Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.09.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-22099
Tsiviilasi
Esse Transport OÜ hagi AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma ja Expericom OÜ vastu nõude tunnustamiseks AS Süda Maja (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.03.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Esse Transport OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant Esse Transport 12103596), esindaja Kaili Siilak
OÜ
(registrikood
Kostja I/vastustaja AS Süda Maja (pankrotis) p/h Toomas Saarma, lepinguline esindaja Sulev Mander Kostja II/vastustaja Expericom OÜ (registrikood 11912224), lepinguline esindaja v/adv Ene Mõtte Kohtuistungi toimumise aeg
09.09.2015
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 03.03.2015 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Mõista Esse Transport OÜ-lt välja AS-i Süda Maja (pankrotis) kasuks hüvitis apellatsioonimenetluse kulude katteks 90 eurot.
5.Apellandi taotlus 09.09.2015 kohtuistungi protokolli parandamiseks jätta rahuldamata.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.12.06.2014 esitas hageja maakohtule hagi, milles palub tunnustada AS Süda Maja (pankrotis) pankrotimenetluses enda nõuet summas 21 447.40 eurot teises rahuldamisjärgus. Menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Harju Maakohus kuulutas 17.12.2013 välja AS Süda Maja pankroti. Nõuete kaitsmise koosolekul vaidles hageja nõudele 21 447.40 eurot vastu kostja I osaliselt (5849.89 euro ulatuses) ja kostja II täies ulatuses.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 14.06.2012 hageja ja AS Süda Maja (pankrotis) töövõtulepingu nr O M-02, mille objektiks oli Kurna külas Rae vallas Harjumaal asuva Ameerikanurga kaubandus- ja logistikapargi Outlet kaubakeskuse hoonealuse moreenpinnase väljakaeve- ning teisaldustööde ja hoonealuse tihendamise täitekihi ehitustööde teostamine. Hageja täitis oma lepingulised kohustused nõuetekohaselt ning esitas tehtud tööde eest pankrotivõlgnikule arved. Arve nr 100044 summas 21 830 eurot tasumise tähtajaks oli 30.06.2012, kuid täielik tasumine toimus alles 11.04.2013. Arve nr 100150 summas 15 099.24 eurot tasumise tähtajaks oli 13.11.2013, see on täielikult tasumata. Töövõtulepingu punktide 4.3 ja 7.3 alusel on hagejal õigus nõuda ka viivist 0,1% tasumata summalt päevas. Arve nr 100044 tasumisega viivitamise tõttu on hagejal 5849.89 euro suuruse viivise nõudeõigus. Arve nr 100150 tasumata jätmisest tulenev viivis moodustab pankroti väljakuulutamise aja seisuga 498.27 eurot.
4.Vastuseks kostja II vastuväidetele hageja tasunõude kohta leidis hageja järgmist. Töövõtulepingu punkt 3.1 sätestab tööde orienteeruva maksumuse, punktis 3.2 on aga sätestatud maksumuse muutmist tingivad tegurid, mis antud juhul realiseerusid. Võlgnik ei esitanud arvetele vastuväidet pooltevahelise koostöö ega hilisema pankrotimenetluse käigus. Kostja II ei tõendanud, et võlgnik oleks esitanud põhjendatud vastuväiteid töö vastuvõtmise suhtes. Samas ei saanud võlgnik jätta tööd aktsepteerimata vaikimisega, vaid oleks pidanud oma tahet aktiivselt väljendama. Järelikult on kostja II väide võlgnikupoolse akti aktsepteerimata jätmise kohta meelevaldne ning paljasõnaline. Võlgnik on aktsepteerinud kõiki hageja teostatud töid ning võlgnikule esitatud arved rajanevad vastavasisulistel aktidel. Erinevalt kostja II poolt märgitust, et arvelt nr
100150 ei nähtu akti olemasolu, on arvel selgelt kirjas „Ameerikanurga Outlet. Teostatud tööde akt nr 1-3107“. Viivise nõudeõiguse eelduseks ei ole arve esitamine. Kostja I vastuväited
5.Kostja vaidles hagile osaliselt vastu, tunnustades arvest nr 100150 tulenevat põhi- ja viivisenõuet kokku summas 15 597.51 (15 099.24+498.27) eurot, kuid esitas vastuväite arve nr 10044 tasumisega seonduvalt esitatud viivisenõudele summas 5849.89 eurot.
6.Viivisenõude puhul on tegemist materiaalõigusliku nõudega, mille realiseerimiseks peab võlausaldaja seda võlgnikult nõudma. Põhimõtteliselt võib viivise nõudmine toimuda ka hagi esitamisega kohtule või pankrotimenetluse nõudeavalduse esitamisega. Kuid ka hagi-/pankrotimenetluses viivise nõudmise eelduseks on, et hageja on õigustatud viivist nõudma. Viivisenõude kehtivuse hindamisel tuleb lähtuda põhikohustuse olemasolust, samuti arvestada viivist nõudva võlausaldaja käitumist. Kostjale I teadaolevalt ei ole hageja võlgnikult arve nr 100044 tasumise perioodil ega ka pärast arve lõplikku tasumist nõudnud viivist, vastavasisulise nõude esitas hageja alles pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Kostja I hinnangul on hageja käitunud vastuoluliselt, arvega nr 100044 seonduva viivisenõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega ning hageja on selles osas viivise nõudeõiguse minetanud.
