XX avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks Harju Maakohtu 3. oktoobri 2019 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
BB määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (isa): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Agne Koks Puudutatud isik I (ema, määruskaebuse esitaja): BB (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kaie Mandel Puudutatud isik II (laps): OO (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aavo Aadli Kohaliku omavalitsuse asutus: Saue Vallavalitsus, esindaja Triin Taal
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Mitte menetleda BB 11. märtsi 2020 menetlusdokumenti ja tagastada see esitajale.
2.Harju Maakohtu 3. oktoobri 2019 määrus jätta muutmata.
3.Määruskaebus jätta rahuldamata.
4.Kõik senised menetluskulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda, välja arvatud lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jääb riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.XX (isa, kohtumenetluses avaldaja) ja BB (ema, kohtumenetluses puudutatud isik I) kooselust sündis XX.XX.XXXX OO (laps, kohtumenetluses puudutatud isik II). Vanemate kooselu kestis 2010. aastani. Kuni 28. aprillini 2019 elas laps ema juures, sel päeval asus elama isa juurde. Laps õpib 2019/2020 õppeaastast X.
2.Isa esitas 13. mail 2019 Harju Maakohtule avalduse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse suhtes viibimiskoha määramise, hariduse ja tervise küsimustes ning selles osas ainuhooldusõiguse andmiseks isale. Vanemad ei ole viimasel ajal leidnud ühist keelt lapse kasvatamise küsimuses. Ema on põhjendamatult kuri, laps tundis end ema juures alandatuna ja allasurutuna, mistõttu otsustas laps kolida isa juurde. Kuni kohtumenetluse alustamiseni ei olnud ema nõus registreerima lapse elukohana isa elukohta ega lubama lapsel kooli vahetada. Ema ja lapse suhted on keerulised ning laps ei taha emaga suhelda. Isa soovib, et lapsel oleks turvatunne ja vajadusel saaks isa lapse elukorralduses muudatusi teha.
3.Ema vaidles avaldusele vastu. Ta ei ole lapse suhtes kunagi füüsilist vägivalda tarvitanud. Konfliktid tekkisid lapse puberteedieast tingitud trotsi tõttu. Ta andis nõusoleku lapse elukoha registreerimiseks isa juurde, samuti kooli vahetamiseks. Ta soovib ja edaspidi tütrega suhelda ja tütre suhtes koos isaga otsustusi teha.
4.Ärakuulamisel selgitas laps, et kolis isa juurde, sest ema oli väga kuri ja kooselu ajal emaga tekkis nende vahel kogu aeg konflikte. Nüüd, kui ta elab isa juures, on ema rahunenud ja nad isegi suhtlevad telefonis. Lõpuks andis ema nõusoleku elukoha registreerimiseks isa juurde ja kooli vahetamiseks. Emaga kokku saama ei ole laps veel valmis, sest kardab, et ema hakkab teda veenma ja survestama enda juurde tagasi kolima. Laps saab isaga hästi läbi, nad lahendavad probleeme rahulikult ja talle meeldib X. Laps soovib, et isal oleks õigus otsustada, kus koolis laps käib ja kus elab, sest laps ei taha emaga nendel teemadel vaielda.
5.Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja (edaspidi: lapse esindaja) märkis, et puudub vajadus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Lapse elukoht on registreeritud isa juurde ja ta käib X, nagu laps ja isa soovisid ning milleks ema andis nõusoleku. Lapse tervise küsimuses hooldusõiguse teostamisel pole vanematel vaidlust olnud.
6.Saue Vallavalitsuse (edaspidi: kohaliku omavalitsuse asutus) esindaja leidis, et ema paneb põhjendamatult lapsele vastutuse tema elukoha valiku ja koolivaliku osas, kuigi hooldusõiguslikud vaidlused on vanemate, mitte laste lahendada.
MAAKOHTU MÄÄRUS
7.Maakohus rahuldas 3. oktoobri 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) isa avalduse osaliselt ja lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes viibimiskoha määramise ja hariduse küsimuses ning andis selles osas ainuhooldusõiguse isale. Menetlusosaliste menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda, riigi õigusabi kulud riigi kanda.
7.1.Maakohus kohaldas perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg-d 1 ja 3 ning leidis, et lapse suhtes tuleb vanemate ühine hooldusõigus lõpetada viibimiskoha määramise ja hariduse küsimuses. Esitatud tõendite ja menetlusosaliste ütlustega leidis tõendamist, et ema tegi takistusi lapse isa juurde sisse kirjutamiseks ja kooli vahetamiseks kuni käesoleva kohtumenetluse algatamiseni ning vaatamata sellele, et laps asus 28. aprillil 2019 isa juurde elama. Nimetatu kinnitab, et vanemad vaidlesid lapse hooldusõiguse teostamise üle, kusjuures ema soovis vastutuse eeltoodud küsimustes panna lapse õlule. See nähtub nii menetlusosaliste ütlustest kui ka ema ja lapse kirjavahetusest. Vanema selline käitumine ei ole kooskõlas lapse huvidega, sest alaealise lapse hooldusõigust teostavad vanemad ja laps ise ei saa nendes küsimustes otsuseid teha.
2 (5)
Põhjendatud on anda lapse viibimiskoha määramise ja hariduse küsimustes hooldusõigus isale, sest isa ja lapse vahel on usalduslik suhe, kuid emaga ei ole lapsel usaldussuhe taastunud. Laps elab koos isaga, kes korraldab tema igapäevast elu, tegeleb kohusetundlikult kasvatamise ja tema eest hoolitsemisega.
7.2.Lapse tervise küsimustes ei ole vanemate vahel vaidlust olnud ja isa sõnul ei kavatse ta lapse perearsti vahetada. Järelikult puudub vajadus ja põhjus selles küsimuses vanemate ühine hooldusõigus lõpetada.
