Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
08.12.2015, Tallinn
Kohtuasja number
2-12-14634
Kohtuasi
JR (pankrotis) pankrotihaldur Urmas Ustavi hagi TR vastu tehingute tagasivõitmiseks ja tehingutega saadud 49 432,27 euro tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.05.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TR apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
49 432,27 eurot
Menetlusosalised, nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): (pankrotis) pankrotihaldur Urmas Ustav
JR
Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): TR (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Mart Angerjärv Istungi toimumise aeg
17.11.2015
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 05.05.2015 otsus täielikult, teha osaliselt uus otsus ja saata osaliselt asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2.Jätta hagi rahuldamata JR poolt perioodil 02.10.2006 kuni 23.03.2011 TR-ga tehtud tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja tehingute alusel saadu TR-lt JR pankrotivarasse väljamõistmiseks kogusummas 23 272,27 eurot.
Saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse JR poolt perioodil 24.03.2011 kuni 16.02.2012 TR-ga tehtud tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja tehingute alusel saadu TR-lt JR pankrotivarasse väljamõistmiseks kogusummas 26 235 eurot.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist
otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja menetluse käik
1.JR (pankrotis) pankrotihaldur Urmas Ustav (hageja) esitas 12.04.2012 Harju Maakohtule hagiavalduse TR (kostja) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks JR (pankrotis võlgnik) ning kostja vahelised tehingud ajavahemikul 02.10.2006 kuni 16.02.2012 ning kohustada kostjat tagastama võlgniku pankrotivarasse ajavahemikul 02.10.2006 kuni 16.02.2012 võlgnikult saadud 49 432,27 eurot.
3.Harju Maakohtu 07.01.2014 otsusega rahuldati hagi ja jäeti menetluskulud kostja kanda. Tallinna Ringkonnakohtu 27.03.2014 otsusega maakohtu otsus tühistati ja tsiviilasi saadeti samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, otsus jõustus 16.06.2014.
4.21.08.2014 esitas hageja avalduse hagi tagamiseks. Harju Maakohtu 02.09.2014 määrusega rahuldati hagi tagamise avaldus ja seati hagi tagamise korras kostjale kuuluvale korteriomandile asukohaga XXX, reaalosana eluruum nr X (registriosa nr XXXXXXXX) IV jakku esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 49 432,27 eurot hageja kasuks.
5.26.03.2015 kohtuistungil esitas hageja taotluse formuleerida hagiavalduse resolutsioonis hageja nõude teine punkt sõnastusega „välja mõista kostjalt JR (pankrotis) pankrotivarasse 49 432,27 eurot.
6.Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 27.09.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-36486 välja võlgniku pankrot ja nimetati hageja võlgniku pankrotihalduriks. Hageja poolt võlgniku arvelduskontode analüüsimisel ilmnes, et ajavahemikul 02.10.2006 - 09.02.2009 on võlgnik teinud enda AS-s Swedbank olevalt arvelduskontolt kostjale ülekandeid kogusummas 4432,27 eurot (69350 krooni). Võlgniku kontoväljavõtete analüüsimisel Soome Vabariigi krediidiasutuse Pohjolan Osuuspankkist ilmnes, et perioodil 16.08.2010 - 16.02.2012 on võlgnik teinud enda arvelduskontolt kostjale ülekandeid kogusummas 45 000 eurot. Hageja hinnangul kuuluvad eelnimetatud tehingud pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 1 p 4 kohaselt tagasivõitmisele, sest tehingud on tehtud 5 aastat enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, tehingutega võlgnik kahjustas teadlikult võlausaldajate huve ning tehingute teiseks pooleks oleva kostja puhul on tegemist võlgniku lähikondsega (võlgniku abikaasa), kes sellest teadis või pidi teadma. Samuti on pärast võlgniku suhtes ajutise halduri nimetamist ja pankroti väljakuulutamist võlgniku poolt kostjale tehtud rahaülekanded summas 11 200 eurot tühised.