7.Hageja ei ole esitanud menetluse jooksul ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks arve nr 100044 tasumisega viivitamisel viivist võlgnikult nõudnud, vaatamata asjaolule, et võlgnik tasus kohustust osade kaupa pikema perioodi vältel, so 23.11.2012-11.04.2013. Arvestades hageja käitumist võlgniku poolt põhikohustuse täitmisel – st võttes võlgnikupoolse kohustuse täitmise vastu põhikohustuse täitmisena, mitte esmalt viivisenõude täitmisena, vaatamata asjaolule, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lõigetest 8 ja 9 tuleneb teisiti (sh jättes võlgniku pikema perioodi kestel informeerimata, et tal on kavatsus ka viivist nõuda), leidis kostja I, et hageja käitumist arvestades on hageja viivisenõudest loobunud põhikohustuse täitmise vastuvõtmisega. Hageja loogika, et võlausaldajal on sõltumata põhikohustuse lõppemisest ja varasemalt viivise nõudmise kavatsusest mitteteatamisest õigus nõuda viivist üldise aegumistähtaja piires, viiks ebamõistliku olukorrani, kus võlausaldajal justkui säiliks õigus nõuda viivist veel mitme aasta vältel pärast põhikohustuse lõppemist. Selline käsitlus on vastuolus hea usu põhimõttega. Seadusandja ongi VÕS § 88 lõike 8 regulatsiooni kehtestanud eesmärgiga selliste ebamõistlike olukordade tekkimist ja õiguste kuritarvitamist vältida.
8.Alternatiivselt leidis kostja I, et VÕS § 88 lõike 8 ning § 187 lõike 1 koosmõjust tulenevalt ei saa viivisenõue eksisteerida põhinõudeta. Kuna võlgnik on täitnud põhikohustuse arve nr 100044 täieliku tasumisega, on lõppenud ka põhikohustuse täitmisel kõikvõimalikud kõrvalkohustused. Kostja II vastuväited
9.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, esitades vastuväite kogu hageja nõudele. Hageja kogu tasunõue on alusetu, sest arvete alusel nõutud kogusumma erineb lepinguga kokkulepitud tööde kogumaksumusest (lepingu hinnast). Tulenevalt pooltevahelise töövõtulepingu punktist 3.1 oli tööde kogumaksumuseks koos käibemaksuga 29 147.12 eurot.
10.Samuti leidis kostja II, et võlgnik pidi tasuma tehtud tööde eest hagejale üksnes peale seda, kui oli saanud kätte tööde üleandmise-vastuvõtmise akti. Kostja II viitas lepingu punktile 4.2, mille kohaselt kui võlgnik põhjendatult ei aktsepteeri tööde üleandmise-
vastuvõtmise akti, tekib tal õigus keelduda tasu maksmisest hagejale. Kuna hageja ei ole esitanud üleandmise-vastuvõtmise akte, on võlgnikul õigus keelduda tasu maksmisest. Kostja II vaidles vastu ka viivisenõudele, leides, et hageja ei ole võlgnikule esitanud viivise nõudmiseks korrektset ja vormikohast arvet. Esimese astme kohtu otsus
11.03.03.2015 otsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet summas 5849.89 eurot AS Süda Maja (pankrotis) pankrotimenetluses teises rahuldamisjärgus.
12.Vaidlus puudub alljärgnevate asjaolude osas: 14.06.2012 sõlmisid hageja ja võlgnik AS Süda Maja (pankrotis) töövõtulepingu nr O-M-02, mille objektiks oli Kurna külas Rae vallas Harjumaal asuva Ameerikanurga kaubandus- ja logistikapargi Outlet kaubakeskuse hoonealuse moreenpinnase väljakaeve- ning teisaldustööde ja hoonealuse tihendamise täitekihi ehitustööde teostamine; töövõtulepingu punktide 4.3 ja 7.3 alusel oli hagejal õigus tasumisele kuuluvatelt summadelt tasumisega viivitamisel nõuda viivist 0,1% päevas tasumata summalt; Harju Maakohus kuulutas 17.12.2013 välja AS Süda Maja (pankrotis) pankroti; 10.01.2014 esitas hageja võlgniku pankrotimenetlusse nõude summas 21 447.40 eurot, tuginedes 14.06.2012 sõlmitud töövõtulepingule nr O-M-02 ning lepingu alusel esitatud arvetele. Nõude sisuks on lepinguliste kohustuste täitmata jätmisest tulenev rahaline kohustus põhisummas 15 099.24 eurot (arve nr 100150) ning viivis 6348.16 eurot (lepingujärgses määras arve nr 100044 tasumisega viivitamisel 5 849.89 eurot ja arve nr 100150 tähtajaks tasumata jätmisel 498.27 eurot); kostja I tunnustas arvest nr 100150 tulenevat põhinõuet ja viivisenõuet, kokku summas 15 597.51 (15 099.24+498.27) eurot, kuid esitas vastuväite arve nr 10044 tasumisega seonduvalt esitatud viivisnõudele summas 5849.89 eurot; kostja II esitas vastuväite kogu hageja nõudele.
