Hageja I (vastustaja I) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja QQ Hageja II (vastustaja II) YY XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja QQ
(isikukood
Kostja (apellant) CC (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Anu Baum Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Võtta tõendina materjalide juurde CC poolt apellatsioonkaebusele lisatud dokumentaalne tõend (lapsega suhtlemise kokkulepe).
2.Tühistada Pärnu Maakohtu 4. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6179 osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, milles maakohus hagi rahuldamata jättis, on otsus jõustunud.
4.Jätta menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramine maakohtu otsustada.
1(10)
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.QQ (ema) esitas 19. aprillil 2018 oma alaealiste laste XX ja YY (hagejad, lapsed) nimel Pärnu Maakohtule hagi CC (kostja, isa) vastu elatise väljamõistmist miinimumsummas, s.o ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi Valituse kehtestatud kuupalga alammäärale, alates 1. aprillist 2018.
2.Hagiavalduse kohaselt on laste isa maksnud alates 2018. a jaanuarist igakuist toetust 200 eurot, s.o 100 eurot lapse kohta, kuid sedagi viivitusega ja osade kaupa, suulistest kokkulepetest ei ole kinni pidanud. Laste isa on lisaks tasunud igakuiselt ühe lapse lasteaia kohamaksu ja toitlustamise kulud. Hagejad soovivad, et raha laekuks iga kuu alguses kindlal kuupäeval. Kummagi hageja vajadused on 594,83 eurot kuus, sellest eluasemekulud 104,75 eurot, kulutused toidule 150 eurot, transpordile 193,52 eurot, sidele 31,11 eurot, tervishoiule 2,35 eurot, hügieenitarvetele 15 eurot, koolikohustuse täitmiseks 53,42 eurot, riietele ja jalanõudele 44,68 eurot. Kulud on arvestatud viimase 4 kuu reaalsete kulude järgi.
3.Tõele ei vasta kostja väited, et hagejad veedavad umbes poole ajast koos isaga ning sellel ajal annab isa lastele ülalpidamist vahetult. Laste elukoht on ema juures ja nad veedavad ka enamuse vabast ajast oma emaga. Kostja väidab ekslikult, et lapsed viibisid isaga 27. veebruaril 2018, 2. märtsil 2018, 6. märtsil 2018, 8. märtsil 2018 ja
11.märtsil 2018. Tegelikkuses oli ema nendel kuupäevadel töövõimetuslehel ning lapsed olid tema juures. Samuti viibis ema töövõimetuslehel 17. veebruarist 2018 –
20.veebruarini 2018, 26. veebruarist 2018 – 5. märtsini 2018, 6. märtsist 2018 –
12.märtsini 2018 (kokku 19 päeva), mil lapsed olid ema juures ja ema kandis nende eest hoolt.
4.Laste ema töötab täiskoormusega kiirabis ja osakoormusega haiglas. Mõlema vanema tegelik sissetulek on võrdväärne. Kostja väide, et ta sätib oma töögraafiku laste ema töögraafikuga sobivaks viisil, et ema tööl viibides saab ta hoolitseda laste eest, on toimunud alles paaril viimasel kuul. Laste ema hinnangul on kostja, saades teada võimaliku kohtuvaidluse tulekut, püüdnud näidata kohtule ennast paremast küljest. Mingit kokkulepet isal emaga laste hoidmise asjus ei ole olnud. Lisaks on tulnud ette ka olukordi, kus laste isal on vaba päev ja laste emal tööpäev, kuid laste eest kannab hoolt hoopis laste ema poolne kolmas isik, sest laste isa tegeleb oma hobidega. Kostja esitatud pangakonto väljavõttes ei kajastu tema tegelik sissetulek, sest kostja käib peaaegu igal vabal päeval veel mitteametlikult tööl teises töökohas, kus teenib lisaks ametlikule sissetulekule veel vähemalt samas ulatuses töötasu.
5.Hagejad paluvad võtta arvesse, et lisaks laste igapäevastele kulutustele on ema hoolitseda ka kõik laste käigud arstile, juuksurisse, erinevatele üritustele, sünnipäevadele jms, millega kaasneb samuti materiaalne väljaminek. Isa kulutused lastele toidu, transpordi jms osas ei ole samaväärsed ema kulutustega. Kõik laste
2(10)
transpordi kulud, sh lasteaeda, isa juurde, isa juurest ema juurde, on peaaegu alati olnud ema kanda.
