Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

2-18-9721

2-18-9721 hageja nõudeid kostja vastu seoses üüritulu ja kasutuseelisega. Hageja palub poolte hüvitise nõuded omavahel tasaarvestada. Kostja nõue Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja esitas vastuhagi. Kostja leiab, et ühisvara tuleks jagada järgnevalt:

2-18-9721 110 169,41 eurot. Jätta laenukohustuse S Je kanda ning mõista I Jelt S Je kasuks hüvitis 31 477,60 eurot (28,572%), mis on I Je osa laenukohustuses.

KOHTU PÕHJENDUSED

TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vaidlus puudub alljärgnevate asjaolude osas: − Hageja ja kostja abiellusid xxxx.a. ja lahutasid abielu xxxx.a. − Abielu kestel xxxx aastal soetasid hageja ja kostja vara, so. 1⁄2 kinnistu aadressil xxxx alevikus, mis on ühisvara PKS mõistes (edaspidi ka xxxx). xxxx kinnistu oli ostetud 3 500 000 krooni eest. 100 000 krooni oli tasutud enne lepingu sõlmimist ja ülejäänud ostuhinna summas 3 400 000 krooni tasusid ostjad kolme pangapäeva jooksul peale lepingu sõlmimist. 3 400 000 krooni tasusid ostjad pangalaenuga. − Pooltel on eelviidatud kinnisasjaga seotud ühiskohustus Luminor Bank AS (endine Nordea Bank AB) ees. 19.02.2007 sõlmisid I Ja S J Laenulepingu nr xxxx Nordea pank Finland Plc Eesti filiaaliga. Laenulepingu punkti 2 kohaselt laenu sihtotstarbeks oli eluasemelaen 1⁄2 kinnistu aadressil xxxx ostmiseks. − Kostja kuulus xxxx asuv kinnistu. Kinnistu oli kostja ainuomandis ja oli kostja nimele registreeritud enne poolte abiellumist, 09.05.2002.a ja oli seega kostja lahusvara. − 26.03.2007 müüs kostja kinnistu aadressil xxxx Ühishüpoteegi alt vabastamise kokkuleppe, korteriomandi müügilepingu, ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel. Müügilepingu punkti 3.1. kohaselt müüs kostja korteriomandi 2 000 000 krooni eest. Müügilepingu punktidest 3.2, 3.2.1. ja 3.2.2. nähtub, et müügihinnast 1 500 000 krooni oli kantud Nordea pangale selgitusega S J ja I J laenulepingu nr xxxx osaline tagastamine ja 500 000 krooni kostja isiklikule arvele.

