Hageja I nõudes 2628 eurot ja hageja II nõudes 2628 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja I X (isikukood xxxxxxxxxxx), hageja II Y (isikukood xxxxxxxxxxx), hagejate seaduslik esindaja Q (isikukood xxxxxxxxxxx, e-post: xxx), hagejate lepinguline esindaja Alla Žulinskaja (e-post: xxx) Kostja C (isikukood xxxxxxxxxxx), kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Hallemaa (e-post: [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista Clt X kasuks välja tagasiulatuvalt ajavahemiku 01.03.2020-12.04.2020 eest elatis kokku 29,45 eurot ning alates 13.04.2020 kuni Xi täisealiseks saamiseni, s.o kuni xx.xx.xxxx elatis 262 eurot kuus.
3.Mõista Clt Y kasuks välja tagasiulatuvalt ajavahemiku 01.03.2020-12.04.2020 eest elatis kokku 29,45 eurot ning alates 13.04.2020 kuni Yi täisealiseks saamiseni, s.o kuni xx.xx.xxxx elatis 262 euro kuus.
Alates hagi esitamisest tasumisele kuuluv elatis suureneb koos elatise miinimummäära suurenemisega. Elatis ei või olla väiksem, kui igakordne perekonnaseaduse § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäär, millest on maha arvestatud pool Eesti Vabariigi tasutavast lapsetoetust ühe lapse kohta (pere esimesele ja teisele lapsele kohaldatav määr).
5.Elatis tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette kuu 5. kuupäevaks. Elatis tuleb kanda Q arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXX.
6.Jätta menetluskulud kostja kanda. Mõista kostjalt välja hagejate kasuks solidaarselt menetluskulu 510 eurot. Kostja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (510 eurot) tuleb tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-20-5463 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagejate nõue
1.X ja Y esitasid 13.04.2020 hagi Ci vastu elatise saamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt on hagejate seadusliku esindaja Q ja Ci ühised lapsed X ja Y sündinud vastavalt xx.xx.xxxx ja xx.xx.xxxx. Hagejad elavad emaga. Vanemate vahel on sõlmitud suuline kokkulepe, mille kohaselt kostja kohustub hagejatele maksma elatist seadusjärgses miinimummääras. Alates 01.03.2020 on kostja vähendanud hagejatele makstavat elatis ning tasus kahe lapse peale kokku märtsis 2020 vaid 284 eurot. Aprilli 2020 eest oli elatis hagi esitamise hetkeks tasumata. Kostjaga ei ole õnnestunud jõuda kohtuvälisele kokkuleppele. Hagejad taotlevad elatise väljamõistmist hagejate jaoks kokku 01.01.2020-30.04.2020 eest 884 eurot ning alates 01.05.2020 seadusjärgses miinimummääras. 22.12.2020 täpsustuse järgi taotlevad hagejad elatise väljamõistmist alates 11.04.2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni pooles Vabariigi Valitsuse sätestatud kuupalga alammääras ning tagasiulatuvalt alates 01.03.2020-10.04.2020 kummalegi hagejale 247,30 eurot. Hagi täpsustuse kohaselt on hageja I igakuised kulud 618,40 eurot ning hageja II kulud 730,71 eurot. 05.10.2020 seisukoha järgi on hagejate ülalpidamiskulud kokku 1168 eurot, s.o 584 eurot lapse kohta. Menetluse ajal on kokku lepitud suhtluskord, mille järgi lapsed viibivad igal teisel nädalavahetusel isaga, kuid puudub alus eeldada, et isa seda täies ulatuses täidab- ka varasemalt ei ole isa ja laste kohtumised olnud regulaarsed, samuti viibib isa sageli välislähetustel. Seetõttu ei saa elatise väljamõistmisel lähtuda suhtluskorrast. Kostja ei ole tõendanud oma kulutusi hagejatele. Kui kostja on ka hagejatele kulutusi teinud, on need minimaalsed ja ebavajalikud. Kostja ei osta lastele riideid ega tasu nendega seotud arveid. Hagejate hinnangul puudub alus elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära. Kuna puudub alus elatise vähendamiseks PKS § 102 lg 2 kohaselt, ei ole põhjendatud arvestada ka peretoetuste maksmisega. Hagejale teadaolevalt ületab kostja sissetulek (3000-4000 eurot kuus) hageja sissetulekut (1300 eurot kuus) enam kui kolm korda. Kostjale kuuluvad mitmed äriühingud. Põhjendatud on, kui vanemad peavad lapsi ülal proportsionaalselt vanemate sissetulekuga. Ainuüksi kostja eluasemekulud on 1000 eurot kuus (maja üür), samuti on ta saanud lubada endale advokaadi teenuseid antud vaidluses, seega ei saa kostja olla maksejõuetu. Kostja varjab oma sissetulekut. Kostja seisukoht 2(10)
