Toetusjuht OÜ hagi Peipus Fish OÜ ja PK vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 2.06.2015 vaheotsus lõppotsusena
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Toetusjuht OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
14 557,19 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Toetusjuht OÜ (registrikood 12027033), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ramil Pärdi Kostja I: Peipus Fish OÜ (registrikood 11937046) Kostja II: PK (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Epp Lumiste
Kohtuistungi toimumise aeg
12.11.2015
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 2.06.2015 vaheotsus tühistada ja saata asi läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Menetluskulude jaotus otsustatakse asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva
sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagi asjaolud
1.Toetusjuht OÜ (hageja) esitas 2.11.2012 Harju Maakohtule hagi Peipus Fish OÜ (kostja I) ja PK (kostja II) vastu teenuste osutamise lepingutest tulenevate rahaliste kohustuste täitmiseks. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevuse 12 157 eurot 30 senti ja viivise kuni põhivõla tasumiseni. 14.08.2014 täpsustas hageja nõuet ja palus kostjatelt solidaarselt tema kasuks välja mõista põhivõlg 9131 eurot 8 senti, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 680 eurot 3 senti ning viivise kohtuotsuse tegemise seisuga ja sealt edasi 0,05% tasumata põhivõlalt päevas kuni põhivõla täitmiseni (III kd, tl 160-182). Hageja ja kostja I sõlmisid 30.01.2012 teenuse osutamise lepingud nr 30_01_2012-34, 30_01_2012-35, ja 30_01_2012-36, mille alusel hageja kohustus teenuse osutajana koostama kostjale I toetusprojektid Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt (PRIA-lt) toetuste saamiseks ja kostja I tellijana kohustus tasuma projektide eest tasu. Hageja täitis oma kohustuse. Kostja I maksis tasu osaliselt ja jättis tasumata 2745 eurot 96 senti. Hageja nõuab kostjalt I tasu maksmist. Lepingutest tulenevaid nõudeid käendas 30.01.2012 käenduslepingute alusel kostja II. Kostja I ja Keskkonna Toetusjuht OÜ sõlmisid 30.01.2012 teenuse osutamise lepingud nr 30_01_2012-27, 30_01_2012-28, 30_01_2012-29, 30_01_2012-30, 30_01_2012-31, 30_01_2012-32, 30_01_2012-33, mille alusel Keskkonna Toetusjuht OÜ kohustus teenuse osutajana koostama kostjale I toetusprojektid PRIA-lt toetuste saamiseks ja kostja I tellijana kohustus tasuma projektide eest tasu. Keskkonna Toetusjuht OÜ täitis oma kohustuse. Kostja täitis oma kohustuse maksta tasu osaliselt, jättes tasumata 7385,12 eurot. Lepingutest tulenevaid nõudeid käendas 30.01.2012 sõlmitud käenduslepingute alusel kostja II. Keskkonna Toetusjuht OÜ loovutas 1.09.2012 lepinguga teenuste osutamise lepingutest tuleneva nõude hagejale. Hageja saatis 02.10.2012 kostjale I võlateate, andes kostjale I võla tasumiseks täiendava tähtaja kuni 10.10.2012. Kostja I vaatamata võlateatele kohustust ei täitnud. 10.10.2012 saatis hageja võlateate kostjale II, nõudes temalt kui käendajalt kohustuste täitmist. Kostja II võlateatele ei reageerinud ja lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud. Hagiavalduses toodud põhjendustel arvestas hageja võlgnevusest maha 1000 eurot ja nõuab kostjatelt põhivõla 9131,08 euro ja viivise tasumist. Hageja taotles asjas vaheotsuse tegemist nõude põhjendatuse kohta ja kostjad toetasid seda (IV kd, tl 165). Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagi rahuldamata, kuivõrd hageja tasunõue ei olnud muutunud sissenõutavaks, kuivõrd lepingute p-st 2.3 tulevalt muutus nõue sissenõutavaks 7 päeva jooksul arvates arve esitamisest, mitte PRIA otsuse tegemisest ja sellekohase akti vormistamisest. Kostja I vastuväidete kohaselt ei olnud hageja nõue põhjendatud, kuna hageja, kostja I ja Keskkonna Toetusjuht OÜ vahel ei toimunud eelnevalt läbirääkimisi lepingute sõlmimiseks. Lepingutes ei kajastatud poolte tegelikku tahet, mistõttu palus kostja I kohtul tuvastada poolte tegelik tahe lepingute sõlmimisel. Kostja I jäi seisukohale, et faktiliselt ei ole hagiavaldusele lisatud lepingute alusel Keskkonna Toetusjuht OÜ töid teinud, mistõttu puudus hagejal õigus
nõuda tasu viidatud lepingute alusel. Väidetava nõude loovutamise ajaks oli kostja I täitnud oma kohustused hageja (samuti OÜ Keskkonna Toetusjuht) ees ning seega ei saadud hagejale vastavat nõudeõigust loovutada. Kostja I tasus ja tema eest tasuti kokku 11 124 eurot 92 senti ning 6.09.2012 e-kirjast tulenevalt ei ole kostjal I võlgnevust hageja ees. Kostja I palus tuvastada, et Keskkonna Toetusjuht OÜ-l puudus nõue kostja I vastu, mistõttu ei saanud ta seda loovutada. Lepingud olid tühised seoses vastuoluga heade kommetega. Kostja II hinnangul olid lepingud käsitletavad käsunduslepingutena ja hageja tugines ebaõigesti töövõtulepingutega seonduvale praktikale. Hageja jättis arvestamata, et pooled muutsid kehtivalt tasu maksmise kokkuleppeid. Lepingud olid vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja muutis vastuolus TsMS § 376 lg-ga 1 hagi eset, esitades hagiavalduse terviktekstis täiendava viivisenõude. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus jättis 2.06.2015 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus kontrollis, kas lepingutest, mille alusel hageja kostjate vastu nõuded esitas, tulenes sissenõutavaks muutunud raha tasumise nõue. Nõude aluseks olevate teenuse osutamise lepingute punktide, mis reguleerivad tasu teenuse eest ja selle maksmise korda (p 2.2 ja p 2.3), sisu ja sõnastuse üle pooled ei vaidle. Samuti selle üle, et hageja esitatud raha tasumise nõuete kohta ei ole võlausaldaja võlgnikule arvet esitanud. Seejuures ei ole hageja väljastanud arvet ettemaksu summade osas osaliselt (lepingu p-s 2.2.1 nimetatud maksed) ning kõigi teiste osamaksete summade osas (lepingu p-s 2.2.2 nimetatud maksed). Hageja hinnangul muutus raha tasumise nõue sissenõutavaks vaatamata sellele, et arvet ei esitatud. Hageja pidas raha tasumise sissenõutavaks muutumise eeldusteks toetusprojekti alusel taotletava toetuse kohta PRIA positiivset otsust ja selle kohta akti tegemist (nt käskkirja koostamine). Kostja I leidis, et lepingust tulenevalt ei saaks lugeda nõuet sissenõutavaks muutunuks PRIA otsuse tegemisest. Kostja II leidis, et kui hageja ei väljastanud arvet, siis ei muutunud tasunõue sissenõutavaks. Kohus jõudis seisukohale, et lepingute kohaselt oli raha tasumise kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaeg. Lepingust nähtus kokkulepe sündmuse (s.o. teenuse osutaja poolt arve esitamine) kohta, millest hakkas kohustuse täitmise tähtaeg kulgema. Teenuse osutaja ei ole arvet tellijale esitanud ja seega ei olnud kohustuse täitmise tähtaeg hakanud kulgema. Kuivõrd täitmise tähtaeg ei ole möödunud, ei ole võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Seetõttu