Muud › Mereõigus

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus on tuvastanud ja käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust järgnevate asjaolude üle: − 13.08.2009 soetas XXXOÜ (edaspidi kostja) Ameerika Ühendriikidest purjejahi XXX, merelaevatunnistus nr XXX (edaspidi purjejaht). − 2010. aasta juulis uppus purjejaht tormi tagajärjel Kaberneeme sadamas. Tormi tagajärjel olid purjejahi kere, mast ja tüür saanud suuri kahjustusi ning ka kogu sisustus oli merevee poolt rikutud. − 24.07.2010 sõlmiti kostja ning MTÜ XXXi vahel „Tasuta üleandmise leping“, millega nii paadi omand kui valdus läksid üle MTÜ`le XXXi. − 18.09.2010. a kinkis MTÜ XXXi purjejahi kinkelepingu alusel XXX. − 15.11.2011.a võõrandas XXXpurjejahi hagejale. − Purjejaht oli väikelaevana arvele võetud ka Maanteeameti peetavas Liiklusvahendite registris, kuid 23.07.2014.a avaldusega muutis kostja registrikannet, kustutades purjejahi registrist. Laevakinnistusraamatu registri andmetel tegi kostja 23.07.2014.a avalduse laevakinnistusraamatusse ning lasi purjejahi kinnistusraamatusse arvele võtta dokumentide alusel, millega kostja purjejahi kunagi omandas. − 24.07.2014.a kanti purjejaht laevakinnistusraamatusse. Laevakinnistusraamatu kande nr XXX kohaselt on omanikuna kirjas kostja. − 24.07.2014.a nõudis kostja purjejahi enda valdusesse, kasutades selleks politsei abi.

2-15-4739

XXX on Harju Maakohtule esitanud hagi XXXOÜ vastu laevakinnistusraamatu kande parandamise ja asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõudes. Hageja leiab, et tema on purjejahi XXX (laevakinnistusraamatu registrinumber XXX) omanik. LAÕS § 1 lg 1 kohaselt kehtib käesolev seadus Eesti kohtu juures asuvasse laevakinnistusraamatusse kantud laevade ja ehitatavate laevade (kinnistatud laev) kohta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Purjejaht XXX ei olnud vaidlusaluste tehingute tegemise ajal (24.07.2010, 18.09.2010, 15.11.2011), kinnistatud Eesti kohtu juures asuvasse laevakinnistusraamatusse ja seega kohaldub vastavate tehingute osas Asjaõigusseaduses vallasasjade kohta sätestatu. Eeltoodust tulenevalt ei olnud purjejahi omandi vahetumiseks vajalik LAÕS sätestatud lepingu notariaalne vorm. Kinnistamata purjejahi omandi vahetumiseks piisas vabas vormis tehingust. Vaidlust ei ole asjaolus, et kostja oli algselt purjejahi omanikuks, kuid et 24.07.2010 sõlmisid MTÜ XXXi ja kostja tasuta üleandmise lepingu, millega kostja andis purjejahi omandi üle MTÜ-le XXXi. Kohus märgib, et hagiavalduse lisana nr 2 on esitatud 24.07.2010.a MTÜ XXXi ja kostja vahel sõlmitud tasuta üleandmise leping. Kostja on menetluses võtnud omaks, et tema lepingu allkirjastas ja et omand anti üle. Kostja on eelnimetatud lepingule esitanud vastuväite, et purjejahi loovutamine toimus „psüühilise stressi ja vaimse segaduse olukorras, mis kostjal oli vaidlusaluse vara osalise hävimise tõttu“ ja seega tuleb nimetatud dokumenti pidada kostja tegelikku tahet mitte arvestavaks ja lugeda seda surve all antud seisukohaks. Kohus leiab, et hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole kostja käitumine, kes nüüd, mil purjejaht on täielikult hageja poolt taastatud, on asunud seda tagasi nõudma, tuginedes väidetavale meeltesegadusele 2010. aastal. Kohus märgib, et kuigi kostja hinnangul on ta tasuta üleandmise lepingu sõlminud eksimuse mõjul, ei ole ta tehingut tühistanud selleks ettenähtud aja jooksul (TsÜS § 99 lg 1 p 2). Seejuures on möödunud ka kolm aastat lepingu sõlmimisest, millest tulenevalt ei või tehingut enam üldse tühistada (TsÜS § 99 lg 2). Eeltoodust tulenevalt ei saa eelnimetatud lepingut enam tühistada, see on kehtiv ja kostja viited psüühilisele stressile ning vaimsele segadusele tuleb jätta asja lahendamisel tähelepanuta. Kostja on eelnimetatud lepingule esitanud vastuväite, et tasuta üleandmise leping on puudulikult vormistatud. Eelnimetatud lepingus puudub analoogiliste lepingutele kohandatav vorminõue. Dokumendil puudub korrektselt vara üle andja nimi ja purjejahi VIN kood ning nimi. Antud dokumentiga võib lepingupool viidata ükskõik millisele XXX marki purjejahile ükskõik kus kohas maailmas. Nimetatud minetuse tõttu tuleb lugeda kohtule esitatud tõendit seega juriidiliselt kehtetuks. Kohus leiab, et seadus ei kohusta väikelaeva võõrandamislepingusse kandma andmeid laeva VIN koodi ja nime kohta – oluline on, et pooled saavad aru, mis on lepingu esemeks. Käesoleval juhul oli üleantavaks varaks märgitud purjejaht XXXning arvestades, et kostja ei tegele seda tüüpi purjejahtide müügiga (omades üleandmise hetkel vaid ühte sellist jahti), ei saa mõistlikul isikul tekkida kahtlust, mis oli lepingu esemeks. Vara üleandjas ei saa samuti tekkida kahtlust, arvestades, et purjejaht oli kostja omandis ning kostja on lepingu allkirjastanud (nagu kostja vastuses hagiavaldusele ka korduvalt omaks võtab). Kostja on eelnimetatud lepingule esitanud vastuväite, et pärast selle koostamist otsustasid hageja ja kostja järgmisel hooajal paadi tegelikult koos taastada. Taastamise kokkulepe oli