7.Võlgniku suhtes ei ole võimalik rakendada Soome Vabariigis kehtivat arstide miinimumtöötasu, sest võlgniku puhul on tegemist Eesti kodanikust füüsilise isikuga, kelle suhtes algatati pankrotimenetlus Eestis. Kostja pidi hiljemalt 28.07.2009 olema kursis võlgniku varalise seisu ja kohustustega, kui kostja sai allkirja vastu kätte kohtutäituri poolt võlgnikule saadetud täitmisteate ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse.
8.Tehingute tagasivõidetavuse seisukohalt ei ole tähtsust, kellele ja mis eesmärgil kostja võlgnikult saadud rahasummasid kulutas, samuti pole kostja neid kulutusi tõendanud. Lisaks ei saa pidada tõenäoliseks, et 1 aasta ja 7 kuu (ajavahemik, millal võlgnik kandis rahasummasid kostjale oma Pohjolan Osuuspankki arvelduskontolt) kommunaalkulud võivad moodustada 45 000 eurot.
9.Hageja poolt 26.03.2015 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud kokku 9047,25 eurot. Nimetatud menetluskuludeks on määruskaebuselt 23.04.2012 tasutud riigilõiv 25,56 eurot, määruskaebuselt 15.03.2013 tasutud riigilõiv 25 eurot, kassatsioonkaebuselt 23.04.2014 tasutud riigilõiv 494,32 eurot, hagi tagamise avalduselt 29.05.2012 tasutud riigilõiv 28,76 eurot, hagi tagamise avalduselt 21.08.2012 tasutud riigilõiv 50 eurot, hagi tagamiselt 01.09.2014 tasutud tagatis summas 2471,61 eurot ning 5952 eurot (62 töötundi tunnihinnaga 96 eurot/h) pankrotihalduri kulud (PankrS § 150 lg 1 p 1, vaatamata sellele, et pankrotihalduri õigusteadmised ja kogemused võimaldasid käesolevat vaidlust pidada lepingulist esindajat kasutamata). Hageja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 5). Kostja vastuväited
10.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
11.Võlgniku poolt kostjale tehtud rahaülekannete näol ei ole tegemist võlgniku ja kostja vaheliste tehingutega PankrS § 110 tähenduses ja isegi kui need kanded oleksid tehingud, ei mahu nad PankrS § 110 raamidesse. Summade suhtes, mida vastavalt seadusele ei saa võlgniku sissetulekuna arestida, ei saa pankrotihaldur ka tagasivõitmise korras sissenõuet pöörata. Kuivõrd võlgnik töötas Soome Vabariigis arstina, tuleb talle tagada Soome Vabariigis üldkohalduva kollektiivlepinguga ettenähtud arsti miinimumtöötasu (3321,38 eurot kuus, sh maksud). Samuti tuleb arvesse võtta, et võlgnikul ja kostjal on ühine alaealine laps, keda võlgnik on kohustatud ülal pidama. Osa võlgniku poolt kostjale tehtud rahaülekandeid alates 2006. aastast ei saa tagasivõitmise korras üldse sisse nõuda, kuna võlausaldajate huvisid ei ole kahjustatud, samuti ei ole võimalik võlgniku poolt tehtud rahaülekandeid kostjale kogusummas 39949,88 eurot käsitada võlgniku ja kostja vaheliste tehingutena, kuna tegemist on võlgniku ja kostja ühisvara siseste kannetega, mida kostja kasutas perekonna ühiste kulude katmiseks ning võlgniku isiklike kohustuste täitmiseks kolmandate isikute ees (võlgniku ja kostja alaealise lapse Anna Maria Rüütmanni koolirahad, kodu valvekulud jms). Kulutuste puhul, mida kostja tegi võlgnikult saadud rahaülekannete arvel alates võlgniku suhtes ajutise halduri määramisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, on tegemist hädavajalike kulutustega ja kulutustega, mis ei kahjustanud võlgniku võlausaldajate huve. Lisaks ei olnud kostja teadlik võlgniku võlgnevuse ulatusest ja sellest, et võlgniku varast ei piisa tema kohustuste täitmiseks. Kui kostja sai teada võlgniku kohustustest ja sellest, et võlgniku tehingud mõjutavad tema vara koosseisu, soovis ta abieluvaralepingu sõlmimist.