13.Kohus viitas pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lõikele 1. Hageja nõue koosneb sisuliselt kolmest komponendist, mis tulenevad hageja ja võlgniku vahel 14.06.2012 sõlmitud töövõtulepingu nr O-M-02 alusel esitatud arvetest nr 100044 ja nr 100150. Esiteks viivisenõue summas 5849.89 eurot, mis tuleneb hilinenult tasutud arvelt nr 100044 arvestatud viivisest; teiseks nõue summas 15 099.24 eurot, mis tuleneb täielikult tasumata jäänud arvest nr 100150; kolmandaks viivisenõue summas 498.27 eurot, mis tuleneb täielikult tasumata jäänud arvelt nr 100150 arvestatud viivisest. Kuivõrd kostjad on vaidlustanud hageja nõude erinevas ulatuses ja erinevatel põhjustel, käsitles kohus kostjate vastuväiteid eraldi.
14.Esmalt andis kohus hinnangu kostja I vastuväidetele. Kostja I tunnustas arvest nr 100150 tulenevat põhinõuet ja viivisenõuet, kokku summas 15 597.51 (15 099.24+498.27) eurot, kuid esitas vastuväite arve nr 10044 tasumisega seonduvalt esitatud viivisnõudele summas 5849.89 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et võlgnik on arvest nr 100044 tuleneva kohustuse täitmisega viivitanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda võlgnikult viivist, mis tekkis põhivõlgnevuse täitmisega viivituses olles, ka peale põhivõlgnevuse täielikku tasumist, või on hageja selle õiguse minetanud. Kostja I poolse viivisenõude vastuväite sisuks on kohtu hinnangul sisuliselt kolm komponenti – loobumine, hea usuga vastuolu ja põhikohustuse lõppemisest tulenev kõrvalkohustuse lõppemine.
15.Kohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 138 ning VÕS § 6 lõigetele 1 ja 2. Riigikohtu varasema praktika kohaselt saab aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt lahendid nr 3-2-1-137-06, p 23; nr 3-2-1-70-03, p 13). Samuti osutas Riigikohus lahendi nr 3-2-1-41-07 punktis 27, et ka viivisenõue (nii lepinguline kui seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Kolleegium selgitas, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (vt nt lahendid nr 3-2-1-100-07, p 16; nr 3-2-1-102-07, p 16; nr 32-1-2-06, p 17).
16.Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-70-09 kohaselt tuleb olukorras, kus kostja väidab, et hageja viivise nõudmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, kohtul tuvastada need erandlikud asjaolud, millest järelduvalt ei ole hageja kasutanud oma õigust viivist nõuda heauskselt. Samas lahendis märkis Riigikohus, et „Kohtud leidsid, et hageja ei ole enne hagi esitamist kostjalt kordagi viivist nõudnud, mistõttu võis kostja põhjendatult hageja käitumisest aru saada, et ta on viivisenõudest loobunud. Kohtud leidsid, et selliselt on hageja käitunud kostja suhtes vastuoluliselt.“ Riigikohus aga jõudis samas asjas seisukohale, et „Asjas ei ole tuvastatud hageja sellist käitumist, millest kostjal võis jääda mulje, et hageja on oma nõudest loobunud. Tuvastatud ei ole ka poolte kokkulepet viivisenõudest loobuda. Samuti ei ole asjas tuvastatud hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjale kahju. Järeldust, et hageja on oma nõudest loobunud, ei saa tuletada sellest, et pangatöötaja ei teavitanud 5. juunil 2006. a kostjat viivise tasumise kohustusest ning poolte varem peetud läbirääkimistel viivisest juttu ei olnud. Viivise maksmise kohustus lepiti kokku poolte sõlmitud lepingus (määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingus). See leping on tavapärane krediidiasutusega sõlmitav leping, kus krediidisaaja peab arvestama raha tagasimaksmisega viivitamise korral (s.o täitmisega viivitamisel) viivise tasumise kohustusega. Kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Kolleegiumi arvates oleks hageja käitunud vastuoluliselt nt juhul, kui ta 5. juuni 2006. a kohtumisel või varasematel läbirääkimistel viidanuks võimalusele, et kui kostja tasub põhivõla ja intressid, siis kostjalt viivist ei nõuta, kuid esitanuks hiljem üllatuslikult viivisenõude. Hageja on aegumistähtaja piires kasutanud VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt oma õigust nõuda rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral viivist.“ Samuti märkis Riigikohus samas lahendis „Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte.“
17.Kohus leidis, et seega on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-70-09 kinnitanud, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte ning et võlgnik peab ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Hagejal on vastav õigus aga üksnes viivisenõude aegumistähtaja piires. Seega ei oma iseenesest tähtsust asjaolu, et hageja ei ole enne pankrotimenetluses nõude esitamist viivist nõudnud ja hageja sellist käitumist ei saa lugeda eelduslikult vastuoluliseks, hageja eelnimetatud käitumist ei saa
tõlgendada viivisenõudest loobumisena ning hageja ei eksi nõuet varem mitte esitades eelduslikult hea usu põhimõtte vastu.