2-15-4739 sõlmitud suulises vormis, kuid selle kinnituseks on kostja toonud järgnevad dokumendid: Digitaalne foto 10. maist 2012, kus kostja (kollases nokkmütsis) ja hageja (vasakul pool kostja taga) külg-külje kõrval taastavad koos kõnealust purjejahti kaks aastat pärast üleandmise dokumendi sõlmimist. Lisaks on kostjal esitada hulgaliselt fotomaterjali hageja ja kostja ühistest purjereisidest vaidlusaluse purjejahiga ajavahemikul 2012-2014 Eestis, Soomes ja Prantsusmaal. Seega tuleb lugeda hageja väidet vara tasuta üleandmise lepingu kehtivusest õigustühiseks, kuna hilisemad osapoolte vahelised kokkulepped on selle faktiliselt lõpetanud. Oluliseks asjaoluks tasuta üleandmise lepingu kehtetuse tõendina tuleb lugeda kostja poolt tehtud investeeringud paadi taastamisse alljärgnevalt: Uued purjed summas 4 269 USD pluss tollimaksud aastal 2012; uued aknad summas 1 256 USD pluss tollimaksud aastal 2012; uus genoapurje rull summas 1 286 EUR aastal 2012. Seega lähtudes kostja poolt tehtud investeeringutest ja lugematutest töötundidest paadi hooldusel ja taastamisel, tuleb lugeda hageja väidet vara tasuta üleandmise lepingu kehtivusest õigustühiseks, kuna hilisemad osapoolte vahelised kokkulepped on selle faktiliselt lõpetanud. Hageja võtab omaks, et nad käisid kostja esindajaga kõnealusel perioodil koos purjetamas. Poolte suhted olid head kuni 2014.a suveni, mil kostja hakkas jahti endale nõudma. Eeltoodust ei saa kuidagi välja lugeda poolte koostööd purjejahi taastamisel, nagu kostja väita püüab. Jahi taastas hageja. Hageja ei ole kunagi avaldanud tahet jahist loobumiseks. Samuti ei muuda jahi omandiõiguse üleandmise kokkulepet õigustühiseks kostja vastusele lisatud arved. Vastav mõttekäik jääb hagejale arusaamatuks. Kohus leiab esiteks, et mistahes kokkulepe hagejaga ei saa muuta või tühistada 24.07.2010.a MTÜ XXXi ja kostja vahel sõlmitud lepingut, millise osapooleks hageja ei ole. Seega liikus purjejaht jätkuvalt kehtivalt kostja omandist välja. Võimalikud hilisemad kokkulepped purjejahi omandi jagamiseks hageja ja kostja vahel võiksid iseenesest eksisteerida, kuid kuivõrd hageja vaidleb vastava suulise kokkuleppe olemasolule vastu ja kostja ei ole kokkulepet veenvalt tõendanud, on kostja väited omandi jagamise osas jäänud paljasõnaliseks ja tõendamata. Kohus leiab, et kostja ei ole esitanud mitte ühtegi veenvat tõendit, millisest nähtuks hageja soov purjejaht 50/50 põhimõttel hageja ja kostja omandisse registreerida. Kohtu hinnangul ei tõenda kostja poolt esitatud dokumendid ega tehtud kulutused omandi jagamise kokkuleppe olemasolu, kuivõrd ainuüksi ühiselt purjejahi taastamine, sellega reisimine jne ei tõenda omandi muutmise tahet või kokku leppimist. Seejuures on kostja väited kokkuleppe kohta ja kostja käitumine üksteisega vastuolus, kuivõrd kostja väidab, et tema tahe oli jagada omandit hagejaga 50/50, kuid kostja vormistas purjejahi omandi ainuüksi endale. Kostja väidab, et hagiavalduse lisad nr 3 (18.09.2010 kinkeleping millega MTÜ XXXi kinkis purjejahi XXX) ja nr 4 (15.11.2011 leping millega XXXvõõrandas purjejahi hagejale) on fabritseeritud perioodil juuli 2014 - märts 2015, kuivõrd Maanteeametile on esitas hageja purjejahi registreerimiseks teistsuguse müügilepingu, mille kohaselt hageja olevat ostnud kõnealuse purjejahi Riias resideeruvalt ettevõttelt XXX15. juulil 2011. Kohus leiab, et eelnimetatud registreerimistoimingud ei puutu mitte kuidagi käesolevasse vaidlusesse, kuivõrd liiklusregistris registreerimine ei mõjuta purjejahi omandiõigust ja ei oma seega tähtsust purjejahi omandiõiguse üle toimuvas vaidluses. Seonduvalt kostja väitega 18.09.2010 ja 15.11.2011 lepingute fabritseerimise kohta leiab kohus, et kuivõrd kostja ei olnud nimetatud lepingute osapooleks, puudub kostjal eelnimetatud lepingute vaidlustamiseks õigus. Seejuures isegi kui nimetatud lepingud oleksid fabritseeritud ja seega tühised, ei muudaks eelnimetatud lepingute tühisus kostjat purjejahi omanikuks, kuna vaidlust ei ole, et 24.07.2010 MTÜ XXXi ja kostja vahel sõlmitud purjejahi tasuta üleandmise leping ei ole fabritseeritud.

