikaasa vangistamine, tema ootamatu ilmajäämine vanemlikust hoolitsusest. Ema on käinud lapsega psühholoog-nõustaja L nõustamisel Tallinna Haridusameti õppenõustamiskeskuses (TÕNK). Lapse turvatunne on Eestis hakanud taastuma. Samas vajab laps psühholoogilist abi tänaseni. Laps kardab Soome minna. Isa saatus ja tulevane karistus on teadmata. Kogu olukord tekitab lapsele psüühilisi kannatusi. Ema hinnangul on laps juba sellises vanuses ja küpsusastmega, et tema soovidega ja arvamusega tuleb arvestada ja see annab aluse konventsiooni art 13 lg 2 alusel keelduda avalduse rahuldamisest.
4.8.12. veebruaril 2021 tuli isa lapse ja ema elukohta ning nõudis, et laps tuleks õue ja tagastaks isale Soomes Vantaas asuva korteri võtmed. Laps ei tahtnud isaga kohtuda, kuid ema palvel ning koos emaga soostus laps minema võtmeid üle andma. Õues asus lapse isa nii last kui ka lapse ema süüdistama ja ähvardama. Vestlus lõppes sellega, et isa tõukas last, mille tagajärjel laps kukkus. Seejärel ründas lapse isa lapse ema, lüües talle rusikaga näkku ning põhjustades lapse emale ninaluumurru ning paremalt teise ülemise hamba purunemise. Politseija Piirivalveamet (PPA) algatas juhtunu kohta lapse isa suhtes kriminaalmenetluse nr 21231600315 karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-s 2 sätestatud teo tunnustel. Laps salvestas selle vahejuhtumi telefoniga. Ema lisas tõendina salvestuse faili ja selle tõlke eesti keelde.
2-21-1578 Salvestuses on kuulda isa ja lapse vestlus õues ja rünne lapse ja ema vastu. Samal päeval helistas isa lapsele ning süüdistas ja ähvardas nii last kui ka lapse ema. Isa käitumisest šokeeritud laps nuttis ning kinnitas korduvalt isale, et ei taha teda enam näha (kõnesalvestus ja tõlge eesti keelde). Last ei saa vastu tema tahtmist sundida elama koos vägivaldse ja kurjategijast isaga, keda laps kardab ja näha ei taha. Lapse isa suhtes on Eestis ja Soomes alustatud kriminaalmenetlused. Soomes kriminaalmenetlus jätkub. Isa väited Soomes menetluse lõpetamise kohta ei vasta tõele. Lisatud tõendina Soome lastekaitsetöötaja 26.11.2020 kiri ja selle tõlge, millest nähtub kriminaalmenetluse jätkumine. Lapse tagastamine Soome põhjustaks lapsele tõsise hingelise trauma ja püsivaid kannatusi.
5.Lapse esindaja hinnangul ei oleks lapse tagastamine kooskõlas lapse parimate huvidega ning isa avaldus tuleks jätta rahuldamata. Lapse ema teatas lapse esindajale, et lapse isa ja ema vahel oli 12. veebruaril 2021 tõsine konflikt, mille käigus lapse ema sai kehavigastusi. Isa suhtes algatati ema väitel kriminaalmenetlus. Sama asjaolu kinnitas esindajale ka PõhjaTallinna Valitsuse lastekaitsetöötaja. Laps on esindajale tsiviilasja nr 2-20-16471 menetluses avaldanud, et soovib jääda Eestisse ema juurde elama. Laps rääkis, et kui ta isa juures elas, oli isa pidevalt tööl ning lapse eest hoolitses isa uus abikaasa, kes oli lapsega väga karm. Laps avaldas, et soovib asuda õppima X-sse. Ema juures on lapsel oma tuba ja emaga on lapsel parem läbisaamine. Soome jäid küll mõned sõbrad, kuid nendega saab suhelda ka internetis. Isa on käinud last tagasi Soome kutsumas, aga laps ei taha Soome tagasi minna. 