Jätta apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 28. novembril 2016 Tartu Maakohtule hagi B.B. (kostja) vastu, milles palus jagada poolte (endiste abikaasade) ühisvara.
1.1.Hagiavalduse ning selle hilisemate täpsustuste ja täienduste kohaselt sõlmiti poolte abielu X ning lahutati X. Abieluvaralepingut ei ole pooled sõlminud. Poolte ühisvarasse kuuluvad järgmised õigused, kohustused ja esemed: X asuv X kinnistu registriosa numbriga X (X kinnistu); X korteriomand registriosa numbriga X (X korteriomand); X asuv kinnistu registriosa numbriga X (X kinnistu); sõiduauto Audi A6 (registrimärk X; Audi A6); sõiduauto SAAB 9-5 (registrimärk X; SAAB); mootorratas Yamaha XJR 1300 (registrimärk X; Yamaha); X (likvideerimisel; registrikood X; X) osa; X aadressil X asunud kodune vallasvara (kodune vara ja sisustus); poolte pangakontodel
4.märtsi 2015. a seisuga olnud raha ning AS-iga SEB Pank (SEB pank) 2. aprillil 2004 sõlmitud laenulepingust nr X (2004. a laenuleping) tulenevad kohustused ja 2. augustil 2013 sõlmitud laenulepingust nr X (2013. a laenuleping) tulenevad kohustused.
1.2.Sõiduautode Audi A6 ja SAAB ning mootorratta Yamaha ühisvarana jagamise osas sõlmisid pooled menetluses kompromissi, mille maakohus 5. augusti 2019. a määrusega kinnitas (III kd, tl-d 192–193). See kohtumäärus on jõustunud.
1.3.Muu ühisvara palus hageja jagada kokkuvõttes selliselt, et jätta X korteriomand (väärtus 73 000 euro) kostja ainuomandisse; X kinnitu (17 000 eurot) hageja ainuomandisse; X osa (7956 eurot) hageja ainuomandisse; kodune vara ja sisustus (4500 eurot) kostja ainuomandisse, 2013. a laenulepingust tulenev kohustus 35 684 eurot 39 senti (4. oktoobri 04.10.2019. a seisuga) kostja lahusvarasse; kostja pangakontodel olnud raha 2(16)
1104 eurot 27 senti jätta kostja ainuomandisse ja hageja pangakontol olnud raha 1976 eurot 94 senti hageja ainuomandisse. Kuna kostja võõrandas menetluse kestel hageja nõusolekuta X kinnistu 124 000 euro eest, palus hageja perekonnaseaduse (PKS) § 34 lg 3 alusel mõista kostjalt ühisvara hulka välja hüvitise 124 000 eurot. Seonduvalt kostja vastuväidetega märkis hageja, et kostja ei omandanud X kinnistut kinke teel. Kinkelepingu vältimatuks eelduseks on see, et omand on üle antud tasuta käsutusega, kuid käesoleval juhul ei olnud tegemist tasuta käsutusega ning 2. aprilli 2004.a kinkeleping on selles osas näiline. Eelmärgitut arvestades on põhjendatud ka PKS § 34 lg 3 kohane hüvitisnõue seoses X kinnistu võõrandamisega kostja poolt. Samuti palus hageja mõista kostjalt ühisvara hulka välja X kinnistu kasutuseelised ajavahemiku alates 4. märts 2015 kuni 1. mai 2019 eest summas 19 750 eurot, jagada see kasutuseeliste nõue poolte vahel võrdsetes osades ja mõista hageja kasuks välja kasutuseelised 9875 eurot. Kokkuvõttes palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud ühisvara väärtuse ja ühisvara väärtuse vähendamise eest hüvitise 101 302 eurot 13 senti.
1.4.Hageja palus kohustada kostjat andma nõusolekud X kinnistu hageja ainuomandisse üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja omanikukannete muutmiseks kinnistusraamatus.
Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja vaidles esitatud vastustes osaliselt vastu hageja väidetud ühisvara koosseisule ning hageja poolt välja toodud esemete väärtusele.
4.detsembril 2018 esitas kostja vastuhagi, mida on menetluses hiljem täpsustanud.
2.1.X kinnistu ei kuulunud kostja hinnangul ühisvara hulka. See kinnisasi oli kostja lahusvara, kuna kostja omandas selle kinke teel. Hagejal puudub seetõttu ka PKS § 34 lg 3 kohane hüvitisnõue seoses X kinnistu võõrandamisega. Selle kinnistu müügist saadud raha arvel tasus kostja 2004. a laenulepingu järgse viimase osamakse 2241 eurot 14 senti ning lisaks 2013. a laenulepingust tulenevaid kohustusi 12 000 euro ulatuses. Selles osas kasutas kostja X kinnistu müügist saadud raha ühisvara huvides.
2.2.Samas kuulus või kuulub poolte ühisvara hulka lisaks hageja nimetatule veel mootorsaan LYNX GLX5900 SYNCRO (mootorsaan) ja haagis MAZ 8114 (haagis).
2.3.Ühisvarasse kuuluv X osa on kostja hinnangul väärt vähemalt 54 795 eurot. Kui kohus leiab, et osa väärtus on väiksem kui 54 795 eurot, siis on hageja selle osa väärtust pärast abielu lahutamist süüliselt vähendanud ning kostja palub mõista hagejalt PKS § 34 lg 3 alusel ühisvara hulka hüvitise, mille suurus on 54 795 euro ja kohtu poolt tuvastatava X osa väärtuse vahe. Hageja on X osaniku ja juhatuse liikmena teinud tegusid, mis kahjustavad ühingu varalist seisundit.
2.4.Hageja esitatud X kinnistu kasutuseeliste hüvitamise nõue on alusetu ka põhusel, et kostja ei ole teinud hagejale takistusi kinnisasja kasutamiseks ja kasutuseeliste hüvitamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. 3(16)
2.5.Kostja vastuhagis märgitud haagis on hõlmatud ülalviidatud kompromissiga, mille maakohus 5. augusti 2019. a määrusega kinnitas. Mootorsaani eest palus kostja mõista hagejalt PKS § 34 lg 3 alusel ühisvara hulka hüvitise 1500 eurot.
