Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.10.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-12836
Tsiviilasi
OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotihalduri hagi SA Hiiu Ravikeskus ja OÜ Hingehoid vastu 12.10.2015 üürilepingu ja selle 20.09.2016 lisade tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras ning võlatunnistuste tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.06.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SA Hiiu Ravikeskus apellatsioonkaebused
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Kostja I apellatsioonkaebuse hind 4800 eurot Kostja II apellatsioonkaebuse hind 34 800 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi, lepinguline esindaja v/adv Eerik Entsik
ja
OÜ
Hingehoid
Kostja I/apellant SA Hiiu Ravikeskus (registrikood 90010864), lepingulised esindajad v/adv Tarmo Peterson ja adv Henri Torop Kostja II/apellant OÜ Hingehoid (registrikood 12295590), lepinguline esindaja v/adv Kristel Viru Kohtuistungi toimumise aeg
Teha uus otsus, millega 1) jätta rahuldamata hageja nõue 12.10.2015 üürilepingu ja 20.09.2016 üürilepingu lisade tühisuse tuvastamiseks; 2) jätta rahuldamata hageja
alternatiivne nõue 12.10.2015 üürilepingu ja 20.09.2016 OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) ja SA Hiiu Ravikeskus vahel sõlmitud 12.10.2015 üürilepingu lisa tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks; 3) jätta rahuldamata hageja nõue 20.09.2016 ja 12.04.2017 OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) poolt SA-le Hiiu Ravikeskus antud võlatunnistuste tagastamiseks; 4) rahuldada hageja alternatiivne nõue 20.09.2016 OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis), SA Hiiu Ravikeskus ja OÜ Hingehoid vahel sõlmitud 12.10.2015 üürilepingu muutmise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks; 5) jaotada maa- ja apellatsioonikohtu menetlustega seotud menetluskulud.
3.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotihalduri hagi rahuldada osaliselt; 2) Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks 20.09.2016 OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis), SA Hiiu Ravikeskus ja OÜ Hingehoid vahel sõlmitud 12.10.2015 üürilepingu muutmise kokkulepe; 3) Jätta rahuldamata hagi 12.10.2015 OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) ja SA Hiiu Ravikeskus vahel sõlmitud üürilepingu ning 20.09.2016 samade isikute vahel sõlmitud sama üürilepingu lisa ja OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis), SA Hiiu Ravikeskus ja OÜ Hingehoid vahel sõlmitud sama üürilepingu muutmise kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks; 4) Jätta rahuldamata alternatiivne nõue 12.10.2015 OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) ja SA Hiiu Ravikeskus vahel sõlmitud üürilepingu ja 20.09.2016 OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) ja SA Hiiu Ravikeskus vahel sõlmitud sama üürilepingu lisa tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks; 5) Jätta rahuldamata nõue 20.09.2016 ja 12.04.2017 OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) poolt SA-le Hiiu Ravikeskus antud võlatunnistuste tagastamiseks; 6) SA Hiiu Ravikeskus ja OÜ Hingehoid apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt; 7) Jätta maa- ja apellatsioonikohtu menetlustega seotud OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotihalduri menetluskulud 87,5% ulatuses OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kanda, 6,25% ulatuses SA Hiiu Ravikeskus kanda ja 6,25% ulatuses OÜ Hingehoid kanda; 8) jätta maa- ja apellatsioonikohtu menetlustega seotud SA Hiiu Ravikeskus menetluskulud 12,5% ulatuses tema enda kanda ja 87,5% ulatuses OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kanda; 9) jätta maa- ja apellatsioonikohtu menetlustega seotud OÜ Hingehoid menetluskulud 50% ulatuses tema enda kanda ja 50% ulatuses OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kanda; 10) Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.28.08.2018 esitas hageja maakohtule hagi, milles palub tuvastada 12.10.2015 OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) (edaspidi ka võlgnik) ja kostja I vahel sõlmitud üürilepingu ning selle 20.09.2016 muutmise kokkulepete (võlgniku ja kostja I vahel; võlgniku, kostja I ja kostja II vahel) tühisus või alternatiivselt tunnistada nimetatud tehingud tagasivõitmise korras kehtetuks. Samuti palub hageja kohustada kostjat I tagastama hagejale võlgniku 20.09.2016 väljastatud konstitutiivse võlatunnistuse ning 12.04.2017 väljastatud saldokinnituse ja konstitutiivse võlatunnistuse. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
2.Hagi kohaselt kuulutas Harju Maakohus 13.04.2017 määrusega välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Veli Kraavi. Võlgniku peamiseks varaks on Tallinnas Laste t 1, Põllu t 70, Raudtee t 75, Valve t 3 asuva kinnistu hoonestusõigus (edaspidi kinnistu või hoonestusõigus), mille oluliseks osaks on kahest hoonest koosnev hooldushaigla kompleks. Hoonestusõiguse osas on alates 14.09.2012 kantud kinnitusraamatusse keelumärge Nordea Bank Finland Plc ja kohtutäitur Veiko Kaasiku kasuks. Hoonete kütmiseks oli pankrotivõlgniku ja AS Eraküte (hiljem AS Tallinna Küte, AS Utilitas Eesti) vahel 19.09.2006 sõlmitud üürileping, mille kohaselt andis võlgnik AS-ile Eraküte üürile kinnistul asuva hapnikujaama hoone, mida üürnik kohustus kasutama katlamajana soojusenergia tootmiseks. Üürilepingu punkti 4.1 kohaselt oli lepingu tähtajaks 10a. Üürilepingut muudeti 26.08.2016 kokkuleppega, millega pikendati tähtaega kuni 01.10.2017, samuti aprillis 2017 kokkuleppega, millega pikendati tähtaega kuni 01.10.2018.
3.Pankrotimenetluses esitati hagejale andmed, et 12.10.2015 oli võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud üürileping, mille kohaselt kohustus võlgnik alates 19.09.2016 andma kostjale I üürile hapnikujaama hoone. Lepingu preambula punktis I märgitakse, et 19.09.2006 üürilepinguga on pind antud kuni 19.09.2016 üürile AS-ile Tallinna Küte. Punkti 1.4 kohaselt oli leping sõlmitud tähtajaga 20a. Punkti 3.2.4 kohaselt kohustus võlgnik tegema kõik endast oleneva, et üürnikul oleks õigeaegselt võimalik võtta üle ja omandada olemasolevalt üürnikult üüripinnal soojusenergia tootmiseks vajalikud seadmed ja trassid. Punkti 4.4 kohaselt kohustus üürileandja tasuma üürnikule leppetrahvi 60 000 eurot juhul, kui ta ei anna üüripinda üle punktides 1.1 ja 1.2 märgitud tähtajaks (seega hiljemalt 19.09.2016). Üürilepingu allkirjastas võlgniku nimel VT ja kostja I nimel KV.
4.12.10.2015 üürilepingut muudeti võlgniku ja kostja I vahel väidetavalt 20.09.2016 kokkuleppega, millega vähendati lepingu punktis 4.4 märgitud leppetrahvi 30 000 euro võrra ning lepiti kokku, et allesjäänud leppetrahvi 30 000 eurot kohustub üürileandja tasuma üürnikule hiljemalt poole aasta jooksul arvates kokkuleppe sõlmimisest, s.o hiljemalt 20.03.2017. Vaatamata sellele on võlgnik 20.09.2016 koostanud konstitutiivse
võlatunnistuse, milles tunnistab võlgnevust kostja I ees summas 30 000 eurot. 20.09.2016 lisakokkuleppe allkirjastas võlgniku nimel IR ja kostja I nimel KV.
5.12.10.2015 üürilepingut on täiendavalt muudetud võlgniku, kostja I ja kostja II vahel väidetavalt 20.09.2016 kokkuleppega, mille punkti 1 kohaselt astus kostja II alates kokkuleppe sõlmimisest 12.10.2015 üürilepingusse vana üürniku kostja I asemele. Punktiga 3 pikendati üürilepingu punktides 1.1 ja 1.2 märgitud üüripinna üleandmise tähtaega ning sätestati uueks tähtajaks 01.10.2018. Kokkuleppe punktiga 4 täiendati üürilepingut punktiga 4.5, mille kohaselt kohustus üürileandja tasuma üürnikule leppetrahvi 600 000 eurot juhul, kui ta ei anna üüripinda üürnikule üle hiljemalt 01.10.2018. Lisakokkuleppe allkirjastas võlgniku nimel IR ning mõlema kostja nimel KV.
6.03.05.2017 esitas kostja I võlgniku pankrotimenetluses nõude 30 000 eurot, mis tugineb 12.10.2015 üürilepingu punktile 4.4, 20.09.2016 kokkuleppe punktile 2, 20.09.2016 konstitutiivsele võlatunnistusele ning 12.04.2017 saldokinnitusele ja konstitutiivsele võlatunnistusele. Samuti esitas kostja I 17.11.2017 maakohtule hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses summas 30 000 eurot.
7.03.05.2017 esitas kostja II võlgniku vastu nõude 600 000 eurot, mis tugineb 12.10.2015 üürilepingule ja 20.09.2016 kokkuleppe punktile 4. 17.11.2017 esitas kostja II kohtule hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses summas 600 000 eurot.
8.12.19.2015 üürileping ning selle 20.09.2016 lisakokkulepped on sõlmitud lähikondsete vahel. Alates 29.11.2012 on võlgniku ainuosanikuks kostja II. Kuni 29.11.2012 oli võlgniku ainuosanikuks Assets Club OÜ (rk 12140775). Võlgniku faktiraporti kohaselt on tema tegelikeks kasusaajateks AS, SS, UU ja AV (s.o KV (endine V) abikaasa). KV oli võlgniku juhatuse liige perioodil 03.11.2011–11.12.2013 ning SS perioodil 01.11.2011–11.12.2013. Alates 29.11.2012 on võlgniku ainuosanikuks oleva kostja II juhatuse liikmeteks KV (alates 28.09.2012 kuni praeguseni) ning SS (alates 01.11.2012 kuni praeguseni). Kostja II osanikeks on AV ja Bravotex OÜ, kusjuures Bravotex OÜ osanikeks on AS, SS ja UU. Kostja I juhatuse liikmeks on KV (alates 12.04.2012 kuni praeguseni) ning nõukogu liikmeteks on SS, AV ja KL. Kostja I asutajaks ja kõikide asutajaõiguste teostajaks on Assets Club OÜ, kes oli enne 29.11.2012 võlgniku ainuosanik. Assets Club OÜ juhatuse liikmeteks on KV (alates 01.08.2011 kuni praeguseni) ning SS (alates 16.04.2015 kuni praeguseni). Assets Club OÜ tegelikeks kasusaajateks on faktiraporti kohaselt AS, SS, SS ja KV. Kuivõrd seisuga 12.10.2015 oli üürileandja ainuosanikuks kostja II (juhatuse liikmed KV ja SS ning tegelikud kasusaajad AS, SS, SS ja KV) ning üürniku kostja I asutajaks ja kõikide asutajaõiguste teostajaks Assets Club OÜ (juhatuse liikmed KV ja SS ning tegelikud kasusaajad AS, SS, SS ja KV), siis on tegemist lähikondsete vahel sõlmitud tehinguga pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lõike 2 punkti 5 tähenduses.
