Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-14-17658

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik Hageja, AS Krediidiinfo esitas 29.04.2014. a maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kostja Gxxxxx Rxxxxxx eestkostja esitas nõudele vastuväite. Pärnu Maakohus andis nõude 14.07.2014. a määrusega üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 03.09.2014. a kohtule hagiavalduse Gxxxxx Rxxxxxx vastu põhivõlgnevuse 271,58 euro ja viiviste saamiseks. Kohus võttis hagi 09.09.2014. a määrusega menetlusse. Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas kohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 271.58 eurot ja viivise. Hageja esitas nõude alternatiivselt: lepinguliste kohustuste täitmiseks ja alusetult saadu tagastamiseks. Hagiavalduse kohaselt omab hageja interneti lehekülge www.e-seif.ee, mille kaudu on eraisikutel peale vastava E-seifi teenuste kasutamise lepingu sõlmimist võimalik muuhulgas jälgida ja parandada enda laenuvõimet, jälgida infot Maksehäireregistris ja Ametlikes Teadaannetes, hankida infot teiste eraisikute ja ettevõtete usaldusväärsuse kohta. Lepingu sõlmimiseks tuleb siseneda Eseifi portaali kas ID-kaardi või Internetipanga kaudu (autoriseerida ennast) ja nõustuda lepingu üldtingimustega. 08.01.2014. a sõlmisid hageja ja kostja E-seifi teenuste kasutamise lepingu. Kostja sisenes portaali internetipanga kaudu ning nõustus lepingu üldtingimustega. Kostja on kasutanud Eseifi tasulisi teenuseid (tellinud E-seifi raporteid), kuid ei ole nimetatud teenuste eest tasunud. Hageja edastas kostjale kostja e-posti aadressil [email protected] meeldetuletuskirja ja seejärel Maksehäireregistri teatise. Lisaks on hageja saatnud meeldetuletusi võlgnevuse tasumise kohta smssõnumitena. Hagiavalduse esitamise kuupäeva seisuga on vastavalt arvetele kostja poolt hagejale tasumata kokku 271,58 eurot ning hageja nõudis kostjalt töövõtulepingu alusel tasumisele kuuluva summa maksmist. Kuna üldtingimustes ei ole intressimäära märgitud, siis kehtib seadusjärgne viivisemäär. Vastavalt väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud Intressimäära avaldamise teatele oli võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2014 0,25%. Seega on seadusjärgseks viivisemääraks (0,25 + 8) : 365 = 0,023%. Arvestades kostjapoolseid makseviivitusi, kostja e-postile [email protected] edastatud arvel nr 351820 märgitud tasumise tähtaega ja viivisemäära 0,023%, on seisuga 03.09.2014. a kostja kohustatud maksma hagejale viivist summas 10,74 eurot. Hageja nõudis kostjalt ka viivist alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni seaduses toodud määras. Alternatiivselt nõudis hageja tühise lepingu alusel saadu tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel, juhul, kui menetluse käigus ilmneb, et kostja oli 08.01.2014. a lepingut sõlmides piiratud teovõimega isik, ei ole muutunud pärast tehingu tegemist teovõimeliseks ning tehingut ei ole hilisemalt heaks kiidetud. Koos alternatiivse nõudega palus hageja samuti mõista välja sissenõutavaks muutunud viivis 10,74 eurot ning jooksev viivis kuni põhinõude täitmiseni. 05.11.2014. a seisukohas jäi hageja oma alternatiivsete nõuete juurde. Hageja märkis, et VÕS § 1032 lg 2 tulenevalt on käesoleval vaidluse puhul saadu väärtus määratletav hageja hinnakirja ja kostjale esitatud arvetega, milledes on toodud, kui palju eraisiku faktiraporti koostamine maksab.