18.Selleks, et jaatada kostja I väidet, peab kohus tuvastama erandlikud asjaolud, mille tõttu ei vasta hageja poolt viivise nõudmise õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Riigikohus on eelviidatud lahendis nr 3-2-1-70-09 välja toonud, et sellisteks asjaoludeks oleks nt hageja poolt konkreetselt mulje jätmine, et hageja on oma nõudest loobunud, st üksnes nõude esitamata jätmine ei ole vastuoluline käitumine, kuid vastuoluline käitumine oleks hageja poolt lubaduse andmine, et kostjalt viivist ei nõuta, kuid seejärel hiljem üllatuslikult viivise nõudmine. Kohus ei ole tuvastanud mingeid vastavaid hagejapoolseid võimalikke lubadusi ega ka poolte kokkulepet viivisenõudest loobuda. Seega ei esine asjaolusid, millest järeldada, et hageja on kasutanud oma õigust viivist nõuda hea usu vastaselt või on oma viivisenõudest loobunud. Hageja ja võlgniku vaheline lepinguline suhe ei piirdunud mh üksnes arvega nr 100044, vaid hageja ootas võlgnikult ka järgneva arve tasumist, seega ei saa ka väita justkui oleks pooltevaheline tehing läbi saanud ja pooled oma teed läinud. Töövõtulepingu punktist 4.3 tulenevalt tasub tellija (võlgnik) tööde eest tasumisega viivitamisel lisaks tasumisele kuuluvale summale viivist, millest nähtub, et viivisenõude vormistamine ei ole isegi lepingujärgselt sõnastatud hageja õigusena, vaid vastupidi – viivise tasumise kohustus seostub automaatselt põhikohustuse rikkumisega.
19.Kostja I alternatiivse seisukoha järgi ei saa viivisenõue kui kõrvalkohustus eksisteerida ilma põhivõlgnevuseta. Kohus leidis, et kostja I eeltoodud seisukoht on väär ja vastuolus nii seadusega kui ka sanktsioneeriva õiguskaitsevahendi mõttega. Vaidlust ei ole, et arve nr 100044 tasumise tähtaeg oli 30.06.2012 ning võlgnik viivitas arve tasumisega ca 10 kuud, tasudes täielikult alles 11.04.2013. Vaatamata eeltoodule on kostja I seisukohal, et alates päevast, mil võlgnik arve täielikult tasus, lõppes sellega viivise tasumise kohustus. Kostja I tugineb argumentatsioonis VÕS § 187 lõikele 1. Kohus märkis, et VÕS § 141 kohaselt on kõrvalkohustusteks eelkõige käendamisest ja garantii andmisest tulenevad kohustused; käsiraha andmisest tulenevad kohustused; leppetrahvi kokkuleppimisest tulenevad kohustused. VÕS § 187 lõige 1 ei välista seadusest tulenevate sanktsiooneerivate meetmete maksmapanekut. Viivis on õiguskaitsevahend, mis loob rahalise põhikohustuse täitmise rikkumise tõttu iseseisva kohustuse võlgnikule. Viivise maksmise kohustuse lõppemine põhivõla maksmisega oleks vastuolus viivise sanktsioneeriva tähendusega. Eelpool viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-70-09 oli mh tegemist olukorraga, kus kohtus nõuti üksnes viivisenõude täitmist ajal, mil põhikohustus oli võlgniku poolt täidetud ning Riigikohus ei välista viivisenõude täitmise nõudmist olukorras, kus põhikohustus on täidetud.
20.Eeltoodust tulenevalt on hagejal kehtiv nõudeõigus võlgniku vastu 5849.89 euro suuruse viivise saamiseks ning hagi tuleb vastavas osas rahuldada.
21.Alljärgnevalt hindas kohus kostja II vastuväiteid nõudele summas 15 099.24 eurot, mis tuleneb täielikult tasumata jäänud arvest nr 100150. Kostja II on esitanud vastuväite hageja lepingulisele tasunõudele. Lepingulise töö maksumuseks pidi olema lepingu punkti 3.1 alusel 29 147.12 eurot, kuid hageja on küsinud arvetega kokku 36 929.24 eurot. Kohtu hinnangul on kostja II seisukoht, et lepingus kokkulepitud tasu suurus ei saaks olla suurem kui 29 147.12 eurot, sisuliselt ebaõige, kuivõrd lepingu punkt 3.1 sätestab lepinguliste tööde orienteeruva maksumuse, mis on viidatud punktis sõnaselgelt kirjas ning punktis 3.2 on sätestatud orienteeruva lepingu maksumuse muutumist
tingivad tegurid. Seega on lepingus jäetud võimalus algselt märgitud hinna muutumiseks vastavalt asjaoludele. Kohus leidis aga, et vastavate tasu suurust muutvate tegurite esinemine peab olema tõendatud, et tasu suuruse muutmine oleks põhjendatud.
22.Hageja on esitanud kostja II eeltoodud seisukohale vastuväite, et maksumuse muutumist tingivad tegurid olid käesoleval juhul realiseerunud ning et võlgnik ei ole esitanud arvetele vastuväidet pooltevahelise koostöö ega hilisema pankrotimenetluse käigus. Kohtu hinnangul on hageja vastav väide tõendamata. Olukorras, kus kostja II on esitanud vastuväite seoses lepingus kokkulepitud tasu suuruse muutumisega, oli hageja kohustus oma vastuväidet seoses tasu suuruse muutumisega tõendada. Kohtu seisukoht tuleneb asjaolust, et lepingu punkti 3.2 kohaselt saab eelnevalt kokkulepitud tasu suurus muutuda üksnes siis, kui „muutub teostatavate Tööde maht või Tellija tellib Tööde tegemist, mille tegemine ei ole ette nähtud Töövõtja pakkumises, samuti juhul, kui Tellija nõudmisel muudetakse Tööde iseloomu või tegemise tingimusi, sh materjale või materjalide ning tööde kvaliteeti. Lepingu hind muutub eelpooltoodud juhtudel vastavalt tegelikult teostatud Tööde mahtudele, arvestades Töövõtja pakkumistes esitatud ühikuhindasid või nende puudumisel Töövõtja ja Tellija poolt eraldi kirjalikult kokkulepitavaid ühikuhindasid.“. St lepingu hinna muutumiseks peavad esinema teatud eeldused, mis peavad olema vastava vastuväite korral ka tõendatud. Antud juhul ei ole hageja tõendanud eeltoodud eelduste esinemist.