2-20-5463
2.Kostja tunnistas hagi osaliselt ning palus kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõista elatise 22,98 eurot kuus. Kostja leiab, et kuna hagejad viibivad sageli isa juures, annab kostja neile sel ajal ülalpidamist vahetult. Kostjal on hagejatega seonduvalt eluasemekulud, toidu-, transpordija vaba aja veetmise kulud. Kostja on võtnud endale kohustuse transportida lapsi seonduvalt suhtluskorra kokkuleppega. Lapsetoetus makstakse hagejate emale ning kuna mõlemal vanemal on kulutused seonduvalt laste ülalpidamisega, on põhjendatud elatise väljamõistmisel arvestada, et hagejate kulud on osaliselt kaetud lastetoetusega. Hagis toodud hagejate kulud on ülepaisutatud ning tegelikud vajadused väiksemad. Kuna kostja on maksnud hagejatele elatist enam, kui kostja maksma peaks, on märtsikuu elatise tasumise kohustus täidetud. Vanemate vahel ei ole kokkulepet elatise tasumiseks miinimummääras ning kostja on tasunud elatist sellises summas vaid vabatahtlikult hagejate heaolu tagamiseks. Kohtu 18.09.2020 määrusega kinnitati vanemate kompromiss, mille kohaselt viibivad lapsed isaga igal teisel nädalavahetusel reedese koolipäeva lõpust kuni esmaspäeva hommikuni ning suvevaheajal 2-nädalaste perioodidena vaheldumisi kummagi vanemaga, alustades isa juures viibimisest. Kostja hinnangul kulub tal suhtluskorra täitmiseks hageja I ülalpidamiseks minimaalselt 192,50 eurot ja hageja II ülalpidamiseks 231,50 eurot. Hagejad elavad nende emale kuuluvas korteris ning kuna kinnisvara on pigem ema investeering, ei ole põhjendatud arvestada laenumakseid täies ulatuses eluasemekuluks. Kostja kulutused hagejatele on suured ning elatise väljamõistmine ei ole põhjendatud kas üldse või on siis vaid osaliselt põhjendatud, s.o nende kuude eest, mil hagejad 50% ajast kostja juures ei viibi. Kostja varaline kindlustatus ei ole hagejate ema omast parem. Kohtuotsuse põhjendused
3.Kohus määras pooltele lõplike seisukohtade esitamise tähtajaks 29.12.2020. Hagejad on esitanud väiteid ka 05.01.2021. Kuna need väited on esitatud pärast 29.12.2020, on nad esitatud hilinemisega ning kohus jätab need tähelepanuta.
4.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
5.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg-te 1 ja 4 alusel antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 21.12.2019. a määruse nr 115 järgi on alates 01.01.2020 töötasu alammäär 584 eurot kuus, millest 1⁄2 on 292 eurot. Aastal 2021 ei ole miinimummäära muudetud.
6.Hagejate sünnitunnistustest (tl 5 ja 6) nähtub, et kostja on hagejate isa. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise miinimummääras alates 11.04.2020. Samuti taotlevad hagejad tagasiulatuva elatise väljamõistmist ajavahemiku 01.03.2020-10.04.2020 eest, nõude 22.12.2020 täpsustuse järgi kummalegi hagejale summas 247,30 eurot.
7.Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ela hagejatega koos. Hagejatel on kostjast lahus elavate alaealiste lastena kostja vastu PKS §-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka on Riigikohus leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamiseks, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus 3(10)
2-20-5463 tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11). PKS § 100 lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel.
8.Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1).
