30.04.2015 esitas hageja maakohtule hagi kostjalt võlgnevuse 5315 eurot väljamõistmiseks, alternatiivselt tuvastamiseks, et kostjal puudub hageja vastu nõue summas 6365 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt suri 18.01.2012 OA, kelle pärandvarasse kuulus 1⁄2 mõttelist osa kinnistust asukohaga XXXXXXXXXX XXX XX XXXX XXXX Harku vallas Harjumaal ja 1⁄2 mõttelist osa korteriomandist asukohaga XXXXXXX XXX X-XXX Tallinnas. Vastavalt 24.10.2012 Tallinna notari Merle Saar-Johansoni välja antud
pärimistunnistusele nr 3150 olid hageja, kostja, NT ja MP OA pärijateks järgmistes osades: kostja 3/8 suuruses mõttelises osas, NT 3/8 suuruses mõttelises osas, MP 1/8 suuruses mõttelises osas ja hageja 1/8 suuruses mõttelises osas. Kuna kõik kaaspärijad olid lihased õed ja vend, siis pärimistunnistuse väljastamisel olid kõik nõus sellega, et pärandiosad ei olnud arvestatud õigesti. Tol hetkel ei soovinud pärijad uue pärimismenetluse alustamist, kuna leppisid suuliselt kokku, et kostja saab pärandvara eest hüvitise.
3.Pärijad leppisid kokku selliselt, et MP ja NT loobuvad oma pärimisosadest hageja kasuks, aga kostja soovis saada kogu pärandist loobumise eest hüvitist 10 000 eurot. Seega 06.12.2012 leppisid hageja ja kostja suuliselt kokku, et hageja tasub kostjale mõlema pärandiobjekti eest hüvitist kokku 10 000 eurot ning pärast selle saamist kostja ei nõua endale muud osa pärandist ega pretendeeri kinnistule Harjumaal. Kokkuleppe täitmiseks kandis hageja 06.12.2012 oma pangakontolt kostja pangakontole üle hüvitise 10 000 eurot. Peale hüvitise saamist mõtles aga kostja ümber ja hakkas nõudma, et hageja võõrandaks kinnistu ja tasuks kostjale lisahüvitist.
4.Kuna kostja rikkus suulist kokkulepet, pöördus hageja Tallinna notari Merle SaarJohansoni poole avaldusega uue pärimismenetluse alustamiseks ja pärimistunnistuse nr 3150 kehtetuks tunnistamiseks. 26.02.2015 tegi notar otsuse, millega tunnistas kehtetuks eelnevalt tõestatud pärimistunnistuse nr 3150. Samuti väljastas 27.02.2015 notar hagejale pärimistunnistuse nr 507, vastavalt millele hageja, kostja, NT ja MP on OA pärijateks igaüks 1⁄4 mõttelises osas.
5.Kuna hageja ei nõustunud täiendava hüvitise maksmisega, siis 12.07.2013 esitas kostja Harju Maakohtule hagi hageja, NT ja MP vastu kaasomandi lõpetamiseks kinnistu osas. Harju Maakohtu 10.06.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-33274 kaasomand lõpetati ja mh mõisteti hagejalt kostjale välja hüvitis omandi kaotamise eest kokku 9187.50 eurot. 05.12.2014 tasus hageja kostjale lisaks eelnevalt makstud 10 000 eurole hüvitist 1050 eurot.
6.30.11.2012 müüsid pärijad pärandvarasse kuulunud korteriomandi hinnaga 39 400 eurot. Hageja tasus maakleri vahendustasu 1920 eurot. Arvestades, et 27.02.2015 väljastatud pärimistunnistuse alusel kuulub igale pärijale 1⁄4 mõtteline osa pärandist, pidi hageja maksma kostjale korteriomandi müügiga seoses hüvitist 4685 eurot (39 400 eurot - 1920 eurot = 37 480 eurot : 2 : 4).
7.Kuna kostja vaidlustab, et 06.12.2012 sai ta hagejalt hüvitise nii korteriomandi kui kinnistu eest, on hageja kostjale enamtasunud hüvitise 5315 eurot (10 000 eurot - 4685 eurot).