15. veebruaril 2021 kinnitas laps vestluses esindajale, et ta kardab oma isa, sest isa ründas ema ja last ning ema sai vigastada. Laps rääkis, et isa ja tema abikaasa X on ka last löönud. Isa ja tema abikaasa on last halvustanud ning võrrelnud teda lapse väidetavalt rumala ja saamatu emaga. Lapse esindaja hinnangul ei ole Soome lastekaitsetöötajalt laekunud piisavat infot lapse varasema elukorralduse kohta Soomes. Siiski ei ole Põhja-Tallinna Valitsuse lastekaitset teavitatud, et laps või tema Soome pere oleks Soomes elades olnud sealse lastekaitse huvisfääris. Lapse isa suhtes on algatatud Soomes kriminaalmenetlus, kuid praeguseks ei ole isa süüdi mõistetud. Isa viibib vabaduses. On selge, et lapse harilik viibimiskoht oli Soome Vabariik. Vanemad on sõlminud notariaalse kokkuleppe lapse elukoha kohta. Laps tuli Eestisse isa ajutise kinnipidamise ajal ja isa nõusolek selleks puudus. Seega on täidetud konventsiooni art 3 eeldused ja laps on Soomest lahkunud õigusvastaselt 2020. a oktoobris. Avaldaja esitas lapse tagastamise taotluse jaanuaris 2021, seega on täidetud lapse viivitamatu tagastamise eeldused konventsiooni art 12 lg 1 alusel. Tagastamisavalduse lahendamisel tuleb kontrollida, kas esinevad konventsioonis sätestatud lapse tagastamist välistavad asjaolud. Asja lahendamine on kohtu diskretsiooniotsus. Laps on 14-aastane ja on väljendanud selgelt, et ei soovi Soome tagasi minna. Sellises vanuses laps on võimeline oma elu puudutavates küsimustes kaasa rääkima. Laps on oma seisukohta põhjendanud.
6.Põhja-Tallinna Valitsuse esindaja selgitas, et esimene kokkupuude perega oli linnaosa lastekaitsespetsialistil 2020. a novembris, kui lapse ema esitas lapse isa vastu taotluse lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ning lapse viibimiskoha ja hariduse küsimustes lapse emale hooldusõiguse andmiseks. Lapse isa selgitas, et ta oli küll eeluurimise all, kuid kohe kui ta vabanes, sõitis ta Eestisse lapsele järele. Isa sõnul ei olnud neil Soomes lapsega koos elades probleeme ning nad tegelesid koos abikaasaga lapse kasvatamisega. Isa selgitas, et kui nad sattusid abikaasaga eeluurimise alla, lepiti Soome lastekaitsetöötajaga kokku, et laps asub sel ajal elama isa abikaasa vanemate juurde, kellega lapsel oli varasemast hea kontakt. Isa jaoks oli ootamatu, et lapse ema lapse Eestisse tõi. Lapse isa oli lapse pärast mures, sest ei saanud temaga kontakti. Isa muretses ka lapse õppimise pärast, kuna õppeaasta oli pooleli ning laps ei olnud juba kuu aega koolis käinud.
11.jaanuaril 2021 rääkis lastekaitsetöötaja telefoni teel lapse isaga, kes ütles, et ei ole lapse
2-21-1578 emaga ühisele meelele jõudnud. Lapse isa on kindel, et tüdrukut meelestatakse tema vastu. Isa on veenudnud, et laps peaks oma kooliteed jätkama Soomes ning praegune olukord on puhtalt lapse ema manipulatsioon.