ei ole hageja nõue kostjate vastu põhjendatud ning hagi tuli jätta rahuldamata. Lisaks selgitas kohus, et hageja ei toonud välja asjaolusid, millest nähtuks teenuse osutamise lepingu p 2.3 kehtetus või selle täitmise vastuolu hea usu põhimõttega. Arve väljastamine või väljastamata jätmine oli teenuse osutaja otsustada. See ei sõltunud tellijate tegevusest või käitumisest. Teenuse osutajal oli võimalik väljastada tellijatele arve. Eeltoodust tulenevalt ei saanud teenuse osutaja kõrvale kalduda teenuse osutamise lepingu p-s 2.3 märgitust ning tugineda seadusele (näiteks VÕS § 82 lg-le 3). Välistatud ei ole kohustuse sissenõutavaks muutumine tulevikus. Kohtu hinnangul võimaldab TsMS § 369 võlausaldajal esitada hagi võlgniku vastu ka sellises nõudes, mis ei ole muutunud sissenõutavaks. TsMS § 369 alusel esitatud hagi ei saa jätta rahuldamata põhjendusel, et kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks. Hageja ei avaldanud menetluses asjaolusid, mille põhjal on alust eeldada, et kostjad oma kohustusi õigel ajal ei täida. Seetõttu ei saanud kohus jätta VÕS § 82 lg-d 7 ja lepingu p 2.3 kohaldamata TsMS § 369 alusel.
Hageja põhinõue (tasu teenuse eest) oli põhjendamatu, sest kohustuse täitmise tähtaeg ei olnud möödunud ning hagejale ei olnud tekkinud õigust nõuda kohustuse täitmist ega viivist. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. VÕS § 82 lg 2 sätestab muuhulgas, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel. VÕS § 82 lg 7 sätestab muuhulgas, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. VÕS § 637 lg 3 sätestab, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Raha tasumise sissenõutavaks muutumise eeldusteks olid PRIA poolt positiivse otsuse tegemine ja selle kohta akti vormistamine. Maakohus asus otsuse tegemisel ebaõigele seisukohale, et hageja nõude sissenõutavaks muutumise eelduseks on arve esitamine. Nõude sissenõutavaks muutumisel võis hageja esitada kostjale I arve, mille kostja I oleks lepingu p 2.3 kohaselt pidanud sel juhul tasuma 7 päeva jooksul. Kuid asjaolu, et hageja võis esitada arve, ei tähendanud ega saanudki tähendada, et arve esitamine oleks olnud hageja nõude sissenõutavaks muutumise eeldus. Maakohus ei pööranud tähelepanu, et hageja esitas kostjale I teate (I kd tl 9-11), milles hageja selgesõnaliselt kinnitas, et pärast võlgnevuse tasumist esitab ta vajadusel kostjale I ka vastavasisulise arve. Hageja viitas kahele teisele hageja seadusliku esindaja ja kostja II kontrolli all olevate äriühingute vahelisele vaidlusele, millest üks on veel käimas ja teises jõustunud lahendis (tsiviilasjas nr 2-12-44759) jõuti seisukohale, et sisuliselt samadel asjaoludel oli sellel hagejal tekkinud tasunõue. Lisaks märkis hageja, et arve esitamise vajadus ei tulenenud ka käibemaksuseadusest ega raamatupidamisseadusest. Hageja ega kostja I ei ole käibemaksukohuslased. Kostjate väited arve puudumise üle olid asjakohatud, kuna antud juhul olid lepingud piisavad raamatupidamise algdokumendiks. Vastused apellatsioonkaebusele
5.Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend
6.Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu vaheotsus tuleb TsMS § 656 lg 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel samale maakohtule läbivaatamiseks. Maakohus tunnustas vaheotsusega hageja nõude põhjendamatust, tehes TsMS § 449 lg 2 kolmanda lause järgi edasikaebamise mõttes lõppotsuse ja asja edasi ei menetlenud. Maakohus