23.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et lepingus kokku lepitud töö maksumusest (29 147.12 eurot) suuremas ulatuses tasu küsimine ei ole antud juhul põhjendatud.
24.Kostja II teiseks vastuväiteks on, et võlgnik pidi tasuma tehtud tööde eest hagejale üksnes peale seda, kui võlgnik oli saanud kätte tööde üleandmise-vastuvõtmise akti. Kuna hageja ei ole esitanud koos hagiavaldusega üleandmise-vastuvõtmise akte, on võlgnikul õigus keelduda tasu maksmisest. Hageja kostja II väidetega ei nõustunud. Kohus leidis, et kostja II oleks pidanud tõendama, et võlgnik on esitanud vastuväiteid töö vastuvõtmise suhtes, üksnes siis, kui hageja poolt oleks tõendatud üleandmisvastuvõtmise akti esitamine või selle aktsepteerimine võlgniku poolt. Kohus leidis aga, et hageja on jätnud tõendamata arve nr 100150 aluseks oleva üleandmis-vastuvõtmise akti esitamise või selle aktsepteerimise võlgniku poolt.
25.Vaidlust ei ole, et arve esitamine ja maksete tegemine on seatud lepingus sõltuvusse üleandmise-vastuvõtmise aktist (punkt 4.2) ning vaid seejärel esitab töövõtja tellijale arve. Hageja on väitnud, et arve aluseks pidi lepingu kohaselt olema üleandmisvastuvõtmise akt ning et arve ongi vastava akti alusel esitatud, kuid ühtegi kahepoolset dokumenti, millest nähtuks arve nr 100150 aluseks oleva lepingujärgse väidetava töö üleandmine ja vastuvõtmine, ei ole hageja kohtule esitanud. Kuigi arvel nr 100150 on viide teostatud tööde aktile nr 1-3107, ei ole viidatud akti tõendiks esitatud. Kuivõrd kostja on vastava asjaolu (tõendi puudumise) välja toonud ja sellele oma vastuväite rajanud, on vastava asjaolu tõendamiskoormis hagejal. Hageja on kostja vastuväidetega tutvunud ja neile seisukoha esitanud, aga piirdunud üksnes paljasõnalise, tõendamata väite esitamisega. Kohus leidis, et hageja esitatud tõenditest on objektiivselt võimalik järeldada vaid seda, et hagejal oli töövõtulepingutest tulenev kohustus teha tööd, mille eest ta raha nõuab, kuid mitte seda, et tööd oleks tegelikkuses ka tehtud.
26.Kohus leidis seega, et hageja ei ole arve nr 100150 alusel esitatud nõuet veenvalt põhjendanud, nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud ega nõude suuruse kujunemist selgitanud. Eeltoodud põhjustel ei ole võimalik järeldada, et hagejal on arve nr 100150
alusel nõue pankrotivõlgniku vastu, mida pankrotimenetluses tunnustada, mistõttu on põhjendamatu kogu arve nr 100150 alusel esitatud tasunõue.
27.Kostja II on vastu vaielnud hageja viivisenõudele täies ulatuslikult ehk 6348.16 euro suuruses summas. Kostja II põhjendas vastuväidet sellega, et hageja ei ole võlgnikule esitanud viivise nõudmiseks korrektset ja vormikohast arvet, jättes samas märkimata, millest taoline kohustus võiks tuleneda. Sisuliselt leidis kostja II, et viivise nõudeõiguse tekkimise eelduseks on arve olemasolu, milline seisukoht on kohtu hinnangul põhjendamatu.
28.Viivise tasumine on võlgniku kohustus ning VÕS § 113 ei sea hagejale viivise nõudmiseks piiranguid arve esitamise näol. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-70-09 kinnitanud, et „võlaõigusseaduse § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Võlgnik peab ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist.“ Kehtiv seadusandlus ja Riigikohtu praktika ei näe hagejale ette kohustust esitada viivisearveid enne viivise nõudmist hagimenetluses või pankrotimenetluses.
29.Küll aga ei ole põhjendatud arve nr 100150 alusel esitatud viivisenõude tunnustamine pankrotimenetluses, kuivõrd kohus on eelpool leidnud põhjendamatu olevat ja tunnustamisele mittekuuluvaks se lle arve alusel esitatud tasunõude. Seega ei kuulu pankrotimenetluses tunnustamisele viivisenõue summas 498.27 eurot, mis tuleneb täielikult tasumata jäänud arvelt nr 100150 arvestatud viivisest, kuid tunnustamisele kuulub nõue summas 5849.89 eurot, mis tuleneb hilinenult tasutud arvelt nr 100044 arvestatud viivisest ja mida tuleb tunnustada II järgu nõudena.
30.Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, jättis kohus menetluskulud täielikult poolte endi kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lõike 1 ja § 165 lõike 1 alusel. Eeltoodu tõttu ei ole kohtu hinnangul alust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Apellatsioonkaebus
31.Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles jäeti rahuldamata hagi nõude tunnustamiseks 15 597.51 euro suuruses summas, ja teha uus otsus, millega selles osas hagi rahuldada või alternatiivselt, saata asi vastavas ulatuses maakohtule uueks läbivaatamiseks.
