QQ apellatsioonkaebus YY ja XX vastuapellatsioonkaebus
Kaebuse hind
QQ apellatsioonkaebuse hind kummagi hageja osas 2 430 eurot YY vastuapellatsioonkaebuse hind 1 271,63 eurot ja XX vastuapellatsioonkaebuse hind 1 271,63 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hagejad YY (isikukood XXXXXXXXXXX) ja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC (isikukood XXXXXXXXXXX) ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Senny Pello Kostja QQ (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Anastasia Nezgovorova
Kohtuistungi toimumise aeg
10.09.2020
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 26.11.2019 otsus ja saata asi uueks menetlemiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.
2.Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-19-107198 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.YY (hageja I) ja XX (hageja II) esitasid 07.03.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse QQ-lt (kostja) elatise saamiseks. Kostja vastuväite esitamise tõttu lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti asi üle hagimenetlusse. Hagejad esitasid hagi 22.04.2019 (täpsustatud 25.04.2019), milles nõudsid kostjalt tagasiulatuvat elatist alates 2018 detsembrist 1 310 eurot (perioodil 2018 detsember kuni 2019 aprill tasus kostja 2 660 eurost 1 350 eurot järgmiselt: 14.12.2018 - 350 eurot, 11.01.2019 ja 18.01.2019 - kokku 300 eurot, 04.02.2019, 21.02.2019, 26.02.2019 ja 28.02.2019 - kokku 550 eurot ning 08.03.2019 - 150 eurot) ning alates hagi esitamisest kummalegi hagejale pool Vabariigi Valitsuse kuupalga alammääras kuni hagejate täisealiseks saamiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt kostja ja hagejate seaduslik esindaja abielu ja kooselu lõppes 2018 detsembris ning kostja asus eraldi elama. Lapsed elasid emaga ning kostja tasus elatist kaootiliselt ja erinevates summades ja erinevateks tähtaegadeks, kuid mitte piisavalt, et laste kulud katta. Hagejad ei viibinud kostja juures olulise osa ajast. Seda kinnitas ka tsiviilasjas nr 2-19-7408 toimunud vaidlus suhtluskorra kindlaksmääramise kohta. Suhtluskorra kohaselt oli kostja suhtluskord tavapärasemast väiksem ning kostja rikkus enda taotletud suhtlemiskorda. Hagejad pöördusid korduvalt kostja poole elatise tasumiseks, kuid tulutult.
3.Kostja väide, et lapsed said lapsetoetust, ei olnud käesoleva vaidluse puhul asjakohane, kuna kõikidele lastele makstakse seaduse kohaselt lapsetoetust. Seega ei olnud võimalik seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust vähendada. Elatise suurust ei saanud määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedavad lapsed ühe või teise vanema juures. Kohtupraktika kohaselt kulus lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei olnud vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Laste ema igakuine sissetulek oli 860 eurot (neto). Kostja elustiil kinnitas, et kostjal oli piisavalt sissetulekuid, et oma kulusid sõltumata töötuks olemisest kanda. Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostja poolt antav ülalpidamine oli piisav ning selle muutmine ei olnud põhjendatud ega vajalik. Hagejad polnud kordagi kostja poole pöördunud elatise saamiseks ega teatanud, et nad kannataksid puudust. Hagejate ema sai lapsetoetust 120 eurot kuus. Laste igakuised kulud olid kaetud osaliselt lapsetoetusega. Hagejad elasid emaga ja viibisid olulises osas enne hagi esitamist ka kostja juures. Hagejad pole tõendanud, kuidas sai laste ema ülalpidamiseks kulutada suuremat summat, kui oli hagejate ema sissetulek. Lastele tehtavate kulutuste suurust polnud võimalik hinnata, kuna esitamata oli hagejate ema pangakonto väljavõte. Ajavahemikul 01.12.201813.05.2019 tasus kostja hagejate ülalpidamiseks: 14.12.2018 – 350 eurot; 11.01.2019 – 150 eurot; 18.01.2019 – 150 eurot; 04.02.2019 – 100 eurot; 21.02.2019 – 150 eurot; 26.02.2019 – 100 eurot; 28.02.2019 – 200 eurot; 08.03.2019 – 150 eurot; 20.03.2019 – 200 eurot; 27.03.2019 – 100 eurot; 29.04.2019 – 200 eurot; 13.05.2019 – 180 eurot.