2-15-4739 Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et esitatud hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostja ei ole esitanud asjakohaseid põhjendatud vastuväiteid, mis lubaksid jätta hagi rahuldamata. Kostja ei ole vaidlusaluse purjejahi omanik vaid seda on hageja. Seega kuivõrd 24.07.2010 MTÜ XXXi ja kostja vahel sõlmitud purjejahi tasuta üleandmise leping on kehtiv, ei ole kostja enam purjejahi omanikuks vaid purjejahi omanikuks on hageja, mistõttu tuleb hagi rahuldada ja kustutada laevakinnistusraamatu registriosa nr XXX II jaost senine kanne omaniku kostja XXXOÜ (registrikood XXX) kohta ning kanda uue omanikuna sisse hageja XXX(isikukood XXX), asendada kostja XXXOÜ tahteavaldus vastava toimingu tegemiseks kohtuotsusega ja nõuda purjejaht XXX (laevakinnistusraamatu registrinumber XXX) välja kostja XXXOÜ omavolilisest valdusest hageja XXXvaldusesse. LaevaRS § 37 lg 1 alusel kohaldatakse Laevakinnistusraamatu pidamisel kinnistusraamatuseaduse (edaspidi KRS) sätteid niivõrd, kuivõrd LaevaRS ei sätesta teisiti. LaevaRS ei käsitle registrikannete parandamist, mistõttu kohaldub selles osas KRS. KRS § 621 lg 1 p 1 alusel kanne parandatakse juhul, kui kanne on tehtud ebaõige kandemääruse alusel. KRS § 631 lg 1 järgi ebaõige kandemääruse alusel tehtud kanne parandatakse kinnistamisavalduse alusel ning kande parandamiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek. Kuna kostja kanti laevakinnistusraamatusse purjejahi omanikuna ebaõigete andmete alusel, tuleb kustutada laevakinnistusraamatu registriosa nr XXX II jaost senine kanne omaniku kohta ning kanda uue omanikuna sisse hageja. Kostja nõusolek kande parandamiseks tuleb asendada KRS § 631 lg 1 alusel kohtuotsusega. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

2-15-4739 Hageja on esitanud oma menetluskulude nimekirja, kuid 15.10.2015 esitas kostja kohtule taotluse kohustada hagejat esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Antud juhul ei ole kohtul aega enne otsuse tegemist kohustada hagejat vastavat tegema. Seega kuivõrd antud juhul takistaks menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramine kohtuotsuse tegemist, ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.