8.detsembril 2020 külastasid lastekaitsetöötajad lapse ema ning vestlesid ka lapsega. Laps oli väga kinnine. Laps selgitas, et soovib jääda Eestisse ema juurde elama ning siin kooli minna. Tüdruk kinnitas seda korduvalt. Elust Soomes ta väga rääkida ei tahtnud, rääkis, et isa oli palju tööl ning temaga tegeles isa abikaasa, kellega lapsel ei olnud väga head suhted. Võõrasema oli väga nõudlik ning kui ta sai koolis halva hinde, karistati teda trennide ära jätmisega. Tihti võeti lapselt ära sidevahendid ning tal ei olnud seetõttu võimalik oma emaga suhelda. Eestisse tulekust alates on laps enda sõnul isaga kohtunud kolm korda. Lapse õppimise kohta selgus, et päris täpselt ei ole teada, mida ta koduõppel olles õppima peab. Ema lubas õppimisega seotud kohustused täpsemalt välja selgitada ning kooliga selles osas suhelda. 30. detsembril 2020 suhtles lastekaitsetöötaja psühholoog L-ga, kes tegeleb lapse nõustamisega. Psühholoogi sõnul on tüdruk väga kinnine ning ebakindel. Mitmel vastuvõtul on tüdruk öelnud, et soovib jääda Eestisse ema juurde. Kui lastekaitsetöötaja lapse emaga 7. jaanuaril 2021 uuesti suhtles, selgitas ema, et laps on kindel, et soovib kooliteed jätkata Eestis. Soome kool ei aktsepteeri lapse distantsõpet, seetõttu jätkavad nad õpinguid oma äranägemise järgi. Samuti tegelevad nad eesti keele õppimisega. X on valmis lapse vastu võtma ning teda õppimisel toetama. Ema selgitas, et on püüdnud lapse isaga ka kokkuleppele jõuda, kuid lapse isa on koostööst keeldunud ning soovib, et laps läheks Soome tagasi. 11. jaanuaril 2021 suhtles lastekaitsetöötaja uuesti telefoni teel lapsega, kes kinnitas jätkuvalt, et soovib jääda Eestisse ema juurde. Tüdruk rääkis, et isa peaks 16. jaanuaril 2021 tulema Eestisse temaga kohtuma, kuid laps ei soovi isaga kohtuda, kuna kardab, et isa hakkab teda süüdistama ning sunnib teda Soome tagasi minema.
20.jaanuaril 2021 tegid lastekaitsetöötajad veel ühe kodukülastuse, et veenduda lapse viibimiskohas ning kontrollida, kas temaga on kõik korras. Lastekaitse spetsialistid vestlesid uuesti eraldi ema ning lapsega, kes kinnitas, et soovib jääda Eestisse ning ei taha tagasi Soome kolida. Lapse emale tutvustati lapseröövi konventsiooni põhimõtteid ning selgitati kompromissi võimalusi. Ema leidis, et ei soovi last vabatahtlikult Soome tagasi saata. 12. veebruaril 2021 teavitas PPA lastekaitsetöötajat lapse ema isa ja lapse vahelisest konfliktist, milles nii ema kui ka laps said kannatada. Laps oli öelnud politseile, et kardab oma isa ning ei soovi temaga kohtuda. Isa võib olla ettearvamatu ja vägivaldne. Põhja-Tallinna Valitsus tutvus ka lapse ärakuulamise protokolliga, kus on samuti fikseeritud mitmel korral lapse soov jääda Eestisse ema juurde. Laps on võimeline teda puudutavates küsimustes kaasa rääkima ning soovib jääda Eestisse. Linna esindaja toetab lapse esindaja seisukohta, et lapse tagastamine ei ole praegusel juhul kooskõlas lapse parimate huvidega ning isa avaldus tuleks jätta rahuldamata.
7.Harju Maakohus kuulas 11. veebruari 2021. a istungil ära lapse isa, lapse esindaja ning lapse ema. Maakohus kuulas samal päeval eraldi ära ka lapse. Maakohtu määrus ja põhjendused
8.Harju Maakohus jättis 12. märtsi 2021. a määrusega avaldaja taotluse lapse tagastamiseks rahuldamata. Maakohus tuvastas menetluses järgmist: -
laps elas alates 2014. aastast koos isaga Soomes vanemate vahel sõlmitud lepingu alusel;
-
vanematel on lapse ühine hooldusõigus;
2-21-1578 -
24.jaanuaril 2020 kinnitati Soome Vantaa lastekaitseametniku juures lapse hoolduse ja kohtumisõiguse leping, milles vanemad leppisid kokku, et laps elab isa juures ning lapse vanemad jäävad lapse hooldajateks Soomes;
-
laps on käinud Soomes koolis alates 2014. aastast.