2.6.Ühisvara palus kostja kokkuvõttes jagada selliselt, et tema ainuomandisse jäävad X korteriomand (73 000 eurot), kodune vara ja sisustus (4500 eurot), 2013. a laenulepingust tulenev võlgnevus 35 684 eurot 39 senti (4. oktoobri 2019. a seisuga) ja pangakontol 4. märtsi 2015. a seisuga olnud raha 1105 eurot 27 senti. Hageja ainuomandisse palus kostja jätta X kinnistu (17 000 eurot), X osa (54 795 eurot), hageja pangakontol olnud raha 1976 eurot 94 senti ning hüvitisnõude hageja vastu 1500 eurot. Kostja palus hüvitada talle PKS § 34 lg 2 alusel ühisvara arvelt 52 442,39 eurot (s.o ühisvarasse kuuluvate laenukohustuste täitmine ja X korteriomandi remondifondi maksed). Poolte ühisvaras on kostja arvestuste kohaselt 86 513 euro 93 sendi eest rahalisi kohustusi ja 153 877 euro 21 sendi eest vara. Ühisvara jagamise tulemusena peaks kostjale jääma 33 681 euro 64 sendi (67 363,28 eurot × 50%) ulatuses vara ning hagejale 86 124 euro 3 sendi (33 681,64 eurot + 52 442,39 eurot) ulatuses vara. Kuivõrd kostjale jääb ühisvara jagamise tulemusena 41 590 euro 30 sendi ulatuses rohkem vara, tuleb PKS § 37 lg 3 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 3 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 41 590 eurot 30 senti.
Hageja vaidles vastuhagile vastu.
Ühisvarasse kuuluva X osa väärtust tuleb arvestada summas 7956 eurot, kuna kostja ei ole tõendanud, et X on nõue hageja vastu. Käesolevas menetluses ei saa kohus ka tuvastada X nõude olemasolu või puudumist hageja vastu. Hageja ei ole X väärtust süüliselt vähendanud ja kostja hüvitisenõue tuleb jätta rahuldamata. Kui hageja on X kontolt sularaha välja võtnud, siis on see läinud ühisvara hulka (enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 14 lg 1) ja kasutatud perekonna ühisteks vajadusteks. Põhjendatud ei ole ka teised kostja poolt ühisvara vastu esitatud hüvitisnõuded.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 21. juuli 2021. a otsusega nii hagi kui ka vastuhagi osaliselt. Maakohus luges poolte ühisvaraks järgmised esemed: X korteriomandi väärtusega 73 000 eurot; X kinnistu väärtusega 17 000 eurot; X kinnistu väärtusega 124 000 eurot; X osa väärtusega 7956 eurot; koduse vara ja sisustuse väärtusega 4500 eurot; 2013. a laenulepingust tuleneva võlgnevuse (laenujäägi) 34 071 eurot 54 senti; Hageja pangakontol (SEB pangas) 4. märtsi 2015. a seisuga olnud raha 1976 eurot 94 senti; Kostja pangakontodel (SEB pangas ja Swedbank AS-is) 4. märtsi 2015. a seisuga olnud raha kokku 1104 eurot 27 senti; Mootorsaani eest hagejalt välja mõistetava hüvitise 1500 eurot; 4(16)
X osa väärtuse vähenemise eest hagejalt välja mõistetava hüvitise 48 764 eurot; Hüvitise kostjale lahusvara arvelt ühisvaral lasuvate kohustuste täitmise eest summas 28 135 eurot 67 senti.
Kohus mõistis hagejalt ühisvara hulka välja hüvitised 1500 eurot ja 48 764 eurot ning kostjalt hüvitise 109 758 eurot 86 senti. Kohus lõpetas abikaasade ühisomandi ülalnimetatud varaesemete osas ja jagas ühisvara järgmiselt:
Hageja ainuomandisse jäid X kinnistu väärtusega 17 000 eurot; X osa väärtusega 7956 eurot; hageja pangakontol olnud raha 1976 eurot 94 senti; mootorsaani eest hagejalt välja mõistetav hüvitis 1500 eurot ning X osa väärtuse vähenemise eest hagejalt väljamõistetav hüvitis 48 764 eurot.
Kostja ainuomandisse jäid X korteriomand väärtusega 73 000 eurot; kodune vara ja sisustus väärtusega 4500 eurot; kostja pangakontodel olnud raha summas 1104 eurot 27 senti; X kinnistu eest kostjalt väljamõistetav hüvitis 109 758 eurot 86 senti ning 2013. a laenulepingust tulenev võlg 34 071 eurot 54 senti.
Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks rahalise tasaarvestusena vähemsaadu eest välja hüvitise 24 479 eurot 49 senti, kohustas hagejat andma kostjale nõusolek X korteriomandi kostja ainuomandisse üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja omanikukannete muutmiseks kinnistusraamatus ning kostjat andma nõusolek X kinnistu hageja ainuomandisse üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja omanikukannete muutmiseks kinnistusraamatus. Muus osas jättis maakohus poolte nõuded rahuldamata. Poolte menetluskulud jättis kohus nende endi kanda ning mõistis kostjalt riigi tuludesse välja menetluskulu (ekspertiisikulu) katteks 1000 eurot ning märkis, et välja mõistetud menetluskulu maksmisega viivitamise korral tuleb kostjal tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.1.Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb ühisvara koosseis kindlaks määrata 4. märtsi 2015. a seisuga, mil lahutati poolte abielu. Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud perekonnaseadusest (PKS1995), mille § 14 lg 1 kohaselt oli abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Sama seaduse § 15 lg 1 järgi oli abikaasa lahusvaraks tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara. PKS1995 § 18 lg 2 teine lause sätestab, et kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Ühisvara koosseisu kuuluvad X korteriomand ja X kinnistu. Poolte vahel ei ole vaidlust nimetatud kinnisasjade kuulumise üle ühisvarasse, samuti asjade väärtuse üle. Ühisvarasse kuulub ka X X asunud kodune vara ja sisustus, mille väärtuseks on pooled hinnanud 4500 eurot. Mootorsaani varaühisuse varasuhte lõppemise ajal (abielu lõppemise ajal) varana enam alles ei olnud. Kohus leidis, et mootorsaan on hageja poolt võõrandatud osadena ilma teise abikaasa nõusolekuta. Seetõttu peab hageja PKS § 34 lg 3 alusel vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Mootorsaani turuhinnale 1500 eurot ei ole 5(16)
