2-14-62089/58 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Apellatsiooniastme menetluskulud jätta IZ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 07.12.2014 esitas OB (hageja) Harju Maakohtule hagi IZ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust tuleneva põhinõude 330 000 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. 28.01.2015 määrusega jättis maakohus rahuldamata hageja menetlusabi taotluse ja kohustas hagejat tasuma hagiavalduselt riigilõivu summas 2700 eurot. Tulenevalt asjaolust, et kogu nõude summalt riigilõivu tasumine ei olnud hagejale jõukohane, vähendas hageja oma nõude 25 000 euroni. Kohtule 20.02.2015 esitatud hagiavalduse terviktekstis palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja 25 000 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue 07.03.2011 kirjalikult vormistatud laenulepingust, mille punkti 2.1. kohaselt kohustus hageja andma kostjale laenu ja kostja kohustus tagasi maksma laenu summas 330 000 eurot. Lepingu punkti 2.2. järgi toimus laenu väljastamine kahe tööpäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Laenulepingu punkti 3.2. kohaselt kohustus kostja maksma hagejale laenu tagasi 9 kuu jooksul peale lepingu allakirjutamist, kuid mitte hiljem kui 07.12.2011. Lepingu punkti 4.1. kohaselt kohustus laenusaaja tasuma laenuandjale intressi arvestusega 1% kuus, vastavalt lisas toodud graafikule. Lepingu punkt

1.4.nimetatud hüpoteegid ning mille tasumisel annavad Swedbank AS ja OB või isikud, kellele nimetatud isikud on oma nõuded loovutanud, nõusoleku hüpoteekide kustutamiseks. Lepingu punktis 2.5. sisaldub kostja ja ostjate kokkulepe, mille kohaselt kohustuvad pooled igakülgselt kaasa aitama, et pooled ja hüpoteegipidajad sõlmiksid 30.01.2012 lepingu, mille kohaselt tasub ostja hüpoteegipidajate nõuded ning hüpoteegipidajad annavad nõusoleku hüpoteekide kustutamiseks. Juhul, kui nimetatud lepingut 30.01.2012 ei sõlmita, kohustuvad pooled igakülgselt kaasa aitama, et leping sõlmitakse esimesel võimalusel pärast 30.01.2012. Pärast nimetatud lepingu sõlmimist pöördus kostja esindaja VP telefoni teel hageja poole ettepanekuga lepingu punktis 2.5. nimetatud kokkuleppe sõlmimiseks. Nimetatud kokkulepet ei sõlmitud ja kostja kohustused hageja ees on täitmata. Kuivõrd kostja ei täitnud laenusumma tagasimaksmise kohustust, esitas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse oma põhinõude sundtäitmiseks. Samas ei täida kostja ka intressi ega viivise maksmise kohustust. Selles osas ei saa hageja oma nõuet sundtäita, sest see nõue ületab hüpoteegisummat 330 000 eurot. Kuivõrd kostja ei reageerinud lepingu täitmise ettepanekule, siis oli hageja sunnitud laenuintressi väljamõistmiseks pöörduma kohtusse. Harju Maakohtu 17.05.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-11339 jäeti rahuldamata kostja hagi hageja vastu laenulepingu tühistuse tuvastamiseks või alternatiivselt kohustuse puudumise tuvastamiseks ja rahuldati hageja vastuhagi ning kostjalt mõisteti välja lepingust tulenev intress 59 400 eurot. Kohtuotsus on jõustunud. Harju Maakohtu 25.04.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-13890 jäeti rahuldamata hüpoteegiga koormatud kinnisasja praeguste omanike hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes. Kohtuotsus on jõustunud, kuid täitmata. Kuivõrd kinnisasja müügist saadud rahast ei pruugi piisata laenulepingu põhinõude rahuldamiseks ja põhinõue aegub 08.12.2014, esitas hageja käesoleva hagi. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et tal on olemas rahalised vahendid hageja võimaliku nõude täitmiseks ja kostja on pakkunud hagejale võimaliku kohustuse täitmist tingimusel, et hageja annab nõusoleku kustutada tema kasuks kolmandatele isikutele VR-le ja TO-le kuuluvatele kinnistutele (reg.nr XXXXXXXX ja XXXXXXXX) seatud ühishüpoteek summas 330 000 eurot. Kostja ja kolmandate isikute (VR ja TO) vahelise kokkuleppe kohaselt on hagejale tasumiseks deponeeritud 330 000 eurot (s.o summa, mida hageja hagiavalduse kohaselt loodab saada hüpoteegi arvelt), millises summas võlgnevuse tasumine on garanteeritud kostja palvel VR ja TO poolt kinnistute müügilepingu sõlmimisel hoiustatud summa (1 077 766 eurot) arvelt. Samuti on kostja ning VR ja TO korduvalt pakkunud hagejale viidatud summa ülekandmist tema pangaarvele tingimusel, et viimane esitab avalduse eelviidatud kinnistutele tema kasuks seatud hüpoteegi kustutamiseks. Seega on kostja avaldanud soovi rahuldada hageja nõue, kuid üksnes selliselt, et kinnistusraamatust oleks võimalik kustutada eelmainitud hüpoteek. Hageja ei ole nimetatud viisil kohustuse täitmisega nõustunud ja on keeldunud hüpoteekide kustutamiseks nõusolekut andmast. Kokkuleppe sõlmimisest keeldumisele ei ole kostja hinnangul võimalik leida mõistlikku põhjendust. Kui isik saab oma nõudele rahuldust ja tal puuduvad seejärel vastaspoole suhtes mistahes pretensioonid ja/või nõuded, on põhjendatud eeldada, et ta nõustub loobuma nõuet taganud tagatistest. Kostja leidis, et hageja tegevus on lisaks vastuolus hea usu põhimõttega.

Kostja oli seisukohal, et kostjaga sõlmitud laenuleping on kehtetu, sest on sõlmitud ähvarduse mõjul. Ähvardus on olnud niivõrd tõsine ja reaalne, et kostjal ei jäänud muud valikut, kui nõustuda lepingute allkirjastamisega. Samuti kinnitas kostja jätkuvalt, et ei ole laenulepingu alusel hagejalt mingeid rahasummasid saanud. Kostja oli seisukohal, et laenuraha üleandmise aktid ei tõenda, et raha on kostjale üle antud. Kostja on esitanud kohtule ekspertiisiakti, mis tehti Harju Maakohtus menetletud tsiviilasjas nr 2-12-13890 TO ja VR hagis hageja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades 048/012/855 ja 048/2012/856, milles samuti vaieldi sama laenulepingu kehtetuse ja rahatuse üle. Antud asjas leidis ekspert, et kõik kolm hageja nõude aluseks olevat sularaha üleandmise akti, mis kannavad kuupäevi 08.03.2010, 15.12.2010 ja 01.04.2011, on allkirjastatud üheaegselt. Kostja leidis, et kuivõrd aktidel on erinevad kuupäevad, siis vähemalt kaks neist on võltsitud, suure tõenäosusega aga kõik kolm. Laenuleping on rahatu. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et ta on hagiavalduses viidatud notariaalsetes lepingutes laenukohustuse olemasolu kinnitanud. Lepingutes on üksnes viidatud hageja võimalikule nõudele, koos viitega selle nõude vaidlustamisele. Samuti märkis kostja, et hageja ei ole tõendanud, millise sisuga kokkulepet kostja esindaja VP temaga telefoni ja elektronkirja teel suheldes sõlmida soovis, mistõttu ei ole viidatud elektronkiri kohaseks tõendiks kinnitamaks hageja nõude olemasolu. Maakohtu otsus 25.08.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 25 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja tasutud riigilõivu katteks 900 eurot. Hageja nõuab kostjalt 07.03.2011 laenulepingu alusel antud laenu põhisummast, mis moodustab 330 000 eurot, 25 000 euro tagastamist. Esmalt vaidlevad pooled selle üle, kas 07.03.2011 sõlmitud laenuleping on kehtiv. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 alusel kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 396 lg 2 järgi isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kuna kohtuistungil loobus kostja vastuväitest, et vaidlusalune laenuleping on sõlmitud ähvarduse mõjul, ei andnud kohus nimetatud vastuväitele hinnangut. Tuvastatud on, et tsiviilasjas nr 2-12-11339 menetles kohus kostja hagi hageja vastu sama pooltevahelise 07.03.2011 laenulepingu tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt kohustuste puudumise tuvastamiseks. Tsiviilasjas nr 2-12-11339 nõudis hageja kostjalt laenulepingust tuleneva intressi väljamõistmist. Harju Maakohtu 17.05.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-11339 jäeti kostja poolt esitatud hagi lepingu tühisuse tuvastamiseks ja alternatiivne nõue laenulepingust tuleneva kohustuse puudumise tuvastamiseks rahuldamata. Kohus rahuldas hageja poolt esitatud vastuhagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja intressi summas 59 400 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2013 otsusega jäeti Harju Maakohtu 17.05.2013 otsus muutmata ning Tallinna Ringkonnakohtu ja Harju Maakohtu otsused jõustusid 26.03.2014, kui Riigikohus ei võtnud kostja poolt esitatud kassatsioonkaebust menetlusse. Seega on jõustunud kohtulahenditega tsiviilasjas nr 2-12-11339 tuvastatud, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on kehtiv ja kostjal on laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kohustus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 1 alusel on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti.

Kuna tsiviilasjas nr 2-12-11339 on jõustunud lahendiga tuvastatud, et poolte vahel 07.03.2011 sõlmitud laenuleping on kehtiv, siis nõustus kohus hageja väitega selle kohta, et kostja ei saa käesolevas tsiviilasjas tugineda enam väitele, et laenuleping ei ole kehtiv või et tal puuduvad laenulepingust tulenevad kohustused hageja ees. Kohtul ei ole alust hinnata poolte väiteid ja vastuväiteid laenulepingu rahatuse kohta. Nimetatut on kohus hinnanud tsiviilasjas nr 2-1211339 tehtud otsuses, millega jättis IZ hagi OB vastu laenulepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamiseks rahuldamata, sest kohtu hinnangul olid IZ väited laenulepingu rahatuse kohta paljasõnalised ja vastuolus esitatud tõenditega. Seega on kostja vastuväited laenulepingu rahatuse kohta ümber lükatud tsiviilasjas nr 2-12-11339 jõustunud otsusega. Tuvastatud on, et poolte allkirjastatud 07.03.2011 laenulepingu punkti 2.1. kohaselt kohustus hageja andma kostjale laenu ja kostja kohustus tagasi maksma laenu summas 330 000 eurot. Hageja on selgitanud, et kirjalikult vormistatud laenulepingu alusel oli hageja eelnevalt väljastanud kostjale laenu, mida tõendavad laenusumma üleandmise aktid 08.märtsist 2010 summas 100 000 eurot ja 15.detsembrist 2010 summas 100 000 eurot. Laenulepingu kirjaliku vormistamise järgselt väljastas hageja kostjale täiendavalt laenu summas 130 000 eurot, mille üleandmist tõendab laenusumma üleandmise akt 01 .aprillist 2011. Kostja on seisukohal, et laenuraha üleandmise aktid ei tõenda, et raha on kostjale üle antud. Kostja leidis, et kuivõrd aktidel on erinevad kuupäevad, siis vähemalt kaks neist on võltsitud, suure tõenäosusega aga kõik kolm. Kohus nõustus hagejaga, et asjaolu, et ekspert leidis, et kõik aktid võivad olla allkirjastatud samal kuupäeval, ei tähenda seda, et aktid on võltsitud. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas aktid on alla kirjutatud aktidel märgitud kuupäevadel või mitte, mistõttu puudub vajadus hinnata, mis kuupäeval on aktid allkirjastatud. Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et raha üleandmise aktidele on alla kirjutanud kostja, siis oli kohus seisukohal, et raha üleandmise aktidel on kostja oma allkirjaga kinnitanud hagejalt raha saamist. Seega ekspertiisiaktis toodud eksperdi järeldusest, et raha üleandmise aktid võivad olla allkirjastatud ühel ja samal päeval ei saa teha järeldust selle kohta, et raha üleandmise aktides ei kinnitanud kostja, et ta ei ole hagejalt aktides märgitud päevadel raha saanud. Samale seisukohale on asunud kohus ka 25.04.2014 otsuses tsiviilasjas nr 2-12-13890. Vastavalt 15.07.2011 sõlmitud "Ühishüpoteegi seadmise lepingule ja asjaõiguslepingule" seadis kostja 07.03.2011 sõlmitud lepingust tulenevate nõuete tagamiseks hageja kasuks ühishüpoteegi Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr XXXXXXXX XXXXXX XXX X ja registriosa nr XXXXXXXX XXXXXX XXX XX all registreeritud kinnistutele kokku summas 330 000 eurot. Kostja laenukohustusele on viidatud ka 06.12.2011 sõlmitud lepingus "Kinnistute müügileping, hüpoteegiga koormamise leping, asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused", millega kostja võõrandas laenu tagatiseks olevad kinnistud VR-le ja TO-le. Nimetatud lepingu punkti 2.4. kohaselt tasub ostja ostuhinnast maksimaalselt 1 077 766 eurot Swedbank AS ja hageja kõikide selliste nõuete rahuldamiseks, mille tagamiseks on seatud lepingu punktides 1.2. ja

hagejalt nõuet tagava ühishüpoteegi kustutamist, millest hageja on keeldunud. Kostja leiab, et hageja on vastuvõtuviivituses. Tuvastatud on, et kostjal on vaidlusalusest laenulepingust tulenevalt kohustus tasuda lisaks põhivõlgnevusele ka intressi ja viivist. Jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-12-11339 mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja intressi summas 59 400 eurot. Hageja on esitanud kostja vastu hagi 07.03.2011 sõlmitud laenulepingust tuleneva viivise summas 250 000 eurot väljamõistmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2015 otsusega jäeti muutmata Harju Maakohtu otsus, millega hageja poolt esitatud hagi rahuldati. Otsus ei ole küll jõustunud, kuid nimetatust ei saa teha järeldust kostjal vastava kohustuse puudumise kohta, sest laenulepingus on pooled kokku leppinud nii intressi kui ka viivise tasumise kohustuses. Seega on hageja nõue kostja vastu oluliselt suurem kui põhinõue 330 000 eurot, millises summas on seatud ühishüpoteek. Kostja ei ole laenulepingust tulenevat võlgnevust tasunud. Seega ei ole kostja rahuldanud hageja laenulepingust tulenevat nõuet, vaid pakub põhivõlgnevuse tasumist tingimusel, et hageja loobuks nõuet tagavast hüpoteegist. Kohus oli seisukohal, et nimetatud käitumine ei vasta VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõttele. Seega leidis kohus, et kostja ei ole tegelikkuses pakkunud hagejale kohast täitmist, mistõttu ei ole hageja sattunud ka VÕS § 119 lg 1 mõttes vastuvõtuviivitusse. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et hageja nõue on tõendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse katteks 25 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tugines maakohus TsMS § 174 lg-le 1, mille kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Samuti viitas kohus TsMS § 174 lg-le 2, mille järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus leidis, et hagi rahuldamise tõttu tuleb vastavalt hageja taotletule mõista kostjalt hageja kasuks välja tsiviilasjas tasutud riigilõiv summas 900 eurot. Apellatsioonkaebus 25.09.