Eelnevast järeldas maakohus, et 2014. aastast on lapse harilik viibimiskoht Soome. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt saab Haagi lapseröövi konventsiooni alusel lapse tema harilikku viibimiskohta tagastada vaid juhul, kui laps on teise riiki ära viidud või teda peetakse teises riigis kinni õigusvastaselt. Ajavahemikul 26.09.2020–17.11.2020 viibis lapse isa Soomes eeluurimisvangistuses ning ei saanud sel ajal lapse eest hoolitseda. 30. septembril 2020 teatas Soome lastekaitsetöötaja, et isa vangistuse tõttu puudub lapsel Soomes hooldusõiguslik vanem. Kuna lapse emal oli lapse hooldusõigus, korraldas ema lapse toomise Eestisse ajaks, mil isa ei saanud vangistuse tõttu hooldusõigust teostada. Lapse ema ei saanud lapse isaga lapse Eestisse tulemise osas kokku leppida, sest isale kehtis eeluurimise ajal suhtluskeeld. Neid asjaolusid arvestades ei olnud maakohtu hinnangul tegemist lapse õigusvastase äraviimisega, kuna tegemist oli olukorraga, kus lapse isa ei teostanud hooldusõigust ning lapse ema täitis oma hooldusõigusest tulenevaid kohustusi. Lapse isa ei ole andnud nõusolekut lapse Eestisse jäämiseks. Maakohtu hinnangul ei hoia lapse ema last õigusvastaselt Eestis kinni. Ema on menetluses kinnitanud, et ei ole keelanud lapsel Soome tagasi minemist. Lapse reisidokument on lapse enda käes. Siiski on ema selgitanud, et ei ole nõus sundima last Soome tagasi minema. Laps on maakohtus ärakuulamisel, lapsele määratud esindajale ning linnaosa lastekaitsetöötajale kinnitanud, et ei soovi ja ei nõustu isa juurde Soome tagasi minema. Laps selgitas maakohtus ärakuulamisel, et kui tal tekkis soov Soomes lastekaitse poole pöörduda, ähvardati teda kodus, et kui ta lastekaitse poole pöördub, võidakse ta üldse kodust ära võtta. Laps soovis lastekaitsele öelda, et isa on teda löönud. Ka isa abikaasa on teda löönud. Tema peale on Soomes kodus karjutud ning teda on halvustatud. Tal on takistatud emaga koolivaheaegadel kohtuda. Menetluses avaldatud ning kinnitust leidnud asjaoludel võib laps Soome tagastamisel sattuda talumatusse olukorda, arvestades lapse isa vägivaldset käitumist emaga lapse juuresolekul ning lapsega 2021. a veebruaris, samuti lapse poolt kohtus ärakuulamisel avaldatud teavet selle kohta, et isa kodus on teda löödud, halvustatud ning tema peale karjutud. Laps on ise avaldanud kindlat vastuseisu tema tagastamisele Soome. Eelneva tõttu on tõenäoline, et lapse Soome tagastamise korral tekivad lapsele psüühilised kannatused, välistatud ei ole ka füüsilised kannatused. Maakohtu põhjenduste kohaselt annab konventsiooni art 13 lg 1 kohtule kaalutlusruumi hinnata, kas esinevad asjaolud, mis annavad aluse lapse hariliku viibimiskoha riiki tagastamata jätmiseks. Lapse äraviimise või kinnihoidmise õigusvastasuse kõrval saab kohus konventsiooni art 13 lg 3 järgi hinnata ka lapse sotsiaalset tausta ning tagada, et lõplik otsustus ei anna hinnangut üksnes vanema tegevuse õiguspärasusele, vaid tagab ka lapse parimate huvide kaitse. Kohus võib keelduda lapse tagastamise taotluse rahuldamisest art 13 järgi, kui lapse tagastamine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või asetada lapse muul viisil ebakindlasse olukorda. Maakohus järeldas menetluses tuvastatud asjaolusid arvestades, et praegusel juhul valitseb oht, et lapse tagastamine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või panna lapse muul viisil talumatusse olukorda. Maakohtu hinnangul tuleb arvestada ka lapse vastuseisu tema tagastamisele. Laps on sellises vanuses ja küpsusastmega, et lapse arvamust tuleb menetluses arvesse võtta. Eelnevat ning lapse parimaid huve arvestades jättis maakohus lapse isa taotluse lapse tagastamiseks rahuldamata.