vastuväiteid esitatud. Mootorsaani ühisvarasse kuuluva varaesemena jagada ei saa, kuna seda pole olemas. Kohus luges ühisvara hulka kuulvaks ka X kinnistu. Tõenditest nähtub, et hageja ja kostja poolt SEB pangaga (toonane AS Eesti Ühispank) 2. aprillil 2004 sõlmitud laenulepingu alusel väljastati kostja pangakontole laen 350 000 krooni. Samal päeval kandis kostja C.C. (kinkija) kontole 278 121 krooni 39 senti ja 5. aprillil 2004 veel 46 984 krooni 57 senti. C.C. pangakontolt nähtub nii raha laekumine kinkija kontole kui ka väljamakse tegemine pangale. Kinkija on vabanenud kohustustest panga ees 2. aprillil 2004 sõlmitud laenulepingu alusel kostja kontole laekunud laenuraha arvel. Hageja ja kostja on võetud laenukohustust tasunud kogu abielu kestel ja kohustus kuulub ühisvarana jagamisele ka käesolevas menetluses. Kinkelepingu nimel all on seega tehtud tasuline tehing rahalise vastusooritusega. Kohtupraktika kohaselt (eelkõige Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11) saab PKS1995 § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks lugeda üksnes sellise vara, mis oli omandatud tasuta, sest kinkelepingu mõistest (VÕS § 259 lg 1) tuleneb, et kinkega on tegemist üksnes siis, kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, s.o kingisaaja rikastub ilma vastusooritust tegemata. Kinkelepingu alusel omandatud ese ei kuulu PKS1995 § 15 lg 1 järgi abikaasa lahusvara hulka, kui kinkega kaasneb ühisvara arvel abikaasa(de) vastusooritus, mille tõttu kaotab tehing kinke iseloomu PKS1995 § 15 lg 1 mõttes, sh juhul, kui üks abikaasa omandab abielu ajal kinkelepingu alusel kinnisasja ning teine abikaasa täidab abikaasade ühisvara arvel kinnisasja omandamisest tulenevad kinkija kohustused kolmanda isiku vastu. Käesoleval juhul ei ole küll tegemist olukorraga, kus üks abikaasa täitis abikaasade ühisvara arvel kinkija kohustused, vaid abikaasad võtsid ühisvarasse kohustuse, mille nad täitsid. Kohus märkis, et vara lugemisel abikaasade ühisvara hulka tuleb arvestada ka selle vara sihtotstarvet ja omandamise eesmärki. X kinnistu omandamise ajaks oli poolte abielu kestnud 10 aastat ning jätkus pärast veel vähemalt 10 aastat. Pooltel oli mitu ühist last, kes nendega koos sellel kinnistul elasid. Väited ja tõendeid selle kohta, kes on kandnud kulusid hoone parendamiseks, akende vahetamiseks vm kohta ei oma äramuutvat tähendust, et kinnistu omandati abikaasade poolt rahalise soorituse eest ja abikaasade ühisvarasse. Kohus leidis, et määravat tähtsust pole ka asjaolul, et kinkelepingu järgi (p 4) oli tehinguväärtus ehk kinnistu väärtus 400 000 krooni, kuid hageja ja kostja võtsid pangalt laenu 350 000 krooni, mis kinkija kontole kanti. Pooled võivad tehingu väärtust määratleda omavahelisel kokkuleppel. Tegemist on summadega, mis ei erine üksteisest oluliselt ja kuuluvad samasse suurusjärku. Kostja on X kinnistu 17. mail 2019 võõrandanud 124 000 euro eest. Seega seda varaeset enam ühisvaras ei ole ja PKS § 34 lg 3 alusel tuleb ühisvarasse hüvitada ühisvara väärtuse vähenemine ehk ostuhind 124 000 eurot. Ühisvara hulka kuulub X osa. Kohus leidis, et osa väärtus ühisvara jagamise ajale lähima ajahetke seisuga (ekspertiisi teostamise seisuga) on 7956 eurot. Kohus hindas osa väärtust selliselt, et ühisvara jagamise ajal puudub ühingul nõue hageja vastu. Hageja on tõenditest nähtuvalt otsustatud kostja nõusolekuta X likvideerimismenetluse algatamise ja likvideerija määramise. X registrist kustutamine on toimunud õigusvaselt ja X raamatupidamisdokumendid on osutunud kättesaamatuks. X osa väärtuse määramisel ei 6(16)
saa käesoleval ajal lähtuda väärtusest koos ühingu nõudega hageja vastu, kuna selle nõude tegelik realiseerimine ja kaitsmine ei ole võimalik hageja poolt algatatud likvideerimismenetluse tõttu. Selline hageja tegevus on olnud süüline. X osa väärtus koos nõudega hageja vastu oleks 56 720 eurot. Kostja on esitanud nõude, et kui kohus tuvastab, et X osa väärtus on väiksem kui 54 795 eurot, on kostja palunud mõista hagejalt PKS § 34 lg 3 alusel ühisvara hulka välja hüvitise osa väärtuse vähenemise eest. Kohus leidis, et osa väärtuse vähenemise eest tuleb PKS § 34 lg 3 alusel ühisvarasse välja mõista hüvitis 48 764 eurot (56 720–7956). Kohus leidis, et abikaasade ühisvara hulka kuuluvad PKS § 25 järgi ka poolte pangakontodel ja -hoiustel 4. märtsi 2015. a seisuga olnud rahasummad, hageja pangakontol oli 1976 eurot 94 senti ning kostja kontodel kokku 1104 eurot 27 senti.
4.2.Samuti kuuluvad ühisvarasse kostja poolt 2013. a-l SEB pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused panga ees. Selle laenukohustuse makseid on tasunud kostja, abielu lõppemise järgsel perioodil (alates 1. märtsist 2015) on kostja tasunud kokku 25 428 eurot 1 sent, sh 12 000 eurot X kinnistu müügist laekunud rahast. Selle laenulepingu järgi on täitmata rahaline kohustus SEB panga ees 34 071 eurot 54 senti, mis kuulub poolte ühisvarana jagamisele. 2004. a laenulepingust (ja selle lisadest) tulenevad kohustused panga ees on X kinnistu müügist laekunud rahast tasutud ning ühisvara jagamisel selle lepingu järgi kohustused puuduvad. Kostja poolt PKS § 34 lg 2 alusel ühisvara vastu esitatud hüvitisenõuded kuuluvad rahuldamisele kokku 28 135 euro 67 sendi ulatuses, sh 2004. a laenulepingu täitmiseks lahusvara arvel SEB pangale tasutud 13 986 eurot 65 senti, 2013. a laenulepingu täitmiseks SEB pangale tasutud 10 789 eurot 90 senti ning X korteriomandi remondifondi makseteks tasutud 3359 eurot 12 senti. Hageja poolt ühisvara vastu esitatud kasutuseeliste hüvitamise nõuet ei pidanud kohus põhjendatuks. Pooled elasid X kinnistul ühise perena kuni oktoobrini 2014, mil hageja ühisest elukohast lahkus. Hea usuga põhimõttega olnuks kooskõlas, et vähemalt abielu lahutamisel oleks hageja avaldanud kostjale soovi kasutada senist elukohta või saada sellest kasu. Arvestades kinnistu suurust ja seisundit, olnuks võimalik korraldada elamine ka mõlemale lahutatud abikaasale. Kinnistul elasid jätkuvalt poolte ühised lapsed. Käesolevas asjas ei ole esitatud asjaolusid ega tõendatud hageja soovi kasutada X kinnistul asunud elamut pärast seda, kui ta poolte ühisest elukohast lahkus või soovi sõlmida sellekohast kokkulepet. Samuti ei ole tõendatud, et kostja takistas hagejal kinnisasja kasutamist. Ei ole tõendatud, et hageja oli kohustatud loovutama perekonna eluaseme ainukasutamiseks kostjale (PKS § 23 lg 2).