32.Kohus on oluliselt rikkunud selgitamiskohustust ning jätnud kogumata asja lahendamiseks relevantse tõendi. Hagejale selgus üllatuslikult kohtuotsuse põhjendustest, et lahend oleks teistsugune, kui hageja oleks esitanud kohtule teatud tõendi. Seejuures kohtumenetluse kestel ei viidanud kohus kordagi vastava tõendi esitamise vajadusele ega sellele, et kostja II paljasõnaliste väidete ümberlükkamiseks on tõendamiskoormis nimelt selle sama tõendi tõttu hagejal. Kohus on eeltooduga rikkunud eelmenetluse ülesandeid, mis on oluline menetlusnormi rikkumine.
33.Asjaolu, millele tuginedes jõudis kohus otsusele arve nr 100150 osas, oli kostja II vastuväide, et pankrotivõlgnik pidi hagejale tasuma tehtud tööde eest üksnes pärast seda, kui oli saanud kätte tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ning kuna hageja ei ole koos hagiga nimetatud üleandmise-vastuvõtmise akti esitanud, on pankrotivõlgnikul õigus keelduda tasu maksmisest. Kohtu põhjendustest nähtub, et kohus pidas samuti üleandmise-vastuvõtmise akti kui tõendi puudumist hagi rahuldamata jätmise põhjuseks.
Kuna kostja II vastuväited olid paljasõnalised ning irrelevantsed, piirdus hageja asjakohaste õiguslike vastuväidetega. Kõnealuse akti olemasolu seadis kahtluse alla kostja II, kes on pankrotimenetluses võlausaldaja. Arvest nr 100150 tulenevatele kohustustele ei vaielnud vastu pankrotivõlgnik, sest hageja poolt oli lepingulises suhtes kõik kohustused, sh üleandmis-vastuvõtmise akti esitamine, täidetud nõuetekohaselt. Arvestades põhivõlgniku vastuväiteid hagile, oli põhivõlgnik nõude selles osas, milles kohus hagi rahuldamata jättis, omaks võtnud. Järelikult ei vajanud see enam tõendamist. Lisaks oli kostja II vastuväite puhul tegemist temal lasuva tõendamiskoormisega, kuna kostja tugines lepingulisele tagajärjele (töövõtulepingu punktile 4.2), mille aluseks olnud asjaolu ta tõendanud ei olnud. Hageja hinnangul tekkis kostjal II taolise väite esitamisel kohustus tõendada, et pankrotivõlgnik oli esitanud põhjendatud vastuväiteid töö vastuvõtmise suhtes. Kuna selliseid tõendeid esitada ei ole, jäi kostja II väide paljasõnaliseks ning seega nõude tunnustamata jätmine kohtu poolt lepingu punktile 4.2 tuginemisel alusetuks. Kõigil eeltoodud põhjendustel ei saanud hagejal tekkida vaidluse lahendamisel vajadust esitada täiendavaid omapoolseid tõendeid ja kohus sellisele vajadusele ka tähelepanu ei juhtinud, mis tegi lahendi hagejale üllatuslikuks. Asja õigel lahendamisel tulnuks kohtul selgitada tõendamiskoormise jaotust, kuna see erines menetlusosaliste arusaamast, mida hageja kohtuprotsessis järgis.
34.Hageja peab kummastavaks kohtupoolset menetluslikku passiivsust olukorras, kui kohus oli tõendi olemasolust teadlik. Kostja II esitas alusetu väite, et arvelt nr 100150 ei nähtu akti olemasolu, mida hageja oli sunnitud ümber lükkama. Hageja märkis enda 21.11.2014 menetlusdokumendis, et kõnealusel arvel on selgelt kirjas „Ameerikanurga Outlet. Teostatud tööde akt nr 1-3107“. See andis kohtule selge info vastava akti olemasolu kohta. Seega olukorras, mil kohus pidas otsuse tegemisel ja hagi täielikul rahuldamisel vajalikuks vastava tõendi esitamist, pidanuks kohus pooli sellest teavitama. Kohtu käitumist selgitamiskohustuse rikkumisel tuleb taunida, mida kinnitab ka Riigikohus lahendis nr 3-1-1-79-09. Eeltoodud põhjendustel on kohus rikkunud ka TsMS § 435 lõiget 1.
35.Hageja on kohtuotsuse tõttu saanud teadlikuks üleandmis-vastuvõtmise akti kui tõendi vajalikkusest. Selleks, et vaidlus laheneks õiguspäraselt, esitab hageja vastava tõendi apellatsioonimenetluses juhuks, kui ka ringkonnakohus peab tõendit relevantseks asja lahendamisel.
36.Kohus on ka vääralt tõlgendanud lepingulisi asjaolusid – kohus on asunud ebaõigele seisukohale pankrotivõlgniku ja hageja vahelise lepingutingimuse ning lepingupoolte ühise tahte suhtes. Lepingulise töö maksumuse kujunemise alused sätestasid pooled lepingu punktis 3. Täpsemalt nägid pooled ette lepingu punktis 3.1, et lepinguliste tööde orienteeruv maksumus on 29 147.12 eurot. Kuna hageja poolt pankrotivõlgnikule esitatud arved moodustavad kokku aga 36 929.24 eurot, leidis kohus, et taoline tasu ei ole põhjendatud ega kuuluks rahuldamisele. Sellega on kohus tõlgendanud vääralt lepingutingimusi. Poolte vahel on kehtiv leping. Lepingu punktis 3.2 on sätestatud orienteeruva maksumuse muutumist tingivad tegurid, mis käesoleval juhul on realiseerunud. Hageja on esitanud tegeliku töö põhised arved, mis on viimase poolt aktsepteeritud. Seega ei esine kokkuleppeväliseid asjaolusid, mille tõttu oleks kohtu poolt õiguspärane jätta lepingus töö maksumusena märgitud orientiiri 29 147.12 eurot ületav osa tunnustamata. Kohtu sellekohased põhjendused on ebaõiged ning hageja ja pankrotivõlgniku kokkuleppe vastased.