2-18-9721 − Eelviidatud 500 000 krooni andis kostja laenuks AS-le xxxx. AS-lt xxxx sai kostja kokku intresse summas 20 342 krooni. xxxx AS tagastas ka kogu oma laenu põhiosa summas 500 000 krooni. − Seoses sellega, et pooltel oli vajadus pooleks aastaks maksepuhkuse võtmiseks, refinantseerisid nad samas pangas 28.03.2008 Laenulepingu nr xxxx ja Uue Laenulepingu numbriks sai xxxx. Samuti Nordea pank muutis oma nime Luminor Bank AS-iks. − 08.10.2015, s.o. abielu lõppemise aja seisuga laenujääk moodustas 110 169.41 eurot. Ühisvara tuvastamine Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 01. juulit 2010 PKS1995 ja pärast seda PKS (PKS § 210 lg 1). Enne 01. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS1995 § 14 jj), 01. juulist 2010 kohaldub poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoober 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 16). PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 01. juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1). Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 01. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada PKS1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist 01. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1417, p 16). Kinnistu Pooled ei vaidle selle üle, et xxxx kinnistu on poolte ühisvaraks (hagejale ja kostjale kuulub ühiselt kinnistust 1⁄2 kaasomandi osa) ja kuulub jagamisele. Pooled vaidlevad xxxx kinnistu väärtuse üle. Kostja ise on tõendiks esitanud riiklikult tunnustatud eksperdi poolt läbi viidud ekspertiisi, mille kohaselt on xxxx kinnistu väärtuseks 160 000 eurot (+/- 10%). Hageja vaidles tõendile vastu ja avaldas soovi esitada omalt poolt samuti riiklikult tunnustatud eksperdi ekspertiisi, mida lõpuks siiski ei esitanud. Mingeid sisulisi vastuargumente hageja teostatud ekspertiisile ei esitanud peale selle et tema arvates on hind vale, mistõttu ei pea kohus hageja vastuväidet kostja poolt esitatud tõendile ei asjakohaseks ega ka põhjendatuks. Viimasel kohtuistungil tõusetus kostja algatusel taaskord vaidlus kinnisasja väärtuse languse üle. Kostja nimelt avaldas et tema hinnangul on kinnisasja väärtus nüüd võrreldes ekspertiisis leituga vähenenud ja esitas selle kohta tõendiks tehingute statistika väljavõtte, mille kohaselt on kostja hinnangul kinnisasja hind langenud 3%. Hageja leidis, et kostja poolt esitatud tõendist ei nähtu hoonestatud kinnistute turuhinna muutumist, vaid see näitab seda ainult teatud ajaperioodil, ühe kuu lõikes ja arusaadavalt on see koroonaperioodist mõjutatud. Võrdluses on üksnes 8 tehingut ja võrreldud on hoonestatud kinnistute hindasid, kuid meil on jaotamisel konkreetne üksikvara ja iseenesest turu keskmine ei näita selle üksikvara suhtes mitte midagi. Kohus leiab, et kuivõrd ekspertiisi kohaselt on kinnisasja väärtuseks 160 000 eurot (+/- 10%) jääb kostja poolt leitud võimalik 3% hindamistäpsuse sisse ja ei mõjuta kinnisasja väärtuseks 160 000 euro lugemist. Kohus märgib et ekspertiisiga leitav väärtus ei saagi alati olla