4.3.Pooltel ei ole ühisvara esemelise jagamise osas erimeelsusi. Pooled on samal seisukohal, et ühisvaras olev X korteriomand, kodune vara ja sisustus, 2013. a laenulepingust tulenev kohustus SEB panga ees ja kostja pangakontodel olnud raha jääb kostja ainuomandisse. X kinnistu, X osa ja hageja pangakontol olnud raha jäävad hageja ainuomandisse. Kohus jaotas need varaesemed ja kohustused vastavalt eelmärgitule. Hagejalt tuleb PKS § 34 lg 3 alusel välja mõista hüvitis ühisvarasse X kinnistu väärtuse hüvitamiseks. Kinnistu müügihind oli 124 000 eurot, millest 14 241 euro 14 sendi ulatuses 7(16)
on tasutud ühisvarasse kuuluvatest laenulepingutest (SEB pangaga sõlmitud laenulepingud) tulenevaid kohustusi. Seega on kostjalt ühisvarasse väljamõistetava hüvitise suurus 109 758 eurot 86 senti. Poolte ühisvarasse PKS § 34 lg 3 alusel välja mõistetavad hüvitised arvatakse ühisvara hulka. Seega tuleb ühisvara hulka arvata hagejalt mootorsaani eest välja mõistetav hüvitis 1500 eurot ja X osa eest välja mõistetav hüvitis 48 764 eurot ning kostjalt X kinnistu eest väljamõistetav hüvitis 109 758 eurot 86 senti. Kummagi poole hüvitise maksmise kohustuse jättis kohus selle poole kanda, kelle tegevuse tõttu on hüvitise maksmise kohustus tekkinud.
4.4.Hagejale jäi eelmärgitut arvestades vara ja ühisvarasse makstavaid hüvitisi kokku 77 196 euro 94 sendi väärtuses (X kinnistu 17 000 eurot, X osa 7956 eurot, raha pangakontol 1976 eurot 94 senti ning hüvitised ühisvarasse 1500 eurot ja 48 764 eurot). Kostjale jäi vara, kohustusi ja ühisvarasse makstavaid hüvitisi kokku 154 291 euro 59 sendi väärtuses (X korteriomand; kodune vara ja sisutus 4500 eurot; raha pangakontodel 1104 eurot 27 senti; hüvitis X kinnistu eest 109 758 eurot 86 senti; kohustus SEB panga ees - 34 071 eurot 54 senti). Lisaks sellele on kostjal PKS § 34 lg 2 alusel ühisvara vastu nõue 28 135 euro 67 sendi ulatuses. Poolte võrdsuse saavutamiseks PKS § 37 lg 3 ja AÕS § 77 lg 3 alusel mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja vähemsaadu tasaarvestamiseks 24 479 eurot 49 senti.
5.Hageja palub 10. septembril 2020. a esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus luges poolte ühisvaraks mootorsaani eest hagejalt välja mõistetava hüvitise 1500 eurot ja X osa väärtuse vähenemise eest hagejalt välja mõistetava hüvitise 48 764 eurot, mõistis nimetatud hüvitised hagejalt välja ühisvara hulka ning jättis need ühisvara jagamisel hageja ainuomandisse. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hageja menetluskulud hageja enda kanda. Hageja palub jagada ühisvara selliselt, et hageja ainuomandisse jäävad X kinnistu (väärtus 17 000 eurot); X osa (väärtus 7956 eurot) ja hageja pangakontol 4. märtsi 2015. a seisuga olnud raha 1976 eurot 94 senti. Kostja ainuomandisse palub hageja jätta X korteriomandi (väärtus 73 000 eurot); koduse vara ja sisustuse (väärtus 4500 eurot); kostja pangakontodel
4.märtsi 2015. a seisuga olnud raha 1104 eurot 27 senti; X kinnistu eest väljamõistetava hüvitise 109 758 eurot 86 senti ja 2013. a laenulepingust tuleneva võlgnevuse 34 071 eurot 54 senti. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks vähemsaadu eest välja hüvitis 49 611 eurot 49 senti. Samuti palub hageja rahuldada kasutuseeliste hüvitamise nõude ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 4937 eurot 50 senti. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
5.1.Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja ühisvara (X osa) väärtust süüliselt vähendanud ning maakohus on vääralt mõistnud hagejalt ühisvara hulka välja hüvitise 48 764 eurot. Kohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust, jättes välja selgitamata nõude lahendamiseks olulised asjaolud, eelkõige PKS § 34 lg 3 eeldused. Samuti on maakohus 8(16)
kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on toonud kaasa kostja nõude ebaõige rahuldamise. Otsusest ei selgu, millest on kohus järeldanud, et X osa väärtuse vähenemise eest on PKS § 34 lg 3 kohase nõude rahuldamise eeldused on täidetud. Otsus ei ole selles osas seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1). Samuti on ekslik kohtu järeldus, et X nõuet hageja vastu ei ole võimalik realiseerida hageja poolt algatatud likvideerimismenetluse tõttu. Tõenditest nähtub, et hageja algatatud likvideerimismenetlust ei ole lõpuni viidud ning X ei ole likvideeritud. Kohus ei saanud asuda käesolevas menetluses tuvastama, kas X nõuet hageja vastu ei ole võimalik realiseerida seetõttu, et nõue on perspektiivitu. Seejuures pole kohus arvestanud hageja vastuväidetega ega tõenditega, tehes järeldusi sisuliselt vaid X majandusaasta aruannete pinnalt. Hageja esitas kohtule tõendid selle kohta, millised olid X kohustused hageja ees ning need kohustused tuleb maha arvestada ettevõtet varast (nõudest seotud osapoole vastu). Samuti leiab hageja, et ühisvara ei ole vähenenud. Olukorras, kus hageja on kostja hinnangul saanud aastate vältel Xist sularaha summas 69 952 eurot 43 senti (kas õiguslikult alusel või mitte), muutus see ühisvaraks. Hageja ei ole seega ühisvara kahjustanud ja selle väärtust vähendanud. Tõenditest nähtub, et raha kasutati ühisvara huvides, mh ühisvarasse kuulunud sõiduautode (Audi A6 ja SAAB) ostmiseks. Xist saadud raha on muutunud ühisvara osaks. Kohus ei ole tuvastanud ega põhjendanud, milles seisneb hageja süüline käitumine, mis on põhjuslikus seoses ühisvara väidetava vähenemisega. X likvideerimismenetluse alustamine ega äriühingu dokumentide üleandmine likvideerijale ei saa olla hagejale etteheidetavad rikkumised ning nendel tegudel puudub ka põhjuslik seos ühisvara väärtuse vähenemisega.
