Avaldaja YY (ik XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Natalja Santaševa
(X)
Puudutatud isik I XX (ik XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi Raivo Bergson Puudutatud isik II CC (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Peeter Malve Eestkosteasutus I Tallinna linn Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsuse kaudu Eestikosteasutus II Lääne-Harju vald Lääne-Harju Vallavalitsuse kaudu
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 30.08.2019 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt põhjendusi.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebemenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda, v.a XX-le riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättesaamisest. Asjaolud ja avaldaja nõue
YY (avaldaja, vanaisa) esitas 04.03.2019 Harju Maakohtule avalduse lapselapse XX-ga (puudutatud isik I, laps) suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Avaldaja oli puudutatud isiku I ema BB (ema) isa. Pärast lapse vanemate lahkuminekut jäi laps elama ema juurde. CC (puudutatud isik II, isa) suhtles lapsega nädalavahetusteti. Vanemate hooldusõiguse ja suhtlusõiguse teostamine lapse suhtes ei möödunud tõrgeteta (ühel hetkel ei
toonud isa last enam ema juurde tagasi), mistõttu pöördus ema kohtu poole hooldusõiguse küsimuste lahendamiseks (tsiviilasi 2-18-7486). Menetlus ei jõudnud sisulise lahendini, sest ema suri 22.08.2018. Pärast lapse ema surma lubas isa, et ta soodustab lapse lävimist emapoolsete sugulastega, kuid hiljem loobus sellest ja hakkas suhtlemist takistama. Vanaisa jaoks oli suhtlemine lapsega väga oluline ja ta tahtis säilitada lähedasi suhteid. Ka lapse huvidega ei olnud kooskõlas emapoolsete sugulastega lävimise katkemine. Vanaisa pöördus mure lahendamiseks lastekaitse poole, kuid tulutult. Puudutatud isik II seisukoht
2.Isa avaldusega ei nõustunud, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Pärast vanemate lahkuminekut soovis laps jääda isa juurde. Põhjuseks oli lapsel usalduse kaotus ema suhtes, ema vägivaldsus, lapse hooletusse jätmine, alkoholilembus ja sõltuvus mingitest tablettidest. Laps ei usaldanud vanaisa. Usalduse kaotuse võis põhjustada asjaolu, et vanaisa ei astunud vahele, kui ema last väärkohtles. Ka ei andnud vanaisa lapsele üle ema isiklikke asju ja ei võimaldanud juurdepääsu pärandvarale. Laps kartis, et vanaisa röövib ta ära. Vanaisa ei pruugi olla väga empaatiline, mida tõestab kasvõi asjaolu, et vanaisa helistas 2018. aasta oktoobris lapsele surnud ema telefonilt, mis last šokeeris. Isal oli plaanis kolida lapsega alaliselt elama Norra Kuningriiki. Isa ei teinud vanaisale takistusi lapsega suhtlemiseks, kuid ta ei saanud last selleks ka sundida. Õiguskord tervikuna ei anna vanavanemale alust nõuda kohtu kaudu lapsega suhtlemise korraldamist ja suhtluskorra kehtestamist. Puudutatud isik I ja temale määratud esindaja seisukoht
3.Laps avaldas ärakuulamisel, et ta ei soovi vanaisaga suhelda. Ta ei oska vene keelt. Täpsemaid põhjuseid soovimatuse osas, ei õnnestunud kohtul lapselt välja selgitada.
4.Lapsele määratud esindaja vandeadvokaadi abi Raivo Bergson oli seisukohal, et avaldus tuli jätta rahuldamata. Detailse suhtluskorra kindlaksmääramine vanavanemaga ei olnud põhjendatud, sest vanavanem ei ole samastatav hooldusõigusliku vanemaga, kellele peaksid kuuluma vanemaga samasugused õigused ja kohustused. Suhtlemine kolmandate isikutega saab toimuda vabatahtlikkuse alusel. Isa avaldas, et neil on plaan kolida Norra Kuningriiki ja siis ei ole võimaliku suhtluskorra määramise määrus ka täidetav. Lapse vanus ja arengutase võimaldasid tal adekvaatselt oma arvamust avaldada ja tema arvamusega tuli teda puudutavate küsimuste lahendamisel ka arvestada. Laps avaldas, et ta ei soovi eriti vanaisaga suhelda. Veel vähem soovib ta selleks graafiku olemasolu. Vanaisaga ei ole eriti millestki rääkida. Samas on ta vanaisaga telefonitsi suhelnud ja keegi ei ole selleks takistusi teinud. Eestkosteasutuste seisukoht
5.Tallinna linn toetas avaldust. Vanaisal oli lapsega viimase ema eluajal tihe side ja ta osales aktiivselt lapse elus. Kohtumised võiksid toimuda kolmandate isikute juuresolekul lapsele sobivas keskkonnas.