9.Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Vaidlus puudub, et hagejad ei ela kostjaga koos alates 01.02.2019. Kostja on toonud välja, et kuni septembrini 2020 elasid lapsed vaheldumisi kummagi vanema juures, kuid vaidlus puudub selles, et praegusel juhul on laste põhielukohaks ema elukoht ning kostjaga suhtlevad nad suhtluskorra alusel. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS §-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada.
10.Kohtu arvates tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Hagejate nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras. Kohus on seisukohal, et sellises määras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Kohtupraktika kohaselt ei ole sellises summas elatise nõudmise korral ka vaja tõendada kulutuste kandmist.
11.Kostja on leidnud, et elatise väljamõistmine ei ole üldse põhjendatud, alternatiivselt on kostja palunud vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära, tuginedes sellele, et lapsed viibivad mingi osa ajast suhtluskorra alusel kostja juures ning kostja annab neile sel ajal ülalpidamist vahetult. Samuti on kostja tuginenud sellele, et hagejate ülalpidamiskulud ei ole nii suured, kui hagiavalduses ja täiendavates seisukohtades on toodud; samuti leiab kostja, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, et hagejate kulud on osaliselt kaetud riigi makstava lapsetoetusega.
12.Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks 4(10)
2-20-5463 ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on leidnud lahendis 3-2-1-174-16, et mõjuvate põhjuse loetelu ei ole kinnine loetelu.
13.Kostja on kinnitanud, et tema vastuväited ei tugine sellele, et tal ei ole võimalik anda hagejatele ülalpidamist seadusjärgses miinimummääras, kahjustamata enda tavapärast ülalpidamist. PKS § 102 on pealkirjastatud kui „kohustatud isiku varalise seisundi arvestamine“. Kohus leiab, et mõjuva põhjuse olemasolu tuvastamisele PKS § 102 lg 2 tähenduses saab asuda alles siis, kui miinimummääras elatise väljamõistmisel saab kohustatud isiku varaline seisund kahjustada. Seega, kui vanema varaline võimekus võimaldab elatise maksmist miinimummääras, puudub üldjuhul alus asuda tuvastama, kas esineb mõni PKS § 102 lg 2 kohane mõjuv põhjus elatise vähendamiseks. Vastupidine järeldus oleks vastuolus PKS § 99 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga, s.o sellega, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ning ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Olukorras, kus kohustatud isiku varaline võimekus ei saa kahjustada miinimummääras elatise maksmisel, tuleb üldjuhul lähtuda PKS § 101 lg-s 1 sätestatud eeldusest, et lapse põhjendatud ülalpidamiskulu (s.o kummagi vanema osa kokku) on vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras. Kohus peab vajalikuks täiendavalt märkida, et hagejad on viidanud sellele, et kostja varaline seis on hagejate ema omast parem. Hagejad ei ole samas tuginenud sellele, et hagejate ema ei saa ise anda hagejatele ülalpidamist seadusjärgses miinimummääras. Samuti ei ole kostja tuginenud sellele, et ta ei saa anda hagejatele seadusjärgses miinimummääras elatist, kahjustamata oma tavapärast ülalpidamist. Seega ei asu kohus tuvastama kostja varalist seisu ning eeldab, et miinimummääras ülalpidamise andmine on kostjale võimalik. Kohus märgib, et arvestades, et vaidluse all mitte oleva asjaoluna on ainuüksi kostja eluasemekulud 1000 eurot kuus, ei oleks mingil juhul ka usutav, et kostja vahendid on suurel määral piiratud- kostja saaks leida vahendeid hagejate ülalpidamiseks, vähendades enda püsikulusid, selleks näiteks väiksema üürihinnaga eluaseme leidmise läbi.
14.Riigikohus on leidnud 9. juuni 2017. a otsuses tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐35‐17 (punkt 28.1), et kuna mõjuv põhjus on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Kolleegiumi arvates tuleb mõjuva põhjuse hindamisel arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt otsuse p‐d 18 ja 21). Sama otsuse punktis 28.2 on Riigikohus leidnud, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab kolleegiumi arvates olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti 5(10)
2-20-5463 vanema halb varaline seisund (vt otsuse p‐d 20-23). Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Seega tuleneb Riigikohtu praktikast, et kui eksisteerib mõni PKS § 102 lg-s 2 sätestatud (või siis sätestamata) alus (mõjuv põhjus), siis ei tule mitte automaatselt arvestada selle alusega, vaid hinnata konkreetselt, kas see asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve ning ka, kas selle mõjuva põhjuse arvestamisel ei saa ebaproportsionaalselt kahjustada elatise maksmise eesmärk.