9.20.09.2016 täiendava kokkuleppe järgselt uueks üürnikuks saanud kostja II on võlgniku ainuosanikuks, seega samuti seaduse kohaselt võlgniku lähikondseks. Kuna seisuga 12.10.2015 ja 20.09.2016 olid nii võlgnik kui kostjad tihedalt seotud mh tegelike kasusaajate (AS, SS, UU ja KV) tasandil, on ilmne, et võlgnikku kui kostjaid tuleb lugeda lähikondseteks.
10.Hageja hinnangul on 12.10.2015 üürileping ning selle 20.09.2016 lisakokkulepped tühised, kuna tegemist on ametiisiku antud käsutuskeeldu rikkuva tehinguga. Üürileping
on sõlmitud peale kohtutäituri 29.08.2012 kinnisasja arestimise avalduse tegemist ning 14.09.2012 käsutuskeelu kandmist kinnistusraamatusse.
11.Täiendavalt on üürileping ja lisakokkulepped tühised tulenevalt nende vastuolust heade kommetega. 12.10.2015 üürilepingu suhtes 20.09.2016 sõlmitud kokkuleppega pikendati üüripinna üleandmise tähtaega kuni 01.10.2018, kuigi sel hetkel eksisteerivate kokkulepete kohaselt pidi AS-i Eraküte ja võlgniku vahel 19.06.2006 sõlmitud üürileping lõppema 01.10.2017. Kokkulepe, millega pikendati nimetatud üürilepingu kehtivust kuni 01.10.2018, sõlmiti alles aprillis 2017. See vastuolu kinnitab, et 12.10.2015 üürileping ja selle 20.09.2016 lisakokkulepped on võltsitud, st need dokumendid ei ole koostatud üürilepingus ja lisakokkulepetes märgitud ajal, vaid tagantjärgi eesmärgiga luua võlgniku lähikondsetele pankrotimenetluses võlgniku vastu fiktiivseid leppetrahvi nõudeid. Nii üürilepingul kui lisakokkulepetel puudub majanduslik sisu, nende tingimused on hea usu põhimõtte vastaselt äärmuslikult kostjate kasuks kaldu ja annavad kostjatele võimaluse ebamõistlikult suurte leppetrahvi nõuete esitamiseks võlgniku vastu olukorras, kus kostjatel ei ole tekkinud ega saa tekkida kahju.
12.Alternatiivselt leidis hageja, et nimetatud tehingud on kehtetud, kuna on sõlmitud võlgniku ja tema lähikondsete vahel teadlikult võlausaldaja huve kahjustades. Võlgnikule määrati ajutine haldur 19.08.2016, seega on tagasivõitmise ajaline piir täidetud. Teadlik võlausaldajate huvide kahjustamine seisneb esmalt selles, võlgnik on võtnud endale kohustuse tasuda lähikondsetele leppetrahvi 30 000 eurot ja 600 000 eurot. Lisaks esineb üürilepingu sõlmimise tõttu oht, et hooldushaiglas soojavarustus katkeb ja hooldushaigla tegevus lõpetatakse, kuna kostjal II puudub tehniline võimekus hoonete varustamiseks soojusenergiaga. Kostja II ei saa ka vastava tegevusloa puudumise tõttu võtta üle soojusenergiaga varustamise kohustust. Kinnistu asub Tallinna kaugküttepiirkonnas, mistõttu ei ole õiguslikult võimalik lõpetada soojavarustust AS Utilitas Tallinn kaudu. OÜ-l Logitek Grupp, OÜ-l Benefit Holding ja ZOI Grupp OÜ-l on nõuded võlgniku vastu. Asjaoludest tulenevalt on ilmne, et võlgnik kahjustas võlausaldajate huve teadlikult lähikondsega tehingu tegemisel, millega kaasnevad võlgnikule leppetrahvid. Samuti on ilmne, et kostjad olid vastavast asjaolust teadlikud.
13.Vaidlusaluste tehingute tühisuse tuvastamisel või kehtetuks tunnistamisel tekib võlgnikul kostja I vastu alusetult väljastatud võlatunnistuste tagastamise nõue. Kostja I vastuväited
14.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
15.12.10.2015 üürilepingu ja järgnevate kokkulepete näol ei ole tegemist käsutuskeeldu rikkuva tehinguga. Üürileping on võlaõiguslik kohustustehing, millele ei kohaldu käsutuskeeld.
16.Vaidlusalused tehingud ei ole vastuolus heade kommetega ega võltsitud. Lepingutest tulenevate tähtaegade pikendamine oli antud juhul põhjendatud ja loogiline. Hageja ei ole dokumentide võltsitust põhistanud.
17.Alus tehingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras puudub. Tehingu kahjulikkust ei saa tuletada sellest, et kostjad on esitanud võlgniku vastu üürilepingust tulenevad leppetrahvi nõuded. Tuleb hinnata, kas tehingu endaga toimus võlausaldajate huvide kahjustamine (võlgniku vara vähenemine). 12.10.2015 kokkuleppes kokkulepitud ning 20.09.2015 täiendava kokkuleppega muudetud üür ületas senist üürimäära.
Tegemist oli turutingimustel tehinguga, millega võlgniku vara väärtus ei vähenenud, vaid suurenes. kuna senise 63.91 euro asemel pidi võlgnikule laekuma nüüd igakuiselt 400 eurot. Leppetrahvide kokkuleppimine kohustuste rikkumise puhuks on tavapärane, leppetrahvid ei olnud ebamõistlikult suured. Arvestades lepingute sisu, oli leppetrahvi kokkuleppimine mõistetav ja vajalik. Lisaks tuleneb leppetrahvi tasumise kohustus võlgniku enda käitumisest. Võlausaldaja OÜ Vangent Assets, kelle nõudeid vaidlusalused tehingud väidetavalt kahjustada võiks, nõuete puhul on tegemist tagantjärele koostatud fiktiivsete nõuetega ja need kõik on vaidlustatud. Asjakohatud on väited, mis seavad kahtluse alla kostja II võimekuse korraldada hoonete varustamine soojusenergiaga. Üürilepingu kehtivuse seisukohalt on tähendusetu ka kinnistu määramine kaugküttepiirkonnaks.
18.Tegemist ei ole lähikondsete vahel tehtud tehingutega ning võlgnik ei ole teadlikult kahjustanud võlausaldajate huve. Kostja I ei ole võlgniku lähikondne. Kostja I on sotsiaalhoolekande asutus, mis opereerib hooldushaiglat ja lähtub üksnes oma põhikirjalistest eesmärkidest.
19.Kuna hagis esitatud nõuded on põhjendamatud, on alusetu ka nõue võlatunnistuste tagastamiseks. Võlatunnistused põhinevad leppetrahvinõudel, mida on kostja I õigustatud nõudma. Kostja II vastuväited
20.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
21.Üürilepingu sõlmimine ei ole käsutustehing ning seetõttu ei ole üürilepingu ja sellega seonduvate lisakokkulepete sõlmimise puhul tegemist käsutuskeeldu rikkuvate tehingutega.
22.12.10.2015 üürileping ja sellega seotud kokkulepped ei ole vastuolus avaliku korra ega heade kommetega. Kokkulepped olid koostatud ja allkirjastatud neil märgitud kuupäevadel, dokumendid ei ole võltsitud. Kokkulepetel oli tegelik majanduslik sisu ja eesmärk. Kostjal I ja võlgnikul oli vaja hooldushaigla soojavarustus tagada ning aasta enne AS-iga Utilitas Tallinn lepingu lõppemist oli ainuvõimalik sõlmida selle eesmärgi täitmiseks üürileping kostjaga I. Samuti oli mõistlik ja vajalik 20.09.2016 kokkuleppe sõlmimine, millega kostja I kohustused võttis üle kostja II.
23.Vaidlusaluste tehingutega ei kahjustatud võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb hinnata tehingu sisu järgi. Antud juhul ei olnud tehingute põhisisu leppetrahvis kokkuleppimine, vaid hapnikujaama hoone üürile andmine. Arvestades, et kostjatega sõlmitud kokkuleppe realiseerumisel oleks võlgnik saanud üüritulu rohkem kui varem, oleks võlgniku majanduslik seis paranenud. Leppetrahvi kokkulepped on tavapärased ning leppetrahv ei olnud ka ebamõistlikult suur, arvestades lepingu sisu. Ainus võlausaldaja, kelle huve vaidlusalused tehingud väidetavalt kahjustada said, on OÜ Vangent Assets, kelle kõik nõuded on vaidlustatud ja pooleli on kohtuvaidlused. Vale on hageja väide, justkui ei oleks kostjal II võimalik võlgnikuga sõlmitud üürilepingu eesmärki saavutada.
24.Kuna hagis esitatud nõuded on alusetud, on alusetu ka võlatunnistuste tagastamise nõue. Võlatunnistused põhinevad kehtivatel lepingutel ja kokkulepetel. Esimese astme kohtu otsus
25.12.06.2019 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ning tuvastas 12.10.2015 võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud üürilepingu (muudetud 20.09.2016 kokkulepetega) tühisuse ning kohustas kostjat I tagastama hagejale võlgniku poolt 20.09.2016 väljastatud konstitutiivse võlatunnistuse ning 12.04.2017 väljastatud saldokinnituse ja konstitutiivse võlatunnistuse. Menetluskulud jättis kohus 1⁄2 osas kostja I ja 1⁄2 osas kostja II kanda ning mõistis mõlemalt kostjalt hagejale välja menetluskulud 3180 eurot koos viivisega.
26.Kohus tuvastas, et Harju Maakohtu 19.08.2016 määrusega nimetati võlgnikule ajutine haldur ning keelati vara käsutamine ajutise halduri nõusolekuta. 13.04.2017 kuulutati välja pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Veli Kraavi. Võlgniku pankrotivaraks on Tallinnas Laste t 1, Põllu t 70, Raudtee t 75, Valve t 3 asuv hoonestusõigus (reg.osa nr 18421501). 14.09.2012 on kinnistusraamatusse kantud kohtutäituri 29.08.2012 avalduse alusel keelumärge hoonestusõiguse käsutamise keelamiseks Nordea Bank Finland Plc ja kohtutäituri kasuks.
27.Kohus ei nõustunud kostjatega, et üürilepingu ja järgnevate kokkulepete näol ei ole tegemist käsutuskeeldu rikkuva tehinguga. Puudub vaidlus, et 14.09.2012 on kinnistusraamatusse kohtutäituri avalduse alusel kantud keelumärge hoonestusõiguse käsutamise keelamiseks kohtutäituri kasuks. Lisaks on Harju Maakohtu 26.01.2016 määrusega seatud keelumärge vaidlusaluse hoonestusõiguse käsutamise keelamiseks OÜ Vangent Assets kasuks ning 19.08.2016 määrusega keelatud võlgniku vara käsutamine ajutise halduri nõusolekuta. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-90-04 ja 3-2-1-164-05 eristanud asjaõiguslepingu (käsutustehingu) kehtivust käsutuse kehtivusest. Kinnisasja suhtes tehtud käsutuse kehtivuse (mitte käsutustehingu kehtivuse) eeldused on sätestatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 114. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et õigustamata isiku poolse käsutusega on tegemist, kui käsutaja ei ole eseme omaja või on tema kui eseme omaja käsutusõigust piiratud (nt pankroti- või täitemenetluses) (vt TsÜS Komm vlj, Tallinn, Juura 2010, lk 342). Praegusel juhul on pankrotivõlgnik sõlminud üürilepingu pärast seda, kui hoonestusõiguse käsutamise keelamiseks oli tehtud keelumärge täitemenetluses kohtutäituri kasuks ning üürilepingu lisad on sõlmitud pärast seda, kui kohus oli keelanud pankrotiavalduse menetlemisel võlgniku vara käsutamise ajutise halduri nõusolekuta. Seega on hoonestusõigust 12.10.2015 ja 20.09.2016 tehingutega käsutanud selleks õigustamata isik. Ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et käsutamiseks õigustatud isikud oleksid hoonestusõiguse käsutamise heaks kiitnud. Seega on üürileping ning selle lisad algusest peale kehtetud ehk tühised.
