2-14-22099/10 - Pankrotiõigus - Hagi nõude tunnustamiseks - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

2-14-22099 − 14.06.2012 sõlmisid hageja XXXOÜ ja võlgnik AS XXX(pankrotis) töövõtulepingu nr O-M-02, mille objektiks oli XXX kaubandus- ja logistikapargi Outlet kaubakeskuse hoonealuse moreenpinnase väljakaeve- ning teisaldustööde ja hoonealuse tihendamise täitekihi ehitustööde teostamine; − Töövõtulepingu p-de 4.3. ja 7.3. alusel oli hagejal õigus tasumisele kuuluvatelt summadelt tasumisega viivitamisel nõuda viivist 0,1% päevas tasumata summalt; − Harju Maakohus kuulutas 17.12.2013 välja AS XXX(pankrotis) pankroti; − 10.01.2014.a esitas hageja võlgniku pankrotimenetlusse nõude, summas 21 447.40 eurot, tuginedes hageja ja võlgniku vahel 14.06.2012.a. sõlmitud töövõtulepingule nr O-M-02 ning lepingu alusel esitatud arvetele. Nõude sisuks on lepinguliste kohustuste täitmata jätmisest tulenev rahaline kohustus põhisummas 15 099.24 eurot (arve nr 100150) ning viivis 6 348.16 eurot (lepingujärgses määras arve nr 100044 tasumisega viivitamisel 5 849.89 eurot ja arve nr 100150 tähtajaks tasumata jätmisel 498.27 eurot; − Kostja I tunnustas arvest nr 100150 tulenevat põhinõuet ja viivisnõuet, kokku summas 15 597.51 (15 099.24+498.27), kuid esitas vastuväite arve nr 10044 tasumisega seonduvalt esitatud viivisnõudele, summas 5 849.89 eurot; − Kostja II esitas vastuväite kogu hageja nõudele. Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg-s 1 on sätestatud, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Kohus leiab, et hageja nõue koosneb sisuliselt kolmest komponendist, mis tulenevad hageja ja võlgniku vahel 14.06.2012.a. sõlmitud töövõtulepingu nr O-M-02 alusel esitatud arvetest nr 100044 ja nr 100150. Esiteks viivisenõue summas 5 849.89 eurot, mis tuleneb hilinenult tasutud arvelt nr 100044 arvestatud viivisest; teiseks nõue summas 15 099.24 eurot, mis tuleneb täielikult tasumata jäänud arvest nr 100150; kolmandaks viivisenõue summas 498.27 eurot, mis tuleneb täielikult tasumata jäänud arvelt nr 100150 arvestatud viivisest. Kuivõrd kostjad on vaidlustanud hageja nõude erinevas ulatuses ja erinevatel põhjustel, käsitleb kohus kostjate vastuväiteid eraldi. Kostja I vastuväited Kostja I tunnustas arvest nr 100150 tulenevat põhinõuet ja viivisnõuet, kokku summas 15 597.51 (15 099.24+498.27), kuid esitas vastuväite arve nr 10044 tasumisega seonduvalt esitatud viivisnõudele, summas 5 849.89 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et võlgnik on arvest nr 100044 tuleneva kohustuse täitmisega viivitanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda võlgnikult viivist mis tekkis põhivõlgnevuse täitmisega viivituses olles, ka peale põhivõlgnevuse täielikku tasumist või on hageja selle õiguse minetanud. Kostja I on seisukohal, et viivisnõude puhul on tegemist materiaalõigusliku nõudega, mille realiseerimiseks peab võlausaldaja seda võlgnikult nõudma. Põhimõtteliselt võib viivise nõudmine toimuda ka hagi esitamisega kohtule või pankrotimenetluse nõudeavalduse esitamisega. Kuid ka hagimenetluses/pankrotimenetluses viivise nõudmise eelduseks on see,

2-14-22099 et hageja on õigustatud viivist nõudma. Viivisnõude kehtivuse hindamisel tuleb lähtuda nii põhikohustuse olemasolust, samuti viivist nõudva võlausaldaja käitumist arvestades. Kostja I hinnangul on hageja käitunud vastuoluliselt, arvega nr 100044 seonduva viivisnõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega ning hageja on selle osas viivise nõudeõiguse minetanud. Kostja I märgib, et hageja ei ole esitanud menetlusse mitte ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks arve nr 100044 tasumisega viivitamisel viivist võlgnikult nõudnud, vaatamata asjaolule, et võlgnik tasus kohustust osade kaupa pikema perioodi vältel, so 23.11.2012-11.04.2013.a. Arvestades hageja käitumist võlgniku poolt põhikohustuse täitmisel - st võttes võlgniku poolse kohustuse täitmise vastu põhikohustuse täitmisena, mitte esmalt viivisnõude täitmisena, vaatamata asjaolule, et VÕS § 88 lg 8 ja 9 tuleneb teisiti, (sh jättes võlgniku pikema perioodi informeerimata, et tal on kavatsus ka viivist nõuda) leiab kostja I, et hageja käitumist arvestades on hageja viivisnõudest loobunud