5.2.Kohus on jätnud ebaõigesti rahuldamata hageja kasutuseeliste hüvitamise nõude. Kohus jättis arvestamata, et poolte vahel oli vaidlus X kinnitu omandiõiguse üle. Kostja on olnud kogu aeg seisukohal, et kinnistu on tema lahusvara (millele hagejal omandiõigus puudub). Sellises olukorras ei ole võimalik hagejal loobuda omandiõiguse teostamisest, vaid see on kostja poolt olnud takistatud. Hagejale ei saa ette heita omandiõiguse teostamata jätmist ning selle eest hüvitise nõudmist. Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta, et X kinnistu kasutamine oli takistatud mh põhjusel, et abielu lõppemise tõttu ei olnud pooled võimelised elama koos ühel kinnisasjal. PKS § 23 lg 2 järgi on ette nähtud eraldi nõudealus juhuks, kus üks abikaasa on sunnitud loovutama perekonna eluaseme ainukasutamiseks teisele abikaasale.
5.3.Kohus on ebaõigesti mõistnud ühisvara hulka hüvitise mootorsaani eest. Kohus ei ole põhjendanud, miks tuleb kostja nõue rahuldada ning miks tuleb lugeda nõude suuruseks 1500 eurot. Kohus on jätnud kostja kõik vastuväited tähelepanuta. Mootorsaan ei olnud tehniliselt korras, see oli sisuliselt amortiseerunud ning seda oli võimalik võõrandada üksnes varuosadeks. Hageja võõrandas mootorsaani abielu jooksul (selle üle pooled menetluses ei vaielnud) ning sellest laekunud rahalised läks poolte ühisvara hulka. Võõrandamistehingu tagajärjel ühisvara väärtus ei vähenenud, muutus üksnes ühisvara koosseis (mootorsaani asemel oli raha). Järelikult on PKS § 34 lg 3 eeldused täitmata. 9(16)
5.4.Menetluskulud oleks tulnud maakohtul jätta TsMS § 164 lg 2 alusel täies ulatuses kostja kanda. Pooled oleksid saanud ühisvara jagada poolte kokkuleppel, kui kostja ei oleks asunud väitma, et X kinnistu on tema lahusvara, ega esitanud X osa väärtuse väidetava vähenemise osas hüvitisenõuet. Kostja tegevus käesolevas menetluses on olnud pahatahtlik ning ebaõiglane on jätta hageja menetluskulusid tema enda kanda.
6.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse läbi vaatamata ning kaebuse läbivaatamise korral rahuldamata.
7.Kostja esitas 19. oktoobril 2020 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osades, milles maakohus:
luges poolte ühisvaraks X kinnistu; jättis poolte ühisvara hulka arvestamata kostjale kuuluva hüvitise tasumise nõude 14 241 eurot 14 senti; mõistis otsuse põhjendavas osas kostjalt ühisvara hulka alusel välja hüvitise 124 000 eurot ning otsuse resolutsioonis hüvitise 109 758 eurot 86 senti; jättis kostja ainuomandisse X kinnistu eest väljamõistetava hüvitise 109 758 eurot 86 senti; mõistis kostjalt hageja kasuks rahalise tasaarvestusena vähemsaadu eest välja hüvitise 24 479 eurot 49 senti; otsustas jätta ülejäänud kostja nõuded rahuldamata; lugedes X kinnistu poolte ühisvaraks, jättis abikaasade osade võrdsusest kostja kasuks kõrvale kaldumata;
Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega:
lugeda poolte ühisvara hulka hüvitis kostja poolt lahusvara arvelt ühisvaral lasuvate kohustuste täitmise eest 42 376 eurot 81 senti; mõista hagejalt kostja kasuks rahalise tasaarvestusena vähemsaadu eest välja hüvitis 37 520 eurot 51 senti; kui ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et X kinnistu on poolte ühisvara, palub kostja kalduda abikaasade osade võrdsusest kostja kasuks kõrvale selliselt, et nimetatud kinnistu müügist saadud 124 000 eurost jääb 50 393 eurot 60 senti hagejale ning 73 606 eurot 40 senti kostjale
Apellatsioonimenetluse menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.