28.Kohus tugines tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lõikele 1 ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 54 lõigetele 1 ja 2. Pooltel on vaidlus selles, kas vaidlusaluse üürilepingu näol on tegemist kohustus- või käsutustehinguga, millele kohaldub TsÜS § 88 lõige 1. Kohus viitas TsÜS § 6 lõikele 3 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 271. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-91-15 nõustunud kohtutega, et üürilepingu sõlmimine kohtutäituri kasuks seatud käsutuskeeldu rikkudes toob TsÜS § 88 lõike 1 alusel kaasa tehingu tühisuse. Eeltoodust tulenevalt on tühine ka vaidlusalune üürileping ja selle lisad.
29.Hageja on esitanud alternatiivse nõude vaidlusaluse üürilepingu ja lisakokkulepete kehtetuks tunnistamiseks, kuivõrd tegemist on võlgniku ja tema lähikondse vahelise tehinguga, millega võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Kohtu hinnangul kuuluks hagi rahuldamisele ka alternatiivse nõude alusel. Kohus tugines PankrS § 109 lõikele 1 ja § 110 lõike 1 punktile 4. Harju Maakohtu 19.08.2016 määrusega nimetati
võlgnikule ajutine haldur, üürileping sõlmiti 12.10.2015 ning lisakokkulepped 20.09.2016, seega vähem kui viis aastat enne ajutise halduri nimetamist. PankrS § 110 lõike 1 punktist 4 tulenev ajaline eeldus tehingute kehtetuks tunnistamiseks on seega täidetud.
30.Kohus tugines PankrS § 117 lõike 2 punktidele 1 ja 2, lõike 2 punktidele 5 ja 6 ning lõikele 3 ja nõustus hagejaga, et 12.10.2015 üürileping ning selle 20.09.2016 lisakokkulepped on sõlmitud lähikondsete vahel. Võlgniku äriregistri väljatrükist nähtub, et alates 29.11.2012 on võlgniku osanikuks kostja II, kellele kuulub 100% võlgniku osakapitalist. Kuni 29.11.2012 oli võlgniku ainuosanikuks Assets Club OÜ (rk 12140775). Võlgniku faktiraporti kohaselt on äriühingu tegelikeks kasusaajateks AS, SS, SS ja AV. KV oli võlgniku juhatuse liikmeks ajavahemikul 03.11.2011–11.12.2013 ning SS 01.11.2011–11.12.2013. Alates 29.11.2012 võlgniku ainuosanikuks oleva kostja II (osanik kuni käesoleva hetkeni) juhatuse liikmeteks on KV (alates 28.09.2012 kuni praeguseni) ning SS (alates 01.11.2012 kuni praeguseni). Kostja II osanikeks on AV ja Bravotex OÜ, mille osanikeks on AS, SS ja SS. Kostja I juhatuse liikmeks on KV (alates 12.04.2012 kuni praeguseni) ning nõukogu liikmeteks on SS, AV ja KL. Kostja I asutajaks ja kõikide asutajaõiguste teostajaks on Assets Club OÜ, kes oli enne 29.11.2012 võlgniku ainuosanikuks. Assets Club OÜ juhatuse liikmeteks on KV (alates 01.08.2011 kuni praeguseni) ning SS (alates 16.04.2015 kuni praeguseni). Assets Club OÜ tegelikeks kasusaajateks on faktiraporti kohaselt AS, SS, UU ja KV. Seisuga 12.10.2015 oli üürileandja võlgniku ainuosanikuks kostja II (juhatuse liikmed KV ja SS ning tegelikud kasusaajad AS, SS, UU ja KV) ning üürniku kostja I asutajaks ja kõikide asutajaõiguste teostajaks Assets Club OÜ (juhatuse liikmed KV ja SS ning tegelikud kasusaajad AS, SS, UU ja KV). Kohus nõustus hagejaga, et tegemist on lähikondsetega ning lähikondsete vahel sõlmitud tehinguga PankrS § 117 lõike 2 punkti 5 tähenduses. 12.10.2015 üürilepingu suhtes 20.09.2016 sõlmitud täiendava kokkuleppe järgselt uueks üürnikuks saanud kostja II on võlgniku ainuosanikuks, kellele kuulub 100% võlgniku osakapitalist. Seega on ka kostja II võlgniku lähikondseks ning 20.09.2016 sõlmitud kokkulepete puhul on tegemist lähikondsete vahel sõlmitud tehinguga.
31.Kohus viitas PankrS § 110 lõikele 3. Kostjate hinnangul võlausaldajate huve vaidlusaluste tehingutega ei kahjustatud, kuna OÜ Vangent Assets nõuded on tagantjärele koostatud fiktiivsed nõuded ning võlgnikul puuduvad tegelikkuses võlausaldajad, kelle huve saaks kahjustada. Riigikohus on selgitanud, et kehtetuks tunnistatav tehing peab kahjustama võlausaldajate tegelikke varalisi huve, mida tehinguga rikuti. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb hagejal tõendada, et tehingu tegemata jätmisel oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-30-17, punkt 13). Kusjuures võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise (Riigikohtu lahend nr 32-1-90-08, punkt 12). Pankrotimenetluses nõuete esitamise, kaitsmise ja vaidlustamise erikord tuleneb PankrS §§ 93–107. Kostjate kinnitusel on OÜ Vangent Assets nõudeavaldused esitanud. Praeguses menetluses puuduvad tõendid selle kohta, et OÜ Vangent Assets oleks oma nõuded jõustunud kohtulahenditega kaotanud, mistõttu tuleb teda pidada võlgniku võlausaldajaks. Kohtu hinnangul kahjustas vaidlusalune üürileping ning selle lisakokkulepped võlausaldajate huve. Kostjad on esile toonud, et 12.10.2015 lepingu sõlmimise tingis vajadus hooldushaigla hoonete soojaga varustamiseks soodsamatel tingimustel ning vastavaid läbirääkimisi peeti olukorras, kus tegelikke võlausaldajaid võlgnikul ei olnud. Kohus on tuvastanud, et võlgnikul oli kehtiv leping soojavarustuse tagamiseks AS-iga Utilitas Eesti kuni 01.10.2018, seega mingit ohtu
soojavarustuse katkemiseks tegelikkuses ei olnud. Hageja on esile toonud, et võlgnikul olid täitmata kohustused 2012. aastast. Kostjate väiteid selle kohta, et leppetrahvi kokkulepped lähikondsete vahel summas 30 000 eurot ja 600 000 eurot olid olulised ja mõistlikud, kohus veenvaks ei pidanud. Kohus nõustus hagejaga, et 12.10.2015 lepingut ning 20.09.2016 lisakokkuleppeid sõlmides olid nii võlgnik kui kostjad teadlikud, et võlgnik lepingut täitma ei hakka, kuna tal puudus selleks tehniline ning kohtu hinnangul ka rahaline võimekus. Tõenditest nähtuvalt olid lepingud sõlmitud lähikondsele vahel selleks, et realiseeruks õigus vastavalt vajadusele esitada leppetrahvi nõudeid.
32.Võlgniku lähikondsetena olid kostjad kohtu hinnangul teadlikud, et võlgnik kahjustab teadlikult vaidlusaluste tehingutega võlausaldajate huve. Riigikohus on lahendi nr 3-2-162-12 punktis 10 leidnud, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Seejuures ei ole oluline, et võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks. Võlausaldajate huvid on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve ning tehingu selline mõju pidi olema võlgnikule äratuntav. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ning olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlgniku võlausaldajate huvidele. Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega. Hinnates tehingu tagajärgi võlausaldajatele, ei ole määrav, et võlgnik just sellist konkreetset negatiivset tagajärge soovis, mis tehinguga saabus. Asjas kogutud tõenditest nähtub üheselt, et 12.10.2015 ja 20.09.2016 tehingud olid tehtud eesmärgiga vältida kohustuse täitmist võlausaldajate ees ning teha võlausaldajate jaoks nõuete rahuldamine võimatuks või vähemalt raskemaks, seega on võlausaldajate huve kahjustatud teadlikult. Tõenditest võib järeldada, et võlgnik ja kostjad tegid vaidlusalused tehingud kooskõlastatult ja teadlikult võlausaldaja huvide kahjustamiseks. Tehingud toimusid pärast seda, kui kohtutäituri kasuks oli seatud keelumärge kinnistusraamatusse ning kohus oli 19.08.2016 nimetanud võlgnikule ajutise halduri, mis viitab sellele, et vaidlusalustel tehingutel puudus tegelikkuses võlgniku ja kostjate jaoks sisuline majanduslik eesmärk ning tehingute eesmärk oli saada eeliseid pankrotimenetluses.
33.Hageja on esitanud kostja I vastu nõude tagastada alusetu rikastumise sätete alusel võlgniku 20.09.2016 väljastatud konstitutiivne võlatunnistus ning 12.04.2017 väljastatud saldokinnitus ja konstitutiivne võlatunnistus. Kohtule on esitatud 20.09.2016 kokkulepe, milles vähendati 12.10.2015 üürilepingu punktis 4.4 märgitud leppetrahvi summat 30 000 euro võrra ning lepiti kokku, et allesjäänud leppetrahvi 30 000 eurot kohustub üürileandja tasuma üürnikule hiljemalt poole aasta jooksul arvates kokkuleppe sõlmimisest, s.o hiljemalt 20.03.2017. 20.09.2016 on koostatud ka konstitutiivne võlatunnistus, milles on võlgnik tunnistanud võlgnevust kostja I ees 30 000 eurot. Hageja on veenvalt põhjendanud ja tõendanud, et tegelikkuses võlgnikul võlatunnistuses märgitud kohustust 30 000 eurot kostja I ees ei olnud, mistõttu on hagejal õigus nõuda võlatunnistuse tagasitäitmist VÕS § 1028 lõike 1 ja § 1032 lõike 2 alusel.
34.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõike 1 alusel jättis kohus menetluskulud kostjate kanda.