põhikohustuse täitmise vastuvõtmisega. Seejuures leiab kostja I, et hageja loogika, et võlausaldajal on sõltumata põhikohustuse lõppemisest ja varasemalt viivise nõudmise kavatsusest mitteteatamisest õigus nõuda viivist üldise aegumistähtaja piires, viiks ebamõistliku olukorrani, kus võlausaldajal justkui säiliks õigus nõuda viivist veel mitme aasta vältel pärast põhikohustuse lõppemist. Kostja I hinnangul on selline käsitlus vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja I leiab, et seadusandja ongi VÕS § 88 lg 8 regulatsiooni (st kõrvalkohustuste olemasolul toimub põhikohustuse täitmine viimases järjekorras) kehtestanud eesmärgiga selliste ebamõistlike olukordade tekkimist ja õiguste kuritarvitamist vältida. Alternatiivselt leiab kostja I, et VÕS § 88 lg 8 ning § 187 lg 1 (koos põhikohustusega lõpeb ka kõrvalkohustus) koosmõjus ei saa viivisnõue eksisteerida ilma põhinõudeta. Seetõttu ei ole hageja õigustatud AS XXX(pankrotis) pankrotimenetluses viivisnõude tunnustamist nõudma. Seega on kostja I poolse viivisenõude vastuväite sisuks kohtu hinnangul sisuliselt kolm komponenti – loobumine, hea usuga vastuolu ja põhikohustuse lõppemisest tulenev kõrvalkohustuse lõppemine. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohtu varasema praktika kohaselt saab aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23; 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13). Samuti osutas Riigikohus 10. oktoobril 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07 tehtud otsuse p-s 27, et ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Kolleegium selgitas, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (vt nt 6. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16; 7. novembri 2007. a

2-14-22099 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16; 9. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 17). Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-70-09 kohaselt tuleb olukorras, kus kostja väidab, et hageja viivise nõudmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, kohtul tuvastada need erandlikud asjaolud, millest järelduvalt ei ole hageja kasutanud oma õigust viivist nõuda heauskselt. Samas viimati viidatud lahendis nr 3-2-1-70-09, märkis Riigikohus, et „Kohtud leidsid, et hageja ei ole enne hagi esitamist kostjalt kordagi viivist nõudnud, mistõttu võis kostja põhjendatult hageja käitumisest aru saada, et ta on viivisenõudest loobunud. Kohtud leidsid, et selliselt on hageja käitunud kostja suhtes vastuoluliselt.“ Riigikohus aga jõudis samas asjas seisukohale, et „Asjas ei ole tuvastatud hageja sellist käitumist, millest kostjal võis jääda mulje, et hageja on oma nõudest loobunud. Tuvastatud ei ole ka poolte kokkulepet viivisenõudest loobuda. Samuti ei ole asjas tuvastatud hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjale kahju. Järeldust, et hageja on oma nõudest loobunud, ei saa tuletada sellest, et pangatöötaja ei teavitanud 5. juunil 2006. a kostjat viivise tasumise kohustusest ning poolte varem peetud läbirääkimistel viivisest juttu ei olnud. Viivise maksmise kohustus lepiti kokku poolte sõlmitud lepingus (määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingus). See leping on tavapärane krediidiasutusega sõlmitav leping, kus krediidisaaja peab arvestama raha tagasimaksmisega viivitamise korral (s.o täitmisega viivitamisel) viivise tasumise kohustusega. Kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Kolleegiumi arvates oleks hageja käitunud vastuoluliselt nt juhul, kui ta 5. juuni 2006. a kohtumisel või varasematel läbirääkimistel viidanuks võimalusele, et kui kostja tasub põhivõla ja intressid, siis kostjalt viivist ei nõuta, kuid esitanuks hiljem üllatuslikult viivisenõude. Hageja on aegumistähtaja piires kasutanud VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt oma õigust nõuda rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral viivist.“ Samuti märkis Riigikohus samas lahendis „Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte.“ Kohus leiab, et seega on Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-70-09 kinnitanud, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte ning et võlgnik peab ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Hagejal on vastav õigus aga üksnes viivisenõude aegumistähtaja piires. Seega ei oma iseenesest tähtsust asjaolu, et hageja ei ole enne pankrotimenetluses nõude esitamist viivist nõudnud ja hageja sellist käitumist ei saa lugeda eelduslikult vastuoluliseks, hageja eelnimetatud käitumist ei saa tõlgendada viivisenõudest loobumisena ning hageja ei eksi nõuet varem mitte esitades eelduslikult hea usu põhimõtte vastu. Selleks, et jaatada kostja I väidet, peab kohus tuvastama erandlikud asjaolud, mille tõttu ei vasta hageja poolt viivise nõudmise õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Riigikohus on eelviidatud lahendis nr 3-2-1-70-09 välja toonud, et sellisteks asjaoludeks oleks näiteks hageja poolt konkreetselt mulje jätmine, et hageja on oma nõudest loobunud, st. üksnes nõude esitamata jätmine ei ole vastuoluline käitumine, kuid vastuoluline käitumine oleks hageja poolt lubaduse andmine, et kostjalt viivist ei nõuta, kuid seejärel hiljem üllatuslikult viivise nõudmine. Kohus ei ole tuvastanud mingeid vastavaid hagejapoolseid võimalike lubadusi ega ka poolte kokkulepet viivisenõudest loobuda. Seega ei

2-14-22099 esine asjaolusid, millest järeldada, et hageja on kasutanud oma õigust viivist nõuda hea usu vastaselt või on oma viivisenõudest loobunud. Kohus märgib siinjuures, et hageja ja võlgniku vaheline lepinguline suhe ei piirdunud muuhulgas üksnes arvega nr 100044 vaid hageja ootas võlgnikult ka järgneva arve tasumist, seega ei saa ka väita justkui oleks pooltevaheline tehing läbi saanud ja pooled oma teed läinud. Kohus märgib samuti, et töövõtulepingu punktist 4.3 tulenevalt tasub tellija (võlgnik) tööde eest tasumisega viivitamisel lisaks tasumisele kuuluvale summale viivist, millest nähtub, et viivise nõude vormistamine ei ole isegi lepingujärgselt sõnastatud hageja õigusena, vaid vastupidi – viivise tasumise kohustus seostub automaatselt põhikohustuse rikkumisega. Kostja I alternatiivse seisukoha järgi ei saa viivisenõue kui kõrvalkohustus eksisteerida ilma põhivõlgnevuseta. Kostja I leiab, et kuna võlgnik on täitnud põhikohustuse arve nr 100044 täieliku tasumisega, on lõppenud ka põhikohustuse täitmisel kõikvõimalikud kõrvalkohustused. Kohus leiab, et kostja I eeltoodud seisukoht on väär ja vastuolus nii seadusega kui ka sanktsioneeriva õiguskaitsevahendi mõttega. Vaidlust ei ole, et arve nr 100044 tasumise tähtaeg oli 30.06.2012 ning võlgnik viivitas arve tasumisega ca 10 kuud, tasudes arve täielikult alles 11.04.2013. Vaatamata eeltoodule on kostja I seisukohal, et alates päevast, mil võlgnik arve täielikult tasus, lõppes sellega viivise tasumise kohustus. Kostja I tugineb argumentatsioonis VÕS § 187 lõikele 1, mille järgi kohustuse lõppemisel lõpevad ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus märgib, et VÕS § 141 kohaselt on kõrvalkohustusteks eelkõige käendamisest ja garantii andmisest tulenevad kohustused; käsiraha andmisest tulenevad kohustused; leppetrahvi kokkuleppimisest tulenevad kohustused. Kohus leiab, et VÕS § 187 lg 1 ei välista seadusest tulenevate sanktsiooneerivate meetmete maksmapanekut. Viivis on õiguskaitsevahend, mis loob rahalise põhikohustuse täitmise rikkumise tõttu iseseisva kohustuse võlgnikule. Viivise maksmise kohustuse lõppemine põhivõla maksmisega oleks vastuolus viivise sanktsioneeriva tähendusega. Kohus märgib, et eelpool viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-70-09 oli muuhulgas tegemist olukorraga, kus kohtus nõuti üksnes viivisenõude täitmist ajal, mil põhikohustus oli võlgniku poolt täidetud ning Riigikohus ei välista viivisenõude täitmise nõudmist olukorras, kus põhikohustus on täidetud. Eeltoodust tulenevalt on hagejal kehtiv nõudeõigus võlgniku vastu 5 849.89 euro suuruse viivise saamiseks ning hagi tuleb vastavas osas rahuldada. Kostja II vastuväited Nõue summas 15 099.24 eurot, mis tuleneb täielikult tasumata jäänud arvest nr 100150 Kostja II on esitanud vastuväite hageja lepingulisele tasunõudele. Kostja II vastuväite kohaselt on hageja kogu tasunõue alusetu, sest arvete alusel nõutud kogusumma erineb lepinguga kokkulepitud tööde kogumaksumusest (lepingu hind) ja hageja ei ole esitanud arve aluseks olevat tööde üleandmise–vastuvõtmise akti.