7.1.Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus otsuse tegemisel rikkunud PKS1995 § 14 lg-t 1 ja § 15 lg-t 1 ning kohaldanud ebaõigesti AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 259 lg-t 1, lugedes põhjendamatult poolte ühisvara hulka X kinnistu. X, kinnistu on PKS1995 § 15 lg 1 alusel kostja lahusvara, mistõttu on kohus PKS § 34 lg-t 3 ebaõigesti kohaldades mõistnud kostjalt ühisvara hulka välja hüvitise summas 124 000 eurot. Kostja nõustub maakohtuga järeldustega selles, et 2. aprilli 2004. a kinkeleping on kehtiv tehing, st tegemist ei ole tühise (sh näiliku) tehinguga. Ka hageja ei ole enda apellatsioonkaebuses seda maakohtu seisukohta vaidlustanud. Seega tekkis kostja omand kinnistule tasuta käsutuse, mitte tasulise käsutuse tulemusena. 2. aprilli 2004 kinkelepingust nähtuvalt ei ole kostja võtnud C.C. ees mistahes vastusoorituse tegemise kohustust, s.o tegemist on vastusoorituseta tehinguga. Vastusoorituste tegemine ei ole 10(16)
kinkelepingust nähtuvalt ka selle lepingu sõlmimise ega täitmise eeldus. AÕS § 119 lg 1 järgi peab kinnisasja omandamisele suunatud kohustustehing olema notariaalselt tõestatud. Kostja vastusoorituse tegemise kohustus peaks seega nähtuma kinkelepingust endast. Kinkelepingu sõlmimise järgselt toimunud isikute omavahelised arveldused jm toimingud ei ole käsitletavad kinkelepinguga seotud tahteavalduste või toimingutena, kuna need ei ole tehtud notariaalselt tõestatud vormis, samuti ei ole ajaliselt hilisemate toimingutega võimalik muuta kinkelepingus C.C. poolt avaldatud tahet. Kostja poolt pärast kinkelepingu sõlmimist koos hagejaga ühisvara hulka võetud laenu arvelt tehtud ülekanded C.C.le (kokku 20 778 eurot 6 senti (325 105, 96 krooni)) ei ole võimalik käsitleda kinkelepingu järgse sooritusena. Kinkelepingut ei muuda müügilepinguks ka selle p 2.3, mille kohaselt lõppevad kingisaaja (kostja) ja hageja poolt laenulepingu sõlmimisega SEB panga nõuded kinkija vastu ja seetõttu on hüpoteegipidaja hüpoteegi osas nõus tagatavate nõuete muutmisega. Maakohus jättis tähelepanuta, et kinkelepingu p 2.3 kohaselt lõppesid väidetavad SEB panga nõuded C.C. vastu seoses laenulepingu sõlmimisega, mitte kinkelepingu sõlmimisega. Kinketehingul kui sellisel ei olnud seega mistahes vastusooritust. Lisaks on hageja ise hagiavalduses kinnitanud ja tunnistanud X kinnistu kuulumist kostja lahusvara hulka. Vastasel juhul ei oleks hageja taotlenud kinnistu arvamist poolte ühisvara hulka, vaid oleks väitnud, et tegemist on poolte ühisvaraga. Ka hageja allkiri SEB pangaga 2. aprillil 2004 sõlmitud laenulepingul kinnitab hageja teadlikkust asjaolust, et kostja omandab X kinnistu enda vanematelt kinklepingu alusel lahusvarana. Laenulepingu p-s 10.1 on mh viide 2. aprillil 2004 tõestatavale kinkelepingule ja kostjale kui pantijale. Kui kinnistu oleks kingitud pooltele ühisvarasse, oleks laenulepingusse pantijaks lisaks kostjale märgitud ka hageja. Lähtudes teadmisest, et X kinnistu kuulus kostja lahusvara hulka, on pooled täitnud ka 2. aprilli 2004. a laenulepingust tulenevaid kohustusi SEB panga ees. Maakohus ei ole nimetatud asjaolusid ega neid kinnitavad tõendeid hinnanud, rikkudes oluliselt TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t
7.2.Alternatiivselt, isegi kui lugeda X kinnistu poolte ühisvaraks, tuleb abikaasade osade võrdsusest kostja kasuks PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel kõrvale kalduda. Maakohus on jätnud kostja 8. aprilli 2020. a menetlusdokumendis sisalduva vastava taotluse põhjendamatult lahendamata.
7.3.Kuna X kinnistu oli kostja lahusvara, vähendas kohus otsuses põhjendamatult 14 241 euro 14 sendi võrra kostja PKS § 34 lg 2 kohast hüvitisnõuet, mis seondub ühisvara hulgas olnud laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega kostja lahusvara arvel. Lahusvara müügist saadav raha on PKS § 27 lg 2 p 3 alusel samuti lahusvara ehk kostja lahusvaraks oli ka tema lahusvara hulka kuulunud X kinnistu müügist saadud raha. Seega on kostja oma lahusvara arvel pärast abielu lahutamist tasunud laenulepingust tulenevaid kohustusi kokku 39 017 eurot 69 senti (16 227,79 + 22 789,90), mille ulatuses on kostjal PKS § 34 lg 2 alusel hüvitisnõue ühisvara suhtes. Koos X korteriomandi remondifondi maksete hüvitamise nõudega on kostja PKS § 34 lg 2 järgne nõue 42 376 eurot 81 senti (39 017,69 + 3359,12). Kohus on (otsuse p-s 2.11) ebaõigesti tuvastanud, et kostja PKS § 34 lg 2 järgne hüvitisnõue on vaid 28 135 eurot 67 senti. 11(16)
Lugedes X kinnistu poolte ühisvaraks, mõistis maakohus ebaõigesti kostjalt tasaarvestuse tulemusena hageja kasuks välja hüvitise 24 479 eurot 49 senti. Ühisvara jagamise tulemusena tuleb hoopis hagejalt mõista kostja kasuks välja hüvitis 37 520 eurot 51 senti.
8.Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
10.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas hagejalt tuleb mootorsaani eest ühisvarasse välja mõista hüvitis 1500 eurot ja X osa väärtuse vähenemise eest hüvitis 48 764 eurot, samuti selle üle, kas X kinnistu kuulus poolte ühisvara hulka, ning kui kuulus, siis kas hagejal on õigus saada hüvitist selle kinnistu kasutuseeliste eest ning kas selle vara osas tuleb abikaasade osade võrdsusest kostja kasuks kõrvale kalduda. Lisaks on hageja vaidlustanud maakohtu määratud menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus asja materjalide põhjal menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Apellatsioonkaebustes kordavad pooled suures osas oma varasemas menetluses esitatud väiteid, selgitusi ja arusaamu õiguslikust olukorrast. Maakohus on enamust poolte õiguslikku tähtsust omavatest väidetest otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud, mistõttu ringkonnakohus ei pea vajalikuks neile veelkord vastata.
11.Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
11.1.PKS § 34 lg-st 3 tuleneb, et kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja on X osa väärtust süüliselt vähendanud ning mõistnud sellest lähtudes hagejalt ühisvara hulka välja hüvitise 48 764 eurot. Kohus on PKS § 34 lg 3 kohase nõude rahuldamise eeldused tuvastanud ning neid järeldusi otsuses ka nõuetekohaselt (TsMS § 436; § 442 lg 8) põhjendanud.