12.Kostja vaidles vastu hageja menetluskuludele. Kostja vaidles vastu pankrotihalduri kuludele (5952 eurot). Hagi rahuldamise korral on põhjendatud üksnes sellised
kohtukulud, mille kandmine on kohustuslik ja vajalik. Määruskaebuse esitamine ja kassatsioonkaebuse esitamine enese taandanud kohtuniku otsuse tühistanud ringkonnakohtu lahendile ei olnud vajalikud, sest need ei toonud tulemust. Seega peavad need kulud jääma hageja kanda. Kassatsioonimenetluses tasutakse kautsjoni, mitte riigilõivu. Kautsjoni väljamõistmist ei ole hageja taotlenud. Kautsjoni peabki hageja kandma, sest kaebus ei olnud edukas. Hagi tagamise tagatis ei ole kohtukulu ja seda ei saa menetluskulude nimekirjas esitada. Lisaks on hagi ka jätkuvalt tagatud. Esimese astme kohtu otsus
13.Harju Maakohtu 05.05.2015 otsusega hagi rahuldati ning tunnistati kehtetuks võlgniku poolt perioodil 02.10.2006 kuni 16.02.2012 kostjaga tehtud tehingud kogusummas 49 432,27 eurot ning mõisteti kostjalt võlgniku pankrotivarasse 49 432,27 eurot. Maakohus jättis jõusse Harju Maakohtu 02.09.2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 623,64 eurot. Maakohus määras, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohus määras hagiavalduselt tasutava riigilõivu suuruseks 1933,33 eurot ja mõistis kostjalt riigituludesse välja hagejale antud menetlusabi riigilõivu näol summas 1 933,33 eurot.
14.Poolte vahel on vaidlus selles, kas võlgniku poolt kostjale ülekantud summasid saab võlgniku sissetulekuna arestida ja kas neile saab vastava keelu korral tagasivõitmise korras sissenõuet pöörata, kas nimetatud rahaülekannete alusel kostja poolt tehtud kulutusi saab lugeda võlgniku ja kostja vahelisteks tehinguteks, millega kahjustati võlgniku võlausaldajate huve ja kas kostja oli nende tegemise ajal võlgniku maksejõuetusest teadlik.
15.Kohus nõustus hagejaga, et tulenevalt Euroopa Nõukogu 29.05.2000 määruse nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta art 4 kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude suhtes selle liikmesriigi seadust, kelle territooriumil menetlus on algatatud, samuti art 15 kohaselt maksejõuetusmenetluse mõjusid pooleliolevatele kohtuasjadele, kus käsitletakse neid võlgniku varasid või õigusi, mille suhtes viimane on kaotanud käsutamisõiguse, reguleerib ainuüksi selle liikmesriigi seadus, kus need kohtuasjad pooleli on, mistõttu Eesti Vabariigis algatatud pankrotimenetluse suhtes tuleb lähtuda Eesti õigusaktidest. Seega ei ole käesoleval juhul teiste riikide, sh Soome Vabariigi, õigusaktid, sh arstide suhtes kohalduv kollektiivleping võlgniku osas rakendatav, mistõttu kohus jättis kostja vastavate tõenditega arvestamata.
16.Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-39-08 selgitanud, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib olla teadliku võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist siis, kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Võlgniku teadmist, et tema tegevus kahjustab võlausaldajaid või võimalust võlausaldajate kahjustamist ette näha saab järeldada tema tahtest. Samuti leidis Riigikohus, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise.
17.Eeltoodust tulenevalt tuli maakohtu arvates võlgniku poolt viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehtud tehinguid eelduslikult lugeda võlausaldajate huvisid
kahjustavateks tehinguteks. Seetõttu tuleb lugeda võlausaldajate huvisid kahjustavateks tehinguteks ka võlgniku poolt kostjale ükskõik mis põhjusel tehtud rahaülekandeid, kuna nende arvel jäid rahuldamata võlgniku võlausaldajate rahalised nõuded. Samuti ei tõenda kostja poolt enda arvel tehtud erinevad maksed, milliste õigussuhete ja kohustuste alusel vastavad kulutused on tehtud, samuti, et need kulutused oleks tehtud võlgnikult saadud rahasummade arvel.