2-14-17658 Hageja leidis, et lepingu sõlmimist tõendab isikusamasuse ja tingimustega nõustumise tuvastus, millest nähtub, et kostja on 08.01.2014. a E-seifi portaali sisenenud ja nõustunud üldtingimustega. Puuduvad andmed, et lepingu sõlmis ja raporteid tellis mitte kostja, vaid muu isik – seda ei tõenda Politsei- ja Piirivalveameti teatis kriminaalmenetluse alustamise kohta. Hageja selgitas, et e-arved salvestatakse ka portaali kasutajakonto Minu Seif menüüs „Minu arved“, millega üldtingimuste p 4.3 järgi loetakse koondarve edastamine toimunuks isegi juhul, kui kasutaja ei saanud arvet e-posti teel kätte. Hageja hinnangul on seega arved kostjale edastatud ning hageja seega teatanud oma nõuetest kostjale 31.01.2014. a ja 28.02.2014. a. 06.04.2015. a kohtule esitatud seisukohas selgitas hageja, et süsteemis tehakse tellijale faktiraportid kättesaadavaks, mitte ei saadeta failidena või muul viisil. Tellija avab raportid süsteemis ise, edastamist kui sellist ei toimu. Raportite hariliku väärtuse tõendamiseks esitas hageja Creditreform OÜ hinnapakkumise, mille kohaselt eraisiku faktiraport maksab 6 eurot ilma käibemaksuta ja 7,20 eurot koos käibemaksuga. Hageja alates 01.07.2013. a kehtiva hinnakirja kohaselt maksab eraisiku faktiraport 5,90 eurot koos käibemaksuga ning see hind kajastus ka kostjale esitatud arvetel. Hageja hinnangul oli seega eraisiku faktiraporti kohalik keskmine müügihind hagiavalduse esitamise kuupäeva seisuga 5,46 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja hagiavalduses taotletud summa oli sellest väiksem, kuid hageja alternatiivset nõuet ei suurendanud. Hageja märkis, et ta ei saa tõendada, et kostjale on faktiraportid kättesaadavaks tehtud, kuna hageja ega keegi teine ei saa kostja tellitud raportitele juurdepääsu. Raportitele omab ligipääsu kostja, kes saab E-seifi süsteemi sisse logida. Hageja palus kohtul kohustada kostjat andma kohtule vajalikud paroolid, et kohus saaks E-seifi keskkonda sisse logida ja saada tõendeid raportite kättesaadavuse kohta. Oma 17.06.2015. a kohtule esitatud seisukohas kordas hageja raportite kättesaadavaks tegemise kirjeldust ning rõhutas, et oluline on kostja poolt tellitud raportite kostjale kättesaadavaks tegemise fakt, mida saab tõendada ainult kostja ID-kaardi või internetipanga paroolidega E-seifi süsteemi sisse logides. 18.08.2015. a seisukohas leidis hageja, et kostja poolt 17.07.2015. a esitatud E-seifi keskkonna väljavõtted tõendavad, et hageja on täitnud oma kohustuse (raportite koostamine ja nende kostja jaoks kättesaadavaks tegemine), seega on tal õigus saada selle eest tasu. Kuna kostja on piiratud teovõimega isik, siis on hagejal õigus saada hüvitist alusetu rikastumise sätete alusel. 17.09.2015. a toimunud kohtuistungil leidis hageja, et on tõendatud faktiraportite kostjale kättesaadavaks tegemine. Hageja selgitas, et faktiraport ei ole sama, mis maksehäireraport. Hageja jäi mõlema hagiavalduses alternatiivselt esitatud nõude juurde. Kostja vastuväited Kostja esindaja vaidles hagile vastu. 30.09.2014. a kohtule esitatud vastuses märkis Gxxxxx Rxxxxxx eestkostja Põltsamaa Linnavalitsus, et Gxxxxx Rxxxxxxx puudub iseseisev tehingute tegemise õigus, v.a. pisitehingud talle vabaks kasutamiseks antud rahaliste vahendite piires. Väidetava lepingu sõlmimise ajal 08.01.2014. a oli kostja piiratud teovõimega isik, kelle eestkostjaks oli määratud Põltsamaa Linnavalitsus tulenevalt Tartu Maakohtu 18.06.2013. a määrusest tsiviilasjas nr 2-10-59172. Esindaja kinnitas, et ei ole andnud nõusolekut lepingu sõlmimiseks ega seda hiljem heaks kiitnud, seega on tegemist tühise tehinguga. Eestkostja ei ole avanud Gxxxxx Rxxxxxxxx SEB Pangas arvelduskontot ega olnud teadlik, et GxxxxxxRxxxxxxx on internetipanga kasutamise õigus. Esindaja tõi välja, et Gxxxxx Rxxxxxx enda selgituste kohaselt viisid ta SEB Panka internetipanga lepingut sõlmima kaks meest, kelle kätte internetipanga paroolid jäid, ning ta ei ole teadlik, et tema nimel on sõlmitud leping Krediidiinfo AS-ga ning tehtud selle alusel päringuid erinevate isikute kohta. Eestkostja sõnul ei ole GxxxxxxRxxxxxx psüühiline seisund, intellektitase ja arvuti kasutamise oskus ja võimalused seesugused, mis võimaldaks tal iseseisvalt sõlmida leping arvuti teel ning teha järelepärimine 46 erineva füüsilise isiku kohta.