2-21-1578
Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
9.Lapse isa esitas määruskaebuse, milles palub Harju Maakohtu 12. märtsi 2021. a määruse tühistada ning teha uue määruse, millega isa taotlus lapse Soome Vabariiki tagastamiseks rahuldada. Menetluskulud palub isa jätta lapse ema kanda. Lapse harilik viibimiskoht oli alates 2014. aastast Soome ning lapse elukorraldus on Soomega seotud. Asjaolu, et lapse isa viibis 26.09.2020–17.11.2020 Soomes eeluurimisvangistuses, ei ole mõjuvaks põhjuseks lapse püsivaks äraviimiseks. Soomes 24. jaanuaril 2020 vanemate vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt määrati, et laps elab koos isaga Soomes. Kuna vanematel on ühine hooldusõigus, siis on teise vanema nõusolek alati vajalik. Lapse isa ei ole andnud nõusolekut lapse Eestisse elama jäämiseks. Tõele ei vasta maakohtu määruses väidetu, et isa lõi 12. veebruaril 2021 lapse juuresolekul lapse ema ning tõukas last, mille tulemusena laps kukkus pikali. Seda tõendab määruskaebusele lisatud karistusregistri väljavõte, mille kohaselt isal puuduvad kehtivad karistused. Samuti ei vasta tõele väide, et last on isa kodus löödud ja halvustatud ning tema peale on karjutud. Maakohus ei ole hinnanud asjaolu, et lapse emal oli lapse kasvatamisega probleeme (lapse ema jättis lapse vanaema kasvatada) ning sel põhjusel sõlmisid vanemad 18. juulil 2014 kokkuleppe lapse hooldusõiguse ja elukoha kohta. Maakohus ei andnud hinnangut ka sellele, et lapse ema on andnud Soome koolile väärinfot selle kohta, et laps on Eestis puhkusel. Kool on seisukohal, et laps puudub sealt põhjuseta. Kool ei ole lubanud last puhkusele. Kokkuvõttes on maakohus eiranud lapse isa esitatud seisukohti ja tõendeid ning maakohtu järeldused ei põhine esitatud tõenditel. Isa soovis asja läbivaatamist istungil.
10.Lapse ema ning Tallinna linna esindaja jäid oma varasemate seisukohtade juurde ning palusid määruskaebuse rahuldamata jätta.
11.Lapse esindaja leidis, et isegi juhul, kui laps viidi Soomest ära ebaseaduslikult, on praeguses menetluses tuvastatud, et ema ei hoia last kinni ning laps on kinnitanud, et soovib jääda Eestisse. Maakohus on õigesti leidnud menetluses tuvastud asjaolude põhjal, et laps võib Soome tagastamise korral sattuda talumatusse olukorda isa vägivaldsuse tõttu. Kuna laps on avaldanud kindlat vastuseisu tagastamisele, siis on tõenäoline, et lapse Soome tagastamise korral tekivad lapsel psüühilised kannatused, samuti ei ole välistatud füüsilised kannatused. Kohus peab eelkõige keskenduma lapse huvide väljaselgitamisele ning tegema lapse tagastamise või tagastamata jätmise otsuse lapse parimatest huvidest lähtudes.
12.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata, kuid muuta ja täiendada tuleb maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
2-21-1578
12.Esmalt lahendab ringkonnakohus läbi lapse isa taotlused võtta vastu määruskaebusele lisatud tõend ning vaadata asi läbi istungil.
12.1.TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Kohus võtab TsMS § 238 lg 1 kohaselt vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. TsMS § 236 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada.