18.Kostja vastuväite osas, et ta ei olnud vaidlusaluste rahaülekannete ajal võlgniku võlgadest ja võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, sh sellest, et võlgniku kohustused ületavad võlgniku ja kostja ühisvara väärtust, leidis kohus, et kostja poolt esitatud vastavad tõendid (kinnisasja arestimise akt, JP, ML, LR ja LL e-kirjad) seda asjaolu veenvalt ei kinnita. Samuti ei pidanud kohus usutavaks kostja enda vande all antud seletust, et ta sai võlgniku võlgadest teadlikuks alles 2010. aasta jaanuaris. Kinnisvara arestimise aktist nähtub, et hüpoteegid võlgniku ja kostja ühisvaraks olevale kinnistule XXX olid seatud võlausaldajate Swedbank AS ja OÜ Primos kasuks juba 30.04.2008 ja 15.01.2009.
19.Kohus leidis, et hageja poolt 26.03.2015 kohtuistungil esitatud taotluse puhul ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 4 alusel ja seega formuleeris kohus hageja nõude vastavalt hageja taotlusele.
20.Kuivõrd kohus rahuldas hagi, jättis kohus 02.09.2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse (TsMS § 386 lg 4).
21.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Maakohus märkis, et põhjendatud ei ole hageja kulu summas 5952 eurot ja hagi tagamise tagatis 2471,61 eurot. Kostja norimine hageja mõistete „kautsjon“ ja „riigilõiv“ üle ei muuda fakti, et kassatsioonkaebuse esitamisel on kantud kohtukulu ja seda selle tulemuslikkusest sõltumatult. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hagi rahuldamise korral on põhjendatud üksnes sellised kohtukulud, mille kandmine on kohustuslik ja vajalik. Kohus määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 623,64 eurot, s.o riigilõiv määruskaebustelt 25,56 eurot +25 eurot + kautsjon kassatsioonkaebuselt 494,32 eurot + riigilõiv hagi tagamise avaldustelt 28,76 eurot + 50 eurot. Kohus määras, et menetluskuludelt tuleb tasuda ka viivist (TsMS § 177 lg 4).
22.Maakohus märkis, et Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2012 määrusega vabastati hageja menetlusabi korras riigilõivu tasumisest hagi esitamisel. 12.04.2012 esitatud hagilt hinnaga 49 432,27 eurot tuli enne 01.01.2011 kehtinud riigilõivuseaduse § 57 lg 1 ja lisa 1 viimase lause järgi tasuda riigilõivu 4154,25 eurot. Riigikohus on 19.02.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-4-1-28-12 tunnistanud, et riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 1 ja lg 22 koostoimes lisaga 1 (01.01.2011 - 30.06.2012 kehtinud redaktsioonis) olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 44 738,15 - 51 129,31 eurot tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 4154,25 eurot. Kohtul tuleb kindlaks määrata, milline oli põhiseaduspärase lõivu suurus hageja hagiavalduselt (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-17-11). Riigikohtu üldkogu lahendi nr 3-3-1-22-11 (p-d 31 – 34) seisukohtade kohaselt lähtuti proportsionaalse riigilõivu määramisel enne 01.01.2009 kehtinud lõivumääradest. Et neid määrasid ei ole ühegi kohtulahendiga põhiseadusevastaseks tunnistatud, pidas kohus põhjendatuks põhiseaduspäraste lõivumäärade leidmisel nendest määradest ka lähtuda. RLS lisa 1 enne 01.01.2009 kehtinud redaktsiooni kohaselt oleks hagejal tulnud tasuda hagilt hinnaga 49 432,27 eurot (773 446,96 krooni) riigilõivu 1933,33 eurot (30 250 krooni). Maakohus määras tasumisele kuulunuks/kuuluvaks põhiseaduspäraseks lõivuks hagiavalduselt 1933,33 eurot ning mõistis kostjalt selle riigituludesse välja. Apellatsioonkaebus
23.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks olukord, kus kohtunik määrab õigusliku aluseta kindlaks riigilõivu ebamõistlikus ja mittevajalikus suuruses (1933,33 eurot) ning määrata riigilõivu suuruseks maakohtus 850 eurot.