2-19-107198 Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Maakohus rahuldas otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks igakuise elatise alates 28.07.2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni summas, mis vastas poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Maakohus jättis rahuldamata hagejate taotluse tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks perioodi 01.12.2018 – 01.04.2019 eest 1 310 eurot. Maakohus kohustas kostjat tasuma elatist laste ema arvelduskontole hiljemalt iga kuu 15. kuupäevaks. Maakohus jätis kõik menetluskulud kostja kanda ja määras hagejate menetluskulud kindlaks rahaliselt (kummalegi hagejale tuli tasuda 472,80 eurot).
6.Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejate seadusliku esindaja ja kostja abielust sündisid kaks last (hagejad), vanemate abielu lõppes 2018 detsembris. Pärast lahkuminekut jäid lapsed elama emaga. Isa lahkus perekonna juurest. Hagejatele laekus igakuiselt 120 eurot lapsetoetust.
7.Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis andsid alust mõista elatist alla seaduses sätestatud miinimumi. Kostja ei toonud esile, et tal oli teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, lisaks ei olnud kostja ka töövõimetu. Kostja tõi esile, et lapsed olid olulise osa ajast temaga ning tema vahetul ülalpidamisel. Kostja esitas selle tõendamiseks Harju Maakohtu 30.09.2019 määruse tsiviilasjas nr 2-19-7408, kus oli menetluses kostja avaldus lastega suhtlemise korra määramiseks. Eelviidatud kohtulahend ei olnud jõustunud. Seetõttu ei olnud kohaselt tõendatud, kui palju viibisid lapsed ühes kuus isa hoole all. Käesoleval juhul oli tõendamata, et ajal, mil lapsed väidetavalt isa hoole all viibisid, kandis isa vahetult nendega seotud kulusid. Kostja poolt esitatud väiteid elatise suuruse määramisel oli võimalik arvesse võtta üksnes olukorras, kus oli tõendatud, kui palju lapsed isa juures viibisid ning kui suures osas isa nimetatud ajal laste kulusid vahetult kandis.
8.Kostja tõi esile, et ta oli töötu ning tema ainsaks sissetulekuks oli töötutoetus. Kostja ei tuginenud selgesõnaliselt, et ta ei olnud võimeline lastele nõutavas ulatuses elatist tasuma. Kostja tasus igakuiselt hagejatele elatist, mistõttu ei saanud kohus eeldada, et kostjal puudus majanduslik võimekus seda ka edaspidi teha. Kostjale kuulus 2 sõidukit - MERCEDES-BENZ VIANO ja VOLKSWAGEN TOUAREG (liisitud ning liisingumakeid maksab laste ema). Kostjale kuulus ka kinnisvara – pärandina saadud 1/3 eluruumist aadressil KKK, Tallinn, ja 1/3 kaksikelamust aadressil RRR. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtus, et kostja pangakontole tehti regulaarselt sularaha sissemakseid. Kostja tegi oma elukaaslase korteris remonti, mis eeldas märkimisväärsete rahaliste vahendite olemasolu. Hageja tõi esile, et kostja töötas mitteametlikult, kostja selle vastu ei vaielnud. Kohus leidis, et hageja väide oli kooskõlas ka kostja pangakonto väljavõttega ning muude väidetega, mis puudutasid kostja majanduslikku seisundit. Kohtuistungil sai teatavaks, et kostja ei olnud enam töötu (asutas ettevõtte, mille vahendusel teostas üldehitustöid). Seega ei saanud kohus eeldada, et kostjal ei olnud edaspidi võimalik laste ülalpidamiskohustust täita. Kostja ei tõendanud, et hagejate vajadused oleksid miinimummäärast väiksemad, samuti ei tuvastanud kohus, et vanemate majanduslik seisund oli halb. Lapsetoetuse maksmise fakt ei olnud aluseks elatise vähendamiseks alla miinimummäära.