6.Lääne-Harju vald märkis, et isal oli plaanis lapsega Eestist ära kolida ja ta tegi selleks ka ettevalmistusi. Sellisel juhul ei oleks vanaisa ja lapse vahel kehtestatav suhtluskord reaalselt
täidetav. Kui laps siiski ära ei koli, võiksid tema ja vanaisa vahelised kohtumised toimuda lapsele sobivas keskkonnas ja temale tuttava täiskasvanu juuresolekul. Maakohtu lahend
7.Maakohus jättis avalduse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a last riigi õigusabi korras esindanud advokaadi kulud, mis jättis riigi kanda. Perekonnaseadus (PKS) ei näe vanavanematele ette õigust nõuda kohtus suhtluskorra kehtestamist. PKS § 143 lg 4 sätestab, et kohus võib lapse huvides lubada kolmandal isikul lapsega suhelda. Laps on ise võimeline otsustama kas ja missuguses ulatuses ta vanaisaga suhtleb ning isa ei ole selleks takistusi teinud. Vanaisa ei ole esile toonud selliseid erakordseid asjaolusid, mis annaksid alust kohtu sekkumisele ning vanavanema ja lapse vahelise suhtlemise korraldamisele. Kohus püüdis menetlusosalisi lepitada, kuid see ei andnud tulemusi. Võimalusi täiendavate menetlustoimingute tegemiseks suhtlemise taastumise saavutamiseks ei olnud. Suhtlemise taastamiseks peaks vanaisa tegema pingutusi ise. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda, v.a last riigi õigusabi korras esindanud advokaadi kulud. Viidatud kulud jättis kohus riigi kanda. Hagita perekonnaasjas tehtud määrused kuuluvad täitmisele alates jõustumisest (TsMS § 531 lg 1). Kohtumäärus jõustub, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata (TsMS § 478 lg 3 ja § 466 lg 3). Avaldaja määruskaebus
8.Vanaisa palus tühistada maakohtu määrus tervikuna ja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus ta jätta vastaspoole kanda. Praegusel juhul esinesid erakordsed asjaolud lapsega suhtluskorra kehtestamiseks. See oli ainus võimalus lapsel emapoolsete sugulastega suhteid säilitada. Lapse isa ei olnud valmis seda toetama ja pigem takistas suhtlemist. Kohtu sekkumiseta ei olnud lapse suhtlus vanaisaga võimalik. Kohus ei kuulanud last ära isa juuresolekuta. Samuti oleks kohus pidanud korraldama kohtuistungi, kus oleks saanud arutada kompromissi võimalusi. Vastused määruskaebusele
9.Isa palus jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Avaldajal ei olnud lapse suhtes vanemlikke õigusi, mistõttu ei saanud ta suhtluskorra kehtestamist nõuda.
10.Lapsele määratud esindaja oli seisukohal, et määruskaebus tuli jätta rahuldamata. Lapse suhtlus vanaisaga ja emapoolsete sugulastega sai toimuda üksnes lapse vabal tahtel. Kohus sellega lahendi tegemisel arvestas.
11.Tallinna linn palus jätta määruskaebus rahuldamata. Laps ei olnud valmis vanaisaga suhtlema ja suhtluskorra täitmine ei saanud olla lapsele kohustuslik.