2-18-9721 eurosendini täpne, kuivõrd kinnisvara hinda mõjutavad pidevalt toimuvad päevakajalised sündmused maailmas ja Eestis kui ka tavapärased nihked kinnisvaraturul jne, seetõttu antaksegi kinnistu väärtus konkreetsele kinnisvarale omase tavapärase +/- kõikumisruumiga. Üüritulu Pooled ei vaidle, et xxxx kinnistut üüriti alates 01.mai 2012 välja ja üüriks oli 630 eurot kuus ning üür laekus kostjale. Tõendatud on, et viimane üürimakse summas 630 eurot laekus detsembris 2017. Hageja nõuab üüriga arvestamist alates abielulahutusest. Üüritulu on abielulahutusest oktoober 2015 kuni üürisuhte lõppemiseni detsembris 2017 kokku summas 16 380 eurot (26x 630). Lähtudes Riigikohtu seisukohtadest asjas nr 3-2-1-93-12 (pp 14, 16) leiab kohus, et xxxx kinnistu väljaüürimisest tekkinud üüritulu on poolte ühisvara ja kuulub jagamisele. Nimelt AÕS § 68 lg-s 1 sätestatud omaniku täielik võim asja üle hõlmab ka omaniku õigust saada asjast kasu TsÜS § 62 mõttes, s.o nii eseme vilju kui ka eseme kasutamisest saadavaid eeliseid. Kaasomanikul on õigus saada nii oma osale vastav osa ühise asja viljast kui ka kastutuseelistest. Kuna perekonnaseaduses reguleerimata küsimustes tuleb AÕS § 70 lg 6 järgi kohaldada kaasomandi sätteid, kehtib eelmärgitu ka ühisomandi puhul. Seega kuulub ka asja ühisomanikele ühine õigus saada asja vilju ja kasutuseeliseid. Kasutuseelis Hageja palub ühisvara jagamisel arvestada ka kasutuseelisega, kuivõrd hageja elab Soomes ja kostja elab ja kasutab xxxx kinnistut üksinda. Hageja väidab, et kuigi hageja ja kostja ühisomandis olev kinnisasi jäi pärast kooselu lõppemist, alates 2012 kuni käesoleva ajani kostja ainukasutusse, ei ole kostja hagejale ainukasutuse tõttu kasutuseeliseid hüvitanud, kuigi hageja on sellise nõude kostjale korduvalt esitanud. Kõnealuse ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine ei ole hageja hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja võis mõistlikult võttes hageja käitumisest aru saada, et hagejal ja kostjal on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest tuleb tasuda hüvitist. Seega palub hageja kohtul arvesse võtta kostja kasutuseeliseid igakuiselt summas 630 eurot, mis vastab üürihinnale ning jagada vastavas proportsioonis ka kasutuseelised, mida kostja on saanud peale abielu lahutamist perioodil, mil xxxx kinnistu ei olnud välja üüritud. Hageja leiab, et vastavat osa kasutuseelistest, mis kuulub hagejale tuleb arvesse võtta ühisvara jagamisel ja tasaarvestuste tegemisel. Hageja leiab, et hagejal on kinnistu ühisomanikuna abikaasaga ühine õigus saada osa ühise asja viljast ja kasutuseelistest (TsÜS § 62, AÕS § 68 lg 1, §70 lg 6, § 71 lg 2; vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 17; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12) nii abielu ajal kui ka peale seda. Kostja väidab, et sai esimest korda hageja 19.09.2019 menetlusdokumendist teada, et väidetavalt hageja „on sellise nõude kostjale korduvalt esitanud“. Seda pole kunagi olnud. Mingeid kokkuleppeid hüvitise osas pooltel polnud. Vastupidi, hagejal on võtmed ja tema alati võis ja võib sinna elama minna. Praegune hageja väide on hageja esindajate väljamõeldis, mis tegelikkusele ei vasta. Väide on pahatahtlik, tõendamata ja vastuolus hea usu põhimõttega. Peale lahutamist hageja ei osalenud ühisvara säilitamises, ei tasunud kunagi ka vältimatuid, mis ei sõltu sellest, kas keegi elab seal või mitte, kulutusi. Kostja kogu kinnistut ja maja ei kasuta, kuid tasub kulutusi täies mahus. Hageja pole viidanud materiaalõiguslikule normile, mille alusel on temal õigus hüvitist nõuda. Hageja ise pöördus kohtusse, kostja vaid esitas vastuhagi ning hagejal polnud mingeid täiendavaid nõudeid kostja vastu peale ühisvaraks oleva kinnistu jagamise. Hageja käitumine tõendab, et mingit kokkulepet kasutuseeliste hüvitistest poolte

2-18-9721 vahel polnud. Kui oleks, siis nõue oleks hagiga esitatud. Kostja vaidleb sellele esitamata ja menetluses puuduolevale hageja nõudele vastu. Lähtudes Riigikohtu seisukohtadest asjas nr 3-2-1-93-12 (pp 14, 16) leiab kohus, et xxxx kinnistu kasutuseelis on poolte ühisvara ja kuulub jagamisele. Nimelt AÕS § 68 lg-s 1 sätestatud omaniku täielik võim asja üle hõlmab ka omaniku õigust saada asjast kasu TsÜS § 62 mõttes, s.o nii eseme vilju kui ka eseme kasutamisest saadavaid eeliseid (kasutuseeliseid). Kuigi kaasomanikule kuulub AÕS § 71 lg 2 sõnastuse järgi üksnes tema osale vastav osa ühise asja viljast, hõlmab see ka kasutuseeliseid. Seega on kaasomanikul õigus saada nii oma osale vastav osa ühise asja viljast kui ka kastutuseelistest. Kuna perekonnaseaduses reguleerimata küsimustes tuleb AÕS § 70 lg 6 järgi kohaldada kaasomandi sätteid, kehtib eelmärgitu ka ühisomandi puhul. Seega kuulub ka asja ühisomanikele ühine õigus saada asja vilju ja kasutuseeliseid. Kui abikaasade ühisomandis olev asi jääb abikaasade kokkuleppe või kohtulahendi alusel ühe abikaasa ainukasutusse, jääb teine abikaasa ilma võimalusest ühisomandis olevat asja kasutada ning hoolimata abikaasade kui ühisomanike ühisest õigusest saada asjalt ühiselt kasutuseeliseid, saab asja ainukasutuse korral kasutamisest eeliseid üksnes üks abikaasa. Praeguses asjas ei ole tuvastatud (ja hageja on möönnud, et ei saa oma väidet tõendada), et pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt jäi korteriomand kostja ainukasutusse hüvitise eest. Samuti ei ole kohus määranud korteriomandit kostja ainukasutusse hüvitise eest. Seega ei ole korteriomandist saadavate kasutuseeliste küsimus antud juhul poolte vahel reguleeritud. Lähtudes Riigikohtu seisukohast asjas nr 3-2-1-93-12 (p 17) ei tähenda eelmärgitu siiski seda, et sellisel juhul ei oleks abikaasal enam võimalik nõuda hüvitist ühisomandis olevalt asjalt saamata jäänud kasutuseeliste eest. Olukorras, kus abikaasa soovib ühisomandi lõpetada ning saada kuni ühisomandi lõpetamiseni hüvitist saamata kasutuseeliste eest, saab abikaasa nõuda ühisomanikele ühiselt kuuluva kasutuseelise kui ühisvara jagamist PKS § 18 järgi. Samas lahendis nr 3-2-1-93-12 (p 17) on Riigikohus leidnud, et kasutuseelist ühisvarana jagades saab jagada üldjuhul üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu. Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks kolleegiumi hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta (vt Riigikohtu seisukohti kaasomandi kohta:

2-18-9721 põhjendatuks ja kostja ühtegi sisulist vastuargumenti summale 630 eurot ka ei esitanud. xxxx kinnistu kasutuseelis september 2019 kuni xxxx kinnistu kostja ainuomandisse andmiseni on kokku summas 6 930 eurot (11x630) ja kuulub ühisvarana jagamisele. Laenukohustus Vaidlust ei ole selles, et xxxx kinnistu omandamiseks võetud laen (abielu lahutamise aja seisuga 08.10.2015 oli laenu jääk 110 169.41 eurot) on poolte ühine kohustus ja kuulub ühisvarana jagamisele. Laenu kindlustusmaksed Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et ülalviidatud laenuga seotud kindlustusmaksete tasumine on poolte ühine kohustus ja kuulub ühisvarana jagamisele. Kostja lahusvara müügist laekunud raha ja intressid PKS1995 § 15 lg 1 sätestab, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Tuvastatud on, et kostjale kuulus enne abiellumist xxxx korteriomand. Kohus leiab, et tegemist oli kostja lahusvaraga, kuivõrd see oli kostja omandis enne abiellumist. 26.03.2007 müüs kostja viidatud korteriomandi 2 000 000 krooni eest. Tõendatud on, et sellest summast 1 500 000 krooni kanti otse Nordea pangale selgitusega S J ja I J laenulepingu nr xxxx osaline tagastamine ja 500 000 krooni kostja isiklikule arvele, mille kostja andis edasi laenuks AS-le xxxx. AS Ajavaim tagastas laenu täielikult, lisaks intressid summas 20 342 krooni. Hageja on seisukohal, et PKS1995 § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara ning seaduses puudub alus pidada lahusvara hulka kuuluvaks esemeid, mille abikaasa omandab oma lahusvaraga tehtud tehingu alusel. Seega tulenevalt asjaolust, et kostja arvelduskontole laekus enne 1. juulit 2010, kuid abielu kestel 2 000 000 krooni, millele lisandus AS-lt xxxx saadud intressid summas 20 342 krooni, moodustab kostja kontol olnud 2 020 342 krooni suurune summa poolte ühisvara. Hageja on seisukohal, et otsustus kanda kostja kontolt AS-ile xxxx laenusumma, oli hageja ja kostja ühine otsus. Eeltoodut arvesse võttes on hageja seisukohal, et tegemist ei ole kostja lahusvarasse kuuluva varaga. Kohus ei nõustu hageja tõlgendusega mille kohaselt hageja seisukohalt puudub seaduses alus pidada lahusvara hulka kuuluvaks esemeid, mille abikaasa omandab oma lahusvaraga tehtud tehingu alusel (hageja viitab siinjuures PKS1995 § 14 lg 1). Kohus märgib et lahusvaraga tehtavate tehingute võimalikke tulemeid avab PKS1995 § 14 lg 2 mis sätestab, et kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Seega erinevalt hageja hinnangust, tuleneb PKS1995 § 14 lg 2 lähtudes tõdeda hoopis seda, et eelduslikult tuleb siiski lahusvaraga tehtud tehingute alusel omandatut pidada lahusvaraks ja kohus võib sellest eeldusest teatud põhjendatud asjaoludel kõrvale kalduda ja tunnistada lahusvara abikaasade ühisvaraks.