37.Kuivõrd kohtu poolt kuulub tunnustamisele arve nr 100150 põhivõlgnevus, kuulub samaselt arve nr 100044 kohasele viivisele väljamõistmisele ka arve nr 1000150 järgne viivis.
38.Ehkki kohus on teadvustanud vajadust, et mõlema kostja vastuväiteid tuleb käsitleda eraldiseisvalt, on kohus teinud lõpplahendi kõiki menetlusosalisi hõlmavalt ja nõudeid kogumis arvestavalt. Nimelt on kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt rahuldatud hagi osaliselt, mitte eristatud hagi rahuldamist pankrotivõlgniku ja võlausaldaja vastu eraldi. Taolist käsitlust on tunnustanud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-64-14, märkides, et pankrotimenetluses nõude tunnustamise üle peetavas kohtuvaidluses saab nõude kohta teha tuvastusotsuse üksnes kõikide nõuet vaidlustanud isikute suhtes ühiselt. Seetõttu tuleb pidada kostjaid kaaskostjateks juhul, kui hagi on samas asjas esitatud mitme kostja vastu. Olukorras, mil lähtuda kohtu loogikast, et mõlemaid kostjaid käsitletakse hagi suhtes vastaspoolena, on taolise loogika kohane ka asjaolu, et pankrotivõlgnik on hagi õigeks võtnud arve nr 100150 ja viivise osas. Seega tuleks rahuldada hagi vastaspoole omaksvõtu tõttu hoolimata sellest, kumb kostja omaksvõttu avaldas. Vastustajate seisukoht
39.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
40.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistamiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtupoolset menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõigusnormide ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust kaebuse rahuldamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Samuti võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. TsMS § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellandi väidetele.
41.Kohtu selgitamiskohustuse määrab kindlaks tema peamine ülesanne - poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine). Kohus peab pooltega arutama õigussuhte võimalikku kvalifitkatsiooni ja selgitama sellest kvalifikatsioonist tulenevat tõendamiskoormust ehk asjaolusid, milliseid peab kumbki pool tõendama. Kas ja kui, siis milliseid tõendeid esitada, on TsMS § 230 lõike 1 kohaselt poolte ülesanne. TsMS § 5 lõike 2 kohaselt on poole määrata, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
42.Käesolevas asjas nähtub tsiviilasja materjalidest, et poolte jaoks oli menetluse algusest peale selge, et 14.06.2012 lepingu näol on tegemist töövõtulepinguga VÕS § 635 lõike 1 järgi ning et menetletakse hageja kui töövõtja tasu nõuet. Apellant ei toonud esile, et kohus oleks nõude kvalifitseerimise osas teinud üllatuslikku otsust. Ka ei toonud apellanti esindav kvalifitseerutud õigusteadmiste ja kohtukogemusega jurist esile, et talle ei oleks olnud arusaadav, milliseid asjaolusid töövõtja sellise vaidluse puhul tõendama peab. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-41-15 (punktis 19) selgitanud, et juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormuse jaotust ega seda, kas
poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks ning et hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks.
43.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hagiavaldusega koos esitas hageja tõenditena, mis omasid tähtsust vaidlustatud osas nõude lahendamisel, mh töövõtulepingu ja arve. TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt võis hageja piirduda sellise tõendite kogumiga seni, kuni kostjad ei olnud hagile vastu vaielnud. 08.07.2014 vastusest hagile nähtub selgelt, et kostja II vaidles hagile vastu täies ulatuses, tuues mh esile, et nõue on tõendamata. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-137-07 (punktis 13) selgitanud, et kostjale ei saa ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks; kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on kostjal kohustus omakorda oma vastuväidet tõendada. Tegemist on TsMS § 230 lõikest 1 tuleneva üldise tõendamiskoormusega. Kostja II vastuväidet lugedes pidi hagejale saama selgeks, et peab hakkama tõendama tasunõude sissenõutavaks muutumist. VÕS § 637 lõike 3 järgi muutub tasu sissenõutavaks töö valmimisega. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine, nagu käesolevas asjas lepingu punktist 4.1 nähtub, muutub töövõtja tasunõue VÕS § 637 lõike 4 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Hageja töö üleandmise-vastuvõtmise kohta tõendeid ei esitanud ja arve esitamine tööde tegemist ja vastuvõtmist tellija poolt ei tõenda. Seega asus maakohus asjakohaselt seisukohale, et arve nr 100150 alusel esitatud hageja nõue ei ole tõendatud ning jättis hagi osaliselt rahuldamata.