6.Kostja väide, et laste isa ja ema kaasomandis on korter, mille soetamiseks on võetud laenu kaastaotlejatena ja praegusel hetkel tasub laenu tagasimakseid ainuisikuliselt isa, vastab tegelikkusele, kuid ei tõenda käesoleva vaidluse esemeks olevas vaidluses mitte midagi, sest laste isa elab selles elukohas üksinda, mistõttu on ka mõistetav, et laste isa tasub laenu tagasimakseid. Laste ema on asunud elama koos lastega oma vanemate pärandatud elukohta.
7.Kostja seisukoht, et laste vajadused on osaliselt kaetud riigi poolt makstava toetusega ja sellepärast tuleks isal lapsi justkui vähem toetada, ei ole õiglane. Vaidlust ei ole selle üle, et laste vajadused oleks miinimummäärast väiksemad või et laste isal oleks halb varaline seisund. Kostja seisukoht
8.Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et tema on oma kohustused laste ülalpidamisel täitnud nii vahetult kui ka raha maksmise teel. Lapsed veedavad umbes poole ajast isaga ning sel ajal annab kostja hagejatele ülalpidamist vahetult (toit, transport, eluasemekulud). Vanemate vahel on kokkulepe, et laste ema saadab iga kuu oma töögraafiku laste isale. Kuna ka viimane töötab graafiku alusel, sätib laste isa oma töögraafiku laste ema töögraafikuga sobivaks viisil, et ema tööl viibides saab ta hoolitseda laste eest. Kostja ise transpordib lapsed oma koju, hoolitseb nende vajaduste ja transpordi eest lasteaeda või vajadusel (juhul kui mõlemad vanemad on tööl ja graafikut muuta ei saa) laste eest hoolitsemise ja hoolduse korraldamise eest. Nii on lapsed viibinud koos isaga veebruaris 12 päeva, märtsis 12 päeva, aprillis 15 päeva, mais 10 päeva. Sel ajal andis isa lastele elatist vahetult. Lisaks kandis kostja igakuiselt hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole rahalisi vahendeid laste kulutuste katteks 11. jaanuaril 250 eurot - toetus; 12. veebruaril 48,70 eurot - lasteaed;
21.veebruaril 100 eurot - toetus; 23. veebruaril 100 eurot - toetus; 9. märtsil 52,90 eurot - lasteaed; 16. märtsil 150 eurot - toetus; 27. märtsil 50 eurot - toetus; 16. aprillil 47,30 eurot - lasteaed; 19. aprillil 200 eurot - toetus; 26. aprillil 100 eurot - lapse sünnipäeva kulutuste katteks. Sellega täitis kostja vabatahtlikult laste ülalpidamiskohustust ja seda suuremas osas, kui seda PKS § 101 lg 1 sätestatud.
9.Lastele vajalike kulutuste suurused on osaliselt täiesti põhjendamatud. Nii on kummagi lapse kohta esitatud reale „koolikohustuse täitmiseks“ võrdne summa. Ühe lapse eest aga tasub lasteaia kulud kostja, teine laps on Paide Linnavalitsuse poolt lasteaia kohatasust vabastatud ning tasuda tuleb vaid toiduraha, mis käesoleva aasta aprillis oli 19,60 eurot. Kostjale jääb arusaamatuks hagejate transpordikulu 193,52 eurot (laste kodust lasteaeda on 10 km, umbes poole ajast transpordib lapsi isa). Arusaamatuks jääb ka hagejate toidukulu 150 eurot kummalegi lapsele olukorras, kus hagejad on terve päeva lasteaias ning söövad seal. Ühe lapse toiduraha tasub kostja, samuti viibivad hagejad umbes poole ajast kostja otsesel ülalpidamisel. Lisaks on kostjale arusaamatu hagejate eluasemekulu 104,75 eurot, kuna kostjale teadaolevalt elavad hagejad ema isiklikul elamispinnal, mille eest üüri ei tasuta. Kostja on seisukohal, et laste vajaduste katmist hinnates tuleks arvesse võtta ka peretoetustena saadavat lastetoetust (55 eurot kummalegi hagejale), mis laekub hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole ja mille ulatuses on hagejate vajadused riigi poolt kaetud.