11.1.1.Hageja süüline käitumine seisneb eelkõige selles, et ta on võtnud 18. aprillil 2016, seega pärast poolte abielu lahutamist, kostja teadmata vastu otsuse X majandustegevus lõpetada ning alustada likvideerimismenetlust. Ringkonnakokohus möönab, et likvideerimismenetluse alustamine iseenestst ei pruugi olla põhjustanud ühisvara väärtuse vähenemist. Samas tuleb esitatud ja kogutud tõendite põhjal järeldada, et hageja tegevuse vähemalt üheks eesmärgiks on olnud X osa väärtuse vähendamine selliselt, et äriühing likvideeritakse ja kustutatakse registrist hageja võlga (X ees) sisse nõudmata, samuti teha selle X nõude realiseerimine oluliselt raskendatuks või võimatuks. 12(16)
Hageja ei ole määranud X likvideerijaks ennast (või kostjat), vaid ühinguga varasemalt mitte seotud D.D., kes avalikult kättesaadavast teabest nähtuvalt osutab Vest Consulting Büroo nime alt "koormavaks" muutunud ettevõtete likvideerimisteenust, kassajäägi likvideerimise teenust jmt (II kd, tl-d 145–147). Asja materjalidest ei nähtu, et D.D. oleks läbi viinud seaduse nõuetele vastava likvideerimismenetluse, sh avaldanud väljaandes Ametlikud Teadaanded äriseadustiku § 212 lg-te 1 ja 3 kohase likvideerimisteate. Likvideerija D.D. koostatud dokumentidest ei nähtu, milliseid väidetavaid võlausaldajate nõudeid on väidetavalt rahuldatud ning mis on saanud X rahalistest nõuetest seotud osapoolte, eelkõige hageja vastu. D.D. koostatud likvideerimise lõppbilansi ja vara jaotusplaani kohaselt ei ole pärast kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamist ühingul mistahes vara. Samas oli X ekspert E.E. järelduste kohaselt veel 30. juuni 2015. a seisuga hageja vastu nõue 81 274 eurot (IV kd, tl-d 2–5). Selline nõue nähtub ka 30. juunil 2015. a hageja enda poolt registripidajale esitatud X 2014. a majandusaasta aruandest (I kd, tl-d 107–122). X oli seega ilmselgelt jaotamata vara vähemalt nõuete näol hageja vastu, milliseid ei ole likvideerija D.D. hagejalt sisse nõudnud. Hageja oli koos kostjaga X ainus osanik. Seega sai D.D. tegutseda X likvideerimisel üksnes hageja teadmisel ja heakskiidul. Hageja sai aru või vähemalt pidi aru saama, et tema võlad X ees suurendavad ühingu osa väärtust ning sellega ka ühisvara väärtust. Lisaks on hageja enda kinnituse kohaselt andnud likvideerija D.D.le üle ka X raamatupidamisdokumendid. Raamatupidamisdokumente ega infot nende säilimise ja asukoha kohta ei ole X praegusel likvideerijal (F.F.) õnnestunud D.D.lt saada. Seetõttu on likvideerijal nõudeid hageja vastu keeruline või isegi võimatu sisse nõuda. Sel põhjusel ei ole määravat tähtsust ka apellatsioonkaebuse väitel, et X (täiendavat) likvideerimist ei ole lõpuni viidud ning ühing on jätkuvalt kantud äriregistrisse. Ekspert E.E. arvamusest ja muudest tõenditest järelduvalt moodustasid nõuded hageja vastu olulise osa X varast. Kuivõrd hageja teadis, et X osa (koos sellest tulenevate õigustega) kuulub poolte ühisvarasse (selle üle ei ole pooled vaielnud), on hageja 18. aprilli 2016. a osaniku otsuste vastuvõtmisega ning sellele järgnevate toimingutega (nende koosmõjus) käitunud kostja huve kahjustavalt ning hea usu põhimõtte vastaselt, mh tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 32 tähenduses. Hageja tegevusel on ka põhjuslik seos X osa väärtuse vähenemisega. Hageja väidab, et tugines 18. aprilli 2016. a osaniku otsuste tegemisel pooltevahelisele konkludentsele kokkuleppele, mille kohaselt kostja tegeles oma ettevõtlusega ning hageja enda omaga. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui abielu ajal selline kokkulepe oli, ei saanud hageja pärast abielu lahutamist eeldada selle võimaliku kokkuleppe jõusolekut.
11.1.2.Hageja leiab, et kohus ei saanud käesolevas menetluses tuvastada, kas X nõuet hageja vastu ei ole võimalik realiseerida seetõttu, et nõue on perspektiivitu. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. X osa väärtuse tuvastamiseks oli võimalik ja vajalik selle nõude perspektiivi hinnata. Kohus ei ole käesolevas asjas asunud lahendama X nõuet endise juhatuse liikme (hageja) vastu. Seda ei oleks kohtul sisuliselt ka võimalik teha, kuna X ei ole asjas menetlusosaline, nagu märgib ka hageja ise. TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus üldjuhul kohustuslik vaid menetlusosalistele. Hüpoteetiliselt on küll 13(16)
võimalik, et X poolt hageja vastu esitatud hagi tulemusena õnnestub nõue hagejalt sisse nõuda, kuid samas on TsMS § 2 järgi tsiviilkohtumenetluse üheks ülesandeks lahendada tsiviilasi mõistliku aja jooksul. Käesolevat tsiviilasja on kohtud lahendanud juba alates 2016. a lõpust, seega rohkem kui neli aastat.
11.1.3.Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, nagu oleks tema poolt aastate jooksul X arvelduskontodelt välja võetud raha muutunud poolte ühisvaraks. Põhjendatud on kostja seisukoht, et ühisvaraks võiks eelduslikult muutuda selline raha, mille hageja on saanud Xist õiguslikul alusel, eelkõige juhatuse liikme tasuna või dividendina. Õigusliku aluseta X pangakontodelt võetud raha seevastu ei muutu abikaasade ühisvaraks, vaid jääb osaühingu varaks (AÕS § 6 lg 2).
11.1.4.Hageja väitel on maakohus jätnud arvestamata tema väidete ja tõenditega, mille kohaselt on ka hagejal rahalisi nõuded X vastu. See etteheide ei ole põhjendatud. Maakohus on hageja õigusliku tähtsusega väiteid käsitlenud ning ei ole jätnud tähelepanuta selliseid tõendeid, millest võiks hageja nõudeid X vastu järeldada. Juhul kui hagejal sellised nõuded oleksid, tuvastanuks need eelduslikult ka maakohtu määratud ekspert E.E.. Eksperdiarvamuse järeldustest selliseid nõudeid ei nähtu. Hageja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et ekspert jättis arvamuse andmisel mõne olulise asjaoluga arvestamata, samuti ei ole hageja taotlenud eksperdi küsitlemist kohtuistungil (TsMS § 303 lg 2). Alusetu on hageja etteheide, nagu oleks maakohus teinud järeldusi vaid X majandusaasta aruannete pinnalt. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas võiks hageja aegumise vastuväide X nõuetele suurendada nende sissenõutavuse perspektiivi ja seeläbi X osa väärtust. Hageja ise on pidanud X osa menetluses algselt väärtusetuks.