15.Hagejate väitel oli hagejate vanemate vahel kokkulepe, mille kohaselt kostja maksis kummalegi hagejale elatist miinimummääras. Kostja on taolise kokkuleppe olemasolu eitanud, väites, et on küll tasunud elatist miinimummääras, kuid mitte vastastikuse kokkuleppe alusel, vaid „vabatahtlikult hagejate heaolu tagamiseks“ ning tegemist olevat olnud „kohustuste täitmisega, mis ei arvesta hagejate tegelikke vajadusi ning mõlema vanema seadusest tulenevat kohustust lapsi ülal pidada“. Hagejad on tõendanud kokkuleppe olemasolu nii sellega, et kostja on maksnud elatist kuni vaidluse tekkimiseni justnimelt seadusjärgses miinimummääras, kui ka hagejate vanemate vahelise kirjavahetusega. Vanemate vahelisest kirjavahetusest (tl 35) nähtub, et hagejate ema on tuletanud kostjale meelde kohustust tasuda elatist iga kuu eest ette. Kostja on kinnitanud selle peale „kokkulepe on kokkulepe“. Samuti on kostja kinnitanud kokkuleppe olemasolu kirjavahetuse jätkuna (tl 36): „kokkulepe oli meil. Mina olen oma kokkuleppest pidanud, tõsi mõni kord on veidi hiljem olnud kui 15. Sinu kokkulepped on aga seni täitmata, kui juba rahast rääkida“. Kostja ei ole täpsustanud, millisele kokkuleppele konkreetselt ta vanemate omavahelises vestluses viitas. Kohus leiab, et kostja pole tõendanud, et tegemist oleks mingi muu vanemate vahelise kokkuleppega. Võttes arvesse, et kostja on tasunud kuni vaidluse tekkimiseni, s.o märtsini 2020 elatist justnimelt seadusjärgses miinimummääras (tl 52, 2019. a 2*270, 2020. a 2*292, oktoobris 2019 on tasutud enam), siis on kohtu hinnangul eluliselt usutav ning tuleb lugeda eeltoodu pinnalt tõendatuks miinimummääras elatise tasumise kokkuleppe olemasolu.
16.Hagi 15.04.2020 täpsustuste kohaselt on hageja I igakuised põhjendatud kulud ca 618,40 eurot ja hageja II korral 730,71 eurot (tl 9 ja 10). 05.10.2020 seisukoha järgi on hagejate ülalpidamiskulud kokku 1168 eurot, s.o 584 eurot lapse kohta. Kohtupraktika kohaselt ei tule miinimumelatise nõudmisel tõendeid esitada. Hagejad on osade kulude osas tõendid siiski esitanud. Kuigi eluasemekuluna on toodud üür 600 eurot ning laenu tagastamise graafiku (tl 61-66) kohaselt on igakuine makse 351,84 eurot, siis on vähemalt alates eluaseme soetamisest eluasemekulud vähenenud. Samas on kohtu hinnangul toodud laste ülejäänud kulud tabelis kohati väiksematena, kui need tegelikkuses on- välja on toomata näiteks mööbli soetamise ja selle välja vahetamise kulu, spordivahendite ja kehalise kasvatuse riiete ja jalanõude (nii sisekui välistreeninguteks) soetamise kulu, taskuraha, mängude ja raamatute kulu, kooli pildistamise ja ekskursioonide kulu jne. Samuti on lapsi põhiliselt kasvatava vanema kanda üldjuhul ka kõik ootamatud kulutused. Kohus märgib, et 05.10.2020 täpsustuses toodud laste kulud on mõistlikud ja põhjendatud suuruses ning puudub alus elatise vähendamiseks põhjusel, et laste ülalpidamiskulud on väiksemad, kui elatise kahekordne miinimummäär. Kohus ei nõustu kostja väidetega selles, et kuna hagejad elavad hagejate emale kuuluvas korteris, ei ole nende eluasemekulu põhjendatud. Kohus on seisukohal, et vanemad peavad vastavalt oma varalisele seisundile osalema ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1-69-13 (p 18) asunud seisukohale, et asjaolu, et üks vanem 6(10)
2-20-5463 annab enda kasutuses oleva eluaseme ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Sama otsuse punktis 19 märgib Riigikohus, et lapse vajadust kasutada eluruumi saab ülalpidamise määramisel arvestada ka siis, kui laps elab ühele vanemale kuuluvas eluruumis, sõltumata sellest, kas eluruumi soetamiseks on võetud krediiti. On selge, et kui vanemal napib vahendeid endale eluruumi hankimiseks või selle kasutamiseks, nt kui ta ei suuda tasuda laenumakseid või eluruumi jooksvaid ülalpidamiskulusid, mõjutab see ka temaga koos elava ja iseseisva sissetulekuta lapse elukvaliteeti.
