Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Kaija Kaijanen
Määruse tegemise aeg ja koht
18. märts 2020. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-19-11720
Tsiviilasi
CC avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse avaldajale üleandmiseks
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 19. augusti 2019. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
CC määruskaebus
Menetlusosaline ja tema esindaja ringkonnakohtus
Avaldaja (määruskaebuse esitaja) CC (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Puudutatud isik NN (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik YY (isikukood XXXXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 19. augusti 2019. a määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud jätta CC kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.CC (avaldaja, ema) esitas 6. augustil 2019 Harju maakohtule avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse avaldajale üleandmiseks. Avalduse kohaselt on avaldajal ja YY-l (puudutatud isik, isa) ühine laps NN (laps). Vanemate kooselu lõppes varsti peale lapse sündi. Lapse isa ei ole lapse eest kunagi hoolitsenud ega teda kasvatanud. Last on kasvatanud ja teda ülal pidanud ema. Laps ja ema elavad Soome Vabariigis
Helsingis. Lapsel on ema juures olemas kõik eluks vajalik, mh toetav perekond. Vältimaks lapse isa poolset võimalikku terroriseerimist, ei soovi lapse ema avaldada oma aadressi. Soome kolimiseks andis lapse isa nõusoleku üksnes tingimusel, et lapse ema võtab tagasi isa vastu elatise nõudes esitatud täitmisavalduse. Laps käib Soomes koolis ning on seal harjunud, keel on selge ning tal on koolis sõbrad. Sügisel läheb laps 6. klassi ning kogu koolitee on ta käinud Soomes. Isa elukoht on emale teadaolevalt jätkuvalt Eestis. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 116 lg 1 alusel kohaldatakse hagita perekonnasjades TsMS §-s 110 sätestatut. Kuna laps on Eesti kodanik, siis võib Eesti kohus TsMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt asja lahendada. Kuna lapsel ei ole Eestis elukohta, siis on avaldust pädev lahendama TsMS § 110 lg 6 kohaselt Harju Maakohus.
2.Maakohus keeldus 19. augusti 2019. a määrusega TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel avalduse menetlusse võtmisest, kuna avaldus ei allu Harju Maakohtule. Maakohus lähtus kohtualluvuse kontrollimisel Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2003. a määruse (EÜ) nr 2201/2003 (edaspidi Brüssel II bis määrus) regulatsioonist (TsMS §-d 69 lg 1, § 75 lg 1, § 70 lg 1 ning § 70 lg 4). Brüssel II bis määruse artikli 8 lg 1 alusel saab lapse hooldusõiguse küsimust menetleda lapse hariliku viibimiskoha järgne liikmesriigi kohus. Maakohus leidis, et lapse elukohaks on Soome Vabariik. Lisaks on lapse elukohana alates 28. märtsist 2017 rahvastikuregistrisse kantud Soome Vabariik. Maakohus leidis, et lapse harilikuks viibimiskohaks tuleb pidada tema elukohta Soome Vabariigis. Laps on Soome elama asumisel integreerunud sealsesse sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda.