2-14-22099 Kohus märgib, et lepingulise töö maksumus pidi olema lepingu p-i 3.1 alusel 29 147.12 eurot, kuid hageja on küsinud arvetega (s.o. arve nr 100044 summas 21 830 eurot ja arve nr 100150 summas 15 099.24 eurot) kokku 36 929.24 eurot. Kohtu hinnangul on kostja II seisukoht, et lepingus kokku lepitud tasu suurus ei saaks olla suurem, kui 29 147.12 eurot, sisuliselt ebaõige, kuivõrd lepingu p 3.1 sätestab lepinguliste tööde orienteeruva maksumuse, mis on viidatud punktis sõnaselgelt kirjas ning lepingu p-s 3.2 on sätestatud orienteeruva lepingu maksumuse muutumist tingivad tegurid. Kohus leiab, et seega on lepingus jäetud võimalus algselt märgitud hinna muutumiseks vastavalt asjaoludele. Kohus leiab aga, et vastavate tasu suurust muutvate tegurite esinemine peab olema tõendatud, et tasu suuruse muutmine oleks põhjendatud. Hageja on esitanud kostja II eeltoodud seisukohale vastuväite, et maksumuse muutumist tingivad tegurid olid käesoleval juhul realiseerunud ning et võlgnik ei ole esitanud arvetele vastuväidet ei pooltevahelise koostöö ega ka hilisema pankrotimenetluse käigus. Kohus leiab, et hageja on jätnud täielikult tõendamata oma eeltoodud vastuväite. Kohus leiab, et olukorras, kus kostja II on esitanud vastuväite seoses lepingus kokku lepitud tasu suuruse muutumisega, oli hageja kohustus oma vastuväidet seoses tasu suuruse muutumisega ka tõendada. Kohtu seisukoht tuleneb asjaolust, et lepingu kohaselt (p 3.2) saab eelnevalt kokku lepitud tasu suurus (lepingu hind) muutuda üksnes siis, kui „muutub teostatavate Tööde maht või Tellija tellib Tööde tegemist, mille tegemine ei ole ette nähtud Töövõtja pakkumises, samuti juhul, kui Tellija nõudmisel muudetakse Tööde iseloomu või tegemise tingimusi, sh materjale või materjalide ning tööde kvaliteeti. Lepingu hind muutub eelpooltoodud juhtudel vastavalt tegelikult teostatud Tööde mahtudele arvestades Töövõtja pakkumistes esitatud ühikuhindasid või nende puudumisel Töövõtja ja Tellija poolt eraldi kirjalikult kokkulepitavaid ühikuhindasid.“, s.t lepingu hinna muutumiseks peavad lepingu kohaselt esinema teatud eeldused, mis peavad olema vastava vastuväite korral ka tõendatud. Antud juhul ei ole hageja tõendanud eeltoodud eelduste esinemist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et lepingus kokku lepitud töö maksumusest (29 147.12 eurot) suuremas ulatuses tasu küsimine ei ole antud juhul põhjendatud. Kostja II teiseks vastuväiteks on, et võlgnik pidi tasuma tehtud tööde eest hagejale üksnes peale seda, kui võlgnik oli saanud kätte tööde üleandmise-vastuvõtmise akti. Seejuures viitab kostja II lepingu p-le 4.2, mille kohaselt, kui võlgnik põhjendatult ei aktsepteeri tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, tekib tal õigus keelduda tasu maksmisest hagejale. Kostja II leiab, et kuna hageja ei ole esitanud koos hagiavaldusega üleandmise-vastuvõtmise akte, on võlgnikul õigus keelduda tasu maksmisest. Hageja leiab, et kostja II ei ole tõendanud, et võlgnik oleks esitanud põhjendatud vastuväiteid töö vastuvõtmise suhtes. Samas ei saanud võlgnik jätta tööd aktsepteerimata vaikimisega, vaid oleks pidanud oma tahet aktiivselt väljendama. Järelikult on võlausaldaja väide võlgnikupoolse akti aktsepteerimata jätmise kohta meelevaldne ning paljasõnaline. Võlgnik on hoopis aktsepteerinud kõiki hageja poolt teostatud töid ning võlgnikule esitatud arved rajanevad vastavasisulistel aktidel. Erinevalt võlausaldaja märgitust, et arvelt nr 100150 ei nähtu mingi akti olemasolu, on arvel selgelt kirjas „XXX. Teostatud tööde akt nr 1-3107“, mis kummutab lõplikult kõik võlausaldaja ebaõiged ning asjakohatud väited.