17.Kohus märgib, et isegi, kui oleks tuvastatud, et hagejate ülalpidamiskulud jäävad veidi alla kahekordse miinimummäära, siis ei saaks praegustel asjaoludel lugeda seda mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamisel. Kostja on välja toonud, et kuni septembrini 2020 elasid lapsed võrdse aja kummagi vanema juures. Asjaolu, et taolises olukorras on kostja andnud hagejatele elatist seadusjärgses miinimummääras, viitab kohtu hinnangul selgelt sellele, et kostja oli teadlik sellest, et justnimelt taoline summa on hagejate ülalpidamiskuludest poole katmiseks hädavajalik. Ka seetõttu puudub kohtu hinnangul alus asuda üksikasjalikult hagejate põhjendatud vajadusi tuvastama. Kohtu hinnangul ei saa PKS § 102 lg 2 eesmärk olla selles, et olukorras, kus ühe vanema varaline võimekus võimaldab säilitada laste varasema tavapärase elustiili (PKS § 99 lg 1), tuleks hakata mõjuva põhjusena hindama näiteks, kas edaspidi saab põhjendatud toidukuluks lugeda vaid kodus toidu valmistamise kulu, või võiks lastele ka edaspidi vähemalt mõnel korral kuus võimaldada kohvikus või restoranis söömist, mis on oluliselt kulukam ning millega kaasnev toidukulu ületab esmavajadusena käsitletavat toidukulu oluliselt. Kohtu hinnangul on põhjendatud, kui lapsel säilib ka vanemate lahkumineku korral varasem elustandard, eeldusel et tema vanemal on võimalik lapsele seda jätkuvalt pakkuda. Kostja ei ole toonud välja, et tema varaline võimekus on oluliselt vähenenud, võrreldes ajaga, mil ta lastega koos elas, või siis võrreldes ajaga, mil ta sai lastele tasuda elatist seadusjärgses miinimummääras või seda ületavas summas. Seega ei saa miinimummääras ülalpidamise andmise jätkumine ka kostja toimetulekut kahjustada.
18.Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud olukorras, kus isa ei ole viidanud majanduslikele raskustele, vähendada elatist alla miinimummäära olulisel määral ka selle alusel, et isa kannab laste ülalpidamiskulud osaliselt vahetult seonduvalt suhtluskorra täitmisega. Kohtu 18.09.2020 määrusega kinnitati vanemate kompromiss, mille kohaselt viibivad lapsed isaga igal teisel nädalavahetusel reedese koolipäeva lõpust kuni esmaspäeva hommikuni ning suvevaheajal 2-nädalaste perioodidena vaheldumisi kummagi vanemaga, alustades isa juures viibimisest, üleandmisega pühapäeva õhtul. Kuna suvevaheaeg algab pea alati 14. juunil ja lõpeb alati 31. augustil, on suvevaheaja keskmine kestus 12 nädalat. Suvevaheajaväline suhtluskord (ca 40 nädalat) näeb ette, et lapsed viibivad isa juures ca 18% oma ajast (14 ööpäeva jooksul ca 2,5 päeva). Seega viibivad lapsed aastas isa juures eelduslikult keskmiselt ca 25% oma ajast. Suhtluskorra täitmisega seonduvalt on laste isal kindlasti püsikulud- eluasemekulu, toidukulu, transpordikulu, meelelahutuse kulu. Samas puudub vaidlus selles, et isa üldreeglina ei kanna muid laste ülalpidamiskulusid, s.o kulutusi hügieenile, tervisele, sideteenustele, rõivastele ja jalanõudele, treeningutele, kooliga seonduvaid kulusid jne. Sellised kulud on hagejate ema kanda ning seetõttu võib jõuda järeldusele, et isa kulutused lastele on minimaalsed, võrreldes ema kulutustega. Eeltoodud põhjusel ei pea kohus antud juhul põhjendatuks vähendada elatist oluliselt alla miinimummäära ka tulenevalt sellest, et laste isa kannab mingi osa laste ülalpidamiskuludest vahetult. 7(10)