2-14-17658 Põltsamaa Linnavalitsuse hinnangul on teadmata isikud kuritarvitanud Gxxxxx Rxxxxxx isikuandmeid, mille kohta on eestkostja teinud ka avalduse politseile. Kostja esindaja leidis, et antud juhul pole hageja suutnud tõendada, et Gxxxxx Rxxxxxx on need E-seifi raportid tellinud ning need on temale üle antud. Hageja poolt esitatud arved nr 349721 ning 351820 ei tõenda eelpool nimetatud asjaolusid. Samuti pole hageja suutnud tõendada, et Gxxxxx Rxxxxxxxx on meeldetuletus, teatis ja arved edastatud. Hageja viidatud e-posti aadress on välja mõeldud ning on ilmselge, et seesugust e-posti aadressi ei eksisteeri. Kostja esindaja hinnangul ei ole õiguspärane viivise nõudmine alates 15.03.2014. a, kuivõrd VÕS § 113 lg 2 kohaselt saab viivist nõuda alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mida hageja viidatud kuupäeval aga teinud ei ole. 14.10.2014. a esitas kostja esindaja kohtule tõendina Politse- ja Piirivalveameti teatise kriminaalmenetluse alustamise kohta, selgitamaks Gxxxxx Rxxxxxx isikudokumentide kasutamise ja sõlmitud tehingute asjaolusid.

Kohtule 17.11.2014. a esitatud vastuses jäi kostja esindaja oma varasemalt esitatud seisukoha juurde, et tulenevalt Gxxxxx Rxxxxxx psüühilisest seisundist, eestkoste määramise asjaoludest ja arvuti kasutamise oskusest pole võimalik, et ta sõlmis arvuti teel AS-ga Krediidiinfo lepingu ning tegi järelepärimisi 46 isiku kohta. Esindaja kinnitas, et Gxxxxx Rxxxxxx ei ole ühtegi faktiraportit saanud, vaid on langenud kuriteo ohvriks. Lisaks märkis esindaja, et kostja ei ole võimeline looma omale e-posti aadressi ega seda kasutama, mh ka seetõttu et ei oska inglise keelt, kuid lepingus toodud e-postiaadress [email protected] on kasutatav inglisekeelel veebilehel. Kostja selgitas, et püüdis e-postiaadressile kirja saata, kuid see nurjus, mis tõendab, et aadress pole kasutuses ega registreeritud. Seega ei saa hageja ka tõendada, et on kostjale arve, meeldetuletuse ja teatise edastanud. Vastuses hageja 06.04.2015. a seisukohale märkis kostja esindaja, et hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et raportid oleksid kättesaadavaks tehtud just Gxxxxx Rxxxxxxxx või et tema on neid tellinud. Kostja esindaja tõi välja, et lisaks Creditreform OÜ-le pakuvad eraisiku faktiraporteid, mis on sisuliselt maksehäirete raportid, mitmed teenusepakkujad hinnaga 3-5 eurot. Kostja esindaja hinnangul on seega teenuse väärtus madalam kui hageja väljatoodud turuhind. Kostja esindaja leidis, et kohtule E-seifi keskkonna ligipääsuõiguse andmisega ei ole võimalik tõendada, et raportid tehti kättesaadavaks GxxxxxxRxxxxxxxx, kuivõrd GxxxxxxRxxxxxx isikuandmeid on kasutatud kolmandate isikute poolt selleks, et tellida erinevaid faktiraporteid. 17.07.2015. a esitas kostja kohtule seisukoha, milles märkis, et hageja pole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et on kostja väidetavale meiliaadressile [email protected] saatnud või üldse püüdnud saata meeldetuletust või maksehäireregistri teatist. Kostja esindaja selgitas, et vastavalt kohtu 18.06.2015. a nõudele logis eestkostja E-seifi keskkonda sisse 14.07.2015. a. Esindaja esitas väljavõtte keskkonnast ning rõhutas, et see ei tõenda, nagu oleks Gxxxxx Rxxxxxx ise kunagi neid raporteid tellinud või näinud. Esindaja hinnangul ei ole Gxxxxx Rxxxxxx seega alusetult rikastunud või midagi omandanud, kuna talle pole midagi üle antud ning ta pole midagi saanud. 17.09.2015. a toimunud kohtuistungil jäi kostja esindaja oma seniste seisukohtade juurde, rõhutades, et hageja ärimudel on loonud võimaluse kostja ärakasutamiseks kolmandate isikute poolt. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmis hageja kostjaga 08.01.2014. a töövõtulepingu (E-seifi kasutamise leping) hageja internetikeskkonnas veebilehel www.e-seif.ee. Leping oli võimalik sõlmida kas ID-

