Võlaõigus › Alusetu rikastumine

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 03.02.2015 esitas ZG (hageja) Harju Maakohtule hagi TŠ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja alusetu rikastumise teel saadud tulu summas 9225 eurot ja viivis summalt 9225 eurot 0,02% ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt algatati 20.12.2013 Helsinki esimese astme kohtus piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramise menetlus hageja suhtes. Kohtusse pöördumise põhjus oli, et hageja ei suuda haiguse tõttu oma huve ise esindada ega korraldada oma varaga seotud vajalikke toiminguid, millega on vaja tegeleda ning mida ei ole võimalik asjakohaselt muul viisil korraldada. 25.05.2014 said hageja sugulased teada, et hageja juures on käinud viimase allkirja küsimas tuvastamata isikud notariaalsete dokumentidega. Vaimuhaiguse tõttu ei suutnud hageja täpsemalt kirjeldada, millised dokumendid ta allkirjastas. 04.09.2014 määras Helsinki magistraat hageja eestkostjaks AT, millega andis üle hagejale kuuluva vara käsutamise õiguse. Muuhulgas kohustati magistraadi otsusega AT-t tegelema ka hageja varaga, eriti Eestis asuva tema ja abikaasa omandis oleva korteriomandi müügiga seotud võimalike rikkumiste väljaselgitamisega ja sellest tulenevalt algatama vajadusel müügitehingu tühisust puudutava kohtumenetluse. Kontrolli käigus selgus, et MG ja hageja ühisvara aadressil XXXXXX XXX X-X, XXXXX XXXX XXXXX XXXX on maha müüdud kostja poolt JG-le 10 000 euro eest. Sama volituse alusel vormistas kostja enda nimele hageja pangakaardi dublikaadi. Ajavahemikul 01.01.2014-19.11.2014 on hageja pangaarvelt kostja arvele üle kantud 4225 eurot. Nõude õigusliku alusena tugines hageja VÕS §-le 1027 ja § 1037 lg-le 1. Kostja on hageja arvelt alusetult rikastumisega saanud 9225 eurot (10 000/2 + 4225). Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivise summalt 9225 eurot 0,02% päevas alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kõigi nõuete täieliku täitmiseni. Vastuseks kostja vastuväidetele rõhutas hageja, et 04.09.2014 Helsinki magistraadi otsuses on selgelt kohtu poolt määratud, et otsus tuleb täita olenemata selle jõustumisest. Kui jätta kõrvale volituse õiguspärasuse küsimus, siis kostja väidab, et ta on saanud käsundi hagejalt ja MG-lt. Kostja on saanud müügitehingust 10 000 eurot, kuid rahalised vahendid ei ole tänapäevani üle antud korteriomandi omanikele. Hagejale ei ole teada, mis eesmärgiga kostja on kandnud hageja kontolt enda isiklikule kontole raha summas 4225 eurot. Rahalised vahendid, mis oli saadud hagejale kuuluva korteriomandi müügitehingust, mille kostja ebaseaduslikult omandas, ei saanud olla kasutatud käsundi täitmiseks vastavalt VÕS §-le 626. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja märkis, et hageja on kostja isa MG abikaasa. Kostja kui MG tütar on külastanud oma isa ja tema abikaasat Soomes regulaarselt. Kuivõrd tegemist on olnud vanade inimestega, siis on kostja neid

igakordsel külastusel abistanud ja hooldanud. 2014. aasta kevadel kutsus MG kostja Soome. Nii MG kui ka tema abikaasa hageja mõlemad olid sel ajal teovõimelised ja aruselged ning soovisid anda kostjale üldvolituse nende Eestisse jäänud vara käsutamiseks. Omal ajal elukoha vahetamisel Soome olid abikaasad alles jätnud Eestis asuva korteriomandi XXXXXX XXX X XXXXX XXXX, XXXXX XXXX. Selle korteri hoolduskulusid oli abikaasade kokkuleppel tasutud hageja arveldusarvele Eestis laekuvast pensionist. 