10.Mõistlik ühe lapse ülalpidamise kulu on kuus 100 eurot, nagu ka varasem kokkulepe oli, kuid kostja on ka nõus 175 euroga ühe lapse kohta.
3(10)
Maakohtu otsus
11.Pärnu Maakohus rahuldas 4. veebruari 2019. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis välja kummagi hageja kasuks alates 20. aprillist 2018 igakuise elatise miinimummääras kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus jättis hagi tagasiulatuva elatise osas perioodil 1. aprillist 2018 –
19.aprillini 2018 rahuldamata.
12.Otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud maakohtus vaidlust selle üle, et kostja ei ole maksnud hagejate ema pangakontole hagejate ülalpidamiseks alates 1. aprillist 2018 (v.a 16. aprilli 2018 47,30 eurot selgitusega „Lasteaed“, 19. aprilli 2018 200 eurot selgitusega „Toetus“ ja 26. aprillil 2018 100 eurot selgitusega „X sünna“) elatisraha miinimummääras.
13.Maakohtu hinnangul on seadusega ettenähtud minimaalne elatis ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste rahuldamiseks, see ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Alus miinimummääras elatise saamiseks esineb, kuna hagi asjaolude kohaselt kulub hagejate vajaduste rahuldamiseks 594,83 eurot kuus. Tulenevalt Riigikohtu praktikast ei pea hagejad oma vajadusi põhjendama ega tõendama, mistõttu jättis maakohus hindamata hagejate esitatud vajadused ja nende vajaduste rahuldamise kulutuste suuruse ning kostja vastuväited neile.
14.Maakohus leidis, et kostja ei ole põhistanud elatise väljamõistmist alla miinimummäära. Maakohtu hinnangul on võimalik kohustatud isikut ülalpidamiskohustusest vabastada ulatuses, milles tal ei ole jõukohane elatist maksta. Asjas puudub vaidlus, et kostja ametlik töötasu Päästeametist on 950 eurot (neto) kuus, et lisaks töötasule teenib kostja märkimisväärset sissetulekut ka juhutööde eest ehitusel, kus ta töötab pea kogu põhitööst vaba aja (ca 7 tundi päevas töötasuga 5-10 eurot tund). Kostja ei vaidlustanud hagejate väidet, et lisatöö eest saab kostja sama palga kui Päästeametist. Samuti puudub vaidlus selles, et kostja tegeleb jahindusega ja teenib sissetulekut ka vorstimüügiga. Maksu- ja Tolliameti teatisest nähtub, et perioodil 1. aprillist 2018 kuni 30. novembrini 2018 on kostjale tehtud väljamakseid 8036,84 eurot (töötasu 6370 eurot, haigushüvitis 1166,84 eurot, juhatuse liikme tasu 500 eurot), st keskmiselt 1004,60 eurot kuus. Seega saab kostja lisaks avaldatud töötasul ka lisasissetulekut juhatuse liikme tasu näol.
15.Maksu- ja Tolliameti teatisest nähtuvast kostja sissetulekust jääks hagejatele miinimummääras elatise andmisel tema enda muudeks kuludeks veel keskmiselt 504,60 (1004,60 - 2x250) eurot, alates 1. jaanuarist 2019 aga 464,60 eurot (1004,60 – 2x270). Seega, andes hagejatele miinimummääras elatist, jääb kostjale enda vajaduste katteks ainuüksi ametlikust sissetulekust alles tunduvalt rohkem rahalisi vahendeid võrreldes kummalegi lapse ülalpidamiseks antavaga. Lisaks jääb kostjale enda vajaduste katteks ka lisatööst ja jahindusest saadav tulu. Ka kostja ise ei ole menetluses kordagi väitnud, et ta ei suuda oma majanduslikust olukorrast tulenevalt maksta lastele minimaalmääras elatist.
