2-20-1870/12 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas - lahend.ee

6.3.PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on olukorras, kus ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib muu hulgas olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seadustiku § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Antud juhul nõuab hageja hagis elatise suurendamist seadusega ettenähtud miinimumini. Kostja tunnistab hagi vaid osaliselt. Kostja väitel ei võimalda tema sissetulek hagejale miinimumelatist maksta. Kostja on nõus maksma hagejale elatist 175 eurot kuus. Riigikohus on 07.02.2018. a otsuses tsiviilasjas nr 2-15-15909 (p 12) korranud ka juba varasemates lahendites (vt nt 22.03.2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 ja 08.01.2014.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13) avaldatud seisukohta, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Hagi rahuldamise vältimiseks peab kostjal tõendama, et esineb PKS § 102 lg 2 mõttes mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Eeltoodut arvestades ei pea hageja elatise suurendamiseks miinimumini tõendama oma igakuiste kulude suurust. Kohus eeldab, et hageja igakuised vajadused on vähemalt kahekordse miinimumelatise suurused. Asja lahendamisel kindlaks teha, kas esineb PKS § 102 lg 2 mõttes mõjuv põhjus kostjalt elatise väljamõistmiseks alla seadusega alammäära. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Kostja väidab, et tema sissetulek ei võimalda hagejale miinimumelatist maksta, kuid vaatamata kohtu nõudele ei esitanud kostja andmed ja tõendeid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta. Seetõttu kogus kohus TsMS § 230 lg 5 alusel kostja varalise seisundi kohta tõendeid ise, tehes sissetuleku kohta järelepärimise Maksu- ja Tolliametile. Maksu- ja Tolliamet esitas 03.07.2020. a kohtule teatise (tl 21), mille kohaselt on nende andmetel kostjale perioodil alates 01.01.2020. a tehtud pärast tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete mahaarvamist väljamakseid kokku 465 eurot. Teatisele on lisatud xxxxxxxxxx Osaühingu deklaratsiooni TSD lisa (tl 20), mille kohaselt on kostjale 2020. aastal makstud välja palgatulu jaanuaris 150,42 eurot, veebruaris 150,42 eurot ja märtsis 181,53 eurot. 2020. aasta aprillis ja mais xxxxxxxxxx Osaühing kostjale palgatulu maksnud ei ole, makstud on tema eest vaid sotsiaalmaksu. Alates juunist on osaühingul TSD deklaratsioon esitamata. Kohus tegi kinnistusregistri andmete (tl 24) alusel kindlaks, et kostjale ei kuulu kinnisasju ega kinnisasjaõigusi. Maanteeameti liiklusregistri andmetel on kostja nimele registreeritud sõiduk OPEL Calibra, esmase registreerimisaastaga 1991. Kohtutäituri otsuse alusel on liiklusregistrisse kantud sõiduki käsutamise keelumärge. Arvestades eelnimetatud andmeid, saab kohtu hinnangul järeldada, et kostja varaline seisund on selline, mis ei võimalda tal maksta hagejale miinimumelatist, mis käesoleval ajal on 292 eurot kuus. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta on töövõimetu või ei saa muul põhjusel sissetulekut teenida. Nagu ka Riigikohus on 13.02.2018. a otsuses tsiviilasjas nr 2-16-2343 avaldanud vastavat seisukohta, on vanemal kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Kui kostja vanemana on olukorras, kus ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist seadusega ettenähtud miinimumsummas, siis tulenevalt PKS § 102 lg-st 2 peab kostja kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kostja on avaldanud võimalust maksta hagejale elatist summas 175 eurot kuus. Kõiki asjaolusid arvestades on kohtu hinnangul põhjendatud suurendada kostjalt hageja kasuks välja mõistetud elatist nimetatud summani.