12.Lääne-Harju vald palus jätta määruskaebus rahuldamata. Seadusega ei ole reguleeritud vanavanema suhtlemine lapselapsega. Laps ei olnud psühholoogiliselt valmis vanaisaga suhtlema. Suhtluskorra kindlaksmääramine ei taganud lapse huvide kaitset. Edasine menetluse käik
13.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
14.Tallinna Ringkonnakohus leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 21 ja §-le 659 tuleb osaliselt muuta maakohtu määruse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Maakohus on vaidlustatud määruses õigesti selgitanud, et lapsega suhtlemise õigust reguleerib PKS § 143. Enamik viidatud paragrahvi sätetest reguleerib lapse õigust ning vanema kohustust ja õigust lapsega suhelda. Kusjuures suhtluskorra määramise nõudeõigus on PKS § 143 lg 21 kohaselt üksnes vanemal. Õigus nõuda kohtus suhtluskorra kehtestamist seadus teistele isikutele (sh vanavanematele) ette ei näe. Seega, nagu maakohus vaidlustatud määruses õigesti märkis, ei olnud võimalik rahuldada vanaisa avaldust lapsega suhtluskorra kehtestamiseks. PKS § 143 lg 4 esimese lause kohaselt võib kohus lapse huvides lubada kolmandal isikul lapsega suhelda, keelata tal lapsega suhtlemise või seda piirata. Loa andmisel kolmandatele isikutele lapsega suhtlemiseks on esmaseks eesmärgiks tagada kolmandate isikute (käesolevas asjas vanavanema) ja lapse isiklike suhete jätkumine, kui see on lapse huvides. Kusjuures viidatud sätte alusel loa andmise raames ei ole võimalik last suhtlema kohustada. Nii eestkosteasutused kui ka lapsele määratud esindaja avaldasid, et lapse vanus ja arengutase võimaldasid tal enda elukorraldust puudutavate küsimuste osas adekvaatselt arvamust avaldada. Asja materjalidest nähtus, et laps ei ole käesoleval hetkel huvitatud vanaisaga aktiivsemast suhtlusest, ta ei ole ka psühholoogiliselt valmis vanaisaga vahetult suhtlema. Sama avaldas laps ka enda kohtupoolsel ärakuulamisel, kus selgitas mh, et ta ei oska vene keelt, mille oskamine oli vanaisaga suhtlemiseks vajalik. Kohtupoolset lapse ärakuulamist ei muuda olematuks või ebaõigeks isa kohalolek vestluse juures. Kohus on vaba kaaluma, kas laps on otstarbekas ära kuulata üksi või koos vanemaga. Lapse soovimatust vanaisaga suhelda ei kaalu üles vanavanaisa soov lapsega suhet säilitada ja tema elus aktiivselt osaleda. Kõnealune vanaisa soov on kahtlemata väga tervitatav, kuid suhtlemine ei saa toimuda lapsele vastumeelselt. Praeguses etapis on olulised just vanaisa jõupingutused, ületamaks lapse vastumeelsust temaga suhtlemise suhtes, ning selles ei saa kohus aidata. Määruskaebuses on ette heidetud asja lahendamiseks kohtuistungi korraldamata jätmist. Vastuseks kõnealusele väitele selgitab ringkonnakohus, et kohus võib hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus (TsMS § 477 lg 2). Vaidlusaluses asjas ei olnud kohtuistungi korraldamine kohustuslik. Seevastu suhtles kohus vahetult nii vanaisa, isa kui lapsega, kuulates ära nende seisukohad. Maakohtu põhjendusi tuleb muuta osas, milles maakohus selgitas hagita perekonnaasjades tehtud määruste täitmisele kuulumise aega (määruse põhjenduste p 15 esimene lause). TsMS § 550 lg 3 kohaselt kuuluvad hagita perekonnaasjas tehtud määrused täitmisele alates jõustumisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Teisiti on see näiteks ajutise eestkostja määramise ja vabastamise asjades (TsMS § 555 lg 7), alaealise teovõime lahendamise asjades (TsMS § 577 lg 1), olukordades, kus kohaldatakse esialgset õiguskaitset. Seega on ebaõige maakohtu kategooriline väide, et kõik hagita perekonnaasjades tehtud määrused kuuluvad täitmisele alates jõustumisest ja lause lõpus esitatud viide TsMS § 531 lg-le 1.
Menetluskulud jättis maakohus õigesti poolte endi kanda, v.a lapsele määratud esindaja kulud, mis jättis riigi kanda. Nõndasamuti tuleb vaidluse olemust ja asjaolusid silmas pidades ka määruskaebemenetluse kulud jätta poolte endi kanda, v.a lapsele määratud esindaja kulud, mis tuleb jätta riigi kanda (TsMS § 172 lg-d 1 ja 3). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu küsimuse lahendab kohus vastava taotluse saamisel eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.