16.PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Kostja väitel on lapsed viibinud peaaegu pool ajast (ema tööl oleku ajal 12-13 päeva kuus, v.a kui lapsed on haiged) isaga, kuid see on tõendamata. Kostja on tõendina esitanud tema ja laste ema vahelise ema töögraafikute kooskõlastuse (kirjavahetuse) laste isaga viibimise aja määramiseks, kuid kohtuistungil tunnistas kostja tema poolt kohtule esitatud laste ema töögraafiku osas, et kui lapsed olid kooskõlastatud aegadel haiged, siis olid nad emaga. Seega ei tõenda kostja esitatud töögraafikute kooskõlastus hagejate viibimist kostja juures kostja väidetud ajalises mahus. Kostja poolt lastele tehtavad kulutused ja nende suurus
4(10)
ajal, mil lapsed tema juures viibivad, on üldsõnaline, asjaoludega sisustamata ning tõendamata. Kohus asus seisukohale, et esitatud asjaolude ja tõendite alusel ei ole tuvastatav, kui palju aega lapsed isaga veedavad ning milliseid konkreetseid kulusid ja millises summas isa lastega koosolemise ajal ühes kuus kannab. Seetõttu ei ole ka tuvastatav, et lapsed viibivad kostja juures märkimisväärse (olulise osa ajast) ning et kostja teeb hagejatele tema juures oleku ajal märkimisväärseid kulutusi.
17.Kohtu hinnangul ei saa ka lapse emale makstavat peretoetust 55 eurot kuus lapse kohta lugeda mõjuvaks põhjuseks, mis annab aluse laste isalt elatise väljamõistmiseks miinimummäärast väiksemas ulatuses. Kuivõrd maakohus ei tuvastanud muid asjaolusid/mõjuvaid põhjuseid elatise vähendamiseks alla miinimummäära, ei saa tulenevalt Riigikohtu praktikast vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et hagejate emal on õigus saada lapsetoetust.
18.Tagasiulatuva elatise nõude jättis maakohus rahuldamata, kuna arvestades, et tagasiulatuva nõude periood on 19 päeva, oli kostjal kohustus miinimummääras (250 eurot) ülalpidamiskohustuse täitmiseks kanda hagejate ema pangakontole perioodi
1.aprillist 2018 kuni 19. aprillini 2018 eest 158,33 eurot (250:30x19). Samas on kostja tõendanud, et on maksnud hagejate ema pangakontole 16. aprillil ja 19. aprillil kokku 247,30 eurot. Kohus arvestas ka vaidlustamata asjaoluga, et hagejad on aprillis olnud isa juures, mistõttu on eluliselt usutav, et isa on sel ajal kandnud laste ülalpidamiskulusid vahetult. Apellatsioonkaebus
19.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt välja hagejate ülalpidamiseks alates 20. aprillist 2018 kummagi hageja kasuks 90 eurot kuus. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.
20.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu kostja maakohtu järeldustega laste vahetu ülalpidamise osas. Kostja on korduvalt esile toonud, et lapsed on kuus vähemalt 10 päeva tema juures. Tegelik päevade arv oleneb laste ema töögraafikust ning päevi, mil lapsed on isaga, on reeglina rohkem – laste emal on kiirabis töötamisel kuus ca 12 24-tunnist vahetust. Ajal, mil laste ema on kiirabis valves, on lapsed isaga, kes viib hommikul ka lapsed kooli. On õige, et osadel kordadel, kui lapsed on isa juures, on lastega vanaema. See ei tähenda, et kostja ei annaks lastele ülalpidamist – lapsed on isa juures, mis tähendab, et lastega seotud kommunaalkulud ja toidukulud katab isa, samuti katab isa nendel päevadel, kui lapsed on temaga, laste transpordiga seotud kulud. Hagejad ei ole vaidlustanud kostja väidet, et lapsed viibisid isa juures aprillis 15 päeva ja mais 10 päeva. Seega on arusaamatu kohtu seisukoht, et laste viibimine isa juures on tõendamata. Kostja esitas oma väidete tõendamiseks vanemate vahelise kirjavahetuse, kus vanemad on kooskõlastanud oma töögraafikuid. Kostja ei saa aru, millisel moel peab tõendama asjaolu, et lapsed on tema juures viibinud. Lapsevanemad sõlmisid 14. veebruaril 2019 lastega suhtlemise korra, millega fikseeriti olukord, mis oli poolte vahel kokku lepitud kui poolte kooselu lõppes. Laste ema ei ole tõendanud, et ajal, mil lapsed viibivad isaga, peab laste ema tegema laste vajaduste rahuldamiseks kulutusi. On tekkinud olukord, kus kostja peab andma oma alaealistele lastele elatist PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimummääras ning lisaks andma lastele veel vahetult ülalpidamist vähemalt 10 päeval kuus.