8.Harju Maakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-13-33274 alusel tasus hageja 05.12.2014 kostjale hüvitist 1050 eurot, seega on eelnimetatud kohtuotsuse alusel hagejal kostja ees võlg 8128.50 eurot. Arvestades, et kostjal on kohustus tagastada hagejale 06.12.2012 hageja poolt enamtasutud hüvitis 5315 eurot, siis võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 alusel hageja palus tasaarvestada poolte vastastikused kohustused summas 5315 eurot. Alternatiivselt palus hageja, et kohus tuvastaks, et kostjal puudub nõue hageja vastu summas 6365 eurot.
9.17.07.2015 esitas hageja taotluse praeguse asja liitmiseks tsiviilasjaga 2-15-3753, milles menetletakse sama hageja hai sama kostja vastu sundtäitmise lubamatuks
tunnistamiseks täiteasjas nr 008/2014/3211. Nimetatud täiteasjas on täitmisel jõustunud 10.06.2014 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-13-33274, mille alusel tuleb GŠ maksta VA-le õiglane hüvitis omandi kaotamise eest 9187.50 eurot. Esimese astme kohtu määrus
10.Harju Maakohus jättis 08.09.2015 määrusega hagi läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Kohus, olles tutvunud tsiviilasja nr 2-15-3753 asjaoludega, leidis, et hageja taotlus tsiviilasjade liitmiseks tuleb rahuldamata jätta, kuna esineb alus käesoleva asja läbi vaatamata jätmiseks. Praeguses asjas esitatud nõue tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lõike 1 punkti 4 alusel jätta läbi vaatamata, kuna täpselt samad asjaolud on lahendamisel tsiviilasjas nr 2-15-3753, mille raames on hagejal võimalik on õigusi teostada.
12.Praeguses asjas palub hageja kostjalt välja mõista 5315 eurot ning see vastastikuste kohustuste osas tasaarvestada, alternatiivselt tuvastada, et kostjal puudub nõue hageja vastu 6365 euro ulatuses. Samas oli hageja juba varasemalt esitanud hagi tsiviilasjas nr 2-15-3753, milles nõuab sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täiteasjas nr 008/2014/3211.
13.Harju Maakohtu 11.05.2015 määrusega jäeti hageja hagi tsiviilasjas nr 2-15-3753 läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10.07.2015 määrusega maakohtu määruse ning saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Mh asus ringkonnakohus seisukohale, et uuele pärimistunnistusele tuginedes oleks hagejal õigus nõuda nt hagi esitamise teel kostjale makstava hüvitise suuruse tuvastamist või esitada nõue tuvastamaks, et tal ei ole kohustust tasuda hüvitist rohkem, kui seda tuleks maksta 27.02.2015 pärimistunnistuse alusel. Ringkonnakohtu hinnangul võib võlgnik vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lõikele 1 tugineda sellele asjaolule ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis.
14.Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 10.07.2015 määruses avaldatud seisukohast on hagejal võimalik praeguses asjas esitatud nõudeid ja asjaolusid maksma panna tsiviilasja nr 2-15-3753 menetluses. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
15.23.09.2015 esitatud määruskaebuses palub hageja maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmiseks ning tsiviilasjade nr 2-15-6603 ja 2-153753 liitmiseks. Praeguses asjas esitatud nõude võimalikkust on analüüsinud Tallinna Ringkonnakohus 10.07.2015 määruses tsiviilasjas nr 2-15-3753. Maakohus on andnud ringkonnakohtu määrusele vale hinnangu. Esineb alus tsiviilasjade liitmiseks – on ilmne ebaõiglus jätta ühes asjas hagi läbi vaatamata ja teises asjas nõuda uuesti sama hagi uuesti esitamist ja riigilõivu tasumist. Antud juhul on Harju Maakohus viinud oma juhistega hageja eksitusse, mis tingiski praeguse hagi esitamise. On ilmne, et tsiviilasja nr 2-13-33274 lahendamisel on kohus lähtunud valedest pärandiosadest. Hagis toodud asjaolusid on võimalik kontrollida sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes ja praeguses nõudes, liites tsiviilasjad ühte menetlusse.