35.Kohus leidis, et hageja õigusabikulud kokku 58h 40min õigusabitoimingute eest on põhjendatud osaliselt, s.o 44h 40min ulatuses. Kohus leidis, et hagi koostamisega on
hõlmatud ka selle vormistamine ja komplekteerimine tänapäevaseid tehnilisi vahendeid kasutades, seega on põhjendamatu ajakulu 2h vormistamisele. Menetluskulude tagatise taotlusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks ei saa kuluda ligikaudu sama aeg, mis hagi koostamisele, seega on põhjendamatu ajakulu 3h. Samuti on põhjendamatu ajakulu menetlustähtaja pikendamise taotluse esitamiseks, kuivõrd tähtaegade järgmise riski kannab menetlusosaline ise, mitte vastaspool. Seisukohas kostjate vastusele on hageja suuresti üle korranud juba hagis esitatud seisukohti, seega on ajakulu 11h põhjendatud 7h ulatuses. Kohtuniku taandamisega seonduvalt ei ole kohus menetlusosaliste seisukohta küsinud, mistõttu ei ole põhjendatud ajakulu vastuse koostamiseks. Kohus pidas piisavaks 30min ajakulu taandamisavaldusega tutvumiseks. Seoses esindaja tunnitasuga leidis kohus, et keskmine tasu õigusteenuse eest 120 eurot (käibemaksuta) tunnis ei ületa oluliselt õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda. Põhjendatud menetluskuluks on ka riigilõiv 1000 eurot. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 6360 eurot (riigilõiv 1000 eurot ja õigusabitasu 44h 40min eest 5360 eurot).
36.Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 rahuldas kohus hageja taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja II apellatsioonkaebus
37.12.07.2019 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja II maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
38.Kohus jättis eelmenetluse toimingud tegemata ja eiras selgitamiskohustust. Kohus jättis määratlemata vaidluseseme – võlausaldajate huvide kahjustamise – ega kohustanud hagejat tõendama võlausaldajate olemasolu ja nende huvide kahjustamist. Hageja ei ole mitte üheski menetlusdokumendis võrrelnud, kas vaidlusalune üürileping ja selle muudatused olid ka sisuliselt võlgnikule kahjulikud, võrreldes seni kehtinud lepingutega. Lisaks ei uurinud kohus sisulise arutamise käigus tõendeid ja võimaldas tõendite uurimist alles peale sisulise arutamise lõppemist. Menetlusnormide rikkumine on toonud kaasa olukorra, kus asi on lahendatud tõendeid uurimata ning eelmenetlust sisuliselt läbi viimata.
39.Kohus kohaldas vääralt TsÜS § 88 lõiget 1 leides, et üürilepingu puhul on tegemist käsutustehinguga. Lahendis nr 3-2-1-91-15 ei ole Riigikohus analüüsinud TsÜS § 88 lõike 1 mõju üürilepingu sõlmimisele. Kohus jättis tähelepanuta kostja II istungil viidatud Riigikohtu lahendid (nr 2-16-9519 ja 3-2-1-51-11), mis kinnitavad, et üürileping ei ole käsutustehing.
40.Kohus tuvastas ekslikult, et tehingute tegemine kahjustas võlausaldajate huve. Otsus on niivõrd üldsõnaline, et ei ole võimalik mõista, milliseid tõendeid kohus lahendi tegemisel arvestas ja miks jättis osad tõendid tähelepanuta. Kohus ei selgitanud, millisest tõendist saab võlausaldajate huvide kahjustamist järeldada. Arusaamatuks jääb seisukoht, et kuna AS-iga Utilitas Tallinn kehtis leping kuni 01.10.2018, siis ei olnud mingit soojavarustuse katkemise ohtu. Kostjad on tõendanud, et AS-iga Utilitas Tallinn lepiti kokku n-ö vaheaastaid ja valmistuti lepingu lõppemiseks ning ka tegelikult pidi leping 01.10.2018 lõppema. Seega eksisteeris reaalne oht, et peale nimetatud kuupäeva enam Hiiu Ravikeskust soojaga ei varustata. Kostjad on tõendanud, et AS-iga Utilitas Tallinn peeti läbirääkimisi seadmete väljaostuks. Need tõendid on jäänud tähelepanuta.
41.Kohtu järeldus, et üürilepingutes märgitud leppetrahvi kokkulepped on koostatud selleks, et vajadusel esitada leppetrahvi nõudeid, ei ole kooskõlas tõenditega. Kokkulepped sõlmiti selleks, et tagada Hiiu Ravikeskuse varustamine soojaga ning leppetrahv oli kokku lepitud selleks, et pooled oma kohustusi täidaks. Samas ei ole leppetrahvi kokkulepetel käesolevas menetluses ka tähtsust. Leppetrahvide osas kokkulepete sõlmimine ei vähendanud automaatselt võlgniku vara ega kahjustanud võlausaldajaid, keda samuti ei olnud olemas kokkulepete sõlmimise ajal. Kohus jättis tähelepanuta kostjate väited, et kui AS-iga Utilitas Tallinn algselt sõlmitud lepingu järgi oli võlgnikule makstav igakuine üür 63.91 eurot ja hiljem 200 eurot, siis kostjaga II sõlmitud üürilepingu järgi oli võlgnikule igakuiselt maksmisele kuuluv üüritasu 400 eurot. Jääb arusaamatuks, kuidas saab asjaomane kokkulepe kahjustada võlgnikku või viimase võlausaldajad. Leppetrahvis kokkuleppimine iseenesest ei saa olla võlausaldajate huve kahjustav. Leppetrahvinõue muutus sissenõutavaks hagejast tuleneval põhjusel, mis ei ole kostjatega seotud. Kohus märkis otsuses justkui nähtuks asja materjalidest, et 12.10.2015 üürileping ja selle 20.09.2016 täiendused on sõlmitud selleks, et teha võlausaldajate jaoks nõuete rahuldamine raskemaks või võimatuks. Kohtu poolt võlausaldajana käsitletava OÜ Vangent Assets nõuete mahtu arvestades on ebaratsionaalne kohtu oletus, et võlgnik ja kostjad leppisid kokku leppetrahvi nõuetes selleks, et takistada OÜ-d Vangent Assets oma nõudeid maksma panemast. Leppetrahvide summa on kokku 630 000 eurot, millises ulatuses nõue ei kahjusta mitte kuidagi OÜ-d Vangent Assets. Eluliselt on usutav, et kui võlgnik ja kostjad oleksid juba 2015.a plaaninud OÜ-d Vangent Assets hilisemas pankrotimenetluses kahjustada, oleks ilmselt mõeldud välja parem plaan kui OÜ Vangent Assets fiktiivsetest nõuetest enam kui kümme korda väiksem nõue. Hageja ei ole tõendanud, et OÜ-l Vangent Assets oleks eksisteerinud 12.10.2015 ja 20.09.2016 nõue võlgniku vastu ning et ta oli sel ajal võlgniku võlausaldaja, keda tehingutega kahjustati. Isegi kui võlgnikul oleksid olnud võlausaldajad, ei oleks üürilepingu sõlmimine senisest kõrgema hinnaga kuidagi võlausaldajate huve kahjustanud.
42.Kohus kvalifitseeris valesti kostjad võlgniku lähikondseteks ja kohaldas valesti PankrS § 117 lõike 1 punkti 1. Kohus ei põhjendanud, milles seisneb võlgniku ja kostja I ühine oluline majanduslik huvi ning mis alusel tuleks kostjat I lugeda võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lõike 3 alusel. Kostja I on sotsiaalhoolekande asutus, mis opereerib hooldushaiglat ning mille põhikirjaline eesmärk on sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuse osutamine. Võlgnik kui äriühing lähtub põhiliselt kasumi teenimise eesmärgist. Seega ei ole võlgniku ja kostja I huvid samastatavad ning kohus on ekslikult lugenud nad lähikondseteks. Sellest järeldub, et kostja I puhul ei kehti PankrS § 110 lõikes 3 sätestatud eeldus. Otsusest ei nähtu, mille alusel on kohus lugenud tõendatuks, et kostja I on võlgniku lähikondne. Seega on otsus vastavas osas põhjendamata.
43.Kohus jättis vääralt menetluse peatamata. Esitatud hagi peamine eeldus on võlausaldajate huvide kahjustamine. Kohus leidis, et puuduvad tõendid selle kohta, et OÜ Vangent Assets oleks oma nõuded võlgniku vastu jõustunud lahendiga kaotanud. Samas ei ole aga üheski menetluses jõustunud lahendiga tuvastatud, et OÜ-l Vangent Assets oleks 12.10.2015 või 20.09.2016 seisuga võlgniku vastu kehtivaid nõudeid eksisteerinud. Ühtegi teist võlausaldajat ei ole hageja esile toonud. Sellises olukorras tulnuks kohtul menetlus peatada kuni tsiviilasjades nr 2-17-17302, 2-17-17303 ja 2-1717304 (OÜ Vangent Assets nõuete tunnustamise hagid võlgniku pankrotimenetluses) menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, et vältida vastuoluliste kohtulahendite tegemist.
44.Kohus mõistis kostjatelt välja ebamõistlikud ja põhjendamatult suured menetluskulud. Hageja kulu on põhjendamatu vähemalt osas, milles ületab kostja II menetluskulusid. Nt hagi koostamise ajakulu 18h ei ole põhjendatud suuremas ulatuses kui 8h, s.o üks tööpäev, kuna hagi on küll 15lk pikk, kuid oma sisult suures osas kordav. Kohus ei ole kostja II vastuväiteid hageja menetluskuludele arvestanud ega ole seda ka põhjendanud.
45.Kohtuotsuse tegi kohtunik, kes oleks pidanud end taandama kostjate seadusliku esindaja KV 03.05.2019 taotluses toodud põhjustel. Seega esineb TsMS § 656 lõike 1 punktis 3 sätestatud alus kohtulahendi tühistamiseks. Kostja I apellatsioonkaebus
46.15.07.2019 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja I maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
47.Kohus jättis täitmata eelmenetluse ülesanded ja rikkus selgitamiskohustust, jättes määratlemata selge vaidluseseme ja andmata pooltele selge ja lõpliku tähtaja tõendite esitamiseks. Hageja ei ole esitanud väiteid ega toonud esile asjaolusid, mis võimaldaksid tehingute tagasivõidetavust PankrS § 109 lõike 1 ja § 110 lõike 1 punkti 4 kohaselt hinnata ning kohus ei ole ka hagejalt vastavate asjaolude esiletoomist ega tõendamist nõudnud. Kohtuistungile eelnevas menetluses olid pooled esitanud menetlusdokumentides väiteid, mille osas ei olnud kohus kordagi menetlusosaliste seisukohta küsinud. Menetluses puudus fookus ning arusaam, milline on kohtu seisukoht seniesitatu osas. Istungil rõhutasid kostjad, et asi ei ole lõpliku otsuse tegemiseks valmis, kuna hageja ei olnud kõrvaldanud hagis esinevaid puudusi, mistõttu ei olnud ka kostjatel olnud võimalik PankrS § 109 lõike 1 ja § 110 lõike 1 punkti 4 kohaldumise osas lõplikku seisukohta esitada. Vaatamata vastuväidetele lõpetas kohus eelmenetluse ja asus asja sisuliselt arutama. Kohus oleks pidanud määratlema selge vaidluseseme, nõudma hagejalt hagis esinevate puuduste kõrvaldamist ning andma seejärel kostjatele hageja seisukohtadele vastamiseks tähtaja. Lisaks ei toimunud asja sisulise arutamise käigus tõendite uurimist. Kui kohus siiski leidis, et asi oli lõplikuks lahendamiseks valmis, oleks tulnud jätta hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu.