2-18-9721 Antud juhul on tõendatud ja ei ole vaidlust selles, et kostja poolt ühise laenukohustuse vähendamiseks kasutatud raha summas 1 500 000 krooni ja kostja kontole laekunud 500 000 krooni tulenesid kostjale kuulunud xxxx korteriomandi müügist laekunud 2 000 000 kroonist. Kohus ei näe mingit alust ega põhjust tunnistada vastavalt PKS1995 § 14 lg 2 seda lahusvara kokku summas 2 020 342 krooni ühisvaraks kuivõrd a) xxxx kinnistu laenukohustuse katteks tasutud 1 500 000 krooni väärtus ei ole abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud (sh vastupidi lahusvara väärtus on vähenenud, arvestades, et kinnistu osteti 3 500 000 krooni ehk 223 690 euro eest ja kinnistu praeguseks väärtuseks on 160 000 eurot) ja b) välja laenatud 500 000 krooni suurendas küll oma väärtust 20 342 krooni võrra, kuid kohus ei näe, et see suurenemine oleks tulnud abikaasade (st nende ühise) töö või rahaliste kulutuste tulemusel. Ühisvara jagamine ja hüvitised PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseadus AÕS § 70 lg 2 sätestab, et ühine omand on kaasomand või ühisomand. AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga pole sätestatud teisiti. AÕS § 76 lg 1 sätestab, et kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. AÕS § 77 lg 2 kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele, kuid kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt osa suurusele. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (vt nt Riigikohutu 21.05.2014.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, 12. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06, p 15). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-45-06 rõhutanud, et kohus saab valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 33 lg 1 kohaselt on kinnistamine kinnistamiseks pädeva isiku määruse alusel kinnistusraamatusse kande tegemine, sealhulgas kande muutmine või kustutamine. Kinnistamise aluseks on KRS § 34 nõuete vastav kinnistamisavaldus. KRS § 341 lg 1 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks vajalik selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks. KRS § 341 lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Kinnistu Kostja on vastuhagis taotlenud ühisvaraks oleva kinnisasja enda omandisse jätmist ja hageja on avaldanud sellele nõusolekut. Kohus jagab seega xxxx kinnistu (aadressil xxxx, mille kinnistusraamatu registriosa nr on xxxx) kostja ainuomandisse kohustusega maksta hagejale hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse eest. Õiglaseks hüvitiseks on pool kinnistu väärtusest 160 000 eurot ehk 80 000 eurot.