9.Hagejad nõudsid elatist tagasiulatuvalt. Hagejad ei tõendanud, et nad olid järjepidevalt kostjalt seadusjärgse elatise tasumist nõudnud. Hagejad talusid seadusjärgsest elatisest väiksema elatise tasumist kostja poolt pikka aega ega esitanud esimesel võimalusel kohtule hagi elatise väljamõistmiseks. Kostja tõendas, et tema majanduslik olukord oli kehv, kuna ta kaotas töö ning võttis ennast töötuna arvele. Vaatamata sellele tasus kostja hagejatele regulaarselt ca 400 eurot kuus. 2018 detsembrist kuni 2019 aprillini kostja poolt tasutud elatismaksed olid
2-19-107198 hagejate ülalpidamiseks piisavad ning kooskõlas kostja majandusliku võimekusega. Hagejad ei tõendanud ega toonud esile, et neil oli nimetatud perioodil seadusjärgsest elatisest vähemmakstud elatismaksete tõttu tekkinud kahju. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine võis kostja asetada raskesse majanduslikku olukorda, kuna võimaliku täitemenetluse korral võidakse arestida ja müüa kostja asutatud ettevõtte osa, mis välistaks või vähendaks võimalust ettevõttest tulu saada ja selle arvelt edukalt laste ülalpidamiskohustust täita.
10.Kostja tasus pärast hagi esitamist, s.o ajavahemikul 02.04.2019 - 21.10.2019 hagejate ülalpidamiseks elatist järgmiselt: 29.04.2019 – 200 eurot; 13.05.2019 – 180 eurot; 13.05.2019 – 90 eurot; 20.06.2019 – 200 eurot, 28.06.2019 – 200 eurot; 31.07.2019 – 400 eurot; 30.08.2019 – 400 eurot; 30.09.2019 – 395 eurot (kokku 2 065 eurot). Kohus luges kostja poolt tasutud summade arvelt tasutuks hagejate ülalpidamiskohustuse seaduses sätestatud määras (270 eurot kummagi hageja kohta) perioodil 02.04.2019-27.07.2019. Sellest tulenevalt mõistis kohus edasiulatuva elatise välja alates 28.07.2019. Kostja apellatsioonkaebus
11.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus rahuldas hagejate hagi kostja vastu osaliselt, ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt saata vaidlus uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja taotles jätta menetlusosaliste esimeses astmes kantud menetluskulud hagejate kanda ja mõista hagejatelt välja kostja kasuks apellatsioonimenetluse menetluskulud.
12.Maakohus viis läbi puuduliku eelmenetluse ja jättis olulised asjaolud tuvastamata. Kohus pidi eelmenetluses välja selgitama hagejate nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, poolte faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Maakohus ülalmainitud viisil ei toiminud. Kohus pidi hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt. Maakohus pidi hagejate nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Kohtuotsus tehti põhiliselt hagejate esitatud väidetele tuginedes. Kostja seisukohad ja tõendid jäid analüüsimata.
13.Maakohus jättis välja selgitamata hagejate nõuded. Hagejatel tuli selgitada, millist asjaolu nad, millise konkreetse tõendiga soovisid tõendada. Ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Esimese astme kohus hagejate tavalist elulaadi ei tuvastanud.
14.Maakohus leidis, et kostja ei tõendanud ega toonud esile, et hagejate vajadused oleksid miinimummäärast väiksemad. Maakohtu otsus oli selles osas vastuoluline. Kohus arvestas, et kostja kandis laste ülalpidamise kulutusi ja jättis tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. Samas ei arvestanud sellega edasiulatuva elatise suuruse määramisel. Kohus jättis välja selgitamata, kui palju andis kostja hagejatele elatist vahetult. Ajal, mil lapsed viibisid kostja juures, sai eeldada, et ta kandis laste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil lapsed kostja juures viibisid. Kostja kinnitas 23.10.19 kohtuistungil, et siis kui lapsed viibisid temaga, siis tekkisid kostjale sellest kulud.