24.Maakohus ei ole tõendeid nõuetekohaselt hinnanud (otsuse p 18). Maakohus on jätnud mitmeid tõendeid vastu võtmata ja kogumata. Maakohus jättis kostja tõenditega seotud taotlused põhjendamatult rahuldamata. Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja vande all antud ütlusi.
25.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et kostja oli alates 2006. aastast teadlik võlgniku võlgadest. Kohus ei ole vastanud küsimustele ega põhjendanud, miks ja kuidas kostja pidi saama teadlikuks võlgniku võlgadest XXX kantud hüpoteekidest ja kuidas see mõjutab kostjale tehtud ülekandeid perioodil 02.01.2006 – 29.04.2008. Kohus ei ole pooltega seda asjaolu arutanud ja kostja ei saanud selle kohta seletusi anda. Asjaolu, et kostja andis kohtuliku hüpoteegi seadmiseks nõusoleku ei tähenda, et sellega olid seotud rahalised kohustused või et nende kohtustuste täitmisega tekkisid probleemid ja kostja oli sellest juba hüpoteegi seadmisel teadlik. Kostja ei olnud võlgniku võlgadest teadlik. 28.07.2009 sai kostja allkirja vastu kätte täitmisteate. Kostja ei avanud võlgniku kirju ning ei saanud seetõttu teadlikuks võlgniku varalisest seisust ja kohustustest. Kohus peab arvestama AS Swedbank nõude refinantseerimise plaani kostja poolt ja vara väärtust.
26.Pelgalt faktist, et võlgniku pankrot kuulutati välja 2011. aastal, ei piisa võlausaldajate huvide kahjustamise sisustamiseks. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas sai kostja teada võlausaldajate huvide kahjustamisest. Võlgniku teadlikkus maksejõuetuse saabumisest ei ole samuti tõendatud. Kostja ei nõustu, et võlgniku poolt viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehtud tehinguid võib eelduslikult lugeda võlausaldajate huvisid kahjustavateks tehinguteks.
27.Kostja selgitas, milleks ülekannetega tasutud raha kulutati. Hageja ei vaidlustanud enne kohtuvaidlusi antud kultusi ja kostja oli valmis vaidlustamise korral neid tõendama. Kuna vaidlust ei olnud, siis ei ole ka dokumentaalseid tõendeid esitatud ja üksnes kostja ütlused selgitasid, milleks raha kulutati. Kohus ei selgitanud, et selles asjaolus on poolte vahel vaidlus.
28.Kohus ei võtnud seisukohta ega põhjendanud, miks ei ole ülekannete puhul tegemist sooritusega või ühisvara siseste toimingutega. Võlgniku poolt kostjale tehtud rahaülekanded ei mahu PankrS § 110 raamaidesse. Tegemist oli hädavajalike kulutustega, mis ei kahjustanud võlausaldajate huve. Kuna võlgnik töötas Soome Vabariigis, tuleb talle tagada ettenähtud miinimumtöötasu (3321,38 eurot kuus). Summade suhtes, mida vastavalt seadusele ei saa võlgniku sissetulekuna arestida, ei saa pankrotihaldur ka tagasivõitmise korras sissenõuet pöörata. Maakohtu viide pankrotimäärusele ei ole asjakohane, kuna küsimus on täitemenetluses, mitte pankrotimenetluses. Võlgnikul ja kostjal on ühine alaealine laps, keda võlgnik peab ülal pidama.
29.Maakohus on rahuldanud nõude, mida tagasivõitmise korras üldse esitada ei saa. Hagi hõlmab ka ülekandeid, mida ei saa tagasi võita põhjusel, et need on tehtud pärast pankroti väljakuulutamist.
31.Kostja palub, et ringkonnakohus hindaks ümber maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et kostja oli võlgniku võlgadest ja võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik.
32.Kostja ei andnud nõusolekut hagi muutmiseks.
33.Kostja vaidles vastu ka menetluskulude kindlaksmääramisele. Kassatsioonkaebuselt ei ole riigilõivu tasutud ja seda ei saa hüvitada. Põhjendatud ei ole kostjalt välja mõista määruskaebuselt tasutud riigilõiv, kui määruskaebus jääb rahuldamata.
34.Maakohus on ebaõigesti määranud hagiavalduselt tasutava riigilõivu suuruseks 1933,33 eurot. Maakohus ei ole seda ka põhjendanud. Põhiseaduspärase suurusega riigilõiv oleks 850 eurot. Maakohus oleks pidanud lähtuma alates 01.07.2012 kehtinud riigilõivu määradest. Vastustaja seisukoht
35.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
36.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb osaliselt uue otsuse ja osaliselt saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
37.Ringkonnakohus tuvastas asjas järgmised tähtsust omavad faktilised asjaolud, mille üle pole vaidlust: - Harju Maakohtu 27.09.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-36486 kuulutati välja JR pankrot ja Urmas Ustav nimetati võlgniku pankrotihalduriks. Ajutine pankrotihaldur nimetati 30.08.2011 määrusega. - JR ja TR on abielus alates 03.07.1982. Kuni abieluvaralepingu sõlmimiseni 23.03.2011 kehtis abikaasade varasuhtes ühisvararežiim (varaühisus). Alates 23.03.2011 kehtib abikaasade vahel varalahususe varasuhe. - ajavahemikul 02.10.2006 - 09.02.2009 on võlgnik teinud enda AS-s Swedbank olevalt arvelduskontolt kostjale raha ülekandeid kogusummas 4432,27 eurot (69350 krooni). - Alates 2010 aprillist töötab JR Soome Vabariigis arstina. - perioodil 16.08.2010 - 16.02.2012 on võlgnik teinud enda Soome panga Pohjolan Osuuspankki arvelduskontolt kostjale raha ülekandeid kogusummas 45 075 eurot (hagiavalduses ja kohtuotsuses on ekslikult saadud ülekannete summaks 45 000 eurot). Sellest ajavahemikul 16.08.2010 kuni 23.03.2011 on tehtud ülekandeid summas 18 840 eurot, ajavahemikul 24.03.2011 kuni 30.08.2011 summas, 15 025 eurot, ajavahemikul 31.08.2011 kuni 27.09.2011 summas 2000 eurot ja ajavahemikul 28.09.2011 kuni 16.02.2012 summas 9210 eurot.
38.Hagi esemeks on raha nõue, hageja palub kostjalt välja mõista 49 432,27 eurot, see on summa, mille JR on kandnud ajavahemikul 02.10.2006 kuni 16.02.2012 oma pangakontolt abikaasa pangakontole. Nõude õigusliku alusena tugineb hageja tehingu tagasivõitmisele võlgniku pankrotimenetluses. Hageja käsitleb tagasivõidetavate tehingutena raha ülekandmise sooritusi. Kokku soovib hageja kehtetuks tunnistada 46 tehingut ( raha ülekannet).
39.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb iga konkreetse ülekande puhul otsustada, millisel õiguslikul alusel oleks halduril õigus ülekantud summat pankrotivarasse nõuda ja kas vastavad eeldused on täidetud. Selguse huvides jaotab ringkonnakohus raha ülekanded ajaliselt nelja perioodi: 1) 02.10.2006 kuni 23.03.2011, see on ajani, mil kehtis abikaasade varaühisuse varasuhe;
2) 24.03.2011 kuni 30.08.2011, varalahususe kehtimisest kuni ajutise pankrotihalduri nimetamiseni; 3) 31.08.2011 kuni 27.09.2011, ajutise pankrotihalduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni; 4) 28.09.2011 kuni 16.02.2012, pärast pankroti väljakuulutamist.
40.Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus esimesel perioodil tehtud raha ülekandeid. Ringkonnakohus leiab, et siin ei ole tegemist tagasivõitmise olukorraga. Sel perioodil tehtud ülekandeid ei saa käsitada JR ja TR vaheliste tehingutena. Perekonnaseaduse (PKS) § 25 sätestab, et varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Seega varaühisuse puhul on ka abikaasade pangakontol olev raha eelduslikult ühisvara, mis kuulub ühiselt mõlemale abikaasale, olenemata sellest, kumma pangakontol see asub. Raha ülekandmisel ühelt pangakontolt teisele ei toimunud vara käsutamist, raha ei muutnud omanikku. Seega ei saa raha liikumist abikaasade pangakontode vahel pidada abikaasade vaheliseks tehinguks. Samuti pole põhjust väita, et raha kanti üle ilma õigusliku aluseta. PKS § 28 lg 1 kohaselt teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Võlgniku osa eraldamiseks tuleb eelnevalt ühisvara jagada, milleks saab hagi esitada ka pankrotihaldur.
41.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata järgmiste rahaülekannete kehtetuks tunnistamise osas: JR AS Swedbank kontolt tehtud ülekanded 02.10.2006-700 krooni, 02.02.2007-250 krooni, 02.02.2007- 800 krooni, 17.05.2007-10 000 krooni, 18.05.2007-5000 krooni, 21.09.2007-700 krooni, 21.09.2007-700 krooni, 22.09.2007- 600 krooni, 17.10.2007-5000 krooni, 08.11.20075000 krooni, 21.11.2007-3500 krooni, 09.05.2008-5000 krooni, 07.07.2008-700 krooni, 08.07.2008-700 krooni, 09.07.2008-700 krooni, 29.08.2008-5000 krooni, 30.09.2008-5000 krooni, 28.11.2008-5000 krooni, 08.12.2008-5000 krooni, 08.01.2009-5000 krooni, 09.02.2009-5000 krooni, kokku 69 350 krooni, mis on 4432,27 eurot; JR Pohjolan Osuuspankki kontolt tehtud ülekanded 16.08.2010-3005 eurot, 16.09.2010-3805 eurot, 29.10.2010-1505 eurot, 16.11.2010-1505 eurot, 16.12.2010-2005 eurot, 04.01.2011-1005 eurot, 16.02.2011-3005 eurot, 16.03.20113005 eurot, kokku 18 840 eurot. Seega tuleb jätta hagi rahuldamata kokku 23 272,27 euro väljamõistmise osas.
42.Järgmisena käsitleb ringkonnakohus teisel perioodil tehtud ülekandeid. Hageja peab raha ülekandeid tagasivõidetavateks tehinguteks, ehkki toob hagi alusena välja, et raha ülekanded on tehtud ilma õigusliku aluseta. Tehingu tagasivõitmise sätted on erisätted, mis võimaldavad pankrotimenetluses kehtetuks tunnistada tavaolukorras kehtiva tehingu. Ilma õigusliku aluseta tehtud soorituse puhul on nõude normiks alusetu rikastumise sätted, VÕS § 1027 jj. Alusetu rikastumise tõendamiskoormise osas märgib ringkonnakohus, et hageja peab kõigepealt tegema nõude usutavaks, see tähendab hagi alusena tooma välja asjaolud, mis võimaldavad pidada sooritusi alusetuteks. Seejärel on kostja ülesanne hageja väited ümber lükata.
43.Kui hageja jääb selle juurde, et tegemist on tehingutega, peab ta kõigepealt näitama, millised tehingud poolte vahel sõlmiti, mille täitmiseks rahaülekanded tehti ja seejärel põhjendama ja tõendama tagasivõitmise eelduste olemasolu. Nõudenormiks on antud perioodi osas PankrS § 110 lg 1 p 2, mille alusel alusel tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve.