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLEMINE MAAKOHTUS
3.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata avaldus maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti kohtualluvust puudutavaid õigusnorme, kui leidis, et vaidlus ei allu Harju Maakohtule. Maakohus ei kontrollinud Brüssel II bis määruse artiklis 8 lg 2 sätestatud üldise kohtualluvuse erandeid. Avaldaja tugineb Brüssel II bis määruse artiklile 12 lg 3. Brüssel II bis määruse artikkel 12 lg 3 p a mõlemad alternatiivsed eeldused on täidetud. Esiteks on lapsel oluline side Eesti Vabariigiga, sest ta on Eesti Vabariigi kodanik. Lisaks on lapsel side Eesti Vabariigiga ka ühe vanemliku vastutuse kandja elukoha kaudu, sest emale teadaolevalt on isa alaline elukoht jätkuvalt Eestis. Mh on ema avalduse esitamisega Harju maakohtule sõnaselgelt Brüssel II bis määruse artikkel 12 lg 3 p b kohaselt tunnustanud enda ja lapse nimel Eesti kohtute pädevust asja lahendada. Maakohtul tulnuks asja menetlusse võtmise otsustamisel kindlaks teha, kas ka lapse isa tunnustab asjas Eesti kohtute pädevust. Seega ei välista EL määruse kohtualluvuse sätted iseenesest vaidluse allumist Harju Maakohtule. Lisaks on Harju Maakohus pädev avaldust lahendama TsMS-i kohtualluvust puudutavate sätete kohaselt. TsMS § 116 lg 1 alusel kohaldatakse hagita perekonnasjades TsMS §-s 110 sätestatut. Kuna laps on Eesti kodanik, siis võib Eesti kohus TsMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt asja lahendada. Kuna lapsel ei ole Eestis elukohta, siis on avaldust pädev lahendama TsMS § 110 lg 6 kohaselt Harju Maakohus. Täiendavalt on kõik tsiviilasja menetlusosalised Eesti Vabariigi kodanikud. Samuti on ema ja laps Eestiga jätkuvalt tihedalt seotud, mh Eestis elavad sugulased, keda nad mitu korda aastas külastavad. Seetõttu on menetlusosaliste, sh lapse suhtes kõige otstarbekam ema avaldust menetleda Eesti Vabariigi kohtus.
4.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 2 (4)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja kaebus jätta rahuldamata.
6.TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Eesti kohus võib TsMS § 70 lg-te 1 ja 2 järgi asja menetleda üksnes siis, kui ta on selleks pädev rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi. Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt ka Riigikohtu 16. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-1-16, p 12 ja selles viidatud 28. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 15 ning 29. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-10, p 13).
7.Brüsseli II bis määruse artikkel 61 järgi kohaldub määrus olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Avaldaja ei ole määruskaebuses vaidlustanud maakohtu järeldust, et lapse alaline elukoht on Soome Vabariigis, ning arvestades avalduses esitatud asjaolusid lapse elukorralduse kohta, ei ole ringkonnakohtul põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Seega lähtus maakohus kohtualluvuse kontrollimisel õigesti Brüsseli II bis määruse regulatsioonist.
8.Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et teatud tingimustel annab Brüsseli II bis määrus pädevuse ka nende riikide kohtule, kus ei ole lapse harilik viibimiskoht. Need erandid on sätestatud eelkõige Brüsseli II bis määruse artiklites 9, 10 ja 12. Artikliga 12 on kehtestatud piiratud võimalus esitada hagi selle liikmesriigi kohtusse, kus ei ole lapse harilik viibimiskoht, kas sel põhjusel, et vaidlus on seotud pooleli oleva lahutusprotsessiga või seetõttu, et lapsel on oluline side selle liikmesriigiga. Euroopa Kohus on artiklit 12 lg 3 tõlgendanud
12.novembri 2014. a otsuses kohtuasjas C-656/13 ja asunud seisukohale, et artikli 12 lg 3 alusel võib olla vanemliku vastutuse asjas pädev sellise liikmesriigi kohus, kus ei ole lapse harilik viibimiskoht, isegi juhul, kui valitud kohtus ei ole pooleli ühtegi muud menetlust (EKo C-656/13, p 52). Seega ei ole artikli kohaldamise eelduseks muude vanemate vaheliste menetluste olemasolu valitud kohtus ning artikli kohaldamisel tuleb kohtul selgitada välja järgmised asjaolud: kas lapsel on liikmesriigiga oluline side; kas kõik menetluse osapooled tunnistavad hagi esitamise ajal kohtu pädevust ning kas selline kohtualluvus on lapse parimates huvides. Artikli 12 lg 3 kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud tingimused.