2014 mais olid abikaasad otsustanud, et korter tuleb realiseerida ja andsid selle korraldamise ülesandeks kostjale. Kostjale anti koos sellega ka õigus käsutada hageja arveldusarvet tegemaks vajalikke kulutusi. Abikaasad kurtsid, et nad on jäetud Soomes elavate hageja sugulaste poolt hooletusse ja et hageja lapselaps AT nõuab nendelt raha selle eest, et nende eest hoolt kanda ja on ka ise pidanud võimalikuks võtta ilma neilt luba küsimata kodus olevat sularaha, mille kulutamise kohta ta neile aru ei anna. Nii hageja kui ka MG soovisid, et kostja saaks nende vara käsutamise õiguse ning kasutaks käsutustehingutest saadud raha nende hooldamiseks ja matusekuludeks, mille organiseerimise ja kulude kandmise ülesande nad soovisid jätta kostjale. Vastavalt abikaasade soovile vormistati 20.05.2014 notariaalsed üldvolitused nii hageja kui ka MG poolt. Sel ajal hageja teovõime piiratud ei olnud. AT oli ise nende volituste vormistamise juures hageja ja MG elukohas Soomes, seega tema väited selle kohta, nagu tal puuduksid andmed selle kohta, millisel alusel kostja abikaasade G ühisvara käsutas, on ebaõiged ja kohut eksitavad. Kostja ei ole vara omandanud õigusliku aluseta, kuivõrd tal on olnud selleks vara omaniku notariaalne volitus, mille alusel ta on käsutustehinguid teinud. Järelikult puuduvad ka asjaolud, mis vastaksid VÕS §-s 1037 sätestatule ja annaksid aluse esitada kostja vastu hageja omandi õigusliku aluseta käsutamise teel saadu tagasinõuet. Hageja poolt esitatud Helsingi Magistraatkohtu otsusel puudub jõustumismärge, kuigi resolutsioonis on märgitud selle edasikaebe õigus. Alles sellest momendist, kui Helsingi Magistraatkohtu otsus jõustus, kaotas hageja poolt kostjale antud volitus kehtivuse. Kostja kinnitas, et tal puudus informatsioon selle kohta, et Helsingi kohtus hageja teovõime piiramise asja arutatakse. Volituse kehtivus lõppes kostja andmetel 19.11.2014, kui talle pangast teatati, et tema õigus käsutada hageja arvet on lõppenud, kuna hageja teovõimet on Soome kohus piiranud. Kostja esitas TsMS § 376 lg 1 korras vastuväite hagi eseme ja aluse muutmisele hageja poolt kostja vastuväidetele esitatavas vastuses. Hageja viitas oma vastuväidetes VÕS 626 lg-le 2, millele ta ei ole esialgses hagis tuginenud. Samuti märkis kostja, et hageja on oma volituses andnud kostjale õiguse ka oma vara kinkida. Kostja leidis, et käesolevas asjas kuulub kohaldamisele VÕS § 626 lg 1, mille kohaselt käsundisaaja peab käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Kostja täitis käsundiandja juhise ja kinkis käsundi järgi saadu käsundiandja lähisugulastele. Sellega täitis ta käsundit ja kasutas käsundi järgi saadu käsundi täitmiseks. Kuivõrd käsund on käsundiandja juhiste kohaselt täidetud, siis ei ole kostjal enam kohustust käsundi järgi saadut tagastada. Kostja leidis, et hagi tuleks jätta rahuldamata ka juhul, kui kohus kohaldab vaidluse lahendamisel VÕS § 619 jj. Maakohtu otsus 15.06.2015 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et hageja on 20.05.2014 allkirjastatud notariaalselt tõestatud volikirjaga volitanud kostjat käsutama hagejale kuuluvat Eesti territooriumil asuvat

vara (tlk 47). Samuti on 20.05.2014 kostjale andnud notariaalse volituse oma Eestis asuva vara käsutamiseks hageja abikaasa MG (tlk 44). Kostja on hageja ja MG esindajana sõlminud 27.06.2014 kinnisasja asukohaga XXXXXX X-X XXXXX Harjumaa müügilepingu ning võõrandanud korteriomandi 10 000 euro eest MG pojale (tlk 12-20). Helsingi magistraadi 04.09.2014 otsusega on hageja eestkostjaks määratud AT, keda on muuhulgas volitatud tegelema hageja varaga (tlk 9-11). Emalt analüüsis kohus, milline õiguslik kvalifikatsioon käesolevas asjas kohaldub. Kohus oli seisukohal, et nähtuvalt volikirjas sätestatust on hageja andnud kostjale 20.05.2014 käsundi, mis tähendab, et poolte vahel esines käsundusleping. VÕS § 619 kohaselt kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Antud juhul on hageja andnud kostjale käsundi muuhulgas käsutamaks hageja vara, mis asub Eestis. Seoses kostja vastuväitega, et hageja on VÕS § 619 jj käsitlemist taotledes muutnud hagi alust, milleks tal kostja nõusolekut ei ole, märkis kohus, et hageja on üksnes nimetanud erinevaid materiaalõiguslikke aluseid. Ka olukorras, kus hageja VÕS §-i 619 hagi materiaalõigusliku alusena ei nimetaks, oleks kohtul õigus selle