2-20-5463
19.Kostja on palunud arvestada elatise väljamõistmisel sellega, et laste ülalpidamiskulud on osaliselt kaetud lapsetoetusega. Hagejad sellega ei nõustu. Asjas ei ole vaidlust, et hagejate emale makstakse perehüvitiste seaduse (PHS) § 16 lg 1 ja § 17 lg-te 1-3 alusel riikliku peretoetusena lapsetoetust vähemalt 60 eurot kuus kummagi lapse kohta vähemalt kuni hagejate täisealiseks saamiseni. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Seega on hagejate (pere esimene ja teine laps) igakuised kulud olnud ja on ka edaspidi kaetud kummagi hageja korral 60 euro ulatuses kuus. Need rahasummad on igakuiselt ema käsutuses ja seadusest tulenevalt peab ta need kasutama laste vajaduste rahuldamiseks. Riigikohtu praktika kohaselt (nt tsiviilasjad nr 3-2-1-35-17, p 28.2, nr 2-16-11905 p 19) saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega (perehüvitistega), olla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmise aluseks, kuid seda siiski vaid mõjuval põhjusel koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundi korral või kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad. Võttes arvesse kostjapoolt ülalpidamise vahetut andmist, peab kohus võimalikuks arvestada elatise väljamõistmisel mõjuva põhjusena kogumis seda, et laste ülalpidamiskulud on osaliselt kaetud lapsetoetusega.
20.Kohus leiab, et kostjalt tuleb kummagi hageja kasuks mõista elatis välja PKS § 101 lg-s 1 toodud miinimummääras, millest on maha arvestatud pool Eesti Vabariigi tasutavast lapsetoetusest (esimese ja teise lapse kohta). Aastatel 2020 ja 2021 on selleks summaks (292(60/2)30) 262 eurot. Kuna kostja ei ole sellises ulatuses lastele ülalpidamist andnud, on ta elatise tasumise kohustust rikkunud.
21.Hageja on taotlenud elatise väljamõistmist pooles Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras. Algses hagis on taotletud „miinimumelatise“ väljamõistmist. Hageja on 03.06.2020 seisukohas leidnud, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäära ning sellisel seisukohal on hagejate kinnitusel olnud ka Riigikohus. Samas dokumendis on hagejad märkinud, et taotlevad elatise väljamõistmist vastavalt PKS § 101 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras. Kostja on leidnud, et elatise suuruse sidumine Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga ei ole põhjendatud, kuna seadusandjal on kavas perekonnaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu kohaselt siduda elatis lahti töötasu alammäärast. Kohtu hinnangul on põhjendatud siduda väljamõistetav elatis mitte Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, vaid lähtuda PKS § 101 lg-s 1 sätestatud suurusest. PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud miinimumelatis alaealisele lapsele. Samuti on just PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määraga seotud elatise suuruse tõendamise kohustuse puudumine. Hageja on viidanud sellele, et PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud miinimumelatise suuruse arvestamise alus, s.o igakordse kuupalga alammäärast pool. Kohtule ei nähtu hagejate esitatud seisukohtadest, miks peaks vajaliku elatise suurus olema seotud justnimelt kuupalga alammäära ja mitte elatise miinimummääraga (juhul, kui plaanitavate seadusemuudatustega see kuupalga alammäärast lahti seotakse).
