2-20-9093/50 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja E Ta isa. Hageja on kohustatud Pärnu Maakohtu 03.03.2020 kohtumääruse alusel maksekäsu korras tasuma kostjale E Tale elatist 292 eurot kuus alates 02.02.2020 kuni E Ta täisealiseks saamiseni. Hageja sissetulek on 550,38 eurot kuus, hagejal ei ole vara. Hageja elab koos oma abikaasa O Taga ühetoalises üürikorteris. Hagejal ja tema abikaasal on ühine laps A Ta. Hageja leiab, et tema ei ole võimeline täitma kostja ülalpidamiskohustust, sest tasudes kostjale igakuuliselt 292 eurot ei jää hagejal raha toidule, eluasemele, isiklikele tervetele ning hageja teise lapse ülalpidamiseks. Kostja tegelik vajadus on 280 eurot kuus ja arvestades riikliku toetust 60 eurot, siis selleks, et lapse vajadused oleksid tagatud, peab ühe lapse peale ülalpidamiskulu vanemate poolt olema vähemalt 220 eurot (280-60). Kostja emal, kelle juures laps elab, on sissetulekud suuremad kui hagejal, mistõttu kostja ema ülalpidamiskohustuse ulatus võib olla suurem kui hageja kohustus. Hageja palub muuta Pärnu Maakohtu 03.03.2020 kohtumäärusega maksekäsuga asjas 2-20-104567 E Ta ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust järgmiselt: mõista M Tilt välja E Ta kasuks alates 22.06.2020 igakuine elatis 50 eurot kuus E Ta ülalpidamiseks kuni E Ta täisealiseks saamiseni xxx. Kostja seisukoht Kostja vastuse kohaselt ei ole usutav, et hageja koos abikaasa ja lapsega elavad ära 550,38 euroga kuus. Samas on hagejal alati võimalus otsida paremini tasustatav töö, sest väike palk ei tee olematuks lapse vajadusi. Kostja ema sissetulek ei ole hageja sissetulekust suurem. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus tuvastas, et Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonna 03.03.2020 kohtumäärusega tsiviilasjas 220-104567 on M T kohustatud tasuma E Tale igakuist elatist 292 eurot alates 02.02.2020 kuni E Ta täisealiseks saamiseni xxx (t.l. 15) Pooled vaidlevad kas 21.06.2020 seisuga, kui hageja on esitanud hagiavalduse temalt väljamõistetud elatise vähendamiseks on muutunud elatise nõude aluseks olevad asjaolud, s.o. lapse vajadused ja hageja varaline seisund võrreldes 03.03.2020, s.o. elatise väljamõistmise kohtumääruse tegemise ajaga.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 kohaselt on pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, pooltel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus (p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (p 2). Otsust võib TsMS § 459 lg 2 järgi muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. TsMS § 497 sätestab, et elatise suuruse muutmist saab kumbki pool nõuda hagimenetluses, kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud on muutunud. Kokkuvõtlikult on elatise suuruse muutmiseks alust siis kui lapse vajadused ja/või vanemate varaline seisund on võrreldes esialgse kohtulahendi tegemise ajaga sedavõrd muutunud, et annavad aluse muuta elatise suurust, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Selleks, et kohus saaks hagi rahuldada, tuleb kohtul seega tuvastada faktid, mille põhjal saab järeldada, et asjaolud, mis olid aluseks hageja poolt elatise maksmisele vastavalt 03.03.2020 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonna kohtumäärusele, mille kohaselt peab hageja tasuma kostja ülalpidamiseks elatist 292 eurot, s.o. miinimummääras, on oluliselt muutunud, ning et see muutus on tekkinud pärast 03.03.2020 ehk pärast kohtumääruse tegemist. Perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis (miinimumelatis nõude esitamise ajal on 292 eurot) ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kuna Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonna 03.03.2020 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-20-104567 on M T kohustatud tasuma E Tale igakuist elatist 292 eurot, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale, siis on kahtlemata elatise määramise aluseks olnud eeldus, et E Ta vajadused on kahekordne elatise miinimummäär, s.o. 2x292 eurot ehk 584 eurot. Mõistlik on arvata, et elatise kindlaksmääramise ajal lähtuti samuti eeldusest, et lapse ema annab lapsele elatist samas ulatuses nagu hageja. Asjaolu, et statistiliste näitajate alusel ei pruugi iga lapse vajaduseks kuluda seaduses sätestatud miinimumelatis, ei lükka ümber varem kohtumäärusega kindlaks määratud elatise summat, tuvastatut ja seaduses sätestatud eeldust, et lapse vajadusteks kulubki seadusega ette nähtud miinimumelatis ning ka konkreetse lapse ülalpidamiseks võib kuluda just seaduses sätestatud miinimumelatisemäär. Samas ei oleks kohtul iseenesest vaid statistilistele näitajatele tuginedes võimalik hinnata kostja vajadusi teisiti, kui seda on tehtud varasemalt seaduses sätestatud eeldusest, et elatise miinimummäär on pool kuuplaga alammäärast, lähtudes. Seega ei ole tõendatud hageja väide nagu kostja vajadused oleksid väiksemad kui miinimumelatismäär, millest tulenevalt peab hageja kohtumääruse alusel kostjale elatist tasuma. Samas hageja arvamus, et statistilistele näitajatele tuginedes, millised statistilised näitajad olid olemas juba kohtumääruse tegemise ajal, võiks pidada kostja vajadusi siiski ülemääraselt suureks, ei saa aga olla muutunud asjaoluks elatise vähendamseks.