44.PankrS § 109 sätestab tagasivõitmise mõiste, mille lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel käesoleva seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis
kahjustab võlausaldajate huve. Seega tagasivõitmise üldise eeldustena tuleb tuvastada, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Pelgalt faktist, et tehingud tehti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ei piisa võlausaldajate huvide kahjustamise sisustamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et tehingute tagasivõidetavuse seisukohalt ei ole tähtsust, kellele ja mis eesmärgil kostja võlgnikult saadud rahasummasid kulutas. Maakohus leidis, et võlausaldajate huvisid kahjustavateks tehinguteks tuleb lugeda võlgniku poolt kostjale ükskõik mis põhjusel tehtud rahaülekandeid, kuna nende arvel jäid rahuldamata võlgniku võlausaldajate rahalised nõuded. Maakohus pole oma seisukohta põhjendanud. Ringkonnakohtu arvates saab võlausaldajate huve kahjustada ebavõrdne tehing, kus võlgnik ei saa kohast vastusooritust. Käesolevas asjas väidab kostja, et võlgnik sai oma raha eest vastusoorituse, kuna kostja täitis võlgniku kohustusi. Võlgnik kandis talle raha üle selleks, et ta saaks korras hoida võlgnikule kuuluvaid kinnisasju, üleval pidada võlgniku alaealist last ja tasuda võlgniku võlgasid, mida ta on ka teinud. Maakohus jättis kostja väited täielikult tähelepanuta.
45.Kuigi käesoleval juhul PankrS § 110 lg-te 2 ja 3 kohaselt eeldatakse teise poole teadlikkust, soovis kostja seda eeldust esitatud tõenditega, aga samuti tõenditega, mille kogumist ta kohtult taotles, ümber lükata. Maakohus ei ole kostja vastuväiteid ja esitatud tõendeid sisuliselt hinnanud ega põhjendanud, miks ta nendega ei arvesta.
46.Kolmanda perioodi osas on tagasivõitmise nõudenormiks PankrS § 110 lg 1 p 1, mille alusel tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ajutise halduri nimetamisest kuni pankrotiväljakuulutamiseni olenemata teise poole teadmisest, kuid ka siin on vajalik tuvastada võlausaldajate huvide kahjustamine.
47.Järgmisena käsitleb ringkonnakohus neljandal perioodil tehtud ülekandeid. Pärast pankroti väljakuulutamist tehtud tehingud ei kuulu üldse tagasivõitmisele. PankrS § 36 lg 1 kohaselt pankroti väljakuulutamisega läheb võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ja lg 6 kohaselt füüsilisest isikust võlgnik võib pankrotivara käsutada halduri nõusolekul. Halduri nõusolekuta tehtud käsutustehing on tühine. Asjaoludele, et halduri nõusolekuta tehtud käsutustehing on tühine ja pankrotihaldur ei ole andnud võlgnikule nõusolekut teostamaks kostjaga tehinguid, tugines hageja esmakordselt 05.12.2013 maakohtule esitatud kohtukõne teesides. Maakohus ei ole sellele tähelepanu pööranud ja hageja ei ole ka selgesõnalist hagi aluse muutmise taotlust esitanud. Maakohus pole hagi aluse muutmise küsimuses seisukohta võtnud ja on rahuldanud kogu nõude tagasivõitmise sätete alusel. Hageja poolt on ka välja toomata asjaolud seoses käsutuskeelu rikkumisega. Hageja ei ole välja toonud, kuidas toimus võlgniku pangakontol olevate rahaliste vahendite käsutamine peale pankroti väljakuulutamist, kas haldur võttis võlgniku kohustused (näiteks alaealise lapse ülalpidamine) enda kanda või oli võlgnikul endal lubatud mingis ulatuses seda teha. Samuti vajas füüsilisest isikust võlgnik raha enda ülalpidamiseks. Asja materjalist ei nähtu, millise summa määras haldur võlgnikule vabaks kasutamiseks. Ilma nende asjaolude väljaselgitamiseta ei ole võimalik tuvastada, kas ja millises ulatuses võlgnik peale pankroti väljakuulutamist pankrotivara käsutuskeeldu rikkus.
48.Eeltoodu alusel tuleb teisel, kolmandal ja neljandal perioodil tehtud ülekannete osas saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse. Maakohus ei ole tuvastanud nõude aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, on jätnud täitmata TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded ja TsMS §-s 351 tuleneva selgitamiskohustuse.
49.Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel vastavalt hagi lõpliku rahuldamise ulatusele.
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
Jõustunud Riigikohtu 12.10.2016 otsuses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-14634 muutmata, kuid täiendada ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.