48.Kohus kohaldas valesti TsÜS § 88 lõiget 1. Viidatud lahendis nr 3-2-1-91-15 ei ole Riigikohus üldse selle normi osas seisukohta avaldanud. Maakohus ei selgitanud, millisel põhjusel on ta pidanud õigeks kalduda kõrvale senisest Riigikohtu praktikast ning õiguskirjanduses väljendatud seisukohtadest, tõlgendades üürilepingut käsutuskeeldu rikkuva tehinguna.
49.Kohus tuvastas ebaõigesti, et vaidlusaluste tehingutega kahjustati võlausaldajate huve. Kohus kohaldas valesti PankrS § 109 lõiget 1 ja § 110 lõike 1 punkti 4 ning rikkus oluliselt menetlusnorme. Kohus jättis analüüsimata 12.10.2015 üürilepingu ja 20.09.2016 kokkulepete sõlmimise aluseks olevad asjaolud ning tähtsustomavad tõendid. Võlgnikul puudusid tehingute tegemise ajal ning puuduvad ka praegu võlausaldajad, kelle huve oleks tehingute tegemine võinud kahjustada. Üksnes OÜ Vangent Assets poolt võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduste esitamise pinnalt ei saa asuda seisukohale, et tegemist on võlgniku võlausaldajaks. Nõuet saab pidada olemasolevaks alles siis, kui see on kaitstud/tunnustatud. Kohus ei ole tuvastanud, et OÜ Vangent Assets näol on tegemist võlgniku võlausaldajaga.
50.Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest tulenevalt on tegemist võlgniku võlausaldajaid kahjustavate tehingutega. Otsusest ei selgu, millistest
konkreetsetest asjaoludest ja tõenditest võlausaldajate huvide kahjustamine järeldub. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et üürilepingus ja kokkulepetes kokkulepitu puhul oleks tegemist turutingimustele mittevastavate tehingutega. Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud asjaolusid, mille kohaselt oleks võrreldes 11.09.2006 AS-iga Utilitas Tallinn sõlmitud üürilepinguga vaidlusaluste kokkulepete näol tegemist võlgnikule ebasoodsamate tehingutega. Kostja I hinnangul oli tegemist turutingimustel tehtud tehingutega ning samuti võrreldes varasema üürilepinguga võlgniku jaoks soodsamate tehingutega. Kohus jättis tähelepanuta 01.11.2012 võlgniku ja kostja I vahelise üürilepingu punktis 2.9.5 märgitu. Vale on järeldus, et vaidlusalused kokkulepped olid justkui koostatud selleks, et võlgniku vastu vajadusel leppetrahvinõudeid esitada. Kohus jättis tähelepanuta, et 12.10.2015 üürilepingu sõlmimine ei toimunud põhjendamatult, vaid juba 01.11.2012 üürilepingus teadvustati küttelahenduse ümberkorraldamise vajadust, millele järgnesid pooltevahelised läbirääkimised 4a vältel, mis aga paraku ei olnud edukad. Vale on seisukoht, mille kohaselt ei saa leppetrahvi kokkuleppeid 30 000 eurot ja 600 000 eurot olulisteks ja mõistlikeks pidada põhjusel, et kohus on tuvastanud, et võlgnikul oli kehtiv leping soojavarustuse tagamiseks AS-iga Utilitas Eesti kuni 01.10.2018, mistõttu mingit ohtu soojavarustuse katkemiseks tegelikkuses ei olnud. Kohtu seisukoht ei võta arvesse, et esialgu kehtis leping AS-iga Utilitas Tallinn kuni 19.09.2016, seda pikendati kuni 01.10.2017 ning seejärel kuni 01.10.2018, pärast mida pidi üürileping ka tegelikult lõppema. AS-iga Utilitas Tallinn üürilepingute pikendamise eesmärgiks oli vaheaastate andmine üüripinna ja seadmete üleandmise korraldamiseks. 12.10.2015 üürilepingu sõlmimise hetkel ei olnud veel üürilepingut AS-iga Utilitas Tallinn kuni 01.10.2018 pikendatud, mistõttu esines reaalne oht soojavarustuse katkemiseks ning seega oli ka põhjendatud leppetrahvi kokkuleppimine. 20.09.2016 kolmepoolses kokkuleppes leppetrahvi kokkuleppimine oli samuti mõistlik ja põhjendatud, kuna võlgnik oli juba kord rikkunud kohustust üüripind üle anda ning pärast 01.10.2018 enam AS-iga Utilitas Tallinn üürilepingut pikendatud ei olnud.
51.Leppetrahvide kokkulepped ei muuda lepinguid automaatselt võlausaldajate huve kahjustavateks. Kohtul on VÕS § 162 kohaselt võimalik ebamõistliku suurusega leppetrahvi alati vähendada mõistliku suuruseni. Lisaks on leppetrahvi nõude esitamise eelduseks lepingu rikkumine. Kohus ei ole analüüsinud, millist tähendust omab asjaolu, et võlgniku enda kohustuste täitmisest sõltus, kas leppetrahvi nõue tema vastu realiseerub. Vale on väide, mille kohaselt olid leppetrahvi kokkulepped võlausaldajate huve kahjustavad põhjusel, et võlgnik ei oleks nagunii lepingut täitma hakanud tehnilise ja rahalise võimekuse puudumise tõttu. 12.10.2015 lepingust ei tulene, et soojusenergia tootmise oleks pidanud üle võtma võlgnik, vaid seda pidi tegema kostja I ning 20.09.2016 kokkuleppe kohaselt kostja II. Võlgniku kohustuseks ei olnud seadmeid omandada. Puudub alus kahelda, et kostjal II oleks puudunud tehniline või rahaline võimekus seadmete omandamiseks ja kütteteenuse pakkumiseks. Otsuses puuduvad põhjendused, millest tulenevalt võiks pidada leppetrahvi 30 000 eurot ebamõistlikuks ning võlausaldajaid kahjustavaks, arvestades, et lepingu rikkumise tagajärjel oleks soojusvarustus katkenud hooldushaiglas, mis on eluliselt oluline enam kui 100 patsiendile.
52.Kohus kohaldas valesti PankrS § 117 lõike 2 punkti 5, asudes seisukohale, et 12.10.2015 üürilepingu näol on tegemist lähikondsete vahel tehtud tehinguga. Kostja I ja võlgnikuga seotud isikute ringi osalisest kattumisest ei ole võimalik järeldada, et tegemist on võlgnikuga olulist ühist majanduslikku huvi omavate isikutega. Kohus pidanuks tuvastama, milles väidetav ühine majanduslik huvi seisneb.
53.Kohus jättis valesti menetluse peatamata. Olukorras, kus hageja tugineb hagis võlausaldaja OÜ Vangent Assets huvide kahjustamisele, kuid puudub selgus, kas OÜ Vangent Assets puhul üldse on tegemist võlausaldajaga, kuna tema nõuete tunnustamise üle käivad kohtuvaidlused, tulnuks menetlus vastuoluliste lahendite vältimiseks peatada.
54.Vaidlustatud otsuse tegi kohtunik, kes on ebaõigesti jätnud ennast taandamata.
55.Hagejal puudub õigus nõuda 20.09.2016 konstitutiivse võlatunnistuse ja 12.04.2017 saldokinnituse/konstitutiivse võlatunnistuse tagasitäitmist, kuivõrd kostjal I eksisteerib võlatunnistuses märgitud nõue võlgniku vastu. Vastustaja seisukoht
56.Hageja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
57.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel teha ise uue otsuse, millega jätab rahuldamata hageja nõude 12.10.2015 üürilepingu ning selle 20.09.2016 lisa ja muutmise kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks, alternatiivse nõude 12.10.2015 üürilepingu ja 20.09.2016 OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) ja SA Hiiu Ravikeskus vahel sõlmitud üürilepingu lisa tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ning nõude 20.09.2016 ja 12.04.2017 OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) poolt SA-le Hiiu Ravikeskus antud võlatunnistuste tagastamiseks, kuid rahuldab hageja alternatiivse nõude 20.09.2016 OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis), SA Hiiu Ravikeskus ja OÜ Hingehoid vahel sõlmitud 12.10.2015 üürilepingu muutmise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ning jaotab maa- ja apellatsioonikohtu menetlustega seotud menetluskulud. Apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt.
58.Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega, et asja lahendas maakohtus ebaseaduslik kohtukoosseis. Apellandid ei ole lükanud kaebustes ümber Harju Maakohtu esimehe 08.05.2019 määruses (t II kd lk 130-131) esiletoodud asjaolusid, mille alusel asus TsMS § 26 lõike 3 kohane isik seisukohale, et 03.05.2019 kuupäeva seisuga olid kostjad TsMS § 25 lõike 1 alusel kaotanud õiguse esitada asja lahendava kohtuniku vastu taandamisavalduse ning et ei esinenud ka TsMS § 25 lõikes 2 sätestatud asjaolusid. Tsiviilasja materjalid kinnitavad maakohtu esimehe arusaama, et kostjad pidid saama asja lahendava kohtuniku nime teada juba 01.10.2018 tsiviilasja menetlusse võtmise määruse kättesaamisest. Hilisemalt esitasid kostjate lepingulised esindajad 05.11.2018 esialgse vastuse hagile (t I kd lk 127-131), samuti 03.01.2019 ja 18.01.2019 sisulised vastused hagile (t I kd lk 180-184; II kd lk 3-11). Nimetatud menetlusdokumentides kohtuniku taandamiseks taotlust ei esitatud. Täiendavalt selgitab kolleegium, et käesolevast menetlusest kohtuniku taandamiseks ei saanud anda TsMS § 23 punkti 7 kohast alust asjaolu, et sama kohtunik taandas ennast 12.04.2019 määrusega (käesoleva tsiviilasja t II kd lk 112) tsiviilasja nr 2-18-18028 menetlusest. Kuigi ka teises tsiviilasjas on samad menetlusosalised, oli seal 09.04.2019 taandamisavalduse esitamise põhjenduseks asjaolu, et samale kohtunikule oli peale käesolevat tsiviilasja jagatud menetlemiseks 29.11.2018 OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotihalduri poolt esitatud hagiavaldus (tsiviilasi nr 2-18-18028), mis tekitas kostjate seadusjärgses esindajas kahtlusi Harju Maakohtus asjade jagamise süsteemi läbinähtavuse kohta. Taolisi kahtlusi ei olnud menetlusosalistel tekkinud käesoleva asja jagamise kohta enne
03.05.2019 avalduse esitamist. Nimetatud asjaolu tõendavad kostjate poolt esitatud teabenõuded Harju Maakohtule 18.02.2019 ja 15.03.2019, millest nähtuvad päringud vaid seoses tsiviilasja nr 2-18-18028 jagamisega ning neis ei tõstatatud küsimusi seoses käesolevas tsiviilasjas menetletava hagiavalduse jagamisega maakohtu arvutisüsteemi poolt.
59.Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega ka selles, nagu oleks maakohus jätnud põhjendamatult tsiviilasja menetluse peatamata TsMS § 356 lõike 1 alusel (määrus t II kd lk 80-81). Olukorras, kus sama eluline või õiguslik asjaolu (mitte õigussuhe) tuleb tuvastada samaaegselt menetluses olevates erinevates tsiviilasjades, on Riigikohus korduvalt asunud seisukohale, et seda on võimalik teha erinevates menetlustes samaaegselt ning asjaolu, et on olemas teatud oht vastuoluliste kohtulahendite jõustumisele, ei anna alust menetluse peatamiseks TsMS § 356 lõike 1 alusel (nt lahendid nr 2-16-15457, 3-2-1-22-15, 3-2-168-09). Kolleegium märgib, et lisaks on käesolevaks ajaks ka vaidlusalune peatamise põhjendus ära langenud, sest peale maakohtu otsust on jõustunud otsus asjas nr 2-17-17302 ja tunnustatud OÜ Vangent Assets nõuet OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotimenetluses.
60.Apellandid on maakohtupoolsete menetlusõiguste rikkumistena toonud esile ka eelmenetluse ülesannete, sh selgitamiskohustuse, täitmata jätmise. Apellandid on seisukohal, et maakohus jättis eelmenetluses määratlemata selge vaidluseseme ja jättis andmata pooltele lõpliku tähtaja tõendite esitamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et kirjeldatud võimalikud menetluslikud rikkumised ei olnud olulised ega too kaasa otsuse tühistamist. Hageja selge nõue ja selle aluseks olevad elulised ja õiguslikud asjaolud nähtuvad nii hagiavaldusest kui hageja 26.02.2019 menetlusdokumendist, milline oli esitatud maakohtu 31.01.2019 nõudekirja alusel. Nimetatud kirjas andis maakohus hagejale võimaluse esitada TsMS § 396 kohane arvamus kostjate vastustele ning kõik seni veel teatamata asjaolud ja tõendid, mida hageja peab oluliseks asja lahendamisel (t II kd lk 62). Kuna hageja uusi asjaolusid ega tõendeid ei esitanud, ei pidanud maakohus olukorras, kus ta leidis, et asi on kirjalikus menetluses piisavalt selge, andma pooltele veelkordselt tähtaja asjaolude/tõendite esitamiseks. Kostjate vastused pidid vastavalt TsMS § 394 lõike 2 punktile 3 sisaldama kõiki taotlusi, väiteid ja tõendeid iga esitatud faktiväite tõendamiseks. TsMS § 5 lõike 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kolleegium möönab, et maakohus ei teinud asjas määrust eelmenetluse lõpetamise kohta. Samas nähtub kohtuistungi kutsest, et 09.05.2019 oli määratud toimuma sisuline arutamine (t II kd lk 89, 91). Seega said ja pidid menetlusosalised arvestama, et kohtuistungil toimub asja arutamine mahus, mis viib lõpplahendi tegemiseni. Korraldava istungi (eelistungi) määramine või määramata jätmine on kohtu menetluslik otsustus ning sõltub sellest, kas kohtu arvates saab nii paremini ette valmistada asja arutamist põhiistungil või on eelistungil rohkem väljavaateid lõpetada menetlus kompromissiga või muul viisil kokkuleppega. Kostjad ei ole väitnud, et neil jäi maakohtus mõni asjakohane tõend kohtu tegevuse tõttu esitamata. Ka ei taotlenud kostjad apellatsioonimenetluses täiendavate tõendite esitamist viitega TsMS § 652 lõike 3 punktile 2 ega asja tagasi saatmist maakohtule uueks arutamiseks.
61.Kolleegium möönab, et 09.05.2019 kohtuistungi protokollist nähtuvalt lõpetas maakohus tõepoolest enne asja sisulise arutamise ja alles seejärel küsis pooltelt, kas nad soovivad tõendite uurimist (t II kd lk 143-145). Selliselt rikkus maakohus TsMS §-s 401 sätestatud kohtuistungil asja sisulise arutamise lõpetamise korda. Samas on kolleegium seisukohal, et käesoleva menetluse kontekstis ei ole tegemist olulise rikkumisega, mis tooks kaasa
maakohtu otsuse tühistamist TsMS § 656 lõike 1 alusel. Kostjad teatasid maakohtu küsimusele vastuseks, et ei soovi tõendite uurimist. Puudub alus eeldada, et kui kostjad oleksid vastavat tahet avaldanud, ei oleks maakohus seda võimaldanud läbi sisulise arutamise uuendamise TsMS § 437 punkti 1 alusel. Samuti toimus ringkonnakohtus tõendite uurimine ja avaldamine nii kogumis kui kolleegiumi ja menetlusosaliste poolt vajalikuks peetud üksikute tõendite osas.
62.Ringkonnakohus nõustub kaebajatega selles, et hageja esmase nõude tehingute tühisuse tuvastamiseks rahuldamisel kohaldas maakohus ebaõigesti TsÜS § 88 lõiget 1 ning TMS § 54 lõikeid 1 ja 2. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et VÕS § 271 kohane üürileping on VÕS § 6 lõike 3 mõttes käsutustehinguks. Käsutustehinguga üleantavaid õigusi ja kohustusi iseloomustab nende kehtivus kolmandate isikute suhtes (absoluutsuse põhimõte; vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-84-08, punkt 10). Üürileping ei ole asjaõiguslik tehing, millega üleantud õigused ja kohustused kehtiksid lepingupoolteks mitteolevate kolmandate isikute suhtes. Üürileping on võlaõiguslik tehing, milles kokkulepitud õigused ja kohustused kehtivad lepingupoolte suhtes. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-169519 lahendi punktides 28, 29 ja 39 selgitanud, et üürileping ei ole tühine üksnes põhjusel, et üürileandjal ei olnud õigust üürieset käsutada, võlaõiguslike kohustuste võtmist see asjaolu ei takista; kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja käsutamiseks; võlaõigusliku üürilepingu sõlmimine kinnistu suhtes ei ole kinnistu käsutamine. Maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-91-15 ei ole asjakohane, kuna selles asjas tulenevalt apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste piiridest ringkonna- ega Riigikohus ei analüüsinud maakohtu seisukohta kinnistu üürilepingu tühisusest TsÜS § 88 lõike 1 alusel kinnistusraamatusse sissekantud kohtutäituri keelumärke tõttu. Kolleegiumi poolt eelnevalt viidatud hilisem Riigikohtu praktika maakohtu seisukohta ei toeta. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse osas, milles kohus tuvastas vaidlusaluse üürilepingu ja selle lisakokkulepete tühisuse TsÜS § 88 lõike 1 ja TMS § 54 lõigete 1 ning 2 alusel.
63.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas on võimalik rahuldada hageja alternatiivset nõuet samade tehingute (üürileping, selle lisa ja selle muudatused) pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks. Kuigi maakohus otsuse resolutsioonis tehingute kehtetuks tunnistamise nõude osas seisukohta ei võtnud, on kohtunik siiski põhjendavas osas analüüsinud poolte vastavaid väiteid ja tõendeid ning leidnud, et hagi kuuluks rahuldamisele ka alternatiivsel alusel. Kuna maakohus on poolte väidete ja tõendite osas seisukohad võtnud ning pooled said neid apellatsioonimenetluses vaidlustada, on kolleegium seisukohal, et saab võtta seisukoha hageja alternatiivse nõude osas ise, saatmata asja maakohtule tagasi.
64.Maakohus kohaldas tagasivõitmise nõude analüüsimisel PankrS § 109 lõikele 1, § 110 lõike 4 punktile 4 ning § 117 lõike 2 punktidele 1, 5, 6 ja lõikele 3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga osaliselt. Käesolevas asjas ei ole vaidlust järgmise ajajoone üle: 12.10.2015 sõlmiti üürileping; 19.08.2016 nimetati ajutine haldur; 20.09.2016 sõlmiti üürilepingu lisa ja üürilepingu kolmepoolne muutmise kokkulepe; 13.04.2017 kuulutati välja üürileandja pankrot. Seega oli üürileping tehtud 1 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja lisa ning kokkulepe ajavahemikul ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Selliste tehingute tagasivõitmise alused tulenevad PankrS § 109 lõikest 1, § 110 lõike 1 punktidest 1 ja 2 ning punkti 1 tuleb kohaldada koosmõjus sama seaduse § 109 lõike 2 esimese lausega. Kuna hageja tugineb asjaolule, et kostjad on juriidilisest isikust pankrotivõlgniku lähikondseteks, võib kuuluda kohaldamisele ka PankrS § 110 lõige 3. Erinevate vaidlustatud tehingute suhtes erineva ajajoone tõttu
erinevate eelduste kontrollimise võimalust selgitas ringkonnakohus 02.10.2019 istungil. 20.09.2016 ja 12.04.2017 tehtud võlatunnistuste kehtetuks tunnistamist tagasivõitmise korras ei ole hageta.
65.Eeltoodust tulenevalt, kuna vaidlusalune üürileping oli sõlmitud 1 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, saab tehingu tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks juhul, kui leiavad tõendamist järgmised asjaolud: tehing kahjustas võlausaldajate huve; teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve; lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Seega tuli hagejal lisaks tehingu toimumise ja ajutise halduri nimetamise ajale tõendada, et võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve ja et tehingu teine pool oli võlgniku lähikondne. Sellise tõendamiskoormuse täitmisel tuli tehingu teisel poolel (kostjal I) lükata ümber eeldus teadmisest või teadma pidamisest võlausaldajate huvide kahjustamisest.
66.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega selle kohta, et hageja poolt esiletoodud ja tõendatud asjaoludel saab tuvastada üürileandja ja üürniku (SA Hiiu Ravikeskus; kostja I) lähikondsuse PankrS § 117 mõttes. Kolleegium ei nõustu kostjaga I, nagu omaks tema ja võlgniku lähikondsuse tuvastamisel tähtsust, et kostja I näol on tegemist sotsiaalhoolekandeteenuseid osutava sihtasutusega. Sihtasutus on vastavalt TsÜS § 25 lõikele 1 Eesti õigussüsteemis eraõiguslik juriidiline isik. PankrS § 117 lõige 2 ei sätesta lähikondsuse tuvastamise erisusi tulenevalt juriidilise isiku liigist. Hageja tõi esile, et üürilepingu tegemise ajal oli üürileandja juhatuse liikmeks KV; üürileandja 100% osakapitali omanikuks oli kostja II, mille juhatuse liikmeteks olid KV ja SS; üürileandja tegelikeks kasusaajateks olid AS, SS, SS ja AV (KV abikaasa); kostja II osanikeks olid AV ja Bravotex OÜ; Bravoteks OÜ osanikeks on AS, SS ja SS; üürniku juhatuse liikmeks oli KV ja nõukogu liikmeteks teiste hulgas SS ja AV; üürniku asutajaks on Assets Club OÜ, mille juhatuse liikmeteks olid KV ja SS ning tegelikeks kasusaajateks AS, SS, SS ja KV. Hageja väited on tõendatud väljatrükkidega pankrotivõlgniku, kostja I, Bravotex OÜ ja Assets Club OÜ kohta e-äriregistrist, e-krediidiinfo faktiraportitega pankrotivõlgniku, kostja I ja Assets Club OÜ kohta ning kostja I asutamisotsusega (t I kd lk 46-54, 57-70). Eeltooduga on tõendatud, et PankrS § 117 lõike 2 punkti 1 kohaseks pankrotivõlgniku lähikondseks on KV; punkti 2 kohaseks lähikondseks OÜ Hingehoid; punkti 5 kohasteks lähikondseteks AS, SS, SS ja AV, kuna äriühingust võlgniku tegelike kasusaajatena peab neil olema võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi. Samuti on tõendatud, et AS, SS, SS ja AV on üürniku asutaja tegelikeks kasusaajateks, KV üürniku juhtorgani liikmeks ja SS ning AV üürniku nõukogu liikmeteks. Asutamislepingu kohaselt andis asutaja sihtasutusele üle vara. Sihtasutuse seadus (SAS) ei keela sihtasutusel tulu teenida. Eeltoodust tulenevalt on TsMS § 232 lõike 1 kohase veenvusega leidnud tuvastamist, et üürnik on pankrotivõlgniku lähikondseks PankrS § 117 lõike 2 punkti 5 mõttes. Ringkonnakohus ei leia, et hageja oleks veel üksikasjalikumalt pidanud tõendama PankrS § 117 lõike 2 punkti 5 kohase ühise olulise majanduliku huvi eelnimetatud isikute vahel. Kostjatel oli võimalik hageja väited maakohtus ümber lükata, kuid kolleegiumi arvates nad seda veenvalt teha ei suutnud.
