2-19-18457/11 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

määramise menetluses riigi õigusabi koras esindaja, kaasas menetlusse Tallinna Linnavalitsuse Kesklinna Valitsuse kaudu ja küsis seisukohta. Hagiavaldus on A Gle kätte toimetatud 17.02.2020 välisriigis. Elatise nõue Hageja palub hagiavalduses kostjalt välja mõista elatise alates hagi esitamisest 25.11.2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni miinimumsummas, so summas pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hageja elab koos emaga. Kostja viibib käesoleval ajal kinnipidamisasutuses Leedus ja ei ole hagejale ülalpidamist andnud. Vanema õiguste määramise nõue Avalduse kohaselt, S G palub lõpetada lapse A G vanemate ühine hooldusõigus ja anda hooldusõigus täielikult S Gle üle või alternatiivselt; lõpetada lapse vanemate ühine hooldusõigus osaliselt ja anda hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise õiguse osas ning hooldusõigus hariduse-, huviringide ja terviseküsimustes, isikut tõendavate dokumentide ja reisiviisade taotlemise ja kättesaamise osas täielikult S Gle. A G vahistati Euroopa Liidu vahistamismääruse alusel xxx, 13 päeva peale lapse sündi ja viibib käesoleval ajal kinnipidamisasutuses Leedus. Arvestades lapse esimesi haiglas veedetud päevi, isa tööl käimist ja välismaal spordivõistlusel osalemist, lapse ja isa vahel kontakt peaaegu puudus. Kogu vahi all veedetud aja jooksul on lapse isa huvi lapse vastu olnud minimaalne, ka lapse tervise suhtes. Lapse ema leiab, et tagantjärele vaadates puudus isal huvi lapse vastu juba siis, kui laps oli alles kõhubeebi, samuti palus ema A Gt kahel korral võtta peale lapse sündi seadusega lubatud 10 päeva isapuhkust, kuid isa seda ei soovinud. Eeltoodust nähtub, et lapse isal puudub igasugune huvi lapse elu ja tervise vastu ning soov panustada tema heaolusse ja arengusse. Lisaks on A G emale ja lapsele ohtlik. xxx, andis lapse isa politseile vabatahtlikult üle temale kuulunud kanepi. Avaldaja leiab, et narkootilise aine koju toomine, isegi vaid enda tarbeks, seadis ohtu nii lapse kui ema. Avaldajal puudub tänaseks igasugune turvatunne usaldamaks last ka tulevikus isaga kahekesi jääma. Puudub kindlus, kas lapse isa on narkojoobes või mitte, kes on need inimesed ja nende kainuse aste, kellega nad võibolla kohtuksid. Avaldaja ei tea, kes on enamik lapse isa suhtlusringkonda kuuluvad isikud ja milline on nende suhe narkootiliste ainetega. Teiseks tuleneb oht lapse isa kriminaalsest taustast, mille tõttu on ta ilmselt ka praeguse kriminaalprotsessi osaline. Avaldajani jõudnud informatsiooni põhjal on nii Eesti, kui Leedu kriminaalpolitseinikud ülekuulamistel edastanud ähvardusi nii lapse isa, aga ka lapse ja ema aadressil. Samuti olevat Leedu väidetava allilmaliidri, kelle tapmises lapse isa süüdistatakse, vend ähvardanud ka juhul, kui lapse isa kohtus õigeks mõistetakse, talle kätte maksta. Isegi kui tegu on politseiametnike poolt kasutatud labaste ja lubamatute ülekuulamismeetoditega ning levivate kuulujuttudega, tuleb suhtuda neisse täie tõsidusega ning teha kõik, et lapse elu ei oleks ohuks. Eelnevast infost ja Leedu politseinike poolt meediasse lekitatud infost (mh ema ja lapse kodu kirjeldus) tingituna keeldus avaldaja ka lapse isaga videokõnede pidamise võimalusest. Avaldajal puudus informatsioon videokõne tegemise programmist (mh kas sisaldab pahavara, mis võimaldab avaldaja arvutile ligi pääsemist ning selles oleva materjali kopeerimist), videokõne võimalikust salvestamisest ning lisaks puudus igasugune kindlustunne, et videoklippe või sealt võetud pilte ei edastata asjasse mitte puutuvatele või valedele isikutele. Lasteaia ja kooli küsimuses seni probleeme esinenud ei ole kuna avaldaja on vältinud olukordi, mis vajaks mõlema lapsevanema nõusolekut. Võttes arvesse asjaolu, et lapse isa ei tunne tänaseks juba pea kolm kuud huvi lapse olemasolu vastu, siis on avaldajal alust tõsiselt kahelda, et ta edaspidigi lapse vastu huvi tunneks. Praegu on võimalik vajalikke nõusolekute andmisi taotleda läbi vanglaülema või Eesti konsuli, ehkki puudub igasugune kindlus ja teadmine, kas ka nõusolek antakse olukorras, kus lapse isa poolt on suhtlemine lõpetatud. Kui A G tulevikus kinnipidamisasutusest vabaneb, ei ole avaldajal ilmselt ka mitte mingisuguseid