11.2.Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata hageja X kinnitu kasutuseeliste nõude. Maakohtu järelduste kohaselt sai see kinnistu 2. aprilli 2004. a kinkelepingu alusel osaks poolte ühisvarast. Hageja ei ole seda maakohtu järeldust vaidlustanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kasutuseeliste nõude lahendamise seisukohalt tähtust sellel, kas poolte vahel oli vaidlus X kinnitu omandiõiguse üle. See ei takistanuks hagejal omandiõiguse teostamist. Samuti ei anna maakohtu otsuse muutmiseks alust väide, et kinnistu kasutamine oli takistatud mh põhjusel, et pooled ei olnud abielu lõppemisel võimelised elama koos ühel kinnisasjal. Nagu ka maakohus on märkinud, pidanuks hageja heauskselt tegutsedes hiljemalt abielu lahutamisel avaldama kostjale soovi kasutada senist elukohta või saada sellest kasu. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks seda teinud.
11.3.Maakohus on õigesti nõudnud hagejalt PKS § 34 lg 3 alusel ühisvara hulka välja hüvitise 1500 eurot. Enda apellatsioonkaebuse aluseks olevaid väiteid ei ole hageja tõendanud. Asja materjalidest nähtuvalt jõudsid pooled menetluses kokkuleppele selles, et mootorsaan võõrandati enne abielu lahutamist (IV kd, tl 134 pöördel). Samas ei ole tõendatud hageja väited, et mootorsaani müügist laekunud raha läks poolte ühisvara hulka. Asja materjalide hulgas puuduvad tõendid selle kohta, kas üldse ja millises ulatuses mootorsaani võõrandamisest raha saadi. Mootorsaani väärtuse (turuhinna) kohta 1500 eurot on kostja tõendid esitanud (I kd, tl-d 180–181). Ringkonnakohus ei tähelda, et hageja oleks kostja väiteid saani väärtuse kohta maakohtu menetluses vaidlustanud. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid, millest võiks järeldada, et ühisvarasse kuulunud saani väärtus oli kostja väidetust väiksem. Ainuüksi sellest, et mootorsaan ei olnud tehniliselt 14(16)
korras ning võõrandati varuosadeks, ei ole tehnika-alaseid eriteadmisi omamata võimalik järeldada, et hüvitise summa 1500 eurot on ülemäärane.
11.4.Maakohus ei ole eksinud ka menetluskulude jaotamisel. TsMS § 164 lg 1 järgi kannab hagilises abieluasjas, milleks on ka ühisvara jagamise hagi (TsMS § 102 lg 1 p 4), kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 2 kohaselt võib kohus jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. Maakohus on menetluskude jaotust otsuses piisavalt põhjendanud. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu diskretsiooniotsustusse sekkuda.
12.Vastuapellatsioonkaebuses vaidlustab kostja maakohtu järeldusi X kinnistu kuulumisest ühisvarasse.
12.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga järeldustega ning vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kostja ja C.C. vahel 2. aprilli 2004 sõlmitud kinkeleping on küll kehtiv tehing, mh ei ole leping näilik tehing. Samas on PKS1995 § 15 lg-t 1 kohtupraktikas tõlgendatud kitsendavalt. Selle sätte mõttes sai abikaasa lahusvaraks lugeda üksnes sellise vara, mis oli omandatud tasuta, sest kinkelepingu mõistest (VÕS § 259 lg 1) tuleneb, et kinkega on tegemist üksnes siis, kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, s.o kingisaaja rikastub ilma vastusooritust tegemata. Kinkelepingu alusel omandatud ese ei kuulunud PKS1995 § 15 lg 1 järgi abikaasa lahusvara hulka, kui kinkega kaasnes ühisvara arvel abikaasa(de) vastusooritus, mille tõttu kaotas tehing kinke iseloomu PKS1995 § 15 lg 1 mõttes, sh juhul, kui üks abikaasa omandas abielu ajal kinkelepingu alusel kinnisasja ning teine abikaasa täitis abikaasade ühisvara arvel kinnisasja omandamisest tulenevad kinkija kohustused kolmanda isiku vastu (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, p-d 15 ja 17 koos nendes viidatud praktikaga). Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud juhinduda viidatud praktikast ka käesolevas asjas. Tõenditest nähtuvalt on pooled (abikaasad) vabastanud kinkelepingu sõlmimisel C.C. kohustustest SEB panga ees. Selleks on pooled ise sõlminud SEB pangaga laenulepingu ning sellest tulenevad kohustused kuulusid ühisvara hulka. Poolte endi arusaamadel ja seisukohtadel X kinnistu kuulumisest ühisvarasse või kostja lahusvarasse ei ole asja lahendamisel tähtsust.
12.2.Samuti ei esine ringkonnakohtu arvates aluseid X kinnistu osas abikaasade osade võrdsusest kostja kasuks kõrvale kalduda. PKS1995 § 19 lg 2 p 3 võimaldas kohtul abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda, kui ühisvara oli omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. X kinnistu ei ole omandatud kostja lahusvara arvel. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud käsitlusi PKS1995 § 19 sätted ega nende kohaldamispraktika ei toeta. Abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine PKS1995 § 19 lg-s 2 sätestatud alustel on õiguse kohaldamise küsimus ning kohtul tuli kostja väidetega kõrvalekaldumise aluste esinemise kohta asja lahendamisel arvestada (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, 15(16)
§ 442 lg 8 esimene lause). Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud kohus kostja taotlust võrdsusest kõrvalekaldumiseks eraldi lahendama. Maakohus ei ole seda kostja väidet otsuses küll ka eraldi käsitlenud, kuid kuna osade võrdustest kõrvalekaldumise aluseid ei esine, ei ole see menetlusnormi oluline rikkumine.
13.Koos vastusega hageja apellatsioonkaebusele on kostja esitanud tõendid maakohtu otsuse täitmise kohta – kostja 12. septembri 2020. a maksekorraldus ja X korteriomandi registriosa väljavõte. Ringkonnakohus eeldab, et kostja soovib nende tõendtite asja materjalide juurde võtmist. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebused rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, ei ole nimetatud tõenditel asja lahendamise seisukohalt tähtsust (TsMS § 238 lg 1). Seetõttu ringkonnakohus tõendeid asja materjalide juurde ei võta. Tõenditel võib olla tähtsust võimalikus täitemenetluses. Tõendid on esitatud elektrooniliselt, mistõttu neid füüsiliselt ei tagastata.
14.Kostja on esitanud 19. oktoobril 2020 vastuväide kohtu tegevusele hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel. Ringkonnakohus on lahendanud selle vastuväite
4.novembri 2020. a määrusega. Ringkonnakohtu hinnangul puudvad alused hageja apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks.
15.Kuna nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus kaebuste menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud TsMS § 164 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda. Esitatud menetluskulude jaotust arvestades ei ole vaja hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.