2-18-9721 Eeltoodust tulenevalt, tuleb kostjalt S J mõista hageja I J kasuks välja rahaline hüvitis enamsaadu ühisvara arvel summas 80 000 eurot. Tulenevalt kinnistu jagamisest kostja ainuomandisse kohustab kohus hagejat andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse KRS § 341 lg 1 tähenduses xxxx kinnistu omanikukande kustutamiseks ja kostja ainuomanikuna sissekandmiseks ning asendab TsÜS § 68 lg 5 alusel nõusoleku käesoleva kohtuotsusega. Üüritulu xxxx kinnistu väljaüürimisest tulenev üüritulu on poolte ühisvara nagu kohus eelpool otsuses leidis ja see kuulub seega poolte vahel jagamisele. Kuivõrd vaidlust ei ole, et kogu üüritulu peale abielulahutust on laekunud kostjale, leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks hageja osa hüvitisena välja mõista. Õiglaseks hüvitiseks on pool üüritulust 16 380 eurot ehk 8 190 eurot. Eeltoodust tulenevalt, tuleb kostjalt S J mõista hageja I J kasuks välja rahaline hüvitis enamsaadu ühisvara arvel summas 8 190 eurot. Kasutuseelis xxxx kinnistu kasutuseelis on poolte ühisvara nagu kohus eelpool otsuses leidis ja see kuulub seega poolte vahel jagamisele. Vaidlust ei ole asjaolus, et alates september 2019 kuni tänaseni on kinnistut kasutanud ainult kostja, mistõttu leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks hageja osa kasutuseelisest hüvitisena välja mõista. Õiglane hüvitis on pool kasutuseelisest 6 930 eurot, ehk 3 465 eurot. Eeltoodust tulenevalt, tuleb kostjalt S J mõista hageja I J kasuks välja rahaline hüvitis summas 3 465 eurot. Laenukohustus Riigikohus on asjas nr 2-15-15138 (p 35.1) märkinud, et kuigi ühisvarana jagatakse PKS §-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel PKS § 38 kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (vt ka Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). Kostja on avaldanud soovi jätta laenukohustus tema kanda ja kohustada hagejat hüvitama kostjale hageja osa laenukohustusest. Hageja on avaldanud nõustumust laenulepingust tuleneva kohustuse kostja kanda jätmisega. Seega jätab kohus poolte ühise laenukohustuse Luminor Bank AS ees (endise nimega Nordea Pank), mis tuleneb Laenulepingust nr xxxx (refinantseeritud, vana lepingu nr xxxx), kostja kanda ja kohustab hagejat hüvitama kostjale hageja osa vastavast kohustusest. Hageja osa vastavast kohustusest on pool kohustusest 110 169.41 eurot (laenukohustus abielulahutuse seisuga) ehk 55 084.71 eurot. Eeltoodust tulenevalt, tuleb hagejalt I J mõista kostja S J kasuks välja rahaline hüvitis summas 55 084.71 eurot.

2-18-9721 Laenu kindlustusmaksed Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et ülalviidatud laenuga seotud kindlustusmaksed on ühisvara ja kuuluvad jagamisele. Kuivõrd laenukohustuse jätab kohus kostja kanda (vt ülal) jätab kohus ka selle laenuga seotud kindlustusmaksed kostja kanda. Kostja on avaldanud, et on tasunud peale abielulahtust kuni 23.02.2020 ainult üksi kindlustusmakseid ja palub kohustada hagejat hüvitama nendest kostjale poole. Kohus leiab, et kostja nõue on põhjendatud, kuivõrd pooltel oli kohustus tasuda laenuga seotud kindlustusmakseid ka peale lahutust ühiselt, kuid nende tasumisega jätkas kostja ainsana. Kostja poolt esitatud tõendi kohaselt tasus kostja ajavahemikul peale abielu lahutamist 09.10.2015 – 23.03.2020 laenulepingust tulenevad kohustuslikud kindlustusmaksed kokku summas 949.95 eurot. Õiglaseks hüvitiseks on pool kindlustusmaksetest 949.95 eurot, ehk 474.98 eurot. Eeltoodust tulenevalt, tuleb hagejalt I J mõista kostja S J kasuks välja rahaline hüvitis summas 474.98 eurot. Kostja lahusvara müügist laekunud raha ja intressid PKS § 34 lg 2 kohaselt kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Kostja palub hagejalt välja mõista poole kostja lahusvara arvelt tehtud kulutustest ühisvarale (1 500 000 krooni + 500 000 krooni + 20 342 krooni = 2 020 342 krooni ehk 129 123.38 eurot millest pool on 64 561.69 eurot) või alternatiivselt arvestada lahusvara arvelt tehtud kulutusi poolte võrdsusest kõrvalekaldumise alusena. Hageja on seisukohal, et tulenevalt PKS §-st 17 ei ole võimalik PKS § 16 lg 2 mõttes perekonna huvides tehtud kulutusi kostjal tagasi nõuda. Hageja ja kostja soetasid kinnisasja xxxx perekonna elukohaks ning kostja kulutused sellele olid tehtud perekonna, sh ühise lapse huvides. Hageja palub eeltoodule viidates jätta rahuldamata kostja nõue ühisvara arvelt lahusvara väärtuse hüvitamiseks. Alternatiivselt: juhul kui kohtu hinnangul on kostja nõue ühisvara arvelt lahusvara väärtuse hüvitamiseks põhjendatud, palub hageja lahusvara väärtuse hindamisel jätta arvesse võtmata AS-lt xxxx saadud intressid, mis hageja hinnangul ei kuulu lahusvara hulka. Kohus ei nõustu hageja tõlgendusega PKS §§ 16 ja 17 osas ja leiab, lähtudes Riigikohtu seisukohast lahendis nr 3-2-1-164-14 (p 13), et ühis- või lahusvara huvides tehtud kulutustest tuleb eristada perekonna ülalpidamiseks perekonna vajaduste rahuldamisel tehtavaid kulutusi PKS § 16 mõttes, mille puhul eeldatakse PKS § 17 järgi, et abikaasal ei ole õigust neid kulutusi tagasi nõuda. PKS § 16 lg 1 sätestab, et abikaasad on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama. PKS § 16 lg 2 sätestab, et perekonna ülalpidamine hõlmab tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused). PKS § 16 lg 3 sätestab, et kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel

2-18-9721 käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt. Lahus elav abikaasa ei ole õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega. PKS § 17 sätestab, et kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Kohus leiab, et 1 500 000 krooni eest laenukohustuse vähendamine ei kuulu tavapärase perekonna ülalpidamise ja perekonna vajaduste rahuldamise kulutuste hulka, mida on käsitletud PKS § 16 ja mille puhul eeldatakse PKS § 17 järgi, et abikaasal ei ole õigust neid kulutusi tagasi nõuda. Seega on kostja nõue selle kulutusega arvestamiseks kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus leiab, et ülejäänud osas summas 520 342 krooni tuleb kostja nõue lahusvara arvelt ühisvara kasuks tehtud kulutuste hüvitamiseks jätta rahuldamata. Kohus küll leidis eespool, et tegemist on lahusvaraga, kuid tõendatud ei ole, et ka seda lahusvara kasutati ühisvara kasuks. Ainuke tõend mille kostja oma väite põhistamiseks esitas on kontoväljavõte, millest nähtub igakuine korrapärane laenu ja intresside tagasimaksmine. Kohus leiab, et 520 342 krooni küll kostja kontol oli, kuid kuidagi ei ole tõendatud, et just seda lahusvara kogumit kasutati laenu teenindamiseks. Kostja ei ole väitnud ega välja toonud, et tema kontol ei oleks olnud muid ühisvaralisi vahendeid, vastupidi kostja on väitnud, et teenis ka muid tulusid – mis aga, kohus märgib, on ühisvara. Asjaolu, et just lahusvaralisi vahendeid kasutati laenu katmiseks võiks selguda nt laenumaksete selgitusest, et kasutatakse lahusvara konkreetse makse tegemiseks, aga seda kontoväljavõttest ei nähtu. Kohus ei pea põhjendatuks kinnistu suhtes osade võrdsusest kõrvalekaldumist (ja sellest tulenevalt ka muude ühisvara elementide osas kõrvalekadumist), kuivõrd lahusvaralise 1 500 000 krooni eest ei omandatud mitte xxxx kinnistut vaid seda kasutati laenukohustuse katmise huvides. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitisena pool 1 500 000 kroonist ehk 750 000 krooni, mis praeguses vääringus on 47 933.74 eurot, kui lahusvara arvelt ühisvara huvides (ühise laenukohustuse osaline katmine) tehtud kulutuse. Kokkuvõte Eelneva põhjal peab kohus põhjendatuks rahuldada nii hagi kui ka vastuhagi osaliselt ning jagada poolte ühisvara järgnevalt:

2-18-9721

2-18-9721

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus asja menetluskulud mõlema poole enda kanda. Kuivõrd kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, puudub põhjendatud alus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Bome Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.