67.Järgnevalt analüüsib kolleegium hageja väiteid ja tõendeid selle kohta, et pankrotivõlgnik kahjustas 12.10.2015 ja 20.09.2016 tehingutega võlausaldajate huve. Hageja tõi huvide kahjustamise põhjendustena maakohtus esile järgmised väited (vt hagiavalduse punktid 2.14-2.24, 26.02.2019 menetlusdokumendi punktid 2.11-2.18): tehingutes võttis üürileandja kohustuse tasuda üürnikule olulises suuruses leppetrahvi; nende nõuete võrra saaksid teiste võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud
suuremas ulatuses; üürilepingut ei ole võimalik reaalselt täita, kuna siis tekiks reaalne oht, et hoonetes katkeb soojusvarustus, mis toob kaasa hooldushaigla tegevuse lõppemise ja seeläbi pankrotivaraks oleva hoonestusõiguse turuväärtuse olulise languse; kinnistul asuv kaugküttetrass kuulub omandiõiguse alusel AS-ile Utilitas Tallinn ja üürilepingu täitmine (hapnikujaama hoone üleandmine üürnikule) üürileandja poolt tooks kaasa soojavarustuse katkemise reaalse ohu; üürnikul puudub soojaettevõtjana tegutsemiseks tehniline võimekus, kuna tal puuduvad soojuse tootmiseks ja müügiks vajalik taristu; üürnik on seisukohal, et kaugküttetrassi omandamise kohustus lasub üürileandjal, kuid selline nõudmine kahjustab samuti võlausaldajaid; alates 2017 asub kinnistu kaugküttepiirkonnas ja üürnikul puudub luba soojaettevõtjana tegutsemiseks, mistõttu ei saa ka seetõttu anda üürilepingu objekti üürnikule üle; kinnistu soojusenergiaga varustamise katkematus on pankrotivõlgniku jaoks eksistentsiaalselt oluline, kuna sellest sõltub hooldushaiglas viibivate inimest elu ja tervis; üürileandjale oli 2012.a esitatud mitu pretensiooni võlgnevuste kogusummas üle 5 miljoni euro tasumiseks, mida võlgnik ka vähemalt osaliselt tunnistas; 2012.a esitasid võlausaldajad kohtule ka avaldused üürileandja pankroti väljakuulutamiseks.
68.Kostjad tõid vastuväidetena esile järgmised väited (vt kostja I 03.01.2019 menetlusdokumendi punktid 23-30; kostja II 18.01.2019 menetlusdokumendi punktid 4.1-4.3): võlausaldajate huvide kahjustamist ei saa hinnata selle pinnalt, millised nõuded esitatakse võlgniku vastu tema poolt lepingu rikkumise korral; hinnata tuleb, kas tehingu endaga kaasnes võlgniku vara vähenemine; vaidlusaluste tehingutega kokkulepitud üüri suurus ületas senist üürimäära; tegemist on turutingimustel tehtud tehingutega, millega üürileandja varaline olukord paranes; leppetrahvi kokkulepped on tavapärased, kokkulepitud suurused ei olnud ebamõistlikult suured; ka näeb seadus ette ebamõistlikult suure leppetrahvi vähendamise võimaluse; leppetrahvi kokkuleppimine oli oluline, sest oluline oli tagada hoonete soojavarustuse katkematus ja lepingu täitmine üürileandja poolt; kui pankrotivõlgnik oleks õigeaegselt üürilepingu objekti üürnikule üle andnud, ei oleks leppetrahvi nõudeid esitatud; OÜ-l Vangent Assets ei ole tegelikult nõuet pankrotivõlgniku vastu; kostja II on võimeline kinnistu soojusvarustuse tagama kas ostes vajalikud seadmed AS-ilt Utilitas Tallinn või (alternatiivselt) sõlmides sama soojaettevõttega allüüri kokkulepped; kostja II on püüdnud teha ettevalmistusi selles osas, kui esitas pankrotihaldurile päringu üürileandja poolt lepingu täitmise kavatsuse kohta; kaugküttepiirkondade piiride muutmine 2017.a Tallinnas linna poolt ei oma käesolevas vaidluses tähendust, kuna toimus pärast vaidlusaluste tehingute tegemist; ka võib kostja II läbida menetluse vajaliku tegevusloa saamiseks; AS Utilitas Tallinn ei ole ainus isik, kel on võimalik soojusettevõtjana tegutseda; samuti sätestab KKütS erandid, mil soojusettevõtjal puudub loakohustus ning võib tulla kõne alla, et konkreetsel kinnistul ei olegi kohustust kaugküttega liituda; tehingute sõlmimise ajal ei näinud osalised ette, et kuulutatakse välja üürileandja pankrot ja et haldur keeldub tehinguid täitmast ning pikendab AS-iga Utilitas Tallinn üürilepingut; 2012.a esitatud pankrotiavaldused jättis kohus rahuldamata.
69.Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et pankrotivõlgniku tehingute võimalikku võlausaldajaid kahjustavat mõju tuleb kaaluda ja tuvastada tehingute tegemise aja seisuga. Seega saavad käesolevas vaidluses 12.10.2015 üürilepingu võlausaldajate huvide võimaliku kahjustamise tuvastamiseks omada tähtsust hageja väited, mis iseloomustavad pooltevahelisi suhteid enne tehingu tegemist ning väited kokkulepitud leppetrahvi suuruse kohta, mille võrra saaksid teiste võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Tähtsust ei oma, kas lepingu täitmine üürileandja poolt oli/on võimalik.
70.Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei suutnud tõendada selliste eluliste asjaolude esinemist tehingu sõlmimise ajal, mis annaksid aluse tuvastada konkreetse üürilepinguga võlausaldajate huvide kahjustamist. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmiti 12.10.2015 üürileping hageja ja kostja I vahel järgmises elulises olukorras: hooldushaigla hoonete soojaga varustamise tagamine oli eluliselt oluline nii hoonestusõiguse omanikule kui kostjale I, kes kasutas üürnikuna haigla hooneid ja neid teenindavat maatükki ning osutas hoonetes hooldekodu- ja hooldusraviteenust (olulisuse väite on esitanud mõlemad pooled; üürisuhe on tõendatud 01.11.2012 sõlmitud üürilepinguga (t I kd lk 160)); hoonete soojaenergiaga varustamiseks kehtis alates 19.09.2006 hoonestusõiguse omaniku ja AS-i Eraküte vahel hapnikujaama hoone (katlamaja) üürileping, mille tähtaeg pidi saabuma 19.09.2016 (üürileping t I kd lk 2829); mh oli 19.09.2006 lepingu punktis 3.3 lepitud kokku, et üürniku paigaldatud seadmed jäävad kogu lepingu kehtivuse aja vältel üürniku omandisse ja üürnikul on õigus lepingu lõppemisel kõik vastavad seadmed eemaldada; poolte vahel ei ole vaidlust, et nimetatud seadmed olid hädavajalikud soojusenergia tootmise jätkumiseks; üürileandja ja kostja I olid 01.11.2012 lepingus (punktis 2.9.5) deklareerinud, et on teadlikud, et soojusenergia hind, millega AS Eraküte energiat hoonetele müüb, ületab oluliselt turu keskmist hinda, kuid enne 19.09.2006 lepingu lõppemist ei ole hinna osas võimalik muudatusi ellu viia. Samas oli üürileandja võtnud endale kohustuse peale 19.09.2006 lepingu lõppemist pakkuma üürnikule kütet parima võimaliku hinnaga ja läbi rääkima ning saavutama uue võimaliku üürilepingu ja kütte hinna osas kas oluliselt parema kokkuleppe AS-iga Eraküte või leidma paremat hinda pakkuva teenusepakkuja või osutama parema hinnaga teenust ise. Lisaks oli kokku lepitud, et alates 19.09.2016 ei ole üürnik kohustatud maksma kütte eest enam, kui on Vabariigi Valitsuse (VV) või kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud gaasi piirhind vastavalt ajaperioodil või parim vabaturult kättesaadav gaasihind vastaval ajaperioodil, kui VV või kohalik omavalitsus ei ole piirhindasid kehtestanud. Eeltoodud elulised asjaolud, mida kinnitavad viidatud dokumentaalsed tõendid, kinnitavad kostja I selgitusi 12.10.2015 üürilepingu sõlmimise vajalikkuse kohta mõlemale lepingupoolele. 19.09.2016 oli lõppemas üürileping AS-i Eraküte õigusjärglasega, kuid hoonete soojusenergiaga varustamise jätkamine oli hädavajalik. Puudub vaidlus, et 12.10.2015 üürilepingus oli kokku lepitud ka veidi suurem igakuine üür kui 19.09.2006 lepingus (1000 krooni vs 100 eurot). Eeltoodu alusel ei näe kolleegium alust tuvastada vaidlusaluse üürilepingu ebasoodsat mõju pankrotivõlgniku varalisele olukorrale ega seeläbi vastuolu võlausaldajate huvidega. Ka ei saa hageja poolt esiletoodud asjaolude ja tõendite alusel tuvastada, et üürileping ei vastanud tolleaegsetele turutingimustele. Kolleegium märgib, et võlausaldajate olemasolu iseenesest enam vaidluse all olla ei saa, kuna jõustunud kohtuotsusega tsiviilasja nr 2-17-17302 on tõendatud, et OÜ-l Vangent Assets on pankrotimenetluses nõue pankrotivõlgniku vastu alates 2012.aastast kokku summas üle 5 miljoni euro.