MÄÄRUSKAEBUS
8.Ema esitas 15. oktoobril 2019 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada isa avalduse rahuldamise osas ja jätta uue määrusega avaldus täielikult rahuldamata. Menetluskulud palub ema panna isa kanda. Ema leiab jätkuvalt, et puuduvad alused vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse suhtes. Kohtuvaidluses ei tuvastatud asjaolusid ega esitatud tõendeid, millest järelduks, et vanemate vahel esineb korduvaid ja tõsiseid erimeelsusi lapse kasvatamise küsimustes või muid asjaolusid, mis tingiks vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja ühele vanemale lapse suhtes osalise ainuhooldusõiguse üleandmist. Lapse huvides on vanemate koostöö ja lapse kasvatamine üksmeeles.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis isale, lapse esindajale ja kohaliku omavalitsuse asutuse esindajale tähtaja sellele vastamiseks. Isa ja kohaliku omavalitsuse asutuse esindaja vaidlevad kaebusele vastu, lapse esindaja toetab kaebust. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 1. novembril 2019. Ema saatis 11. märtsil 2020 ringkonnakohtule e-kirja, milles esitas seisukohti hooldusõiguse kohta ning lisas tsiviilasjas nr 2-19-12850 kogutud tõendeid ja sama asja menetlusdokumente.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
11.TsMS § 331 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või sama seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Ringkonnakohtu hinnangul tooks ema 11. märtsi 2020 seisukohtade ja taotluste menetlemine kaasa asja lahendamise viibimise, sest teistele menetlusosalistele tuleks anda võimalus neile vastata. Emal tuli kõik oma väited ja taotlused esitada määruskaebuses. Neil kaalutlustel ei menetle ringkonnakohus ema 11. märtsi 2020 menetlusdokumenti ja tagastab selle esitajale. Tsiviilasja toimikusse väljatrükke ei lisata.
12.PKS § 137 lg 1 sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades mh kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. PKS § 123 järgi teeb kohus kõiki samas peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste 3 (5)
isikute õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt 12. veebruari 2016 määrus nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik).
13.Ringkonnakohtu hinnangul maakohus diskretsiooni piire ei ületanud ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, samuti kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Seetõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus põhjendas piisavalt otsustust, miks tuleb lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda isale üle ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramises ja hariduse küsimuses. Maakohus lähtus eelkõige lapse huvidest ja põhjendas oma seisukohti jälgitavalt. Kaebuse väited ei võimalda järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul on seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).
14.Lastekaitseseaduse § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel välja selgitada lapse huvid ning lähtuda nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. Sama paragrahvi teise lõike järgi tuleb selgitada välja kõik asjassepuutuvad lapse olukorra ja isikuga seonduvad asjaolud ning muu informatsioon, mis on vajalik, et hinnata otsuse mõju lapse õigustele ja heaolule (p 1); selgitada lapsele kavandatava otsuse sisu ja põhjendused, kuulates laps ära tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil ning võtta lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest tema arvamus arvesse ühe asjaoluna huvide väljaselgitamisel (p2); kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid kogumis hinnates kujundada põhjendatud seisukoht lapse huvide kohta seoses kavandatava otsusega (p 3). Maakohtu määrus on kooskõlas nende põhimõtetega.
14.1.Laps selgitas maakohtule ärakuulamisel, mis tingis tema kolimise isa juurde ja miks ta tahab edaspidi elada koos isaga. Lapse selgituste kohaselt olid neil emaga koos elades paar korda nädalas tülid, sest ema sai kurjaks iga väiksema asja peale. Suur tüli oli isa juurde sissekirjutuse saamisega, emaga tülitsemise tõttu oli laps endast väljas ja nuttis.
14.2.Kohaliku omavalitsuse asutuse seisukohast nähtub, et laps oli asja arutamise ajal maakohtus pinges ja hirmul, kuna kartis, et teda sunnitakse tegema midagi, mida ta ei soovi. Vestluse ajal lastekaitsespetsialistiga oli laps ärev ja õnnetu. Lapse sõnul oli kogu isa juurde kolimise ja kooli vahetuse küsimuste lahendamise protsess närvesööv. Lapse hinnangul süüdistas ema teda probleemide tekitamises. Lapsele ei meeldinud sõnumid, mis ema talle saatis, need põhjustasid lapsele hingelisi kannatusi.
14.3.Eeltoodust nähtub, et laps tundis ennast ebamugavalt ema ja isa vahelises vaidluses, kuhu ema ta vahetult kaasas.
14.4.Nähtuvalt lapse ja ema sõnumivahetusest käitus ema lapse suhtes ka emotsionaalselt vägivaldselt, manipuleerides lapse tunnetega ja süüdistades teda tekkinud olukorras. Selline ema käitumine on vastutustundetu ning näitab, et ta ei suuda kontrollida ega kriitiliselt hinnata oma käitumist lapse suhtes. Ema käitumise tõttu kaotas laps usalduse ema vastu ja usaldussuhe pole taastunud. Maakohus hindas lapse huve ja märkis õigesti, et sellises olukorras on õige anda ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise ja hariduse küsimuses isale, kelle juures laps elab ja kellega on lapsel usalduslik suhe.
15.Eeltoodust tulenevalt ei anna ema väited alust vaidlustatud määruse tühistamiseks või muutmiseks. Väga suurt tähtsust ei saa omistada sellele, et vanemad suutsid praegu lapse hooldusõiguse küsimuses kokku leppida. Ema senine käitumine lapsega viitab sellele, et samasisuliste vaidluste kordumine on pigem tõenäoline, mis ei oleks lapse huvides. 4 (5)
16.Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lapse esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega.
17.TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.