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 25.08.2015 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et maakohus on hagi rahuldades rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1). Kohtu järeldused ei tugine seadusele, kohus ei ole otsust olulises osas põhjendanud ja on jätnud käsitlemata kostja poolt esile toodud asjaolud. Samuti on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi, mis on viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kostja ei ole oma kohustust põhivõlgnevuse osas hageja ees täitnud. Vaidlust ei ole asjaolu osas, et VR-le ja TO-le kuuluvatele kinnistutele (registrinumbrid XXXXXXXX ja XXXXXXXX) on seatud kostja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks ühishüpoteek summas 330 000 eurot. Kostja ja kolmandate

isikute (VR ja TO) vahelise kokkuleppe kohaselt on hagejale tasumiseks deponeeritud 330 000 eurot (s.o. summa, mida hageja hagiavalduse kohaselt loodab saada hüpoteegi arvelt), millises summas võlgnevuse tasumine on garanteeritud kostja palvel VR ja TO poolt kinnistute müügilepingu sõlmimisel hoiustatud summa (1 077 766 eurot) arvelt. Samuti on kostja ning VR ja TO korduvalt pakkunud hagejale viidatud summa ülekandmist tema pangaarvele tingimusel, et viimane esitab avalduse eelviidatud kinnistutele tema kasuks seatud hüpoteegi kustutamiseks. Seega on kostja avaldanud soovi rahuldada hageja nõue, kuid üksnes selliselt, et kinnistusraamatust oleks võimalik kustutada eelmainitud hüpoteek. Hageja ei ole nimetatud viisil kohustuse täitmisega nõustunud ja on keeldunud hüpoteekide kustutamiseks nõusolekut andmast. Kostja hinnangul ei ole kokkuleppe sõlmimisest keeldumisele võimalik leida mõistlikku põhjendust. Hageja tegevus on lisaks vastuolus hea usu põhimõttega. Kui isik saab oma nõudele rahuldust ja tal puuduvad seejärel vastaspoole suhtes mistahes pretensioonid ja/või nõuded, on põhjendatud eeldada, et ta nõustub loobuma nõuet taganud tagatistest. Hageja aga vastavat kokkulepet sõlmida ei soovi, andmata selles osas ka täpsemaid selgitusi. Hageja on esitanud nõude, kuid on põhimõtteliselt keeldunud pakkumisest selle nõude rahuldamiseks, mis mõistliku isiku seisukohalt ei ole arusaadav. Lisaks eeltoodule on kostja edastanud kohtule 18.05.2015 tõendid selle kohta, et eelnimetatud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikud on koos kostjaga teinud hagejale notariaalse avalduse deponeeritud 330 000 euro ülekandmiseks viidatud summa tagatiseks seatud hüpoteegi kustutamise vastu. VÕS § 111 lg 1 kohaselt võib lepingupoolte vastastikuste kohustuste korral üks lepingu osapool oma kohustuste täitmisest keelduda, kuni teine lepingu osapool on oma kohustuse täitnud või on kinnitanud, et ta oma kohustuse täidab. Seega on eelnimetatud hüpoteegiga tagatud kinnistute omanikud pakkunud hagejale kostja eest kohustuse täitmist, soovides samal ajal saada vastu üksnes kinnitust sellest, et ka hageja oma kohustuse täidab (kustutab hüpoteegi). Hageja on sellest aga keeldunud. Seega ei saa hageja nõuda kostjalt rahalise kohustuse täitmist, millise täitmist on kolmandad isikud pakkunud, kuid mille vastuvõtmisest on hageja alusetult keeldunud. Kohus jättis eeltoodud kaalutlused arvestamata ja on leidnud, et hoopis hüpoteegiga koormatud kinnistu omanike ja kostja käitumine on olnud vastuolus hea usu põhimõttega, sest nad on sidunud hüpoteegiga tagatud nõude täitmise võlausaldaja seadusest tuleneva kohustusega hüpoteegi kustutamiseks. Kohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 457 lg-t 1, jättes tähelepanuta kostja väited laenulepingu rahatuse osas. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-88-07 punktis 14 sedastanud, et TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti. Järelikult toob selle sätte järgi pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Otsuse põhjendav osa iseseisvalt võetuna ei mõjuta poolte õigusi ja kohustusi. Kohus on varasemalt toimunud kohtumenetluste käsitlustes osundanud üksnes nende menetlustes tehtud kohtulahendite motiveerivates osades väljendatud seisukohtadele. Kohtu poolt osundatud tsiviilasjade nr 2-12-11339 ega nr 2-12-13890 resolutiivosades ei ole tuvastatud vaidlusaluse laenulepingu rahatust. Seega ei saa viidatud kohtuotsused olla ka aluseks kohtule jätta laenulepingu rahatuse küsimus käsitluse alt välja. Kohus on vastusena kostjale märkinud üksnes seda, et asjaolu, et raha ülendamise vastuvõtmise aktide tegelik allkirjastamine erinevatel kuupäevadel võrreldes kuupäevadega, mis on märgitud aktidel, ei ole oluline, kuivõrd kostja omakäeline allkiri kinnitab siiski raha kättesaamist kas varem või hiljem. Kohus on jätnud siinjuures tähelepanuta kostja vastuväite, mille kohaselt tõepoolest ei ole aktide allkirjastamise kuupäev oluline juhul, kui viidatud aktid on käsitletavad hageja poolt antud võlatunnistusena. Antud juhul on aga hageja esitanud hagi tulenevalt asjaolust, et osapoolte vahel oli sõlmitud laenuleping ning aktid ei olnud

võlatunnistusteks vaid kviitungiteks, mis kinnitavad laenusummade üleandmist. Kohus on aga rahuldanud hagi hoopis põhjusel, et kostja on väljastanud hagejale võlatunnistused. Millise kohustuse täitmiseks ja millistel asjaoludel on need võlatunnistused välja antud, ei pea kohus vajalikuks enam tuvastada. Kostja leiab, et kohus väljus hagi rahuldamisel haginõude piiridest, st. luges tuvastatuks asjaolud, millistele hageja hagis ei tuginenud. Kostja hinnangul on kohus ebaõigesti tuvastanud, et kostja on tema poolt sõlmitud notariaalsetes lepingutes laenukohustuse olemasolu kinnitanud. Viidatud lepingutes on üksnes viidatud hageja võimalikule nõudele, koos viitega selle nõude vaidlustamisele. Kostja ei ole lepingu sõlmimisega nõuet tunnustanud, vaid vastupidi, on väljendanud enda soovi asuda seda nõuet vaidlustama. Lepingu kohaselt on kinnistute ostjad deponeerinud rahasumma notarikontol ja pooled on kokku leppinud, et juhul, kui tuvastatakse, et hagejal kostja vastu nõuet ei ole, siis kantakse deponeeritud summa kostjale. Seega on kohtu tõlgendus kõnealustes lepingutes sisalduvate kostja avalduste osas väär. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 25.08.2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-11339 on tuvastatud, et poolte vahel 07.03.2011 sõlmitud laenuleping on kehtiv ja kostjal on laenulepingust tulenevad kohustused hageja ees. Eeltoodule on maakohus osundanud ka vaidlustatud otsuses. Samuti on maakohus vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et kuivõrd tsiviilasjas nr 2-12-11339 on jõustunud kohtulahendiga tuvastatud poolte vahel 07.03.2011 sõlmitud laenulepingu kehtivus, ei saa kostja käesolevas menetluses enam tugineda väitele, et laenuleping ei ole kehtiv või et tal puuduvad laenulepingust tulenevad kohustused hageja ees. Sellele vaatamata on kostja ka apellatsioonkaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud seisukohti, olles kaebusest nähtuvalt jätkuvalt seisukohal, et kostjal puudub laenulepingust tulenev kohustus ja et laenuleping on