kohaldamiseks TsMS § 436 lg-st 7 tulenevalt, kuna kohus ei ole seotud hageja poolt asjale antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Tuginedes seejuures ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-83-09 p-s 9 avaldatud seisukohale ja TsMS § 438 lg-le 1 leidis kohus, et seega ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Kohus oli seisukohal, et antud juhul tuleb analüüsida, kas hageja poolt 20.05.2014 sõlmitud käsundusleping võis olla tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 11 lg 1 kohaselt on piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. TsÜS § 13 lg-st 1 tulenevalt tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Kohtu hinnangul tuleb tuvastada, kas hageja oli 20.05.2014 käsunduslepingu sõlmimise ajal piiratud teovõimega või otsustusvõimetu. Nähtuvalt Helsingi magistraadi otsusest, millega hagejale eestkostja määrati, on see tehtud 04.09.2014, mis tähendab, et hetkel, kui hageja 20.05.2014 volikirja väljastas, tema teovõime piiratud ei olnud. Samuti märkis kohus, et hageja poolt 20.05.2014 väljastatud volikiri on notari poolt tõestatud, mis tähendab, et hagejal ei ilmnenud tunnuseid, millest tulenevalt notar oleks võinud asuda seisukohale, et hageja on piiratud teovõimega või otsustusvõimetu isik. Nimelt tuleneb tõestamisseaduse §-st 4, et notar keeldub tõestamistoimingu tegemisest, kui taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on ilmselt lubamatud ja ebaausad või kui ilmneb, et tehingupoolel või muul asjaosalisel puudub vajalik õigus-, teo- või otsusevõime või esindusõigus. Tulenevalt eeltoodust leidis kohus, et puudub alus asuda seisukohale, et hageja oli kostjale käsundit andes piiratud teovõimega või otsustusvõimetu, mistõttu ei ole põhjendatud tuvastada 20.05.2014 volikirja tühisus TsÜS § 11 lg 1 või § 13 lg 1 alusel. Järgnevalt analüüsis kohus, kas kostja on täitnud talle antud käsundi nõuetekohaselt. VÕS § 621 lg 1 1. lause kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. Nähtuvalt 20.05.2014 volikirjast on hageja andnud kostjale käsundi hallata ja käsutada Eesti territooriumil kogu hageja vara, sealhulgas ka müüma ja kinkima. Kostja on hageja ja MG esindajana sõlminud 27.06.2014 kinnisasja asukohaga XXXXXX X-X XXXXX

XXXXXXXX müügilepingu ning võõrandanud korteriomandi 10 000 euro eest MG pojale (tlk 12-20). Nähtuvalt 20.05.2014 volikirjast oli kostjal volitus kõnealuse tehingu tegemiseks ning kostja on järginud volikirjas sätestatud tingimusi. VÕS 626 lg-st 1 tulenevalt peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Antud juhul ilmneb 27.06.2014 kinnistu müügilepingu p-st 3.3, et kinnistu müügihind 10 000 eurot on tasutud müüjale (tlk 15), kuid nähtuvalt müügilepingu päisest on kõnealuses lepingus müüjana käsitletud üksnes hageja abikaasat MG, mis tähendab, et tulenevalt müügilepingu punktist 3.3 on kogu müügisumma tasutud just temale. Seega ei ilmne 27.06.2014 kinnistu müügilepingust, et hageja oleks õigustatud selle alusel midagi saama, hagejat on müügilepingus kajastatud üksnes müüja abikaasana, mis tähendab, et hagejal ei esine alust ka VÕS § 626 lg-st 1 tulenevalt kostjalt vastava summa väljanõudmiseks. Seega tuleb hageja nõue jätta rahuldamata osas, mis puudutab 5000 euro väljamõistmist seoses 27.06.2014 müügilepinguga. Analüüsides hageja nõuet kostjalt 4225 euro saamiseks seoses hageja arveldusarvelt välja võetud rahaga märkis kohus, et hageja on 20.05.2014 volikirjas märkinud, et kostjal on volitus käsutada pankades hageja kontosid. Käesoleval juhul ongi kostja käsutanud hageja pangakontot ning teinud sellelt ülekandeid (tlk 21). Olukorras, kus 20.05.2014 volikirjast tulenes kostjale piiramatu õigus hageja konto käsutamiseks ning volikirjas ei olnud sätestatud täiendavaid tingimusi, kellele või millistes summades on kostja volitatud ülekandeid tegema, ei saa kostja poolt hageja konto käsutamist lugeda VÕS § 621 lg 1 mõttes käsundiandja juhiste rikkumiseks. Tulenevalt eeltoodust oli kohus seisukohal, et kostja ei ole ka hageja kontot käsutades käsunduslepingu tingimusi rikkunud ning hageja nõue tuleb ka 4225 euro saamise osas jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus 23.07.