Hageja: S A (isikukood xxx; elukoht: xxx); Hageja seaduslik esindaja: R A (isikukood xxx; elukoht xxx); Hageja lepinguline esindaja V K Kostja: O D (isikukood xxx; aadress xxx); Kostja lepinguline esindaja I S
esindajad
Menetluse liik
Asja arutamine kohtuistungil 22.10.2019.a ja jätkuvalt kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista O Dlt elatis S Ai ülalpidamiseks alates 28.06.2019.a 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 1⁄2 Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäära.
3.Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord, mille kohaselt on O D kohustatud temalt väljamõistetud elatise üle kandma R Ai arvelduskontole nr XXX märkides maksekorralduse selgitusse millise perioodi eest ja kelle ülalpidamiseks elatist makstakse. Kohtuotsuse jõustumise ajaks sissenõutavaks muutunud elatise on O D kohustatud tasuma viivitamatult pärast kohtuotsuse jõustumist ja igakuise jooksva elatise iga jooksva kuu 10. kuupäevaks. Menetluskulude jaotus.
5.Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Vaidlustamata asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused.
1.R Ai ja O D kooselust on sündinud kaks last, kellest xxx.a. sündinud hageja S A on noorim.
2.Pärast R Ai ja O D kooselu lõppu jäi vanemate kokkuleppel hageja õde elama kostja juurde ja hageja isa juurde. Vanemate vaikival kokkuleppel ei maksnud kumbki vanem laste ülalpidamiseks elatist.
3.2019.a. juunis lõpetas hageja õde kooli, on käesoleval ajal 20 aastane ning vanematel ei ole enam kohustust teda ülal pidada.
4.Kostja ei ole maksnud elatist hageja ülalpidamiseks hageja seaduslikule esindajale.
5.28.06.2019 esitatud hagi kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista elatise seaduses sätestatud miinimummääras, sest kostja vabatahtlikult lapse ülalpidamise kohustust ei täida.
6.Hageja sõnul kulub tema igakuiseks ülalpidamiseks keskmiselt 565 eurot kuus. Hageja isa ei suuda hagejat täies ulatuses üleval pidada, sest tema sissetulek on võrdne miinimumpalgaga, kuna ta juhib alles alustavat ettevõtet xxx.
7.Oma nõude tõendamiseks esitas hageja oma sünnitunnistuse, tõendi hageja osalemise kohta xxx ja äriregistri väljavõtte xxx kohta.
Kostja vastuväited ja põhjendused.
8.Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et ta lapse ülalpidamiseks elatist maksnud ei ole, kuid väitis, et ta peab last üleval vahetult, sest ta ostab lapsele xxx, kus ta töötab, lõunasööki enne lapse jalgpalli treeningule minekut. Ka on kostja oma sõnul käinud lapsega silmaarsti ja hambaarsti juures ning ostnud lapsele koolitarbeid, maksnud tema treeningute eest ning andnud lapsele taskuraha.
Lk 2 (5)
9.Oma vastuväidete tõendamiseks esitas kostja oma pangakonto väljavõtte, reisi voucheri ja kviitungi reisi eest tasumise kohta. Kohtuotsuse põhjendused.
10.Materiaalõiguslikuks aluseks käesoleva vaidluse lahendamisel on perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 96 ja § 97 punkt 1, mille kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud elatist saama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja nende arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6913 p 17, Riigikohtu 24. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13 jt). Elatisenõude esitajaks ehk hagejaks kohtus on alaealine laps, keda esindab kohtumenetluses tema hooldusõiguslik vanem ehk seaduslik esindaja vastavalt PKS § 120 lg 1 sätestatule.
11.Lapse ülalpidamise ulatust reguleerib PKS § 99, mille lõigete 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Osundatud seadusesätete kohaselt tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24.oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15 ja Riigikohtu otsus 8. jaanuari 2014.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-165-13 p 15). Nimetatu eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19, Riigikohtu 24. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15). PKS § 100 lõike 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena). PKS § 101 lõike 1 kohaselt ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. Riigikohus on oma lahendis 24. oktoobrist 2012.a. tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 16 ja 16.01.2013.a. lahendis p 17 märkinud, et PKS § 101 lg 1 sätestatust tulenevalt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt RK lahend 3-2-1-37-11 p 12). PKS § 100 lg 4 sätestab aga, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 sätestatust on kostja tõendamise koormuseks asjaolu, et ta on oma lapse ülalpidamisest osa võtnud vaidlusalusel perioodil. Kohus selgitas pooltele nende tõendamiskoormust.