15.Kostja varaline seis ei võimaldanud tal anda lastele ülalpidamist seaduses sätestatud määras ja elatise suuruse määramisel tuli arvestada asjaoluga, et ta oleks võimeline kohtuotsust ka täitma. Laste igakuised kulud olid kaetud osaliselt riikliku lapsetoetusega. Maakohus asjaolusid arvestades ei hinnanud, kas asjas esines mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise
2-19-107198 väljamõistmiseks või mitte. Kostja poolt antud ülalpidamine oli piisav ning selle muutmine ei olnud põhjendatud ega vajalik. Ajavahemikul 01.12.2018-13.05.2019 tasus kostja hagejate ülalpidamiseks elatist.
16.Kohus ei tuvastanud ja hagejad ei tõendanud, et kostja teenis täiendavat sissetulekut töötades nn „mustalt“. Hagejate seadusliku esindaja oletusi ei saanud lugeda tuvastatuks ajaoluks. Kostja võttis end töötute registrist maha ja asutas ettevõtte, millel tulusid ei olnud. Kostjat aitas tema elukaaslane, kes sisuliselt tasus elatist lastele. Töötukassast raha enam ei laekunud. Kostjale jäi maakohtu seisukoht arusaamatuks, kuidas kostja majanduslik seisukord muutus alates 28.07.2019.
17.Hagejate seaduslik esindaja ja kostja olid elatise tasumisel osavõlgnikud. Iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Hagejate seaduslik esindaja kinnitas kohtule, et tema sissetulekuks oli töötasu 860 eurot kuus, hagejate ülalpidamiseks kulus aga ca 1 222 eurot. Hagejate seaduslik esindaja ei esitanud kohtule oma pangakontode väljavõtteid, mille alusel oleks olnud võimalik hinnata lastele tehtavate kulutuste suurust. Kohtuotsuses mainitud vara näol oli tegemist abikaasade ühisvaraga. Laste ema kasutas liisitud autot algusest peale.
18.Kostja elas 4-toalises korteris, mis oli ümber ehitatud 3-toalisest korterist. See ümberehitus tehti selleks, et kostja lastel oleksid eraldi toad. Kostja juures olid kõik tingimused lastele tagatud. Remondikulud ja kulu mööblile oli suur. Seega oli remondikulu laste vahetu ülalpidamise osa. Antud asjaolu maakohus arvesse ei võtnud.
19.Käesolevalt polnud ammendatud kõik võimalused vaidluse kohtueelseks lahendamiseks ning kohtukulude kostja kanda jätmine oli koormav ning ebaõiglane kostja suhtes. Kostja soovis sõlmida kompromissi ning tegi omapoolsed ettepanekud hagejatele. Kohus jättis need asjaolud otsuse tegemisel tähelepanuta. Seega oli kohtuotsus üllatuslik menetluskulude jagamise osas. Hagejate (vastustajate) seisukohad
20.Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hagejate vastuapellatsioonkaebus
21.Hagejad esitasid vastuapellatsioonkaebuse. Hagejad taotlesid ringkonnakohtult rahuldada vastuapellatsioonkaebus ja tühistada osaliselt maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 5, 7 ja 10, milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata ning hagejate menetluskulud osaliselt kostjalt välja mõistmata ning teha uus otsus, millega rahuldada hagiavaldus ja mõista kostjalt hagejate kasuks välja elatis alates 07.03.2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud 1⁄2 kehtestatud kuupalga alammääras, kohustada kostjat tasuma elatist hagejate seadusliku esindaja pangakontole iga kuu 15. kuupäevaks selgitusega „lapse elatisraha“, mõista kostjalt tagasiulatuv elatis perioodi eest 01.12.2018-06.03.2019 kummagi hageja kasuks 198,71 eurot, jätta kõik maakohtu menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hagejate kasuks menetluskulud 823,50 eurot ning kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt viivist. Hagejad taotlesid apellatsioonimenetluse menetluskulude jätmist täielikult kostja kanda.
