Menetlusosalised ja nende Hageja XX (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Helen Hääl esindajad ringkonnakohtus Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Valentina Timofejeva Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 21. aprilli 2020 otsus muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta YY kanda. Võtta asja materjalide juurde YY poolt 26.06.2020 ringkonnakohtule esitatud tõendid.
5.Keelduda YY poolt 04.04.2021 ringkonnakohtule esitatud tõendite vastuvõtmisest.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.XX (hageja) esitas 23.05.2019 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu väljamõistetud elatise suurendamiseks. Hageja palub muuta Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2010 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-09-20271 kostjalt hageja ülalpidamiseks välja mõistetud igakuist elatist summas 2500 krooni (159,80 eurot) ning mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatis alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni summas 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hageja palus otsuse täitmise viisi kindlaks määrata selliselt, et väljamõistetud elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette vastava kuu 10. kuupäevaks hageja seadusliku esindaja CC arveldusarvele.
2.Hagiavalduse kohaselt sündis hageja ema ja kostja abielust XX.XX.XXXX hageja, kes on pärast vanemate kooselu lõppemist 2008. a novembris elanud oma ema juures. Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2010 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-09-20271 mõisteti kostjalt hageja ema kasuks hageja ülalpidamiseks välja igakuine elatis 2500 krooni (s.o 159,80 eurot) alates 01.12.2008 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kohtuotsuse tegemise ajal ületas elatise summa elatise seadusjärgse miinimumi. Kohus mõistis elatise välja fikseeritud summana ega sidunud seda seaduses sätestatud miinimumelatise suurusega. Kuivõrd miinimumelatis on võrreldes elatise väljamõistmise ajaga vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alampalga tõusule märkimisväärselt kasvanud (olles 2019. a 270 eurot), siis ei vasta kostjalt välja mõistetud elatis enam isegi mitte seadusjärgsele miinimumelatisele. Eeltoodut arvestades on hageja seisukohal, et esineb alus varasema kohtuotsuse muutmiseks ning elatise suurendamiseks. Antud asjas ei esine aluseid miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks. Kostja vastus
3.Kostja palus määrata elatise suuruseks 250 eurot kuus. Kostjal on teisest abielust veel kaks last, kes jäävad varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav hageja. Alates 2016. a novembrist maksab kostja vabatahtlikult hagejale igakuist elatist summas 200 eurot, samuti kindlustab kostja hagejat kõigi vajalike asjadega nagu riided, kooliasjad jms. Kostja on ehitusega tegeleva OÜ Q juhatuse liige ja osanik. Kostja igakuine sissetulek on 2030 eurot kuus. Kostja igakuised väljaminekud on 1464 eurot. Kostja sissetulekust jääb vaid 565,22 eurot alles ning kostja ei saa maksta hagejale igakuiselt 270 eurot elatist. Hageja ei ole tõendanud ülalpidamise kulusid. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohtu 21.04.2020 otsusega rahuldas kohus hagi, muutis Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2020 otsuse nr 2-09-20271 alusel väljamõistetud elatist ning mõistis
kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 1⁄2 Vabariigi Valitusse kehtestatud kuupalga alammääras alates 23.05.2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni, s.o 11.02.2026. Maakohus määras, et kostjal tuleb elatis kanda hageja seadusliku esindaja CC arvelduskontole iga kuu 10. kuupäevaks. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning määras, et menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
5.Maakohus märkis, et pooled vaidlevad selle üle, kas pärast Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2010 otsust tsiviilasjas nr 2-09-20271 on hageja vajadused muutunud määral, mis toob kaasa väljamõistetud elatise suuruse muutmise vajaduse. Kuna hageja on esitanud nõude PKS § 101 lg 1 sätestatud määras, siis ei ole hagejal vaja tõendada vajaduste suurust. Seda eriti olukorras, kus 2010. aastal olid lapse vajadused suuremad kui tolleaegne kahekordne miinimumelatise määr.
6.Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal on lisaks hagejale veel kaks last ning kostja töövõimet ei ole piiratud. Maakohus selgitas, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada asjaoluga, et kohustatud vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva. Kui menetluse alguses teatas kostja, et ta on võimeline tasuma 200-215 eurot kuus, siis 2020. aastal teatas kostja 250-260 euro maksmise võimalikkusest. Seega ei ole kostja majanduslik seisund ning igapäevane elustandard nii halb, kui kostja seda välja näidata soovib. Seda eriti kostja seisukoha valguses, mille kohaselt on kostja igakuine sissetulek üle 2000 euro võrreldes 2010. aastaga, mil kostja oli töötu ja sai Töötukassalt hüvitist. Praeguse sissetuleku korral ei jää kostja nooremad lapsed hagejast halvemasse olukorda, kui kostja tasub hagejale elatist miinimummääras. Seda ka olukorras, kus kostja on menetluse käigus väitnud, et kostja noorema tütre vajadused on 490 eurot kuus ning pojal 423 eurot kuus, millest kostja kanda jääb eelduslikult pool.