Asjaolu, et 22.03.2017 kohtuotsuse nr xxx alusel peab hageja hüvitama kuriteoga tekitatud kahju ei saa olla samuti selliseks asjaoluks, mis ei oleks olnud hagejale teada juba Pärnu Maakohtus Maksekäsukiirmenetluses E Ta elatisnõude lahendamise ajal, kui hagejat kohustati tasuma E Tale elatist 03.03.2020 maksekäsu kohtumäärusega (t.l. 7-9, 73-84). Samas ei saa kuriteoga tekittud kahju hüvitamise kohustus mitte kuidagi olla tähtsam või eespool hageja sesadusest tuleneva alaealise lapse üalalpidamiskohustuse täitmisest. Tuvastatud on, et hageja ülalpidamisel on veel üks laps A Ta. Kuna hageja laps A Ta on sündinud xxx, siis ei ole A Ta ülalapidamiskohustuse täitmine selliseks asjaoluks, mis ei oleks olnud teada juba Pärnu Maakohtus Maksekäsukiirmenetluses E Ta elatisnõude lahendamise ajal, kui hagejat kohustati tasuma E Tale elatist 03.03.2020 maksekäsu kohtumäärusega. Tuvastatud on, et Maksu- ja Tolliameti andmetel on hageja sissetulek alates maikuus 584 eurot ning sel ajal kui hagejat kohustati kostja kasuks elatist tasuma 292 eurot kuus, siis hagejal sissetulek puudus (t.l. 45-47). Seega, vastupidiselt hageja väidetele, on põhjendatud arvata, et hageja varanduslik olukord võrreldes 03.03.2020 kohtumääruse tegemise ajaga, kui hagejat kohustati tasuma elatist kostjale, on paranenud. Kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb lapse vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust ja panust lapse ülalpidamisse (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-21118-12, p 15; 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12). Kohus on tuvastanud, et Maksu- ja Tolliameti andmetel kostja emal alates juunikuust sissetulekud puuduvad (t.l. 45-47) ning kostja ema on töötu ja registreeritud Eesti Töötukassas (t.l. 35-36). Vaidlust ei ole, et kostja ema ülalpidamisel on samuti peale kostja veel üks alaealine laps M T, kes on sündinud xxx. Seega ei ole tõendatud, et kostja varanduslikust seisundist tulenevalt saaks kostja ema osaleda hageja ülalpidamisel suuremal määral (t.l. 35-38), kui hageja ja see asjaolu oleks muutunud asjaoluks võrreldes 03.03.3030 maksekäsu kohtumääruse tegemise ajaga. Lähtudes eeltoodust ei ole hageja toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mis lubaksid kohtul tuvastada, et hageja varanduslik olukord on muutunud sel määral, mis oleks põhjuseks muuta varasema kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust. Hageja ei ole tõendanud, et tema varanduslik olukord oleks muutunud võrreldes ajaga, mil hagejal kohtumääruse alusel tuli hakata tasuma kostja kasuks kostja ülalpidamiseks elatist. Pooled vaidlevad selle üle, kas riigi poolt ettenähtud lapsetoetus 60 eurot on aluseks, et vähendada kohtuotsusesega väljamõistetud elatise suurust alla elatise miinimummäära. Kuna vaidlust ei ole, et

riigi poolt ettenähtud lapsetoetus oli lapsele ette nähtud ka 03.03.2020 elatise maksekäsu kohtumääruse ajal, siis ei ole samuti kohtu arvates põhjendatud võtta elatise vähendamisel arvesse lapsetoetuse tasumist. Hageja ei ole tõendanud, et lapsetoetuste tasumine oleks selliseks muutunud asjaoluks elatise vähendamise hagi esiamisel võrreldes elatisenõudes kohtumääruse tegemise ajaga. PKS § 102 lg 1 järgi isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Tulenevalt PKS § 102 lg 2 vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Hageja ei ole usutavalt tõendanud, et tema varalisest seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline andma kostjale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ja selline asjaolu on tekkinud peale maksekäsus kohtumääruse tegemist, millega hagejat on kohustatud tasuma kostjale elatist tasuma. Riigikohus on lahendis 2-16-118651 (p 18) märkinud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel. Seega peab hageja leidma nii enda kui kostja, kui hageja teise lapse A Ta ülalpidamiseks vajalikud vahendid. Seega ei ole kohtul põhjust käesolevas menetluses kaaluda varasema maksekäsus kohtumäärusega, millega hageja kohustub tasuma kostjale elatist 292 euro, mis vastab seaduses sätestatud miinimumelatisele, vähendamist alla miinimummäära. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel, millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 sätestab, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 174 lg 4 järgi kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas on mõistlik kostja menetluskulud kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist.