Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

andmisele. Kuivõrd laenulepingu dokument on koostatud hiljem, ei saa ülekannete selgituste tõlgendamisel arvesse võtta ka lepingut. Seega konto väljavõtted ei tõenda laenusuhte olemasolu. Eeltoodust tulenevalt ei leidnud laenusuhte olemasolu hageja ja võlgniku vahel tõendamist. Raha ülekannete selgitused, lepingudokumendi koostamine viis aastat pärast väidetava suulise laenulepingu sõlmimist ning selle asjaolu varjamine nii hageja kui võlgniku poolt viitab hageja ja võlgniku soovile tekitada pankrotimenetlusse fiktiivne nõue. Kuna nõude olemasolu ei leidnud tuvastamist, jättis kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Pankrotihaldur Sirje Taela menetluskulude suuruseks on 29, 25 eurot ning tegu on lepingulise esindaja sõidukuludega. Vastuväiteid menetluskulude suurusele ei esitatud. Kostja esindaja on pankrotihaldur Sirje Taela assistent ning tema tegutsemiskoht on Tartus, seega väljaspool kohtu tööpiirkonda. Seega võib kulu pidada vajalikuks ja põhjendatuks. OÜ Favorte palus täpsustatud taotluses välja mõista lepingulise esindaja kulud 2215, 20 eurot (sisaldab käibemaksu). OÜ Favorte väitel ei saa ta käibemaksu tagasi arvestada, kuna kohtumenetlusega seotud kulutused ei ole käsitletavad maksustatava käibe tekitamisele suunatud kulutustena. Õigusabi osutati 16,7 tunni eest ning õigusabi seisnes dokumentide analüüsimises, suhtlemises kliendi ja kohtuga, menetlusdokumentide koostamises, istungiteks valmistumises ning neil osalemises. Lepingulise esindaja tunnitasu 105-110 eurot (lisandub käibemaks) vastab turuhinnale. Maakohtu hinnangul on osutatud õigusabi maht kohane, mistõttu võib kulu pidada vajalikuks ja põhjendatuks. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Kohus asus ebaõigele ja põhjendamatule seisukohale, mille kohaselt hageja ja võlgniku vahel 23.01.2008 kuupäevaga dateeritud laenulepingu näol on tegemist võltsinguga ja sellisena kõlbmatu tõendiga üksnes dokumendiekspertiisi tulemuste pinnalt, mille kohaselt on laenuleping vormistatud hiljem, kui sellel märgitud kuupäev. Isegi juhul, kui nõustuda väitega selle kohta, et pooled on koostanud nende vahelist õigussuhet reguleeriva laenulepingu hiljem, kui sellel kajastatud dateering, puudub alus kahelda pooltevahelise vastava võlasuhte olemasolus, sealhulgas selle tekkimises 23.01.2008. Vaidlus puudub selles, et pooled on laenulepingu allkirjastanud ja see väljendab poolte tahet ja arusaama antud asjaoludest. Kohtu seisukoht, mille kohaselt välistab laenulepingu hilisem vormistamine selle arvestamise tõendina pooltevahelise laenusuhte kohta, on vastuolus Riigikohtu varasemas praktikas esitatud seisukohaga, mille kohaselt tuleb küll taunida lepingudokumendi teadlikult vale dateerimist, kuid lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda siiski lepingupoolte tahtest. Nii võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 kui ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 esimese lause järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel esmajoones poolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 2 järgi ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet (Riigikohtu lahend 3-2-1-96-13 p. 34). Arvestades eelnimetatud asjaolusid ja seda, et puudub alus hageja ja võlgniku vahelise laenusuhte olemasolus kahtlemiseks, ei saa pidada õigeks ja põhjendatuks kohtu järeldust, mille kohaselt üksnes laenulepingu hilisem koostamine välistab selle arvestamise tõendina.

Lisaks laenulepingule tõendab antud asjaoludel poolte vahel 23.01.2008 tekkinud laenusuhet ka hageja pangakonto väljavõte perioodist 23.01.2008 – 25.01.2008, mille kohaselt tegi hageja kõnealusel ajal võlgnikule makseid selgitusega „osamakse eest O.O.O Holmogorvka“, mis vastab ka pooltevahelises laenulepingus sätestatud laenu sihtostarbele. Ebaõige ja põhjendamatu on antud asjaoludel kohtu seisukoht, mille kohaselt üksnes laenulepingu hilisema koostamise tõttu puudub alus käsitada vastavaid ülekandeid asjakohaste tõenditena poolte vahel 23.01.2008 tekkinud laenusuhte kohta. Kohtu seisukoht, mille kohaselt kokkuleppe alusel teostatud maksete selgitus „osamakse eest O.O.O Holmogorovka“ ei viita laenu andmisele, on asjaolusid arvestades samuti vastuolus VÕS §-s 29 sätestatuga. Kui hagejal oli tahe anda võlgnikule laenu ja võlgnikul oli tahe hagejalt kokkulepitud laenusumma vastu võtta, siis vastavate maksete selgituse sõnastamine või kolmandate isikute poolt sõnastusele poolte tahtest erineva tähenduse omistamine ei saa omada pooltevahelise lepingu tõlgendamisel sellist tähtsust, nagu seda on omistanud kohus. Laenulepingut on võimalik antud asjaoludel käsitada deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses, millega võlgnik tunnustas hageja võlanõuet. Riigikohus asus lahendi nr 3-2-1-21-06 p-s 13 seisukohale, et kuna VÕS §-s 30 nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping, ei saa sellest tulenevale nõudele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele. Sama lahendi p 15 kohaselt deklaratiivne on võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Lahendi nr 3-2-1-146-11 p-s 9 asus Riigikohus seisukohale, et VÕS § 30 kohaldamisel ei pea kohus hindama, kas võlatunnistuse andnud isik oli võlatunnistuse saajale tegelikult võlgu võlatunnistuses märgitud rahasumma. VÕS § 30 järgi peab võlatunnistuse andnud isik võlatunnistusega võetud kohustusest vabanemiseks esitama hagi VÕS § 1028 alusel. Antud juhul vastavaid asjaolusid ei esine ja kostjad ei saa vaidlustada võlatunnistuse aluseks olevat kasuaaltehingut, mis on õiguslikuks aluseks võlgnevuse tekkimisele. Riigikohus rõhutas lahendi nr 3-2-1-149-14 p-s 13, et vaidlusest deklaratiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude tunnustamise üle võlgniku pankrotimenetluses peab võlatunnistusest tulenevale nõudele vastuväite esitanud võlausaldaja või pankrotihaldur tõendama nõude puudumist, kusjuures hagejal piisab nõude tõendamiseks võlatunnistuse esitamisest. Seetõttu on ekslik kohtu seisukoht, mille kohaselt hageja ei tõendanud laenusuhte olemasolu võlgnikuga. Kohus jagas ebaõigesti tõendamiskoormuse. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Hageja nõude aluseks on väidetavalt 23.01.2008 laenuleping hageja ja GD vahel, mille kohaselt laenas hageja võlgnikule 110 171, 56 eurot. Hageja ei tuginenud maakohtus sellele, et poolte vahel sõlmiti jaanuaris 2008 suuline laenuleping, vaid väitis, et laenuleping vormistati selles märgitud kuupäeval, s.o 23.01.2008. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 08.04.2014 ekspertiisiaktiga nr 14EDM0004 tuvastati, et vaidlusalune laenuleping ei vormistatud sellel näidatud kuupäeval, vaid võrdluseks esitatud 15.01.2013 nõudeavaldusega samaaegselt või ligilähedasel ajal. Maakohus märkis lahendis, et suuliselt sõlmitud lepingule võib anda hiljem kirjaliku vormi, kuid see peab nähtuma dokumendist endast. Vaidlusalusest laenulepingust ei tulene, et tegemist oleks hiljem koostatud ja laenusuhet tunnistava lepinguga ehk võlatunnistusega. Tegemist ei ole olukorraga, kus poolte vahel on sõlmitud laenusuhe 2008, kuid seda tunnistatakse 2013. Hageja ja võlgnik soovisid lepinguga näidata, et poolte vahel tekkis laenusuhe 23.01.2008, mil sõlmiti ka sellekohane leping. Nõuete kaitsmise protokollist nähtuvalt väitis ka võlgnik, et laenuleping allkirjastati kas 2007. või 2008.a (I kd, tl 7). Seega leidis tõendamist, et laenuleping kuupäevaga 23.01.2008, millega püüti näidata laenusuhet, on võltsitud, ning sellega sooviti tekitada fiktiivne nõue pankrotimenetlusse. Esitatud tõendite põhjal ei ole ka võimalik väita, et ülekannete teostamisel jaanuaris 2008 oli hageja ja GD tahe suunatud laenusuhte tekitamisele. Teostatud ülekandeid asusid osapooled laenuna käsitlema alles jaanuaris 2013, s.o pärast GD pankroti väljakuulutamist. Hageja arvelduskonto väljavõttest ei nähtu ülekannete tegemine laenu andmise eesmärgil, vaid tasumine äriühingu osaluse eest, s.t nimetatud tõend viitab müügisuhte ja mitte laenusuhte olemasolule poolte vahel. Seega puuduvad võltsitud laenulepingu kõrval mistahes tõendeid, mis võimaldaksid väita laenusuhte olemasolu hageja ja GD vahel. Kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite põhjal ei ole võimalik järeldada laenu andmist GD-le, hageja viited poolte väidetavale tahtele on paljasõnalised ning vastuolus tõenditega. Seega leidis maakohus õigesti, et olukorras, kus ekspertiisiaktiga on tuvastatud laenulepingu vormistamine jaanuaris 2013, ei ole hageja arvelduskonto väljavõttest nähtuvate ülekannete selgituste järgi võimalik tuvastada laenulepingu olemasolu 2008. Hageja ei tõendanud tema ja võlgniku vahelist laenusuhet ega ka tema ja võlgniku tegelikku tahet laenulepingu sõlmimiseks. Esitatud asjaolude pinnalt võib teha järelduse, et laenuleping vormistati tagantjärele üksnes eesmärgiga asuda viidatud ülekandeid ja nende aluseks olevaid õigussuhteid meelevaldselt ümber kujundama, tekitamaks hagejale näilist võlanõuet GD vastu. Hageja väited seoses laenulepingu käsitlemisega deklaratiivse võlatunnistusena tuleb jätta tähelepanuta, kuna need esitati esmakordselt apellatsioonimenetluses. Uute asjaolude esitamine alles apellatsiooniastmes ei ole lubatud. Maakohtus tugines hageja asjaolule, et laenuleping sõlmiti osapoolte vahel selles märgitud kuupäeval, pidades samas tähtsusetuks dokumendi allkirjastamise aega ning väites, et hageja arvelduskontol nähtuvad ülekanded teostati laenulepingu sõlmimise järgselt. Kuivõrd deklaratiivse võlatunnistuse saab väljastada üksnes olemasoleva võlakohustuse kohta, siis välistab hageja õiguslik positsioon maakohtus laenulepingu samaaegse käsitlemise deklaratiivse võlatunnistusena. Menetluskulude jaotus Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

OÜ Favorte menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on esindajal aega kulunud apellatsioonkaebuse analüüsile ja õigusliku positsiooni kujundamisele kokku 0,5 tundi, pankrotihalduri vastuse analüüsile 0,2 tundi ning vastuse koostamisele 2,8 tundi tunnihinnaga 110 eurot (ilma käibemaksuta), eraldi on välja toodud kantseleikulu 4 eurot. Ringkonnakohus leiab, et arvestades asja sisu, saab nimetatud kulu pidada põhjendatuks ning see oli vajalik OÜ Favorte huvide efektiivseks kaitsmiseks apellatsioonimenetluses. OÜ Favorte esindajaks on vandeadvokaat, kelle tunnitasu 110 eurot (ilma käibemaksuta) tuleb vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Seega tuleb hagejalt OÜ Favorte kasuks välja mõista TsMS § 174 lg-te 1, 2 ja 3 ning § 175 lg 1 alusel õigusabikulude hüvitamiseks 466, 80 eurot. Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 peab hageja maksma menetluskulude tasumisega viivitamise korral OÜ-le Favorte viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Pankrotihaldus Sirje Tael ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Toimiku materjalist nähtuvalt pankrotihalduril apellatsioonimenetluses menetluskulusid ei olnud. Menetluslikust olukorrast tingituna asendab kohtunik Indrek Parrestit apellatsioonkaebuse läbivaatamisel vastavalt ringkonnakohtu tööjaotusplaanile kohtunik Krista Kirspuu.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ü. Jänes

K. Kirspuu

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.