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 15.06.2015 otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja leiab, et maakohus on otsuse tegemisel rikkunud nii menetlusõiguse kui ka materiaalõiguse norme. Maakohus on ekslikult järeldanud, et hetkel, kui hageja 20.05.2014 volikirja kostjale väljastas, ei olnud tema teovõime piiratud. Hageja tugineb kaebuses TsÜS § 11 lg 1 lausele 1, mille kohaselt piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Hageja seaduslik esindaja AT ei andnud oma nõusolekut ega kiitnud heaks notariaalselt tõestatud volikirja allkirjastamist hageja poolt. Seetõttu on notariaalselt tõestatud volikiri tühine. Hagejale eestkostja määramise menetlus algatati Helsinki esimese astme kohtus 20.12.2013 ja kohtusse pöördumise põhjuseks oli, et hageja ei suuda haiguse tõttu oma huve ise esindada ega korraldada oma varaga seotud toiminguid, millega on vaja tegeleda ning mida ei ole võimalik asjakohaselt muul viisil korraldada. Menetlus algatati Helsinki magistraadi taotlusel, mis tugines 10.01.2014 arsti seisukohale, mille kohaselt hageja vaimuhaiguse tõttu ei suuda oma tegudest ega nende tagajärgedest aru saada. Sellest tulenevalt ei saanud hageja volikirja allkirjastamise momendiks haiguse tõttu oma tegudest ega nende tagajärgedest aru. Hageja on nõus kohtu järeldusega, et hageja on andnud kostjale 20.05.2014 käsundi, kuid hageja hinnangul on ekslik kohtu järeldus, et kostjal oli õigus omastada hageja vara ja raha. Tuginedes VÕS §-le 619, § 620 lg-e 2 ja § 626 lg-le 1 leiab hageja, et käsunduslepingu ja

volikirja alusel teostatud tehinguid pidi kostja täitma hageja huvides ja neid huve igati kaitsma. Hageja leiab, et käsunduslepingu alusel ei tohi kostjal tekkida muud tulu käsundi täitmisest kui saadav tasu. VÕS § 619 sätestab, et käsundiandja on kohustatud käsunditäitjale maksma tasu, kui selles on kokku lepitud. Pooltel oli sõlmitud tasuta leping, s.o tasus kokku lepitud ei ole. Nii peab kostja kõik käsundi täitmise käigus saadu hagejale välja andma. Hageja ei vaidlusta kohtu järeldust, et käsundisaaja peab käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid vastavalt VÕS § 621 lg 1 lausele 1 ja et antud volikiri andis võimaluse müüa apellandi vara. Kuid vaidluse asjaolude hindamisel tuli kohus väärale järeldusele. Hageja hinnangul on kohtu järeldus, et hagejal ei ole õigust müüdud kinnistu eest summa väljanõudmiseks kostjalt, vastuolus asjaõigusseaduse (AÕS) ja perekonnaseadusega (PKS). AÕS § 74 kohaselt kaasomandis oleva asja võib võõrandada või koormata, samuti asja või selle majanduslikku otstarvet oluliselt muuta ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel. PKS § 26 lg 1 lause 1 sätestab, et abikaasa ei saa käsutada oma osa ühisvaras ega üksikus ühisvarasse kuuluvas esemes. PKS § 31 lg 1 kohaselt abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. Kinnistu kuulub hageja ja MG ühisvara hulka. Seega ei kuulu kinnistu poolte lahusvara hulka ning hagejal on õigus 1⁄2 kinnistu osale, sõltumata sellest, et MG on ainus omanik kinnistusregistris. PKS § 37 lg 3 kohaselt ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Sellest tulenevalt leiab hageja, et hagejal on õigus 1⁄2 kinnistu müügihinnast. MG on surnud 08.03.2015 (kaebuse lisa 1). Vastavalt PKS § 35 p-le 1 varaühisuse varasuhe lõpeb, kui üks abikaasa sureb. Kohus leidis, et volikirjast tulenes kostjale piiramatu õigus hageja konto käsutamiseks. Seoses sellega oli kostjal õigus käsutada hageja raha omal soovil. Hageja on seisukohal, et kohtuotsus on vastuolus võlaõigusseaduse sätetega, eriti käsunduslepingu sätetega. Kostjale väljastatud volikirjas ei avaldanud hageja nõusolekut kostjale vara ja rahaliste vahendite kinkimiseks. Hageja leiab, et hageja rahaliste vahendite omastamine kostja poolt on vastuolus VÕS § 620 lg-ga 2 ja eriti väitega, et käsundisaaja peab täitma käsundi käsundiandja jaoks parima kasuga. Rahaliste vahendite omastamisel hageja pangakontolt volikirja alusel oli kostjal õigus tegutseda üksnes käsunduslepingu raames, kasutada rahalisi vahendeid hageja huvides. Hageja raha omastamisel on kostja rikkunud käsunduslepingut ja kostja tegevust võib kvalifitseerida alusetu rikastumisena VÕS § 1027 järgi. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 15.06.2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga,

mille kohaselt on maakohus ekslikult järeldanud, et hetkel, kui hageja 20.05.2014 volikirja kostjale väljastas, ei olnud tema teovõime piiratud. Maakohus leidis õigesti, et kuna hageja teovõimet piirati 4.09.2014 kohtulahendiga, siis volikirja väljaandmise ajal teovõime piiratud ei olnud. Isiku teovõimet saab hinnata tema poolt tehingu tegemise aja seisuga, kuid ka tagasiulatuvalt. Võimalik on tuvastada, et varem tehtud tehing on tühine tehingu teinud isiku piiratud teovõime tõttu ning tehingu järgi üle antu saab nõuda tagasi isiku omandisse või siis pärandvarasse. Hageja ei ole hagiavalduses selliseid asjaolusid esile toonud. Maakohus on otsuses tuginenud hagiavalduses toodud asjaoludele ja nende alusel põhjendatult leidnud, et nähtuvalt Helsingi magistraadi otsusest, millega hagejale eestkostja määrati, on see tehtud 04.09.2014, mis tähendab, et hetkel, kui hageja 20.05.2014 volikirja väljastas, tema teovõime piiratud ei olnud. Samuti märkis maakohus põhjendatult, et hageja poolt 20.05.2014 väljastatud volikiri on notari poolt tõestatud, mis tähendab, et hagejal ei ilmnenud tunnuseid, millest tulenevalt notar oleks võinud asuda seisukohale, et hageja on piiratud teovõimega või otsustusvõimetu isik. Tulenevalt eeltoodust leidis maakohus õigesti, et puudub alus asuda seisukohale, et hageja oli kostjale käsundit andes piiratud teovõimega või otsustusvõimetu, mistõttu ei ole põhjendatud tuvastada 20.05.2014 volikirja tühisus TsÜS § 11 lg 1 või § 13 lg 1 alusel. Ebaõige on hageja väide, mille kohaselt kostjale väljastatud volikirjas ei avaldanud hageja nõusolekut kostjale vara ja rahaliste vahendite kinkimiseks. Hageja leiab, et hageja rahaliste vahendite omastamine kostja poolt on vastuolus VÕS § 620 lg-ga 2 ja eriti väitega, et käsundisaaja peab täitma käsundi käsundiandja jaoks parima kasuga. Nähtuvalt 20.05.2014 volikirjast on hageja andnud kostjale käsundi hallata ja käsutada Eesti territooriumil kogu hageja vara, sealhulgas ka müüma ja kinkima, kinki vastu võtma, vahetama ehitisi ja muud vara (t.l. 47). Samasisulise käsundi on andnud kostjale MG (t.l. 44). Nähtuvalt 20.05.2014 volikirjast oli kostjal volitus kõnealuse tehingu tegemiseks ning kostja on järginud volikirjas sätestatud tingimusi. Hageja hinnangul on kohtu järeldus, et hagejal ei ole õigust müüdud kinnistu eest summa väljanõudmiseks kostjalt, vastuolus asjaõigusseaduse (AÕS) ja perekonnaseadusega (PKS). AÕS § 74 kohaselt kaasomandis oleva asja võib võõrandada või koormata, samuti asja või selle majanduslikku otstarvet oluliselt muuta ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel. Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu. Hagiavalduses ei ole hageja esitanud nõuet ühisvara jagamiseks ega esitanud sellekohaseid asjaolusid. Volikirja kostjale väljastasid mõlemad abikaasad (t.l. 44, 47). Seetõttu jätab kolleegium need väited tähelepanuta. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks tehti otsus. TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Maakohus tulenevalt TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt menetluskulude suurust kindlaks ei määranud. Menetluskulud määratakse kindlaks TsMS § 174 lg 2 ja 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.