2-19-107198
22.Maakohus mõistis elatise välja alates 28.07.2019 kuni laste täisealiseks saamiseni ning leidis, et tagasiulatuvaks perioodiks oli periood kuni 01.04.2019. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus lastele elatise väljamõistmiseks esitati aga 07.03.2019. Seega oli hagiavalduse esitamise ajaks 07.03.2019, mitte 02.04.2019 nagu tulenes maakohtu otsusest. Maakohus lähtus ebaõigetest tähtaegadest ning jättis elatise nõude perioodi 07.03.- 27.07.2019 osas lahendamata. Kuna elatise nõue perioodil 07.03. - 27.07.2019 ei olnud tagasiulatuv nõue ning kohus leidis, et elatise hagi kuulus rahuldamisele, siis tuli elatise nõue nimetatud perioodi osas lahendada ja rahuldada. Maakohus luges kostja poolt tasutud summade (2 065 euro) arvelt tasutuks hagejate ülalpidamiskohustuse seaduses sätestatud määras (270 eurot kummagi hageja kohta) perioodil 02.04.-27.07.2019 (maakohtu põhjenduste p 20). Kohtuotsus ei olnud perioodi 07.03.27.07.2019 osas selge - kas maakohus jättis selles osas hagi rahuldamata või sisuliselt lahendamata.
23.Maakohus leidis ebaõigesti, et elatise nõue perioodil 07.03.-01.04.2019 oli tagasiulatuv elatise nõue. Tagasiulatuvaks nõudeks periood oli 01.12.2018 - 06.03.2019 (ca 3 kuud). Nimetatud perioodil kohustus kostja tasuma elatist seaduses sätestatud alammääras ühe lapse kohta vastavalt 842,26 eurot ja mõlema lapse kohta kokku 1 684,52 eurot. Puudus vaidlus, et kostja tasus tagasiulatuva nõude perioodil mõlemale lapsele elatist kokku 1 287,10 eurot. Seega oli tagasiulatuval perioodil apellandi võlgnevus kokku 397,42 eurot (kummagi lapse tagasiulatuv nõue 198,71 eurot). Maakohus rikkus oluliselt perioodil 01.12.2018 - 06.03.2019 tagasiulatuva nõude rahuldamata jätmisel materiaal- ja menetlusnorme, eelistades kostjat alaealistele lastele.
23.1.Maakohus jättis tähelepanuta hagejate seisukohad, milles nad vaidlesid kostja väidetele vastu ja selgitasid, et laste ema pöördus korduvalt kostja poole ja palus elatise maksmise kohustust täita. Kohus oli tagasiulatuva elatise nõude perioodi osas eksimuses, sest lapsed esitasid maksekäsu kiirmenetluse avalduse 07.03.2019. Kohus tugines üksnes kostja väidetele, et elatist pole varem nõutud. Maakohus pidi sellises olukorras andma lastele võimaluse vastavat asjaolu tõendada. Kohus ei andnud eelmenetluses pooltele selgitusi ega pööranud tähelepanu tõendamiskoormisele. Sellises olukorras pidi kostja tõendama, et tal oli mõjuv põhjus seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmiseks.
23.2.Hagejad ei nõustunud maakohtu järeldusega, justkui oleksid hagejad pikka aeg elatise väiksema tasumist talunud ja ei esitanud hagi esimesel võimalusel kohtule. Hagejate vanemad läksid lahku 2018 detsembris ning avalduse elatise väljamõistmiseks esitasid hagejad kohtule 07.03.2019. Seega esitasid hagejad piisavalt kiiresti hagi kohtusse.
23.3.Tagasiulatuva elatise väljamõistmisel olid asjakohased samad normid, mis edasiulatuva elatise väljamõistmisel. Maakohtu seisukoht kostja majandusliku seisundi kohta oli vastuolus maakohtu põhjendustega hagi rahuldamise osas, kostja esitatud seisukohtadega ja tõenditega, kohtupraktikaga ning seadusega. Olukorras, kus maakohus asja lahendamisel leidis, et vanema töövõimetus ei olnud põhjus seaduses sätestatud alammääras elatise vähendamiseks, ei olnud võimalik jätta tagasiulatuva elatise nõue rahuldamata. 15.05.2019 vastuses märkis kostja, et ta oli töötuna arvele võetud 29.01.2019 ning tasutav elatis oli jõukohane. Kostja töösuhe lõppes 01.12.2018 ning ta ei pidanud vajalikuks ennast kaks kuud töötuna arvele võtta, kuid sai samal ajal elatist maksta (samuti oli kostja arvelduskontol sel perioodil piisavalt vahendeid, et ära elada ning tehti sularaha sissemakseid). Seetõttu polnud usutav, et kostjal puudus võimalus ja vahendid teenida piisavat sissetulekut elatise tasumiseks. Üksnes asjaolu, et kostja võttis end töötuna arvele, ei olnud piisav selleks, et kujundada seisukoht kostja varalise seisu osas. Kõik asjaolud kogumis kinnitasid, et kostja majanduslik seis oli piisavalt hea, et lastele elatist tasuda. Maakohus ei selgitanud välja, milline oli tegelikult kostja majanduslik võimekus ja seega ei
2-19-107198 saanud hagejad nõustuda maakohtu põhjendustega, mille kohaselt oli kostja poolt tasutud elatismaksed olnud laste ülalpidamiseks piisavad ja kooskõlas kostja majandusliku võimekusega.