tugines asjaolule, et hageja nõue kostjate vastu ei olnud põhjendatud, sest nõue ei olnud muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohus kostjate ja maakohtuga ei nõustu ja leiab, et hageja tasunõue on sissenõutav. Hageja esitas teenuste osutamise lepingute täitmisest tulenevad nõuded kostjate vastu. Lepingute p 1.1 kohaselt kohustus hageja koostama kostjale toetusprojekti, mille alusel oli võimalik taotleda PRIA-lt toetust planeeritava investeeringu teostamiseks. Lepingute p 1.2. kohaselt volitas tellija (kostja I) teenuse osutajat (Toetusjuht OÜ, Keskkonna Toetusjuht OÜ) toetusprojekti PRIA-le esitamiseks ja asjaajamiseks PRIA-ga. Lepingu p 2 järgi kohustus kostja tasuma hagejale toetusprojekti koostamise eest. Asja materjalidest nähtuvalt esitas teenuse osutaja esindaja toetusprojektid PRIA-le. Lepingute p-st 3.2 tulenes, et kostja oli valminud toetusprojektid üle vaadanud, vastu võtnud ning tal ei olnud nende osas pretensioone. Vastavalt VÕS § 644 lg-le 1 peab tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. PRIA rahuldas 7.06.2012 lepingute alusel hageja ja Keskkonna Toetusjuht OÜ koostatud toetusprojektid ja tegi nende suhtes positiivse otsuse ja koostas vastavasisulise akti. Keskkonna Toetusjuht OÜ loovutas VÕS § 164 alusel oma lepingutejärgse tasu nõude kostja vastu hagejale. Kuna kostja I sai 7.06.2012 positiivse otsustuse kõigi lepingute alusel koostatud taotluste osas, muutusid osamaksed sissenõutavaks 08.06.2012. Kostjal tuli VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Kuna lepingute alusel tasumisele kuuluvad summad on muutunud sissenõutavaks, on hagejal õigus nõuda kohustuste täitmist VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel. Riigikohus asus lahendi nr 3-2-1-110-05 p-s 18 seisukohale, et ainuüksi asjaolu, et lepingujärgselt tehtud tööde eest ei ole üks pool esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta teist poolt tema lepingujärgsest kohustusest tasuda tehtud tööde eest. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel. Kostja oleks pidanud tõendama, kas ja kuidas mõjutas hageja poolt arvete esitamata jätmine temapoolse kohustuse täitmist. Ringkonnakohtu hinnangul muutus hageja tasunõue olenemata arvete esitamisest kostja vastu sissenõutavaks, s.o kostjal on kohustus tasuda lepingujärgne tasu vastavalt lepingus kokkulepitule. Tasu maksmist käsitleb lepingute p 2.2 ning viidatud punktis on sätestatud, et tasu nõue oli sissenõutav kogu ulatuses 8.06.2012. Hageja viivise nõude osas selgitab ringkonnakohus järgmist. Lepingute p 2.4. kohaselt on tellija kohustatud tasuma teenuse osutajale viivist 0,05% arve mittetasutud summalt iga arve maksmisega viivitatud päeva eest. Seega ei saa hageja erinevalt põhinõudest nõuda viivist enne arve esitamist. Kohtupraktika võrdsustab arve esitamisega hagimaterjalide kättetoimetamise kostjale. Arvestada tuleb, et kostjale peab jääma mõistlik aeg hagis nõutava tasu maksmiseks. Hageja peab arvestama, et tal on võimalik nõuda kostjalt viivist vastavalt lepingute p-le 2.4 määras 0,05% päevas iga maksmisega viivitatud päeva eest pärast vabatahtliku tasumise mõistliku aja möödumist.
Vastavalt TsMS § 173 lg-le 5 ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise otsustab maakohus asja lahendamise tulemusest lähtudes.
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.