44.Kolleegium möönab, et maakohtu põhjendusest võib esmapilgul aru saada, nagu oleks hagejal olnud võimalik tööde üleandmist-vastuvõtmist tõendada ainult vastava kirjaliku kahepoolse aktiga. Tegelikkuses võib VÕS § 637 lõike 4 kohaselt töövõtja tasunõue muutuda sissenõutavaks ka juhul, kui töö loetakse vastuvõetuks, st kui töövõtja on üleandmist pakkunud ja tellija on sellest põhjendamatult keeldunud. Kuid ka selliseid asjaolusid ja neid tõendavaid tõendeid, mille alusel saaks lugeda arvel nr 100150 kajastatud töö vastuvõetuks, hageja maakohtus ei esitanud.
45.Kolleegium ei nõustu ka apellandi käsitlusega pankrotivõlgniku omaksvõtu alusel hagi rahuldamise võimalikkuse kohta. Vastustaja II on asjakohaselt vastuses kaebusele märkinud, et vastustaja I ei saanud vastustaja II eest asjaolusid omaks võtta. TsMS § 231 lõike 2 kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 207 lõike 2 kohaselt osaleb iga hageja ja kostja menetluses teise poole suhtes iseseisvalt ning hageja ja kostja toimingust ei tulene kaashagejale või – kostjale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Sellist menetlusdokumenti, kus kostja II oleks hagi aluseks olnud elulised asjaolud või mõne nendest õigeks võtnud, tsiviilasja materjalides ei ole. Asjaolu, et pankrotihaldur nõude tunnustamise kohtueelses menetluses ei vaielnud arve nr 100150 alusel esitatud nõudele vastu, ei võtnud nõudele täies ulatuses vastuvaielnud võlausaldajalt (kostjalt II) õigust kohtumenetluses jääda oma vastuväidete juurde ega võtnud hagejalt kohustust oma nõuet tõendada hagimenetluses kehtivaid reegleid täites.
46.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.
47.Järgnevalt määrab kolleegium vastavalt jaotusele kindlaks TsMS § 174 lõikest 3 lähtudes ringkonnakohtus vastustaja AS-i Süda Maja (pankrotis) pankrotihalduri poolt kantud ja
pankrotipessa apellandi poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Expericom OÜ menetluskuludega seonduvat taotlust ei esitanud. Ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest selle vastustaja apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulusid. Apellant vaidles vastustaja kuludele vastu osaliselt.
48.Pankrotihalduri taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 176 lõike 1 esimesest lausest tuleneb, et kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Kohus määrab tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks kulude kohta, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine. Eelmises lauses nimetatud tähtaeg ei või olla pikem kui 3 tööpäeva kohtuistungi toimumisest arvates. Sama sätte lõike 4 kohaselt esitatakse menetluskulude nimekiri igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, selle kohtuastme menetlusega seonduvate kulude kohta.
49.Käesolevas menetluses pankrotihalduri esindaja 09.09.2015 kohtuistungil apellatsiooniastmes kantud menetluskulude kohta kolleegiumile menetluskulude nimekirja ei esitanud ning seda ka vaatamata sellele, et kohus juhtis sellele tähelepanu ja apellant oma nimekirja esitas. 14.09.2015 esitatud nimekirja kohaselt on vastustaja kandnud aga lisaks kohtuistungil osalemise kuludega 0,9h kulu ka kohtuistungiks ettevalmistamisele (apellatsioonimenetluse materjalide analüüsile) 1,5h. Kolleegium on seisukohal, et kulude osas, mis puudutavad kohtuistungiks ettevalmistamist, on taotlus esitatud hilinemisega ja tuleb jätta tähelepanuta TsMS § 66 alusel. TsMS § 176 lõikest 1 tuleneva seaduses sätestatud menetlustähtaja ennistamise taotlust esitatud ei ole. Seega kontrollib kolleegium ainult kohtuistungil osalemise kulude vajalikkust ja põhjendatust kooskõlas TsMS § 175 lõikega 1.
50.Kohtuistungi protokolliga on tõendatud, et istung kestis 53min. Vastustaja lepinguline esindaja võttis istungist osa. Tasumäär 100 eurot/1h (käibemaksuta) on mõistlik ja vastab mitteadvokaadist esindaja keskmisele töötunnihinnale Eesti turul. Seega tuleb apellandilt mõista vastustajale välja apellatsioonikohtu istungi kuluhüvitisena 0,9x100= 90 eurot. Menetluskulude tasumisega seonduva viivise väljamõistmist TsMS § 177 lõike 4 alusel pankrotihaldur ei taotlenud.
51.TsMS § 442 lõike 5 kohaselt tuleb otsuse resolutsiooniga lahendada mh kõik asjas seni lahendamata taotlused. Käesolevas menetluses on lahendamata apellandi 17.09.2015 taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks. Pankrotihaldur vaidleb taotlusele vastu, teine vastustaja oma seisukohta ei avaldanud.
52.Kolleegium taotluse rahuldamiseks alust ei näe. TsMS § 50 lõike 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokolll kajastama toimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Täsemalt on protokolli sisu reguleeritud sama sätte lõikes 2. Apellant ei ole toonud esile, millist seadusest tulenevat nõuet on kohus protokolli vormistamisel rikkunud ja kuidas tema esindaja sõnavõtu sõna-sõnaline kirjapanek rikub apellandi õigusi edasises kohtumenetluses asja lahendamisel või edasikaebamisel. Apellandi olulised seisukohad pidid olema ja on esitatud kirjalikult kaebuses, kompromissi kohtuistungil ei sõlmitud ja sellest menetlusosalistele mingeid menetluslikke tagajärgi ei tulene. Ele Liiv Indrek Parrest Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud /allkirjastatud /allkirjastatud digitaalselt/ digitaalselt/ digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.