22.Hagejad on taotlenud elatise väljamõistmist ka tagasiulatuvalt. Hagejad on esitanud erinevaid nõude täpsustusi, käsitledes tagasiulatuva perioodina küll ajavahemikku 01.03.202030.04.2020, küll 01.03.2020-10.04.2020. Selge on siiski see, et hagejad on sisuliselt taotlenud elatise väljamõistmist katkematult ja miinimummääras alates 01.03.2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni ning puudub periood sel ajavahemikul, mille eest elatist ei nõuta. Hagi esitati 13.04.2020. Seega tuleb tagasiulatuva perioodina käsitleda ajavahemikku 01.03.202012.04.2020 ning väljamõistetava elatise arvutamisel just sellest lähtuda. 8(10)
2-20-5463
23.PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Vaidlus puudub selles, et kostja ei maksnud hagejatele elatist vähemalt 262 eurot kuus ka ajavahemikul 01.03.2020-12.04.2020, samas ei saanud elatise nõudmine selle perioodi eest olla kostjale kuidagi üllatuslik. Ajavahemiku 01.03.2020-12.04.2020 eest kuulub igakuist põhjendatud elatist 262 eurot arvestades tasumisele kummalegi hagejale 366,80 eurot. Vaidlus puudub, et tolle ajavahemiku eest on kostja maksnud elatist kokku 284 eurot, s.o kummalegi hagejale 142 eurot. Seega on ajavahemiku 01.03.2020-12.04.2020 eest tasumata kummalegi hagejale (366,80-142) 224,80 eurot.
24.Kostja on esitanud tõendeid, millega on soovinud tõendada lastele ülalpidamise andmist vahetult. Tegemist ei ole üldiste kuludega, mis kaasnevad laste suhtluskorra järgse kostja juures viibimisega (sellised oleksid näiteks eluaseme-, toidu-, meelelahutuse- ja transpordikulu), vaid selliste kulutustega, mis eelduslikult vähendasid hagejate ema vajadust lastele samasuguseid tooteid (seljakott, kirjutusvahendid, sporditarbed) soetada. Kohtu hinnangul on seetõttu põhjendatud arvestada elatise väljamõistmisel järgmiste kostja poolt vahetu ülalpidamise andmisel tehtud kulutustega vaidlusalusel ajavahemikul: 37,96 eurot (tl 125), 38 eurot (tl 125 pöördel), 14,20 eurot (tl 126), 49,80 eurot (tl 126 pöördel), 115,80 (tl 127), 7,80 eurot (tl 127 pöördel), 3,40 eurot (tl 128), 21,64 eurot (tl 128 pöördel), 62,10 eurot (tl 129) 40 eurot (tl 129 pöördel), s.o kokku 390,70 eurot. Ülejäänud kulutustega kohus arvestada ei saa, kuna need on tehtud enne vaidlusalust perioodi. Kuna välja ei ole toodud, kumma lapsega konkreetselt need kulutused on seotud, peab kohus otstarbekaks jagada need võrdselt hagejate vahel. Seega tuleb lugeda, et kummagi hageja kulutused on olnud kostja poolt vahetu ülalpidamise andmisega kaetud (390,70/2) 195,35 euro ulatuses. Kohus peab võimalikuks arvestada sellega tagasiulatuva elatise väljamõistmisel ning rahuldab tagasiulatuva elatise nõude, arvestades ajavahemiku 01.03.2020-12.04.2020 eest tasumisele kuulunud 366,80 eurot, samuti kostja poolt juba tasutud a ́142 eurot, summas 29,45 eurot kummagi hageja kasuks.
25.Kokkuvõtlikult rahuldab kohus hagi osaliselt, s.o tagasiulatuvalt kummagi hageja kasuks 29,45 euro nõudes ning alates hagi esitamisest 13.04.2020 tasumisele kuuluva elatise nõudes summas 262 eurot kuus. Menetluskulude jaotus
26.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
27.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldati valdavas ulatuses, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
28.TsMS § 175 lg-s 1 on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hagejad on esitanud menetluskulude väljamõistmise taotluse. Hagejate menetluskulud on 29.12.2020 taotluse kohaselt lepingulise esindaja tasu 510 eurot, s.o 20 tunni ja 40 minuti eest, 9(10)
2-20-5463 millest 320 eurot on arvestatud tasuta õigusabi korras ja 510 on hagejate kanda. Kohtu hinnangul on hagejate õigusabikulu mõistlikus suuruses ning põhjendatud täies ulatuses.
28.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab menetluskuludelt viivise nõude.
29.Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 11.10.2021. a otsusega nr 2-205463.
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.