2-14-22099 Kohus leiab, et kostja II oleks pidanud tõendama, et võlgnik on esitanud vastuväiteid töö vastuvõtmise suhtes, üksnes siis, kui hageja poolt oleks tõendatud üleandmis-vastuvõtmise akti esitamine või selle aktsepteerimine võlgniku poolt. Kohus leiab aga, et hageja on jätnud tõendamata arve nr 100150 aluseks oleva üleandmis-vastuvõtmise akti esitamise või selle aktsepteerimine võlgniku poolt. Vaidlust ei ole, et arve esitamine ja maksete tegemine on seatud lepingus sõltuvusse üleandmise-vastuvõtmise aktist (lepingu p 4.2) ning vaid seejärel esitab töövõtja tellijale arve. Hageja on väitnud oma seisukohas kostja II vastuväitele, et arve aluseks pidi lepingu kohaselt olema üleandmis-vastuvõtmis akt ning et arve ongi vastava akti alusel esitatud, kuid ühtegi kahepoolset dokumenti, millest nähtuks arve nr 100150 aluseks oleva lepingujärgse väidetava töö üleandmine ja vastuvõtmine, ei ole hageja kohtule esitatud. Kuigi arvel nr 100150 on viide teostatud tööde aktile nr 1-3107, ei ole viidatud akti tõendiks esitatud. Kuivõrd kostja on vastava asjaolu (tõendi puudumise) välja toonud ja sellele oma vastuväite rajanud, on vastava asjaolu tõendamiskoormis hagejal, hageja on kostja vastuväidetega tutvunud ja neile seisukoha esitanud, aga piirdunud üksnes paljasõnalise, tõendamata väite esitamisega. Kohus leiab, et hageja esitatud tõenditest on objektiivselt võimalik järeldada vaid seda, et hagejal oli töövõtulepingutest tulenev kohustus teha tööd, mille eest ta raha nõuab, kuid mitte seda, et tööd oleks tegelikkuses ka tehtud. Kohus leiab seega, et hageja ei ole oma arve nr 100150 alusel esitatud nõuet veenvalt põhjendanud, nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud ega nõude suuruse kujunemist selgitanud. Eeltoodud põhjustel ei ole võimalik järeldada, et hagejal on arve nr 100150 alusel nõue pankrotivõlgniku vastu, mida pankrotimenetluses tunnustada, mistõttu on põhjendamatu kogu arve nr 100150 alusel esitatud tasunõue. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu hageja arve nr 100150 alusel esitatud tasunõue täieulatuslikult pankrotimenetluses tunnustamisele. Viivisenõue summas 498.27 eurot, mis tuleneb täielikult tasumata jäänud arvelt nr 100150 arvestatud viivisest ja viivisenõue summas 5 849.89 eurot, mis tuleneb hilinenult tasutud arvelt nr 100044 arvestatud viivisest Kostja II on vastu vaielnud hageja viivisenõudele täieulatuslikult ehk 6 348.16 euro suuruses summas. Kostja II põhjendab vastuväidet sellega, et hageja ei ole võlgnikule esitanud viivise nõudmiseks korrektset ja vormikohast arvet, jättes samas märkimata, millest taoline kohustus võiks tuleneda. Sisuliselt leiab kostja II, et viivise nõudeõiguse tekkimise eelduseks on arve olemasolu, milline seisukoht on kohtu hinnangul põhjendamatu. Kohus leiab, et viivise tasumine on võlgniku kohustus ning VÕS § 113 ei sea hagejale viivise nõudmiseks piiranguid arve esitamise näol. Riigikohus on 17.06.2009 lahendis nr 3-2-1-70-09 kinnitanud, et „võlaõigusseaduse § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Võlgnik peab ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist.“ Kohus on juba eelnevalt antud otsuses vastavat probleemi lahendanud ja rõhutab üle, et kehtiv seadusandlus ja Riigikohtu praktika ei näe hagejale ette kohustust esitada viivisearveid enne viivise nõudmist hagimenetluses või pankrotimenetluses.