21.Kostja rõhutab, et ta ei taotle elatise vähendamist mitte enda sissetulekute ebapiisavuse tõttu, vaid lähtuvalt asjaolust, et ta peab lapsi iga kuu vahetult ülal vähemalt 10 päeva kuus. Vaidluse all ei ole kostja sissetulekud.
5(10)
22.Maakohus ei ole juhtinud menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada laste ülalpidamiskulusid. Kostja ei vaielnud vastu laste ema väitele, et laste toidukulu kuus on 150 eurot lapse kohta, kuid on seisukohal, et laste eluasemekulud ja transpordikulud on ülepaisutatud. Laste ema väitab, et laste transpordikulu ühes kuus ühele lapsele on 193,52 euro, s.o 387,04 eurot kahele lapsele, mis on ebareaalselt suur, sest laste teekond kooli on 13 km ning lapsed liiguvad kooli ja tagasi peamiselt koolibussiga, sh vähemalt 10 päeval kuus ei ole laste emal vaja lapsi transportida, kuna lapsed tulevad koolist ja lähevad kooli isa juurest. Põhjendamatu on laste transpordikulude hulka arvestada kõik auto remondiga seotud kulutused.
23.Maakohus ei analüüsinud vanemate poolt lastele tehtavata kulutuste tegelikku suurust, sh ei ole maakohus hinnanud kummagi vanema rahalist panust laste ülalpidamisse. Maakohus ei küsinud kostja poolt laste ülalpidamisele tehtavate kulutuste suurust. Kostja esitas koos vastusega hagile oma pangakonto väljavõtte, millest nähtub selgelt, et kostja eluasemekulud ühes kuus on keskmiselt 335 eurot. Lisaks ostab kostja lastele perioodil, mil lapsed tema juures viibivad, toidu, milleks kulub hinnanguliselt 150 eurot kuus. Samuti on kostjal seoses lastega kulud transpordile ja vabaaja veetmisele ca 100 eurot kuus. Kuna lapsed on vähemalt 1/3 kuus kostja juures, siis kaasnevad sellega ka muud kulutused kostjale, nt lastele vajalikud mööbliesemed nagu voodid, kirjutuslaud õppimiseks jne. Seega annab kostja lastele vahetult ülalpidamist vähemalt 360 euro eest kuus.
24.Seega jättis maakohus hindamata asjaolud ja kogumata tõendid asjaolude kohta, mis annavad alust elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Kostja seiskohal, et ta on kohustutud andma lastele elatist nende päevade eest, mil lapsed on ema juures rohkem kui isa juures, s.o ca 1/3 kuu ulatuses. Seega ei ole kostja kohustatud tasuma lastele elatist rohkem kui 90 eurot kuus ehk 1/6 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Vastustajate seisukoht
25.Hagejad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud olulises osas välja selgitamata ning sellest tulenevalt otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Ringkonnakohus ei saa ise maakohtu menetluslikke minetusi kõrvaldada, kahjustamata seejuures menetlusosaliste edasikaebeõigust. Osas, millega maakohus jättis hagi tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks rahuldamata, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, mistõttu ei kontrolli ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, otsus on selles osas jõustunud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. I
27.Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks
6(10)
(TsMS § 652 lg 5). TsMS § 238 lg 1 esimese lause kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb TsMS § 633 lg 5 järgi apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama (TsMS § 652 lg 4 esimene lause).