71.Ringkonnakohus on lepingu (koos eelnevalt tuvastamist leidnud lepingu sõlmimise vajadust tõendavate eluliste asjaoludega) tõlgendamise (VÕS § 29 lõike 4 ja lõike 5 punktide 3, 4 alusel) tulemusena seisukohal, et puudub alus nõustuda halduriga, nagu oleks üürileping sõlmitud vaid selleks, et omandada üürileandja pankrotimenetluses leppetrahvi nõue ning et lepingupooltel ei olnud algusest peale lepingu täitmise kavatsust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tegutses üürilepingu järgne üürnik juhatuse liikme KV isikus enne lepingu sõlmimist eesmärgiga saada soojusenergia tootmiseks vajalike seadmete omanikult (19.09.2006 lepingu järgselt üürnikult) dokumentatsiooni kinnistul asuvate trasside ja tehnorajatiste kohta (KV 08.10.2015 e-kiri AS-ile Tallinna Küte ja AS-i Tallinna Küte sama päeva e-kiri dokumentide edastamise kohta (t I kd lk
192). KV e-kirjast nähtub viide samal päeval eelnevalt toimunud kohtumisele AS-i Tallinna Küte töötaja JS-ga (JS ametikoht „lokaalkatlamajade osakonna juhataja“ nähtub 02.08.2016 e-kirjast KV-le; t I kd lk 193)). Nimetatud e-kiri oli adresseeritud kostja I juhatuse liikmele KA-le (nüüdne V) ja sellest nähtuvalt oli kokku lepitud kohtumine JSga 04.08.2016 kell 14.00 AS-i Tallinna Küte ruumides Punane t 36, Tallinnas. Üürileandja juhatuse liikme IR 08.08.2016 kirjaga AS-le Tallinna Küte (t I kd lk 194195) on tõendatud, et üürileandja ei saavutanud senise üürnikuga kokkulepet üüri suurendamiseks ning küsis, kas senine üürnik on nõus temale kuuluvad seadmed võõrandama. AS-i Tallinna Küte vastuskirjaga 10.08.2016 (samas lk 198-199) on tõendatud, et seadmete omanik teatas vara jääkmaksumuse 2017.a septembri seisuga ja seda, et on nõus septembris 2017 varad võõrandama. 16.08.2016 teatas üürileandja juhatuse liige IR AS-ile Tallinna Küte mh, et on nõus pidama läbirääkimisi varade ostmiseks-müümiseks ja soovis läbirääkimistega reaalselt jätkata, et mitte aega kaotada (t I kd 200-201). Eeltooduga on tõendatud kostja I vastuväited selle kohta, et 12.10.2015 üürileping oli sõlmitud eesmärgiga seda ka tegelikult täita. Üürileandja ja üürniku juhatuse liikmete tegevus suhtlemisel AS-ga Tallinna Küte tõendab, et pooled tegid koostööd selleks, et üürileandja saaks täita lepingu punkti 3.2.4, milles ta kohustus tegema kõik endast oleneva, et üürnikul oleks võimalik õigeaegselt võtta üle ja omandada olemasolevalt üürnikult üüripinnal soojusenergia tootmiseks vajalikud seadmed ja trassid. Hageja väide, nagu oleks hoopis üürileandja kohustunud omandama soojuse tootmiseks vajalikud seadmed ja trassid, ei ole kooskõlas lepingus kokkulepituga ja sellist arusaama ei kinnita ka lepingupoolte tegevus enne ega peale lepingu sõlmimist. Lepingudokumendi punkti 3.2.4 tekstis väljendatud tahet, et seadmed omandab üürnik, on kinnitanud 20.09.2016 senise üürniku asemel lepingusse astunud kostja II pankrotihaldurile 09.08.2018 e-kirjas (vt kirjas punkt 2; t II kd lk 88).
72.Pankrotihalduri peamine etteheide seondub üürilepingus kokkulepitud leppetrahvi suurusega. Lepingu punktis 4.4 leppisid pooled kokku, et üürileandja kohustub tasuma üürnikule leppetrahvi 60 000 eurot, kui ta ei anna üüripinda üürnikule üle hiljemalt 19.09.2016. Arvestades, et eelnevalt leidis tõendamist üürilepingu poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel asuda seda ka täitma, ei leia kolleegium, et ainult lepingu rikkumise korral kohaldamisele kuuluva leppetrahvi suuruse alusel oleks põhjendatud tuvastada tehingu vastuolu võlausaldajate huvidega. Leppetrahv on äriühingute vahelistes lepingutes tavapärane täitmise tagamise vahend, et lihtsustada lepingu rikkumise korral teisel poolel talle tekkinud kahju hüvitamise nõude esitamist. Teised võlausaldajad saavad pankrotimenetluses oma õigusi kaitsta liigselt suure leppetrahvi nõude vastu, esitades nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite ja tõendades nõude tunnustamise hagimenetluses pankrotivõlgniku poolt lepingu rikkumise puudumist või leppetrahvi nõude esitamisest mitteteatamist mõistliku aja jooksul või aluseid leppetrahvi suuruse vähendamiseks (VÕS §-d 158-162).
73.Kuna üürilepingu lisa ja kolmepoolne muutmise kokkulepe olid tehtud ajavahemikul ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, saab need tehingud tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada juhul, kui leiab tõendamist, et tehingud kahjustavad võlausaldajate huve, kusjuures selle eelduse esinemist eeldatakse. Kostjatel on õigus seadusest tulenev eeldus ümber lükata.
74.Ringkonnakohus on üürilepingu punkti 4.4 20.09.2016 muutmise kokkuleppe (t I kd lk 35) osas seisukohal, et tegemist ei ole võlausaldajate huve kahjustava kokkuleppega. Lepingu lisas vähendasid üürileandja ja üürnik üürilepingus kokkulepitud leppetrahvi suurust 1⁄2 võrra, s.o 30 000 euroni. Vähendamine võrreldes kehtivas üürilepingus
kokkulepitud leppetrahvi suurusega ei vähendanud pankrotivõlgniku vara ega anna võlausaldajatele pankrotimenetluses võimalust saada enda nõuete rahuldamist suuremas ulatuses võrreldes olukorraga, kui vähendamise tehingut ei oleks tehtud. Seega ei kuulu üürilepingu lisa kehtetuks tunnistamisele tagasivõitmise korras.
75.Hageja on esitanud nõude 30 000 euro suuruse leppetrahvi kohta üürileandja poolt 20.09.2016 ja 12.04.2017 väljastatud võlatunnistuste (t I kd lk 36, 38) tagastamiseks VÕS § 1028 ja § 1032 alusel, tuginedes asjaolule, et tegemist on õigusliku aluseta antud võlatunnistustega. Eelnevalt jõudis kolleegium järeldusele, et 12.10.2015 üürileping ja selle 20.09.2016 lisa, mille alusel võlatunnistused anti (12.04.2017 võlatunnistuses puudutab leppetrahvi punkt 2) on kehtivad. Seega ei saa nõustuda pankrotihalduriga, et võlatunnistused oleksid saadud sellise kohustuse täitmiseks, mida ei ole olemas, mida ei ole tekkinud või milline on hiljem ära langenud. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et võlatunnistuse iseloom (deklaratiivne või konstitutiivne) on õiguslik asjaolu, mille peab kohus (juhul, kui see omab tähtsust konkreetses vaidluses) tuvastama ning see, et võlatunnistusele alla kirjutanud isikud on kinnitanud selle konstitutiivsust, ei ole kohtule siduv.
76.Küll aga on kolleegium seisukohal, et tagasivõitmise korras tuleb kehtetuks tunnistada 20.09.2016 kolmepoolne kokkulepe (t I kd lk 40a), milles lepiti kokku üürilepingus üürniku vahetumine (kostja I asemel kostja II), uus objekti üleandmise kuupäev (19.09.2016 asemel 01.10.2018), uus üüri suurus (100 euro asemel 400 eurot) ja lisati punkt 4.5 leppetrahvi kohta suuruses 600 000 eurot juhuks, kui üürileandja ei anna lepinguobjekti üürnikule tähtaegselt üle. Selle tehingu osas ei lükka kostjate väited/tõendid ümber eeldust, et tegemist on võlausaldajate huve kahjustava kokkuleppega. Elulises olukorras, kus üürileandjale oli kohtu poolt määratud ajutine pankrotihaldur, ei saanud üürilepingu pooled mõistlikult eeldada, et üürileandjal on kindlasti võimalik tulevikus 12.10.2015 üürilepingut, millesse kostja II soovis senise üürniku semel astuda, täita. Pooled pidid arvestama, et üürilepingu täitmise üle otsustusõigus läheb üle üürileandja pankrotihaldurile (PankrS § 36 lõike 1) ning sellises olukorras puudus arvestatav majanduslik sisu nii üürniku vahetamisel, üüriobjekti üleandmiseks uue kuupäeva kokkuleppimisel, üüritasu suurendamisel kui olulises suuruses täiendava leppetrahvi kokkuleppimisel. Kolmepoolse kokkuleppe punktist 4 nähtub, et 12.10.2015 üürilepingusse jäi alles punkt 4.4, mille kohta oli märgitud, et täiendav punkt 4.5 punkt ei oma puutumust senise punktiga 4.4. Seega sisaldaks kolmepoolse kokkuleppe kehtivuse korral üürileping kahte leppetrahvi kokkulepet (punktid 4.4, 4.5) suuruses 30 000 + 600 000 eurot ning selle tehingu puhul saab nõustuda hagejaga, et mõistlikult sai sellise kokkuleppe eesmärgiks olla kostja II poolt võlausaldaja staatuse saamine pankrotimenetluses.
77.Ringkonnakohus ei kaalu hageja väiteid tehingute tühisuse kohta vastuolu tõttu heade kommetega, kuna hageja selgitas apellatsioonikohtu istungil, et elulised asjaolud, mis peaksid iseloomustama tehingute vastuolu heade kommetega, kattuvad nende asjaoludega, millised saavad olla aluseks tehingute tagasivõitmisele. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et olukorras, kus tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud PankrS-s tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, on välistatud sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamine (nt lahendid nr 3-2-1-80-05, 3-2-1-18-14). Neid tehinguid, mida on võimalik tagasi võita, ei saa pidada tühisteks, vaatamata sellele, et nad võivad olla ka vastuolus heade kommetega, kuna tagasivõitmist sätestavad normid on erinormid TsÜS § 86 suhtes.
Hageja väited tehingudokumentide võltsituse kohta on paljasõnalised, mistõttu puudub kohtul võimalus kaaluda nende alusel hagi rahuldamist.
78.Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lõikest 1. Kolleegium lähtub hagi ja kaebuste rahuldamise ulatuse hindamisel järgmistest asjaoludest: nõue 12.10.2015 üürilepingu tühisuse tuvastamiseks kostja I vastu jääb rahuldamata; nõue sama lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks kostja I vastu jääb rahuldamata; nõue 20.09.2016 üürilepingu lisa tühisuse tuvastamiseks kostja I vastu jääb rahuldamata; nõue sama tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks kostja I vastu jääb rahuldamata; nõue 20.09.2016 ja 12.04.2017 võlatunnistuste tagastamiseks kostja I vastu jääb rahuldamata; nõue 20.09.2016 kolmepoolse lepingu muutmise kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks kostjate I ja II vastu jääb rahuldamata; nõue sama tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks kostjate I ja II vastu kuulub rahuldamisele. Seega kuulub hageja 7 nõudest rahuldamisele 1, s.o 12,5%, mistõttu jääb hageja menetluskuludest 87,5% tema enda kanda ja 12,5% tuleb hüvitada kostjatel võrdsetes osades (rahuldamisele kuuluv nõue on esitatud mõlema kostja vastu). Kostja I vastu esitas hageja 7 nõuet, millest kuulub rahuldamisele 1, mistõttu jääb kostja I enda kanda tema kuludest 12,5% ja hagejal tuleb hüvitada 87,5%. Kostja II vastu esitas hageja 2 nõuet, millest rahuldamisele kuulub 1, mistõttu jääb 50% kostja II kuludest tema enda kanda ja 50% jääb hageja kanda.
79.Kuna maakohus ei määranud kindlaks hageja menetluskulude põhjendatud ja vajalikku rahalist suurust, et tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist (TsMS §177 lõige 2).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.