23.4.Hagejad ei esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõuet, vaid nõudsid ülalpidamise täitmist tagasiulatuvalt. Seetõttu ei olnud maakohtu põhjendused kahju tekkimise ja tõendamise osas asjakohased. Laste kulusid aitasid kanda laste ema vanemad ning kulusid olid kandnud ka laste ema enda vahendite arvelt kostja eest. Kostja põhjustas olukorra, kus laste kulusid pidid kandma kolmandad isikud ning laste ema talle langevast osast suuremas määras. Elatise tagasiulatuvalt väljamõistmine oli seetõttu põhjendatud, et tagastada nimetatud kulud kolmandatele isikutele ning enammakstu laste emale.
24.Maakohus jättis põhjendamatult õigusabikulud 2 tunni ja 35 minuti osas välja mõistmata. Kõik tehtud toimingud olid vajalikud ja põhjendatud. Hagejad püüdsid vältida kohtumenetlust ning proovisid asja lahendada kokkuleppega, millest kostja keeldus. Samuti vähendas kohus ebaõigesti esindaja tunnitasu määra. Maakohus ei põhjendanud, milline oli elatise asjades keskmine tunnitasu määr. Maakohtu viidatud kohtupraktika tasumäära osas oli aegunud. Kostja seisukoht
25.Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26.Ringkonnakohus, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Apellatsioonkaebused tuleb osaliselt rahuldada.
27.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1 ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama poolte nõuded, faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392 lg 1 p 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (TsMS § 392 lg 1 p 4). Kohus peab hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1). Praegusel juhul jättis kohus eelmenetluses välja selgitamata nii hagejate nõuded, kostja vastuväited kui ka asja lahendamise seisukohast olulised asjaolud ja neid kinnitavad tõendid, mis võis viia ebaõige lahendi tegemiseni.
28.Esmalt märgib ringkonnakohus, et praeguses asjas on hagi esitamise ajaks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise aeg 07.03.2019, mitte 02.04.2019, nagu tuleneb maakohtu otsusest (otsuse p 20). Maakohus lähtus ebaõigetest tähtaegadest, kui jättis otsusega rahuldamata tagasiulatuva elatisenõude perioodil 01.12.2018 kuni 01.04.2019, kuna periood 07.03-01.04. 2019 ei ole tagasiulatuv periood. Maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja elatise alates 28.07.2019 kuni laste täisealiseks saamiseni, kuid hagejate elatise nõude kohta perioodil 01.04.-27.07.2019 kohtuotsuses seisukoht puudub. Seda ei asenda kohtuotsuse põhjendustes toodud selgitus, et tasutud summadega loetakse kohustus täidetuks. Sellega rikkus maakohus otsuse tegemisel TsMs § 438 lg 1 tesit lauset ja § 442 lg-t 5, sest ei ole otsuse resolutsioonis märkinud hagejate kõiki nõudeid. TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõude. Kuivõrd kohtulahendi
2-19-107198 täitmise seisukohalton määrava tähendusega lahendi resolutsioon (Riigikohtu 12.10.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 33 ja TsMS § 442 lg 5 teine lause), siis ei asenda seda seisukoht otse põhjendustes.
29.Järgnevalt selgitab ringkonnakohus tõendamiskoormisega seonduvat. Hagejad esitasid elatise nõude perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määras. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; vt ka 8.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).