28.Ringkonnakohtu hinnangul on TsMS § 238 lg 1 ja § 652 lg 3 p 2 alusel põhjendatud apellatsioonkaebuse lisaks oleva lapsega suhtlemise kokkuleppe tõendina vastuvõtmine (tl 128). Kuivõrd poolte vahel on vaidlus kostja poolt hagejatele ülalpidamise andmine ajal millal lapsed on suhtlemise korra järgi kostja juures, siis võib selle tõendi alusel kohtul olla võimalik tuvastada asja lahendamise seisukohast tähtsust omavaid asjaolusid. II
29.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab maksma hagejatele PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatist või esineb PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuv põhjus, mis annab alust mõista kostjalt hagejate kasuks välja sellest väiksema suurusega elatis.
30.Kolleegium märgib, et laste ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse laste kõiki eluvajadusi mh nende võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning kasvatamise kulutusi. Laste ülalpidamiseks vajalike kulutuste suurust hinnates tuleb arvestada mh vanemate sissetulekuid ja sellest tingitud elulaadi. Riigikohus on leidnud, et seejuures ei või PKS § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning eelduslikult on laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Riigikohus on ka leidnud, et miinimumelatist nõudes ei ole laste vajadusi vaja tõendada, st eelduslikult on see laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).
31.Eeltoodut arvesse võttes peab iseenesest paika maakohtu seisukoht, et üldjuhul saab kohus lähtuda eeldusest, et iga lapse miinimumvajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatise määr. Samas tuleb arvestada sellega, et kui elatise nõue esitatakse miinimumsuuruses, kuid olukorras, kus laps elab osa aega elatise maksmiseks kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb kohtul juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada lapse ülalpidamiskulude suurust (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-56-15, p 12; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-35-17, p 28.3). Kolleegium selgitab, et olukorras, kus kostja esitas vastuväite laste vajaduste osas tuginedes sellele, et vähemalt osaliselt annab kostja hagejatele ülalpidamist ajal kui lapsed on suhtluskorra järgi tema juures, pidi maakohus pooltele selgitama, et asja õigeks lahendamiseks tuleb tuvastada, kui suure osa kumbki vanem katab laste vajadustest ja kulutusest ajal, mil lapsed viibivad nende juures. Praeguse vaidluse keskmeks ongi küsimus, kui suured on hagejate vajaduste rahuldamiseks vajalikud kulutused erinevate kululiikide lõikes ja kui suure osas nendest kulutustest kannab kostja ajal, kui lapsed viibivad tema juures. Sellise vaidlusküsimuse kerkimise korral ei saanud maakohus lähtuda tavapärase miinimumelatise nõude lahendamise reeglitest, mille järgi ei pea lapse vajadusi ei pea eraldi hindama.
7(10)
32.Maakohus pidi praeguse vaidluse lahendamiseks esmalt välja selgitama laste vajadused, arvestades kõiki kostja esitatud vastuväited selle kohta, miks kostja ei pea hagis nimetatud laste kulutusi sellises ulatuses põhjendatuks. Praegusel juhul on maakohus jätnud kostja vastuväited põhjendamatult tähelepanuta. Maakohus ei ole selgitanud kostjale, et olukorras, kus kostja leiab, et laste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused on tegelikult väiksemad, tuleb kostjal oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid ka TSMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et kohus ei ole perekonnaasjas asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lapse vajaduste ja vanemate varalise seisundi kohta TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5615, p 12). Seetõttu ei ole maakohus tuvastanud nõuetekohaselt laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust ning on lähtunud ekslikult üksnes hagiavalduses märgitud vajaduste summast ja eeldusest, et miinimumelatise taotlemisel ei ole laste vajaduste hindamine oluline.
33.Seoses apellatsioonkaebuse väidetega, et laste vajadused ei ole põhjendatud hagis märgitud ulatuses eelkõige eluasemele ja transpordile tehtavates kulude osas, märgib kolleegium järgmist. Laste elamiskulude osas on laste ema istungil selgitanud kulude kujunemist, kuid maakohus ei ole selgitanud kostja vastuväidete esitamise korral kulude tõendamise vajadust. Seega tuleb laste emal kulud tõendada ja seejärel saab maakohus asja uuel läbivaatamisel eluasemekulude põhjendatust hinnata. Laste transpordikulude suurust määrates tuleb maakohtul arvestada laste tegelikke vajadusi, st seda, kui palju kasutab ema autot laste sõidutamiseks. Kui ema kasutab autot peamiselt oma sõitudeks ja vajaduste rahuldamiseks ning üksnes osaliselt laste huvides, siis ei ole põhjendatud jagada transpordikulu ema ja laste vahel võrdselt, vaid lähtuda tuleb sellest, millises proportsioonis on auto laste sõidutamiseks vajalik. Riigikohus on leidnud, et kui kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus TsMS § 233 järgi otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt (vt ka Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). Laste vajaduste hindamine on oluline ka seetõttu, et sõltumata hagis esile toodud kulude summast võib selguda, et laste tegelikud vajadused ei küündi PKS § 101 lg-s 1 määrani.