rahatu. Kaebuses rõhutatu, et kostja ning VR ja TO on hagejale pakkunud põhivõlgnevuse tasumist tingimusel, et hageja loobub nõuet tagavast hüpoteegist, ei võimalda kostjale laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse osas jõuda maakohtust erinevale seisukohale. Asjaolu, et hagejale on pakutud lepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse täitmist selliselt, et sellise kohustuse täitmise tingimuseks on seatud hageja poolt hüpoteegi kustutamine, ei muuda maakohtu tuvastatut, et kostja ei ole lepingust tulenevat kohustust täitnud. Samuti ei saa eelviidatud asjaolu käsitada kostja poolt hagejale kohase lepingu täitmise pakkumisena, mille õigustamatu vastuvõtmata jätmine annaks VÕS § 119 lg 1 mõttes alust pidada hagejat vastuvõtuviivitusse sattunuks. Põhjendamatud on kaebuse väited, mille kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud TsMS § 457 lg-t 1, jättes tähelepanuta kostja väited laenulepingu rahatuse osas. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-88-07 punktis 14 sedastatule viidates märgib kostja, et seega toob viidatud sätte järgi pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Sellest tulenevalt on kostja kaebuses seisukohal, et kuivõrd maakohus on osundanud üksnes varasemates kohtumenetlustes (tsiviilasjad nr 2-12-11339 ja 2-12-13890) tehtud lahendite motiveerivates osades väljendatud seisukohtadele ja nendes tehtud lahendite resolutiivosades ei ole tuvastatud laenulepingu rahatust, ei saa viidatud kohtuotsused seega olla aluseks laenulepingu

rahatuse küsimuse käsitlemata jätmiseks. Ringkonnakohus kostja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Kostja väiteid laenulepingu rahatuse kohta on Harju Maakohus hinnanud tsiviilasjas nr 2-12-11339 tehtud 17.05.2013 otsuses, millega kohus jättis rahuldamata IZ hagi OB vastu laenulepingu tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt laenulepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamiseks. Viidatud otsuse resolutsioonis on maakohus jätnud rahuldamata kostja poolt laenulepingu rahatuse vastuväitel esitatud nõude laenulepingust tuleneva kohustuse puudumise tuvastamiseks, olles otsuses tuvastanud, et kostja on laenulepingu alusel hagejalt raha saanud. Kuivõrd kostja vastuväited vaidlusaluse laenulepingu rahatuse kohta on ümber lükatud tsiviilasjas nr 2-12-11339 jõustunud kohtuotsusega, on maakohus sellest tulenevalt õigesti jätnud käesolevas asjas andmata hinnangu poolte väidetele ja vastuväidetele laenulepingu rahatuse osas. Samadel põhjendustel jätab ka ringkonnakohus kostja väidetele laenulepingu rahatuse kohta käesolevas apellatsioonimenetluses hinnangu andmata. Kostja hinnangul on maakohus hagi rahuldamisel väljunud haginõude piiridest, lugedes tuvastatuks asjaolud, millistele hageja hagis ei tuginenud. Kaebuse kohaselt on hagi esitatud tulenevalt asjaolust, et poolte poolt allkirjastatud laenusumma üleandmise aktid olid laenusummade üleandmist kinnitavateks kviitungiteks, kuid kohus on hagi rahuldanud põhjusel, et kostja on hagejale väljastanud võlatunnistused. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna asja materjalid ega kaebuses esiletoodu alust väita, et maakohus on ületanud nõude piire. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Käesoleval juhul on maakohus, lähtudes hageja esitatud asjaoludest, rahuldanud hagis esitatud võlgnevuse nõude ja hagiavalduses esitatud nõude piiride ületamist maakohtu otsusest ei nähtu. Ka ei nähtu maakohtu otsusest, et maakohus oleks poolte poolt allkirjastatud laenusumma üleandmise akte käsitanud võlatunnistustena. Maakohus on vaidlustatud otsuses, tuginedes laenusumma üleandmise aktide allkirjastamisele kostja poolt, üksnes järeldanud, et kostja on nimetatud aktidel oma allkirjaga kinnitanud hagejalt raha saamist. Laenusumma üleandmise aktid, millede kohaselt annab hageja kostjale sularahas laenusummad, ei ole võlatunnistusteks VÕS § 30 lg 1 mõttes. VÕS § 30 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on võlatunnistus kohustatud poole kirjalikult esitatud tunnistus võla olemasolust (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-101-04 p 28). Laenusumma üleandmise aktidega ei ole kostja tunnistanud võla olemasolu, vaid on oma allkirjaga kinnitanud hagejalt aktidel märgitud laenusummade saamist. Isegi kui aktid oleksid käsitatavad võlatunnistustena, ei saaks haginõude piiride ületamiseks maakohtu poolt lugeda seda, kui kohus kvalifitseeriks poolte poolt laenusumma üleandmise aktina, kviitungina või muul moel nimetatu võlatunnistusena. Hagi alusena esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, Riigikohtu lahend nr 3-2-1-116-10, p 39, lahend nr 3-2-1-153-10, p 16). Kaebuses on kostja VÕS § 111 lg-le 1 viidates seisukohal, et kuivõrd hüpoteegiga tagatud kinnistute omanikud on pakkunud hagejale kostja eest kohustuse täitmist tingimusel, et hageja täidab oma kohustuse, s.o kustutab hüpoteegi, millisest ettepanekust on hageja alusetult keeldunud, ei saa seega ka kostjalt nõuda tema kohustuse täitmist. Vastuseks kaebuse eelviidatud väitele märgib ringkonnakohus, et kaebuses viidatud VÕS § 111 lg 1 ei anna käesoleval juhul kostjale õigust keelduda oma laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustusest. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja on lepingus kokkulepitud laenusumma kostjale üle andnud. Sellega on hageja oma lepingujärgse kohustuse täitnud. Tuvastatud on ka, et kostjal on vaidlusalusest laenulepingust tulenev kohustus saadud laenu tagasimaksmiseks. Asjaolust, et hüpoteegiga tagatud kinnistute omanikud, kes ei ole laenulepingu poolteks, on hagejale pakkunud kohustuse täitmist kostja eest, ei saa kuidagi

järeldada, et seeläbi oleks kostjal õigus laenulepingu järgse kohutuse täitmisest keelduda. Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu, et kuivõrd hageja on kostjale laenu andmisega oma lepingust tuleneva kohustuse täitnud, on VÕS § 111 lg-st 1 tulenevalt lõppenud ka kostja laenusumma tagasimaksmisest keeldumise õigus. Eeltoodu alusel asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohus on õigesti lugenud hageja nõude tõendatuks ja mõistnud kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse katteks 25 000 eurot. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt TsMS-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 16.12.2015 toimunud ringkonnakohtu istungil avaldasid menetlusosalised, et neil ei ole apellatsiooniastmes menetluskulusid tekkinud. Sellest tulenevalt puudub ringkonnakohtul vajadus apellatsioonimenetluses kantud hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2015 määrusega anti kostjale menetlusabi ja vabastati ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel täies ulatuses, s.o summas 900 eurot. TsMS § 190 lg 5 kohaselt kui kostja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuivõrd maakohus rahuldas hagi ning ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb kostjal riigilõiv tasuda riigituludesse. Vastavalt TsMS § 179 lg-le 9 tuleb riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.