2-14-17658 kaardiga või internetipanga kaudu portaali sisenedes. Lepingu alusel tellis kostja hagejalt 46 eraisiku faktiraportit, mille eest kohustus tasuma kokku 271,58 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus, et raportite eest kostja tasunud ei ole. Kohus tegi kindlaks, et kostja oli lepingu sõlmimise ajal piiratud teovõimega isik. Vastavalt Tartu Maakohtu 18.06.2013. a määrusele tsiviilasjas nr 2-10-59172 (tl 47-49, I kd) oli kostja eestkostjaks määratud Põltsamaa Linnavalitsus. Kostjal puudus iseseisev tehingute tegemise õigus, v.a. pisitehingud talle vabaks kasutamiseks antud rahaliste vahendite piires. TsÜS § 8 lg 1, 2 kohaselt isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. TsÜS § 11 lg 1 sätestab, et piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Kui isik on muutunud pärast tehingu tegemist teovõimeliseks, võib ta tehingu ise heaks kiita. Kostja eestkostja, Põltsamaa Linnavalitsus, kinnitas, et E-seifi kasutamise lepingut ei sõlmitud tema nõusolekul ega ole ta tehingut ka hiljem heaks kiitnud. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on hageja ja kostja vahel 08.01.2014. a sõlmitud leping tühine. TsÜS § 84 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega puudub alus rahuldada hageja lepingu liste kohustuste täitmiseks esitatud nõuet. Hageja esitas kostja vastu aga ka alternatiivse nõude alusetult saadu tagastamiseks. VÕS § 1028 lg 1 näeb ette, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 2 sätestab, et kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Kostja vaidles vastu hageja nõudele ja teatas, et kostja ei ole hagejalt faktiraporteid saanud. Kostja esindaja väitel ei ole kostja E-seifi kasutamise lepingut sõlminud, faktiraporteid tellinud ega neid näinud. Kaks isikut olevat sõidutanud kostja 2013. a detsembris Tallinna SEB Panga kontorisse internetipanga lepingu sõlmimiseks ning kostja internetipanga paroolid jäid nende isikute kätte, kes ilmselt on kostja nimel E-seifi kasutamise lepingu sõlminud, faktiraportid tellinud ja saanud. Kohus leiab, et asja materjalidega ei ole tõendatud, et keegi teine kostja asemel faktiraportid sai. Kohus viitab, et TSMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu hinnangul ei ole kostja oma väiteid tõendanud. Kostja on küll kohtule esitanud Politsei- ja Piirivalveameti teatise kriminaalmenetluse alustamise kohta (tl 86, I kd), kuid see ei tõenda, et kostja raporteid saanud ei ole. Hageja poolt asjas esitatud selgitustest ning E-seifi teenuste kirjeldustest (tl 140-150, I kd) nähtuvalt tegi hageja kostjale, st kostja ID-kaarti või internetipanga paroole kasutavale isikule, E-seifi keskkonnas faktiraportid kättesaadavaks. Hageja selgituse koahselt saab raporteid vaadata vaid ID-

2-14-17658 kaarti või internetipanga paroole kasutav isik. Kostja esindaja 17.07.2015. a vastusest nähtub, et faktiraportid on E-seifi keskkonnas kättesaadavaks tehtud kostja ID-kaarti kasutavale isikule ja jätkuvalt nähtavad (tl 189-193, I kd). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et faktiraportite kättesaadavaks tegemisega kostjale on kostja hagejalt midagi saanud VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Kuivõrd tühise lepingu näol oli tegemist töövõtulepinguga, mille alusel hageja kõigepealt koostas faktiraporti ja siis tegi selle kostjale kättesaadavaks, ei ole saadu väljaandmine saadu olemuse (teenus) tõttu võimalik. Seega on piisav, kui hageja, kes enda teada täitis lepingulist kohustust, tegi raportid E-seifi keskkonnas kostjale, keda ta pidas tellijaks, nähtavaks. Asjas ei oma tähtsust, kas kostja neid raporteid reaalselt ka vaatas või mitte. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes VÕS § § 1032 lg 2 peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõude õiguse tekkimise ajal. TsÜS § 65 teise lause kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine turuhind. Hageja on esitanud nõude vastavalt oma kehtivale hinnakirjale. Kohus leiab, et välja tuleb selgitada, kas hageja hind vastava kohalikule keskmisele turuväärtusele. Kohus on seisukohal, et faktiraporti koostamise teenuse harilikuks väärtuseks saab pidada teenuse keskmist kohalikku turuhinda. Kostja väitis, et faktiraporti näol on tegemist sisuliselt maksehäire raportiga ning lähtuda tuleks maksehäire raporti hinnast erinevate teenusepakkujate hinnakirjas. Hageja väitel on tegemist erineva mahuga teenustega. Kohus, tutvunud nii hageja kui kostja poolt kohtule esitatud teenuspakkujate hinnakirjadega (tl 155-164, 171-175, I kd), leiab, et eraisiku maksehäire raport ja faktiraport on erinevad teenused – eraldi teenustena on need välja toodud Creditreform Eesti OÜ, Capital Inkasso OÜ, Aksalis OÜ ning inkassoteenus.ee hinnakirjades, samuti hageja enda hinnakirjas. Kohus lähtub teenuse hariliku väärtuse määramisel siiski eraisiku faktiraporti teenuse keskmisest hinnast, kuna just selliseid raporteid hageja kostjale koostas ja kättesaadavaks tegi. Erinevate teenusepakkujate hinnakirjades esitatu puhul lähtub kohus tavapärasest eeldusest, et kui hinnakirjas käibemaksu hinnas sisaldumise kohta eraldi märget ei ole, on hind esitatud koos käibemaksuga. Nähtuvalt ülalnimetatud teenusepakkujate hinnakirjadest (sh hageja enda hinnakiri) oli eraisiku faktiraporti keskmiseks hinnaks 6,02 eurot koos käibemaksuga ((4,80+5+7,2+7,2+5,9):5). Hageja enda hinnakirja kohaselt on faktiraporti hinnaks 5.92 eurot koos käibemaksuga. Seega on hageja lähtud alusetult saadu hüvitamisel harilikust väärtusest madalamast hinnast. Kohtuistungil hageja teatas, et jääb selle juurde. Hageja koostas ja tegi kostjale kättesaadavaks 46 faktiraportit(t lk 21-22, 24, mille eest ta palus kostjalt hüvitisena välja mõista 271,58 eurot. VÕS § 1032 lg 2 alusel tuleb lähtuda saadu väärtusest tagasinõude õiguse tekkimise ajal. Kohtule on esitatud hinnakirjad 2015. a aprillikuu seisuga (v.a. hageja hinnakiri), tagasinõude õigus tekkis raportite esitamise ajal jaanuar- veebruar 2014.a. (tühisel lepingul pole algusest peale õiguslikke tagajärgi, seega eeldatakse, et lepingut pole sõlmitudki- TsÜS § 84 lg 1). Kohtul puudub põhjus arvata, et tagasinõude õiguse tekkimise ajal kehtisid teistel teenusepakkujatel oluliselt teistsugused (odavamad) hinnakirjad, mistõttu kohus lähtub hageja ja kostja poolt esitatud teenusepakkujate hinnakirjadest 2015. a aprillikuu seisuga. Kuna hageja on palunud välja mõista hüvitisena väiksema summa, kui hüvitis olnuks kohalikku keskmist turuhinda arvestades, leiab kohus, et see ei kahjusta kostjat ja nimetatud summa 271,58 eurot tuleb kostjalt tühise lepingu järgi alusetult saadu hüvitisena välja mõista

2-14-17658 Hageja nõuab kostjalt ka viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 15.03.2014. a, s.o. alates E-seifi kasutamise lepingu alusel esitatud arvete tasumise tähtajast. VÕS § 113 lg 2 näeb ette, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kui tasu maksmise aeg ei ole kindlaks määratud vastastikuse lepingu puhul, arvestatakse tasult viivist alates seaduse § 821 lõikes 1 sätestatud ajast. Kohus ei nõustu hageja väitega, et viivist tuleb ka tühise tehingu ja alusetu rikastumise sätete alusel välja mõistetud hüvitise puhul arvestada tühise tehingu alusel esitatud arve tasumise tähtajast. Hageja väitis, et arve tehti kostjale E-seifi keskkonnas kättesaadavaks ja on seega vastavalt lepingu üldtingimustele kostjale kätte toimetatud, millest järelduvalt on nõue kostjale esitatud. Kohus märgib, et kuivõrd E-seifi kasutamise leping on tühine, siis ei saa lepingu alusel nõude esitamist samastada tühise tehingu alusel saadu hüvitamise nõudega. TsÜS § 69 lg 1 sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Tühise tehingu alusel saadu hüvitamise nõude esitas hageja nii, et kostja esindaja selle reaalselt kätte sai alles maksekäsu kiirmenetluse avalduses. Maksekäsk, milles viivise nõue sisaldus, toimetati kostja esindajale kätte 19.05.2014.a. Seega saab viivist arvestada alates nõude kätte saamisest, so alates makskäsu kätte toimetamisest 19.05.2014. a. Vastavalt väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud Intressimäära avaldamise teatele oli VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.jaanuari 2014.a 0,25%, 1. juulit 2014. a 0,15% ja alates 01.01.2015.a 0,05%. Seega on seadusjärgseks viivisemääraks perioodil 20.05-30.06.2014.a (42 päeva) 8,25% aastas, so 0,0226% päevas, perioodil 01.07.