34.Kostja hinnangul tuleb elatis välja mõista alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra eelkõige seetõttu, et lapsed viibivad 1/3 ajast isaga. Elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (vt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Mõjuva põhjuse olemasolu peab seejuures tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15; 16. jaanuari 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-16012, p 17). Riigikohus on leidnud, et muu asjaolu PKS § 102 lg 2 kohaselt võib olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-
8(10)
35-17, p 28.2). Kostja on esile toonud, et ta annab lastele ülalpidamist vähemalt mingis ulatuses vahetult, millise väite tõendamiseks esitas ta maakohtule vanemate kirjavahetuse (tl 63–66) ja ringkonnakohtule lapsega suhtlemise kokkuleppe (tl 128). Riigikohus on leidnud, et kohtul tuleb elatist välja mõistes arvestada ka asjaolu, et lahus elav vanem täidab eelduslikult vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada aga ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12; 8. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 11; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-3517, p 23). Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate laste esmased kulud, nt söögikulud. Mõlemad vanemad kannavad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab jagada laste vanemate juures oleku aja järgi. Kuna kulusid lapse majutamiseks teevad mõlemad vanemad, ei ole põhjendatud nõuda lahuselavalt vanemalt lapsega püsivalt koos elava vanema eluasemekulude katmist sama aja eest, kui tema peab eluasemekulusid laste huvides kandma. Vastasel juhul koormataks teda topelt, kuna ta peaks osalema teise vanema kulude katmises, kuid tema enda kulud jääksid arvestamata (9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-35-17, p 23.4).
35.Apellatsioonkaebuses väidab kostja tuginedes vanemate vahelisele kirjalikule kokkuleppele, et lapsed viibivad temaga vähemalt 10 päeva kuus. Kuigi vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb laste ema sellele väitele vastu, möönab ta siiski, et mingil määral viibivad lapsed isaga. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul tuleb nimetatud kokkulepet hinnata koos maakohtule esitatud kirjavahetusega, milles vanemad kooskõlastavad oma töögraafikuid. Puudub alus eeldada, et kirjalik kokkuleppe ei näita kostja soovi lastega koos aega veeta ja seeläbi vahetult ülalpidamist anda. Samas viitab kolleegium ka Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks sel ajal ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Sõltumata sellest, kui palju aega viibib laps kummagi vanema juures, võivad ühe vanema tehtavad kulutused lapse ülalpidamiseks olla suuremad, kui see vanem katab suurema osa lapse vajadustest (kulutused riietele, huviringidele, kooli- ja lasteaiakulud jne). Seega peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures (vt Riigikohtu
8.jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p-d 12–13). Ringkonnakohus märgib, et maakohus tuvastas tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata jätmisel, et isa kandis sel perioodil laste ülalpidamiskulusid vahetult. Vastavas osas jääb arusaamatuks, miks ei ole tõenäoline, et laste isa ka edaspidi vähemalt mingis osas annab lastele ülalpidamist vahetult. Ringkonnakohus kordab, et maakohus keskendus ekslikult üksnes vanemate sissetulekute uurimisele ning jättis põhjendamatult tähelepanuta laste tegelikud vajadused ja välja selgitamata kummagi vanema tegeliku panuse nende katmisel.
36.Kuigi hageja taotleb ringkonnakohtult uue otsuse tegemist, ei saa ringkonnakohus maakohtu rikkumisi ise kõrvaldada, sest asjas on valdav osa tähtsaid asjaolusid jäänud
9(10)
välja selgitamata ja tuvastamata. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse vaidlustatud osas ja saadab kohtuasja maakohtule uueks läbivaatamiseks. III
37.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.