30.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hagejate nõuded tuli jätta rahuldamata ja seda erinevatel põhjustel: kostja on töötu, ta on võtnud laste ülalpidamisest osa makstes elatist, lapsed on viibinud tema juures. Maakohtul tuli teha TsMS § 230 lg 2 alusel kostjale ettepanek esitada täiendavaid tõendeid laste kostja juures viibimise ning kostja majandusliku ja tervisliku seisundi kohta. Samuti võib kohus TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel ja kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et maakohus jättis piisavas ulatuses selgitamiskohustuse täitmata ja vajalikud tõendid kogumata, mis tõi kaasa asja lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamata jätmise.
31.Riigikohus on selgitanud (nt 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28), et erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel ning mõjuvaks põhjuseks saab olla lisaks seaduses otse nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega).
32.Mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu seisukoht nt 07.02.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14).
33.Kostja tugines vastuväidetes ka sellele, et laste igakuised kulud on osaliselt kaetud lapsetoetusega. Ringkonnakohus leiab, et riigipoolsed toetused ei asenda vanemate kohustust ülal pidada oma alaealisi lapsi. PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus perehüvitiste seaduse (PHS) §-s 17 sätestatud alusel saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 9.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-21-35-17, p 28.2). Kõigi nimetatud asjaolude tõendamise vajadust peab maakohus kostjale selgitama.
34.Kostja arvates on mõjuvaks põhjuseks eelkõige asjaolu, et kostja annab hagejatele piisavalt ülalpidamist vahetu ülalpidamise näol, kuna lapsed viibivad poole ajast kostja juures. Maakohus on jättis selle asjaolu välja selgitamata. Kostja esitas maakohtus oma väidete
2-19-107198 tõendamiseks 30.09.2019 kohtumääruse, millega määrati lastega suhtlemise kord. Maakohus leidis et kuivõrd nimetatud kohtulahend ei olnud jõustunud, ei olnud kohaselt tõendatud, kui palju viibivad lapsed ühes kuus isa hoole all ja kas ta kannab sel ajal nendega seotud kulud (määruse p 14, teine lõik). Ringkonnakohus ei pea maakohtu etteheidet, mille kohaselt kostja jättis tõendamiskoormise täitmata, põhjendatuks. Kohtul tulnuks kostjale selgitada, et eelnimetatud kohtulahend ei pruugi olla piisav tõendamaks kostja väiteid.
35.Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul välja selgitada, millise osa ajast viibivad lapsed kostja juures. Veel jättis kohus välja selgitamata, kas ja kui palju annab kostja hagejatele elatist vahetult. Maakohtu vastav selgitus ei olnud piisav. Asjaoluga, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt nt Riigikohtu 08.01.2014 otsust asjas nr 3 2 1-165-13, p 12; 08.03.2017 määrust asjas nr 3-2-1177-16, p 11). Samas ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt nt Riigikohtu 08.01.2014 otsust asjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 03.06.2015 otsust asjas nr 3-2-1-56-15, p 11). Sealjuures ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 23.3). Maakohtul on võimalik alles pärast eelnevate asjaolude väljaselgitamist anda hinnang, kas väljamõistetavalt elatiselt on võimalik maha arvestada peretoetus või mitte. Maakohtul tuleb poolte võrduse järgimiseks juhul, kui esitatud faktilised asjaolud ei ole piisavad, seda pooltele selgitada ja anda võimalus oma väiteid kinnitavaid asjaolusid esitada.
36.Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uueks lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu 14.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti 23.09.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84, p 12 teine lõik). Maakohtul tuleb viia läbi kohane eelmenetlus. Kuivõrd ülalpidamisasjas võib kohus TsMS § 230 lg 5 järgi nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet, ei ole lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus tavapärane võistlev kohtumenetlus, sest selles menetluses ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega ning ta võib ka omal algatusel tõendeid koguda.
37.Ringkonnakohus leiab, et menetlusökonoomilistel kaalutlustel on pooltel mõistlik lahendada vaidlus kompromissiga. Menetluskulud
38.TsMS § 173 lg 3 teise aluse kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.