9.Kuivõrd maakohus ei toimetanud ema määruskaebust isale kätte ega küsinud temalt kui puudutatud isikult seisukohta määruskaebuse suhtes (rikkudes TsMS § 663 lg-t 3), vaid edastas määruskaebuse koheselt lahendamiseks ringkonnakohtule, toimetas ringkonnakohus TsMS § 664 lg 1 alusel ise määruskaebuse isale kätte ning küsis temalt määruskaebuse kohta seisukohta (ringkonnakohtu 19. septembri 2019 kiri, tl 22). Vastuses määruskaebusele oleks puudutatud isikul mh olnud võimalik avaldada oma seisukohta, kas ta tunnustab Eesti kohtute pädevust või eelistab vaielda lapse hooldusõiguse üle Soomes kohtutes.
10.Ringkonnakohus ei õnnestunud puudutatud isikule kohtu 19. septembri 2019 kirja, avaldaja määruskaebust ega vaidlustatud määrust esialgu kätte toimetada. Seejärel võimaldas ringkonnakohus lapse emal esitada täiendavat informatsiooni lapse isa võimalike kontaktandmete (nt e-posti aadress, telefoninumber, elukoha aadress) kohta. Avaldaja selgitas kohtule edastatud 21. novembri 2019 kirjas, et temale teadaolevalt peaks lapse isa põhielukoht olema jätkuvalt Eestis ning ema avalduses märgitud aadressil. Lapse emani oli samas jõudnud info, et lapse isa asub hetkel Soomes (tl 28). Ringkonnakohus saatis tähitud kirja ka lapse ema kirjas märgitud aadressile Soome Vabariiki, kuid kiri tagastati kohtule 18. detsembril 2019 (tl 29). Ringkonnakohus toimetas isale dokumendid kätte TsMS § 326 lg 1 alusel postkasti panekuga avalduses märgitud aadressile XXX, Viljandimaa. Samuti on ringkonnakohus 3 (4)
üritanud lapse isaga kontakti saada rahvastikuregistris avaldatud telefoninumbrite kaudu, kuid tulutult. Isa ei ole esitanud kohtule seisukohta, kas ta tunnustab asjas Eesti kohtute pädevust.
11.Euroopa Kohus on selgitanud, et tingimust, kas kõik menetluse osapooled tunnistavad hagi esitamise ajal kohtu pädevust, tuleb Brüsseli II bis määruse artiklit 12 lg 3 p b koosmõjus sama määruse artikliga 16 mõista selliselt, et kõik menetlusosalised peavad olema kokku leppinud kohtualluvuses selgesõnaliselt või muul üheselt mõistetaval viisil (EKo C-656/13, p-d 56 ja 57). Kuivõrd lapse isa ei ole seisukohta esitanud, st ta ei ole andnud nõusolekut asja menetlemiseks Eestis, ei allu asi Brüsseli II bis määruse artikli 12 lg 3 alusel Eesti kohtule ja maakohtu määrus tuleb jätta muutmata.
12.Maakohus on õigesti selgitanud, et kuna lapse harilik viibimiskoht on Soome Vabariigis, saab ema avaldust vanemate erandliku kohtualluvuse kokkuleppe puudumise tõttu lahendada Brüsseli II bis määruse artikkel 8 lg 1 järgi Soome Vabariigi kohus.
13.Lisaks ei anna ka määruskaebuse teised väited alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et Euroopa Liidu määrused ning välislepingud omavad siseriikliku õiguse suhtes prioriteeti. TsMS § 70 lg 4 sätestab, et TsMS-s rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või Euroopa Liidu määrustes. Kuna Brüssel II bis määrus reguleerib ammendavalt välismaise elemendi korral vanemate õiguste määramise kohtualluvust lapse suhtes, siis ei saa TsMS-i sätteid rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel kohaldada, mistõttu TsMS § 116 praeguses asjas ei kohaldu.
14.Eeltoodud põhjustel tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ning maakohtu määrus tuleb jätta muutmata.
15.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
16.Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p-le 15 asendab töölt eemal olevat kohtukoosseisu liiget Ande Tänavat Kaija Kaijanen.
17.TsMS § 696 lg 1 võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 372 lg 5 esimese lause koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 kohaselt võib avalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale esitada määruskaebuse. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin
/ allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa
/ allkirjastatud digitaalselt / Kaija Kaijanen
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.