teadmisi tema viibimiskohast ega ole võimalik temaga kontakteeruda, kuna ta on ise selgelt näidanud, et ta ei soovi kontakti ei lapse ega lapse emaga. Kui varasemat mustrit vaadata, oleks keeruline lapse isaga ka telefoni või e-posti teel kontakteeruda. Lapse isa on avaldajale varasemalt öelnud, et kui ta on otsustanud kellegagi suhte lõpetada, loobub ta igasugusest suhtlemisest ning seda on ta selgelt avaldaja ja lapse puhul teinud. Kõigest sellest lähtuvalt on komplitseeritud, kui mitte võimatu, igasugune ühise hooldusõiguse, sh lasteaia ja kooliküsimuste teostamine nii praegu kui tulevikus. Tallinna Kesklinna Valitsus on 02.03.2020 menetlusdokumendis seisukohal, et S G esitatud avaldus isiku- ja varahooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks on põhjendatud ja asjakohane ning lähtub perspektiivselt lapse edasistest huvidest. Lapse igapäevane hooldamine ja kasvatamine on alates lapse sünnist olnud põhiliselt ainult avaldaja kanda. Lapse ema on teostanud lapse hooldusõigust täies mahus, kuna lapse isa viibib kinnipidamisasutuses ning puudub huvi alaealise lapse osa. Kohaliku omavalitsuse hinnangul tagab täieliku hooldusõiguse üleandmine lapsele igapäevaelus turvatunde. Käesoleval hetkel on A G kestvalt võimetu hooldusõigust oma alaealise lapse osas täitma. S G avalduse rahuldamise korral jääb siiski lapse isal A Gl õigus oma lapsega suhelda, kuid see peab lähtuma eelkõige lapse huvidest. Kohalik omavalitsus toetab avaldust lapse isalt isiku- ja varahooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks avalduses esitatud viisil, kuna see vastab alaealise A G huvidele ja vajadustele. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja on 16.04.2020 menetlusdokumendis seisukohal, et käesoleval hetkel on hooldusõiguse täielik üleandmine ennatlik. Esindaja ei tähelda, et lapse isa oleks lapse suhtes ohtlik või et temal oleks lapsele negatiivne mõju. Käesoleval juhul ei ole avalduses välja toodud erandlikke asjaolusid, millised oleks aluseks täielikuks hooldusõiguse lõpetamiseks. Samuti ei ole ka ilmnenud asjaolusid, millest tulenevalt oleks lapse heaolu ohustatud ning mis tingiksid PKS §-s 134 sätestatud meetmete kohaldamist. Kuna lapse isal on käesoleval hetkel vabadus piiratud, siis on ka tema suhtlemine lapsega häiritud ning ei saa objektiivselt väita, et ta lapse vastu huvi ei tunne. Lapse esindaja arvates peab hooldusõiguse äravõtmiseks olema avalduses toodud veenvad selgitused ja lisatud tõendid, mis tõendavad konkreetselt, et lapse isa ei saanud lapse hoolitsemisega hakkama. Hetkel ei ole selliseid asjaolusid avalduses toodud. Asjaolu, et lapse isa ei hooli emast ega tunne huvi lapse elukäigu vastu, ei ole piisavaks asjaoluks, et lapse isalt lapse hooldusõigused täies ulatuses ära võtta. Kinnipidamisasutuses viibimine on pigem hooldusõiguse peatamise aluseks. Lapse esindaja leiab, et avaldaja alternatiivne nõue, hooldusõiguse osaline lõpetamine, on põhjendatud, kuna on selge ja mõistlikult arusaadav, et vanemal, kelle juures laps elab, peaks olema paratamatult rohkem õigusi, et otsustada lapse viibimiskoha, tervisega seonduvate küsimuste ja kasvatamise küsimuste üle. Eriti lapse tervise küsimustes ei ole alati võimalik teist poolt kätte saada ja tema nõusolekut küsida kui tegemist on näiteks kiireloomulist sekkumist nõudva lapse terviseprobleemiga. Lapse esindaja leiab, et lapse ema avaldus hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks alaealise lapse suhtes ja avaldajale ainuhooldusõiguse üleandmiseks elu- ja viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimuste, huviringide, isikut tõendavate dokumentide taotlemise ja kättesaamise ning reisiviisade taotlemise ja kättesaamise osas täielikult, kuulub rahuldamisele. Kohtu seisukoht Elatise nõue Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohtuotsuse tegemisel käesolevas asjas juhindub kohus perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 p 1 sätetest, mille kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist oma täisealiselt esimese astme ülenejalt sugulaselt, kelleks kostja oma lapsele on; PKS § 101 lg 1 sätetest, mille kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena), kusjuures igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 100 lg 2 kohaselt, alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. PKS § 101 lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatisesumma suuruse arvutamise alused. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-118-12 asunud seisukohale, et kuna PKS § 101 lg 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär. Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Hageja palub kostjalt välja mõista igakuise elatise miinimumsummas. Kuna elatise nõue on esitatud alammääras, siis lähtudes Riigikohtu seisukohast kohtuasjas nr 3-2-1-120-14, ei pea hageja seaduslik esindaja lapse vajadusi tõendama. Hageja on kostja laps ja pooled ei ela perena koos, seega on hageja õigustatud kostjalt elatist saama. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-33-11 märkinud, et elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Lähtudes eeltoodust ei saa pidada miinimumsummas elatise maksmise nõuet ülemäärase ja luksusliku elulaadi võimaldamise nõudeks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja elab koos emaga. Kohus leiab, et ei ole põhjendatud kahelda selles, et hageja ema on hageja suhtes ülalpidamiskohustust täitnud. Samuti ei ole nimetatud väidet menetluses esitatud. Lähtudes eeltoodust ei tuvasta kohus hageja seadusliku esindaja majanduslikku seisundit täpsemalt. Kuna hageja elab ainult koos emaga, siis on kostjal kui lahus elaval vanemal PKS § 100 lg 2 tulenev kohustus hagejale elatist maksta. Hagi on kostjale kätte toimetatud 17.02.2020 Leedu Vabariigis. TsMS § 394 lg 5 kohaselt, hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema hagi välisriiki kättetoimetamisel vähemalt 28 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Kostja ei ole hagile vastust esitanud ja ei ole hageja nõudele vastu vaielnud. Kohtu hinnangul on võimalik hageja elatisenõue lahendada sisuliselt. Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 määruse nr 117 § 1 kohaselt oli alates 01.01.2019 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 540 eurot, seega oli elatise miinimumsumma 2019 detsembris 270 eurot kuus. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 kohaselt on alates 01.01.2020 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot, seega on elatise miinimumsumma alates 01.01.2020 292 eurot kuus. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks elatise alates hagi esitamisest 25.11.2019 miinimummääras kuni täisealiseks saamiseni. Vanema õiguste määramise nõue

Tulenevalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 550 lg 2 lahendab kohus avalduse vanema õiguste määramiseks lapse suhtes koos elatise nõudega hagimenetluses. TsMS § 475 lg 1 p 8 ja TsMS § 550 lg 1 p 2 kohaselt lahendatakse vanema õiguste määramine lapse suhtes, muu hulgas vanemalt vanema õiguste äravõtmine, ja lapsega suhtlemise korraldamine (hooldusõiguse asjad), hagita menetluses. Vastavalt TsMS § 477 lg 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Hagita menetluses ei ole kohus tulenevalt TsMS § 477 lg 5 seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Perekonnaseaduse (PKS) § 82 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest, mis on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. PKS § 116 lg 1 järgi on vanematel üldjuhul oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus, samuti on hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja. Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ka ühine esindusõigus. Vanema isikuhooldusõigus hõlmab PKS § 124 lg 1 ja § 126 lg 2 järgi muuhulgas vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda, mis hõlmab omakorda ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. PKS § 117 järgi tekib vanematel lapse sünni järel lapse suhtes ühine hooldusõigus. Kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad PKS § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. PKS § 137 lg 1 näeb ette, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Riigikohus on 01.03.2007 lahendis 3-2-1-4-07 leidnud, et vanema kohustuste täitmata jätmine lapse eest hoolitsemisel on eelkõige vanema huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga mittesuhtlemine. Vanema esmaseks kohustuseks on lapse arenguks ja kasvatamiseks vajaliku turvalise elukeskkonna loomine. PKS § 140 lg 1 kohaselt, kohus peatab vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Viidatud sätte mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada. Lapse huvides tuleb sellisel juhul vanema hooldusõigus peatada. Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lg 1 kohaselt tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel (otsuste tegemine), selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. Käesoleval ajal on lapse A G vanematel S Gl ja A Gl ühine hooldusõigus. S G esitas kohtule avalduse lapse vanemate ühise hooldusõiguse täielikult lõpetamiseks ja emale üle andmiseks või alternatiivselt, ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja hooldusõiguse lapse viibimiskoha

määramise õiguse osas ning hooldusõiguse hariduse-, huviringide ja terviseküsimustes, isikut tõendavate dokumentide ja reisiviisade taotlemise ja kättesaamise osas täielikult S Gle üle andmiseks. Neid nõudeid kohus tsiviilasja nr 2-19-18457 raames ka menetles, selgitades välja kõik nõudega seonduvad asjaolud. Kohus menetleb PKS § 123 lg 1 järgi asja eelkõige lapse huvidest, vajadustest ja heaolust lähtuvalt, kuid seejuures arvesse võttes ka vanemate õigusi. Kohus asub seisukohale, et käesoleva asja menetlemisel on kogutud küllaldasel määral asjas tähtsust omavaid tõendeid. Kohus on selgitanud asja lahendamiseks välja kõik vajalikud asjaolud ning lapsele menetluses määratud esindaja ja kohaliku omavalitsuse seisukohad. Kohus leiab, et käesolevas asjas on võimalik teha lahend tuginedes tsiviilasja materjalidele. Kohus asub seisukohale, et menetluses esitatud teabega on leidnud tõendamist järgmised asjaolud: 1) lapse A G vanemad elavad eraldi vähemalt alates xxx lapse isa vahistamisest; 2) laps on alates sünnist (xxx) elanud ühise perena koos ema ja isaga mõned päevad, alates xxx elab laps ainult koos emaga; 3) lapse vanematel on ühine hooldusõigus; 4) lapse vanemate vahel ei ole vaidlust selles, et laps elab ka edaspidi koos emaga; 5) lapse isa ei ole vähemalt alates xxx lapse ühist hooldusõigust teostanud; 6) lapse isa ei ole vähemalt alates xxx lapsega suhelnud; 7) lapse isa ei ole vähemalt alates xxx lapse vastu aktiivset huvi tundnud. Kohus, andes hinnangut kõigile asjas kogutud tõenditele, leiab, et avalduse esitamine on põhjendatud. PKS § 137 lõikes 1 sätestatud õigusnormi kohaldamise eeldused on olemas: vanemad elavad lahus ja lapse ema on avaldanud, et ei soovi hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Lapse emal on hingeline seotus lapsega ja ta on võimeline last edasi kasvatama olukorras, kus lapse vanemad ei ela koos ja lapse vanemate abielu on 21.01.2020 kohtuotsusega lahutatud. S G on põhistanud lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamist sellega, et lapse vanemad elavad eraldi; et lapse isal puudus enne lapse sündi ja puudub ka käesoleval ajal igasugune huvi lapse elu ja tervise vastu ning soov panustada tema heaolusse ja arengusse; et lapse isa on emale ja lapsele ohtlik oma narkootiliste ainetega seotud tegevuse ja tutvusringkonna ja käesoleva kriminaalasja tõttu. Samuti on avaldaja seisukohal, et kuna lapse isa ei tunne avalduse esitamise ajaks juba pea kolm kuud huvi lapse olemasolu vastu, siis on emal alust tõsiselt kahelda, et isa edaspidigi lapse vastu huvi tunneks ja ei hakkaks kõrvale hoidma lapse hooldusõiguse teostamisest. Kohus peab lapse ema ärakuulamiseks piisavaks avaldaja poolt menetlusdokumentides esitatud teavet ja seisukohti. Kohtu hinnangul ei ole usutavalt põhjendatud, et ühise hooldusõiguse teostamine oleks pärast lapse isa vanglast vabanemist või karistuse lõppemist, edaspidi võimatu. Kohtuinfosüsteemi andmetel, Harju