7.Maakohus selgitas, et ei anna hinnangut hageja seadusliku esindaja majanduslikule olukorrale ning hageja viibimisele osaliselt vanavanemate juures, kuna kohus rahuldab hagi miinimumelatise määras. Maakohus leidis, et hagi kostja vastu väljamõistetud elatise suurendamiseks on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Apellatsioonkaebus
8.Maakohtu otsusele esitas 19.05.2020 apellatsioonkaebuse kostja, kes palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt ja teha uus otsus, millega mõista välja igakuine elatis summas 250 eurot. Kostja palub tühistada kohtuotsuse ka menetluskulude jaotuse osas.
9.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus ebaõiglane ja põhjendamata. Maakohus ei võtnud arvesse PKS § 102 lg-t 2, mis viis selleni, et kostja teised alaealised lapsed jäävad halvemasse seisu võrreldes hagejaga. Maakohus ei andnud hinnangut Maardu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna 10.06.2019 kirjale, millest tuleneb, et hageja ei ela oma ema juures rohkem kui kolm kuud aastas. Maakohus ei arvestanud tegelikke kulutusi hageja ülalpidamiseks. Hagejale tehtavate kulutuste suuruse kohta ei ole esitatud õigeid andmeid. Vastus apellatsioonkaebusele
10.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust üksnes vaidlustatud osas, s.o osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja igakuine elatis 250 eurot ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas.
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
13.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus arvestanud, millised on tegelikud kulud hageja ülalpidamiseks. Ringkonnakohus märgib, et PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Riigikohus on 28.10.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15 (p 13) selgitanud, et elatise suurendamiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumini ei ole vaja üldjuhul tõendada, et lapse vajadused on suurenenud. Tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Eeltoodust tuleneb ringkonnakohtu hinnangul, et kui kostja leidis, et lapse ülalpidamiseks kulub vähem kui kahekordne elatise miinimummäär, siis tuli tal seda tõendada. Kostja ei ole seda teinud. Kostja on viidanud Maardu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna 10.06.2019 kirjale, millest nähtuvalt elab hageja õpingute ajal oma emapoolse vanaema juures (I kd tl 32). Hageja selgituste kohaselt ei ela ta püsivalt vanaema juures, vaid aeg-ajalt. Hageja on esitanud vanaema CC kirjaliku selgituse, et hageja viibib kooli perioodil tema juures keskmiselt maksimaalselt 2 päeva nädalas (I kd tl 41). Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda Maardu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna 10.06.2019 kiri, et hageja elab püsivalt vanaema juures. CC kirjalikust selgitusest nähtuvalt viibib hageja tema juures kooli perioodil kõige enam kaks päeva nädalas. Isegi, kui hageja viibiks vanaema juures rohkem, ei saa sellest teha järeldust, et lapse eelduslikud ülalpidamise kulud on väiksemad kui kahekordne elatise miinimumäär, või et kostjal ei tuleks ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täita. Lapse peamised ainelised vajadused ei sõltu sellest, kas laps elab põhiliselt ema juures või vanaema juures. Eeltoodule tuginedes on tõendamata, et hageja ülalpidamiskulud on väiksemad kui elatise kahekordne miinimummäär.
14.PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vastavalt PKS § 102 lg-le 2 ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
15.Maakohus leidis, et kostja on suuteline tasuma hagejale elatist miinimummääras ja kostja teised lapsed ei jää seetõttu halvemasse olukorda. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu
järeldus põhjendatud. Kostja on maakohtus avaldanud, et tema sissetulek on 2030 eurot kuus. Lisaks on kostja väitnud, et ta on OÜ Q juhatuse liige ja osanik, ning et tegemist on pereettevõttega. OÜ Q 2018.a majandusaasta aruandest nähtuvalt oli OÜ Q eelmiste perioodide jaotamata kasum ja aruandeaasta kasum kokku 31.12.2018 seisuga 331 187 eurot. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et puuduvad PKS § 102 sätestatud alused elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära.