12.2.Lapse isa esitas tõendina väljavõtte karistusregistrist, et tõendada kehtivate karistuste puudumist ning lükata sellega ümber väited tema vägivaldsuse kohta. Menetluses esiletoodud asjaolusid arvestades on isa esitatud tõend asjakohane ning tuleb asja juurde võtta (TsMS § 238 lg 1).
12.3.Lapse isa taotles määruskaebuse läbivaatamist kohtuistungil. TsMS § 667 lg 3 esimese lause kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Kolleegium ei pea vajalikuks praegusel juhul kohtuistungit korraldada ning leiab, et asi on võimalik lahendada kirjalikus menetluses. Esimese astme kohtu menetluses on kõik menetlusosalised või nende esindajad suuliselt ära kuulatud ning on kogutud asja õigeks lahendamiseks piisavalt tõendeid. Seetõttu jätab ringkonnakohus avaldaja taotluse istungi korraldamiseks rahuldamata.
13.Ringkonnakohus muudab maakohtu määruse põhjendusi osas, milles maakohus leidis, et lapse äraviimine ei olnud õigusvastane, kuna lapse Soomest äraviimise ajal viibis lapse isa eeluurimisvangistuses ning seega ei teostanud lapse hooldusõigust.
13.1.Lapseröövi konventsiooni art 3 kohaselt on lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane, kui: a) sellega rikutakse ühis- või ainuhooldusõigust, mis oli antud isikule, asutusele või muule organile selle riigi õiguse alusel, kus oli lapse harilik viibimiskoht enne äraviimist või kinnihoidmist, ning b) äraviimise või kinnihoidmise ajal teostati ühis- või ainuhooldusõigust või seda oleks tehtud, kui last ei oleks ära viidud ega kinni hoitud.
13.2.Praeguses asjas on maakohus tuvastanud, et lapse vanematel oli Soome õiguse alusel sõlmitud lapse hoolduse ja kohtumisõiguse leping, mille kohaselt laps elab isa juures Soomes ning mõlemal vanemal on lapse hooldusõigus. Lapse ema on oma seisukohas selgitanud, et tal ei õnnestunud lapse isaga kontakti saada, et leppida kokku lapse hooldamine isa eeluurimisvangistuse ajal (tl 37 pöördel). Kuna lapse emal ei õnnestunud lapse isaga enne lapse Soomest äraviimist kontakti saada, puudus emal nõusolek lapse Eestisse toomiseks ja jätmiseks. Selle asjaolule on isa viidanud maakohtu menetluses ning ka määruskaebuses (tl 120 pöördel). Eelnevaid asjaolusid arvestades oli lapse äraviimine õigusvastane.
14.Maakohtu määruse põhjendusi tuleb muuta ka lapseröövi konventsiooni artikli 13 kohaldamise osas, mis sätestab lapse tagastamata jätmise alused.
14.1.Maakohtu hinnangul tuleb praegusel juhul lapse tagastamata jätmise alusena kohaldada nii art 13 lg 1 lit b-d, art 13 lg-t 2, kui ka art 13 lg-t 3. Viidatud sätte lg 1 lit b kohaselt võib kohus otsustada lapse tagastamata jätmise, kui valitseb tõsine oht, et lapse tagastamine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil panna lapse talumatusse olukorda. Sama sätte lg 2 kohaselt võib kohus keelduda lapse tagastamist nõudmast, kui laps on juba sellises vanuses või sellise küpsusastmega, kus on õige tema arvamusega arvestada,
2-21-1578 ning ta ei soovi tagasi minna ning lg 3 kohaselt peab kohus ülalnimetatud asjaolude kaalumisel arvestama lapse sotsiaalset tausta käsitlevat teavet, mille on andnud lapse hariliku viibimiskoha keskasutus või muu pädev asutus.