Maakohtu xxx määrusega kriminaalasjas nr xxx on kohus määranud nõustuda A G loovutamisega Leedu Vabariigile Euroopa vahistamismääruse alusel kriminaalmenetluse edasiseks jätkamiseks. Sama määruse kohaselt, KrMS § 492 lg 3 alusel loovutab Eesti Vabariik Euroopa vahistamismääruse alusel oma kodanikke kriminaalmenetluse ajaks tingimusel, et isikule liikmesriigis mõistetud karistus tuleb täita Eesti Vabariigis. Kohtu hinnangul ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamine ainult selle tõttu, et üks vanem viibib vanglas, põhjendatud. Kohus nõustub lapsele määratud esindajaga selles, et avalduses ei ole toodud asjaolusid, milliste alusel võiks piisava kindlusega järeldada, et lapse isa oleks lapsele ohtlik või mõjutaks last negatiivselt. Lapsel on pärast sündi olnud võimalik olla koos isaga mõned päevad, mis on niivõrd lõplike järelduste tegemiseks liiga lühike aeg. Kuna lapse isal on peaaegu alates lapse sünnist ja ka käesoleval hetkel vabadus piiratud, siis on ka tema suhtlemine lapsega häiritud ning ei saa objektiivselt väita, et ta lapse vastu huvi ei tunne. Asjaolu, et lapse isa ei hooli lapse emast, ei ole piisavaks põhjuseks lapse isa hooldusõiguses muudatuste tegemiseks. A Gl ei ole olnud ja ei

ole ka käesoleval ajal võimalik vangistuse tõttu täita oma lapse hooldusõigusest tulenevaid kohustusi. Samas on käesolevaks ajaks välja kujunenud olukord, mil vähemalt alates xxx on lapse hooldusõigust faktiliselt teostanud tema ema üksi. Kohus nõustub sellega, et ühise hooldusõiguse teostamine ja last puudutavate otsustuste tegemine ning ka lapsega suhtlemine on A G välismaal vanglas viibimise tõttu raskendatud. Kohus peab võimalikuks, et lapse emal võib tekkida vajadus määrata lapse viibimiskohta ja võtta vastu hariduse- ja tervisega seonduvaid otsuseid, mille õigeaegne lahendamine võib viibida või olla takistatud selle tõttu, et lapse isa viibib vanglas. A Gle on vanemaõiguste määramise avaldus kätte toimetatud 17.02.2020 Leedu Vabariigis. Samuti on lapsele määratud esindaja edastanud A G Leedu advokaadile teabe käesoleva menetluse kohta. Seega on lapse isa teadlik kohtumenetlusest ja asja sisust. A G ei ole kohtule vastust esitanud ja avaldaja nõuetele vastu vaielnud. Lapsele määratud esindaja teabe kohaselt on ka Leedus eriolukord ja kõigi toimingute tähtajad on eriolukorra tõttu edasi lükatud. Samuti on eriolukorra tõttu kinnipidamisasutuse tavapärane režiim häiritud. Laps elab käesoleval ajal koos emaga ning lähtudes lapse vanemate omavahelistest suhetest ja ema poolt kohtumenetluses väljendatud seisukohtadest ning tegelikkuses välja kujunenud olukorrast, ei ole lapsel võimalik elada ja kasvada koos mõlema vanemaga ühises peres. Vangistusseaduse (VangS) § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärgiks kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Lähtudes eeltoodust peab kohus võimalikuks, et A G mõistab kujunenud olukorda ja seda, et tema võimalus oma lapse kasvatamist jätkata sõltub tema enda tahtest oma eluviisi täielikult muuta. Hooldusõiguse üldpõhimõtted näevad ette vastutustundliku ja lapse arengutaset arvesse võtva kasvatuse. Hooldusõiguse kuuluvust reguleerivad sätted lähtuvad vanema õiguste ja kohustuste tasakaalustatuse põhimõttest, mis tähendab, et hooldusõigus peaks kuuluma vanemale niivõrd, kuivõrd see vanem tegelikult lapse kasvatamises ja hooldamises osaleb. Eeltoodud põhimõttest tulenevalt ei peaks lapse hooldusõigus kuuluma vanemale, kes lapse kasvatamises ja tema eest hoolitsemises ei osale. Kohus leiab, et olukorras, kus A G on olnud vahistatud alates lapse esimesest elukuust, on põhjendatud eeldada, et vanem võib asuda edaspidi hooldusõigust teostama. Laps vajab kasvamiseks ja arenemiseks stabiilset ja turvalist keskkonda ning kohusetundlikke inimesi enda ümber, kes suudavad pakkuda talle piisavat tähelepanu ning vajalikku hoolitsust. On selge, et A G ei ole seda suuteline käesoleval ajal oma lapsele pakkuma. Vanem, olles õigustatud isiklikult kasvatama oma last, on samaaegselt kohustatud teostama seda õigust lapse huvides. Ühiskond tervikuna on huvitatud laste