16.Kostja esitas 26.06.2020 ringkonnakohtule täiendava seisukoha, milles märkis, et 21.04.2020 seisuga oli OÜ Q rahaliste vahendite jääk 174,43 eurot. Samuti märkis kostja, et 08.04.2020 seisuga oli tema arvel raha 52 925,25 eurot, millest 20 500 eurot kandis ta oma abikaasa arveldusarvele perekonna ülalpidamiseks, 6000 euro ulatuses tagastas võla oma emale ning hakkas ülejäänud rahalisi vahendeid kasutama OÜ Q tegevuse toetamiseks, mis oli sattunud raskustesse seoses koroonaviiruse levikuga. Samuti pöördus OÜ Q hüvitise saamiseks Töötukassa poole. Eeltooduga seonduvalt esitas kostja täiendavate tõenditena OÜ Q arvelduskonto väljavõtte Swedbank AS-is, kostja arvelduskonto väljavõtte Swedbank AS-is, Maksu-ja Tolliameti tõendi OÜ Q võlgnevuse kohta, OÜ Q poolt sõlmitud liisingulepingu maksegraafiku ning Töötukassa otsuse hüvitise määramise kohta 2020.a aprillikuu eest. Hageja vaidles tõendite vastuvõtmisele vastu, kuna need on esitatud hilinenult. Lisaks ei ole usutav, et OÜ Q rahaliste vahendite jääk oli 21.04.2020 seisuga 174,43 eurot, kuna OÜ Q 2020.a esimese kvartali käive oli 743 789,04 eurot. Samuti ei ole kostja esitanud äriühingu teiste arveldusarvete väljavõtteid. Lisaks on elatise maksmise seisukohalt oluline kostja enda majanduslik olukord, mitte äriühingu oma. Kui kostjal on võimalik tasuda isiklikest vahenditest äriühingu tegevuskulusid, siis on kostjal võimalik tasuda ka hagejale elatist miinimummääras. 04.04.2021 esitas kostja täiendavate tõenditena oma arvelduskonto väljavõtte Luminor Bank AS-is, millega soovib tõendada, et Töötukassa on temale maksnud hüvitist 2020.a juunist kuni augustini. Samuti esitas kostja oma arvelduskonto väljavõtte Swedbank AS-is, millega soovib tõendada, et ta on varasemalt müüdud sõiduki võõrandamisest saadud raha kulutanud nii ettevõtte OÜ Q kohustuste täitmiseks kui ka perekonna ülalpidamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt 26.06.2020 esitatud tõendid tuleb vastu võtta (TsMS § 238 lg 1). Kostja soovib nende tõenditega tõendada, et koroonaviiruse leviku tõttu on halvenenud tema osalusega äriühingu OÜ Q majanduslik olukord ja sellest tulenevalt ka tema enda majanduslik olukord. Arvestades koroonaviiruse laiema leviku algusaega Eestis, siis puudub alus väita, et kostja oleks pidanud neid väiteid puudutavad tõendid esitama juba maakohtule. Seega ei saa neid tõendeid pidada hilinenult esitatuks. Kolleegium leiab, et 04.04.2021 esitatud tõendite vastuvõtmisest tuleb keelduda. TsMS § 329 lg 1 esimesest lausest tuleneva põhimõtte kohaselt peavad pooled esitama tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab. Arvestades, et tõend selle kohta, et kostjale maksti 2020.a juunist augustini Töötukassa poolt hüvitist, oli kostjal olemas juba 2020.a augustis, siis on Luminor Bank AS-is asuva arvelduskonto väljavõte esitatud hilinenult. Kostja ei ole põhistanud, miks tal ei olnud võimalik seda varem esitada (TsMS § 652 lg 4). Samuti tuleb keelduda 04.04.2021 esitatud Swedbank AS-is asuva arvelduskonto väljavõtte vastuvõtmisest, kuna hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et kostja on isiklikest vahenditest tasunud äriühingu kohustusi. Kuna 04.04.2021 tõendid esitati elektrooniliselt, siis ei ole vaja neid tagastada.
17.Ringkonnakohus leiab, et pärast apellatsioonkaebuse esitamist kostja poolt täiendavalt esitatud väited ei anna samuti alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kostja vastuväidetest nähtub, et 08.04.2020 seisuga oli tema arvel raha 52 925,25 eurot. Seega on kostja majanduslikult suuteline hagejale miinimumulatuses elatist tasuma. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et kostja otsustas osaliselt seda summat kasutada oma äriühingu kohustuste täitmiseks. Kostja isikliku rahaga äriühingu kohustuste täitmist ei saa eelistada hageja ülalpidamisele. Eeltoodule tuginedes on ringkonnakohus seisukohal, et kostja on majanduslikult suuteline hagejale miinimummääras elatist tasuma ilma, et tema teised lapsed jääksid hagejaga võrreldes halvemasse olukorda.
18.Ülaltoodule tuginedes on maakohus põhjendatult hagi rahuldanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
19.Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ka ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
20.Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.