12.Kohus võtab kõigepealt seisukoha selles kas elatise hagi kostja vastu on õiguslikult põhjendatud või mitte, sest vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 369 sätestatule võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida oma korduvaid kohustusi tulevikus õigel ajal. Aluse selliseks eelduseks annab
Lk 3 (5)
esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Sellisele seisukohale on asunud oma lahendis 3-2-1-33-11 p 18 Riigikohus. Kohus on seisukohal, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et: -
kostja on hageja ema;
-
hageja elab isa juures;
-
kostja ei ole hageja ülalpidamiseks elatist maksnud alates hagi esitamisest.
Kohus on seisukohal, et oma alaealise lapse ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal kuni lapse täisealiseks saamiseni. Seega on ka kostjal kohustus oma lapse ülalpidamisest osa võtta. Kohtu hinnangul ei saa lugeda kostja poolt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustust täidetuks sellega kui ta ostab lapsele mõnel korral nädalas enne jalgpallitreeningut (laps käib esitatud tõendi kohaselt trennis neli korda nädalas) süüa või maiustusi, kusjuures pärast hagi esitamisest teadasaamist lõpetas hageja sõnul ema ka selle ostmise. Kohus juhib kostja tähelepanu asjaolule, et spordiga aktiivselt tegelev teismeline poisslaps vajab süüa vähemalt 3-4 korda päevas, lisaks sellele vajab ta ka riideid, jalanõusid, eluaset, kus elada, ning koolitarbeid, õpikuid ja muid raamatuid. Nimetatu tagamiseks ongi seadusandja leidnud, et kahekordne elatise miinimummäär tagab reeglina alaealise lapse ülalpidamise vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul ei tõenda ka kostja poolt esitatud tõendid lapse ülalpidamiskulude kandmist, sest tasumised arsti eest on toimunud juba 2018. aastal, ehk enne hagi esitamist, ja reisimas lapsega on käinud mõlemad vanemad, mille üle poolte vahel vaidlus puudub. Eeltoodust tulenevalt oli hagi esitamine kostja vastu õiguslikult põhjendatud.
13.Edasi kontrollib kohus kas hageja poolt nõutav elatise suurus on põhjendatud. Hageja palub esitatud hagis kostjalt elatise välja mõista miinimumsummas. Tulenevalt asjaolust, et Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-7-05 p 20 jt asunud seisukohale, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsetele vajadustele, ega ole ülemäära suur ning arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist ka siis kui vanemad elavad lahus ning kohtuotsuse p-s 11 märgitu kohaselt ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada, kui need ei ületa kahekordset elatise miinimummäära, tuleb asuda seisukohale, et hageja ülalpidamiskulud kahekordses miinimummääras on põhjendatud. Ka kostja ei ole lapse ülalpidamiskulude suurust vaidlustanud. Kõige eeltoodu alusel leiab kohus, et kostjalt on põhjendatud elatis välja mõista alates hagi esitamisest seaduses sätestatud miinimummääras, milleks käesoleval aastal on 270 eurot. Elatis kuulub väljamõistmisele kuni S Ai täisealiseks saamiseni.
14.Tulenevalt hageja soovist ja TsMS § 445 lg 1 sätestatust, tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Kuna PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, tuleb kostjat kohustada kohtuotsusega maksma elatist ette iga jooksva kuu 10. kuupäevaks, nagu hageja seda soovinud on, lapse seadusliku esindaja R S
Lk 4 (5)
arvelduskontole nr XXX märkides maksekorralduse selgitusse kellele ja millise perioodi eest elatist tasutakse. Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine.
15.TsMS § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuivõrd kohus rahuldab hagi elatise väljamõistmiseks, peab kohus põhjendatuks jätta kõik poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lõike 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab kulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita kulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks kulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Alates 01.01.2015 kehtiva TsMS § 177 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kas kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Tulenevalt asjaolust, et hageja ei esitanud kohtule kohtu poolt määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja ja ka kohtutoimikust ei nähtu, et hageja oleks menetluskulusid kandnud, ei määra kohus kohtuotsusega kindlaks hageja menetluskulude suurust. Tsiviilasja hinna määramine.
16.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 129 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Juhindudes Riigikohtu 08.01.2014.a. otsuse nr 3-2-1-165-13 p-st 19, mille kohaselt on minimaalse elatisenõude puhul tsiviilasja hinnaks kohtulahendi tegemise ajal kehtiv miinimumelatise üheksakordne korrutis, on käesoleva tsiviilasja puhul kummagi hageja hagihind 2430.- eurot (9 x 270). /digitaalselt allkirjastatud/ Piret Randmaa kohtunik
Lk 5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.