nõuetekohasest kasvatamisest. Selle nõude rikkumise korral vanema õigusi ei kaitsta ja riik, sekkudes perekondlikesse õigussuhetesse, võib kohaldada sanktsioonina vanema õiguste piiramist või koguni äravõtmist. Pereautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada, kuid seda eelkõige juhul, kui vanem täidab ka oma kohustusi lapse suhtes, hoolitsedes tema eest ning tagades tema turvalisuse. Vanema õigus oma last ise kasvatada ei kaalu üles lapse õigust tervisele, arengule ja heaolule. PKS § 123 lg 1 lähtuvalt teeb kohus kõik otsustused lastesse puutuvates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuvalt, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kohus leiab, et oleks ennatlik lõpetada lapse vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ja jätab avalduse selles osas rahuldamata. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-121-12 asunud seisukohale, et vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada tähendab PKS § 140 lg 1 mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Sellest tulenevalt saab vanema hooldusõiguse peatada eelkõige juhul, kui vanem ei saa hooldusõigust pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu teostada, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. A G viibib kinnipeetavana Leedu vanglas ja nimetatud asjaolu on kohtu hinnangul selleks PKS § 140 lg 1 sätestatud vanema hooldusõiguse peatamise tingimusteks, mille esinemise korral on vanem kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Kohus on seisukohal, et A G hooldusõigust on võimalik peatada. Seega ei saa A G edaspidi sellel ajal, mil on tema hooldusõigus peatatud, teostada A G esindusõigust, isikuhooldusõigust,

varahooldusõigust, aga samuti puudub tal õigus oma lapse igapäevaelu asjade üle otsustada. Kohus leiab, et niisugune otsustus on lapse huvidele vastav, garanteerides lapse turvalisuse, hoolitsetuse ja vaimse ning füüsilise arengu. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et laps elab isa vanglas viibimise ajal ema juures. Lapse isa viibib vanglas ning tal ei ole võimalik käesoleval ajal last ise kasvatada või osaleda aktiivselt lapse hooldusõiguse teostamisel ning kindlustada lapsele kodu isa juures. Ka ei ole lapse east tulenevalt põhjendatud eeldada, et laps külastaks lähiaastatel iseseisvalt isa vanglas. Kohus selgitab, et ühe vanema hooldusõiguse peatamine ei lõpeta tema õigust lapsega suhelda, sest PKS § 143 sätestab, et lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ja säilitada lahus elava vanemaga lähedane kontakt. Suhtlemine lahus elava vanemaga peab toimuma eelkõige lapse huve esikohale seades. Kui lapse vanemad ei jõua pärast lapse isa vangistuse lõppemist isa ja lapse suhtlemiskorras kokkuleppele, siis on A Gl võimalik pöörduda kohtusse lapsega suhtlemiskorra määramiseks. Samuti on lapse isa kohustatud osalema lapse ülalpidamises. Kohus selgitab, et PKS § 140 lg 3 tulenevalt säilib hooldusõiguse peatamise korral vanemal küll hooldusõigus, kuid tal ei ole õigust seda teostada. PKS § 140 lg 4 kohaselt, kui hooldusõigus kuulub vanematele ühiselt ning ühe vanema hooldusõigus on peatatud, teostab teine vanem hooldusõigust täies ulatuses üksinda. PKS § 140 lg 2 kohaselt, kohus ennistab vanema hooldusõiguse, kui on tuvastatud hooldusõiguse peatamise aluse äralangemine. Kohus selgitab, et A Gl on võimalus vanglast vabanemisel oma eluviisi muuta ja kui lapse isa leiab, et ta on võimeline ja soovib edaspidi last nõutava hoolsusega kasvatada, on tal õigus pöörduda vastava nõudega kohtusse. Vanema hooldusõiguse ennistamisel hinnatakse kindlasti ka lapse heaolu ja arengut ohustavaid riske. Menetluskulud Vanema õiguste määramise nõue: Menetluskulude jaotamisel vanema õiguste määramise nõudes juhindub kohus TsMS § 172 lg 1 lg 3 sätestatust ja jätab lapsele riigi poolt määratud esindaja kulud riigi kanda ja kõik muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Elatise nõue: TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi elatise nõudes täielikult, jätab kohus elatise nõudes menetluskulud kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/