14.2.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et lapse tagastamata jätmise aluseks on lapse isa vägivaldsus (konventsiooni art 13 lg 1 lit b). Riigikohus on selgitanud, et selle sätte alusel võib lapse jätta tagastamata vaid erandlikel juhtudel, kui lapse tagastamata jätmine kahjustaks äärmiselt tõsiselt lapse heaolu (vt V. Kõve, I. Järvekülg jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2018, § 550 lg 1 p 61 kommentaarid, lk 528, p.3.9.2.4.3. alapunkt b). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguses asjas äärmuslikku ohtu lapse heaolule tuvastatud, seetõttu ei saa see säte olla praegusel juhul lapse tagastamise aluseks.
14.3.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laps tuli jätta tagastamata eelkõige tema enda soove ja parimaid huve silmas pidades. Kuna laps, kes on 14-aastane, on nii kohtule kui ka kõigile teistele menetlusosalistele andnud korduvalt selgelt ja ühemõtteliselt teada, et ei soovi isa juurde tagasi minna (ärakuulamise protokoll, tl 72; linnaosa valitsuse seisukoht, tl 44 ja 130; lapse esindaja seisukoht, tl 78 pöördel), siis on lapse tagastamata jätmine juba üksnes tema enda arvamust arvestades põhjendatud. Laps on oma seisukohta korduvalt ka põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub, et 14-aastane laps on juba sellise küpsusastmega, kus tema arvamust tuleb arvestada, et tagada tema huvide parim kaitse. TsMS § 5521 lg 1 kohaselt kuulab kohus ära vähemalt 10-aastase lapse isiklikult, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega peetakse juba 10-aastase lapse arvamust oluliseks lapse huvidest lähtuva otsustuse tegemiseks. Praeguses menetluses on laps juba 14-aastane, seega tuleb maakohtuga nõustuda, et laps on piisavalt küps, et tema arvamust teda puudutavas menetluses arvesse võtta. Riigikohus on oma 27. veebruari 2019. a määruses tsiviilasjas nr 2-18-10797, p-s 14 selgitanud, et konventsiooni preambuli kohaselt on konventsioonile allakirjutanud riigid kindlalt veendumusel, et laste hoolduse asjades on lapse huvid ülima tähtsusega. Konventsioon on vastu võetud selleks, et kaitsta rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ja kehtestada menetlus, tagamaks lapse viivitamatu tagasitoomine tema harilikku viibimiskoha riiki, samuti selleks, et tagada lapsega suhtlemise õiguse kaitse. Ka Riigikohus on rõhutanud, et lapse tagastamise kohta tehtav lõplik otsustus peab tagama lapse parimate huvide kaitse (vt 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjasnr 3-2-1-179-16, p 13), kuigi ainuüksi preambulis sätestatu ei ole aluseks lapse tagastamisest keeldumisele (vt 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjasnr 3-2-1-123-06, p 17).
15.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohus õigesti jätnud lapse lapseröövi konventsiooni art 13 alusel Soome tagastamata, tagades sellega lapse parimate huvide kaitse. Õige alus lapse tagastamata jätmiseks on praegusel juhul eelkõige art 13 lg 2, mis näeb ette lapse enda soovi arvestamise. Kuna viidatud alus on piisav lapse tagastamata jätmiseks, ei analüüsi ringkonnakohus põhjalikumalt menetlusosaliste väiteid lapse isa vägivaldsuse kohta ning isa vastuväiteid selles küsimuses.
Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
Isa leidis määruskaebuses, et lapse äraviimine oli õigusvastane, kuna selleks puudus lapse isa nõusolek. Ringkonnakohus on sellele väitele eespool maakohtu määruse põhjenduste analüüsis juba vastanud (vt p 13). Samuti käsitles ringkonnakohus eespool isa vägivaldsuse küsimust, leides, et see ei ole menetluses piisavalt tuvastamist leidnud, et jätta laps isa vägivaldususe põhjendusel Soome tagastamata. Muus osas ei ole määruskaebuse väited ringkonnakohtu hinnangul asjakohased, kuna neist ei sõltu asja lahendamise tulemus.
2-21-1578 Menetluskulud
17.Avaldajale (isa) ning lapsele riigi õigusabi korras määratud esindajate menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 kohaselt riigi kanda. Ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.