16.Vastustaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
17.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 08.09.2015 määrus tuleb TsMS § 667 lõike 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning tsiviilasi tuleb saata menetlemiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada.
19.Maakohus on hagi läbi vaatamata jätmise tuginenud sellele, et tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 10.07.2015 määruses nr 2-15-3753 avaldatud seisukohast on hagejal võimalik käesolevas asjas esitatud nõudeid ja asjaolusid maksma panna tsiviilasja nr 2-15-3753 menetluses. Kolleegiumi hinnangul ei ole selline seisukoht õige.
20.Tallinna Ringkonnakohus on viidatud 10.07.2015 määruses asunud tõepoolest seisukohale, et uuele pärimistunnistusele tuginedes oleks hagejal õigus nõuda nt hagi esitamise teel kostjale makstava hüvitise suuruse tuvastamist või esitada nõue tuvastamaks, et tal ei ole kohustust tasuda hüvitist rohkem, kui seda tuleks maksta 27.02.2015 pärimistunnistuse alusel, ning et vastavalt TMS § 221 lõikele 1 võib võlgnik sellele asjaolule tugineda ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis. Maakohus on aga jätnud tähelepanuta ringkonnakohtu edasised märkused, mille kohaselt neile asjaoludele, mis olid hagejale teada juba enne 10.06.2014 otsust tsiviilasjas nr 2-13-33274, ei ole hagejal sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis õiguslikult võimalik tugineda. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et asjas nr 215-3753 võiks rääkida sundtäitmise osalisest lubamatusest, eelduslikult summas 3062.50 eurot. Edasi on ringkonnakohus märkinud, et kuna tsiviilasjas nr 2-13-33274 lahendati vaidlust, mille esemeks oli hüvitisenõue pärandiks olnud kinnistu mõttelise osa eest, ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vaidluses võimalik esitada väidet varasema kokkuleppe ja raha tasumise kohta. Kui hageja väitel tasus ta kostjale korteriomandi müügist saadud rahast 10 000 eurot arvestusega, et tegemist on kogu pärandvara hõlmava hüvitisega, kuid kostja sellist kokkulepet eitab, on hagejal õigus nõuda tasutud raha osaliselt tagasi, tuginedes alusetu rikastumise sätetele (lähtuvalt korteriomandi väärtusest ja kehtivast pärimistunnistusest).
21.Eelnevast nähtuvalt on ringkonnakohus andnud 10.07.2015 lahendis tsiviilasjas nr 215-3753 selge juhise, mille kohaselt tuleks hagejal oma väite kogu pärandava hõlmava hüvitise 10 000 eurot tasumise kokkuleppe kohta maksma panekuks esitada alusetu rikastumise sätetele tuginedes uus hagi, mida hageja ongi käesolevas tsiviilasjas teinud. Seega on vastuolus ringkonnakohtu antud juhistega maakohtu poolt käesoleva asja läbi vaatamata jätmine põhjendusel, et hagejal on võimalik esitatud nõuded ja asjaolud panna maksma tsiviilasja nr 2-15-3753 menetluses. Ringkonnakohus on eelnevalt 10.07.2015 lahendis leidnud, et hagejal ei ole võimalik neid asjaolusid selle asja menetluses esitada.
22.Samuti ei ole maakohus vaidlustatud määruses tuvastanud TsMS § 423 lõige 1 punkt 4 rakendamiseks vajalike eelduste esimest. Viidatud säte annab aluse hagi läbi vaatamata jätmiseks juhul, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Maakohus jättis hageja alusetu rikastumise alusel esitatud rahalise nõude läbi vaatamata põhjusel, et kohtu menetluses on hageja nõue sama kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Seega ilmselt ei ole tegemist samade esemetega, mistõttu viidatud seadustiku säte kohaldamisele kuuluda ei saa.
23.Eeltoodust tulenevalt saadab ringkonnakohus asja tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.