-31.12.2014.a (184 päeva) 8,15%aastas, so 0,0223% päevas aja alates 01.01.2015 kuni lahendi tegemiseni (280 päeva) 8,05% aastas, so 0,0220%päevas. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga on viivis seega kokku 30.53 eurot (2,58+11.15+16.80), mis tuleb kostjalt viivistena hageja kasuks välja mõista kohtuotsuse tegemise päeva seisuga ning edasi VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitas 04.09.2015. a ja 18.09.2015. a ja kohtule menetluskulude nimekirjad ja palus kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõiv summas 75 eurot, lepingulise esindaja tasu 2210 eurot (ilma käibemaksuta) ja sõidukulud 16,70 eurot. Kohus tuvastas, et hageja tasus maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamisel riigilõivu kokku 75 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli nõudelt tasuda riigilõivu 75 eurot. Kohus leiab, et hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud määras ja tasutud riigilõiv kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele. Sõidukuludena palus hageja kostjalt välja mõista esindaja kulu bussi- ja rongipiletile kokku 16,70 eurot seoses esindamisega 17.09.2015.a kohtuistungil. Kulu tõendavate dokumentidena esitas

2-14-17658 hageja bussi- ja rongipiletite koopiad (tl 23-24, II kd). Riigikohtu praktika (lahend nr 3-2-1-65-13) kohaselt võib hüvitatavaks menetluskuluks olla lepingulise esindaja otsene sõidukulu. Kohus leiab, et seega kulub esindaja sõidukulu 16,70 eurot kostja poolt hagejale hüvitamisele. Lisaks taotles hageja kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 2210 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindajal kulunud kokku 34 töötundi (sh 17.09.2015. a kohtuistungile sõitmise ajakulu 8 t) tasumääraga 65 eurot/tund. Kostja õigusabikulude suurusele vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus leiab, et tunnitasumäär 65 eurot on mõistlik ning vastab kohtupraktikas põhjendatuks peetavale õigusabiteenuse tasumäärale. Kohus rõhutab aga kohtupraktikas rakendust leidnud seisukohta, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda ja suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15). Käesoleva tsiviilasja hagihinnaks on TsMS § 133 lg 1 kohaselt 304,13 eurot. Kohtu hinnangul ei ole käesolev tsiviilasi üle keskmise keerukas. Pooled vaidlesid sisuliselt vaid kahe küsimuse üle – kas kostja on tühise lepingu alusel midagi saanud ning kas kostjale on e-posti teel info kätte toimetatud. Arvestades aga asja mahukust, sh esitatud tõendite hulka, on kohtu hinnangul põhjendatud hageja lepingulise esindaja tasu hüvitamine hagi hinnast suuremas – 400 euro – ulatuses. Kohus juhib lisaks tähelepanu sellele, et kohtuistungile sõitmiseks kulunud aja eest taotletud tasu ei kuulu teise menetlusosalise poolt hüvitamisele. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-64-13 (p 13) asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tasu sõidule kulunud aja eest ei kuulu teise menetlusosalise poolt hüvitamisele. Riigikohus on välja toonud, et TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 ei võimalda mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku summas 491,70 eurot, millest 75 eurot moodustab nõudelt tasutud riigilõiv ja 416,70 eurot hageja lepingulise esindaja tasu koos sõidukuluga. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.